Obsah (4)

§ 138§ 137§ 116§ 119

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Määruse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-19-17937 Kohtuasi

) § 137 lg-d 1 ja 2 järgi. Nõudes emale kuuluva viibimiskoha määramise õiguse üleandmiseks isale annab kohus hinnangu sellele, kas on oluliselt muutunud varasema lahendi tegemise aluseks olevad asjaolud (

§ 138lg 1).

Kohtupraktika kohaselt on ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud eeskätt kahel juhul. Ühel juhul siis, kui vanemate vahel on vaidlus laste hooldusõigust puudutavas küsimuses ning kokkulepet ei ole võimalik saavutada. Teisel juhul võib ühise hooldusõiguse lõpetamine olla põhjendatud siis, kui üks vanem ei osale hooldusõiguse teostamisel ning otstarbekas on viia õiguslik olukord kooskõlla tegeliku olukorraga.

1. Kohtu hinnangul ei esine praegusel juhul teisena viidatud alust vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, s.o ühe või teise vanema huvipuudust hooldusõiguse teostamise suhtes. Samas esineb asjaolu, et vanemate vaheline suhtlus ei ole piisav selleks, et teha koos ja rahumeelselt last puudutavaid otsuseid. Ka esineb konkreetne vaidlusküsimus nii lapse elukoha kui ka hariduse, sh huvihariduse osas. Vanemate arusaamad selles, kus laps peaks elama ja millises koolis õppima, on väga erinevad ning kumbki vanem ei ole nõus oma seisukohast taanduma. Konkreetsetes küsimustes on juba esinenud pikaajalised ületamatud vastuolud, mis on takistanud lapse elu korraldamist. Kohtu hinnangul on vanemate seletustega tõendatud see, et vanemate vaheline suhtlus ei ole piisav selleks, et ühiseid otsused lapse suhtes vastu võtta. Vanemate omavahelise suhtluse konfliktsust on kinnitanud nii vanemad, laps kui ka eestkosteasutus. Samuti on vanemate vahel esinenud ületamatud vastuolud lapse suhtes oluliste asjade otsustamisel. Kumbki vanem on teinud lapse elukoha ja hariduse osas otsuseid üksinda, teise vanema seisukohta arvestamata. Selliselt osutus võimalikuks, et laps, kelle emal on 22.05.2019 kohtumääruse alusel viibimiskoha määramise õigus, mis hõlmab endas ka elukoha määramise õigust, sattus eelnevast elukohast Tallinnas elama
2. a esmalt Türile ja seejärel Raplasse. Ema nõusolek selleks puudus, faktilise elukoha muutus toimus vastu ema 6 tahtmist. Ka lapse viibimiskoha määramise osas on kumbki vanem käitunud teise vanema õigustega mitte arvestavalt – kumbki on hoidnud last enda juures ega ole last ettenähtud ajal tagastanud; samuti on kumbki vanem käinud lapsega reisil, selleks teise vanema nõusolekut küsimata.
3. Vanemate vahel on olnud ka vaidlus selles, millises lasteaias peaks laps käima. Hiljem otsustas lapse isa ainuisikuliselt lapse osalemise eelkoolis ning õpingute alustamise Rapla koolis. Ka praegu leiab lapse isa järjekindlalt, et laps peaks jätkama õpinguid Raplas. Kui ema poolt
4. a suve lõpus astutud sammude tagajärjel muutus taaskord lapse elukoht ning laps asus uuesti elama Tallinna, siis puudus selleks isa nõusolek, samas oli ema õigustatud sellist otsustust tegema – temal oleva viibimiskoha määramise õiguse tõttu. Küll aga puudus tal lapse isa nõusolek Tallinnas koolikatsetel käimiseks ning lapse dokumentide väljavõtmiseks Rapla koolist. Ema nägemuse kohaselt peab laps jätkama õpinguid Tallinnas. Kumbki vanem on nõus sellega, et laps osaleb jalgpalli treeningutel. Samas on huviringides osalemise otsustanud isa ainuisikuliselt (välja arvatud ema poolt valitud ja isa poolt mitte toetatud breiktantsutreening), ema hinnangul oli lapsel varasemalt liiga palju treeninguid ning koormus ei olnud lapse vanust arvestades kohane.
5. Seega on tõendatud, et vanemate vahel on ületamatud vastuolud lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas ning hariduse osas. Kohtu hinnangul puudub igasugune alus arvata, et vanemad jõuavad lähiajal ühistele arusaamadele ning taolisi vaidlusi tulevikus enam ei teki. Ühelt poolt võiks öelda, et kuna lapse kooli valiku muutmiseks on vajalik mõlema vanema nõusolek ning ema nõusoleku puudumisel kooli muuta ei saa, siis puuduksid edasised otsustused, mis võiks jääda tegemata vanemate konsensuse puudumisel; eelduslikult puudub vajadus vahetada kooli lähima 10 aasta jooksul. Samuti võiks leida, et kuna elukoha muutmine vajab samuti mõlema vanema nõusolekut, siis ka selliste otsuste takistatus edaspidi tõusetuda ei saa (lapse elukoht jääb muutmata). Samas ei ole ühise hooldusõiguse jätkamine lapse viibimiskoha määramise ja hariduse, sh huvihariduse osas ning sellega kaasnevate võimalike tulevikus tekkivate vaidluste olemasolu lapse huvides. Lapse isa on ka näidanud, et viibimiskoha määramise õiguse olemasolu ei pruugi võimaldada emal selle õiguse faktilist teostamist. Ka huvihariduse osas on mõistlik, kui vaidluse korral saab lõplikud otsustused teha üks vanem. Seega on tõendatud ühise hooldusõiguse lõpetamise vajadus lapse viibimiskoha (sh elukoha) ja hariduse (sh huvihariduse) osas.
6. Kohtu hinnangul ei ole tõendamist leidnud vanemate sedavõrd suured erimeelsused lapse tervise osas, et vajalik oleks vanemate ühine hooldusõigus lõpetada. Lapse perearsti järelpärimisest (III kd, tl 14-15) ei nähtu, et üks vanem oleks teisest oluliselt rohkem osalenud lapse tervise eest hoolitsemisel, samuti ei ole perearst täheldanud kummagi vanema tegevuses puudusi lapse tervise tagamisel. Seetõttu jätab kohus avaldused tervise osas ühise hooldusõiguse lõpetamise nõudes rahuldamata.
7. Ühise hooldusõiguse lõpetamise korral tuleb teha otsustus, kummale vanemale jääb antud küsimuses ainuhooldusõigus. Kohus lähtub taotluse lahendamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades ka kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi (

§ 137lg-d 2 ja 3).

Kohtul puudub alus jõuda järeldusele, et ühe vanema majanduslik seis oleks oluliselt parem teise vanema omast. Samuti puudub alus arvata, et lapse elutingimused erineksid kummagi vanema puhul. Vaidlus puudub, et mõlema vanema kodus olevaid elutingimusi võib pidada võrdseteks. Lapse isa on leidnud, 7 et ta on olnud rohkem pühendunud lapse eest hoolitsemisele, osaliselt seetõttu, et tema tööd on võimalik teha paindlikumalt. Lapse isa hinnangul on lapse ema olnud temast rohkem pühendunud töö tegemisele, samas mõistab ta, et lapse ema töö tingibki teistsuguse elukorralduse. Kohus märgib, et olulises ulatuses on isa tekitatud füüsiline distants takistanud emal pühendumust üles näitamast. Lapse ema on samas tegelenud juba aastaid sellega, et saada võimalust osaleda oluliselt suuremal määral lapse elus. Kohtu hinnangul ei anna vanemate majanduslikud tingimused, elukoha tingimused ja senine pühendumus alust eelistada üht vanemat teisele.

1. KKKi 12.05.2021 vastusest (II kd, tl 84) nähtub, et koolil oli kontakt ja normaalsed suhted mõlema vanemaga. Ema on helistanud ja huvi tundnud lapse hakkamasaamise üle. Viimasel arenguvestlusel osales isa. Kuigi isa on korduvalt rõhutanud, et ta tegeleb ise palju lapse arendamisega, ei ole võimalik jõuda järeldusele, et lapse ema jaoks on lapse haridus vähem tähtis või et ta oleks vähemal määral suuteline lapse hariduslikke vajadusi tagama. Kohtu hinnangul ei saa ka hariduse osas eelistada üht vanemat teisele.
2. Põhirõhk praeguse vaidluse korral seisneb selles, kumb vanem on enam suuteline tagama lapsele stabiilset elukeskkonda ja suhtlust teise vanemaga. Vaidluse all ei ole, et ema ja isa elukorraldus on mõneti erinev; välja on toodud näiteks, et isa juures ärgatakse varem ning minnakse ka varem magama. Isa saab päeva ajal olla oma töökorralduses paindlik ning lapsele rohkem tähelepanu pöörata, samuti on isa juures enam tagatud rutiin. Samas on väited selle kohta, et ema juures on vähem rutiini ning elukeskkond on vähem stabiilne, üksnes isa esitatud. Esitatud tõenditest ei nähtu, et ema juures elades oleks lapse elukorraldus sedavõrd ebastabiilne, et see last oluliselt häiriks. See, kui laps peab pärast kooli viibima mõnda aega tantsukoolis, võib olla lapse jaoks väsitav isa arvates. Lapse jaoks, kes saab tantsukoolis teiste lastega suhelda ja aega veeta, ei pruugi see väsitav olla. Lapse emal on samas võimalik järele mõelda, kuidas lapse elukorraldus tema juures edaspidi võimalikult stabiilseks muuta.
3. Väga suureks probleemiks on olnud lapsele suhtluse tagamine lahus elava vanemaga. Kumbki vanem ei ole tundnud vähest huvi lapsega suhtlemise vastu. Kuna lapse vanemad elavad eraldi, ei saa neist kumbki suhelda lapsega sellisel määral, nagu sooviks. 09.10.2018 kohtumäärusega määrati suhtluskord, mille kohaselt peaks laps viibima kummagi vanemaga vaheldumisi 1 nädala. Vaidlus puudub selles, et alates 31.03.2019 on ema ja lapse omavaheline suhtlus olnud suurel määral takistatud. Kohtu hinnangul on lapse isa eiranud tahtlikult teise vanema õigust osaleda lapse eest hoolitsemisel ja last puudutavate otsuste tegemisel. Isa on distantseerunud last emast, tekitades olukorra, kus laps on isa kontrolli all ning lapse tahe mõjutatav isa soovidest. Lapse isa käitumise pinnalt jääb mulje, et ta leiab endal olevat ainuõiguse lapsele ning just tema on ainus vanem, kes teab, mis on lapsele hea. Lapse isa on korduvalt jätnud lapse üle andmata siis, kui peaks olema lapse suhtluskorra järgne viibimine emaga. Lapse isa väidete kohaselt on ka ema takistanud isal lapsega telefoni teel suhtlemist (sellele viitab ka kirjavahetus II kd, tl 109) ning ka laps on kinnitanud, et on juhtunud, et ema ei luba tal isaga telefoni teel rääkida. Tõenditest nähtub, et kuigi ka lapse ema on mõnikord käitunud lapse ja lapse isa õiguseid mitte arvestavalt, siis üldjoontes on ta pidanud lapse jaoks oluliseks suhet isaga.
4. Lapse isa suhtumist teise vanema õigustesse ilmestab kohtu hinnangul see, et kui ema väitis avalduses, et isa viis lapse reisile ilma ema loata ning reisi ajast ja sihtkohast ema teavitamata ega vastanud ema päringutele (isa kinnitas politseile, et viis lapse Malaisiasse), siis lapse isa leidis 26.11.2019 vastuses end õigustades, et antud situatsioonis puudus teise 8 vanema ja lapse huve riivav käitumine, kuna ema ju sai lapsega telefonitsi rääkida ning laps ise avaldas emale telefonis, et talle reisil meeldib. Lapse isa lisab seejärel oma seisukohas, et ema ja laps saavutasid kontakti koheselt pärast reisi, kuigi see olevat toimunud selliselt, et ema viis lapse inglise keele tunnist ära. Kohtu hinnangul on taoline viide ekslik ja silmakirjalik. Nimelt naases laps reisilt 27.05.2019, kuid lapse isa ei täitnud kohtumäärusest tulenevat kohustust anda laps koheselt emale üle, hoidus kõrvale täitemenetlusest ning lapse üleandmine osutus võimalikuks alles ema initsiatiivil 07.06.
5. Samuti ilmestab lapse isa suhtumist see, et ta viis lapse ilma ema nõusolekuta ning emale antud viibimiskoha määramise õigust eirates elama eemale Tallinnast, s.o ema praegusest ja lapse varasemast elukohast. See tekitas distantsi ema ja lapse vahelises suhtluses ja seadis ema fakti ette, et suhtlus lapsega peab toimuma kas lapse või ema jaoks ebamugaval viisil. Antud olukordadest nähtub kohtule lapse isa arusaam, et lapsega seonduvate otsuste tegemisel ei ole teise vanema arvamusega arvestamine vajalik. Vajadus teise vanema seisukoha arvestada on tülikas ning seda tuleb teha vaid juhul, kui teistmoodi ei õnnestu.
6. Lapse isa käitumises esinevad võõrandavale vanemale iseloomulikud tunnused: võõrandatava vanema suhtes negatiivsete asjade rääkimine (sh lapse ja ema ühiste tegevuste halvustamine), lapse kontakti limiteerimine (isa viis kõigepealt lapse üheks kuuks reisile, seejärel elama Türile ja siis Raplasse; lapse ema ja HS vahelisest kirjavahetusest (III kd, tl 31) nähtub, et
7. a oli isapoolne ettepanek kokkuleppeks selline, mille kohaselt ema oleks kohtunud lapsega 1 korral kuus; samuti kohtumiste mittevõimaldamine ja võimaldatavate kohtumiste tingimuste ettekirjutamine), oma armastuse äravõtmine (ema on kirjeldanud, et kui laps saabus ema juurest, ei näidanud isa üles taaskohtumisel rõõmu), lapsel lubamine valida vanemate vahel (laps otsustab ise, kas ta läheb ema juurde, isa väitel ei soovi ta last sundida), luuakse mulje, et teine vanem on ohtlik (väited selle kohta, et ema füüsiliselt väärkohtleb last); ema autoriteedi õõnestamine (lapsega reisida ei saa, sest ema ei anna passi). Võimalik, et esineb ka lapsele ütlemine, et teine vanem ei armasta teda – lapse isa viitab järjekindlalt sellele, et emal ei ole piisavalt lapse jaoks aega ja ta ei soovi lapse arvamusega arvestada. Lapsel esinevad võõrandamise tunnused on järgmised: halvustamise kampaania, mille käigus laps kordab temaga antud teemal vestlevatele isikutele (lastekaitsetöötaja, nõustaja, määratud esindaja) oma võõrandatava vanema suhtes kriitikat; võõrandatava vanema tagasilükkamine on ebaproportsionaalselt suur, võrreldes selle vanema tegeliku käitumisega; „iseseisva mõtleja“ fenomen, kus laps tunnistab, et otsus mitte suhelda teise vanemaga on tema enda tehtud, kui samal ajal on kõrvalseisjatele ilmne, et last on mõjutatud võõrandava vanema poolt; võõrandava vanema sõnastuse ja ideede kasutamine oma väljaütlemistes (kuidas see nüüd oligi…, kuidas ma pidingi ütlema…, lapse vanusele mittekohased väljendid). Üheks praegu lapsel esinevaks ilminguks on ka mustvalge suhtumine: laps peab ühte vanemat läbinisti heaks ja teist täiesti halvaks. AV on kirjeldanud lapse poolt avaldatut kummagi vanema suhtes (III kd, tl 2 pöördel) – laps rääkis lastekaitsetöötajatele oma vanematest emotsioonitult, kuid ema nägi negatiivsena (nt tõukab teda, ei tegele temaga, lõhub tema asju, ei lase isale helistada, ema juures on igav, ema valetab) ja isa positiivsena, s.o ema vastandina.
8. Võõrandamine võib olla erineva intensiivsusega, ulatudes kergemast vormist raskekujulise võõrandamiseni, mille tulemusel võib laps kaotada täielikult kontakti teise vanemaga. Praegusel juhul lapsel eeltoodud ilmingud esinevad, kuid ta on suuteline oma emaga suhtlema ning võimaluse tekkimisel ka emaga koosviibimist nautima.
9. Isa mõjuväljas viibides näitab laps siiski demonstratiivselt oma eelistust ühe vanema, isa suhtes. Samuti sõltub lapse suhtumine emasse suurel määral sellest, kas laps viibib samal 9 ajal isa mõjuväljas või mitte. Taolist käitumist on kirjeldatud näiteks lapse ja ema kohtumisel Türi Noortekeskuses/Türi Perepesa mängutoa ruumides 19.12.
10. Lapse isa väitis 26.11.2019 seisukohas (I kd, tl 74), et laps keeldub emaga suhtlemisest. Türi Perepesa juht-koordinaatori selgituse kohaselt (I kd, tl 114) algas ema ja lapse kohtumine rõõmsas meeleolus, laps võttis emaga kohe kontakti ja kutsus mängima. Laps kaasas ema aktiivselt igasse järgnevasse tegevusse ja otsis ema tähelepanu mõningates olukordades, kus ema suhtles põgusalt mõne teise täiskasvanuga (juht-koordinaatoriga), mille peale ema reageeris ning tegeles lapsega edasi. Kui laps tüdines mängudest, küsis ta isa järele ning saades teada, et ema viib lapse hiljem isa juurde, aktsepteeris laps vastust. Lapse soovil suunduti edasi kohvikusse, laps oli kohvikusse mineku suhtes positiivselt meelestatud. Õuealalt välja minnes kõndis emale ja lapsele vastu lapse isa, kelle auto oli pargitud lähedale. Laps märkas isa ja jooksis auto juurde, tegi ukse lahti, läks autosse. Laps avaldas seejärel soovi minna kohvikusse koos isaga ning ema ja lapse kohtumine jäi seetõttu lühiajaliseks.
11. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et lapse väidetav vastumeelsus emaga suhelda eksisteeris üksnes isa mõjuväljas viibides. Isa mõjuväljast eemal oli ema ja lapse suhe loomulik ja lähedane, laps nautis emaga koos viibimist. Laps oli varem positiivselt meelestatud emaga kohvikusse mineku suhtes. Üksnes siis, kui isa ilmus lapse vaatevälja, tegi laps otsuse eelistada isa seltskonda. Kohtu hinnangul on võimalik, et lapse isa viibimine lähikonnas ei olnud juhuslik ning oli kantud soovist hoida ema ja lapse kohtumist võimalikult lühiajalisena, takistamaks lapse ja ema lähedussuhte taastumist.
12. Kohus ei ole tuvastanud objektiivseid asjaolusid, mis võiksid lapse ja ema suhtluse kvaliteeti vähendada. Laps on veel vanuses, kus sõbrad ei ole vanematest olulisemad ning vanemaga koos viibimine on meeldiv tegevus. On usutav, et lapse isa on loomu poolt enam suuteline näitama üles lapse suhtes pidevat tähelepanelikkust, samas ei ole eluliselt usutav, et taoline isa poolne keskmisest suurem tähelepanelikkus paneks last valdaval määral isa seltskonda eelistama. Seega saab jõuda järeldusele, et lapse enda poolt avaldatu, mille kohaselt soovib ta valdavalt viibida koos isaga, on vähemalt mingis ulatuses isa poolse manipuleerimise tulemus. Antud tõenditest ei nähtu, et lapse tunnetega oleks manipuleerinud lapse ema.
13. Tallinna Kesklinna Valitsus on leidnud 28.03.2022 ärakuulamisel, et ema on püüdnud rohkem koostööd teha, isa aga väidab peamiselt, et kuulame last ja teeme seda, mida laps tahab teha. Kohtu hinnangul nähtub kogutud teabest, et lapse isa õigustab järjekindlalt kõiki oma otsuseid sellega, et niimoodi on soovinud laps, samas on ta tegelenud aktiivselt lapse arvamuse ja soovide kujundamisega selliseks, nagu lapse isale endale kõige paremini sobib.
14. Rapla vald on 21.09.2021 seisukohas välja toonud, et lapse käitumises on märgatav vahe, sõltuvalt sellest, kumma vanemaga laps on. Ema juures viibides on laps rõõmsam ja aktiivsem, laps ei räägi ajavahemikest, mil ta ühe või teise vanemaga peaks koos viibima. Isa juures olles on laps pinges ja korrutab peamiselt lauseid, et ei soovi ema juurde minna või soovib ema juures olla mõned päevad ja et ema juures ei saa ta helistada isale. Seonduvalt lapse isa väitega, et lapsel on tugev vastumeelsus emaga suhelda, leidis Rapla vald, et see tekkis ilmselgelt asjaolust, et lapse isa ei võimaldanud lapsel emaga kohtuda ning võõrandas last kahe aasta jooksul emast. Ema ja lapse suhe sai taastuma hakata alles pärast erieestkoste seadmist. Samuti täheldas Tallinna linn 23.09.2021 seisukohas (II kd, tl 170 pöördel-171), et kui laps oli olnud ema juures rõõmsameelne ja avatud olemisega, siis pärast nädalat isa juures olemist oli laps silmnähtavalt kurnatud ja kurva olemisega ning arvamusel, et ei soovi ema juurde üldse minna ning tahab tagasi Raplasse. Arvestades 10 eeltoodut ei ole eestkosteasutus veendunud, et laps saab eestkosteasutusele väljendada oma tegelikku soovi. Samuti kontrollib isa lapse meelestatust teabe nõudmise ning ema ja lapse ühistegevustele hinnangu andmise läbi. Ei saa välistada, et lapse suurem soov viibida koos isaga tuleneb sellest, et laps tajub, et taolise elukorraldusega on isa rohkem rahul ning tüli vanemate vahel on seetõttu väiksem.
15. Lapse isa sagedane viitamine sellele, et laps on nutikas ning temaga on võimalik arutada tema olukorraga seonduvat, ei tähenda seda, et taolised otsustused, s.o kas laps sellel korral soovib emaga kohtuda või mitte, võiks jätta lapse teha. Iga lapsevanem teab, et lapse vastus küsimusele sõltub suuresti selliselt, kuidas küsimus püstitada. Samuti on võimalik last mõjutada läbi kehakeele ja hoiakute. Laps on praegu alles 8 aastat vana ning menetluse alguses oli ta 5-aastane. Sellises vanuses lapsega seonduvad otsustused teevad vanemad, kes on kohustatud ka toetama lapse suhtlust teise vanemaga ning last vajalikul moel teise vanemaga suhtlema suunama.
16. Isa ebaõigele hinnangule selles, millised otsustused on lapse vanusele sobivad ja mis mitte, viitab ka lapse isa 19.02.2020 pöördumine AA poole (I kd, tl 181 pöördel), kus lapse isa sõnade kohaselt on ema ja lapse vahel tüli allikaks muu hulgas see, et lapse ema ei anna lapse passi lapsega kaasa ja see tähendaks, et laps ei saa reisida Eesti riigi piiridest väljaspoole, kuigi laps seda tahaks. Samuti oli laps isa kinnitusel emalt korduvalt palunud passi ja kirjalikku luba reisimiseks. Tol hetkel oli laps 6 aastat vana. Sellises vanuses lapsed ei otsusta ise reisimiste üle ega korralda dokumentide saamist. Sellised asjad tuleb kokku leppida vanematel omavahel ja mitte kaasata probleemi lahendamisse last. Ühise hooldusõigusega vanemad otsustavad lapsega reisimise koos. Kokkuleppe puudumisel reisi ei toimu. Seega ei saa ka eelduslikult tekkida sellel pinnal tüli ema ja lapse vahel. Arvestades isa varasemat käitumist (lapse viimine ema nõusolekuta välismaale pikaks ajaks), ei saanud reisimiseks nõusoleku andmata jätmist pidada ka kuidagi lapse huve kahjustavaks käitumiseks. Lapse huvides on, kui vanemad teevad otsused koos ja kommunikeerivad neid lapsele kui oma ühiseid otsuseid. Kui üks vanem viitab reisi ärajäämisele kui teise vanema (lapse huve mittearvestavale) otsusele, siis õõnestab see teise vanema autoriteeti ning meelestab last tolle vanema vastu, kes talle meeldivaid asju keelab. Lapse isal puudus üldse vajadus arutada lapsega reisimise võimalikke takistusi, ilmselgelt oleks piisanud selgitusest, et praegu ei ole reisimine kavas. Lapsele olukorra selgitamine selliselt, et isa sooviks küll reisida, aga ema ei luba, oli lapse kaasamine vanemate riidu ja on lapse huvidega vastuolus olev tegevus. Antud juhul oli lapse isa ka täielikult eiranud seda, et lapsega reisimise otsustamiseks oli ainuhooldusõigus lapse emal. Seega ei saanuks lapsega reisimist toimuda ema nõusolekuta ka isikut tõendava dokumendi olemasolul.
17. Esitatud teabest nähtub, et isa peab vajalikuks säilitada pidevat kontrolli lapse üle ka siis, kui laps ema juures viibib. 19.12.2019 kohtumise kirjeldusest (I kd, tl 114) nähtuvalt avaldas lapse isa kohtumisele eelnevalt soovi jääda ootama Türi Noortekeskuse alumisele korrusele (kuigi kohtumise eeldatav kestus pidi olema 7,5h). Samuti ei ole usutav, et isa auto parkimine Noortekeskuse kõrvale ja lapse vaatevälja ilmumine keset emaga toimuvat kohtumist oli juhuslik. Isa mõjuväli ei ole piiratud füüsilise kohalolekuga. Isa pidev vajadus omada kontrolli lapse üle nähtub ka nõudest, et lapsel peab olema võimalik igal hetkel isaga telefoni teel suhelda (ja seega ka isal igal hetkel olema võimalik lapsele helistada) ning telefoniside pideva olemasolu vajaduse rõhutamine. Ema on välja toonud, et laps on ebaloomulikult klammerdunud telefoni ning kontrollib sagedasti seda. Kui laps unustas ühel korral telefoni vanaema juurde, siis hakkas ta teel koju autos meeleheitlikult nutma ja värisema ning küsis, mis siis saab, kui issi vahepeal helistab ja siis ta saab pahaseks jne. 11 Seega suudab isa last kontrollida ja mõjutada ka telefonisuhtluse teel ning seeläbi ei ole lapsel võimalik täiel määral nautida emaga koos olemist. Antud olukorrast nähtub, et laps kardab isa pahameelt ning püüab seega alati käituda isa tundeid riivamata. Taolises olukorras ei ole võimalik rääkida lapse vaba tahte kujunemisest. On usutav, et taoline kontrollimine on kantud (teadlikult või mitte) eesmärgist takistada ema ja lapse vahel lähedussuhte tugevnemist ning isa mõju vähenemist. Ka Rapla valla hinnangul on isa poolt nõutav pidev valmisolek ema suhtluskorra ajal vastata isa kõnedele, olla telefoni teel kättesaadav ning pidada isaga mitmekümneminutilisi kõnesid, samuti kasutada lapse isa poolt positsioneerimist võimaldavat telefoni, ahistav ning piirab nii lapse kui ka ema vabadust.
18. Lapse ema tõi 28.03.2022 ärakuulamisel välja olukorra, mis näitab isa käitumismustrit lapse mõjutamisel. Hiljuti tuli laps pärast tunde koos emaga koju, tahtis emaga jääda ning palus emal saata isale sõnum, et ta jääb emaga. Lapse isa seejärel helistas lapsele, tegi närvis, murelikku, pabinas häält, et kus laps on olnud, isa olevat lapsele 3 korda helistanud, miks laps vastu ei võta, kas isa tuleb lapsele järgi, kauaks laps ema juurde jääb. Ema sõnul laps kangestus, vaatas emale suurte silmadega otsa ja kuigi ema ütles lapsele, et isa sai sõnumi ning laps ei pea selle olukorraga tegelema, tuli lapse isa lapsele järgi ning laps läks isaga. Sarnases olukorras isale automaatne kuuletumine nähtub ka lapse ema kirjeldatud olukorrast, kus isa ja ema olid mõlemad lapsele kooli järele saabunud ning laps jooksis koolimajast väljudes kiirelt isa autosse. Jääb mulje, et lapse jaoks on selge – kui isa on talle järele tulnud, siis ei saa olla enam arutluse all, kas ta soovib isaga kaasa minna või mitte. Taoline käitumine ei viita lapse vaba tahte olemasolule.
19. Kohus nõustub lapse isaga selles, et ema ja lapse suhtlemine peab lähtuma lapse emotsionaalsest valmisolekust ja üldisest vaimsest seisundist selliselt, et laps ei tajuks emaga kohtumist ebameeldiva kohtumisena, vaid heasoovliku taaskohtumisena, mis lapses endas ise nende kohtumiste tulemusena ema vastu igatsuse tekitab. Samas on taolise igatsuse tekitamine äärmiselt keeruline olukorras, kus üks vanem last teise vanema vastu meelestab ja teise vanema poolt pakutud tegevusi halvustab. Lapse isa viitas näiteks lapse poolt varasemalt harrastatud breiktantsule, kui tolles vanuses poiste jaoks olemuslikult mittepopulaarsele tegevusele (III köide, tl 39 pöördel). Laps on lastekaitsetöötaja AV-le rääkinud samas nii jalgpallist kui ka breiktantsust kui väga meelepärasest tegevusest (II kd, tl 187). Samuti osales laps ema kinnitusel meeleldi ema tantsukoolis Halloweeni laste diskol ja rääkis emale möödunud peost õhinaga, kuid pärast isa juures käimist leidis, et tegelikult talle pidu üldse ei meeldinud ning ema olevat ta viinud sinna üksnes selleks, et tal polevat lapse jaoks aega (II kd, tl 54- 54 pöördel). Samuti meeldis lapsele lumelauaga sõit seni, kuni pärast isa juurest tulemist teatas, et „lumelaua sõit on mõttetu ja laps peaks hoopis harivamaid asju tegema. Et näiteks issiga me teeme harivaid töövihikuid“ (II kd, tl 54 pöördel). Kohus märgib, et kohtu poolt ärakuulamisel 23.03.2022 meenutas laps lumelauasõitu siiski kui vahvat tegevust (III kd, tl 20).
20. Kohtule ei nähtu objektiivsed põhjused, miks lapse isal oli vaja asuda koos lapsega elama Tallinnast esmalt Türile ja seejärel Raplasse. 15.09.2021 määruskaebuses (II kd, tl 157 pöördel) on lapse isa selgitanud, et Tallinnast eemale kolimise tingis asjaolu, et lapse isal puudus Tallinna linnas eluase ning ta soovis asuda ehitama maja mõnesse väiksemasse asulasse, kus lapsel on parem üles kasvada. Isa väited on vastuolus lapse isa poolt lastekaitsetöötaja AV-le antud teabega (II kd, tl 133), mille kohaselt oli lapse isa sunnitud paluma vabastada üürnikul koheselt lapse isale kuuluv Tallinnas asuv kõigi mugavustega 1-toaline korter, et lapse isa saaks ise sinna elama asuda. Seega ei vasta väited Tallinnas 12 elukoha puudumise kohta tõele. Samuti ei ole üks vanem õigustatud ilma teise vanema nõusolekuta otsustama üksinda lapse elukoha muutmise üle, isegi kui tal on õnnestunud saavutada lapse faktiline viibimine põhiliselt just tema juures. Sellise elukoha muutusega muutus ema ja lapse omavaheline suhtlus koheselt oluliselt keerulisemaks, kuna ühe elukohast teise sõitmine on ajamahukas ning võib ka psühholoogilises plaanis olla koormav- tegemist on ikkagi ühest elukeskkonnast teise liikumisega, mitte näiteks Tallinna ühest linnaosast teise suundumisega. Ka 03.01.2020 määruskaebuses tugines lapse isa sellele, et suhtluskorra täitmiseks Türilt Tallinnasse sõit oli lapse jaoks koormav. Lapse isal puudus igasugune alus eeldada, et ema ja lapse vahel edasist suhtlemist ei toimu või et ema kolib samuti Türile või Raplasse elama. Seega on isa tekitanud ise olukorra, kus suhtlemiseks emaga on vajalik pikk sõiduaeg. Kohtu hinnangul on usutav, et taolise elukoha muutmise eesmärk (ilma muu objektiivse põhjenduseta) oli ema ja lapse omavahelise suhtluse takistamine lapse isoleerimise ja võõrandamise eesmärgiga. Lapse isa käitumise vastuolulisust näitab see, et kuigi lapse kinnitusel käis ta koos isaga sageli Tallinnas, ei teavitanud lapse isa lapse ema lapse viibimisest Tallinnas ega toonud last emaga kohtuma, kuigi oli kohtumääruse kohaselt selleks kohustatud (II kd, tl 22).
21. 17.12.2019 ärakuulamisel leidis lapse isa, et ema ja lapse kohtumised peaksid toimuma lapse harjumuspärases keskkonnas Türil kord nädalas 1 tund. Viitamine lapse harjumuspärasele keskkonnale oli kohatu ja silmakirjalik, kuivõrd laps oli varasemalt elanud aastaid Tallinnas ning samal perioodil käis ta Tallinnas eelkoolis. Lapse isa on taoliste väidetega soovinud jätta asjasse puutuvatele isikutele muljet, et lapse elamine emast kaugel on paratamatus, millega peab teine lapsevanem kohanema ja leppima ning lapse huvides ainuõige lahendus. Samuti on lapse isa viidanud 17.12.2019 ärakuulamisel sellele, et ema juures viibimist ei saa pidada lapse harjumuspäraseks keskkonnaks, kuna laps on nii pikalt sealt ära olnud ja väidetavalt emast võõrandunud. Lapse isa unustab siin tahtlikult ära, et taolise olukorra on tekitanud ta ise, kohtumäärust tahtlikult eirates. 14.10.2020 ärakuulamisel leidis lapse isa, et lapse huvides ei ole suurte elumuutuste tegemine, unustades ära, et alles aasta tagasi toimus isa initsiatiivil lapse elus suur muutus- nimelt kadus ära 50/50 suhtlus emaga ning muutus lapse elukoht.
22. Lapse isa on tuginenud HS kui lapsega pikalt tegelenud psühholoogi arvamusele, tõendades oma seisukohta, et laps on olnud vaimselt raskes seisus, olukorra põhjuseks on lapse ema tegevus ning lapsele on parem elada koos isaga. Kohtu hinnangul ei saa HS seisukohta pidada objektiivseks hinnanguks ega sellega arvestada asja lahendamisel selliselt, et anda hooldusõigus isale ning võimaldada lapse isal hoolitseda lapse eest valdavas mahus. Seda põhjusel, et igasuguse objektiivse hinnangu andmise eelduseks on teave objektiivsete asjaolude kohta. Praegusel juhul valdab HS vaid teavet, mida talle on nõustamise alguses andnud lapse ema ning ülejäänud nõustamise kestel lapse isa ning isa mõju all olev laps ise. Hinnangu vähene objektiivsus nähtub kasvõi sellest, et HS on viidanud lapse elus suvel 2021 toimunud suurele elukorralduse muutusele, samas ei olnud see lapse elus uus olukord, vaid enne emast lahusolekut
23. a oligi lapse elukorraldus selline. Suureks elumuutuseks oli hoopis
24. a toimunud ema ja lapse suhtluse oluline vähendamine. Kuna HS ei ole ilmselt teadlik võõrandamise esinemisest, ei saa ta ka jõuda tõsikindlale järeldusele, et lapse vaimse tervise halvenemise põhjuseks on justnimelt 50/50 suhtluskorra kohaldamine, mitte aga vanema pikaajalise võõrandamise tulemus. Vanemast võõrandamine on samuti üks väärkohtlemise vorm, mis igal juhul lapse vaimse tervist kahjustab.
25. Taoline teise vanemaga suhtlemist takistav ja last mõjutav käitumine on jätkuv, s.o selle asemel, et leida mooduseid, kuidas laps saaks paremini uuesti kohaneda eluga Tallinnas, 13 kus elab ka lapse ema ja väikevend, suunab isa lapse soovi asuda uuesti elama Raplasse. Seejuures ei esine ka praegu objektiivset vajadust Raplasse elama asumiseks, lapse isa enda kinnitusel on Raplas asuv maja alles ehitamisel. Kui Raplasse elama asumine võiks olla vajalik selleks, et laps saaks suhelda oma seal elavate sõpradega, siis on kummastav, et lapse isa ei ole toetanud lapse ja Raplas elavate sõprade suhtlust Tallinnas viibimise perioodil. Samuti ei nähtu, et lapse isa oleks astunud samme lapsele Tallinnas võimalike sõprade leidmiseks, millest võib samuti oletada, et taoline käitumine on suunatud Raplasse elama asumise soovi toetamisele. Kui vastavad tõele väited selle kohta, et lapsel on olnud probleeme oma klassis sõprade leidmisega ja klassikollektiivi sulandumisega, siis ei tähenda see, et ainsaks võimalikuks lahenduseks oleks Raplasse elama ja sealsesse kooli õppima asumine, eriti arvestades, et Tallinnas on mitmeid koole ja ka praeguses koolis on kindlasti olemas paralleelklass. Ei ole ka näha, et oleks kuigi palju ette võetud lapse sõprussuhete toetamiseks tema praeguses koolis.
26. Lapse määratud esindaja on leidnud, et kui anda isale oluliselt suuremad õigused, siis kordub täpselt seesama olukord, mis on juba varem olnud ning laps suure tõenäosusega jälle võõrandub emast. Kohus nõustub lapse määratud esindajaga selles, et isa ei ole taganud lapsele regulaarset suhtlust teise vanemaga ja ei ole täitnud kehtivat kohtumäärust, millest tulenevalt on laps võõrandumas oma emast; lapsega koos elamine ei anna isale õigust otsustada ainuisikuliselt ema osalemise üle lapse elus. Lapse huvides on, kui tal on kaks tema eest hoolitsevat vanemat. Lapsevanem, kes kahjustab lapse suhet teise vanemaga, ei toimi lapse huvides ega ole suuteline lapse huve mõistma ega nendega arvestama. Lapse ema ei ole küll alati käitunud lapse ja lapse isa huve arvestades, küll aga on etteheidetavused kordades väiksemad. Tõendamist ei ole leidnud, et ema oleks lapse suhtes olnud füüsiliselt vägivaldne. Lapse emast võõrandamist saab aga pidada isa poolseks vägivallaks lapse suhtes. Kaaludes kummagi vanema

§ 137

lg-s 3 toodud eeldusi kogumis, saab teha järelduse, et ema puhul on need eeldused oluliselt suuremal määral täidetud. Lapse huve on suuremal määral suuteline tagama lapse ema.

1. Kuna lapse viibimiskoha määramise õigus on juba emal, siis puudub vajadus selles osas muudatuste tegemiseks ning lapse isa avaldus viibimiskoha määramise õiguse osas ainuhooldusõiguse üleandmiseks tuleb jätta rahuldamata. Lapse hariduse küsimus määrab suuresti ära ka lapse põhielukoha küsimuse. Selles osas ainuhooldusõiguse lapse isale andmine tähendaks taaskord lapse jaoks suurt elumuutust, kuivõrd isa arvates oleks lapse huvides asuma õppima Raplasse. Kuna lapse ema elab Tallinnas, tähendaks lapse koolimuutus kas emale ja lapsele igal teisel nädalal pikki sõite Raplasse ja tagasi (lähtudes järgnevalt kindlaks määratavast suhtluskorrast) või lapse elama asumist põhiliselt isa juurde ning ema ja lapse suhte kahjustumist. Seega on põhjendatud anda lapse hariduse küsimuses ainuhooldusõigus emale.
2. Lapse ema on taotlenud ka ainuhooldusõigust lapse isikut tõendavate dokumentide väljaandmise taotlemisel. Taotlust on põhjendatud vajadusega välistada ohtu, et lapse isa ilma lapse ema teadmata Eesti Vabariigist välja viib. Arvestades seda, et taoline olukord on varasemalt juhtunud ning välistada ei saa selle kordumist tulevikus, on avaldus kohtu hinnangul ka selles ulatuses põhjendatud. Kuna emal on lapse viibimiskoha määramise õigus ning lapsega reisimiseks on vajalik lapse ema eelnev teavitamine, on kohtu hinnangul põhjendatud ka, kui lapse isikut tõendavaid dokumente saab taotleda ainult ema. Kuna dokumentide pikendamise vajadus ei ole sage ning suhtlemiskorda saab lisada tingimuse, mille kohaselt tuleb emal anda isale enne reisi üle reisidokument, siis ei riiva see lapse isa huve ka märkimisväärsel määral. 14
3. Lapse ema on taotlenud varasema suhtluskorra muutmist. Harju Maakohtu 09.10.2018 määrusega on kindlaks määratud lapse ja vanemate suhtluskord, mille kohaselt viibib laps vaheldumisi ühe nädala kummagi vanemaga; laps antakse üle pühapäeval kell 17.00 isa elukohas (eeldusel, et see asub Tallinnas); sätestatud on ka muud tingimused. Kohtumenetluse ajaks on 31.08.2021 määrusega määratud kindlaks ajutine (viivitamata täidetav) suhtluskord, mille tingimused on sarnased 09.10.2018 kohtumäärusega märgitud suhtluskorraga. Lapse ema on avaldanud vanemate viimasel ärakuulamisel, et tema hinnangul võiks säilida vahelduv suhtluskord nädalaste perioodidega. Lapse isa on leidnud, et lapse huve tagav suhtluskord võiks olla selline, mille kohaselt oleks lapse põhielukoht isa juures ning laps viibiks ema juures igal teisel nädalavahetusel neljapäevast pühapäevani, lisaks ühel päeval nädala sees (pärast kooli kuni õhtuni) ja koolivaheaegadel. Lapsevanemad on arutanud detailsemalt suhtluskorra küsimust 12.11.2021 ärakuulamisel.
4. Kohtu hinnangul on vanemate vaidluse olemasolu tõttu põhjendatud muuta olemasolevat, s.o 09.10.2018 kohtumäärusega määratud suhtluskorda, kuid vähesel määral (TsMS § 480 lg 1). Osaliselt tingib suhtluskorra muutmise vajaduse see, et 09.10.2018 suhtluskorra määramise ajal oli vanematel täies ulatuses ühine hooldusõigus. Samuti oli tolle suhtluskorra ajal laps 5-aastane lasteaialaps, praegu on ta 8 aastat vana ning käib teises klassis. Lapse vanemaks saamisega on muutunud mõned varasema suhtluskorra määramise aluseks olnud asjaolud. Selguse mõttes kajastab kohus määruse resolutsioonis kogu uue suhtluskorra, sh ka need punktid, mille sisu muudetud ei ole.
5. Kohus leiab, et lapse elukorraldus peaks jääma samaks, s.o laps viibib vaheldumisi ema ja isa hoole all 7 kalendripäeva järjest. Kuna mõlemal vanemal on

§ 116

lg-test 1 ja 2 tulenev õigus ja kohustus hoolitseda oma lapse eest võrdselt teise vanemaga, siis tuleb eelistada võrdset vanemlust ning kalduda sellest kõrvale vaid juhul, kui taoline suhtlus antud lapsele ei sobi. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud muuta seda, et laps viibib kummagi vanemaga võrdse suhtluskorra alusel, sest oluliselt ei ole muutunud varasema lahendi aluseks olevad objektiivsed asjaolud.

1. Lapse isa on korduvalt rõhutanud, et taoline suhtluskord ei taga lapsele stabiilsust ning on lapse tahte vastane. Laps on ise avaldanud tahet viibida enam isa ja vähem ema juures. Kohtu hinnangul ei saa praegusel juhul jõuda järeldusele, et lapse tahe on kujunenud iseseisvalt, ilma teise vanema mõjutuseta. Lapse tahe on olnud muutuv ning sõltunud suuresti sellest, kas ta on olnud viimasel ajal enam või vähem ühe vanema mõjuväljas. Lapse akadeemiline võimekus (millele isa on korduvalt viidanud) ei pruugi tähendada lapse samaväärselt arenenud sotsiaalset võimekust (lapse õpetaja on viidanud lapse ebaküpsusele sotsiaalses suhtluses). Pigem nähtub esitatud teabest, et laps on suuresti isa kontrolli all ning isa suunab last selle läbi, et laps tunneb pidevat vajadust isale heameelt valmistada ja temaga mitte vastanduda. Isal on lapsele kõrged ootused ja laps tunneb vajadust neid ootusi mitte petta. Lapse soov kattub praegusel juhul seetõttu valdavalt just sellega, mida soovib isa antud hetkel. Tähelepanuväärne on, et kui esitatud teabe kohaselt on laps avaldanud sageli ema juuresolekul tahet, mis on vastuolus ema soovidega (näiteks ei nõustu laps koos emaga tulema, kuigi algab ema suhtluskord), siis ei ole teada, et oleks esinenud juhtumeid, kus isa oleks soovinud üht ja laps tema soovidega mitte nõustunud. Ei ole eluliselt usutav, et taolisi olukordi ei esine. Tekib küsimus, kas laps julgeb üldse isale vastu vaielda, kui tema enda soovid ei peaks isa omadega kokku langema või ei oma laps oma arvamust ja kuuletub isa autoriteedi tõttu automaatselt. 15
2. Kohus on eelnevalt leidnud, et lapse isa tegevuses ilmnevad selgelt lapse vanemast võõrandamise tunnused. Kohtu hinnangul on eluliselt usutav, et lapse enda soov viibida enam aega koos isaga on tekkinud isa mõjutamise tulemusena. Lapse tahte suurele mõjutatavusele viitavad ka korduvad meeleolumuudatused, kui esmalt on laps nõustunud viibima pikemalt koos emaga ja isaga kohtumise järgselt ümber mõelnud. Kui käsitleda taolist olukorda paratamatusena ning sellest lähtuvalt määrata (justkui lapse enda soovi arvestades) oluliselt isa kasuks tasakaalust välja olev suhtluskord, siis süvendaks isa mõjuvälja laienemine lapse võõrandumist emast veelgi. Kohus leiab, et eeltoodud põhjustel ei saa arvestada lapse arvamusega selliselt, et lugeda tema tahe ka tema huvidega kooskõlas olevaks.
3. Isa ettepaneku kohaselt võiks laps viibida kahenädalasel perioodil isaga 11 päeva ja emaga 3 päeva, lisaks pikemad kohtumised koolivaheaegadel. Tuginedes menetluses esitatud teabele on kohus veendunud, et emaga suhtlemise osakaalu oluline vähendamine kahjustaks taaskord ema ja lapse omavahelist lähedussuhet ning tekitaks uue distantsi ema ja lapse suhtlemisel. Kohus nõustub lapse esindajaga selles, et lähedussuhet lapsega ei saa hoida, kui vanem ja laps omavahel koos ei viibi. Põhjendatud on hoida ära edasist võõrandumist, selle asemel, et anda võimalus võõrandumise süvenemiseks, millisel juhul on võõrandamise mõju leevendamine veel keerulisem.
4. Kohtu hinnangul ei esine praegu ka selliseid asjaolusid, mis annaks aluse jõuda järeldusele, et lapse elamistingimused on ühe vanema juures halvad ning seetõttu võiks olla põhjendatud teise vanema elukohta soosiv suhtluskord. Tõendamist ei ole leidnud, et lapse ema oleks oma last väärkohelnud või et eksisteerib väärkohtlemise oht tulevikus. Kohus märgib, et usutavasti on lapse ja isa suhe lähedasem, kui lapse ja ema oma. Samas ongi lapse suhe kummagi vanemaga erinev, kuna vanemad on erinevad inimesed omaenda seisukohtade ja suhtumisega. See ei tähenda, et ühe vanemaga koos veedetav aeg oleks oluliselt halvema kvaliteediga. Mis puutub lapse isa väitesse, et tal on lapse jaoks rohkem aega ja tähelepanu, siis mõnikord võib vanema liigne tähelepanu ja pidev huvitavate tegevuste pakkumine takistada lapse arengut, kuna pole ruumi omaenda initsiatiivi tekkimiseks. Vahel on ka igavlemine kasulik, sest suunab last loominguliseks tegevuseks, leiutamiseks.
5. Lapse huvides on suhtluskord, mis võimaldab lapsel veeta aega võrdselt kummagi vanemaga. Taoline suhtluskord arvestab lapse sooviga viibida palju koos isaga, vähendab teise vanema vastase mõjutamise tulemuslikkust ning tagab eeldused lapse ja ema suhte tugevdamiseks. Suhtluskorra muutmine isa aega suurendades võiks tulla kõne alla siis, kui ema ja lapse suhe on piisaval määral taastunud ning edasise võõrandamise ohtu ei esine.
6. Lapse üleandmine on praegu kehtiva ajutise suhtluskorra alusel toimunud selliselt, et lapsele tuleb järele see vanem, kelle suhtluskord algab. Erieestkostja on muutnud ajutist üleandmise korda selliselt, et laps antakse üle esmaspäeval. Kohtu hinnangul on mõistlik, kui ka edaspidi toimub lapse üleandmine esmaspäeviti selliselt, et üks vanem viib lapse kooli ning lapse võtab koolist juba see vanem, kelle suhtluskorra järgne nädal algab. See võimaldab lapse üleandmisel vältida lapse poolt tajutavat konflikti vanemate vahel, samuti on selliselt võimalik kummalgi vanemal veeta rahulikult aega nädalavahetusel. Kui laps mingil põhjusel esmaspäeval koolis ei viibi, toimub lapse üleandmine esmaspäeval kell 10.00 ning lapsele tuleb järele teise vanema elukohta see vanem, kelle juures laps algava perioodi veedab; see vanem, kelle suhtluskorra nädal lõpeb, peab nimetatud asjaolust teist vanemat teavitama. Kohtumääruses täpsustakse ka, et paaris nädalatel viibib laps isaga ja paaritutel nädalatel emaga; selliselt on suhtlus toimunud ajutise suhtluskorra alusel. 16
7. Varasemast mõningal määral erinev on ajavahemik juhul, kui üks vanem ei saa teise eest hoolitseda, lapse eest hoolitseb kolmas isik ning vanem peaks andma teisele võimaluse ise lapse eest hoolitseda. Laps on juba koolilaps. Eestis on tavapärane, et koolilaps võib päevas mõned tunnid ka ilma lapsevanemata viibida. Oma äraoleku ajaks korraldab lapse järelevalve see vanem, kelle suhtluskorra järgne kohtumine parasjagu on, otsustades ise, keda usaldab lapse eest hoolitsema.
8. Lapsega reisimise kord jääb valdavalt muutmata, selle muutmise vajadusele ei ole ka viidatud. Kuna lapse viibimiskoha määramise õigus jääb jätkuvalt lapse emale, ei ole emal vaja isa nõusolekut, kui reis jääb ema enda suhtlusaja piiresse. Kui reisida on vajalik teise vanema suhtluskorra ajal, siis on vajalik teise vanema nõusolek - isa nõusolek on emale vajalik selleks, et reis toimub osaliselt isa suhtluskorra ajast.
9. Varasem suhtluskord ei sisaldanud erisust koolivaheaegade osas. Kuna mõlemad vanemad on leidnud, et lapse elus on oluline säilitada võimalikult palju stabiilsust, ei ole põhjendatud ka tekitada erisust koolivaheaegade osas. Vanemate omavahelisel igakordsel kokkuleppel on see siiski võimalik. Kuna talvine koolivaheaeg on pikem ning sellesse jääb kaks lapse jaoks tähtsat püha- jõulud ja aastavahetus, on põhjendatud jagada jõuluvaheaeg pooleks selliselt, et üks vanem veedab lapsega jõulud ja teine aastavahetuse. Et aastavahetuse tähistamiseks oleks võimalik ka kaugemale sõita, on mõistlik (teistsuguse kokkuleppe puudumisel) anda laps üle tavapärasest varem, s.o kell 11.
11. Kohtu hinnangul on põhjendatud määrata suhtluskorra erand ka isadepäevaks ja emadepäevaks. Kui vastava vanema tähtpäev langeb päevale, kui ei ole selle vanema tavapärane suhtluskord, antakse laps üle tähtpäeva hommikul. Selliselt saab laps võimalikult suure osa päevast veeta vanemaga, kelle tähtpäev see on.
12. Varasem, s.o 09.10.2018 suhtluskord ei olnud sundtäidetav. Lapse ema on ise rõhutanud, et käimasolevas menetluses esitatud avaldust ei tuleks käsitleda lepitusmenetluse avaldusena. Kui muuta praeguses menetluses varasemat kohtumäärust ning mitte käsitleda seda lepitusmenetlusena TsMS § 563 alusel, siis ei saa ka määrata, et muudetud suhtluskord on sundtäidetav. Nimelt tuleneb TsMS § 563 lg-st 8 et lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse või kokkuleppe täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks võib täitemenetluse läbi viia üksnes siis, kui kohus tunnistab määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks. Kohus selgitab, et kui praeguse kohtumääruse alusel kehtivat muudetud suhtluskorda rikutakse, siis on kumbki vanem õigustatud pöörduma kohtusse lepitusmenetluse avaldusega ning kokkuleppele mittejõudmisel saab arutada, millised sunnivahendid on kohased ning kas on vaja teha täiendavaid muudatusi lapse suhtluskorras ja vanemate õigustes lapse suhtes.
13. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda, v.a lapsele määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Määruskaebus
14. Maakohtu määrusele esitas määruskaebuse lapse isa, kes palub maakohtu määruse tühistada osas, milles kohus lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja andis lapse emale ainuhooldusõiguse lapse hariduse ja isikut tõendavate dokumentide väljaandmise taotlemise osas, samuti viidatud küsimustes emale lapse esindusõiguse andmise osas. 17 Tühistatud osas palub lapse isa määrata, et vanematel on ühine hooldusõigus lapse hariduskorraldust ja dokumentide väljaandmise taotlemise osas, vanemad esindavad last nendes küsimustes ühiselt ning määrata, et laps õpib ja jätkab õpinguid Tallinna ZZZ Gümnaasiumis. Lapse isa palub tühistada maakohtu määruse osaliselt ka osas, milles kohus jättis rahuldamata isa avalduse lapse viibimiskoha määramise ainuhooldusõiguse üleandmiseks lapse isale ning taastada vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha määramist puudutavas osas.
15. Lisaks palub lapse isa tühistada maakohtu määruse osaliselt suhtluskorda puudutavas osas ning määrata tühistatud osas, et lapse ema kohtub lapsega üle ühe nädala neljapäevast pühapäevani selliselt, et ema tuleb neljapäeviti pärast õppetöö lõppu lapsele kooli järele ning tagastab lapse isale sama nädala pühapäeval hiljemalt kell 17:00 lapse isa alalises elukohas Tallinnas. Lapse isa palub määrata, et sügisese ja kevadise koolivaheaja veedab laps paaris aastal isaga, paaritul aastal emaga. Talvise vaheaja veedab laps paaris aastal emaga, paaritul aastal isaga. Jõuluvaheajal viibib laps paaris aastatel alates koolivaheaja algusest, s.o viimase koolipäeva õhtul kella 17.00-st kuni 31.12 kell 11.00 isaga, alates 31.12 kell 11.00 kuni koolivaheaja lõpuni emaga ning paaritutel aastatel vastupidi, jõuluvaheaja alguse emaga ja lõpu isaga. Suvevaheaja veedab laps kummagi vanemaga vaheldumisi ühenädalaste ajavahemike kaupa pühapäevast järgmise nädala pühapäevani alustades vanemast, kes ei viibinud lapsega koos kevadisel koolivaheajal.
16. Määruskaebuse kohaselt on kohus põhjendanud määruses üksnes seda, mida ja kuidas on erinevate aastate jooksul teinud omavahelistes suhetes valesti just lapse isa, aga mitte lapse ema. Lapse isa hinnangul ei ole kohtu hinnang selle kohta, et isa võõrandab last emast, objektiivne ning rajaneb eeldustel, mida pole menetluses pooltega arutatud ning mida kohus märgib esmakordselt alles kohtumääruses. Seejuures ei ole kohus märkinud, millistele tõenditele tuginedes on kohus vastava järelduse teinud. Kohus peab lahendama vaidluse lahendi tegemise aja seisuga, kuid käesoleval juhul on kohus võtnud arvesse, mida on vanemad teineteise jaoks aastaid tagasi halvasti teinud. Lapse isa ei väida, et lahendi tegemisel ei tohiks üldse võtta arvesse asjaolusid, mis olid olemas varem või millel põhinevalt on tekkinud järgnevad asjaolud, ent arvestades selles vaidluses ilmnenud asjaolude rohkust, mis menetluse kestel on oluliselt muutunud (nii vanemate käitumises kui ka lapse elukorralduses) ei ole põhjendatud rajada otsust ainult neile asjaoludele. Maakohus on põhjendanud isa mõju lapse üle mh sellega, et isa nõudis alati, et lapsel peab olema võimalik igal hetkel isaga telefoni teel suhelda. Kohus toob välja emapoolse väite lapse klammerdumisest telefoni, kuid see väide on tõendamata. Kohus on jätnud tähelepanuta, et laps avaldas ka pärast kuuajalist isast eemal olekut soovi elada rohkem isaga kui emaga. Maakohus on jätnud menetluses sisuliselt täielikult arvestamata lapsega aastaid tegelenud psühholoogi, HS, arvamuse. Väide, et aastakümneid kogemusi omav psühholoog ei tunne võõrandamise ilminguid, sest tal puudub objektiivne teave, ei ole usutav ega ka asjas tõendamist leidnud.
17. Lapse isa soov ei ole täna enam omada üksi lapse viibimiskoha määramise õigust ainuhooldusõigusena, vaid isa soovib lapse viibimiskoha määramise osas ühise hooldusõiguse taastamist. Maakohus ei ole analüüsinud, kas lapse viibimiskoha määramise osas on 22.05.2019 kohtumäärusega võrreldes muutunud lahendi tegemise tinginud asjaolud. Lapse hariduse ja dokumentide väljastamise taotlemise osas on maakohus lähtunud vaid oletusest, et võib eeldada, et kordub midagi varasemast, hindamata lapse isa käitumist menetluse vältel kogumina. Kohtulahend ei tohi põhineda oletusel ega eeldusel. Lapse isa hinnangul on tekkinud olukord, kus lapse hariduskorraldus, sh 18 huvihariduskorraldus, on antud täies ulatuses lapse emale, sest vanematel oli erimeelsus selles, millises koolis peaks laps õppima – kas Tallinnas või Raplas. Nüüd on aga tekkinud olukord, kus ema võib lapse koolivalikut teha isa nõusolekuta Eesti Vabariigi piires kasvõi mitu korda, samuti otsustada ainuisikuliselt lapse huvihariduse üle. Samas ei ole vanematel olnud ületamatuid probleeme huvihariduse ühiseks korraldamiseks, v.a vanemate vahel tekkinud erimeelsus selle kohta, et laps ei soovinud ühel hetkel enam breiktantsurennis käia. Lapse isa soov ei ole kolida tagasi Raplasse, vaid jätkata lapse elukorralduse sisseseadmisega Tallinnas.
18. Lapse isa hinnangul ei ole põhjendatud anda hooldusõigusena üle emale lapse hariduskorralduse otsustusõigust üleüldiselt, sest kohus pole tuvastanud, et isa tegevus lapsele koolivaliku tegemisel ja lapse õppetöös toetamisel oleks olnud kuidagi last kahjustav tegevus, mis peaks sellistes valikutes osalemise ka tulevikku vaatavalt täielikult välistatud olema. Lapse isa hinnangul on põhjendatud käesolevas vaidluses anda üle pigem ühele konkreetsele vanemale õigus otsustada lapse koolivaliku üle ühekordse ainuotsustusõigusena, ent säilitada vanemate ühine hooldusõigus selleks, et võimaldada võtta ühiseid otsuseid vastu vajadusel ka aastate pärast või alternatiivselt, määrata koheselt, et laps jätkab õpinguid Tallinna ZZZ Gümnaasiumis. Lapse isa ei ole teinud ühtki last kahjustavat haridusotsust ning sellistele tõenditele ei ole kohus ka viidanud.
19. Kohus on otsustanud anda lapse dokumentide taotlemise ainuhooldusõiguse lapse emale, kuna emal on lapse viibimiskoha määramise õigus ning lapsega reisimiseks on vajalik lapse ema eelnev teavitamine. Lapse isa hinnangul läheb see vastuollu põhimõttega, mis sätestab, et muudatusi laste hooldusõiguses tuleb teha üksnes ulatuses, milles see on vältimatult vajalik. Kui lapse emal juba on lapse viibimiskoha määramise õigus, s.t et lapse isa ei saa lapsega reisida ilma ema nõusolekuta välisriiki, ei saa tekkida vajadust määrata lapse dokumentide taotlemise õigust ainuhooldusõigusena ühele vanemale üksnes seetõttu, et kui muus osas juba on, siis võiks selles osas ka olla.
20. Vahelduva elukoha põhimõttel elamine sobib mõnele lapsele, enamasti ka juhul, kui vanemad suudavad koostööd teha, aga kui seda ei suudeta või kui laps selgelt sellele vastu on, ei ole põhjendatud lähtuda eeldusest, et nii on vanemate võrdsete õiguste põhimõttest vaadatuna õige. Kohus on üksnes põhjendanud, et tema hinnangul on lapse arvamus üdini isast mõjutatud ning laps väljendab ainult isa soove, aga samas on menetlusse kogutud tõendeid, mis kinnitavad vastupidist. Suhtlemiskorda puutuvalt leiab isa, et põhjendatud on 25.04.22 maakohtu määrust muuta selle p-des 5.
21. ja 5.3., millest esimene reguleerib nn baasregulaarsust ja teine koolivaheaegasid ja pühasid. Isa hinnangul tuleb võtta arvesse lapse seisukohti ja arvamust ning võimaldada lapsel elada ajaliselt rohkem isaga kui emaga. Lapse isa hinnangul vajab muutmist ka määruse resolutsiooni p. 5.3, kuivõrd see on liialt laialivalguv ja võib tekitada olukorra, kus üks vanem saab veeta lapsega kõik või enamiku vaheaegasid kooliaastast, võimaldamata sel vanemal lapsega ühiseid pikemaid tegevusi/reise ette võtta. Menetlusosaliste seisukohad
22. Eestkosteasutused, lapse ema ja lapsele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. 19 Menetluse edasine käik
23. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
24. Kolleegium leiab, et maakohtu määruse resolutsiooni tuleb parandada punkti 5.3 osas. Muus osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
25. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebuses on taotletud maakohtu määruse tühistamist maakohtu määruse resolutsiooni punktide 1, 2, 4, 5.1 ja 5.3 osas. Ülejäänud osas ei ole maakohtu määrust vaidlustatud.
26. Lapse isa esitas koos määruskaebusega Harju Maakohtu 22.05.2019 määruse tsiviilasjas 219-6513 ja lapse ema poolt tsiviilasjas 2-19-6513 27.04.2019 esitatud avalduse. TsMS § 662 lg 3 sätestab, et määruskaebuse põhjendamiseks võib esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kohus võtab TsMS § 238 lg 1 kohaselt vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. TsMS § 236 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline tõendi esitamisel põhjendama, millise asjas tähtsust omava asjaolu tõendamiseks ta soovib tõendit esitada. Kolleegium jätab TsMS § 238 lg 1 punktide 1 ja 2 alusel vastu võtmata lapse isa poolt määruskaebusele lisatud tõendid, kuivõrd neil ei ole asja lahendamisel tähtsust või on need juba asja materjalide hulgas. 22.05.2019 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-19-6513 on juba käesolevas asjas esitatud lapse ema 15.11.2019 avalduse lisana. Lapse ema poolt 27.04.2019 tsiviilasjas 2-19-6513 maakohtule esitatud avalduse osas ei ole lapse isa põhjendanud, millise asjaolu tõendamiseks on tõend esitatud. Kuna viidatud dokumendid olid esitatud elektrooniliselt, siis need tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3- 2-168-14, punkt 19).
27. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15, p 28). Kui lapsel on mõlema vanemaga lähedane ja usalduslik suhe ja mõlemad vanemad suudavad ja tahavad lapse eest hoolitseda, ei ole põhjendatud piirata vanemate õigusi suuremas ulatuses, kui see on tegelikult hädavajalik. Sellises olukorras tuleb eelistada hooldusõiguse või otsustusõiguse reguleerimist selliselt, et see tagaks võimalikult suures ulatuses lapsele võimaluse saada isiklikku hoolitsust (

§ 116

, § 118, § 143 lg-d 1-21) võrdselt mõlemalt vanemalt, toetades ja säilitades seeläbi ka vanemate lahuselu korral lapse suhet mõlema vanemaga (vt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708, p 19 teine lõik). Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse teostamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul seaduses sätestatud kaalutlusõigust valesti teostanud ning diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on põhjalikult põhjendanud oma otsustust jätta lapse ainuhooldusõigus viibimiskoha osas emale ja anda hariduse ja lapse dokumentide taotlemise osas ainuhooldusõigus üle lapse emale. Maakohus on igakülgselt ja põhjalikult analüüsinud menetlusosaliste seisukohti ja tõendeid. Maakohus on lähtunud lahendit tehes 20 eelkõige lapse huvidest ning arvestanud ka eestkosteasutuste, lapsevanemate, lapse ja lapsele määratud esindaja seisukohaga. Maakohus on lahendit tehes hinnanud tõendeid kogumis. Maakohtule ei saa ette heita tõendite ebaõiget hindamist. Sealhulgas ei ole maakohus rikkunud tõendite hindamise reegleid ka psühholoog HS arvamuse osas.
3. Kui maakohtus tahtis lapse isa lapse viibimiskoha ja haridusküsimuste otsustamisel ainuhooldusõigust, siis määruskaebuses taotleb lapse isa, et vanematel oleks nendes küsimustes ühine hooldusõigus. Kolleegium märgib, et maakohus on tuvastanud, et vanemate vahel on pikalt olnud vastuolud lapse viibimiskoha määramise ja hariduse osas. Maakohus leidis, et puudub alus arvata, et selliseid vaidlusi vanemate vahel tulevikus enam ei teki. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Vanemate vahel on olnud vaidlusi nii lapse viibimiskoha osas kui ka hariduse osas. Sealhulgas on erimeelsused olnud nii alushariduse, põhihariduse kui huvihariduse küsimustes. Vanemate vahelised erimeelsused on kestnud aastaid. Sellises olukorras ei saa olla vaidlusaluste küsimuste osas vanemate ühise hooldusõiguse jätkamine lapse huvides.
4. Harju Maakohtu 22.05.2019 määrusega anti hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise osas lapse emale. Määruskaebuse väited ei anna alust vanemate ühise hooldusõiguse taastamiseks lapse viibimiskoha määramise osas. Maakohtu menetluses on esile toodud, et laps elas sünnist alates Tallinnas ning lapse isa ainuisikuliselt otsustas viia lapse elama Türile ning hiljem Raplasse. Lapse elukoha muutmise üle ainuisikuliselt otsustades ei arvestanud isa lapse õigusega suhelda mõlema vanemaga ning ema õigusega oma lapsega suhelda. Samuti on maakohus menetluses tuvastanud, et lapse isa on järjepidevalt takistanud lapse ja lapse ema suhtlemist. Arvestades, et vanemate vahel on pikalt olnud vaidlus lapse viibimiskoha üle, siis puudub alus vanemate ühise hooldusõiguse taastamiseks viibimiskoha määramise õiguse osas. Lapse huvides on jätta viibimiskoha määramise hooldusõigus sellele vanemale, kes suudab paremini tagada lapse suhtlust teise vanemaga. Käesoleval juhul on selleks vanemaks lapse ema.
5. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väitega, mille kohaselt oleks piisanud maakohtul anda ühele vanemale ühekordne otsustusõigus lapse koolivaliku osas. Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Kuigi eelduslikult on lapse parimates huvides see, et tal on kaks hooldusõiguslikku vanemat, kes otsustavad üksmeelselt lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi, on vanemate erimeelsuste korral põhjendatud nende ühine hooldusõigus lõpetada. Maakohus on tuvastanud, et vanemate vahel on pikka aega olnud erimeelsused lapse haridust puudutavas osas. Seetõttu on maakohus õigesti leidnud, et hariduse osas ühise hooldusõiguse lõpetamise alused on olemas ning andis põhjendatult selles osas hooldusõiguse üle lapse emale. Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et määruskaebuses nõustus lapse isa sellega, et laps õpib Tallinna ZZZ Gümnaasiumis. Arvestades vanemate vahelisi suhteid, ei ole alust eeldada, et lapse hariduse küsimuses vaidlusi tulevikus ei teki. Määruskaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mille põhjal võiks asuda järeldusele, et hariduse küsimustes ainuhooldusõiguse üleandmine lapse emale ei ole lapse huvides. 21

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on põhjendatult ka lapse isikut tõendavate dokumentide väljaandmise taotlemise osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetanud ja andnud selles osas ainuhooldusõiguse lapse emale. Vaidlust ei ole, et lapse isa viis 2019.a kevadel lapse ilma ema nõusolekuta Malaisiasse. Lapse ema on selgitanud, et lapse isa püüdis 2019.a sügisel uuesti viia lapse ema nõusolekuta riigist välja, kuid ei saanud seda lapse dokumentide kehtetuse tõttu teha. Seega püüdis lapse isa lapse reisile viia ema nõusolekuta hoolimata sellest, et selleks ajaks oli juba maakohtu 22.05.2019 määrusega antud lapse viibimiskoha määramise hooldusõigus emale. Määruskaebuse väited ei anna maakohtu määrust eeltoodud osas muuta. Kuna maakohus on vaidlustatud kohtumääruses reguleerinud ka reisimisega seonduvat ning sätestanud lapse emale kohustuse anda enne reisi isale üle lapse dokumendid, siis ei piira viidatud osas ainuhooldusõiguse lõpetamine oluliselt lapse isa huve.
2. Kolleegiumi hinnangul vastab maakohtu määratud suhtluskord lapse huvidele ning maakohus ei ole selle määramisel väljunud kaalumispiiridest. Juba 09.10.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-17-15964 nägi ette, et laps viibib vaheldumisi nädala kaupa kummagi vanema juures, kuid sellest hoolimata viibis laps lapse isa tegevuse tõttu mitmeid kuid füüsiliselt emast eemal. Sidevahendite kaudu suhtlemine ei asenda ema ja lapse füüsilist kontakti. Seoses lapse isa määruskaebuse väidetega selle kohta, nagu oleks lapse tahe veeta aega rohkem isaga, selgitab ringkonnakohus, et suhtlemisõiguse korraldamisel ei ole lapse tahe ainumäärav. Lapse soov on oluline, kuid arvestada tuleb ka, kas lapse tahe on autonoomselt kujunenud. Sellise olukorraga ei ole käesoleval juhul tegemist. Lapse tahe ei saa autonoomselt kujuneda, kui ta viibib pikaajaliselt isa mõjuväljas ning isa on teinud takistusi lapse ja ema suhtlemisele. Erieestkostja 30.09.2022 e-kirjast nähtuvalt on isa poolt takistuste tegemine jätkunud ka pärast maakohtu poolt käesolevas asjas menetlust lõpetava lahendi tegemist. Laps on menetluses väitnud erinevatele isikutele, et ta tahab isaga rohkem olla, kuid juba Rapla valla 05.10.2020 vastuse kohaselt on eestkosteasutus leidnud, et lapse ja ema harvad kohtumised on tekitanud lapse ja ema suhete jahenemise ning lapse väljaöeldud arvamused emaga kohtumistest võivad olla mõjutatud lapse isa väljaöeldud ja lapsega jagatud arvamustest lapse ema tegevuste üle. Ka lapse esindaja on määruskaebuse vastuses seisukohal, et laps on isa kontrolli all ja lapse tahe mõjutatav isa soovidest. Ringkonnakohus on seisukohal, et lapse huvides on omada sidet ja häid suhteid ka emaga, kuid lapse ja ema suhtlemisaja vähendamine sellele kaasa ei aita. Puudub alust arvata, et ema ja lapse suhtlemine võrdselt isaga võiks olla last kahjustav. Kohus ei nõustu määruskaebuse väidetega selle kohta, et maakohtu määruse punkt 5.3 on liialt laialivalguv ning võib tekitada olukorra, kus üks vanem saab veeta lapsega kõik või enamiku vaheaegasid. Maakohus on jätnud vanematele võimaluse koolivaheaegadel lapsega suhtlemises kokkuleppeid teha, kuid kokkulepete sõlmimata jätmisel toimub suhtlus tavapärase suhtlusgraafiku alusel ning eriregulatsiooni on kehtestatud jõuluvaheajaks. Siiski tuleb parandada maakohtu määruse resolutsiooni punktis 5.3 sisalduvat viidet resolutsiooni punktile 6.
3. Maakohus on pidanud silmas viidet punktile 5.1 (punkt 6.1 puudub maakohtu resolutsioonis).
4. Arvestades, et tegemist on lapse hooldusõiguse üle toimuva vaidlusega ning lahend tehakse eelkõige lapse huvides, siis tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lapse riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 1 ja 3). 22 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 23