← Eesti

1-22-552/32

Obsah (9)§ 181§1262§ 49§ 267§ 126§ 110§ 337§ 175§ 185

1-22-552 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 2. veeebruaril 2023. a Tallinn Kriminaalasja number 1-22-552 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov

§ 181

lg 1 alusel mõisteti Eesti Vabariigilt X kasuks välja tema poolt kantud õigusabikulud kogusummas 9828 eurot.

  1. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud selles, et X, olles hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise eest KarS § 320 lg 1 järgi, andis kriminaalasja nr XXXXXXXXXXX kohtueelsel uurimisel tunnistajana ülekuulamisel valeütluseid. 05.02.2021 ajavahemikul kell 09:14 – 10:35 andis X Tallinnas, aadressil Tööstuse 52 tunnistajana kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX ütlusi seoses Y-le tehtud 50 000-eurose annetusega. Ütluste kohaselt teadis X nimetatud annetusest vaid nii palju, kui lehes on kirjutatud ning ta ei mäleta, et oleks annetuse teemat kellegagi arutanud. Ka eitas X konkreetselt Z-ga teema arutamist, öeldes, et Z mainis vaid suvel, et peab seoses selle annetusega ülekuulamisele minema. 31.05.2020 telefonivestluse käigus andis Z X-le põhjaliku ülevaate kõnealuse annetusega seotud isikutest ja Y-le annetuse tegemise põhjustest. Sealhulgas meedias selleks hetkeks veel kajastamata nüanssidest, mis puudutavad Q seost kõne all oleva annetusega. Seega ei ole tõsi, et X teadis annetusest ülekuulamise ajaks vaid nii palju, kui ta lehest oli lugenud ega seegi, et ta kellegagi antud annetust arutanud ei olnud. Seega X andes tunnistajana kriminaalmenetluses teadvalt valeütlusi, pani toime KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. PROKURATUURI APELLATSIOON
  2. Prokuratuur vaidlustab maakohtu otsuse terves ulatuses ja taotleb X süüditunnistamist talle etteheidetud kuriteos. Prokuröri hinnangul on maakohus otsuse tegemisel oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ning jõudnud seetõttu X süüküsimuses valede ja põhjendamata järeldusteni. Selliste oluliste menetlusnormide rikkumistena käsitleb prokurör kohtupoolseid vigu istungil uuritud tõendite hindamisel. Ühtlasi käsitleb prokurör olulise menetlusnormi rikkumisena kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist läbi selle, et kohus hindas kohtuistungil uuritud tõendeid ühepoolselt, vaid kaitsja argumentidele tuginedes, jättes seejuures andmata omapoolse hinnangu süüdistaja seisukohtadele. Kohus on kohtuistungil uuritud tõendeid käsitlenud selektiivselt, kuivõrd on jätnud ebausaldusväärseks tunnistamata X ütlused. Samuti leiab prokurör, et maakohus tunnistas põhjendamatult lubamatuks tõendiks süüdistusaktis kajastatud jälitustoimingu protokolli rikkudes ka kõnealust tõendit kõrvale jättes eelviidatud viisil kohtuotsuse põhjendamiskohustust. 3.
  3. Prokuratuur märgib, et maakohus tuvastas õigesti X-le etteheidetud teo objektiivse külje ning prokurör KarS § 320 lg 1 tunnustega teo objektiivse külje tuvastamist ei vaidlusta. Subjektiivse koosseisu realiseerimise osas maakohtu hinnangul tuli kohtuistungil uuritud tõendite pinnalt jõuda järeldusele, et X ei tegutsenud 05.02.
  4. a ütluseid andes tahtlikult – nii pidas maakohus tõendatuks seda, et 05.02.
  5. a ütluseid andes esines X-l mäluprobleeme, mis tingisid raskuseid talle esitatud küsimustele vastamisel. Prokurör sellise hinnanguga ei nõustu, kuivõrd prokuröri hinnangul on maakohus tõendeid valesti hinnates oluliselt rikkunud jõudnud ebaõigele otsusele mõistnud X õigeks KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Maakohtu õigeksmõistva otsuse keskseks seisukohaks on kohtu hinnang X ütluste usaldusväärsusele ning tema kaitseväitele selles, et 05.02.
  6. a tunnistajana ülekuulamisel esinesid X-l sellised mäluhäired, mis tõid kaasa X poolt tegelikkusest erinevate asjaolude kajastamise ülekuulamisprotokollis. Prokurör kohtu sellekohase seisukohaga ei nõustu ning leiab, et 2

(8)kohus hindas X ütluseid valesti ning ühekülgselt, tuginedes vaid kaitsja seisukohtadele X ütluste usaldusväärsuse osas. Prokuröri hinnangul tulnuks X ütluseid pidada mitteusaldusväärseks. Seega on antud menetluses oluliseks küsimuseks see, kas olukorras, kui X enda ütluseid tuleks kohtupraktikat arvesse võttes üldse mitteusaldusväärseks pidada, kas nendele samadele ütlustele tuginedes saab teha järeldust, et teda tabas tõepoolest mälukaotus nii nagu ta ise kirjeldab ning kui X ütlused kõrvale jätta, siis kas kohus peaks teistsugusele lahendusele jõudma. Prokurör hinnangul saab vaidlusteta väita seda, et X on erinevatel ajaetappidel andnud erinevaid ütlusi. 05.02.2021.a tunnistatavana ülekuulamisel avaldas X enda kui tunnistaja õigustega tutvudes ning ülekuulamisel sisulisi ütluseid andes selget valmisolekut ütluste andmiseks ning väljendas prokuröri hinnangul seeläbi selgelt ka seda, et tal ei esine terviserikkeid või muid probleeme, mis takistavad tal ütluste andmist. Seejuures avaldas X prokuröri hinnangul selgesõnaliselt sedagi, et tal ei esine emotsionaalseid probleeme, mis teda ütluste andmisel segaksid. Vastupidist avaldas X aga 15.10.
  1. a. Seega saab iseenesest väita, et X poolt erinevatel ajahetkedel väljendatu oli omavahel vastuolus. On asjakohane märkida ka, et kuigi 05.02.
  2. a tunnistajana ütluseid andes avaldas X kindlasõnalist teadmist selle kohta, et ei ole Z-ga Y-le tehtud annetuse teemal suhelnud, asus ta 21.09.
  3. a toimunud ülekuulamisel väitma, et Zga suhtlust ta 05.02.
  4. a üldse ei mäletanudki. Ühtlasi avaldas X kindlasõnalisi seisukohti olukorras, kus teda oli hoiatatud valeütluste andmise eest, mäluprobleemidele osutas aga juba kahtlustatavana s.o tingimustes, kus valeütluste andmist karistusähvardusega ära hoida ei püüta. Kindlasõnaliselt küsimusele vastamine ei ole võrreldav olukorraga, kus samasisulisele küsimusele antakse ebakindel, mäluprobleemidele viitav vastus. Seega olid X ütlused vastuolulised ka eelnevas mõttes. Seega pidanuks kohus eriti hoolikalt kaaluma seda, kas X mistahes ajaetapis ütluseid saab pidada usaldusväärseteks. 3.
  5. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel oluline hinnata ka seda, kas ütlustes on lahknevusi teiste kogutud tõenditega. Prokuröri hinnangul pidanuks maakohus jõudma järeldusele selles, et X ütlused lahknesid ka kohtuistungil uuritud teistest tõenditest. Kuigi tuvastatav on tõepoolest see, et X-l võis
  6. a veebruaris esineda emotsionaalseid ja tervislikke probleeme, ei tähenda see automaatselt fakti, et X väide mäluprobleemide kohta ongi usutav. On loogiline, et olukordades, kus tunnistaja mõnda asjaolu pigem kindlalt mäletab või vähemalt kuulajale mõista anda soovib seda, et ta asjaolu täpselt mäletab, annab tunnistaja tavapäraselt kindlasõnalisi ütluseid. Selliseid ütluseid andis X ka 05.02.
  7. a toimunud tunnistajana ülekuulamisel vastates nt ülekuulamisel küsimustele Z kohta või väites, et on erakonnale tehtud annetusest teadlikuks saanud vaid ajakirjanduse vahendusel. X ülekuulamisprotokollis puuduvad vähimadki viited sellele, et X kaalunuks teistsuguse vastuse andmist. Loogiline ja eluliselt usutav on ka see, et olukorras, kus X-l esines tõepoolest tunnistajana ütluseid andes isiklikke probleeme, mis mõjutasid tema ütluste andmise võimet, avaldanuks X sellise kaitseversiooni juba esimesel kahtlustatavana ülekuulamisel. Kohus saab veenduda selles, et
  8. a septembris toimunud ülekuulamisel X kaitseversioone avaldada ei soovinud ning avaldas väidetavalt teda õigustava asjaolu alles
  9. a oktoobris. Prokurörile jääb arusaamatuks seegi, mil moel seonduvad kohtuistungil ütluseid andnud tunnistajate F ja W ütlused, mis kirjeldavad kohtuotsuse kohaselt X tööalast võimekust
  10. a, X suutlikkusega anda ütluseid
  11. a veebruaris. Kuigi tunnistajad möönsid, et X-l esines
  12. a hetki, mil ta kõike tööalaselt ei mäletanud, ei kajasta sellekohased ütlused ju X mälu seisukorda
  13. a veebruaris (Tsitaat kohtuotsusest: Tunnistaja kinnitas ka seda, et ka veebruariks 2021.a ei olnud X tagasi saanud oma tavapärast tööalast vormi ja 2020.a oli tal sageli probleeme sellega, et ta asju ei mäletanud.) Kuigi viidatud tunnistajate ütlused kinnitavad ehk X-l mäluprobleemide esinemist
  14. a, toimus süüdistuses nimetatud ülekuulamine sellele järgneval aastal –
  15. a – ning tunnistajate ütlustele tuginedes ei saa tõsikindlalt väita, et X mäluga seotud probleemid polnud
  16. a hoopis lahenenud. Prokurör tunnistajate ütluste sisu osas, mis kajastab X tervise- ja isikliku 3
(8)elu probleeme, kahtluse alla ei sea, kuid kohus ei analüüsinud tunnistajate ütluseid osades, mis kirjeldavad siiski X võimekust täita tööülesandeid ning tema võimet täita tööülesandeid tulemuslikult. Prokuröri hinnangul ei saa jätta tähelepanuta üldteada asjaolu, et Y juhatuse liikmed (kellede hulka kuulub ka X) väljendasid just
  1. a mais-juunis erakonnale laekunud 50000 euro teemal avalikult muret annetuse päritolu teemal. Samamoodi ei saa jätta tähelepanuta kohtuistungil ütluseid andnud Z kirjeldust selle kohta, et tema enda huvi X-ga annetusest rääkida tulenes soovist X kui ühte KENA juhtides hoiatada võimalike suvepäevade rahastamisega seotud probleemide eest. Seega on eluliselt usutav, et X-gi huvitasid annetuse saamisega seotud asjaolud ning tal oli tema positsioonist tulenev vajadus olla annetuse saamise detailidega kursis. See tähendas aga, et eluliselt pole usutav väide, et X ei pööranud Z-ga telefonikõne vältel annetuse tegemise asjaoludega seotule tähelepanu ega pidanud teavet meeldejätmise väärseks. Prokuratuur leiab, et X kahtlustatavana antud ütlused, milledele tuginedes kohus ka X õigeks mõistis, on selgelt vastuolulised, annavad aluse pidada neid ennast õigustavaks ning seega ka aluse lugeda neid mitteusaldusväärseteks ning need tulnuks tervikuna kõrvale jätta. See annab omakorda põhjuse jaatada olukorda, et X tegevusele hinnangu andmisel ei saa ega tohi mingilgi määral anda hinnangut sündmusele läbi X enda ütlustele, kuid annab põhjuse jaatada ka fakti, et objektiivselt on kohus X poolt tegelikkusest erinevate asjaolude kohta ütluste andmise tuvastanud. 3.
  2. Prokuratuur leiab, et kõnealust menetluslikku olukorda tuleb võrrelda nt kohtumenetlusega, kus süüdistatava süüd tõendab küll mõni kirjalik tõend, kuid süüdistatav on ütluste andmisest keeldunud. Sellises olukorras peab kohus otsusele jõudma tuginedes vaid kirjalikele tõenditele. Seejuures ei ole Riigikohus välistanud isegi olukorda, kus süüdimõistva otsuseni jõutakse tuginedes vaid ühele kaudsele tõendile (RKo 4-19-447). Nii on asjakohane märkida, et tavapärased on olukorrad, kus tunnistajana annab ütluseid isik, kes ainukesena tajus mõnda kuriteosündmusega seotud fakti. Juhul, kui selline isik annab ülekuulamisel tegelikkusele mittevastavaid ütluseid, võib tema väiteid ümber lükkav teave talletuda vaid ühes tõendis – nt turvakaamera salvestisel, saadetud e-kirjas või nt jälitustoimingu protokollis. Seadusandja tahteks ei saa sellises olukorras välistada KarS § 320 lg 1 tunnustega teo etteheitmist – nii ei ole seadusandja valeütluste andmist kriminaliseerides välistanud tunnistajate poolt valeütluste andmist mistahes tõendamiseseme asjaolude ning mistahes tõendamisteabe kohta. Seejuures pole seadusandja välistanud vastutust ka selle eest, kui tunnistaja valeütluste sisuks on kirjeldus nt tunnistaja ja mõne kolmanda isiku vahel (käesoleva menetluse kontekstis siis X ja Z vahel) toimunud telefonikõne asjaolude kohta või vastupidi – näiteks valeväide, et tunnistaja kolmanda isikuga telefoni teel suhelnud pole. Seega on ka loogiline, et valeütluste tõendamine võib võimalikuks osutuda tõesti vaid ühe tõendi abil. On ka loogiline, et tunnistajana valeütluste andmise etteheitmist ei saa välistada asjaolu, kus sellises teos kahtlustatav ütluste andmisest keeldub või tema ütlustega muudel õiguslikel põhjustel arvestada ei saa. Prokuröri hinnangul on 05.02.
  3. tunnistajana ülekuulamise protokollile tuginedes selgelt tuvastatav, et X suutis kõnealusel päeval suunata enda käitumist - ta suutis eristada asjaolusid mida mäletab, asjaoludest, mida ei mäleta, ta suutis hinnata enda kui tunnistaja õiguseid, teha protokollile omakäeliseid märkuseid ning ennast selgelt ning arusaadavalt väljendada. Selliste asjaolude tuvastamisel tuleb järeldada, et X tegevus ülekuulamisel oli selgelt kontrollitud ja seega tahtlik. Kindlasõnalisi ütluseid sai X prokuröri hinnangul anda vaid kavatsetult – seega toimus tema poolt valeütluste andmine teadvalt. Seetõttu leiab prokurör, et tingimustes, kus kohus poleks tõendeid hinnates teinud prokuröri viidatud vigu, saanuks kohus neid kohtupraktikas omaks võetud põhimõtteid arvestades hinnates jõuda järeldusele, et tuvastatud on X poolt KarS § 320 lg 1 tunnustega tahtliku teo toimepanemine. 4
(8)3.4. Ühtlasi tõstatab prokurör ka apellatsioonis küsimuse selles, kas süüdistusaktis nimetatud jälitustoimingu protokolli tunnistamine lubamatuks oli käesoleva menetluse kontekstis asjakohane ning taotleb viidatud tõendi lubatavaks tunnistamist ringkonnakohtu poolt, samuti kõnealuse tõendi uurimist ringkonnakohtus. Prokuratuur leiab, et kohtupraktikas pole käsitletud olukorda, kus üks ja sama jälitustoimingu protokoll olnuks kasutatav kahe erineva kuriteo tõendamiseks –

§1262kataloogi kuuluva kuriteo, samuti kataloogi mitte kuuluva teo tõendamiseks.

Ühtlasi pole kohtupraktikas antud hinnangut sellele, kas KarS § 320 lg 1 tunnustega teo näol pole tegemist kuriteoga, mille toimepanemise eelduseks on alati seos mõne teise kuriteoga. Seetõttu tuleb kohtupraktikas anda hinnang ka küsimusele, kas tingimustes, kus jälitustoimingutega kogutud tõend oleks olnud kasutatav nn kataloogikuriteo tõendamiseks (käesoleva menetluse kontekstis oleks jälitustoimingu protokoll olnud kasutatav varasemas Ä-ga seotud menetluses KarS §2981 tunnustega teo tõendamiseks), oleks sama tõend kasutatav ka nn kataloogikuriteo kohta valeütluseid andnud isiku süü tõendamiseks. Prokuratuuri hinnangul valeütlustega seotud kriminaalmenetluste puhul lähtuda Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-100-07 väljendatud põhimõttest, mille kohaselt saab valeütluste tõendamisel tugineda mistahes teise menetluse menetlusdokumentidele. Asjakohatu on maakohtu etteheide sellele, et jälitustoimingu protokolli tõendikogumist kõrvalejätmine pidanuks tingima prokuröri loobumise süüdistusest – olukorras, kus kohus prokuröri seisukohtadele vähimatki tähelepanu ei pööranud ega andnud prokurörile ka võimalust selgitada, milliseid asjaolusid prokurör kõnealuse tõendiga tõendada soovis. Nii olnuks prokuröri hinnangul võimalik jälitustoimingu protokollile tuginedes hinnata seda, kui intensiivselt edastas Z X-le teavet talle teadaolevate annetuse asjaolude kohta ning kõnealuse kaudse tõendi olnuks võimalik tõendada asjaolu, et X poolt annetusega seotu unustamine polnuks arvestades kõne sisukust ning X positsiooni Y juhtkonnas eluliselt usutav. Eelneval olnuks prokuröri hinnangul oluline kaal ka X ütluste usaldusväärsuse hindamisel. Prokuröri hinnangul on eelkirjeldatud minetused kõrvaldatavad apellatsioonimenetluses- Tulenevalt

§-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale. Prokuröri hinnangul on ringkonnakohtul menetluse käigus tõepoolest võimalik kõrvaldada maakohtu vead tõendite hindamisel ning tuvastada, et X on toime pannud talle etteheidetud kuriteo. 3.

  1. Prokuratuur taotleb võtta asja materjalide juurde süüdistusakti punktis nr 2 nimetatud tõend – jälitustoimingu protokoll (kõnealuse tõendi koopia 9 lk-l on lisatud apellatsioonile digitaalselt); tühistada maakohtu otsus ning teha apellatsioonis esitatud taotlustest lähtudes uus otsus, millega mõistetakse X kuriteo toimepanemises KarS § 320 lg 1 järgi süüdi ning mõista talle rahaline karistus 100 päevamäära ulatuses, mis pööratakse täitmisele osaliselt s.o koheselt täitmisele pöörata rahaline karistus 10 päevamäära s.o 1271 eurot ning tulenevalt KarS § 73 lg 2 jätta osaliselt täitmisele pööramata rahaline karistus 90 päevamäära ulatuses s.o summas 11439 eurot katseajaga 1 aasta. Välja mõsta X-lt süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha s.o 981 eurot. KOHTUISTUNG
  2. Ringkonnakohtus toimunud istungil esitas kaitsja taotluse prokuröri taandamiseks

§ 49

lg 6 või kõrvaldamiseks

§ 267lg 41 alusel.

Ringkonnakohus jättis oma 19.01.2023 põhistatud määrusega kaitsja taotluse prokuröri taandamiseks või menetlusest kõrvaldamiseks rahuldamata. Prokuratuur jäi oma apellatsioonis väljendatud seisukohtade ning taotluse juurde võtta tõendina vastu süüdistusakti punktis nr 2 nimetatud tõend – jälitustoimingu protokoll. Kohtukolleegium jättis prokuratuuri nimetatud taotluse rahuldamata käesolevas otsuses allpool toodud põhjendustel. 5

(8)Süüdistatav ja tema kaitsja vaidlesid prokuratuuri apellatsioonile vastu ning palusid jätta maakohtu õigeksmõistev kohtuotsus muutmata ning prokuratuuri apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHEJNDUSED JA SEISUKOHT
  1. Kohtukolleegium, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja prokuratuuri apellatsioonis toodud väidetega, leiab, et apellatsiooni argumendid kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest maakohtu õigeksmõistev otsus on seaduslik ja põhjendatud.
  2. Ringkonnakohus sissejuhatavalt märgib, et prokuratuur toob esitatud apellatsioonis välja, et maakohus tuvastas õigesti X-le etteheidetud teo objektiivse külje ning prokurör KarS § 320 lg 1 tunnustega teo objektiivse külje tuvastamist ei vaidlusta. Kohtukolleegium ei nõustu prokuröriga, et maakohus oleks jaatanud X käitumises KarS § 320 lg 1 objektiivse kuriteokoosseisu realiseerimist. Maakohus on küll asjakohaselt välja toonud KarS § 320 lg 1 objektiivse koosseisu realiseerimiseks nõutavaid elemente, kuid järeldas õigesti, et X-le esitatud süüdistus ei sisalda etteheidet/faktiliste asjaolude kirjeldust, millises osas ja kas üldse X poolt 05.02.
  3. a antud ütlused on antud kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX tõendamiseseme oluliste asjaolude kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. veebruari
  5. a otsus asja nr 3-1-1-100-07). Maakohus järeldas õigesti, et kuna süüdistuses tõendamiseseme seisukohalt tähtsaid asjaolusid, milliste osas on X teadvalt valeütlusi andnud, välja toodud ei ole, ei saa kohus süüdistusest väljudes seda ise faktiliste asjaoludega sisustama hakata.
  6. Kuivõrd prokuratuuri apellatsiooni põhitaotluste hulka kuulus taotlus teises kriminaalasjas tõendina kogutud jälitustoimingu protokolli (31.05.2020 pealt kuulatud telefonivestlus Z ja X vahel) vastuvõtmiseks ning uurimiseks, peab kohtukolleegium vajalikuks järgnevalt vastata apellatsiooni sellele rahuldamata jäänud taotlusele. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu seisukohaga viidatud tõendi lubamatuks tunnistamise osas praeguses kriminaalasjas ning erinevalt prokuratuurist leiab, et senises kohtupraktikas on jälitustoiminguga kogutud tõendite teistes kriminaalmenetlustes kasutamise põhimõtted üheselt ja selgelt paika pandud – jälitustoiminguga saadud tõendit ei saa kasutada kriminaalmenetluses, mille karistusõiguslik etteheide ei sisaldu

§ 1262 lg 2 kataloogis.

Lisaks maakohtu poolt viidatud kohtupraktikale juhib ringkonnakohus tähelepanu ka RKKKo nr 3-1-1-31-12 (p. 8.5, 8.6) väljendatud seisukohale, mille kohaselt kahtlustatava ja süüdistatava menetluspõhiõiguste piiramine jälitustoimingutega on aktsepteeritav vaid juhul, kui kriminaalmenetluse esemeks olev kuritegu vastab teatud tingimustele, mis kehtivas kriminaalmenetlusõiguses on kokku võetud

§ 110

lg-s 1 (praeguse redaktsiooni kohaselt

§ 1262lg-s 2) sisalduvasse jälitustoimingu lubatavusklauslisse.

Ümberpöördult järeldub eeltoodust ühtlasi, et menetluspõhiõiguste kitsendamiseks puudub õigustus, kui süüdistuse objektiks olev kuritegu ei sisaldu nende kuritegude kataloogis, mille tõendamiseks on seadusandja poolt lubatud kasutada ka jälitustoiminguid. Jälitustoiminguga kogutud tõendi lubatavuse seisukohalt pole niisiis oluline mitte ainult toimingu enda seaduslikkus (selle toimetamine kohtu vastava loa alusel ja loa tingimusi järgides), vaid ka isiku süüdistamine sellises kuriteos, mille kohtulikul arutamisel on tema vastavate menetluspõhiõiguste piiramine lubatud. Ülaltoodust tulenevalt, kuna KarS § 320 lg 1 ei kuulu

§ 1262lg 2 kataloogi, siis ei saa teises kriminaalmenetluses Kar

S § 2981 tunnustega teo tõendamiseks kogutud jälitustoimingu protokolli kasutada tõendina praeguses KarS § 320 lg 1 järgi kriminaalasjas. 8. Asjakohane on maakohtu märkus, et süüdistuse etteheideks X-le on sisuliselt asjaolu, et ta ei mäleta, et oleks annetuse teemat kellegagi arutanud. Lisaks seisab süüdistuses, et X eitas ka konkreetselt Zga teema arutamist, öeldes, et Z mainis vaid suvel, et peab seoses selle annetusega ülekuulamisele minema. 6

(8)Olukorras, kus langes ära prokuratuuri võtmetõendiks olev Z ja X pealt kuulatud telefonivestluse stenogramm, millist süüdistuse kohaselt KarS § 320 lg 1 objektiivse kuriteokoosseisu jaatamiseks oleks pidanud kõrvutama X 05.02.2021 tunnistajana antud ütlustega, proovis prokuratuur süüdistuse hüpoteesi paikapidavust tõendada sisuliselt vaid ühe isikulise tõendiga – tunnistaja Z ristküsitlemisel antud ütlustega. Erinevalt prokuratuuri maakohtus esitatud ning apellatsioonis korratud seisukohtadest, ringkonnakohus sellise käsitlusega nõustuda ei saa. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasjas ei eksisteeri ka mingisugust väidetavat muud usaldusväärset tõendikogumit, mis tõendaks X poolt talle etteheidetud ulatuses teadvalt valeütluste andmist. 8.
  1. Esitatud süüdistuses heidetakse X-le ette, et 05.02.2021 tunnistajana ülekuulamisel X eitas konkreetselt Z-ga (Y-le 50 000 € annetuse) teema arutamist, öeldes, et Z mainis vaid suvel, et peab seoses selle annetusega ülekuulamisele minema. Kohtukolleegium sarnaselt maakohtuga leiab, et viidatud X tunnistajana ülekuulamise protokollist süüdistuses nimetatud kategoorilist eitust ei nähtu. Maakohus on asjakohaseid ütlusi X 05.02.2021 tunnistaja ülekuulamise protokollist põhjalikult analüüsinud ning ringkonnakohtul jääb vaid nõustuda maakohtuga, et nimetatud tõendi puhul ei saa rääkida, et X avaldas kindlaid seisukohti 50 000 € annetusega seotud teemal. X seletas mitmel korral, et ta ei mäleta, et oleks teemat kellegagi arutanud, teab vaid niipalju, kui lehes oli kirjutatud. X vastus „ei mäleta“ jääb läbivaks sissjuhatavaks vastuseks enamusele temale esitatud küsimustest, mis on seotud tema teadmisega annetuse tegemise asjaoludest. Vastus „ei mäleta“ määrab X tunnistajana antud ütluste konteksti. 8.
  2. Kohtukolleegiumi veendumusel on iseäranis oluline asjaolu, et süüdistuse aluseks oleva Z ja X vahel toimunud telefonivestluses edastatud teabe allikaks oli mitte X ise, vaid Z, kes süüdistuse kohaselt rääkis X-le „kõnealuse annetusega seotud isikutest ja Y-le annetuse tegemise põhjustest; sealhulgas meedias selleks hetkeks veel kajastamata nüanssidest, mis puudutavad Q seost kõne all oleva annetusega“. Kohtukolleegium möönab, et süüdistuses välja toodud faktilistele asjaoludele oleks raske vastu vaielda olukorras, kus X oleks rääkinud Z-le annetusega seotud seni ajakirjanduses kajastamata jäänud asjaoludest. Olukorras, kus Z enda initsiatiivil tehtud telefonikõnes rääkis tema X-le süüdistuses nimetatud asjaoludest, jääb kõrvaldamata kahtlus, et X ei kuulanud Z piisavalt tähelepanelikult, ei tajunud ega jätnud meelde seda, mida Z talle räägib. 8.
  3. Asjaolu, et X ei mäleta süüdistuse aluseks oleva telefonivestluse asjaolusid Z-ga, ongi tema kaitsepositsiooniks. Selle asjaolu tõendamiseks olid kaitseaktis nimetatud ning maakohtu poolt uuritud hulgalised dokumentaalsed tõendid (kd 82-105), mis üheselt kinnitavad X-l 2020 kevadel väga tõsiste tervislike (sh vaimse tervise) ning perekondlike probleemide esinemist. Maakohtu poolt analüüsitud eelviidatud dokumentaalsete tõenditega riimuvad ka kohtuistungil tunnistajatena ülekuulatud W ja F ütlused, kelle seletuste kohaselt aastast 2020 kuni veebruarini 2021 oli X emotsionaalselt ebastabiilne, unustas asju, mis oli tingitud raskest tervislikust ning perekondlikust olukorrast. Kohtukolleegium märgib, et prokuratuuri apellatsioonis välja toodud seisukoht, et 05.02.2021 tunnistajana ülekuulamisel ei avaldanud X menetlejale, et tal esineks tervislikke või muid probleeme, mis takistaks tal ütluste andmist, mingil juhul ei kummuta kaitseversiooni sellest, et ta ei mäleta süüdistuse aluseks oleva 31.05.2020 telefonivestluse asjaolusid Z-ga ning 2020 aasta kevadel esinesid tema elus objektiivsed probleemid, mis negatiivselt mõjutasid tema mälu ning elukvaliteeti. 8.
  4. Eriti tähelepanuväärne on asjaolu, et maakohtus ristküsitletud tunnistaja Z ei mäletanud isegi 31.05.2020 toimunud telefonivestluse sisu ega asjaolusid kuni prokuratuur asus tema „mälu värskendamiseks“ talle lubamatuks tõendiks tunnistatud jälitustoimingu protokolli tutvustama. Kohtukolleegium leiab, et tutvustades sedasi tunnistajale temalt vajalike vastuste saamiseks lubamatuks tõendiks tunnistatud jälitustoimingu protokolli, rikkus prokuratuur ise ausa 7
(8)kriminaalmenetluse põhimõtet, kuna erinevalt tunnistaja Z-st, tunnistaja X-le tema ülekuulamisel 05.02.2021 kõnealust protokolli tema „mälu värskendamiseks“ esitatud ei olnud, mis tingiski talle süüdistuse esitamise.
  1. Kohtukolleegium leiab, et kriminaalasjas süüstavate tõendite puudumist asus prokuratuur täitma oma siseveendumusega ning elulise usutavuse kriteeriumiga. Tagajärjetuks jäävad prokuratuuri apellatsioonis väljendatud seisukohad, et on eluliselt usutav, et X huvitasid annetuse saamisega seotud asjaolud ning tal oli tema positsioonist tulenev vajadus olla annetuse saamise detailidega kursis, mis tähendas aga, et eluliselt pole usutav väide, et X ei pööranud Z-ga telefonikõne vältel annetuse tegemise asjaoludega seotule tähelepanu ega pidanud teavet meeldejätmise väärseks.
  2. Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja

§-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes

§ 337lg 1 p-st 1, § 344-345 lg-st 1 ja 2, jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 29.

septembri 2022 otsuse X suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

  1. X kaitsja vandeadvokaat Oliver Nääs esitas Tallinna Ringkonnakohtule 19.01.
  2. a taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Seoses apellatsioonimenetlusega taotleb X kaitsja välja mõista süüdistatava kasuks menetluskulud kokku summas 2 646 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt hõlmab nimetatud õigusabi maakohtu otsuse läbitöötamist, nõupidamisi süüdistatavaga ning kaitsja K. Randega, prokuratuuri apellatsiooniga tutvumist ning sellele vastuse koostamist, prokuröri kõrvaldamiseks taotluse koostamist ning ettevalmistust ringkonnakohtu istungiks, kaitset ringkonnakohtu istungil. Seega on taotluse kohaselt apellatsioonimenetluses kulunud 12 tundi 15 min. Advokaadi ühe töötunni hind on 140 eurot (+km). Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav

§ 175lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega.

Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-14, p 44). Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Esmalt annab kriminaalkolleegium hinnangu kaitsja töötunni hinnale. Kohtukolleegium asub seisukohale, et arvest nähtuv tunnitasu suurus on arvestades asja keerukust ja mahukust mõistlik ning põhjendatud. Kohtukolleegium leiab, et ka kaitsja taotluses toodud ajakulu tehtud toimingutele on põhjendatud ja mõistlik, mistõttu kuulub taotlus rahuldamisele täielikult.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik, seega kuuluvad X-l apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulud väljamõistmisele Eesti Vabariigilt. Allkirjastatud digitaalselt 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.