1-23-939/14

(22221000054)Kohtunik Janika Kallin Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. jaanuari
2. a määrus Kaebuse esitaja X OÜ (reg.kood XXXXXXX) lepingulised esindajad vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets ja advokaat Marta Lember RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. jaanuari
4. a määrus muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesolev määrus on KrMS § 385 p-st 11 tulenevalt lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Politsei- ja Piirivalveameti Keskkriminaalpolitseis registreeriti 01.11.
6. a (dateeritud 31.10.
7. a) X OÜ seadusliku esindaja Y lepinguliste esindajate vandeadvokaat Maria MägiRohtmetsa ja advokaat Marta Lemberi kuriteokaebus, milles taotleti kriminaalmenetluse alustamist W ja C suhtes KarS § 209 lg 2 p 3 ja 4 järgi. Kuriteokaebuses märgiti, et X OÜ juhatuse liige Y tegi C ja W poolt eksimusse viiduna äriühingu nimel varakäsutused, mille tulemusena tekkis äriühingule suur varaline kahju.
8. 03.11.
9. a jäeti kriminaalmenetlus alustamata KrMS § 199 lg 1 p 1 kohaselt seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega.
10. Kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate vaidlustasid X OÜ seadusliku esindaja Y lepingulised esindajad vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets ja advokaat Marta Lember 14.11.
11. a Põhja Ringkonnaprokuratuuris. Kaebuse esitajad ei nõustunud kriminaalmenetluse alustamata jätmisega, taotlesid vastava teatise tühistamist ning palusid alustada kriminaalmenetlust 31.10.
12. a kuriteokaebuses esitatud asjaoludest ja kuriteokaebusele lisatud tõenditest lähtuvalt.
13. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokuröri Triinu Olevi 29.11.
14. a määrusega jäeti teade nr 22221000054 kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta muutmata ja kaebus rahuldamata. 1

(9)1-23-939

1. 12.12.
2. a registreeriti Riigiprokuratuuris X OÜ seadusliku esindaja Y lepinguliste esindajate vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmetsa ja advokaat Marta Lemberi kaebus, milles kaebuse esitajad ei nõustunud Põhja Ringkonnaprokuratuuri määrusega, palusid selle tühistamist ja kriminaalmenetluse alustamist. Riigiprokuratuuri määrus
3. Riigiprokuratuuri
4. jaanuari
5. a määrusega jäeti X OÜ lepinguliste esindajate Maria MägiRohtmetsa ja Marta Lemberi kaebus kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamises rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et Põhja Ringkonnaprokuratuur (ning enne seda ka Politsei- ja Piirivalveameti Keskkriminaalpolitsei) on materjale objektiivselt käsitledes jõudnud õigustatud järeldusele kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta. 6.
6. Riigiprokurör märkis, et kriminaalmenetluse alustamiseks peab tekkima siseveendumus kuriteo toimepanemise kohta, kuid kaebuste alusel seesugust siseveendumust ei kujunenud, sest pole võimalik sedastada kuriteo tunnuseid kellegi käitumises. 6.
7. Kelmuse puhul on vajalik tõsikindlalt tuvastada, et lepingu sõlmimise hetkel üks osalistest pettis teist ja lõi tollele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse. Kohtupraktika kohaselt on üks lepingu osaline teisele oma tahte või võimaluste kohta valeandmeid esitanud ehk neid asjaolusid moonutanud (s.o teist poolt kelmuse koosseisu mõttes petnud) sel juhul, kui juba lepingu allkirjastamise ajal polnud isikul tegelikult valmidust või võimalust kokkulepet täita. Kõnealusel juhul sõlmisid Y ja C 31.01.
8. a notari juures kirjaliku lepingu, millega Y ettevõte X OÜ võõrandas temale kuuluva F OÜ osa (50%) C ettevõttele Z OÜ. Samal päeval notari juures kirjalikult sõlmitud nõude loovutamise lepinguga loovutas Y ettevõte X OÜ C ettevõttele Z OÜ laenulepingust (omanikulaen ligikaudu 1 miljon eurot) tuleneva nõude F OÜ vastu. Y väitel oli lepingute poolte vahel (s.o Y-l C-ga) täiendav suuline kokkulepe, et C tagastab mõne kuu möödudes Y-le nii F OÜ osaluse kui ka loovutatud laenunõude. Mõned kuud hiljem soovis Y, et C tagastaks F OÜ ja laenunõude, kuid C väitel ei olnud neil sellist kokkulepet. Riigiprokurör möönis, et ka suulisi kokkuleppeid võib sõlmida ja neid tuleb täita, kuid nende puhul võtavad osalised enesele riski, et kui üks osapool kokkuleppe sõlmimist hiljem ei tunnista, siis ei ole paraku olemas ainsatki objektiivset tõendit, mis seesuguse suulise kokkuleppe olemasolu kinnitaks. Antud juhul puuduvad tõendid selle kohta, et 31.01.
9. a kirjalikke lepinguid sõlmides oleks C esitanud Y-le valeandmeid oma tahte või võimaluste kohta (neid asjaolusid moonutanud). Kuriteokaebuses ja kaebustes ei märgita ainsatki tõsiseltvõetavat asjaolu, millele tuginedes saaks tõendada C tahet lepingu sõlmimisel lepingu teiselt osapoolelt Y-lt kõnealune vara välja petta. Subjektiivne on kaebuse esitaja väide, et juba 31.01.
10. a lepinguid sõlmides oli C (ja Y nõustanud W) eesmärgiks petta Y-le kuuluvalt X OÜ-lt välja F OÜ osa ning ka omanikulaen F OÜ vastu. 6.
11. Riigiprokuröri hinnangul pole tõsikindlalt tuvastatud C ja Y tegelik tahe kõnealuste lepingute sõlmimisel. Y väitel tehti kirjalikud lepingud, millega ta võõrandas kõnealuse vara C-le, ning suuline kokkulepe selle kohta, et see vara anti C-le üksnes ajutiselt hoiule. Y sõnul olid kirjalikud lepingud vara ülemineku kohta üksnes fiktiivsed ja tegelikult peaks tuginema suulisele kokkuleppele, mille kohaselt kõnealune vara kuulus talle hiljem tagastamisele. C sõnul aga kajastavadki kirjalikud lepingud tehingus osalenud isikute tegelikku tahet ja eesmärki tehingute tegemise ajal ning mitte mingisuguseid suulisi täiendavaid kokkuleppeid ei olnud (vähemalt mitte vara hilisema tagastamise kohta). Kuna tehingu osaliste väited lahknevad põhimõtteliselt, objektiivsed tõendid asja kohta aga puuduvad (tegelikult on objektiivsed tõendid kirjalike lepingute näol olemas, aga lepingute ühe poole arvates on kirjalikud lepingud fiktiivsed), siis ei ole alust tõsikindlalt järeldada, et olid 2

(9)1-23-939 olemas ka mingid täiendavad suulised kokkulepped. Tõsikindlad tõendid seega kõnealusel juhul puuduvad, on üksnes tehingu ühe poole oletused ja subjektiivne nägemus. Seetõttu ei saa tõsikindlalt eitada, et mõlema poole eesmärgiks 31.01.

1. a (4 aastat tagasi) lepinguid sõlmides oligi just see, milles kirjalikult (lepingutes) kokku lepiti. Kaebustes puuduvad tõendid selle kohta, et tehingu tegemise ajal (kirjalike lepingute sõlmimise hetkel) olnuks C tahe suunatud mitte tsiviilõigusliku suhte loomisele, vaid pettuse teel võõra vara saamisele. Kaebuse vastupidine väide rajaneb üksnes oletustele ja tehingu ühe poole subjektiivsele nägemusele sellest, et kuna Y väidetavalt oma varast ilma jäi, küllap siis C (ja viimasega oletatavalt ehk mestis olnud W) pettis Y algusest peale (juba 31.01.
2. a lepinguid sõlmides ja sellest veelgi varem). 6.
3. Kuna C käitumises ei ole tõsikindlalt tuvastatavad kelmuse tunnused, siis mõistagi pole küllaldast alust otsida seesuguse kuriteo tunnuseid 31.01.
4. a lepingute sõlmimisel OÜ X juhatuse liiget Y juriidiliselt nõustanud W või kõnealused lepingud koostanud ja tõestanud notari A käitumises. 6.
5. 27.03.
6. a esitas Y ettevõte X OÜ samas küsimuses (kõnealused 31.01.
7. a lepingud – osa müügileping ja nõude loovutamise leping) tsiviilkohtusse hagiavalduse C ettevõtte Z OÜ vastu. Hageja nõudis kostjalt 31.01.
8. a lepingutega saadu tagastamist või alternatiivselt, et kohus tuvastaks, et nende lepingute eseme omand ei ole hagejalt kostjale üle läinud. Kohtu hinnangul vaidlesid pooled selle üle, kas olid sõlmitud hageja väidetud suulised kokkulepped või kajastasidki 31.01.
9. a lepingud poolte tegelikku tahet. Harju Maakohtu XX.XX.XXXX. a otsusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXX jäeti Y ettevõtte X OÜ hagi täielikult rahuldamata. Kohus leidis, et „peale Y vande all antud seletuse, ei kinnita muud tõendid hageja väidet, et vastupidiselt 31.01.2019.a. avaldatule raha tegelikult liikuma ei pidanud“. Kohus asus seisukohale, et „kuivõrd W väidetava 29.01.2019.a. kokkuleppe sõlmimise juures ei olnud, siis ei saa anda usaldusväärset teavet poolte tegeliku tahte kohta 31.01.2019.a. lepingute sõlmimisel ka W-le teadaolevad andmed poolte kokkulepete kohta“. Kohus asus seisukohale, et „hageja (Y ettevõte X OÜ) väited pooltevaheliste kokkulepete kohta, mille kohaselt 31.01.2019.a. osa võõrandamise ja nõude loovutamise lepingute järgi tegelikult tasu maksmise kohustust ei tekkinud ning oli täiendavalt kokku lepitud (riigiprokuröri märkus: väidetavalt oli täiendavalt kokku lepitud suuliselt) osa tagasivõõrandamise kohustuses, ei ole tõendatud“. Hageja vaidlustas viidatud maakohtu otsust, taotles selle tühistamist ja hagiavalduse rahuldamist. Tallinna Ringkonnakohtu 12.01.
10. a otsusega jäeti maakohtu otsus lõppjärelduses muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates „on maakohus põhjendatult leidnud, et asjas esitatud tõendid kogumis ei kinnita seda, et kohustust tasuda osa müügihind ja tasu nõude loovutamise eest tegelikult ei olnud ning täiendavalt lepiti kokku osa tagasivõõrandamise kohustus“. Riigikohtu 23.05.
11. a määrusega jäeti hageja kassatsioon menetlusse võtmata. 6.
12. Riigiprokurör nõustus ringkonnaprokuröriga selles, et Y ei ole lihtsalt nõus tsiviilasja nr XXX-XXXX lahendusega ja püüab nüüd kriminaalmenetluse abil oma eesmärke saavutada. Riigiprokuröri arvates viitasid eelnevad menetlejad põhjendatult sellelegi, et kui kohtus ilmnevad menetlusosalise käitumises kuriteo tunnused ja tegu ei ole aegunud, edastab kohus kuriteoteate politseile või prokuratuurile. Kõnealusel juhul ei ole kohtud seda teinud. 6.
13. Riigiprokurör leidis, et juhul, mil kuriteokaebus ei sisalda piisavalt kuriteole viitavat usaldusväärset teavet (antud juhul sisaldab kuriteokaebus üksnes mitmeid oletusi ja subjektiivset nägemust), ei ole kriminaalmenetluse alustamine seaduslik ega lubatav. Ühegi kaebuses viidatud isiku käitumises ei ole kirjeldatud juhul sedastatavad KarS § 209 järgi kvalifitseeritava kuriteo ega 3

(9)1-23-939 ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnused. Kriminaalmenetluse alustamata jätmine oli seega põhjendatud ja seaduslik. 6.

1. Kaebuse esitajad esitasid Riigiprokuratuurile taotluse hüvitada X OÜ-le kriminaalmenetluse alustamata jätmise teate nr 22221000054 vaidlustamisega seoses kantud kulud summas 2 000 eurot. Riigiprokurör leidis aga, et kuna kaebust ei rahuldata, puudub alus jätta menetluskulud riigi kanda. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
2. X OÜ lepingulised esindajad vandeadvokaat Maria Mägi-Rohtmets ja advokaat Marta Lember esitasid
3. veebruaril
4. a ringkonnakohtule kaebuse, milles palutakse tühistada Riigiprokuratuuri 09.01.2023 määrus ning kohustada prokuratuuri alustama kriminaalmenetlust. 7.
5. Alustuseks selgitatakse lepingute sõlmimise tagamaid ja leitakse jätkuvalt, et W ja C ühine tegevus vastab kelmuse koosseisule enam kui suures ulatuses ja grupi poolt. 7.
6. Kaebuse esitajate hinnangul ei ole Riigiprokuratuur järginud KrMS § 6 sätestatud legaliteedi põhimõtet, vaid on kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel lähtunud üksnes KrMS § 7 lg 3 põhimõttest, mille korral tõlgendatakse iga kahtlus kahtlustatava või süüdistatava kasuks. Kannatanult nõutakse käesoleval juhul tõendeid, millega oleks tõsikindlalt võimalik tõendada kelmuse toimepanemise tahtluse olemasolu C-l ja W-l, mida tuleks tegelikult ikkagi koguda kriminaalmenetluse käigus. Riigiprokuratuuri seatud tõendamislävendi korral, kus kõik süüteokoosseisu elemendid on vajalik tõsikindlalt tõendada juba kuriteokaebuse esitamise hetkel, kaotaks kriminaalmenetlus oma sisulise mõtte. 7.
7. Kannatanu on kindlal veendumusel, et kuriteokaebuses esitatud tõendite pinnalt tuleb jaatada kelmuse tahtlikku ja teadlikku toimepanemist kannatanu suhtes. Arvestades, et Riigiprokuratuur on eitanud kuriteokoosseisu täidetust üksnes seetõttu, et puuduvad tõsikindlad tõendid süüteo toime pannud isikute tahtluse osas, siis tuuakse kaebuses välja ja avatakse konkreetselt nende tõendite sisu, mis kinnitavad süüteo toimepanemise kavatsetust. Kaebuse esitaja hinnangul näitavad kaebuses avatud tõendid seda, et toime on pandud tahtlik ja teadlik kelmus. Tõenditest nähtub, et suuliselt kokku lepitud tehingute skeem on visandatud W poolt Laus&Partnerid büroo paberile, skeemilt nähtub see, mida räägib Y suulise kokkuleppe olemasolu kohta. Tõenditest nähtub, et skeem käidi Y-le välja ühel ainsal nõupidamisel, mis toimus 29.01.2019 tema pikaajalise advokaadi C poolt. Tõenditest nähtub, et notaril olid tehingudokumendid ette valmistatud enne, kui Y-le skeem välja käidi ning ta sellega (ebaõige ettekujutuse loomise tõttu) nõustus ning ka enne seda, kui W notari juurde aja tellis ning tehingudokumendid üldse ette valmistas. Järelikult eeldati, et kahe advokaadi poolt suudetakse Y panna uskuma, et õigusabina osutatud skeem on tema, kui kliendi huvides. Kuriteokaebusele lisaks on esitatud hulk tõendeid, mis kogumis tõendavad kelmuse toimepanekut kahe advokaadi poolt. Lisaks on olemas otsene tõend, s.o kannatanu ütlused ning kannatanu ütluseid ja nende usaldusväärsust tuleb hinnata kooskõlas teiste esitatud tõenditega, mida prokuratuur aga teinud ei ole. Täiendavalt on oluline, et nii C kui W ütlused tsiviilasjades on olulises määras läbi aja muutunud, vastavalt vajadusele, kui Y ütlused on aga jäänud sisult muutumatuks. 7.
8. Sõltumata sellest, kas menetlejate hinnangul on kuriteokaebusele lisatud piisaval hulgal tõendeid, mis tõsikindlalt tõendaksid kõiki süüteokoosseisu elemente või mitte, on igal juhul esitatud piisavalt tõendeid põhjendatud kahtluse tekkeks, et toime on pandud kuritegu ning seesugune kahtlus nähtub ka riigiprokuratuuri 09.01.2023 kaebuse rahuldamata jätmise määruse 4

(9)1-23-939 sõnastusest. Samuti on pettusliku teo toimepanemisele viidanud vähemalt kaks erinevat tsiviilkohtu koosseisu. Samuti on mõlemad kohtud leidnud, et Y ja C sõlmisid suulised kokkulepped omavahel, kuid tsiviilkohtutes ei suudetud tuvastada nende kokkulepete täpset sisu. Veelgi, enam Harju Maakohus on öelnud järgmist: „Kohtu hinnangul võisid Y ja kostja I ka hageja viidatud kokkuleppeid suuliselt sõlmida või Y võis eeldada, et sellised kokkulepped on vaikimis sõlmitud, kuid viidatud kokkuleppeid või nende sisu ei ole kirjalike tõendite puudumisel käesolevaks hetkeks võimalik kohtul enam tuvastada. Samuti on võimalik, et Y ei mõistnud lõpuni kõigi tehingute tagajärgi või „pimestas“ Y kõigi tehingute kirjalikult vormistamist või tehingutest arusaamist soov igal juhul säästa talle kuuluvat vara (jättes võimaliku abielulahutuse korral vara abikaasa varast ilma, lapsele elatis maksmata või riigile maksud maksmata – II kd lk 92). Y sellised soovid ja käitumine võisid viia olukorrani, kus Y ja tema teadmatust kasutati ära, kuid viidatut ei kinnita hageja käesolevas menetluses esitatud tõendid. Kohus leiab, et hageja seaduslik esindaja Y võib olla ise oma tegevusega liigsel „säästmisel“ lähedaste ja võimalik, et ka riiklike maksude minimeerimise arvelt viinud ta olukorda, kus ta on jäänud ilma talle või tema ühingutele kuulunud varast. Nimetatu ei õigustaks kostja I poolt kahju tekitamist, kuid hageja ei ole tõendanud, et kostja I oleks talle käsundus- või muust suhtest kahju tekitanud ja et Y ei soovinud (võimalik, et küll ebaeetilistel või -seaduslikel põhjustel) viidatud tehingute tegemist.“ 7.

1. X OÜ ja Y ei saa oma õiguseid kaitsta tsiviilkohtumenetluses, kuna seal ei saa kohus välja nõuda mistahes dokumente, mis ei puuduta konkreetseid kostjaid ning Y-l ja X OÜ-l ei ole võimalik esitada kirjalikke tõendeid nt W ja notar A vahel toimunud suhtluse kohta. Y-le teadaolevalt suhtles notariga just W, kes aga ei ole viidatud tsiviilasjas menetluse pool. 7.
2. Kannatanu jääb kõikide oma varem esitatud seisukohtade juurde. Kriminaalmenetluse alustamise üle otsustamisel tuleb legaliteedipõhimõttest lähtuvalt kaaluda ja analüüsida ka kuriteokaebuses esitatu vastavust mõnele teisele kuriteokoosseisule. Olukorras, kus prokuratuur leiab, et C ja W kavatsetus eksitamise osas ei ole tõsikindlalt tõendatav, tuleb analüüsida, kas tegemist võib olla omastamisega ning C tahtlus X OÜ vara omastada tekkis siis, kui C Y jaoks loodud Z OÜ kaudu Y varakogumit hoidis ning 28.02.2019 F OÜ osakapitali nii suurendas, et Z OÜ-le jäi väärtusetu osa. Hoolimata eeltoodust, on kannatanu seisukohal, et C ja W kavatsetus kelmuse toimepanemisel on tõendatud kuriteokaebuse juurde lisatud tõenditega. 7.
4. veebruaril
5. a esitasid kannatanu lepingulised esindajad taotluse menetluskulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt on kannatanu seonduvalt 09.02.2023 esitatud kaebusega kandnud menetluskulusid lisaks eelnevale summas 1 875 eurot (2250 eurot koos käibemaksuga, arve nr 118). Taotluse kohaselt kulus kaebuse esitamisega seonduvale aega 12h 30min. Seega on kannatanu kandnud kulusid järgmiselt tunnihinnaga 150 €/h (ilma käibemaksuta) 14h 40m, s.o 2 200 eurot (ilma km-ta, eelnev menetlus) ja 12h 30m, s.o 1 875 eurot (ilma km-ta), s.o kokku 4 075 eurot (ilma km-ta). KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse sõltumata kulude vaidlustamisest. Seega menetlusökonoomiast lähtuvalt võib ringkonnakohus otsustada kriminaalmenetluskulude hüvitamise taotluse nii selles osas, mis esitati prokuratuurile kui ka ringkonnakohtule esitatud kulude hüvitamise taotluse osas. Kokkuvõtvalt taotletakse hüvitada X OÜ-le kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisega seoses kantud ja valitud esindajale makstud tasud summas 4 075 eurot KrMS § 175 lg 1 p 1, § 187 lg 1 ja § 191 lg 3 alusel. Alternatiivselt paluvad kannatanu esindajad hüvitada X OÜ-le menetluskulud summas 1 875 eurot KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 187 lg 1 alusel ja kohustada Riigiprokuratuuri läbi vaatama ja lahendama kannatanu 22.12.2022 esitatud kriminaalmenetluse kulude hüvitamise taotlust summas 2 200 eurot. 5

(9)1-23-939 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väited ei anna alust vaidlustatud Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ning kohustamiseks kriminaalmenetlust alustada. Ringkonnakohtu hinnangul on kriminaalmenetluse alustamata jätmisel KarS § 209 kuriteokoosseisu osas kaalutud piisava põhjalikkusega tähtsust omavaid asjaolusid ning selle käigus on jõutud põhjendatult järeldusele, et puudub kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 tähenduses.
2. Esmalt tuleb märkida, et ringkonnakohus nõustub eelnevate menetlejate põhjendustega selles, et kriminaalmenetlus tuleb jätta alustamata seoses KarS § 209 kuriteotunnuste puudumisega. Samuti on riigiprokurör juba põhjendatult viidanud oma määruses sellelegi, et samuti ei esine antud juhul ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnuseid. Kaebuses küll viidatakse põgusalt sellele, et kui kelmust ei tuvastata, siis tuleks hinnata omastamise koosseisu. Siiski ei esitata viidatud koosseisu võimaliku esinemisega seoses ühtegi põhjendust ega väidet ja kaebuse esitaja asub ise peale lakoonilise viite taas seisukohale, et tema hinnangul on vältimatult tegemist ikkagi kelmusega. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröri seisukohaga, et käesolevalt välja toodud asjaolude pinnalt pole tuvastatav ei kelmuse ega ka ühegi teise kuriteokooseisu esinemist (s.h omastamist). See, et kaebaja ei nõustu menetlejate põhjenduste ja käsitlusega, ei tähenda iseenesest seda, et menetlejad on jõudnud ebaõigele järeldusele kuriteotunnuste puudumise osas. Seejuures tuleb märkida, et kriminaalmenetlust ei alustata pelgalt seetõttu, et kaebuse esitaja soovib sellega saavutada temale kasulikku eesmärki – saada tagasi temale kuulunud vara, esitamata seejuures veenvaid andmed, et tal oleks üldse alust vara tagasi saada. Kirjalike lepingute alusel on ta selle ise võõrandanud/nõude loovutanud, kuid mõlema lepingu puhul oli kannatanu kinnitusel tegemist sisuliselt näilike tehingutega, võõrandatud vara/loovutatud nõude eest raha tegelikult ei liikunud ja mõne kuu pärast pidi ta saama oma vara tagasi, mida aga ei saanud. Ringkonnakohus märgib sellega seoses, et lepinguliste suhete puhul on selliste tsiviilõiguslike suhete reguleerimiseks ettenähtud ikkagi eelkõige tsiviilõiguslikud meetmed, mida on antud juhul tegelikult juba ka kasutatud, kuid millisel juhul kannatanu ei saavutanud soovitud tulemust ja tema hagi jäeti rahuldamata, mistõttu 4 aastat pärast väidetavat pettuslikku tegu ja koheselt pärast tsiviilasjas mittenõustumisväärse tulemuseni jõudmist otsustati esitada kuriteokaebus. Seejuures ei ole tsiviilkohus kordagi viidanud sellele, et tegemist on vältimatult pettusliku teoga, millele viitab ka asjaolu, et uurimisasutusele või prokuratuurile kuriteokaebust tsiviilkohtu poolt esitatud ei ole. Tsiviilasjas on viidatud sellele, et kui hageja hinnangul esinesid pettuslikud asjaolud, oleks pidanud ta kohtu poole pöörduma teisel alusel - tehingute tühiseks tunnistamiseks. Kusjuures tsiviilmenetluse raames (X-XX-XXXX) ei nõustunud kostja üldse sellega, et tegemist oli näilike tehingutega.
3. Ringkonnakohus nõustub täielikult eelnevate menetlejate seisukohtadega, s.h riigiprokuröri ammendavate ja asjakohaste põhjendustega. Ringkonnakohus ei pea seetõttu vajalikuks eelnevalt juba esitatud seisukohtade ülekordamist, nõustudes sellega, et kriminaalmenetlust alustatakse eranditult vaid juhul, kui esineb kuriteo toimepanemise kahtlus, milleks käesoleval juhul küllaldane alus puudub. Seejuures on meelevaldne kaebuse esitaja poolt toodu justkui prokuratuur oleks tõendamiskoormuse pannud kannatanule ja kohustanud menetluse alustamiseks esitama neid tõsikindlaid tõendeid isikute süü kohta. Kriminaalmenetluse alustamisel kogub tõendeid süü kohta ikkagi prokuratuur ja kohus otsustab süüküsimuse. Küll aga peab kriminaalmenetluse alustamiseks kuriteokaebus ja võimalusel sellele lisatud tõendid/asjaolud andma piisavat infot võimalike kuriteotunnuste esinemise kohta. Kui selliseid minimaalseid asjaolusid kuriteokaebuses ja selle lisades ei esine, pole võimalik kriminaalmenetlust alustada, sest kriminaalasja ei alustata n.ö igaks juhuks ja selleks, et kuriteotunnuseid alles otsima asuda, need peavad piisavalt sisalduma juba kuriteokaebuses (võimalusel selle lisades). Käesoleval juhul on eelnevad menetlejad põhjendatult leidnud, et neid ei esine. 6

(9)1-23-939 11. Kaebuse esitajad on püüdnud ringkonnakohtule esitatud kaebuses läbi erinevate tõendite ja nendes sisalduvate asjaolude ära näidata seda, et kannatanu oli siiski eksimusse viidud õigusteadmistega isikute poolt ja lepingute eesmärk oli temalt vara välja petmine. Kaebuse esitajate hinnangul kinnitavad täiendavate suuliste kokkulepete olemasolu nii Y ütlused kui tehingute struktuuri ja nende sõlmimise tausta iseloomustavad asjaolud, s.h see, et need tehingud olid notaribüroos ette valmistatud ja aeg kokku lepitud tehingute tegemiseks vähemalt päev enne seda, kui tehingute struktuurist Y-ga räägiti ja kokku lepiti. Ringkonnakohtu hinnangul on aga riigiprokurör jõudnud põhjendatult järeldusele, et puuduvad igasugused tõsiseltvõetavad andmed, et lepingute sõlmimise hetkel C (ja W) pettis kannatanut ja lõi viimasele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse ning et tal ei olnud juba siis tegelikult valmidust või võimalust kokkulepet täita. Ühest küljest puudub ringkonnakohtu hinnangul alus arvata, et Y-l X OÜ seadusliku esindajana ei olnud teadmist tehingu tegelikust sisust, s.t tehing sisaldas asjaolusid, mida ta ei soovinud, kuid millest oli ta viidud eksimusse ja notar ka asjaolusid ei selgitanud. Teisest küljest on aga riigiprokurör õigesti viidanud sellelegi, et isikute tegelik tahe tehingute tegemisel ei ole teada ja seda ei ole võimalik enam ka välja selgitada. Seda ilmselt ka tulenevalt tsiviilmenetluse käigus (Y-YY-YYYY, millele otsesõnu viidatakse ka ringkonnakohtule esitatud kaebuses) tuvastatuks loetud asjaolust, et Y poolt juhitud äriühingute majanduslikku tegevust iseloomustabki erinev n.ö skeemitamine maksude minimeerimise eesmärgil ja vara väärtuse tegelikkusele väiksemana näitamisena eraelulistel põhjustel (et jätta lahutuse korral abikaasa varast ilma, lapsele elatis maksmata). Paljusid ka varasemalt sõlmitud lepinguid samade isikute vahel iseloomustas kaebuse esitaja enda poolt esitatud tõendite pinnalt sarnane käitumismuster, s.t need olidki sageli suulised ja küsitava sisuga ning nende sõlmimise tegelik tahe ja eesmärk ei olnud kõrvaltvaatajale sarnaselt arusaadav. Selline käitumine ongi toonud olukorrani, kus tegelikult ei ole võimalik teada ka antud tehingute tegelikku eesmärki. Seetõttu tuleb eeldada tehingute tegelikkust selliselt nagu need on kirjalikult sõlmitud. Muid suuliseid kokkuleppeid pole enam võimalik tagantjärele 4 aastat hiljem tuvastada. Samuti ei suudetud tuvastada väidetavate suuliste kokkulepete sisu tsiviilmenetluse käigus (X-XX-XXXX). C on sisuliselt igasuguseid suulisi täiendavaid kokkuleppeid eitanud, s.h selles, et tehingud olid näilised ja ta pidi vara tagastama. Nii Y telefonivestlusest W-ga kui ka tema e-kirjavahetusest W ja C-ga võib eeldada mingite suuliste kokkulepete olemasolu, kuid mille kohta, mida konkreetselt need puudutavad, viidatud tõenditest ei nähtu. Samas on tsiviilmenetluses ja ka ringkonnakohtule käesoleval juhul esitatud tõenditega ümber lükatud väide, et raha tehingute tulemusel ei liikunud (mis peaks justkui tõendama kannatanu väiteid muude suuliste kokklepete olemasolu kohta varad mõne kuu jooksul kannatanule tagastada), sest C on Z OÜ kaudu Y-le X OÜ kontole teinud tehingu järgselt ja ka hiljem rohkem kui poole miljoni euro ulatusest ülekandeid laenunõude loovutamise eest (s.o osalises ulatuses). Kusjuures sellega seoses avaldas Y telefonikõnes W-le pahameelt, et seda nõuet sedavõrd kiirelt tasuma asuti, seda pidi tasuma 5 aasta jooksul, nüüd ajab kassa üle ja sellest võib probleem tulla. Seega, kuigi ei suudetud tuvastada tsiviilmenetluses ja pole ka alust arvata, et kriminaalmenetluse alustamisel suudetaks 4 aastat hiljem tuvastada väidetavate suuliste kokkulepete sisu, sest ei ole alust arvata, et C asuks andma nende sisu kohta ütlusi, kui ta on neid seni eitanud, siis selge on see, et puudub alus arvata, et Y ei olnud X OÜ nimel lepinguid sõlmides teadlik tehingute tegelikust sisust, et ta oli eksimuses ja teisel lepingupoolel ei olnud juba lepingute sõlmimise hetkel tahet või võimalust seda täita. Y väited selle kohta, et tehingutega seoses raha ei liikunud ja ta pidi vara paari kuu jooksul tagasi saama, ei ole kooskõlas tsiviilmenetluses (X-XX-XXXX) ja ka ringkonnakohtu poolt eelnevalt tuvastatuga, et tegelikult vähemalt osaliselt on raha nende tehingute eest liikunud. Y, W ja C kõnedest/e-kirjadest nähtub tegelikult sedagi, et seoses F OÜ osa müügilepinguga pidi erinevalt sellest, et Y kinnitusel pidi ta võõrandatu tagasi saama paari kuu pärast, C kinnitusel tehingu tulemus saabuma alles 6-7 aasta pärast (sõltumata sellest, kas siis 7

(9)1-23-939 pidi tasutama lepingu objekti eest või see tagastatama), milline aeg ei ole tegelikult käesolevaks ajaks saabunudki. Seega ainuüksi asjaolu, et kannatanu ise on sõlminud oma tegevuse ja varalise seisundi varjamiseks erinevaid küsitava sisu ja taustaga tehinguid (s.h maksude minimeerimise eesmärgil), ehk ise kolmandaid isikuid eksitades, mis on lõppkokkuvõttes päädinud ebasoovitava tulemusega, ei tähenda seda, et teda peteti tehingute tegemisel. Ainuüksi asjaolu, et väidetavalt olid tehingud ette valmistatud ja sõlmimise aeg notaribüroos kokku lepitud vähemalt päev enne tehingute struktuuri kokkuleppimist Y-ga, ei tõenda aga samuti Y petmist C poolt ja tema survestamist tehingute sõlmimiseks, sest see ei kinnita seda, et Y ei olnud tehingute tegelikust sisust teadlik ja ei saanud nende sisust päriselt aru ja teda sunniti tehingutesse astuma nendest tegelikult aru saamata. See, et lõplik kokkulepe saavutati struktuuri osas alles 29.01.

1. a, ei tähenda, et sellest ei olnud põgusalt ka varem juttu ja isegi kui ei olnud, et tähenda see seda, et lepingute ettevalmistamist ei oleks tohtinud juba varem alustada ja see viitaks vältimatult pettuslikule teole. Puudub alus arvata, et kannatanu ei teadnud, milles seisnes mõlema tehingu sisu ja mis eesmärgil olid need tehtud. Kaebuse väited selle kohta, et C oleks kannatanut kuidagi eksitanud, on paljasõnalised väited, ükski tõend seda ei kinnita. Kannatanu pidi olema teadlik tehingute sisust, kui ta ise soovis (kasvõi näiliselt) oma vara võõrandada/nõude loovutada. Seega, isegi kui sellise skeemi, mis eesmärgil väidetavalt lepingud olid sõlmitud, mõtles välja C (koos W-ga), oli Y sellega ometi nõus ja X OÜ seadusliku esindajana sellised tehingud täiesti teadlikult ja tahtlikult sõlmis, võttes sellega ka vastutuse tehingute tagajärgede suhtes.
2. Seejuures ei tähenda see, et isik on majandustegevuses pikka aega tegutsenud, iseenesest seda, et kuriteo toimepanemine tema suhtes oleks võimatu ja sellele ei tuleks reageerida, kuid käesoleval juhul ta oma kogemustest majandustegevuses ei oleks saanud olla sedavõrd kergesti mõjutatav ja pettusliku teoga eksitusse viidud teiste isikute poolt, nagu väidetakse kaebustes. Arusaamatuks jääb, kuidas sai üldse keegi Y tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse luua, kui isik oli lepingu asjaoludest teadlik. Kellegi soovitusel selliste lepingute sõlmimine ei muuda aga teda veel pettusliku teo toimepanijaks. Y pidi olema teadlik ka riskidest, kui ta ise sellised väidetavalt näilikud tehingud sõlmib, millel tegelikku sisu taga ei ole, s.t mille eest ta väidetavalt vastusooritust ei saanudki, vaid pidi saama vara tagasi. Samal ajal on tähelepanuväärne, et ta on siiski vastusoorituse vähemalt osaliselt tõendite kohaselt ka saanud. Küsitavate ja endale lõppastmes kahjulike tehingute tegemisega seadis isik ise paraku oma õigushüved ohtu. Käesoleval juhul puudub seega alus arvata, et C (ja W) oleks kannatanu suhtes toime pannud pettusliku teo ja eksitanud kannatanu seaduslikku esindajat ning mõjutanud teda selliselt varakäsutust tegema. Y enda kinnitusel soovis sisuliselt sõlmida näilikke tehinguid (maksude vähendamise eesmärgil), teada ei ole täpselt see, milles (ja kas üldse) lepingu sõlmimisel C-ga suuliselt täiendavalt kokku lepiti ja kas C tasus või ei tasunud lepingu alusel (osaliselt vältimatult tasus) ning kas ta ikka pidi või tegelikult ei pidanudki vara tagastama. C on tsiviilmenetluse raames kinnitanud, et tegemist polnud näilike tehingutega. Seega, eeltoodu pinnalt ei saa esiteks jõuda järeldusele, et kannatanu suhtes oleks toime pandud kelmus. Teiseks, seni kuni pole teada lepingute sõlmimise tegelikud asjaolud (on vaid Y väited selle kohta), pole ka üheselt teada, mis oli tegelikult nende lepingute sõlmimise taga, s.t mis oli nende eesmärk, mis põhjusel need ikkagi sõlmiti, mida nendega sooviti saavutada ja kokkuvõttes, mis oli iga sellega seotud isiku käitumise eesmärk. Seetõttu on põhjendatud järeldada, et kirjalikud lepingud väljendasid nende sõlmimise hetkel lepingupoolte tegelikku tahet. Kui olidki mingid muud kokkulepped, siis need ei ole antud juhul teada ning neid ei ole võimalik enam ka välja selgitada.
3. Ringkonnakohus rõhutab, et KrMS § 193 lubab kriminaalmenetluse alustamist vaid juhul, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad KrMS § 199 lg 1 p 1 sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kriminaalmenetluse alustamine olukorras, kus kriminaalmenetluslike 8

(9)1-23-939 vahenditega tuleks alles otsida kriminaalmenetluse alust, on lubamatu. Kriminaalmenetlust ei alustata n.ö igaks juhuks. KrMS § 6 sätestab, et uurimisasutus ja prokuratuur on kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kuriteo asjaolude ilmnemisel. Fraas „kuriteo asjaolude ilmnemisel“ tähendab, et esinema peavad KrMS § 193 lg-s 1 kriminaalmenetluse ajend ja alus, s.t kui kriminaalmenetluse ajend ja/või alus puudub, ei saa ka rääkida kohustusest toimetada kriminaalmenetlust. Kriminaalmenetluse ajend on KrMS § 194 lg 1 kohaselt kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave. Kriminaalmenetluse aluseks on osundatud paragrahvi teise lõike kohaselt kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Käesoleval juhul on sedastatav kriminaalmenetluse aluse puudumine konkreetse kuriteokoosseisu puhul (KarS § 209) viitega KrMS § 199 lg 1 p-le

1. Sellises olukorras puudub alus kriminaalmenetluse alustamiseks.
2. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 ja 385 p-st 11 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri
3. jaanuari
4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata.
5. Kuivõrd ringkonnakohus jätab kannatanu lepinguliste esindajate kaebuse rahuldamata, puudub alus menetluskulude riigi kanda jätmiseks (seda nii kogu kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamisega tekkinud kuludega seoses summas 4075 eurot kui ka vaid ringkonnakohtule kaebuse esitamisega seotud kulu summas 1875 eurot) ja menetluskulud jäävad KrMS § 187 lg-st 2 tulenevalt selle isiku kanda, kelle huvides on kaebus esitatud, s.o OÜ X. Samadel alustel jättis riigiprokurör juba taotluse menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata (millele viidatakse ka taotluses), mistõttu puudub igasugune alus kohustada Riigiprokuratuuri selles osas uuesti kannatanu menetluskulude taotlust läbi vaatama ja lahendama. /allkirjastatud digitaalselt/ 9