← Eesti

2-20-5256/26

Obsah (7)§ 163§ 657§ 651§ 171§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Gea Lepik, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-

§ 163

lg 1 alusel jäid menetluskulud 88,85% ulatuses kostja ja 11,15% ulatuses hageja kanda. Maakohus määras kindlaks poolte menetluskulude põhjendatud suuruse ja mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks välja 2858,79 eurot. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse maakohtu otsusele, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldavas, menetluskulude jaotuse ning väljamõistmise osas. 4.
  2. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud leping, tuletades selle taotlus-garantiikirjast ja asjaolust, et selle on pooled allkirjastanud. Taotlus-garantiikirja allkirjastas kostja lepingulise esindajana tegutsenud Rainer Lapp, kuid hageja ei ole seda allkirjastanud. Maakohtu järeldused ei tugine poolte väidetele ja on üllatuslikud. Kumbki pool ei tuginenud sellele, et lepinguna võiks käsitada taotlus-garantiikirja. Hageja ei toonud esile, missugusest dokumendist tuleneb poolte lepinguline suhe, ja on ka leidnud, et pole oluline, et lepinguline suhe oleks vormistatud eraldi dokumendina. Hageja pole määratlenud, millise lepinguga on tegemist. Maakohus pooltega asjaolusid ega õiguslikku kvalifikatsiooni ei arutanud. 4.
  3. Õigusaktidest ei tulene kohalikule omavalitsusele õigust sõlmida neile kohustusi tekitavaid lepinguid vormivabalt. Maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldanud. Haldussuhtele ei saa kohaldada VÕS sätteid. Korralduses ei ole viidet sellele, et hageja aktsepteerib kostja taotlus-garantiikirja kui ettepaneku võlaõigusliku lepingu sõlmimiseks. Korralduses on vaidlustamisviide, mis kinnitab, et korraldus on antud kostja taotlust silmas pidades ja haldusõiguslikus suhtes. Seega vastab kostja menetlusosalise mõistele HMS § 11 lg 1 p 1 ja 2 mõttes ning hageja andis menetlusosalise taotluse alusel haldusakti HMK § 51 mõttes. Üks osa pooltevahelisest suhtest ei saa olla eraõiguslik ja teine haldusõiguslik. Kui taotlus-garantiikiri oleks leping, poleks vaja olnud hageja 15.01.2019 korraldust. Samas nähtub korralduse p-st 4, et korraldus jõustub teatavakstegemisel. Seega ei tekkinud korraldusest enne selle teatavakstegemist kohustusi ega õigusi. 5

(10)Maakohus ei ole analüüsinud, kas kostjal oleks olnud õigus ilma korralduseta ja ainult taotlusgarantiikirja alusel hagejalt nõuda 23 100 euro tasumist. Hageja ei maksnud kostjale toetust taotlus-garantiikirja alusel, vaid 15.01.2019 korralduse alusel. Seetõttu ei ole hagejal õigust ka nn lepingust taganemise puhul nõuda 23 100 euro tagastamist vastavalt VÕS § 189 lg-le
  1. Kostja nõustub maakohtuga, et hageja 15.01.2019 korraldus ei ole leping. Arusaamatud on maakohtu järeldused, et see on taotlus-garantiikirja kui lepingu osa, millest tulenevad kostjale samuti õigused ja kohustused. 4.
  2. Maakohtu järeldusest raha tagasimaksmise kohustuse tekkimise kohta 31.12.2019 jääb mulje, nagu oleks korraldus kostja pakkumusega nõustumus ja samuti lepingu osa. Maakohtu järeldused ei ole järjepidevad ning on õiguslikus mõttes arusaamatud. Maakohus ei ole selgitanud, kuidas ja missuguse õigusnormi alusel saab haldusakt olla võlaõigusliku lepingu osa, või kas väidetav võlaõiguslik leping on haldusakti osa, mistõttu on maakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust. Taotlus-garantiikirja saab kvalifitseerida üksnes taotlusena haldusmenetluses, millele ei kohaldu VÕS sätted. Vastasel juhul oleks kõik haldusorganile esitatud taotlused eraõiguslikud pakkumused ja haldusaktid nende pakkumustega nõustumused. Poolte vahel ei ole eraõiguslikku lepingut. Kuna lepingut ei ole, siis ei saanud hageja sellest ka taganeda ja hagejal puudub alus nõuda kostjalt 23 100 euro tagastamist. Kostja ei ole oma kohustusi rikkunud. Kui tõlgendada poolte suhet lepingulisena, on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata ja kohus on jätnud ka osa tõendeid hindamata. 4.
  3. Kostja ei tunnistanud ülejäänud nõudeid, kuna hageja nõudeavaldus oli segane. Nõue esitati ka kostja juhatuse liikme ja volitatud esindaja vastu. Kostja tegi ettepaneku sõlmida kokkulepe, et pärast 13 882 euro tagastamist ei ole hagejal nõudeid kostja ega tema juhatuse liikme vastu. Hageja sellele kirjale ei vastanud, vaid esitas 27.01.2020 taganemisavalduse, kus tugines üksnes võlgnevuse tasumise nõude täitmata jätmisele. Esialgses nõudeavalduses pidas hageja kõiki väidetavaid kohustuste täitmata jätmisi kokku oluliseks lepingurikkumiseks. Maakohus ei ole hinnanud, missugune tähendus olulise lepingurikkumise seisukohalt sellel on, et nõudeavalduses nõuti Loksa linna korralike suusaradade rajamist ning rajamasina üleandmist või selle asukohast teavitamist, lepingust taganemisel tugines hageja aga ainult rahalise kohustuse täitmata jätmisele. Kuigi kostja kinnitas, et täidab rahalise kohustuse, taganes hageja ikkagi lepingust sellel alusel, mille osas kostja oli täitmise tahet kinnitanud. Maakohus ei ole analüüsinud, kas kostja kinnitusel raha maksmise kohta koos sooviga asuda läbirääkimistesse võis VÕS § 116 lg 2 p 5 sõnastust arvestades olla tähendus, mis ei võimalda 13 882 euro tähtaegselt tagastamata jätmist pidada oluliseks lepingurikkumiseks. Tegemist ei olnud olulise lepingurikkumisega ja hageja taganemisel ei ole toimet. Hageja ei ole käitunud heas usus ja on esitanud kostjale ebaselged ning õigusliku aluseta nõuded, samuti ei ole hageja vastanud kostja ettepanekule kokkuleppe sõlmimiseks. Maakohus ei ole pööranud tähelepanu kostja selgitustele, et nõue oli esitatud mitme isiku, ja maakohus ei ole analüüsinud, kas ehk mõni neist teistest isikutest oleks pidanud selle kohustuse täitma. Maakohus on jätnud otsuse selles osas põhjendamata. 6
(10)Nii taotlus-garantiikirja kui ka korralduse kohaselt pidi hageja igal juhul kandma suusaradade rajamise masina soetamise hinnast omaosalusena 9218 eurot. Sellega andis hageja avaliku võimu kandjana lubaduse, et ta 9218 eurot tagasi ei nõua, kuna suusaradade rajamine Loksa linna on oluline kohaliku spordielu arendamise huvides. Haldusõiguses kehtivast õiguspärase ootuse põhimõttest lähtudes ei saa hageja nõuda tagasi summat, mille hageja on lubanud enda kanda jätta. Maakohus ei ole hinnanud kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatist, mille kohaselt leidis Põhja Ringkonnaprokuratuur, et kostja on käitunud vastavalt kehtivatele õigusnormidele. 4.
  1. Kahju hüvitamise nõue on ebaõigesti rahuldatud, kuna hagejale ei saa olla kahju tekkinud. Maakohtu põhjendused ei ole selles osas jälgitavad. Kui nõue esitati enne selle sissenõutavaks muutumist, ei saa nõude koostamise kulu mingil juhul olla põhjendatud. Kui hageja oleks juba pärast kostja 10.01.2020 kirja loobunud oma ülejäänud nõuetest, ei oleks hagejal 27.01.2020 taganemisavaldusega seotud õigusabikulusid tekkinud. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele
  2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppejärelduse muutmiseks, kuid

§ 657lg 1 p 2¹ järgi tuleb osaliselt muuta maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651

lg 1 järgi üksnes osas, milles hagi rahuldati, jaotati ja mõisteti välja menetluskulud.

  1. Pooled ei vaidle praeguse otsuse p-s 3.1 ja 3.
  2. märgitud maakohtu tuvastatud asjaolude üle, v.a asjaolu üle, kas hageja esindaja allkirjastas taotlus-garantiikirja. Seetõttu võtab ringkonnakohus ülejäänud maakohtu tuvastatud asjaolud aluseks asja lahendamisel. Poolte vaidlus taandub küsimusele, kas nende vahel tekkis eraõiguslik suhe ja kas kostjal oli hageja olulise lepingurikkumise tõttu õigus lepingust taganeda. I
  3. Kolleegium leiab, et maakohus käsitas poolte suhet põhjendatult eraõigusliku suhtena ja kohaldas vaidlusele õigesti VÕS sätteid. Ringkonnakohus on praegust asja lahendades asunud 14.10.2020 määruses seisukohale, et poolte vahel tekkis eraõiguslik suhe. Hageja andis kostjale vastastikkusel kokkuleppel rahalist toetust suusaradade ehitamiseks ja nende hooldustehnika ostmiseks. Asjaolu, et hageja vormistas toetuse andmise korraldusena, ei muuda poolte suhet haldusõiguslikuks. Ringkonnakohus jääb määruses toodud seisukohtade juurde.
  4. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta osas, millega maakohus pidas lepingut sõlmituks taotlus-garantiikirja allkirjastamisega poolte poolt. Apellant leiab põhjendatult, et hageja poolt taotlus-garantiikirja allkirjastamisele ei tuginenud menetluses kumbki pool. Nimetatu ei muuda siiski ebaõigeks maakohtu lõppjäreldust. 7

(10)
  1. Pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerib kohus poolte esile toodud asjaolude alusel. Hageja tugines maakohtus asjaoludele, et korralduse andmise ja kostjale raha väljamaksmisega sõlmiti poolte vahel leping suusaradade rajamiseks Loksa linna. Hageja seisukohtadest lepingulise suhte dokumendina vormistamata jätmise kohta järeldub, et leping suusaradade rajamiseks oli suuline. Hageja rõhutab, et korraldus oli hageja sisemine haldusakt. 10.
  2. Kolleegium leiab, et poolte poolt esile toodud asjaoludest on võimalik järeldada, et poolte kokkulepe vastab laenulepingu (VÕS 396 lg 1 mõttes) ja käsunduslepingu (VÕS § 619 mõttes) tunnustele. Laenulepingu tingimuste kohaselt laenas hageja kostjale 13 882 eurot ja kostja kohustus selle summa pärast PRIA-lt toetuse saamist tagastama. Ülejäänud 9218 euro toetuse maksmist on võimalik vaadelda kui hageja poolt kostjalt tasu eest suusaradade rajamise ja hooldamise teenuse tellimisena. Suusaraja rajamise tehnika hoidmiseks garaažiboksi tasuta kasutusse andmine viitab asjaolule, et käsunduslepingu eesmärgiks oli vastava tehnika soetamise järgselt sellega suusaradade rajamine Loksa linna. Kokkuleppe tingimused kajastuvad ka kostja taotlus-garantiikirjas ja hageja korralduses. Nimetatud dokumentidest saab järeldada, et kostja pidi suusarajad rajama ja nende hooldamiseks tehnika ostma
  3. aastal. Samuti oli kokkuleppe tingimuseks laenu tagastamine hiljemalt 31.12.
  4. Suusaradade rajamise kohustuse täitmise korral olnuks kostjal õigus jätta hagejale tagastamata 9218 eurot. 10.
  5. Korraldus on hageja sisemine haldusakt ja selles ei pidanud hageja viitama sellele, et aktsepteerib kostja taotlus-garantiikirja kui ettepanekut võlaõigusliku lepingu sõlmimiseks. Erinevad dokumendid (taotlus-garantiikiri ja korraldus) kajastavad poolte suulise lepingu tingimusi. Laenu- ja käsunduslepingu imperatiivseid vorminõudeid VÕS ei sätesta, seega võis kokkuleppe sõlmida mis tahes vormis (TsÜS § 77 lg 1 mõttes). Praeguse vaidluse lahendamisel ei oma tähendust ka see, kas hageja haldusorganina võib sõlmida vormivabasid lepinguid, sest ei mõjutaks eraõigusliku lepingu kehtivust. II
  6. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja rikkus lepingut oluliselt, hagejal oli õigust lepingust taganeda ja kostja on kohustatud tagastama 9218 eurot. 11.
  7. Põhjendatud on apellandi väide, et hageja nõudis 27.12.2019 nõudekirjas võla 13 882 euro tasumist ja suusaradade rajamist ning hooldamist. 10.01.2020 kostja vastusest (tl 30-31) nähtub, et kuivõrd hageja oli nõudekirja adresseerinud nii kostjale kui ka tema seaduslikule ja lepingulisele esindajale, pidas kostja nõuet ebaselgeks. Kostja tunnistas oma kohustust tagastada 13 882 eurot, kuid leidis, et hagejal ei ole õigust nõuda ei rajamasina omandit, selle asukoha andmeid ega ka kostjaga lepingu sõlmimist suusaradade hooldamiseks. Kostja pakkus välja, et sõlmitaks kokkulepe, mille kohaselt tagastaks kostja 13 882 eurot ja pooltel poleks seejärel üksteise vastu nõudeid. Seega saab kostja vastusest teha järelduse, et kostja ei nõustunud suusaradasid rajama ega neid hooldama. 11.
  8. Nõudekirjast (tl 24-29) nähtuvalt on see küll adresseeritud ka kostja seaduslikule ja lepingulisele esindajale, kuid selles käsitatakse võlgnikuna kostjat, mitte tema esindajaid. Nimetatu tuleneb nõudekirja alajaotuse „faktilised asjaolud“ p-dest 1.1.-1.6., milles viidatakse võlgnikule kui praeguses asjas taotluste PRIA-le ja hagejale esitajale ning toetuste saajale. Mitte üheski kirja punktis ei viidata kostja esindajate isiklikule vastutusele või nende vastu nõude esitamisele. 8
(10)11.
  1. Põhjendatud ei ole kostja väited, et hageja nõudis kohustuse täitmisena rajamasina tagastamist. Nõudekirjast nähtuvalt pakkus hageja rajamasina tagastamise võimalust ühe lahendusena, mille korral hageja oleks loobunud oma teistest nõuetest. 11.
  2. Hageja ei pidanud laskuma kostjaga täiendavatesse läbirääkimistesse kokkuleppe sõlmimiseks ja hageja tegevus lepingust taganemisel on õiguslikult põhjendatud. Hageja ei ole käitunud praeguse juhtumi asjaoludel lepingust taganedes hea usu põhimõtte vastaselt (VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138 lg-te 1 ning 2 mõttes). Kostjal ei saa olla õiguspärast ootust, et toetusraha ei küsita talt tagasi, kui ta oma kohustusi ei täitnud ja suusaradasid Loksa linna ei rajanud. 11.
  3. Sellises olukorras oli hagejal õigus lepingust taganeda ja kostjalt kogu talle üleantu tagasi nõuda. Taganemisavalduse (tl 32-33) p-dest 3 ja 4 nähtub, et hageja taganes lepingust nii raha tagastamata jätmise kui ka suusaradade rajamise ja hooldamise kohustuse täitmisest keeldumise tõttu. Kuigi raha tagastamist nõuti enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, tuvastas maakohus, et kostja ei tagastanud raha tähtajaks ega hageja poolt antud täiendavaks tähtajaks. Eelnevalt tuvastas ringkonnakohus, et kostja leidis, et tal puudub lepinguline kohustus suusaradasid rajada ja hooldada. Rahalise kohustuse täiendavaks tähtajaks täitmata jätmisega ja radade rajamise kohustuse täitmisest keeldumisega olid täidetud lepingust taganemise eeldused (VÕS § 114 lg 4 ja § 116 lg 2 p 5 mõttes). Kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja lepingust taganeda. 11.
  4. Asjaolu, et kostja ja tema esindajate suhtes ei algatatud nähtuvalt vastavast teatest (tl 59-66) kuriteokoosseisu puudumise tõttu kriminaalmenetlust, ei välista antud juhul kostja vastutust lepingu rikkumise eest ega muuda hageja lepingust taganemist toimetuks.
  5. Maakohus on piisavalt põhjendanud kahjuhüvitise väljamõistmist kostjalt. Kui kostja oleks täitnud hageja nõude tähtaegselt, oleks nõudeavalduse esitamine olnud tarbetu ja õigusabi osutamise tasu poleks saanud kostjalt välja mõista. Praegusel juhul esitas hageja nõudeavalduse rahalise kohustuse täitmise osas küll ennatlikult, kuid kostja ei täitnud oma kohustust, hoolimata selle tunnustamisest, tähtaegselt ega ka täiendava tähtajana antud aja jooksul. Samuti teatas kostja, et tal puudub kohustus suusaradasid rajada ja neid hooldada. Sellises olukorras ei saa nõudeavalduse ja hilisema taganemisavalduse koostamist pidada põhjendamatuks.
  6. Menetluskulud jättis maakohus põhjendatult hagi rahuldavas osas kostja kanda (

§ 163lg 1 alusel).

III 14. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad ringkonnakohtu menetluskulud apellandi kanda (

§ 171

lg 1).

§ 174

lg 3 järgi määrab ringkonnakohus kindlaks väljamõistetavad menetluskulud apellatsiooniastmes. 14.1. Vastustaja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles on kajastanud nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud. Apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramisel arvestab ringkonnakohus pärast maakohtu otsuse tegemist tehtud esindaja toiminguid. Vastustajale osutatud õigusabiteenuse sisuks on olnud maakohtu otsuse analüüs ja suhtlus kliendiga 1 h 30 min; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja selle kohtule esitamne 12 h 15 min; menetluskulude nimekirja koostamine 45 min. Taotluse kohaselt on kõik kulud kantud seoses praeguse kohtumenetlusega. Õigusteenust on vastustajale osutatud tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks. 9

(10)14.
  1. Apellant vaidles vastu apellatsioonkaebuse vastuse koostamise kuludele ja leidis, et need on põhjendatud 7 h ulatuses. 14.
  2. Arvestades apellandi apellatsioonkaebuse ja vastustaja vastuse sisu ja mahtu peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks 10 h, menetluskulude nimekirja koostamise osas 15 min. Muus osas on vastustaja menetluskulude suurus vajalik ja põhjendatud. Ka esindaja tunnihind 130 eurot (koos käibemaksuga 156 eurot) on asjaolusid arvestades mõistlik. Seega kuulub apellandilt vastustaja kasuks väljamõistmisele apellatsioonimenetluse kulu 11 h ja 45 min eest (11 h 45 min x 156) 1833 eurot. 14.
  3. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt vastustaja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 14.5.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.