Obsah (12)

§ 651§ 637§ 442§ 4§ 367§ 162§ 405§ 150§ 175§ 218§ 176§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Vahur-Peeter Liin, Margit Vutt Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2023 Tartu Tsiviilasja number 2-21-1066

) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hageja nõuded rahuldamata. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab kostjalt koos maakohtus väljamõistetud summadega hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu kokku 755 6 eurot 86 senti (netosummas) ning kahjuhüvitise kohtueelsete õigusabikulude eest kokku 709 eurot 33 senti. Samuti mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja 90 euro 75 sendi suuruse viivise tasumata kahjuhüvitiselt (709 eurot 33 senti) ajavahemiku

1. juuli 2021 kuni
2. jaanuar 2023 eest ja edasiulatuva viivise alates
3. veebruarist 2023 kuni kahjuhüvitise tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid koos sissenõutavaks muutunud viivisega kokku mitte rohkem kui põhisumma (709 eurot 33 senti). Tulenevalt sellest, et hagi rahuldatakse täielikult, tuleb maakohtu otsus tühistada ka menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist puudutavas osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse, vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
4. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud ulatuses (

§ 651lg 1).

Kuna hageja vaidlustab maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmist ja kostja hagi rahuldamist puudutavas osas, siis on apellatsiooniastmes vaidluse all kõik hageja nõuded. Pooled ei ole vaidlustanud üksnes seda osa maakohtu otsusest, millega maakohus märkis, et kostjalt hageja kasuks välja mõistetud viivis ei või ületada põhivõlga.

1. Ringkonnakohus käsitleb oma otsuses kõigepealt apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisega seonduvat (I), seejärel hageja ületunnitöö tasu nõuet ning öösel ja riigipühade ajal töötamisest tulenevat tasunõuet (II), hageja
2. a juuni töötasu nõude aegumist (III) ja muid hageja töötasunõudega seotud kostja vastuväiteid (IV). Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus hageja kahjunõuet ja viivisenõuet (V) ning lõpetuseks jaotab ja määrab kindlaks menetluskulud (VI). I
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustik annab ringkonnakohtule teatud juhtudel võimaluse keelduda menetlusökonoomia kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest.

§ 637

lg 21 kohaselt võetakse lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohus on oma otsuses andnud loa edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. 12. Kuna maakohus ei ole praeguses asjas andnud

§ 442

lg 10 järgi luba oma otsust edasi kaevata, oli ringkonnakohtul

§ 637lg 21 järgi iseenesest õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast.

Siiski saanuks ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda vaid juhul, kui kaebus olnuks tervikuna ilmselgelt põhjendamatu (vt selle kohta nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9;
3. mai
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 11;
5. jaanuari
6. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-101031, p 12). Praegusel juhul ei olnud kaebusest tulenevalt ilmne, et maakohus ei ole ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse normi, mistõttu oli ringkonnakohtul õigus ja kohustus kaebust menetleda. 13.

§ 637

lg 3 näeb ette, et kui apellatsioonkaebus võetakse menetlusse, võib vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda üksnes sama paragrahvi lg 1 p-des 2– 4 ja lg-s 2 nimetatud juhtudel ehk juhul, kui vastuapellatsioonkaebus on formaalsete puudustega. Kuna ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse menetlusse ja vastuapellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise alused ei olnud, on ringkonnakohus ka vastuapellatsioonkaebuse õigesti menetlusse võtnud. II (A) 7

1. Hageja on esitanud esiteks saamata jäänud töötasu nõude. Ta soovib saada töötasu, mis tal jäi väidetavalt saamata
2. a juunis ning
3. a augustist kuni
4. a detsembrini. Saamata jäänud töötasu on hageja käsitluse järgi tasu, mida kostja pidanuks hagejale maksma lisaks tavalisele töötasule selle eest, et hageja tegi ületunde ning töötas osa ajast ka öösel ja riigipühadel. Maakohus rahuldas osaliselt öösel ja riigipühadel töötamise eest nõutava tasu nõude, kuid jättis rahuldamata ületunnitöö tasu nõude, leides, et hageja ei saa ületunnitöö tasu nõuda seepärast, et ta jättis ise kostjaga sõlmimata ületunnitöö kokkuleppe ja et ta ei nõudnud seda tasu töösuhte ajal. Teisiti öeldes leidis maakohus, et hageja ületunnitöö tasu nõude maksmapanek on vastuolus hea usu põhimõttega.
5. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis ületunnitöö tasu nõude rahuldamata. Hageja arvates ei ole tema nõue vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja seletuse kohaselt ei nõudnud ta töösuhte ajal tööandjalt ületunnitasu seepärast, et ei tahtnud töösuhtes endale probleeme tekitada.
6. Ringkonnakohus nõustub hagejaga ja leiab, et hagejale ei saa ette heita seda, et ta ei nõudnud ületunnitöö eest tasu töösuhte kehtivuse ajal või vahetult pärast selle lõppu. Töötaja on töösuhtes nõrgem pool ja sellest tulenevalt ei pruugi ta olla töösuhte ajal valmis tööandja vastu nõudeid esitama. Samal põhjusel ei saa hagejale kui töötajale ette heita seda, et ta ei ole kostjaga sõlminud ületunnitöö tegemise kirjalikke kokkuleppeid. Nõuete esitamiseks näeb seadus ette aegumistähtajad ja vaid väga erandlikel juhtudel saaks olukorras, kus nõue on esitatud aegumistähtaja jooksul, pidada nõude maksmapanekuga viivitamist hea usu põhimõtte vastaseks. Praeguses olukorras selliseid erandlikke asjaolusid ei esine.
7. Kostja töökorralduse reeglite (I kd, tl 12–17) p 3.5 näeb ette, et kui töötingimuste tõttu pole võimalik kinni pidada tööpäeva või töönädala üldisest normist, on lubatud kohaldada tööaja summeeritud arvestust. Tööaja summeeritud arvestuse korral koostab tööandja tööajakava kogu arvestusperioodi kohta ja teeb selle teatavaks töötajatele vähemalt viis päeva enne arvestusperioodi algust. Viidatud reeglite p 3.7 järgi korraldatakse vahetustega töö korral tööaega vahetuste ajakavaga, mille koostab töölõigu juht ja kinnitab ettevõtte juht. Reeglite ps 3.10 on märgitud, et tööandja peab ületunnitöö arvestust iga töötaja kohta eraldi.
8. Töökorralduse reeglitele lisaks kehtis kostja juures vahetustega töökohtadele ettenähtud tööaja korraldus ehk erikord (I kd, tl 17, pöördel). Selle p-s 1 on märgitud, et erikord kehtestatakse selleks, et töötajad saaksid oma tööaega ise paindlikult korraldada. Erikorra p 2 kohaselt tuleb tööajakava kokkuleppimisel järgida töökorralduse reeglites ja töölepingu seaduses ettenähtud puhkeaja nõudeid. Erikorra p 4 järgi on vahetustega töötajaks erikorra tähenduses mh ka valvurid.
9. Tööaja korraldamine on tööandja ülesanne. Kostja on selgitanud, et ta andis hagejale ja teistele valvuritele võimaluse kehtestada endale ise tööajakorraldus. See ei tähenda aga, et tööandja saanuks delegeerida töötajatele (sh hagejale) ka kohustuse jälgida ise tööaega selliselt, et ei tekiks ületunde. Hageja ületunnid tekkisid sellest, et tema tööleping nägi ette kaheksatunnise tööpäeva ja 40-tunnise töönädala. Tööandjal olnuks lihtne ületunde vältida – selleks tulnuks tal kehtestada tööaja summeritud arvestus ja hageja töölepingus sätestatust erinev arvestusperiood (TLS § 6 lg 6 ja § 43 lg 3). Selliselt saanuks tööandja tagada, et ületunnitööks saanuks lugeda kokkulepitud tööaega ületavat tööd nädalast pikema arvestusperioodi jooksul.
10. Maakohus leidis, et asjas ei saa tuvastada, et hageja ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud ületunnitöö tegemise kokkulepe. Samas nähtub tõenditest, et hageja ja teised valvurid korraldasid oma tööaega ise ja täitsid valvegraafikuid (I kd, tl 18–181 ja pöördel). Kostja ei ole väitnud, et ta ei teadnud, kuidas hageja ja teised vahetustega töötajad oma tööd korraldasid või kui palju nad töötasid. Ringkonnakohtu arvates ei saaks kostja mitteteadmisele ka tugineda, sest 8 tööandja ei saa vabaneda oma seadusest tulenevate kohustuste täitmisest, pannes need kohustused töötajatele. Kuna hageja ja teised valvurid töötasid sama töökorraldusega pikka aega ja see toimus kostja teadmisel, siis võis hageja kostja käitumisest järeldada, et kostja nõustub hageja enda korraldatud tööajast tulenevate tagajärgedega.
11. Hageja on esitanud tööaja arvestuse aluseks olevad graafikud (I kd, tl 18–181 ja pöördel). Ta on muu hulgas välja toonud ka selle, mitu ületundi ta iga kuu tegi. Kostja on hageja esitatud tööaja arvestusele vastu vaieldes väitnud vaid seda, et hageja ei töötanud iga vahetuse jooksul 24 tundi, kuid muus osas ei ole kostja hageja arvutustele vastu vaielnud.
12. Ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus õigesti, et hageja esitatud tööajagraafikutega on tõendatud, et valvurid töötasid graafiku alusel 24-tunnistes vahetustes. Kostja väidab, et hageja esitatud graafikutes olid sissekanded, mis näitasid, et viimased toimingud tegid valvurid oma vahetuse ajal mitte kell kaheksa järgmisel hommikul, vaid kella seitsme ja poole kaheksa vahel. Graafikutest nähtub aga selgelt, et vahetuse jooksul tehtud kellaajalised sissekanded tähendasid vahetuse ajal tehtud toiminguid (klotside purustamine, uste sulgemine, ringkäigud jmt) ning isegi kui vahetuse viimane toiming tehti näiteks kell pool kaheksa hommikul, ei tähenda see seda, et valvur oleks saanud enne järgmise vahetuse töötaja saabumist töökohalt lahkuda. See, et tööandja lubas töötajatel ise oma tööaega korraldada, ei ole praegusel juhul oluline. Töökorralduse üle oli kontroll kostjal ja ta saanuks kehtestada vajalikud reeglid, kuid ei teinud seda. Ringkonnakohus märgib, et lisaks on ka eluliselt usutav, et kui kõik valvurid tulevad tööle kell kaheksa hommikul ja töötatakse vahetustes, siis kestabki iga vahetus järgmise päeva kella kaheksani hommikul. Hageja esitatud tööajagraafikutest nähtub, et see nii ka oli. Kuna tööajagraafikuid täitsid kõik valvurid, mitte ainult hageja, siis on nendes kajastatud andmed ka usaldusväärsed.
13. Kostja väidab mh seda, et valvuritel pidid 24 tunni pikkuse vahetuse jooksul olema ka sellised vaheajad, mida ei arvata tööaja sisse. TLS § 47 lg 2 teine lause näeb ette, et tööpäevasiseseid vaheaegu ei arvestata tööaja hulka, välja arvatud juhul, kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda ning tööandja loob töötajale võimaluse puhata ja einestada tööajal. Üksi töötava valvuri töö on eelduslikult selline, et ta ei saa puhkamiseks ega einetamiseks töökohalt lahkuda. Seda, et hagejal oli faktiliselt niisugune võimalus, ei ole kostja tõendanud.
14. Seega ei lükka kostja vastuväited ümber hageja väidet, et ta on vaidlusalusel ajavahemikul mõnel kuul teinud rohkem töötunde, kui ta töölepingu järgi oleks pidanud tegema.
15. TLS § 44 lg 6 kohaselt hüvitab tööandja ületunnitöö vaba aja andmisega, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas. Kuna hageja ja kostja töösuhe on lõppenud, siis ei ole võimalik hageja ületunnitööd hüvitada vaba aja andmisega, vaid see tuleb hüvitada rahas (TLS § 44 lg 7).
16. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja ületunnitöö tasu nõude maksmapanek ei ole hea usu põhimõttega vastuolus ja hagejal on õigus seda tasu nõuda. Tasu suuruse ja väljamõistmise kohta võtab ringkonnakohus seisukoha allpool (vt otsuse p 44). (B)
17. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus seda osa hageja nõudest, milles hageja soovib saada saamata jäänud töötasu öösel ja riigipühadel töötamise aja eest. Maakohus rahuldas selle nõude osaliselt. Selle nõudega seoses on apellatsiooniastmes vaidluse all esiteks see, kas see nõue on kooskõlas hea usu põhimõttega. Teiseks on vaidluse all öösel ja riigipühade ajal töötatud tundide arv ning kolmandaks see, kas
18. ja
19. a juunis hagejale lisaks tavapärasele kuutöötasule makstud summa oli preemia või lisatasu öösel ja riigipühade ajal töötamise ning ületundide eest. 9
20. Kostja arvates on hageja töötasunõue öösel ja riigipühade ajal töötamise eest samamoodi vastuolus hea usu põhimõttega nagu ka ületunnitöö tasu nõue. Kostja põhjendab nõude maksmapaneku vastuolu hea usu põhimõttega sellega, et hageja ei esitanud töösuhte ajal pretensioone, et hagejaga lõpetati tööleping tegelikult sellepärast, et ta oli tööl joobes, et ta pöördus kohtu poole alles aasta pärast töösuhte lõppu, et tal ei saanud olla ootust sellist tasu saada ja et tööandja võimaldas töötajatel endal oma tööaega korraldada ning hageja kasutab seda nüüd pahatahtlikult ära.
21. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ja on seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et hageja ei ole kaotanud nõudeõigust põhjusel, et see oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Samamoodi nagu ületunnitöö eest makstava tasu puhul, ei pea töötaja ka öösel ja riigipühade ajal töötamise eest saadaolevat lisatasu nõudma töösuhte ajal. Kostja ei saa väita, et hageja kasutab talle antud tööaja korraldamise õigust ära, kuna nii seaduse kui ka kostja enda kehtestatud töökorralduse reeglite järgi oli just kostjal kui tööandjal kohustus pidada kõigi töötajate tööaja üle arvet.
22. Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et hageja töötas osa ajast öösel ja riigipühade ajal. Kostja on üksnes väitnud, et hageja ei oleks tohtinud oma tööd ise korraldades lasta tekkida olukorral, kus ta töötab ka öösel ja riigipühade ajal. Selline väide on asjakohatu, kuna kostja andis ise vahetustega töötajatele õiguse oma tööaega korraldada ja sellise töökorralduse puhul pidi kostja olema valmis selleks, et kui töötajad töötavad öösel või riigipühade ajal, tuleb see neile kompenseerida.
23. Hageja on hagiavalduses esitanud arvestuse selle kohta, millise osa ajast töötas hageja vaidlusalusel perioodil ööajal (TLS § 45 lg 1) ja millise osa ajast riigipühade ajal (TLS § 45 lg 2). Kostja ei ole sellele arvestusele vastu vaielnud. Seda, et pooltel olnuks kokkulepe, et selline töötamine kompenseeritakse töötajale vaba aja andmisega või et hagejale makstavas töötasus juba sisalduks tasu eelnimetatud ajal töötamise eest, ei ole asjas esitatu põhjal võimalik tuvastada. Seega kohaldas maakohus pooltevahelisele töösuhtele õigesti TLS § 45 lg-s 1 ja 2 sätestatud kõrgema töötasu nõudeid.
24. Hageja leiab, et maakohus eksis, kui leidis, et hageja töötas
25. a augustis 7 päeva ehk 168 tundi, novembris 6 päeva ehk 144 tundi ning detsembris 7 päeva ehk 168 tundi ja et tegelikult töötas hageja
26. a augustis 8 päeva ehk 192 tundi, novembris 7 päeva ehk 168 tundi ning detsembris 8 päeva ehk 192 tundi. Hageja on seisukohal, et maakohus ei saanud tugineda otsuse tegemisel teistsugusele arvestusele, kuna kostja ei vaielnud hageja esitatud arvestusele vastu.
27. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja ei ole maakohtu menetluses hageja esitatud tööaja arvestusele vastu vaielnud. Kostja on üksnes väitnud, et vahetused ei kestnud 24 tundi ja et vahetuse ajal olid valvuril puhkepausid, mis ei olnud tasustatav tööaeg (vt kostja vastuse pd 2.30–2.33). Lisaks on kostja väitnud, et hageja ei ole arvestuse aluseks võtnud õiget töötasu (kostja vastuse p 2.34). Kostja ei ole seega väitnud, et hageja oleks töötanud teistsuguse arvu tunde või et hageja ületunnitöö tasu ja öösel ning riigipühade ajal töötatud aja eest maksmisele kuuluv tasu peaks olema teistsugune kui hageja arvestuses.
28. Kostja ei ole hageja arvutustele vastu vaielnud ka
29. juuni
30. a menetlusdokumendis. Selle dokumendi eesmärk oli vastata kohtu
31. mai
32. a küsimusele. Nimelt küsis maakohus pooltelt, mille eest maksis kostja hagejale iga aasta juunis lisatasu. Kostja esitas koos
33. juuni
34. a vastusega küll omapoolse töötundide arvutuse, kuid tema selgitusest nähtub, et kostja soovis sellega näidata, et hageja tööpäevad ei kestnud 24 tundi, vaid vähem. Seega ei olnud maakohtus vaidlust selle üle, mitu päeva hageja iga kuu töötas.
35. Kuna kostja ei vaielnud maakohtu menetluses hageja töötasu arvutustele vastu, siis tulnuks maakohtul hagi rahuldamisel lähtuda nendest arvutustest (

§ 4lg 2 ning § 5 lg-d 1 ja 2).

10 III

1. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus kostja vastuväidet, et hageja
2. a juuni töötasunõue on aegunud. Kostja leiab, et maakohus kohaldas aegumise norme valesti, kui leidis, et see nõue ei ole aegunud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga ja on seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et hageja
3. a juuni töötasunõue ei ole aegunud.
4. Töötasu nõude aegumist reguleerib TLS § 29 lg 9, mille kohaselt on töötasu nõude esitamise tähtaeg kolm aastat arvates nõude sissenõutavaks muutumisest. Maakohus leidis, et vaatamata eeltoodud sättele kohaldub praegusel juhul ka TsÜS § 154, mille teine lause näeb ette, et korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks.
5. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et hageja
6. a juuni töötasu nõude aegumisele ei kohaldu TsÜS §
7. TLS § 29 lg 9 kui töötasu nõude aegumist reguleeriv norm lisati seadusesse töövaidluste lahendamise seaduse vastuvõtmisega ja see jõustus
8. jaanuaril
9. Enne seda reguleeris töötasunõude aegumist individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg 3, mis nägi ette, et töötasu nõude esitamise tähtaeg on kolm aastat. Seejuures ei reguleerinud ITVS aegumise algusaega. Seega kohaldusid töötasu nõude aegumise alguse arvutamisele tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted ja juhul, kui töötasu maksti perioodiliselt (nagu ka hagejale), algas aegumine TsÜS § 154 teise lause järgi selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks.
10. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb selleks, et kindlaks teha, kas praegu kehtiva TLS § 29 lgga 9 koos kohaldub ka TsÜS § 154, analüüsida TLS § 29 lg 9 muutmise põhjendusi ja eesmärke. Töövaidluse lahendamise seaduse eelnõu 407 SE seletuskirja kohaselt oli muudatuste eesmärk viia õigusloome ühtlustamiseks töövaidluskomisjonile või kohtusse esitatavate nõuete aegumise tähtajad töölepingu seadusesse, mille kohaselt täiendatakse töölepingu seadust §-ga 31 ja § 29 lõikega
11. Tegemist on nõuete aegumist puudutavate sätete väljavõtmisega menetlust reguleerivast seadusest ning nende viimisega materiaalõigust reguleerivasse seadusesse. Sisulised põhimõtted aegumistähtaja osas on jäänud kehtiva õigusega võrreldes samaks.
12. Kuna seadusandja eesmärk ei olnud muuta töötasunõuete aegumise põhimõtteid, tuleb asuda seisukohale, et töötasu nõude aegumise algusele kohaldub lisaks TLS § 29 lg-le 9 ka TsÜS §
13. Seega leidis maakohus õigesti, et kui hageja
14. a juuni töötasu nõue muutus sissenõutavaks
15. juulil 2018, siis hakkas hageja nõue aeguma
16. a lõppedes ning see oleks aegunud
17. detsembril
18. Hagi esitamise ajaks ehk
19. juuliks 2021 ei olnud hageja töötasunõue seega aegunud. IV
20. Hageja vaidlustab maakohtu otsust mh osas, millega maakohus arvas kostjalt väljamõistetud töötasust maha
21. ja
22. a juunis lisaks kuutöötasule makstud summad. Üks kostja vastuväiteid on menetluses olnud ka see, et hagejale iga aasta juunis makstud lisatasu oligi tasu ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest. Maakohus nõustus kostjaga ja märkis otsuses, et hageja pidanuks tõendama, et juunikuus makstud lisatasu oli preemia, mitte lisatasu ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest.
23. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jaotas tõendamiskoormuse valesti, kui leidis, et hageja pidanuks tõendama, et makstud summad olid preemia, mitte lisatasu ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest. Ringkonnakohus leiab, et kostja oleks pidanud tõendama, et see tasu oli lisatasu ületunnitöö ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest, mitte aga preemia. Kostjal olnuks lihtne näidata, mille eest ta seda tasu maksis ja kuidas ta seda arvutas. Kostja ei ole seda tõendanud ega ka selgitanud, kuidas kõnealused lisatasud kujunesid. Maakohtu järeldus, et tegu oli lisatasuga ületundide ning öösel ja riigipühade ajal töötamise 11 eest ei ole ka kooskõlas vaidlusaluse lisatasu maksmise asjaoludega – seda maksti üks kord aastas juunikuus ja makstud summad ei vastanud aasta jooksul tehtud ületundide ning öösel ja riigipühade ajal töötamise eest makstavale lisatasule. Seega oli see eelduslikult preemia ja kostja ei ole vastupidist tõendanud.
24. Eeltoodust tulenevalt tuleb saamata jäänud töötasu kostjalt väljamõistmisel jätta
25. ja
26. a juunikuised lisatasud väljamõistetavast summast maha arvamata.
27. Kuna hageja töötasunõude maksmapanek ei ole üheski osas vastuolus hea usu põhimõttega ja kuna eelnevast nähtuvalt ei ole põhjendatud ükski kostja vastuväide sellele nõudele, siis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kogu hageja nõutud saamata jäänud töötasu 755 eurot 86 senti. V
28. Hageja teine nõue on kohtueelsete õigusabikulude kui kahju hüvitamise nõue. Hageja on palunud mõista kostjalt välja 709 euro 33 sendi suuruse kahjuhüvitise. Maakohus mõistis kostjalt välja poole sellest ehk 354 eurot 67 senti.
29. Kostja leiab, et see nõue tulnuks jätta rahuldamata, kuna töötasu nõude esitamiseks ei olnud hagejal advokaati vaja. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga. Kuigi tegu on lihtmenetluse asjaga, ei tähenda see, et vaidlusküsimused oleksid olnud lihtsad. Seda näitab mh ka vaidluse ulatus apellatsiooniastmes. Seega võis hageja kasutada lepingulise esindaja abi selleks, et püüda panna oma nõuet maksma kohtuväliselt. Asjaolude kohaselt on hageja lepinguline esindaja pidanud enne kohtusse pöördumist kostjaga kirjavahetust (I kd, tl 188–192; II kd, tl 26–33) ja sellest nähtub, et kostja ei ole soovinud anda hageja esindajale teavet ega pidada hageja nõude suhtes läbirääkimisi. Kuid sellest ei saa järeldada, et hageja ei võinud kohtuvälist õigusabi kasutada.
30. Kahju hüvitamise eesmärgi sätestab VÕS § 127 lg 1, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab kahjuhüvitis mh kahju tekitamise tagajärjel kantud või tulevikus kantavaid mõistlikke kulusid, sealhulgas mõistlikke kulusid hüvitise saamiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja võis vaidluse kohtuvälise lahendamise lootuses kasutada õigusabi juba enne hagi esitamist ja õigusabile kulunud mõistlik summa on hageja kahju VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 mõttes.
31. Kostja on hageja kahjunõudele vastu vaieldes leidnud ka seda, et hageja ei ole esitanud tõendeid, et tal kohtueelne õigusabikulu üldse tekkinud on, ja et hageja esitatud kuluarvestus ei ole asjakohane tõend. Kostja leiab ka seda, et hageja esitatud kuluarvestuse faili meta-andmete järgi on see koostatud
32. juulil 2021 ehk päev enne hagi esitamist, mitte
33. juunil 2021 nagu kuluarvestuses kirjas.
34. Ringkonnakohtu arvates ei anna need kostja väited alust jätta temalt kahjuhüvitist välja mõistmata. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kuluarvestus on asjakohane tõend ja leiab, et pdf-faili koostamise kuupäev ei mõjuta dokumendis sisalduvate kulude põhjendatust ega vajalikkust. Isegi kui kuluarvestus oleks koostatud päev enne hagi esitamist, on advokaat hagejat kohtueelsetes läbirääkimistes esindanud.
35. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel rahuldatakse hageja töötasunõue täielikult, siis on hageja kohtueelsed õigusabikulud suuremas osas olnud põhjendatud ja vajalikud. Hageja esitatud kuluarvestuse kohaselt (I kd, tl 210 ja pöördel) on hageja lepingulise esindaja enne kohtusse pöördumist tehtud toimingud olnud mõistlikud. Hagejale on osutatud õigusabi 6 tundi ja 20 minutit tunnitasuga 140 eurot + käibemaks. Kokku on hageja kohtueelne õigusabikulu olnud 886 eurot 67 senti + käibemaks ehk koos käibemaksuga 1064 eurot. Hageja on palunud 12 sellest kostjalt välja mõista 709 eurot 33 senti (koos käibemaksuga). Arvestades seda, et hageja kohtueelsed nõudearvestused olid veidi teistsugused kui need, mis ta on esitanud kohtumenetluses, on 709 eurot 33 senti kohtueelsele õigusabile kulunud mõistlik summa VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 3 mõttes ja see tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
36. Hageja on palunud mõista kostjalt lisaks välja kahjuhüvitise tasumisega viivitamise eest viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest (
37. juulist 2021) kuni põhivõla tasumiseni.
38. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

§ 367

näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

1. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusel mõistetakse kostjalt hageja kasuks välja 709 euro 33 sendi suurune kahjuhüvitis, siis tuleb kostjalt vastavalt viivisekalkulaatorile mõista hageja kasuks välja 90 euro 75 sendi suurune viivis ajavahemiku
2. juulist 2021 kuni
3. jaanuarini 2023 eest. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista edasiulatuv viivis alates
4. veebruarist 2023 kuni kahjuhüvitise (709 eurot 33 senti) tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
5. Maakohus märkis viivise väljamõistmisel, et kostjalt hageja kasuks väljamõistetav viivis ei või koos juba sissenõutavaks muutunud viivisega olla suurem kui kostjalt väljamõistetud kahjuhüvitis. Kuna pooled ei ole seda maakohtu otsustust vaidlustanud, siis märgib ka ringkonnakohus oma otsuses sama. VI (A)
6. Kostja on mh vaidlustanud menetluskulude jaotuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi täielikult, siis tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 162lg 1).

Sellest tulenevalt ei käsitle ringkonnakohus oma otsuses poolte väiteid seoses maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotusega.

1. Hageja vaidlustab ka maakohtus väljamõistetud menetluskulude suurust ja seda kahel põhjusel. Esiteks eksis maakohus hageja arvates väljamõistetavate menetluskulude arvutamisel ja teiseks jättis maakohus tähelepanuta hageja
2. juuni
3. a menetluskulude nimekirja.
4. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui ei teatanud pooltele otsuse avalikult teatavaks tegemise aega ega andnud võimalust esitada lõplik menetluskulude nimekiri.
5. Asjaoludest nähtuvalt märkis maakohus
6. juuli
7. a menetlusse võtmise määruses, et menetleb asja lihtmenetluses ja määras hagejale menetluskulude nimekirja esitamise tähtaja.
8. aprillil 2022 saatis maakohus pooltele kirja, milles selgitas, et asjas on kavas teha peagi kohtulahend.
9. mail 2022 saatis maakohus pooltele uue kirja, kus küsis mõningaid täpsustusi asjaolude koha ja andis pooltele kuni
10. juunini 2022 tähtaja selgituste, täpsustuste ning tõendite esitamiseks. Mõlemad pooled esitasidki selleks ajaks oma selgitused.
11. juunil 2022 esitas hageja ka täiendava menetluskulude nimekirja, kuid samal päeval tegi maakohus asjas juba otsuse. 13
12. Ringkonnakohtu arvates ei pidanud pooled maakohtu
13. mai
14. a kirja ja selles antud tähtaega mõistma nii, et
15. juuniks 2022 tuleb esitada ka lõplikud menetluskulude nimekirjad. Maakohus menetles asja küll lihtmenetluses (

§ 405), kuid ka lihtmenetluses peab pooltele tagama peamised menetlusõigused.

Selliseks oluliseks menetlusõiguseks on ka võimaluse andmine esitada menetluskulude nimekiri kõigi asjas kantud menetluskulude kohta.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja menetluskulude kindlaksmääramisel arvesse võtta ka hageja
2. juuni
3. a menetluskulude nimekirjas märgitud menetluskulusid. Ringkonnakohus saab selles osas teha ise uue lahendi.
4. Esmalt on õige hageja väide, et tema lepingulise esindaja tunnitasu on olnud 140 eurot ilma käibemaksuta, mitte käibemaksuga. Koos käibemaksuga oli hageja lepingulise esindaja tunnitasu seega 168 eurot. Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, siis on tal õigus saada menetluskulud hüvitatud koos käibemaksuga. Maakohus pidas esialgses menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabikuludest põhjendatuks 9 tunnile vastavaid menetluskulusid ja pooled ei ole seda vaidlustanud. Seega olid hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud kulud hageja esimeses menetluskulude nimekirjas toodud toimingute osas 9 × 168 = 1512 eurot ja menetluskulud koos riigilõivuga kokku 1512 + 225 =1737 eurot.
5. Arvesse tuleb aga võtta ka hageja
6. juuni
7. a menetluskulude nimekirjas märgitud menetluskulusid. Need kulud olid tingitud sellest, et hageja koostas vastuse kostja vastusele, samuti sellest, et kohus küsis pooltelt
8. juuniks 2022 täiendavaid seisukohti, ning sellest, et hageja vastas ka kostja
9. juunil 2022 esitatud seisukohtadele ning koostas ja esitas kohtule täiendava menetluskulude nimekirja. Viidatud teise menetluskulude nimekirja järgi osutas hageja lepinguline esindaja hagejale õigusabi veel 11 tundi 50 minutit ja hageja täiendav õigusabikulu oli sellest tulenevalt 1656 eurot 65 senti, millele lisandus käibemaks ehk koos käibemaksuga 1987 eurot 98 senti.
10. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja teise menetluskulude nimekirja järgi taotletav lepingulise esindaja kulu ülepaisutatud. Osa menetlusdokumente on olnud sellised, mille koostamist kohus ei ole nõudnud, samuti on toimingutele kulunud aeg liiga pikk. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud ja vajalik õigusabikulu on hageja
11. juuni
12. a menetluskulude nimekirjas toodud toimingute eest 5 tunnile vastav õigusabikulu ehk 5 ×168 = 840 eurot (koos käibemaksuga).
13. Kokku tuleb kostjalt seega hageja kasuks välja mõista maakohtu menetluses kantud menetluskulu 1737 eurot (esimese menetluskulude nimekirja järgi) + 840 (teise menetluskulude nimekirja järgi) = 2577 eurot. (B)
14. Kuna ringkonnakohtu otsuse tulemusena rahuldatakse hagi tervikuna, jäävad ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda (

§ 162lg 1).

1. Hageja on esitanud ringkonnakohtus kantud menetluskulude nimekirjad
2. jaanuaril 2023 ja
3. jaanuaril 2023 ning nende kohaselt on hageja menetluskulud apellatsiooniastmes olnud kokku 5215 eurot. Sellest 245 eurot on riigilõiv ja 4970 eurot (sh käibemaks) lepingulise esindaja kulu. Ringkonnakohus märgib, et hageja on tasunud apellatsiooniastmes liiga palju riigilõivu. Kuna töötasunõue on riigilõivuvaba, siis pidi hageja tasuma riigilõivu üksnes kahju hüvitamise nõude vaidlustatud osalt ja selle riigilõivu suurus on 140 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et hagejal on

§ 150lg 1 p 1 alusel õigus taotleda enam tasutud riigilõivu tagastamist.

67.

§ 175

lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise 14 esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§ 218kohaselt.

Hagejat on apellatsioonimenetluses esindanud

§ 218nõuetele vastav esindaja.

1. Hageja esindaja tunnitasu (140 eurot ilma käibemaksuta ja 168 eurot koos käibemaksuga) on mõistliku suurusega.
2. Küll aga on hageja apellatsiooniastme õigusabi maht mõnevõrra ülepaisutatud. Lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi kokku 29 tundi 35 minutit. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole ringkonnakohtu menetluses esitanud uusi seisukohti, vaid on peamiselt korranud juba varasemas menetluses esitatut. Sellest tulenevalt on põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsioonimenetluses 10 tundi ehk 10 ×168 = 1680 eurot (koos käibemaksuga). Lisaks on hageja menetluskuluks apellatsiooniastmes 140 euro suurune tasumisele kuulunud riigilõiv ja kokku tuleb kostjalt hageja kasuks apellatsioonimenetluse kuludena välja mõista 1680 +140 = 1820 eurot. (C)
3. Kokku tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuluna välja mõista 2577 eurot (maakohtu menetluskulu) + 1820 (ringkonnakohtu menetluskulu) = 4397 eurot.
4. Hageja on füüsiline isik ja ta on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu on põhjendatud hüvitada talle menetluskulu koos käibemaksuga. Hageja on kinnitanud, et kõik tema taotlustest nähtuvad lepingulise esindaja toimingud ja kulutused on tehtud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

1. Hageja on palunud kanda menetluskulude hüvitise Advokaadibüroo GAVER OÜ kontole nr EE
2. 73.

§ 177

lg 2 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse ka esitanud ja seega tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin 15 /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt