Obsah (17)

§ 30§ 108§ 155§ 113§ 111§ 115§ 114§ 635§ 186§ 9§ 29§ 637§ 638§ 82§ 207§ 578§ 158

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 1. november 2022, Tallinn Kohtuasja

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

1. juunist 2021 kuni põhinõude tasumiseni ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled
2. a märtsis suulise töövõtulepingu, mille alusel pidi hageja teostama betoonitöid objektil Rahukohtu 2, Tallinn. Tööde maksumuseks lepiti kokku 720 000 eurot (koos käibemaksuga). Tööde teostamise käigus leppisid pooled kokku, et koos lisatöödega on hagejale makstav tasu 659 015,26 eurot (koos käibemaksuga), millest hageja oli nõus kompromissi korras maha arvestama kokku 22 216,90 eurot. Seega pidi kostja hagejale tööde eest tasuma 636 798,36 eurot (koos käibemaksuga). Hageja teostas tööd ning andis need kostjale
3. jaanuaril 2021 üle. Tööde teostamise aeg pikenes hagejast sõltumatutel põhjustel. Teostatud tööde eest tasus kostja hagejale kokku 579 056,69 eurot. Kostja on jätnud tasumata viimase arve summas 57 741,67 eurot, mille maksetähtaeg oli
4. märtsil
5. Kostja poolt allkirjastatud akt nr 10 on käsitatav võlatunnistusena (

§ 30

), millega kostja tunnistas, et hageja on viimase perioodi osas teostanud töid mahus 79 958,57 eurot ning et hagejal on sissenõutavaks muutunud nõue kostja vastu vähemalt 15 741,67 euro ulatuses. Pooled ei ole 2 kokku leppinud leppetrahvi tasumises, mistõttu ei ole hageja nõue tasaarvestusega lõppenud. Samuti ei ole hageja vastutav tornkraana kasutamise täiendava kulu eest. Hageja nõuab rahalise kohustuse täitmist (

§ 108lg 1) ja seadusjärgses määras viivist alates 23.

märtsist 2021. Kostja on hagejale andnud ka garantii töövõtulepingust tulenevate kostja rahaliste kohustuste täitmise kohta (

§ 155

). Garantii andmisega on loodud kostja põhikohustuse kõrvale sellest sõltumatu garantiikohustus. Kostja vastuväited

1. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt on pooltevaheline töövõtuleping sõlmitud alltöövõtulepingu nr 20/01-RedRau tingimustel. Viidatud leping on küll hageja poolt allkirjastamata, kuid sellest lepingust on pooled tööde teostamisel lähtunud. Seejuures ei väljendanud hageja tööde teostamise käigus kordagi, et ta alltöövõtulepingu tingimusi ei aktsepteeri. Seega on hageja vähemalt kaudse tahteavaldusega lepingutingimusi aktsepteerinud ja alltöövõtuleping nr 20/01RedRau on pooltele siduv (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3). Alltöövõtulepingu kohaselt oli tööde teostamise perioodiks
2. mai
3. a kuni
4. november
5. a. Hageja lõpetas põhitööde teostamise
6. jaanuaril 2021, järeltöid teostas hageja kuni
7. märtsini 2021 ning kostja andis tööd peatöövõtjale üle
8. märtsil
9. Hageja esitas
10. märtsil 2021 kostjale akti nr 10, mille kohaselt oli perioodil
11. detsember
12. a kuni
13. jaanuar
14. a teostatud tööde tasu 57 741,67 eurot (koos käibemaksuga). Kostja aktiga nr 10 ei nõustunud, kuivõrd kostjal oli tööde teostamisega hilinemise tõttu alltöövõtulepingu p 11.6.2 alusel leppetrahvi nõue hageja vastu kokku summas 783 618,48 eurot. Kostja esitas
15. märtsil 2021 hagejale korrigeeritud akti nr 10 ning leppetrahvi nõude, mille kostja tasaarvestas hageja tasu nõudega 42 000 euro ulatuses.
16. märtsil 2021 saatis hageja kostjale arve nr 2020074 (viitega aktile nr 10) summas 15 741,67 eurot. Täiendava tasaarvestuse avalduse summas 15 741,67 eurot esitas kostja
17. aprillil
18. Seega on hageja nõue tasaarvestusega lõppenud. Kuivõrd hagejal ei ole nõuet kostja vastu, ei ole põhjendatud ka hageja viivisenõue. Kostja ei ole hagejale garantiid andnud.
19. märtsi
20. a e-kirjaga kostja aktsepteeris hageja hinnapakkumise. Samuti on kostja lepingulised kohustused hageja ees täidetud. Kuna hageja rikkus tööde teostamise tähtaega, siis tekkis kostjale täiendav kulu 5925,60 eurot tornkraana rentimise eest. Seega on kostjal hageja vastu täiendav nõue, mille kostja saab hageja nõudega tasaarvestada. Maakohtu otsus ja põhjendused
21. Harju Maakohus rahuldas
22. märtsi
23. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt ja jättis menetluskulud 26% ulatuses kostja kanda ning 74% ulatuses hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 15 174,67 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 1113,48 eurot ning viivise põhinõudelt alates
24. märtsist
25. a kuni kohtuotsuse täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole pooled kirjalikku töövõtulepingut sõlminud ja kostja poolt

1. mail 2020 hagejale saadetud lepingut ei saa pidada siduvaks. Tööde lõpetamise tähtaeg oli
2. november
3. a ning kokkuleppel pikendati seda kuni
4. detsembrini
5. Maakohus leidis, et hageja teostas tööd hilinenult ning tööde vastuvõtmise ajaks saab lugeda
6. märts
7. a, mis on fikseeritud korrigeeritud tööde aktis nr
8. Kuigi hageja on esitanud kostjale kaks arvet, siis kohustuse suurust ei tõenda arve, vaid vastuvõetud tööde maht ja selle vastavus kokkulepitud töödele. Leppetrahvi kokkulepe ei ole tõendatud. Hageja saatis kostjale arve summas 15 741,67 eurot. Maakohus leidis, et pooled 3 jõudsid tööde vastuvõtmise käigus läbirääkimiste tulemusena kokkuleppele tasu suuruse osas, mis arvestab hageja lepingu rikkumist, ning see kokkulepe on kajastatud ka selles arves. Hageja ei vastuta tornkraana kasutamise tasu eest. Maakohus leidis, et kostja on saanud hageja tasunõudest ja selle täpsest suurusest teada
9. aprillil 2021, kui hageja esindaja IDR Inkasso OÜ kostjale nõudekirja saatis. Kostja esitas
10. aprillil 2021 hagejale vastuväited, mida maakohus käsitles vastastikuse kohustuse täitmisest keeldumisena (

§ 111lg 1).

Kostja tasaarvestuse avalduse osas märkis maakohus, et leppetrahvi kokkuleppe olemasolu ei ole kohtumenetluses tõsikindlalt tõendamist leidnud. Kostja menetlusliku tasaarvestuse osas märkis maakohus, et kuna tööde tegemise tähtajaks oli

1. detsember
2. a, siis ei ole tornkraana kasutamise tasu detsembris
3. a peatöövõtja poolt liigseks kulutuseks, mille eest hageja vastutab. Seega kuulub hageja kasuks väljamõistmisele töövõtu tasu 15 174, 67 eurot. Kuivõrd hageja esitas kostjale
4. märtsil 2021 arve tasumise tähtajaga
5. märts
6. a, tekkis kostjal kohustus arve tasuda mõistliku aja jooksul. Hageja esindaja IDR INKASSO OÜ
7. aprilli
8. a kirja saab pidada kohustuse täitmise tähtaja andmiseks, mistõttu oli kostjal kohustus tasuda tööde eest
9. aprillil
10. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi
11. aprill
12. a kuni
13. märts
14. a eest 1137,48 eurot ning

§ 113lg 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse tegemisele järgnevast päevast.

Hageja apellatsioonkaebus

1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Hageja palus teha asjas uue otsuse, millega rahuldada hagi tervikuna ning jätta menetluskulud kostja kanda. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hagejal on kostja vastu tasunõue summas 57 741,67 eurot. Samas on maakohus ebaõigesti asunud seisukohale, et pooled leppisid kokku tasu suuruses 15 741,67 eurot. Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-d 3 ja 4, tuginedes asjaolule, millele kumbki pool ei ole menetluses tuginenud. Samuti on kohtuotsus selles osas vastuoluline. Maakohus on esmalt leidnud, et poolte vahel ei olnud leppetrahvi kokkulepet ning seejärel siiski leidnud, et kostja nõude alusel on tasunõuet vähendatud. Kostja tasaarvestuseks esitatud nõuded on vastuolus hea usu põhimõttega, sest peatöövõtja ei ole kostjalt väidetava viivituse eest leppetrahvi nõudnud. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt hageja hilines tööde teostamisega, ei põhine tõenditel. Samuti on ekslik maakohtu seisukoht hageja tasunõude sissenõutavaks muutumise aja osas. Hageja lõpetas tööd
2. jaanuaril
3. Kostja on arve kätte saanud, mistõttu muutus tasu sissenõutavaks arvel toodud tähtpäeval, s.o
4. märtsil
5. Kostja apellatsioonkaebus
6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamise, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Kostja palus teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Juhul, kui kohus rahuldab hagi täielikult või osaliselt, palub kostja arvestada kostja 5925,60 euro suuruse nõudega ning tasaarvestada poolte nõuded kattuvas ulatuses. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et alltöövõtuleping nr 20/01-RedRau ei olnud pooltele siduv. Hageja on alltöövõtulepingus sätestatud tingimusi otsese või kaudse tahteavaldusega aktsepteerinud. Seega on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 68 lg-d 1–
7. Ka on maakohus rikkunud TsMS § 232 lg 1 kohast tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustust, asudes seisukohale, et tööde teostamise tähtaega pikendati kuni
8. detsembrini
9. Kostja on seisukohal, et tööde teostamise tähtaeg oli
10. november 4
11. a, viidatud tähtaeg tulenes ka alltöövõtulepingust. Isegi, kui asuda seisukohale, et tähtaeg tulenes hageja
12. märtsi
13. a hinnapakkumisest ja kostja
14. märtsi
15. a e-kirjast, siis oleks tööd pidanud olema teostatud
16. oktoobril
17. Ka ei tulene peatöövõtjaga lepingu pikendamisest siduvat tähendust poolte vahel kokku lepitud tööde teostamise tähtajale. Samuti on maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates asunud seisukohale, et leppetrahvi kokkulepe ei ole tõendatud. Kostja leiab, et alltöövõtulepingu tingimused muutusid pooltevahelise töövõtulepingu osaks. Ka on hageja leppetrahvikokkuleppe olemasolu ning tasaarvestuse teostamist kinnitanud
18. märtsil 2021, kui saatis kostjale e-kirja, millele oli lisatud arve nr 2020074, viitega aktile nr 10, summas 15 741,67 eurot. Lisaks on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja ei vastuta tornkraana kasutamise täiendava kulu eest. Kuivõrd hageja ei teostanud töid tähtaegselt, siis võib kostja

§ 115lg 1 alusel nõuda täiendavate kulutuste hüvitamist.

Maakohus ei ole arvestanud, et tööde teostamise tähtaja pikenemine ei vabasta kohustatud isikut vastutusest (

§ 114lg 2).

Menetluskulude kindlaksmääramise osas leiab kostja, et maakohus on põhjendamatult kostja lepingulise esindaja ajakulu vähendanud. Poolte seisukohad

1. Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 kohaselt tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi põhinõude 42 567 euro ja sellelt arvestatud viivise saamiseks, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega hagi rahuldamata jäetud osas rahuldab, jätab maaja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda ning määrab need rahaliselt kindlaks. Muus osas, s.o kostjalt hageja kasuks välja mõistetud põhinõude 15 174,67 eurot ja sellelt arvestatud viivise osas, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes ja täiendades selle põhjendusi vastavalt praeguse otsuse põhjendustele. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse. Kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
3. Maakohus on õigesti poolte õigussuhte kvalifitseerinud töövõtulepinguna

§ 635lg 1 mõttes.

Hageja on esitanud kostja vastu nõude tasu maksmise kohustuse täitmiseks (

§ 108

) ja viivise saamiseks (

§ 113lg 1). Edasiulatuva viivise nõude õiguslikuks aluseks on Ts

MS § 367. Kostja vaidleb hagile vastu, leides, et nõue on

§ 186p 2 kohaselt tasaarvestusega lõppenud.

Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas poolte suhteid reguleerib kirjalikult taasesitatav leping (alltöövõtuleping nr 20/01-RedRau), kas hageja rikkus töövõtulepingut ning kas kostjal on hageja vastu leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõue.

1. Maakohus leidis, et poolte vahel on sõlmitud suuline töövõtuleping. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda selles osas maakohtust erinevale seisukohale. 9.
2. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja saatis hagejale
3. mail 2020 enda poolt koostatud lepingu projekti, mida kumbki pool ei allkirjastanud. Seega ei ole poolte vahel kirjalikku lepingut, sest kirjaliku vormi korral peab tehingudokument olema tehingu teinud isikute poolt allkirjastatud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 78 lg 1). Kolleegium leiab, et ainuüksi 5 asjaolu, et hageja küsis lepingu projekti ning selles kajastatud numbrile (20/01-RedRau) on viidatud üheksas tööde teostamise aktis ja Swedbank AS-i garantiikirjas, ei tõenda, et pooled sõlmisid lepingu elektrooniliselt saadetud lepingu projektis sätestatud tingimustel. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (

§ 9lg 1). Kostja osundab Ts

ÜS § 68 lg-tele 1–3, heites maakohtule ette normi kohaldamata jätmist. TsÜS § 68 lg 1 järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Nii võib tahet avaldada ka kaudselt, väljendades seda teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). Kolleegium ei nõustu kostja käsitlusega, et kuna hageja ei väljendanud mittenõustumust lepingu tingimustega, siis ta aktsepteeris neid. Lisaks on kostja viidanud

§ 29

lg-s 1 sätestatud lepingu tõlgendamise sätetele, tuues esile poolte käitumist – hageja küsis lepingut ja kostja saatis selle, hageja ei esitanud lepingule vastuväiteid ning tööde teostamise ajal viidati lepingu numbrile. Kolleegiumi hinnangul ei anna ka need asjaolud alust lugeda leping hagejale saadetud projektis sätestatud tingimustel sõlmituks. 9.

1. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oli kokkulepe või praktika, et vaikimist saab lugeda tahteavalduseks. Samuti ei saanud hageja tahteavaldus väljenduda teos, sest pooled ei vaidle selle üle, et kostja saatis hagejale lepingu projekti pärast seda, kui hageja oli juba asunud lepingut täitma (ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a istungiprotokoll; ajamärgid 00:25:27– 00:27:32). Seega ei ole tegemist olukorraga, kus hageja väljendas nõusolekut oma tegevusega. Samuti ei anna alust lugeda nõustumuseks seda, et lepingu projekti numbrit kasutati töövõtulepingu täitmise ajal koostatud dokumentides. Hageja tõi esile ja see nähtub asja materjalidest, et lepingu numbrile 20/01-RedRau viidati suhtluse lihtsustamiseks ning sellele viidati juba
4. aprillil 2020 koostatud õiendis nr 2, s.o kuu aega varem, kui kostja saatis hagejale sama numbriga lepingu projekti (I kd, tl 78).
5. Maakohus tuvastas, et töövõtulepingu kohaselt oli tööde lõpptähtajaks
6. november 2020, mida poolte kokkuleppel pikendati kuni
7. detsembrini
8. Apellatsiooniastmes on vaidluse all jätkuvalt see, kas hageja täitis lepingulised kohustused tähtaegselt. Kolleegium muudab selles osas maakohtu otsuse põhjendust ja järeldust, sest maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 3 ning tugines otsust tehes asjaolule (lõpptähtaega pikendati kokkuleppel kuni
9. detsembrini 2020), millele kumbki pool ei ole menetluses tuginenud. Samuti ei ole maakohus täitnud otsuse põhjendamiskohustust, sest on jätnud hageja väited ja tõendid hindamata. Asjaolu, kas hageja rikkus töövõtulepingut, omab tähtsust kostja tasaarvestuseks esitatud nõuete hindamisel (leppetrahv ja tornkraana täiendav kulu). 10.
10. Maakohus tuvastas peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingus sätestatud lõpptähtajale tuginedes, et pooltevaheline kokkulepe töö teostamise tähtaja osas on samuti
11. november
12. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul on hageja tõendanud, et esines tellija viivitus, mistõttu hageja ei ole lepingut rikkunud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et poolte töövõtulepingulist suhet ei reguleeri kostja poolt hagejale saadetud lepingu projektis sätestatud tingimused. Seega tuleb tuvastada, milles pooled kokku leppisid. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja on tõendanud, et pooled leppisid kokku, et tööde teostamise tähtaeg on seitse kuud (hinnapakkumine ja kostja nõustumus sellele; I kd, tl-d 5–6). Hinnapakkumises sätestatud tingimuse kohaselt, millega kostja nõustus, pidi kostja kindlustama vajalike töö- ja olmeplatside olemasolu. 10.
13. Hageja on tõendanud tellija viivituse, mille tõttu ta ei saanud töid teostada. Hageja väidet tõendavad e-kirjad, millest nähtuvalt toimusid objektil viivitused (I kd, tl-d 130–133). Sellised 6 e-kirjad on TsMS § 229 lg 2 ja § 272 lg 2 kohaselt tõendiks (vt Riigikohtu
14. veebruari
15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-14, p 21). Hageja väitega haakub ka asjaolu, et peatöövõtja pikendas tööde lõpptähtaega kuni
16. detsembrini 2020 (I kd, tl 134). Kostja on tuginenud teostatud tööde aktidele nr 1 ja 2 ning väitnud, et hageja tegi objektil töid juba
17. a märtsis ja mais (I kd, tl-d 76–78). Hageja on kostja väite ümber lükanud ja tõendanud, et tegemist oli lisatöödega, mis ei olnud hõlmatud hinnapakkumises sätestatud seitsmekuulise teostamise tähtajaga (I kd, tl-d 66 ja pöördel). Töödega, mis on sätestatud hinnapakkumises, alustati
18. a mais, mida tõendab teostatud tööde akt nr 3 (I kd, tl 80 ja pöördel). Hageja esile toodud ja tõendatud asjaolude kohaselt oli tellija viivitus rohkem kui 100 päeva. Kostja pole tõendanud, et tähtaja rikkumine oli tingitud hagejast tulenevatest asjaoludest. 10.3.

§ 637lg 3 järgi muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest.

Asja materjalidest nähtuvalt tuli hagejal töö üle anda ositi ja hind oli samuti määratud ositi. Seega tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel (

§ 637

lg 4 teine lause).

§ 638

kohaselt on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. 10.4. Kolleegium leiab, et hageja on tõendanud, et töövõtja tasunõue on muutunud

§ 82

lg 7 mõttes sissenõutavaks ja hagejal oli õigus nõuda tasu maksmist arvel märgitud tähtpäevaks, s.o

1. märtsiks 2021 (I kd, tl 9). Kostja võttis omaks, et hageja lõpetas põhitööde teostamise
2. jaanuaril 2021, samuti tõendab seda kostja juhatuse liikme e-kirjas antud kinnitus (I kd, tl 142; kostja
3. juuli
4. a menetlusdokumendi p 9; I kd, tl 34). Pooled leppisid kokku, et tasu maksmise tähtajaks on 21 päeva (I kd, tl 6). Kuigi kostja tugineb sellele, et hageja tegi parandusja järeltöid kuni
5. märtsini 2021, siis kolleegiumi hinnangul ei anna see asjaolu kostjale õigust tööde vastuvõtmisest keelduda.

§ 111

lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et töös esinesid olulised puudused, mis oleksid andnud talle õiguse vastava tööosa vastuvõtmisest keelduda. Lisaks sellele ei ole kostja esile toonud ega tõendanud ka seda, et tööd ei vastanud lepingutingimustele, mis oleks andnud õiguse kasutada tasu maksmisest keeldumiseks õiguskaitsevahendeid. Kui tellija on töö vastu võtnud, saab ta tasu maksmisest keeldumiseks kasutada õiguskaitsevahendeid, kuid peab arvestama, et asjaolud on tema tõendada, st kui ta ei suuda tõendada tehtud tööde lepingutingimustele mittevastavust ja sellest tulenevalt töövõtja nõuet välistava õiguskaitsevahendi rakendamist (mh eeldusi selle rakendamiseks), peab ta maksma töövõtjale kokkulepitud tasu (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-80-08, p 31). 10.
3. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et ei nõustu hageja õigusliku käsitlusega, et teostatud tööde akti nr 10 näol on tegemist võlatunnistusega (I kd, tl-d 7 ja pöördel, 94–96). Selle akti ja
4. märtsi
5. a e-kirja tekstist ei nähtu kostja tahet tunnistada 57 741,67 euro suurust tasunõuet ning loobuda sellele vastuväidete esitamisest. Tegemist on töövõtulepingulises suhtes tavapäraselt kasutatava tööde üleandmise-vastuvõtmise aktiga.
6. Kuigi maakohus leidis, et pooled ei vaidle selle üle, et hageja on kokkulepitud töö 57 741,67 euro suuruse tasu eest teinud, jõudis ta järelduseni, et pooled jõudsid 15 741,67 euro suuruses tasus kokkuleppele. Kolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu ning leiab, et maakohus jättis hagi 15 174,67 eurot ületavas osas ebaõigesti rahuldamata. 11.
7. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et maakohus ei rikkunud TsMS § 436 lg-t 3, kui leidis, et pooled on leppinud kokku tasus 15 741,67 eurot. 7 Kostja tugines sellele asjaolule maakohtu
8. veebruari 2022 istungil (I kd, tl 179; ajamärk 00:28:10). TsMS § 376 lg-te 4 ja 6 järgi on erandina lubatud suuliselt kohtuistungil täiendada või parandada esitatud faktilisi või õiguslikke väiteid, ilma et muudetaks hagi aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Ka praegusel juhul on tegemist sellise olukorraga. 11.
9. Kolleegiumi hinnangul on maakohus teinud hageja esindaja
10. märtsi
11. a e-kirja põhjal vale järelduse, et hageja on ülejäänud tasunõudest loobunud või tasu vähendanud (I kd, tl 108). Kuigi võlausaldaja võib talle kuuluvat nõuet käsutada, siis praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et pooled on

§ 207

lg 1 kohaselt kokku leppinud võlasuhte lõpetamises hageja osaliselt nõudest loobumisega või saavutanud kompromissi

§ 578mõttes.

Selliseid tahteavaldusi kõnealune e-kiri ei sisalda. Hageja on selgelt avaldanud, et kostja tasuks talle ära selle summa, mille üle pooltel vaidlust ei ole. 12. Järgnevalt hindab kolleegium kostja tasaarvestust.

§ 186p 2 järgi võlasuhe lõpeb tasaarvestusega.

Kostja leiab, et hageja tasunõue on tasaarvestusega lõppenud. Kostja kasutas tasaarvestuseks leppetrahvi nõuet ja tornkraana kasutamise kulu. Maakohus leidis, et leppetrahvi kokkulepet ei ole kostja tõendanud ning tornkraana täiendava kulu eest hageja ei vastuta. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, kuid muudab tornkraana kasutamise kulu osas otsuse põhjendusi. 12.1.

§ 158

lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Selleks, et leppetrahvi nõuda, peavad kehtima nii leppetrahvi kokkulepe kui ka selle aluseks olev leping. Seaduses ei ole ette nähtud leppetrahvi kokkuleppe kohustuslikku vormi. Ka praegusel juhul ei pea põhilepingu vormivabaduse tõttu olema leppetrahvi kokkulepe sõlmitud kindlas vormis. Kolleegium leiab, et kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. See, et hagejale saadeti lepingu projekt, mille p 11.6.2 kohaselt on kostjal õigus hagejalt nõuda leppetrahvi 2% lepingu tasust iga tööde teostamise lõpptähtaega ületava päeva eest, ja hageja sellele vastuväiteid ei esitanud, ei tõenda leppetrahvi kokkuleppe sõlmimist (vt käesoleva otsuse p 9). Samuti ei saa hageja esindaja

1. märtsi
2. a e-kirjas avaldatut („Lisatud arvel oleva summa ulatuses vaidlus puudub. Palun tasuda see arvel märgitud tähtajal.“) tõlgendada kostja soovitud viisil, sest e-kirja tekstist ei saa teha järeldust, et sellega on antud nõustumus või kinnitatud leppetrahvi kokkulepet. Selleks, et leppetrahvi kokkulepe muutuks poolte kokkuleppe osaks, peab olema e-kirjas selgelt avaldatud, et soovitakse kokku leppida seni kokkuleppimata tingimustes (vt nt arvel toodud tingimustega nõustumise kohta Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). 12.
5. Ringkonnakohtu tuvastatu kohaselt oli töö teostamise tähtaeg seitse kuud, selle teostamise ajal esines hagejast sõltumatutel asjaoludel viivitus ning töö sai valmis
6. jaanuaril
7. Samuti pikendas peatöövõtja tööde teostamise tähtaega
8. detsembrini 2020 (I kd, tl 134). Neid asjaolusid arvestades ei ole hageja tööde teostamise tähtaega rikkunud. Seetõttu ei ole ka kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõuet (
9. a detsembri tornkraana rendikulu), sest

§ 115lg 1 kohaldamine eeldab, et töövõtja on lepingut rikkunud.

See välistab ka

§ 114

lg 2 kohaldamise, sest täiendava tähtaja määramine eeldab, et esineb kohustuse rikkumine, mille eest võlgnik vastutab.

1. Maakohus rahuldas hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõude osaliselt, arvestades viivist alates
2. aprillist
3. Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu ja rahuldab hageja viivisenõude täies ulatuses (vt käesoleva otsuse p 10.4). TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt saab kohus mõista otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise välja kindla summana ning viivise, mis ei ole veel sissenõutav, saab välja mõista otsuse tegemisest edasi protsendina põhinõudest (vt ka Riigikohtu
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-1818420/26, p 14). 8 Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista
6. märtsi 2021 –
7. novembri 2022 eest 7454,21 euro suurune viivis (viivitatud päevi kokku 589). Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 57 741,67 euro suuruselt tasunõudelt arvestatud viivis

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 2.

novembrist 2022 kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse, muudab kolleegium kooskõlas TsMS § 173 lgtes 1 ja 3 sätestatuga menetluskulude senist jaotust ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulude jaotuse. Menetluskulude jaotamisel lähtub kolleegium TsMS § 162 lg-s 1, § 171 lg-s 1 ja § 178 lg-s 4 sätestatust ja jätab maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad poolte endi kanda.
2. Maakohus määras kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, mistõttu määrab ringkonnakohus TsMS § 174 lg 3 kohaselt kindlaks ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse.
3. Menetluskulude jaotuse muutmise tõttu muudab ringkonnakohus maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust. Lisaks arvestab ringkonnakohus sellega, et pooled vaidlustavad apellatsiooniastmes maakohtus kantud menetluskulude kindlaksmääramist. 16.
4. Maakohtus esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja lepingulise esindaja kulud 1650 eurot, millele lisandub istungiga seotud kulu (1 tund ja 46 minutit) ja riigilõiv 1100 eurot (I kd, tl-d 172 ja pöördel). Maakohus määras hageja menetluskulud kindlaks 1650 euro ulatuses. Kolleegium märgib, et kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu
5. mai
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). 16.
7. Kolleegium nõustub hageja etteheitega, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata, et hageja tasus riigilõivu mitte 1000 eurot vaid 1150 eurot (hagiavalduselt 1100 eurot ja hagi tagamise avalduselt 50 eurot), mida saab lugeda põhjendatud menetluskuluks. Teiseks on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata maakohtu
8. juuli
9. a istungiga seotud lepingulise esindaja kulud (46 minutit tunnihinnaga 100 eurot). Vastavasisulise taotluse on hageja esindaja esitanud kohtuistungil (I kd, tl 179 pöördel; ajamärk 00:31:53). Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud kostjalt välja mõista riigilõiv 1150 eurot. Samuti on hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud märgitud ulatuses (16 tundi ja 30 minutit) asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas asja materjalidega ja nendest ei nähtu, et hageja esindaja kulutas aega põhjendamatult. Lepingulise esindaja tunnihinda 100 eurot (käibemaksuta) peab kolleegium põhjendatuks. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 16.
10. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulu 1727 eurot (=17,27 x 100), millele lisandub riigilõiv 1150 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 9

1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 1062 eurot (sh ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a istungi ajakulu 1 tund ja 22 minutit tunnihinnaga 100 eurot) ja riigilõivu 1400 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 9 tundi ja 15 minutit tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta) (II kd, tl-d 40 ja pöördel). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5) ning ta on käibemaksukohustuslane (TsMS § 174 lg 10). Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt. 17.
4. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus hageja esindajal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks 3 tundi ja 45 minutit, kostja apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks 3 tundi ja kostja vastusega tutvumiseks, kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 2 tundi ja 30 minutit. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud ja vajalikud 10 tunni ja 10 minuti ulatuses. Apellatsioonkaebuse ja kostja apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu hindamisel arvestab kolleegium TsMS § 178 lg-s 4 sätestatuga, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Hinnanguliselt on see kogu ajakulust 27 minutit. Lepingulise esindaja tunnihinda 100 eurot (käibemaksuta) peab kolleegium põhjendatuks. 17.
5. Eeltoodut arvestades tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista lepingulise esindaja kulu 1017 eurot (=10,17 x 100), millele lisandub riigilõiv 1400 eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 18. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 10