Obsah (4)

§ 344§ 345§ 81§ 64

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2022, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-5033 Kohtukoosseis Sten Lind, Pave

§-de 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu

1. märtsil 2022 üldmenetluses tehtud otsus Apellant kaitsja Prokurör Helga Aadamsoo Priit Käos Süüdistatav isikukood: 37008100237; Eesti Vabariigi kodanik; elukoht: XXX; XXX; emakeel: eesti keel; töökoht: OÜ Aliros Eesti, juhatuse liige; kehtivate karistusteta Kaitsja Leelo Viil RESOLUTSIOON Ringkonnakohus otsustas:
2. Jätta apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu
3. märtsi 2022 otsus muutmata.
4. Määrata Priit Käosele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest Vanalinna Advokaadibüroole makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 291,6 eurot. Apellatsioonimenetluse kulud mõista KrMS § 185 lg 2 alusel riigieelarvesse välja Priit Käoselt. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. 1 OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav saab esitada kassatsiooni üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Priit Käosele on esitatud süüdistus

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi.

§ 344lg 1 järgi on P.

Käosele esitatud süüdistus selles, et olles osaühingu Aliros Eesti esindaja, võltsis ta osaühingu Aliros Eesti arvet-saatelehte Pärnu Lahe Merepääste Seltsile, märkides sellesse tegelikult müüdud kauba asemel teised esemed. P. Käos koostas ja allkirjastas 01.08.2016 kuupäeva kandva arve-saatelehe nr 2958. NT kallutusel märkis ta arvele-saatelehele teadvalt ebaõiged andmed Pärnu Lahe Merepääste Seltsile müüdud kauba kohta. Ta märkis müüdavaks kaubaks kolm päästevesti CREWSAVER 180N HARNESS D-PANDLAGA. Tegelikult OÜ Aliros Eesti Pärnu Lahe Merepääste Seltsile päästeveste ei müünud, vaid müüs ja saatis teise kauba. Priit Käose ja NT e-kirjavahetuse kohaselt soovis NT soetada Lowrance Etherneti kaabli koos LSS-2 anduriga. Tegelikult müüdud kauba asemel märkis P. Käos arvele-saatelehele müüdava kaubana päästevestid, kuna NT avaldas 28.07.2016 e-kirjas soovi, et esitatavale arvele märgitaks müüdava kaubana paukvestid. Süüdistuse kohaselt oli tegemist võltsimisega

§ 344

lg 1 tähenduses, kuna raamatupidamisdokumendina koostatud müügitehingut kinnitav arve-saateleht nr 2958 annab osaühingule Aliros Eesti õiguse nõuda peale kauba üleandmist ostjalt kauba eest tasumist.

§ 345lg-le 1 vastava kuriteo pani P.

Käos süüdistuse kohaselt toime sellega, et ta edastas eespool nimetatud arve-saatelehe meiliaadressilt XXX tasumiseks Pärnu Lahe Merepääste Seltsile NT meiliaadressile YYY ning lisas arve-saatelehe osaühingu Aliros Eesti raamatupidamisdokumentide hulka ja kajastamiseks raamatupidamisandmetes. Arve-saatelehe nr 2958 alusel tekkis osaühingul Aliros Eesti õigus saada Pärnu Lahe Merepääste Seltsilt kauba eest 393.76 eurot, arve tasuti 08.08.2016.a. 2. Pärnu Maakohus tunnistas 8. märtsi 2022 otsusega P. Käose

§ 344

lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüdi.

§ 344lg 1 järgi mõistis kohus P.

Käosele karistuseks 100 päevamäära suuruse rahalise karistuse ning

§ 345lg 1 järgi 120 päevamäära suuruse rahalise karistuse.

Liitkaristust mõistes luges kohus kergema karistuse raskemaga kaetuks, mistõttu jäi liitkaristuseks 120 päevamäära suurune rahaline karistus. Kuna kohus luges päevamäära suuruseks miinimumpäevamäära, on rahalise karistuse suurus 1200 eurot. Mõistetud karistuse jättis kohus

73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kohaldamata, kui P. Käos ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 2 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni P. Käose kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja P. Käose

§ 344lg 1 ja 345 lg 1 järgi õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja P. Käose suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist Kr

MS § 2742 alusel seoses mõistliku menetlusaja möödumisega. Kaitsja leiab, et maakohus on hinnanud P. Käose süüditunnistamisel tõendeid vääralt ja teinud neist ebaõigeid järeldusi, lähtudes seejuures oletustest. Kohus ei ole arvestanud süüdistatava ja kaitsja esitatud faktiliste asjaoludega. Maakohus ei ole järginud KrMS-s sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse veenva põhistamise nõuet. Kohus on mitmed olulised asjaolud jätnud tähelepanuta ja tõlgendanud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kahjuks. Maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et on tuginenud otsuse tegemisel teabele, mida kohtulikul uurimisel ei ole käsitletud ning mida ei ole kajastatud ka motiveeritud kohtuotsuses. Apellatsiooni kohaselt ei ole vaidlust selles, et P. Käos koostas ja allkirjastas OÜ Aliros Eesti nimel 01.08.2016 arve-saatelehe nr 2958, mille kohaselt ostis Pärnu Lahe Merepääste Selts OÜlt Aliros Eesti kolm päästevesti CREWSAVER 180N HR HARNESS D-PANDLAGA, mis maksid koos käibemaksuga 397,59 eurot. Kaitsja väitel on aga tõendamata, et osaühing tegelikult seltsile päästeveste ei müünud, vaid müüs ja saatis teise kauba ning P. Käos kandis arvele-saatelehele teadvalt ebaõiged andmed Pärnu Lahe Merepääste Seltsile müüdud kauba kohta. Kogutud pole ühtki otsest tõendit ega piisavalt kaudseid tõendeid selle kohta, et P. Käos on talle süüks arvatud teo toime pannud. Süüdistatav ise on intellektuaalset võltsimist järjekindlalt eitanud. Süüdistuses kirjeldatud kuritegude toimepanemist ei kinnita ükski kohtus uuritud kirjalik tõend, isikulisi tõendeid lisaks süüdistatava ütlustele ei ole. KrMS § 63 lg 1 kohasel on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Kaitsja leiab, et süüdistatava ütlused on usaldusväärsed ja eluliselt usutavad ning neid tuleks kohtuotsuse tegemisel arvestada. Maakohus on jätnud P. Käose ütlused tõendikogumist välja, kuid ei ole oma hinnangut P. Käose ütluste usaldusväärsusele veenvalt põhjendanud. Kohus on lugenud P. Käose ütlused ebausaldusväärseteks argumendiga, et need ei riimu need muude tõenditega. Kaitsja hinnangul nähtuvad kohtuistungil uuritud kirjalikest tõenditest just samad asjaolud, mis P. Käose ütlustestki. P. Käose ütluste kohaselt ostis NT kolm päästevesti. Uut kajaloodi ja andurit ei ole NT nende käest saanud. NT tundis anduri vastu huvi, aga ta vastas, et andur tuleb tellida (tal oli küll andur olemas, kuid see oli mõeldud kellelegi teisele). NT kaablit ei tellinud. Pakiautomaati võis olla pandud mõni kasutatud andur NT-le prooviks. Päästeveste P. Käos pakiautomaadiga ei saatnud, sest pürotehnilisi asju ei tohi pakiautomaadiga saata. NT käis päästevestidel ise järel. Paukvestide müük kajastub raamatupidamisdokumentides, pangaväljavõtetes. Ei ole mõeldav, et ta oleks kajastanud valeandmeid: NT on tema jaoks võõras inimene, raamatupidamise andmed ei klapiks ja tekiks lisakulu. Raamatupidamine on neil absoluutselt korras olnud. 3 Päästevestide müüki kinnitavad kirjalikud tõendid ja seda kajastavad OÜ Aliros Eesti raamatupidamisdokumendid. See-eest ei nähtu ühestki tõendist, et NT või Pärnu Lahe Merepääste Selts oleks ostnud P. Käoselt või OÜ-lt Aliros Eesti kajaloodi, anduri ja/või kaabli. Kohus on lähtunud P. Käose ja NT e-kirjavahetusest, mille kohaselt on NT avaldanud soovi soetada Ethernet-kaabel koos LSS-2 anduriga ning on soovinud kauba saatmist postisaadetisena. Kaitsja leiab, et kohus on jätnud tähelepanuta, et arvel-saatelehel nr 2958 märgitud summa ei vasta anduri ja kaabli kogumaksumusele (436,70 eurot). Kaitsja leiab, et seega ei saa nimetatud arve kuidagi seonduda nimetatud esemete müügiga. Samuti ei ühti arvelsaatelehel nr 2958 märgitud kolme päästevesti maksumus e-kirjavahetusest nähtuva anduri maksumusega. Kuivõrd nimetatud summad on erinevad, ei saa olla tegemist arve-saatelehel teise kauba ,,kirjutamisega paukvestideks''. Maakohus on otsuses lugenud intellektuaalse võltsimise tõendatuks seetõttu, et kohtu hinnangul ei ole arvel-saatelehel nr 2958 märgitud päästeveste NT-le üle antud. Kaitsja rõhutab, et asjaolu, et tegelikult anti üle muu kaup, peab tõendama prokuratuur. Tõendid, et NT-le pole kolme päästevesti üle antud, aga puuduvad. Maakohus on otsuses viidanud AS-i Eesti Post andmetele, millest nähtuvalt pandi 29.07.2016.a Kohila Coop Konsumi pakiautomaati pakk, mis võeti 01.08.2016.a välja Pärnu Kaubamajaka pakiautomaadist. Saatja telefoninumber on P. Käose number ning paki saaja on NT. Kaitsja märgib, et sellest tõendist ei nähtu mingisugust teavet paki sisu kohta ning pole võimalik kindlaks teha, mida P. Käos NT-le saatis. Kohus on jätnud täielikult arvestamata ja analüüsimata P. Käose selgitused. Käesolevas asjas on vaieldamatult tuvastatud arve-saatelehe nr 2958 koostamine 01.08.2016.a ja postipaki saatmine 29.07.2016.a, s.o enne arve koostamist ja väljastamist. Selliste tehingute puhul aga arve väljastamine (enamasti ka vähemalt osaliselt kauba eest tasumine) reeglina eelneb kauba saatmisele. P. Käos on selgitanud, et OÜ Aliros Eesti ei tellinud enne kliendile andurit, kui selle eest ei makstud, mis on eluliselt usutav. Kohus ei ole nimetatud asjaolu otsuses üldse käsitlenud ning prokuröri süüdistuskõne kohaselt maksti kõigepealt arve ostja poolt ära ning seejärel pani süüdistatav paki teele. Apellatsiooni kohaselt selgitas kohus kohtuotsuse kuulutamisel, et loeb P. Käose ütlused, et päästeveste ei ole võimalik pakiautomaati saata, ebausaldusväärseteks. Seejuures viitas kohus suuliselt Pro Marine Trade OÜ kodulehel olevale teabele, mida aga motiveeritud otsuses ei ole kajastatud. Seega on kohus vaaginud ja hinnanud kohtuotsust tehes teavet, mida kohtuistungil ei käsitletud prokuröri ega kaitsja poolt ning mida ei ole ka kohus omal initsiatiivil kontrollinud. Nimetatud teave ei nähtu kohtuistungi protokollidest ega motiveeritud kohtuotsusest. Pro Marine Trade OÜ kodulehel olevaid andmed ei ole ilmselt tõendi kvaliteediga ega hinnatavad ka üldteada asjaoludena. Samas nähtub kohtu selgitustest otsuse resolutiivosa väljakuulutamisel, et nimetatud teave on olnud kohtu jaoks oluline tema siseveendumuse kujunemisel. Kohtu poolt Pro Marine Trade OÜ kodulehel olevale teabe lugemine üldteada asjaoluks on välistatud ka seetõttu, et teiste äriühingute kodulehelt samasisulisi andmeid ei leia. 4 Apellatsiooni kohaselt ei ole tuvastatud

§-s 345 sätestatud eesmärk.

§ 345

näeb ette vastutuse võltsitud dokumendi kasutamise eest eesmärgiga omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kohus leidis, et Priit Käos esitas võltsitud arve-saatelehe nr 2958 eesmärgiga omandada OÜ-le Aliros Eesti õigus saada Pärnu Lahe Merepääste Seltsilt arve-saatelehe alusel 393,76 eurot. Kaitsja märgib, et vaidlust ei ole selles, et P. Käos müüs Pärnu Lahe Merepääste Seltsile mingi kauba, mille eest tekkis OÜ-l Aliros Eesti õigus saada 393,76 eurot. Õigus saada müüdud asjade eest kokkulepitud tasu on müüjal igal juhul olemas ka ilma arveta-saateleheta. Tsiviilõiguses on üldteada, et arve kui lepingu tuletis ei oma iseseisvalt mingisugust õiguslikku tähendust ja üksnes arve alusel ei ole võimalik omandada õigusi ega vabaneda kohustustest. Kaitsja leiab, et teoreetiliselt võis võimalus omandada õigusi tekkida NT-l, kui oleks tõendatud, et Pärnu Lahe Merepääste Selts sai võltsitud arvet kasutades toetust OÜ-lt Aliros Eesti soetatud päästevestide eest. Seda aga P. Käosele

§ 345lg 1 järgi esitatud süüdistuses väidetud pole.

Kaitsja leiab, et menetluses on rikutud P. Käose kaitseõigust. Prokuröri seisukohad ei ole olnud järjekindlad, NT-le saadetava kaubana on nimetatud nii andurit kui kajaloodi, mis on erinevad esemed, ning ebaselgeks on jäänud, kas väidetav saadetis sisaldas ka kaablit. Samuti on prokurör süüdistuskõnes muutnud oma seisukohti küsimuses, kas kauba eest tasumine toimus enne postipaki saatmist või pärast seda. Eriti oluliseks peab kaitsja seda, et P. Käosel ei ole olnud praktiliselt võimalik end talle esitatud süüdistuse vastu kaitsta, kuivõrd rohkem kui 5 aastat tagasi asetleidnud sündmuste kohta tõendeid leida on äärmiselt keeruline. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et P. Käose süüd tõendavaid tõendeid ei ole ja tema süüditunnistamine põhineb üksnes oletustel. Kaitsja märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktika kohaselt peab süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta. Kaitsja hinnangul on praeguses menetluses P. Käose kaitseõigust rikutud. Nimelt ei ole prokuröri seisukohad olnud järjekindlad: NT-le saadetava kaubana on nimetatud nii andurit kui kajaloodi ning ebaselgeks on jäänud, kas väidetav saadetis sisaldas ka kaablit. Samuti on prokurör muutnud süüdistuskõnes oma seisukohti küsimuses, kas kauba eest tasumine toimus enne postipaki saatmist või pärast seda. Eriti rõhutab kaitsja aga, et P. Käosel ei ole praktiliselt olnud võimalik end talle esitatud süüdistuse vastu kaitsta, sest rohkem kui 5 aastat tagasi asetleidnud sündmuste kohta on äärmiselt keeruline tõendeid leida. Kaitsja näeb probleemi selles, et P. Käose ja NT e-kirjavahetus on kohtule esitatud üksnes paari päeva ulatuses. Andmed puuduvad selle kohta, milliseid e-kirju vahetati enne või pärast seda ajavahemikku ja milline võis olla osapoolte suhtlemine muude kanalite kaudu. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et arve-saatelehe tegelikule tehingule mittevastavuse kohta ei ole piisavalt tõendeid kogutud ega kohtule esitatud. Kõrvaldamata kahtlused tuleks aga vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja on seisukohal, et kriminaalasja menetlus ei ole läbi viidud mõistliku aja jooksul. Apellatsiooni esitamise ajaks on P. Käosele kahtlustuse kohaselt süüksarvatavast teost möödunud 5 aastat ja 9 kuud. Seejuures tuleks silmas pidada, et 5 aastat on

§ 81lg 1 p 2 kohaselt teise astme kuriteo aegumistähtaeg.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole olnud alust 5 kuriteo aegumistähtaja peatumiseks

§ 81lg 7 alusel.

Kuni P. Käose kohtu alla andmiseni 21. juulil 2021.a ei olnud ka kuriteo aegumine katkenud

§ 81lg 5 alusel.

Süüdistatav anti kohtu alla seega 10 päeva enne aegumistähtaja lõppu. Kohtule esitatud kirjalikud tõendid seonduvad

1. aastaga. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates on süüdistataval kriminaalasjas õigus sellele, et tema asja menetletaks erilise hoolikusega. EIÕK art 6 lg 1 eesmärk kriminaalasjades on vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. (vt Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus
2. juunist 2010). Süüdistatav ei pea kandma riski, et menetlus viiakse läbi ebamõistlikult pika aja vältel. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (vt RKKKo nr 3-1-1-100-09, nr 3-1-1-43-10, nr 3-1-1-84-10). Riigikohtu üldkogu 22.03.2011.a. otsuses nr 3-3-1-85-09 ning paljudes hilisemates lahendites rõhutatakse isiku õigust tõhusale menetlusele. Põhiõigus tõhusale menetlusele hõlmab muuhulgas õigust nõuda, et menetlus toimuks mõistliku aja jooksul. Mõistliku menetlusaja ületamist hinnates peab kohus lähtuma kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Praegune kriminaalasi ei ole tõenduslikust ega ka õiguslikust küljest sellise keerukusega, et õigustatud oleks kriminaalasja menetlemine ligi 6 aastat pärast kahtlustuses märgitud sündmusi. Kohtuasja keerukuse hindamisel tuleb arvestada, et väidetav õigusrikkumise fakt leidis süüdistuse kohaselt aset ühel korral enne 01.08.2016.a, kusjuures kõnealune tegu on seotud ainult kahe Eestis tegutsenud isikuga. Kriminaalasja üldine maht on väike (materjalid 142 tl), tõendite kogumine ei ole mingilgi määral olnud raskendatud. Kahtlustatav ei ole kohtueelses menetluses ütlusi andnud ning menetleja pole pidanud vajalikuks ka temaga täiendavaid menetlustoiminguid teha, samuti pole vajalikuks peetud ekspertiiside määramist. Mõistlikku menetlusaega tuleks hinnata ka sellest seisukohast, et üldmenetluses lõpplahendini jõudmine võtab aega, kuivõrd P. Käos on jätkuvalt seisukohal, et talle esitatud kahtlustus ei ole põhjendatud ja kuriteokoosseis pole täidetud. Kaitsja arvates tuleb arvestada, et mida pikem aeg möödub teo toimepanemisest, seda suurem on sellega seoses väärotsuste tegemise tõenäosus, kuna teo tagajärjed kustuvad nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Kahtlustuse esitamine alles 2021.a märtsis ei ole tingitud P. Käose käitumisest. Süüdistatav on elanud ja tegutsenud ettevõtluses Eesti Vabariigis ja olnud pidevalt kättesaadav. Toimiku materjalidest ei nähtu, et Priit Käos oleks kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud või takistanud tahtlikult menetluse läbiviimist. Käesoleval juhul ei saa olla põhjendatav isiku karistamistarvidus. Tähelepanuväärne on asjaolu, et prokuratuur tegi P. Käosele korduvalt ettepaneku kriminaalasja lõpetamiseks KrMS § 202 alusel, millega sisuliselt möönis avaliku menetlushuvi ja karistamistarviduse puudumist. Ka 6 maakohus märkis, et P. Käose toimepandud kuriteo asjaoludest tulenevalt võib tema süüd hinnata väikeseks. Kaitsja leiab, et mõistliku menetlusaja rikkumist ei saa P. Käosele kompenseerida teisiti kui menetluse lõpetamisega, sest maakohus mõistis P. Käosele juba süüst lähtuvalt kerge karistuse ja jättis selle tingimisi kohaldamata.
3. Apellatsioonile on esitanud kirjaliku vastuse prokurör. Prokurör on seisukohal, et Pärnu Maakohtu 08.03.2022 kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu esitatud apellatsioon tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata ja süüdimõistev kohtuotsus muutmata. Maakohus ei ole kohtuotsuse tegemisel rikkunud materiaalõigust ega kriminaalmenetlusõigust ega hälbinud kohtupraktikast. Kohus on hinnanud uuritud tõendeid kogumis siseveendumuse kohaselt ning on põhjendatult jõudnud P. Käose süü tuvastamiseni. Vastuseks kaitsja seisukohale, et P. Käose tegu ei saa käsitada intellektuaalse võltsimisena, sest P. Käos ja NT oli vabad lepingu tingimustes kokku leppima, märgib prokurör, et lepingulistes suhetes on pooltel nii subjektiivsed õigused kui ka õiguslikud kohustused. Õiguslikult on tühised heade kommete ja tavade vastased tehingud kui ka näilikud tehingud. Praegusel juhul on võltsitud arvel kajastatud näilik tehing, ehk siis asjaolud milles P. Käos ja NT leppisid ekirja teel kokku, mitte tegelik tehingu sisu. Kajaloodi anduri ostu-müügi tehing varjati arvel kajastatud päästevestide ostu-müügi tehingu taha. Seda näitavad üheselt ka kohtuotsuses arusaadavalt ja selgelt analüüsitud tõendid: e-kirjavahetus ja andmed postipaki saatmise kohta. Postipaki saatmine haakub ajaliselt arve väljastamise ajaga ning postipaki suurus kinnitab, et kolm päästevesti ei oleks sinna pahtunud. Õigusnäivuse tekitamise vajadus oli NT-l (tema küsis). Näilik tehing on tühine. Asjaolu, et maakohus ei ole süüdimõistvas kohtuotsuses teinud P. Käose ja NT vahelise õigussuhte tsiviilõiguslikku analüüsi, ei muuda kohtuostust põhjendamatuks ega ebaseaduslikuks. Prokurör toonitab, et arve-saateleht nr 2958 on kahe eraõigusliku juriidilise isiku raamatupidamise algdokument ja iga mõistlik inimene saab aru, et dokumendid peavad kajastama õigeid andmeid, mis omakorda peavad tagama dokumendikäibe õigsuse. Prokurör leiab, et maakohus on jälgitavalt ja arusaadavalt põhjendanud, miks süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed. Eluliselt ei ole usutav, et peale NT soovi, P. Käose ja NT vahelise e-kirjavahetuse, postipaki saatmise asjaolude tuvastamist jääks kahtlusi selles, et P. Käos müüs NT-le kajaloodi anduri, kuid arve-saatelehele kirjutas müüdud kaubaks päästevestid. Prokurör peab vääraks apellandi seisukohta, nagu poleks süüdistus esitanud kohtule tõendeid, et NT-le ei ole päästeveste üle antud. Just seda asjaolu kinnitavadki postipaki saatmise ja mõõtmetega seotud tõendid. E-kirjavahetusest on selgesti aru saada, et arve-saateleht ja postipakk on seotud ühe ja sama tehinguga. Tegelikult toob apellant ka ise välja, et P. Käos ei välistanud, et postipakis võiski andur olla kuid arvas, et mitte uus. Väär on kaitsja väide, et kohus on alusetult jätnud välja P. Käose ütlused päästevestide posti teel saatmise keelatuse kohta. Kohtuotsuse punktis 11 on välja toodud P. Käose ütlused, sh on märgitud: „Priit Käos neid pakiautomaadiga ei saatnud, sest pürotehnilisi asju ei tohi pakiautomaadiga saata.“. Samas on kohus otsuse punktis 19 leidnud: „Seega ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et OÜ Aliros Eesti müüs Pärnu Lahe Merepääste Seltsile 7 arve-saatelehe nr 2958 alusel kolm päästevesti ning kohus jätab Priit Käose paljasõnalised ütlused päästevestide müümise kohta, mis on vastuolus objektiivselt tuvastatuga, ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja.“. Päästevestid ei ole pürotehnika. Lisaks ei seostu välja jäetud ütlused postisaadetisega. Prokurörile on jäänud ebaselgeks apellandi etteheited kohtuotsuse kuulutamisel esitatud kohtu selgitustele. Tõesti, kohtuotsus ei kajasta kohtuotsuse kuulutamisel Pro Marine Trade OÜsse puutuvat, seega nendele kohus kohtuotsuse tegemisel ka ei tuginenud. Iga inimene, sh kohtunik, saab olla kursis erinevates valdkondades üldtuntud asjaoludega. Asjaolu, et kohus rääkis sellest ka kohtuotsuse kulutamisel, ei muuda seda üldtuntud asjaolu kohtuotsuse osaks. On üldteada, et paukveste ja ka paukvestide täiteballoone saadetakse posti teel. Kohtuotsuses ei ole kohus seda asjaolu puudutanud, seega puudub vajadus sel teemal arutleda. Arutlusega kohtuotsuse kuulutamisel ei ole kohus mingilgi viisil rikkunud kohtuotsuse põhistamise reegleid. Kriminaalasjas raamidest läheb välja apellatsiooni arutlus NT poolt võltsitud dokumendi kasutamisest, mis tuleb seetõttu tuleb jätta tähelepanuta. Esmalt süüdistatav küll soovis NT tunnistajana ülekuulamist, kuid loobus sellest. Mingilgi viisil ei rikkunud süüdistatava kaitseõigust asjaolu, et prokurör kohtuistungil nimetas kajaloodi andurit mingil hetkel kajaloodiks. Kaitsjale üle antud kriminaalasja materjalidest, süüdistusest, kui ka kohtule esitatud tõenditest, sh e-kirjavahetusest on kajaloodi andurit nimetatud LSS-anduriks. Nimelt on kõnealune andur kajaloodi töötamiseks vajalik osa. Anduri illustreeriv pilt on ka toimikus. Süüdistatav sai täpselt aru, millest on jutt. Samuti jääb prokurörile ebaselgeks, kuidas on kohtuotsusega seotud apellandi arutlus, et kohtule on esitatud P. Käose ja NT e-kirjavahetust ainult paari päeva osas, kuid ei ole esitatud e-kirjavahetust ei enne ega pärast seda. Nagu kohtuistungi protokollist nähtub soovis süüdistatava kohtuistungil esitada omapoolselt tema ja NT vahelist e-kirjavahetust, mis kattus süüdistuse tõenditega. Just viimasel põhjusel maakohus seda vastu ka ei võtnud. Järelikult oli sellest ajast pärit e-kirjavahetus P. Käosel alles. Apellandi seisukohad ei ole kooskõlas menetlusõigusega selles, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tohi esitada tõendamisele ülemäära rangeid nõudeid. Kohtuotsus ei saa küll tugineda oletustele ja peab olema kooskõlas üldiste loogikareeglite ning üldjuhul ka kriminoloogiliste seaduspäradega, kuid otsuse langetamise aluseks saavad olla ka kohtu jälgitavalt esitatud seisukohad, et olemasolevad tõendid lubavad väita, et menetluse esemeks olevad sündmused leidsid aset suure tõenäosusega ning väljaspool mõistlikku kahtlust just sellisel moel, nagu see tuleneb vahetult uuritud tõendist või tõendikogumist (Riigikohtu 12.02.2021 kohtuotsus nr 1 20 1301/35, p 12). Apellandi esitatud taotlus kriminaalmenetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlusaja möödumisega tuleb jätta samuti rahuldamata, kuna kriminaalasja mõistlik menetlusaeg ei ole möödunud. Maakohus on seda asjakohaselt analüüsinud kohtuotsuse punktides 6-
4. Kohus on õigesti arvestanud, et mõistliku menetlustähtaja kulgemine algab P. Käose suhtes 09.03.2021 esimesest menetlustoimingust (s.o kahtlustatava ülekuulamisest). Prokurör kordab, et süüdistusakt on koostatud 16.07.2021, Priit Käos anti kohtu alla 21.07.
5. Maakohtu 8 kohtuotsuse ajaks, 08.03.2022, oli menetlus kestnud üks aasta ja apellatsioonikohtu lahendit on oodata 19.10.2022 ehk siis varsti. Asjaolu, et
6. aastal toimunud kuritegu avastati teise kriminaalmenetluse käigus alles nüüd ei ole seotud mõistliku menetlusaja kulgemisega. Äridokumentide võltsimine on olemuselt varjatud kuritegevus, millega ohustatakse dokumentidega seotud õiguskäibe usaldusväärsust. P. Käos on olnud pikka aega seotud osaühingu Aliros Eesti juhtimisega ning äridokumentide koostamise ja nende õiguse eest vastutamisega. Juhatuse liikmena oli ja on tal dokumentide väljaandmisel garandikohustus ning ta oli kohustatud tagama õigete äridokumentide koostamise ja kasutamise. Kehtiva õigusega ei ole kooskõlas apellandi taotlus, et mõistliku menetlusaja kulgemist saaks või peaks lugema ajast, mil kriminaalmenetlust veel ei ole alustatud või kahtlustust esitatud. Kuriteo aegumine ei ole sama mis mõistlik menetlusaeg. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7. P. Käose suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks ega P. Käose õigeksmõistmiseks alust ei ole.
8. Kaitsja osutab, et P. Käosele süükspandava kuriteo toimepanemisest on möödunud palju aega, ning leiab sellest tulenevalt, et rikutud on menetlusaja mõistlikkuse nõuet. Selline seisukoht on alusetu. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel ei ole põhjendatud teo toimepanemisest möödunud ajast lähtumine. Mõistliku menetlusaja kontekstis omab tähtsust menetlusele kulunud aeg, täpsemalt aeg, mille jooksul on menetlus isikut mõjutanud. See, kas väidetavast kuriteost on möödunud nii palju aega, et kriminaalasja menetlemine ei ole põhjendatud, sõltub vastavalt

§-le 81 ja KrMS § 199 lg 1 p-le 2 aegumisest. P. Käosele etteheidetavad teod ei ole aegunud. Kaitsja ise möönab, et P. Käos anti kohtu alla enne talle etteheidetavate kuritegude aegumistähtaja möödumist. Kohtu alla andmisega katkes P. Käose kuritegude aegumine

§ 81

lg 5 p 2 alusel.

§ 81

lg-st 6 tulenevalt algas kohtu alla andmisest aegumine uuesti ning viidatud sätte teisest lausest tulenevalt aeguvad P. Käosele süükspandavad kuriteod lõplikult

1. aastal. Rikutud pole ka kohustust arutada kriminaalasja mõistliku aja jooksul. Maakohus on lähtunud menetlusaja mõistlikkuse hindamisel sellest, et P. Käos kuulati kahtlustavana üle
2. märtsil
3. See on kooskõlas Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see ajavahemik, mida Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) süüdistus. See tähendab, et alguspunktiks, millest möödunud menetlusaja mõistlikkust hinnatakse, on kas isiku ametlik teavitamine sellest, et teda kahtlustatakse kuriteos, või menetleja muu meede või toiming, mis osutab sellele, et isiku suhtes on alustatud kriminaalmenetlust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. jaanuari 2014 määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-138-13, p 17). Seda, et P. Käose suhtes oleks tehtud enne tema kahtlustatavana ülekuulamist mingeid toiminguid, millest tulenevalt tuleks lugeda menetlust tema suhtes juba varem alanuks, apellatsioonist ei 9 nähtu. Kui võtta P. Käose suhtes toimunud menetluse alguspunktiks tema kahtlustatavana ülekuulamine
5. märtsil 2021, on menetlus tema suhtes kestnud veidi üle poolteise aasta. Selle ajaga on menetlus jõudnud ringkonnakohtu otsuseni. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda menetluse kestust kuidagi mõistlikku menetlusaega ületavaks pidada.
6. Oma seisukohta, miks ta leiab, et mõistlikku menetlusaega on rikutud, on kaitsja põhjendanud muu hulgas sellega, et kuna menetluse esemeks olevast sündmusest on möödunud palju aega, on raske selle kohta tõendeid koguda. Samale argumendile tuginedes on kaitsja leidnud, et rikutud on P. Käose kaitseõigust. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle seisukohaga. Kuigi kaitsja on viidanud Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale toetamaks väidet, et süüdistatavale peab olema tagatud kaitseõigus, ei ole kaitsja viidanud ühelegi lahendile, milles oleks kaitseõiguse rikkumisena käsitatud tükk aega tagasi aset leidnud kuriteo menetlemist. Ringkonnakohus selles, et praegu menetletakse kriminaalasja, mille esemeks olevast kuriteost on möödunud kuus aastat, kaitseõiguse rikkumist ei näe. Nagu eespool märgitud, on kriminaalmenetluse alustamine ja jätkamine KrMS § 199 lg 1 p 2 kohaselt välistatud siis, kui möödunud on aegumistähtaeg. Kui kuritegu ei ole aegunud, oli uurimisasutusel ja prokuratuuril KrMS §-st 6 tulenevalt kohustus kriminaalmenetlust alustada ja toimetada. See, et süüdistuses kirjeldatud teost on praeguseks (ja oli juba kahtlustuse esitamise ajaks) möödunud hulk aastaid, ei ole asjaolu, mis mõjutaks vaid süüdistatavat; menetluse esemeks olevast sündmusest möödunud aja seisukohalt on menetleja süüdistatavaga samas olukorras. Kaitseõiguse rikkumisest oleks alust rääkida siis, kui menetleja oleks kuidagi piiranud süüdistatava võimalusi end kaitsta. Nii võiks ehk käsitada kaitseõiguse rikkumisena seda, kui uurimisasutus või prokuratuur oleks viivitanud alusetult kriminaalmenetluse alustamisega ja selle tulemusel oleks süüdistatava jaoks mingite tõendite hankimine muutunud võimatuks või vähemalt keeruliseks. Selliseid asjaolusid aga apellatsioonist ei nähtu.
7. Veel on kaitsja näinud P. Käose kaitseõiguse rikkumist prokuröri ebaselgetes ja vastuolulistes seisukohtades. Kohtukolleegium peab neidki etteheiteid alusetuiks. Ebaselgused ja vastuolud prokuröri seiskohtades, millele kaitsja viitab, on süüdistuse seisukohalt ebaolulised. Maakohtu istungi protokollist ega apellatsioonist ei paista, et P. Käosele ja tema kaitsjale oleks jäänud ebaselgeks, milliseid tegusid P. Käosele

§ 344lg 1 ja § 345 lg 1 järgi süüks pannakse.

9. Apellatsiooni argumendid ei lükka ümber maakohtu tõenditest tehtud järeldusi. Samuti ei lükka apellatsiooni argumendid ümber maakohtu seisukohta, et P. Käose toimepandud teod vastavad

§ 344lg 1 ja § 345 lg 1 kuriteokoosseisudele.

Maakohtus uuritud tõendid näitavad veenvalt, et P. Käos märkis arvele-saatelehele nr 2958 päästevestid müüdavaks artikliks muu kauba asemel. Teemal „Lowrance asjad“ toimunud meilivahetus (suuremat osa sellest pole küll iseseisvate e-kirjadena tõendina esitatud, kuid need e-kirjad on näha NT

1. juuli 2016 kirja n-ö sabas) näitab üheselt, et NT soovis osta Etherneti kaablit ja LSS-andurit (algselt LSS-1 andurit, kuid P. Käoselt saadud info põhjal nõustus LSS10 2 anduriga). Kirjavahetusest saab teha järelduse, et P. Käos ja NT jõudsid kokkuleppele, et OÜ Aliros Eesti müüb NT-le Etherneti kaabli ja LSS-2-anduri. Meilivahetuse sisu on järgmine. NT tundis huvi miinimumpikkusega Lowrance Etherneti kaabli ja LSS-1 anduri vastu (toim.l. 32). P. Käos vastas, et kaablit laos ei ole ja see tuleb tellida, samuti on otsa saanud LSS-1 andurid. Ta märkis aga, et LSS-2-anduri pistikud on samad nagu LSS-
2. Saanud teada, et kaabel tuleb tellida, palus NT P. Käosel seda teha, millele P. Käos vastas kinnitusega, et kaabel on tellitud. Ühtlasi andis P. Käos teada, et LSS-2-andur maksab 374,70 eurot ja on olemas.
3. juulil 2016 saadetud kirjas palub NT, et P. Käos saadaks LSS-2anduri koos Etherneti kaabliga „Pärnu cargosse“ või smartposti või Omniva pakiautomaati. Ta palus arve teha Pärnu Lahe Merepääste Seltsile, lisades „Kui saaksid selle paukvestideks kirjutada, oleks väga hea“ (toim.l. 33). Sellele kirjale vastas P. Käos
4. augustil 2016 saadetud e-kirjas „Tere Norman, Päästevestide arve klambris“. E-kirja väljatrükist on näha, et see on saadetud just vastusena NT eespool nimetatud e-kirjale (toim.l. 34). Kogu meilivahetuses ei ole kordagi mainitud soovi osta päästeveste. NTi
5. juuli 2016 kirjas olevast lausest tuleb selgelt välja tema soov, et kuigi ta soovis osta LSS-2-andurit ja kaablit, soovis ta, et arvel märgitaks müüdavaks kaubaks paukvestid. Päästevestide arve saatis P. Käos just selle kirjavahetuse raames vastuseks NT kirjale, milles too avaldas soovi müüdav kaup „paukvestideks kirjutada“. Kuna meilivahetuse hilisemates e-kirjades sisaldub ka eelnev kirjavahetus, on võimalik veenduda, et kohtule esitatud e-kirjade väljatrükid kajastavad terviklikku kirjavahetust. Erinevalt kaitsjast ei näe kriminaalkolleegium probleemi selles, et P. Käose ja NT meilivahetus on kohtule esitatud üksnes paari päeva ulatuses. KrMS § 2861 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise, millel on kriminaalasjas tähtsust. Sellest tulenevalt oligi põhjust esitada kohtule ainult e-kirjad, mille sisuks oli SSL-anduri ja Etherneti kaabli ost ning arvel nende märkimine päästevestidena. Mitte miski ei viita asjaolule, et esitatud meilivahetus ei hõlmaks kõiki sel teemal saadetud e-kirju. Meilivahetus algab sellega, et NT tunneb anduri ja kaabli ostmise vastu huvi ning lõppeb tema kinnitusega, et ta soovib neid osta, ja P. Käose saadetud arvega. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb maakohtu istungi protokollist välja, et juba maakohtus leidis tuvastamist, et kohtule on meilivahetus esitatud ammendaval kujul. Maakohtu istungi protokolli kohaselt soovis süüdistatav omalt poolt esitada meilivahetust NT-ga (mis, nagu prokurör õigesti märgib, näitab, et P. Käosel olid tolleaegsed meilid alles ja tal oli põhimõtteliselt võimalik enda kaitseks tõendeid esitada). Arutelu lõppes sellega, et süüdistatav võrdles meilivahetusi ja nõustus, et prokuröri esitatu ja see, mida tema soovis esitada, on samasisulised. Seejärel määras kohus, et ei võta meilivahetust, mida süüdistatav soovis esitada, vastu. Järgmisel päeval pärast seda, kui NT palus saata andur ja kaabel talle smartposti või Omniva pakiautomaati, ongi P. Käos Omniva andmetel saatnud NT-le paki, mille suhteliselt väike kaal (1,4 kg) ja mõõdud (0,254X0,077x0,33m) näitavad, et selles ei saanud kuidagi olla kolm päästevesti (toim.l. 57–62). Kuna see fakt ise näitab, et arvel-saatelehel märgitud kaubaartikkel ei vastanud tegelikult saadetud kaubale, ei oma tähtsust, kas pakis olid nii andur kui ka kaabel või ainult üks neist esemeist (kuna kaabli oli P. Käos kirjavahetusest nähtuvalt alles äsja tellinud 11 ja ka arvel-saatelehel kirjas olev hind (kaup saatmisega 397,59 eurot) on lähedane just anduri hinnale (394,7 eurot), võib eeldada, et saadetiseks oli LSS-2-andur). Seda, et arve-saateleht nr 2958 on koostatud just pakiautomaati saadetud kauba kohta, kinnitab ringkonnakohtu hinnangul asjaolu, et selles on ära toodud saatekulu, mis oleks põhjendamatu, kui NT pidanuks ise kaubale järele tulema. Saadetise seotust käsitletud kirjavahetusega ega arvega-saatelehega nr 2958 ei välista apellatsioonis osutatud asjaolu, et pakk on saadetud enne arvet. See, et reeglina saadetakse enne kauba saatmist arve, ei tähenda, et teistpidi toimimine oleks välistatud. Fakt on see, et P. Käos saatis NT-le pakiautomaati paki järgmisel päeval pärast seda, kui NT oli avaldanud soovi saada ostetav kaup kätte pakiautomaadist. Apellatsioonis ei ole vaieldud vastu maakohtu otsuse kohaselt tõendatuks loetud asjaolule, et ajavahemikul
6. juulist 2016 kuni
7. augustini 2016 on OÜ Aliros Eesti ja Pärnu Lahe Merepääste Seltsi vahel toimunud vaid üks ostu-müügi tehing. Seega on põhjendatud järeldus, et saadetiseks oli kaup (või vähemalt osa sellest), mille müügis P. Käos ja NT oma e-kirjavahetuses kokku leppisid. Niisiis näitavad NT ja P. Käose kirjavahetust kajastav asitõendi vaatlusprotokoll ja Omniva vastus menetleja järelepärimisele, et P. Käos märkis arvele-saatelehele nr 2958 tegelikkusele mitte vastavad müüdava kauba andmed. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ses küsimuses kõrvaldamata kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks, nagu on taotlenud kaitsja. Kaitsja on apellatsioonis sidunud väite, et tõendamiseseme asjaoludes on kõrvaldamata kahtlusi, argumendiga, et pole teada, kas peale kohtule esitatud kirjade võis olla veel muud suhtlust P. Käose ja NT vahel. Nagu eespool märgitud, pole alust arvata, et kohtule esitatud meilivahetus poleks täielik. Apellatsioonis märgitu, et lisaks meilivahetusele võisid NT ja P. Käos suhelda ka muude kanalite kaudu (ja selle suhtluse sisu pole teada), on asjassepuutumatu. Kohus ei saa lähtuda otsuse tegemisel hüpoteetilisest võimalusest, et kuskil võib olla mingeid kohtule esitamata teadmata sisuga tõendeid, sh selliseid, mis lükkavad kohtule esitatud tõendites oleva info ümber. Kohus saab lähtuda otsuse tegemisel neist tõenditest, mis kohtule on esitatud. Nende alusel otsustab kohus, kas tõendamiseseme asjaolud on tõendatud või mitte. Seega saab ka kõrvaldamata kahtlustest rääkida üksnes kohtule esitatud tõendite kontekstis: küsimus on selles, kas need tõendid veenavad kohut mingites asjaoludes või jäävad kohtul nende tõendite pinnalt endiselt üles mingid kahtlused. Praegusel juhul maa- ega ringkonnakohtu jaoks mingeid selliseid kahtlusi ei jäänud.
8. Apellatsioonis on heidetud maakohtule ette, et maakohus on jätnud alusetult ja piisava põhjenduseta kõrvale P. Käose ütlused, milles viimane kinnitas, et OÜ Aliros Eesti müüs Pärnu Lahe Merepääste Seltsile kolm päästevesti, kusjuures neid ei saadetud pakiautomaati, vaid NT käis neil ise järel. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud süüdistatava ütlused põhjendatult kõrvale. Maakohus on lugenud P. Käose ütlused ebausaldusväärseks just eespool käsitletud tõenditest nähtuva alusel. Maakohus on kohtuotsuses märkinud: „Seega ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et OÜ Aliros Eesti müüs Pärnu Lahe Merepääste Seltsile arve-saatelehe nr 2958 alusel kolm päästevesti ning kohus jätab Priit Käose paljasõnalised ütlused päästevestide müümise kohta, mis on vastuolus objektiivselt tuvastatuga, ebausaldusväärsetena tõendikogumist välja.“ See maakohtu järeldus järgnes otsuses kirjalike tõendite käsitlusele. 12 Tuleb tõdeda, et konkreetsetele vastuoludele ei ole maakohus tõesti osutanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on aga P. Käose ütluste ja e-kirjavahetuse vahel tõepoolest vastuolud. Kokkuvõtvalt seisneb vastuolu selles, et ütlustes eitas P. Käos kategooriliselt NT-le LSS-2 anduri müümist ja saatmist, kirjavahetusest nähtuvalt leppisid aga P. Käos ja NT anduri müügis ja pakiautomaati saatmises kokku. Maakohtus antud ütlustes väitis P. Käos, et andur oli „sellel hetkel“ olemas, „aga see ei olnud kindlasti ostetud NTi jaoks“. Kirjavahetuses ei ole P. Käos mingil moel andnud mõista, et ta peab NT-le LSS-2 anduri eraldi tellima. E-kirjas on P. Käos andnud NT-le teada, et kaabel on tellitud ning „LSS-2 maksab 394,7 eur ja on olemas“. Sest kirjast ei jää sugugi muljet, et ka LSS-2-andurit tuleks hakata eraldi tellima. Pole mõistlikku selgitust, miks oleks pidanud P. Käos andma NT-le teada, et tal on andur olemas ja maksab 394,7 eurot, kui andur oli tegelikult mõeldud kellelegi teisele. NTi vastusest P. Käosele on näha, et ka tema sai P. Käose kirjas öeldust, et andur on olemas, aru, et tal on võimalik see andur osta. Nimelt avaldas ta soovi, et P. Käos saadaks anduri koos kaabliga pakiautomaati. Mis puutub apellatsioonis märgitusse, et pakiautomaati võis olla pandud mõni kasutatud andur NT-le prooviks, siis maakohtu istungi protokollis olevatest P. Käose ütlustest ringkonnakohus sellist väidet ei leidnud, tõendina on aga kasutatavad just isiku ütlused ning selle tuvastamisel, mis ütlusi on isik maakohtus andnud, saab ringkonnakohus lähtuda just maakohtu istungi protokollist. Samas on aga tõsiasi, et ka see väide läheb kirjavahetusega vastuollu, sest kirjavahetuses ei ole sõnagi juttu kasutatud anduri prooviks saatmisest. Märkida tuleb, et lisaks vastuolule e-kirjavahetusega on vastuolud ka P. Käose kohtus antud ütlustes endis: kord on P. Käos väitnud, et andur tuleb iga kord tellida, kui keegi seda osta soovib (toim.l. 102), kord aga, et andurid on laokaup (samuti toim.l. 102) nagu vestidki (sellele, et tegemist oli laokaubaga, näitab ka kirjavahetus, kus P. Käos andis teada, et LSS-1-andurid on otsas, kuid see-eest on olemas samasuguse pistikuga LSS-2-andur). Apellatsiooni etteheidet, et maakohus on otsuse kuulutamisel tuginenud P. Käose ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist põhjendades asjaolule (ettevõtte Pro Marine Trade OÜ kodulehe kohaselt on võimalik saata CO2-ballooniga veste saata pakiautomaati), mis ei põhinenud kohtus uuritud tõenditel, peab ringkonnakohus asjassepuutumatuks. Nagu apellatsiooniski mööndud, ei ole maakohus otsuse kirjalikus põhistuses seda argumenti kasutatud. Apellatsioonimenetluse aluseks on kirjalikus kohtuotsuses esitatud argumendid. Seda näitab tõik, et kui kohus kuulutab esialgu vaid otsuse resolutiivosa ja põhjendab tehtud otsust suuliselt, peab kohus juhul, kui mõni kohtumenetluse pool teatab otsuse vaidlustamise soovist, koostama kirjalikult põhistatud kohtuotsuse. Kuigi juba eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus põhjendatuks maakohtu seisukohta, et P. Käose ütlused tuleb kõrvale jätta, on kohtukolleegiumi hinnangul veel teinegi põhjus, miks P. Käose ütlustele tugineda ei saa: P. Käose enda selgituste kohaselt ei kajasta need tema mälestust süüdistuses kirjeldatud sündmusest, vaid pelgalt tagantjärele loodud konstruktsiooni, kuidas asjad võisid tema arvates olla. P. Käos on kohe ristküsitluse algul, kaitsja esimestele küsimusele vastates öelnud, et ta ei mäleta 2016 suve sündmusi peaaegu üldse ja tema väited põhinevad dokumentide analüüsil. Ütlusi saab aga isik anda selle kohta, mida ta teab. Kõige üldisemalt tuleneb see KrMS § 66 lg-st 1, mille kohaselt on tunnistaja isik, kes võib teada tõendamiseseme asjaolusid. Seda, et ka süüdistatav peab andma ütlusi selle kohta, mida ta tõendamiseseme asjaoludest teab, näitab KrMS § 293 lg 2, mis kohustab süüdistatavat rääkima 13 ütlusi andes tõtt. Kohustus rääkida tõtt tähendabki, et küsitletav peab vastama küsimustele seda, mida ta küsitava kohta teab. Küsimuses, kes mida tegi, tähendab see, et isik peab ütlustes kirjeldama seda, mida ta toimunust mäletab. 11.

§ 344

lg-le 1 vastava teoga on tegemist üksnes juhul, kui võltsitakse dokumenti, mille alusel on võimalik omandada õigusi või vabaneda kohustustest,

§ 345

lg-le 1 vastab võltsitud dokumendi kasutamine aga juhul, kui võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiks oli omandada õigusi või vabaneda kohustustest. Kaitsja seisukoht, nagu ei oleks need tingimused praegusel juhul täidetud, kuna õigus saada müügitehingus müüdud asjade eest kokkulepitud tasu on müüjal ka ilma süüdistuses märgitud arveta-saateleheta, on aga ringkonnakohtu hinnangul ekslik. Oluline on, et võltsitava dokumendiga on võimalik tõendada mingi õiguse olemasolu;

§ 344

koosseis on täidetud ka juhul, kui võltsitakse dokument, mis võimaldab näiliselt omandada mõne tegeliku õiguse (vt J. Sootak; P. Pikamäe (toim.):

. Kommenteeritud väljaanne. § 344 komm. 5.1., 12.). Kohtupraktika on kinnitanud, et intellektuaalselt on võimalik võltsida ka arvet ehk dokumenti, mis kinnitab ühe isiku (näilist) nõudeõigust teise isiku vastu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2018 otsus kriminaalasjas nr 1-16-10888, p 51). Samas kohtuasjas jäi jõusse seisukoht, et sellise näilist nõudeõigust näitava arve esitamine teisele isikule on käsitatav

§ 345lg-le 1 vastava teona.

Seejuures toonitas Riigikohus, et karistusõiguslikku vastutust ei välista seegi, et nii arve koostaja kui ka arve adressaat olid teadlikud sellest, et arve sisaldas ebaõigeid andmeid. Eelnevast tulenevalt nõustub ringkonnakohus prokuröri ja maakohtu seisukohaga, et arve andis OÜ-le Aliros Eesti näiliku õiguse nõuda tasumist päästevestide eest (samas kui tegelik õigus oli nõuda tasumist NT-le tegelikult saadetud kauba eest, mis ei olnud päästevestid).

1. Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-le 1 vastava lahendi, jättes apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
2. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt koosneb apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kohtuotsuse analüüsist, kaitsealuse nõustamisest ja apellatsiooni seisukohtade kooskõlastamisest ning apellatsiooni koostamisest ning õigusabi ajaline maht oli kokku 270 minutit. Kaitsja taotleb, et selle osutatud õigusabi eest makstava tasu suuruseks määrataks 243 eurot, millele lisandub käibemaks 48,6 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul pole põhjust taotluses märgitud ajakulus kahelda. Taotletud tasu suurus jääb Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korras sätestatud piiridesse. Seega tuleb kaitsja taotlus rahuldada. Kuna ringkonnakohus ei rahuldanud apellatsiooni, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon esitati. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud mõista välja süüdistatavalt. 14 Allkirjastatud digitaalselt Tühistatud osaliselt Riigikohtu 07.03.2023 otsusega RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a ja Pärnu Maakohtu
6. märtsi
7. a otsus osaliselt, s.o osas millega: 1.1 Priit Käos tunnistati süüdi ja teda karistati

§ 345

lg 1 järgi; 1.2 Priit Käosele mõisteti

§ 64

lg 1 alusel liitkaristus; 1.3 Priit Käoselt mõisteti välja kohtueelses ja maakohtu menetluses määratud kaitsjale makstud tasu 734 eurot 40 senti; 1.4 Priit Käose apellatsioonimenetluse kulu jäeti tema enda kanda. 2. Tühistatud osas teha uus otsus, millega: 2.1 mõista Priit Käos

§ 345

lg 1 järgi õigeks; 2.2 mõista Priit Käoselt apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 489 eurot 60 senti, jättes selle menetluskulu ülejäänud osas riigi kanda; 2.3 jätta apellatsioonimenetluse kulu 291 eurot 60 senti riigi kanda.

1. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
2. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.
3. Mõista Eesti Vabariigilt Priit Käose kasuks välja 504 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. 15