Obsah (6)

§ 368§ 426§ 657§ 442§ 652§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-20-18781 Otsuse tegemise aeg ja koht 11. november 2022, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangu

) § 423 lg 2 p-st 2. Hagejal pole näidanud ära põhjendatud huvi olemasolu nende nõuete lahendamiseks (

§ 368lg 1).

Kohus on seda hagejale selgitanud (08.04.2021 istungiprotokolli lk 2 ja 3). Hageja kinnitas 08.04.2021 eelistungil, et kostja pole lepingu ülesütlemisele vaatamata takistanud tema ligipääsu portaalile (protokolli lk 3). Kostja avaldas pärast lepingu ülesütlemist korduvalt valmidust lubada hagejal Opiq veebiplatvormi kasutamise jätkamist (kostja 17.06.2021 avalduse p 4.4, dtl 3044; 17.09.2021 istungiprotokolli lk 12). Nagu kohus hagejale selgitas, võiks hagejal olla lepingu varasema kehtimise tuvastamiseks õigustatud huvi juhul, kui kostja oleks põhjustanud lepingu rikkumisega hagejale kahju ja hageja nõuaks selle hüvitamist. Seda aga hageja teinud pole. Kohus peab kõnealuste nõuete läbivaatamata jätmist õigemaks nende sisulisest lahendamisest ja rahuldamata jätmisest, sest kui kostja siiski on hagejale lepingu rikkumisega kahju põhjustanud, säilib hagejal võimalus selle kahju hüvitamise nõudmiseks tulevikus (

§ 426lg 1).

6 Apellatsioonkaebus

1. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palub maakohtu otsuse tühistada tervikuna, v.a osas, milles kohus jättis toimikust välja hageja 31.03.2021 avalduse lisana 5 esitatud tõendid. Hageja palub teha uus otsus, millega hagi rahuldada ning tuvastada, et 05.05.2018 litsentsileping poolte vahel ei ole kostja 24.10.2019, 20.04.2020, 23.12.2020 ega 22.02.2021 avalduste tulemusena lõppenud ega muutunud või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt rikkunud menetlusõigust, sh ebaõigesti hinnanud tõendeid. 22.02.2021 ülesütlemiseks puudus alus nii litsentsilepingus kui ka seaduses, samuti oli ülesütlemine pahauskne. Kohtu tõlgendus on vastuolus litsentsilepingu süsteemiga ning litsentsilepingu eesmärgiga. Kohtu tõlgenduse tõttu kaotaks osa lepingutingimusi oma mõtte. 22.02.2021 ülesütlemiseks puudus alus, kuna litsentsilepingus oli selge erikokkulepe, et litsentsitasu maksmisega viivituse korral on leping võimalik peatada, mitte aga koheselt üles öelda. Maakohtu seisukoht, et leping ei piira p 9.4 mõju p 9.3 kohaldamisalaga, on vastuolus VÕS § 29 lõikest 6 tuleneva tõlgendamisreegliga, mille järgi lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, võttes aluseks mh lepingu olemust ja eesmärki. Koosmõjus punktidega 9.3 ja 9.5 on selge, et litsentsilepingu p 9.4.1 mõtteks ei saa olla võimaldada litsentsilepingu lihtsamat lõpetamist (võrreldes lepingu peatamisega), mh on see vastuolus litsentsilepingu tähtajalise olemusega. Täidetud ei ole ka VÕS § 116 lg 2 p 3 kohaldamise eeldused. Hageja ei ole lepingut tahtlikult rikkunud. Maakohtu seisukoht, mille järgi tuleneb litsentsilepingu punktist 9.4.1, et tasu maksmine hiljemalt 30 päeva jooksul on kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu, on selges vastuolus litsentsilepingu punktiga 9.3, mille järgi on olulise rikkumise tagajärg lepingu peatamine. Täiendava tähtaja osas ei ole asjakohane ka maakohtu viide kostja 01.02.2021 nõudekirjale, kuna selles kirjas ei andnud kostja hagejale mingit tähtaega ega sidunud seda ka litsentsilepingu ülesütlemise võimalusega. Hagejal oli ka õigus pidada litsentsitasu kinni, kuna kostja oli lepingurikkumises, sest ei võimaldanud ainulitsentsi.
3. 22.02.2021 ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega – asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et kostjal avanes võimalus sõlmida hageja konkurendiga leping, mistõttu kostja asus aktiivselt otsima võimalusi hagejaga sõlmitud lepingust osaliselt või täielikult vabanemiseks. Kostja etteheited hagejale on otsitud ning esitatud vaid ülesütlemise aluse näivuse tekitamiseks.
4. Maakohus on sisuliselt leidnud, et 22.02.2021 ülesütlemine oli seaduslik ning teiste ülesütlemiste õiguspärasust eraldi ei analüüsinud. Teiste ülesütlemiste osas on maakohus ebaõigesti leidnud, et hagejal puudub nende õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi ja jätnud hagi selles osas läbi vaatamata, sh jätnud hageja sellekohased väited alusetult tähelepanuta. Maakohtu põhjendused õigustatud huvi osas jäävad paljasõnaliseks ja arusaamatuks. Tuvastusnõude eeldused olid täidetud ning hagejal on põhjendatud huvi kõigi ülesütlemiste kehtetuse tuvastamiseks. Maakohus on jätnud arvestamata, et 7 24.10.2019 ütles kostja litsentsilepingu üles vaid ainulitsentsi osas, st isegi kui 22.02.2021 ülesütlemine oleks õiguspärane, jääks lahendamata küsimus, missugusel kujul kehtis litsentsileping perioodil 24.10.2019 – 22.02.2021 – kas ainu- või lihtlitsentsina. Ainulitsentsi lõppemine on aluseks aga litsentsitasu alandamisele ja enammakstud litsentsitasu tagasinõudmisele, samuti muudele hageja lepingulistele õigustele. Samuti mõjutab kõigi vaidlusaluse ülesütlemise kehtivuse hindamine menetluskulude jaotust.
5. Maakohus on ebaõigesti mõistnud hagejalt välja kostja menetluskulud täies ulatuses. Kohus on jätnud sisuliselt kontrollimata kostja menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse. Vastus apellatsioonkaebusele
6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja läbivaatamata, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tsiviilasi tuleb saata

§ 657lg 1 p 3 alusel tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. 26. Hageja palus hagis tuvastada, et litsentsileping ei ole kostja 24.10.2019 ja 20.04.2020 avalduste tulemusena lõppenud ega muutunud. Hageja selgitas, et kostja esitas 24.10.2019 hagejale nõudekirja litsentsilepingu täitmiseks, hoiatades, et vastasel juhul muutub ainulitsents lihtlitsentsiks; 20.04.2020 kirjas teatas kostja, et ainulitsents muutus alates 25.11.2019 lihtlitsentsiks. Ühtlasi palus hageja hagis tuvastada, et litsentsileping ei ole kostja 23.12.2020 ja 22.02.2021 ülesütlemisavalduste tulemusena lõppenud ega muutunud. 27.

§ 368

lg 1 sätestab, et hageja võib esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohus on 03.10.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-97-13 p-s 10 selgitanud, et olukorras, kus teine lepingupool on teinud tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, on lepingupoolel üldjuhul olemas õiguslik huvi, saamaks selgust, kas leping kehtib või mitte, kuna sellest sõltub, millised õigused ja kohustused tal lepingust tulenevalt on. Arvestades eeltoodut ning seda, et hageja on selgitanud oma huvi lepingu täitmise vastu, siis on ringkonnakohtu hinnangul hagejal tuvastushuvi lepingu kehtivuse suhtes.

1. Kolleegiumi arvates on maakohus aga ebaõigesti kontrollinud 22.02.2021 ülesütlemisavalduse kehtivust enne 23.12.2020 ülesütlemisavalduse kehtivuse kontrollimist. 23.12.2020 ülesütlemisavaldusega ütles kostja lepingu üles alates 24.01.
2. 22.02.2021 ülesütlemisavaldusega ütles kostja lepingu üles alates 31.03.
3. Kostja on menetluses läbivalt tuginenud mõlema ülesütlemisavalduse kehtivusele. 8 Kolleegium leiab, et kui 23.12.2020 ülesütlemisavaldus on kehtiv, siis ei ole 22.02.2021 ülesütlemisavaldusel enam õiguslikku tähendust, kuna selleks ajaks oli leping juba lõppenud. Seega tuli enne kontrollida 23.12.2020 ülesütlemisavalduse kehtivust. Selles osas ei ole maakohus aga sisulist lahendit teinud, vaid ebaõigesti jätnud tuvastushuvi puudumise tõttu nõude läbi vaatamata.
4. VÕS § 196 lg 1 sätestab, et kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine). Vastavalt VÕS § 196 lg-le 2, kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel. Maakohus kontrollis üksnes 22.02.2021 ülesütlemisavalduse kehtivust, leides, et see on kehtiv. Kostja esitas 22.02.2021 ülesütlemisavalduse, kuna 05.01.2021 arve kohaselt pidi hageja tasuma 19.01.2021 kostjale 13 606 eurot, millest hagejal oli 18.02.2021 veel tasumata 5924 eurot. Vaidlust pole, et hageja tasus selle summa 23.02.
5. Kolleegiumi hinnangul on maakohus nimetatud ülesütlemisavalduse kehtivuse kontrollimisel rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust (

§ 442lg 8).

Maakohus leidis, et kuna lepingu punktis 9.4.1 on nimetatud olulise lepingurikkumisena kasutustasu maksmisega viivitamist rohkem kui 30 kalendripäeva, siis sai kostja lepingu VÕS § 196 alusel täiendavat tähtaega andmata üles öelda. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole analüüsinud lepingut sisuliselt. Lepingu p 9.3 sätestab, et lepingu olulise rikkumise korral on kostjal õigus katkestada teenuse osutamine Opiq’is, teatades sellest ette 10 kalendripäeva. Lepingu 9.4 järgi on lepingu oluliseks rikkumiseks kasutustasu maksmisega viivitamine rohkem kui 30 kalendripäeva (p 9.4.1) ja autoriõiguse rikkumine suures ulatuses (p 9.4.2). VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Vastavalt VÕS § 29 lg-le 6 tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks püüdnud tuvastada poolte ühist tegelikku tahet, selle võimatusel lähtuma sellest, kuidas lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi, ning arvestanud lepingu kui terviku olemust ja eesmärki. Sealhulgas ei selgu maakohtu otsuse põhjendustest, miks lepingu punktis 9.4 sätestatud lepingu oluline lepingurikkumine kohaldub ka lepingu ülesütlemisele olukorras, kus lepingus on kasutatud olulise rikkumise mõistet üksnes seoses teenuse katkestamisega, ning lepingus endas ei ole reguleeritud lepingu ülesütlemist olulise lepingurikkumise tõttu. Samuti ei selgu maakohtu lahendist sisulisi põhjendusi, miks tuleb lepingut tõlgendada nii, et sama rikkumine on aluseks nii teenuse osutamise peatamisele kui ilma täiendavat tähtaega andmata lepingu ülesütlemisele. 9 Maakohus selgitas samuti, et kuigi lepingust tulenevalt sai kostja öelda lepingu üles täiendavat tähtaega määramata, on kostja siiski nõudnud 01.02.2021 e-kirjaga võla tasumist. Maakohtu otsusest ei selgu, kas maakohus leidis, et isegi kui kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmine on nõutav, siis on see nõue täidetud. 01.02.2021 e-kirjaga on kostja nõudnud hagejalt arve viivitamatut tasumist. VÕS § 114 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Käesoleval juhul ei olnud 01.02.2021 e-kirjas täiendavat tähtaega määratud. Kui maakohus pidas silmas seda, et täiendava tähtaja andmise nõue on täidetud, siis jääb otsusest selgusetuks, milline oli VÕS § 114 lg 1 teise lause järgne mõistlik tähtaeg kohustuse täitmiseks. Maakohtu hinnangul vastas hageja lepingurikkumine ka VÕS § 116 lg 2 p 2 ja p 3 tingimustele. VÕS § 116 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu või kui kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et hageja rikkus lepingut tahtlikult VÕS § 116 lg 2 p 3 tähenduses. Samuti ei selgu maakohtu otsusest, miks on maksetähtaja ületamine rohkem kui 30 päeva niivõrd oluline rikkumine, et selle tagajärjel kaotas teine pool huvi lepingu täitmise vastu. Lisaks ei ole kostja ise lepingu ülesütlemisavalduses VÕS § 116 lg 2 p-le 2 tuginenud. Hageja on apellatsioonkaebuses tuginenud sellele, et tal oli õigus litsentsitasu osaliselt kinni pidada, kuna kostja rikkus lepingut ning ei võimaldanud talle ainulitsentsi. Kolleegium märgib, et hageja väide, et tal oli õigus litsentsitasu osaliselt kinni pidada, on uus väide. Hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei saanud seda väidet esitada juba maakohtu menetluses. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus nimetatud väite tähelepanuta (

§ 652lg 4).

1. Nagu eelnevalt märgitud, kontrollis maakohus põhjendamatult 22.02.2021 ülesütlemisavalduse kehtivust enne 23.12.2020 ülesütlemisavalduse kehtivuse kontrollimist. Lisaks ei lahendanud maakohus 23.12.2020 ülesütlemisavaldusega seonduvat hageja nõuet sisuliselt, vaid jättis selle tuvastushuvi puudumise tõttu ebaõigesti läbi vaatamata. Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohus asja ise lahendada.
2. Hageja on hagiavalduses tuginenud ka sellele, et kostja on 24.10.2019 ja 20.04.2020 avaldustega muutnud lepingust tuleneva ainulitsentsi lihtlitsentsiks. Hageja on palunud kohtul tuvastada, et poolte vahel sõlmitud litsentsileping ei ole nimetatud avalduste alusel muutunud. Maakohus leidis, et hagejal ei ole selle nõude osas tuvastushuvi ning jättis nõude läbi vaatamata. Ringkonnakohus leiab, et vähemalt olukorras, kus maakohus peaks tuvastama, et 23.12.2020 ja 22.02.2021 avalduste tulemusel ei ole leping lõppenud, on hagejal tuvastushuvi selguse saamiseks, kas hagejal on ainulitsents või lihtlitsents. Seda ei muuda ka kostja väide, et ta ei ole kunagi teinud hagejale takistusi veebiplatvormi Opiq kasutamisel ega müünud samasugust litsentsi teistele isikutele. Hagejal on tuvastushuvi ka 10 juhul, kui kostja käitumine on vastuoluline. Aga ka olukorras, kus maakohus leidis, et 22.02.2021 ülesütlemisavaldus on kehtiv, jättis maakohus 24.10.2019 ja 20.04.2020 avaldustega seotud tuvastushuvi hindamisel kaalumata, kas tuvastushuvi nende nõuete menetlemise osas võib mõjutada see, et hagiavalduse maakohtule esitamise ajal ei olnud veel 23.12.2020 ja 22.02.2021 ülesütlemisavaldusi tehtud.
3. Kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, siis tuleb tsiviilasi saata tühistatud osas maakohtule uueks lahendamiseks. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 11