← Eesti

2-20-12112/113

Obsah (23)§ 375§ 172§ 177§ 663§ 657§ 654§ 651§ 456§ 447§ 442§ 664§ 660§ 374§ 477§ 165§ 174§ 173§ 171§ 238§ 150§ 179§ 146§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Määruse kuupäev 06.10.2022, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-12112 Tsiviilasi C, Q ja W avaldus

§ 375

lg 2 alusel 14.10.2020 määrusega toimunud puudutatud isikute korteriomanike kokkuleppe sõlmimisele suunatud vastuavalduse eraldamise ja liitis tsiviilasjad taas ühte menetlusse, märkides, et edaspidi kannab tsiviilasi numbrit 2-20-

  1. Maakohtu põhjenduste kohaselt selgus menetluse kestel, et eraldamine oli siiski põhjendamatu. Kuigi tegemist on erinevate nõudealustega, on mõlemad avaldused teineteisega seotud ja need tuleb koos läbi vaadata. 6.
  2. Puudutatud isikute vastuavalduse lahendamisel märkis kohus, et kuivõrd kinnistul paiknevas elamus on moodustatud korteriomandid, tuleb avaldus lahendada korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) alusel. KrtS §-i 14 kohaselt on erikasutusõigus korteriomanike vaheline kokkuleppe liik. Kohus saab erikasutusõigusega määrata, milline osa menetlusosaliste kaasomandis olevast kinnistust jääb millise korteriomaniku ainukasutusse. Samuti saab kohus määrata, kuidas toimub ühiskasutusse jäänud kinnisasja osa korrashoid. 6.
  3. Maakohus leidis, et asjas tuleb maakasutus määrata viisil, nagu pakkusid avaldajad oma 13.12.2021 menetlusdokumendi lisas 4 (tsiviilasja nr 2-20-15047 toimik lk 191). Kuivõrd kõigile korteriomanikele kuulub võrdselt 1283/5132 mõttelist osa kinnistust, samuti eriosad üldpinnaga 128,3 m2, tuleb ka hooviala erikasutusõiguse määramisel lähtuda samast proportsioonist. Avaldajate pakutud viis tagab osundatud proportsiooni ning võimaldab ridaelamu otstesse jäävatele korterite omanikele (s.o puudutatud isikud) 5 m2 võrra suuremaid hoovialasid. Sellisel viisil maakasutusõiguse määramisel on tagatud juurdepääs hoovi tagaossa ka avaldajatel, kellele kuuluvad korterid asuvad elamu keskel. Lisaks on selline jaotusviis ka visuaalselt meeldivam lahendus, kuivõrd elamu keskel asuvate korterite juurde jääv maaosa laieneb tagumisest servast ja aknast avanev vaade on avaram. Kohus ei pidanud korteriomanike omavahelisi halbu suhteid arvestades võimalikuks jätta korteriomandi 4 igakordse omaniku ainukasutusse korter 4 otsaseina juures asuvat maaosa, sest korteri 4 otsaseinal asub kogu elamu tuletõrjeredel, mille kaudu toimub pääs elamu katusele. 6.
  4. Avaldajate pakutud lahendus tagab korteriomanikele ka vajalikud parkimiskohad (4 × 2 = 8 kohta). Kuigi joonise järgi on ühe parkimiskoha laius 2,4 m väiksem kui näeb ette soovituslik standard (s.o 2,6 m), ei ole standardid seaduses sätestatud. Seetõttu ei pea 7

(15)2-20-12112 standardist eraparklas, milleks on menetlusosaliste koduhoov, kinni pidama. Ka on juba väljakujunenud parkimiskord kooskõlas avaldajate pakutud lahendusega. Kohtu ette ei ole toodud, et kaheksa sõidukit ei mahu sellele alale. 6.
  1. Seoses kasvuhoonega tegi kohus korteriomanikele ettepaneku renoveerida soovi korral kasvuhoone, ehitada see väiksemaks või lammutada senine sõrestik, kooskõlastades oma tegevuse naaberkrundi omanikuga. Ilma objektiivsete andmeteta ei saanud maakohus lubada või heaks kiita õhksoojuspumpade paigaldamist. Avaldajate etteheidete kohta seoses puudutatud isiku I loomapidamise harjumustega märkis maakohus, et kohus saab erikasutusõiguse määramisega määrata lemmikloomapidamise reeglid üldiselt kõigile korteriomanikele. 6.
  2. Kohus pidas ühisalal heakorratööde tegemise mõistlikuks määrata puudutatud isikute taotletud viisil, leides, et avaldajate pakutud viis korraldada heakorratöid aastakaupa on liiga pika intervalliga ja seega ebaõiglane. Muutuva kliima iseärasuste tõttu (mõnel aastal sajab lund väga palju, mõnel aastal on vaid paar lumega nädalat) võib aastakaupa ühisala eest hoolitsemine olla liiga koormav. 6.
  3. Isegi kui korteriomanikel oli sõlmitud mingeid kokkuleppeid kinnistu kasutamise kohta, ei muutunud need korteriomanike kokkulepeteks kaasomandis oleva maa kasutamise kohta asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 lg 1 esimese lause mõistes. Isegi kui selliseid kokkuleppeid oleks sõlmitud, ei oleks need kehtivad nende korteriomanike suhtes, kes said korteriomanikuks hiljem, sest kinnistusraamatusse ei ole kantud märkusi kinnisasja kasutuskorra kohta. Seetõttu ei pidanud maakohus põhjendatuks tugineda avalduste lahendamisel kinnistu kasutamisel väljakujunenud tavale, millele avaldajad viitasid. 6.
  4. Kohus oli seisukohal, et avaldajate avaldus kohustada puudutatud isikuid kõrvaldama nende poolt ehitatud korteriomandite terrasside laiendused ja taastada kinnistu ja elamu endine (projektijärgne) seisukord tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isikud ei ole terrasse laiendades muutnud selle otstarvet, endiselt on võimalik terrassi kasutada vaba aja veetmiseks ja einestamiseks. Terrasside laiendused on ajutised ehitised, mis ei ole püsivalt maaga ühendatud ja nende ehitamisega ei ole puudutatud isikud muutnud ehitusalust pinda. Kohtu ette ei ole ka toodud, et kohalik omavalitsus oleks puudutatud isikute suhtes alustanud järelevalvemenetlust ja tuvastanud, et terrasside laiendamisega oleks rikutud seadust. Lisaks märkis kohus, et puudutatud isikute terrassi laiendused asuvad asjaomaste korteriomanike erikasutuses olevatel aladel ning nende laiendustega ei hõiva ridaelamu otstesse jäävate korterite omanikud enam ühist hooviala. Terrassilaiendustel vaba aja veetmine on omandi tavakasutus ja selle mõju on teised korteriomanikud kohustatud taluma KrtS § 31 lg 1 p 2 mõttes. 6.
  5. Menetluskulude jaotamisel märkis kohus

§ 172

lg-le 1 tuginedes, et kaasomandi eseme kasutamise reguleerimine toimub kõigi korteriomanike huvides, mistõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kohus ei nõustunud avaldajate ega puudutatud isikute seisukohaga, et menetluskulud tuleb panna vastaspoole kanda, kuivõrd kohtumenetluse põhjustas just vastaspool oma põhjendamatu käitumisega. Takistused kaasomandi mõistlikuks ühiseks kasutamiseks on tekkinud poolte omavahelistest halbadest suhetest, empaatia- ning kommunikatsioonivõime puudumisest. Kohtu hinnangul on halvad suhted ja puudulik suhtlus menetlusosaliste vahel põhjustatud mõlema „menetlusleeri“ enda käitumisest. Seetõttu on põhjendatud ja ka õiglane jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Avaldajate määruskaebus 7. Avaldajad esitasid 25.02.2022 määruskaebuse, milles palusid tühistada maakohtu määruse osas, millega määrati kindlaks lumelükkamise kord (resolutsiooni p 5.8), samuti osas, millega kohus jättis kindlaks määramata parklakohtade kasutamise korra. Tühistatud osas paluvad 8

(15)2-20-12112 avaldajad teha uue määruse, millega määrata kindlaks lumekoristuse kord järgmiselt: ühisalal, sh parklas, toimub lumekoristus ühenädalaste intervallidega 20 nädala jooksul alates novembri kolmandast esmaspäevast roteeruvalt – esimene nädal korter 1, teine nädal korter 2, kolmas nädal korter 3, neljas nädal korter
  1. Graafikust väljajääval ajal toimub lumekoristus vastavalt vajadusele ja täiendavatele kokkulepetele. Parklakohtade osas paluvad avaldajad määrata kindlaks järgmine kord: parkimiskohad kinnistul asuvad määrusele lisatud joonisel roosaga tähistatud alal joonisel näidatud suuruses. Iga korteri juurde kuulub kaks parkimiskohta põhja (autovärava) poolt arvestades alltoodud järgnevuses: - korter 2 – kaks esimest parkimiskohta; - korter 3 – kaks järgnevat parkimiskohta; - korter 4 – kaks järgnevat parkimiskohta; - korter 1 – kaks järgnevat parkimiskohta. 7.
  2. Avaldajate hinnangul jääb kohtu määratud kasutuskorra puhul ebaselgeks, millal peaks korter 1 lumekoristusega alustama. Kui lume koristamise kohustus jääb igapäevaselt roteeruvaks, tekitaks see vajaduse pikemaks ajaks (põhimõtteliselt kogu talveks) päevade täpsusega määrata kindlaks n-ö valvegraafik. Selline arvepidamine oleks eriti koormav ja vaidlusi tekitav ka seetõttu, et graafiku algustähtaeg oleks ebaselge ja sõltuks tõenäoliselt sellest, millal korter 1 leiab olevat õige lumekoristusega alustada. Samuti tekitaks segadust olukord, kus vahepeal lund ei ole, st kas lumelükkamise kohustus käib kõigi päevade arvestuses või üksnes siis, kui on lund, mida lükata. Avaldajate hinnangul oleks lumekoristuse graafiku kehtestamisel nädalate kaupa ka vaidluste tõenäosus väiksem, kuna reaalne lumeolukord ja koristusvajadus on nädalate lõikes arvestades usutavasti selgem. Praegune graafik ei arvesta ka nt võimalusega, et korteriomanik soovib teinekord pikemaks ajaks ära sõita või ei saa tervislikel põhjustel lund koristada. Sellisteks olukordadeks oleks põhimõtteliselt võimalik tellida koristusteenus, kuid teenuse tellimine ühe päeva kaupa ja ebaselge graafiku alusel ei ole praktikas võimalik või oleks ilmselgelt liiga koormav. 7.
  3. Parkimiskohtade kohta märgivad avaldajad, et kohus on parkimiskohad määruse lisaks oleval joonisel küll korrektselt ära näidanud, samuti sellele määruse põhjendavas osas viidanud, kuid pole parkimiskohtade küsimust lahendanud määruse resolutsioonis. Avaldajad on nõus määruse põhjendustes ja joonisel tooduga ning paluvad kohtul täiendada korteriomandi kokkulepet (määruskaebuses ekslikult märgitud kui erikasutusõigus – ringkonnakohtu märkus) ka parklakohtade osaga. Puudutatud isikute vastumääruskaebus
  4. Puudutatud isikud esitasid 14.03.2022 vastumääruskaebuse, milles palusid tühistada maakohtu määruse osas, milles kohus tühistas 14.10.2020 määruse (resolutsiooni p 1), samuti osas, milles kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 8). Tühistatud osas paluvad puudutatud isikud teha uue määruse, millega jätta puudutatud isikute menetluskulud osaliselt solidaarselt avaldajate kanda ja mõista menetluskuludelt välja viivis vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 177 lg-le 4. Määruskaebemenetluse kulud paluvad puudutatud isikud jätta solidaarselt avaldajate kanda ja mõista avaldajatelt välja viivised menetluskuludelt vastavalt

§ 177lg-le 4.

8.

  1. Kaebuse kohaselt vaidlustavad puudutatud isikud maakohtu määruse ennekõike menetluskulude jaotuse osas. Puudutatud isikute hinnangul tuleb neil oma eesmärgi saavutamiseks esmalt taotleda maakohtu määruse resolutsiooni p-i 1 tühistamist, kuivõrd see võimaldab paremini ja selgemalt menetluskulude jaotuse vaidlustamist. Kui see ei ole kohtu hinnangul menetluskulude jaotuse muutmiseks vajalik, paluvad puudutatud isikud tühistada üksnes määruse resolutsiooni p-i
  2. 9

(15)2-20-12112 8.2. Maakohus rikkus määruse tegemisel menetlusõiguse norme (

§ 172

lg 7, § 162 lg 4, § 163 lg 1, § 438 lg 1) ning tegi menetluskulude jaotust puudutavas osas ebaõige lahendi. Puudutatud isikutele oli üllatuslik, kui kohus otsustas lõpplahendis, et tühistas 14.10.2020 määruse ning lahendab nii terrassi- kui erikasutusõigust puudutavad avaldused ühes menetluses. Selline avalduste eraldamine ja hilisem tühistamine oli kunstlik võte, mille kaudu soovis kohus jätta kohaldamata

§ 172lg 7.

Kuna avaldajate nõue puudutatud isikute terrasside lammutamiseks jäi rahuldamata, oleks õiglane jätta selle avaldusega seotud menetluskulud avaldajate kanda. Menetluskulude nimekirjad olid pooled esitanud eraldiseisvalt ning nende eristamine olnuks kohtule lihtne. Menetluse edasine käik

  1. Maakohus võttis määruskaebuse ja vastumääruskaebuse menetlusse ja andis menetlusosalistele tähtaja kaebustele vastamiseks.
  2. Puudutatud isikud palusid 14.03.2022 seisukohas jätta avaldajate määruskaebuse rahuldamata põhjusel, et avaldajad ei taotlenud maakohtus parkimiskohtade kindlaksmääramist. Samuti ei ole puudutatud isikute arvates põhjendatud lumelükkamise korraldamine nädalaste perioodidena.
  3. Avaldajad palusid 25.03.2022 seisukohas jätta vastumääruskaebuse rahuldamata, leides, et kaebus ei ole esitatud ühegi sisulise rikkumise kõrvaldamiseks või puudutatud isikute sisulise huvi kaitseks.
  4. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja edastas need

§ 663lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel (koosmõjus §-ga 659) tühistada osaliselt menetluskulude jaotuse osas. Muus osas ei anna määruskaebuste väited alust maakohtu määruse resolutsiooni tühistamiseks, arvestades ka ringkonnakohtu määruse põhjendusi (

§ 657

lg 1 p 2¹ koostoimes §-ga 659), kuid täiendada tuleb maakohtu määruse resolutsiooni p-te 5 ja 6 parkimiskohtade kasutamist puudutava otsustusega. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määruse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus määruse tervikresolutsiooni uues sõnastuses vastavalt

§ 654lg-le 22.

Avaldajate määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. Puudutatud isikute määruskaebus tuleb osaliselt jätta läbi vaatamata ja ülejäänud osas rahuldada. 14. Ringkonnakohus kontrollib

§ 651lg 1 ja § 659 järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebustega vaidlustatud osas.

Avaldajad on vaidlustanud maakohtu määruse osas, millega määrati kindlaks lumelükkamise kord (resolutsiooni p 5.8) ja osas, millega kohus jättis korteriomanike kokkuleppega reguleerimata parklakohad. Puudutatud isikud vaidlustavad vastumääruskaebuses maakohtu määruse menetluskulude jaotuse ja maakohtu määruse resolutsiooni p-i 1 osas, millega maakohus tühistas 14.10.2020 määrusega puudutatud isikute vastuavalduse eraldamise ja otsustas taas liita tsiviilasjad ühte menetlusse. Vaidlustamata osas (s.o resolutsiooni p-d 2–4, punkt 5 ja selle alapunktid 5.1–5.7 ja alapunkt 5.8) on maakohtu määrus

§ 456

lg 4 teise lause ja § 463 lg 2 koostoimes jõustunud ning ringkonnakohus selles osas maakohtu määrust ei kontrolli. Jõustunud on ka maakohtu määruse resolutsiooni p 1, millega seonduvad põhjendused esitab ringkonnakohus allpool määruse osas III. (I) 15. Esmalt märgib ringkonnakohus, et algses tsiviilasjas nr 2-20-15047 esitasid puudutatud isikud ja avaldajad avaldused korteriomanike kokkuleppe sõlmimiseks, mitte erikasutusõiguse 10

(15)2-20-12112 määramiseks. Erikasutusõigusest tuleb eristada korteriomanike muid kokkuleppeid. KrtS § 13 lg 1 tulenevalt võivad korteriomanikud kokkuleppel korraldada korteriomandist ja korteriühistust tulenevaid õigussuhteid korteriomandi- ja korteriühistuseadusest erinevalt. Need kokkulepped võivad reguleerida samu küsimusi, milleks puudutatud isikud tsiviilasjas nr 2-20-15047 kohtu poole pöördusid ning millise avalduse esitasid menetluse kestel ka avaldajad. Erikasutusõiguse sisu on teine – erikasutusõigus on korteriomanike kokkulepe anda osa kaasomandi esemest igakordse korteriomaniku erikasutusse (KrtS § 14 lg 1). Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus maakohtu määrusest välja viited erikasutusõigusele, sh jätab ringkonnakohus määrusest välja p-i 22 teise lause ja p-i 24 esimese lause. Viited erikasutusõigusele asendab ringkonnakohus korteriomanike kokkuleppega ja selle sõlmimiseks esitatud avaldusega. Eeltoodud osas kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust (KrtS § 13 lg 1 ja § 14 lg 1). Asja lahendamise tulemust (vaidlustatud osas) see aga ei mõjuta. 16. Maakohus on õigesti viidanud KrtS §-le 9, sest KrtS § 13 lg 2 kohaselt kohaldatakse korteriomanike kokkuleppe sõlmimiseks, muutmiseks ja lõpetamiseks vajalike tahteavalduste nõudmisele ning muudatuste kinnistusraamatusse kandmisele KrtS §-s 9 sätestatut. 17. Kuna maakohus viitas määruses ebaõigesti erikasutusõigusele, parandab ringkonnakohus

§ 447

lg 2 alusel koostoimes §-ga 659 maakohtu määruse resolutsiooni p-s 4 tehtud viite avaldusele erikasutusõiguse määramisele ja resolutsiooni p-s 5 tehtud viite erikasutuskorra kokkuleppele kui ilmse ebatäpsuse ning asendab need viitega korteriomanike kokkuleppele. (II)

  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole avaldajate määruskaebus põhjendatud osas, milles avaldajad vaidlustavad maakohtu määruse resolutsiooni p-s 5.8 määratud lumelükkamise korra, paludes ühisalal lumekoristuse graafiku kehtestada nädalate kaupa roteeruvalt 20 nädala jooksul alates novembri kolmandast esmaspäevast.
  2. Erinevalt kaebuses väidetust ei saa maakohtu määrust pidada kehtestatud lumelükkamise korra osas ebaselgeks. Ebaselgeks ei muuda kehtestatud korda ka kaebuses osundatu, et lumelükkamise graafiku algus ei ole kindlaks määratud. Avaldajate ettepanek määrata lumekoristus ühenädalaste intervallidega 20 nädala jooksul alates novembri kolmandast esmaspäevast roteeruvalt, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud. Kuna seda, millal tekib või lõpeb vajadus lund koristada, ei ole muutuva ilma tõttu võimalik ette prognoosida, siis ei saa lumelükkamise korda siduda ajaliselt määratletava algus- ega lõpptähtajaga. Põhjendamatu on avaldajate etteheide, et ebaselgeks jääb, kas lumelükkamise kohustus käib kõigi päevade või üksnes nende päevade arvestuses, kui on lund, mida lükata. Mõistlikult võttes on üheselt arusaadav, et olukorras, kus lund ei ole, ei saa korteriomanikul olla ka kohustust lund lükata. Ka ei saa maakohtu määratud lumelükkamise igapäevaselt roteeruvat korda pidada menetlusosaliste suhtes liiga koormavaks seetõttu, et korteriomanikel võib tekkida vajadus pikemaks ajaks ära sõita või ei saa tervislikel põhjustel lund koristada. Avaldajate esiletoodud vajadus pikemaks reisiks või tervislikud põhjused ei saa olla lumekoristuse kohustuse täitmata jätmise põhjuseks sõltumata sellest, kas graafik on kehtestatud päevade või nädalate põhiselt. Juhul kui korteriomanikel ei ole võimalik ise koristada lund ajal, mil nad selleks kohtu määratud graafiku järgi on kohustatud, tuleb neil leida võimalus enda kohustuse täitmiseks muul viisil, nt tellides koristusteenuse, millisele võimalusele on kaebuses viidanud ka avaldajad ise. Põhjendatud ei ole avaldajate hinnang, justkui ei oleks koristusteenuse tellimine päevade kaupa praktikas võimalik või oleks liiga koormav. Korteriomanikel on ka omavahel võimalik sõlmida lumekoristust puudutavaid erikokkuleppeid ajutise äraoleku ajaks. Eeltoodud põhjendustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks muuta maakohtu määrust selle resolutsiooni p-s 5.8 määratud lumelükkamise korra osas. 11

(15)2-20-12112 20. Avaldajad vaidlustavad määruskaebuses maakohtu määruse ka osas, milles maakohus jättis korteriomanike kokkuleppega reguleerimata selle, kuidas korteriomanikud kasutavad parkimiskohti. Määruse põhjendavas osas on maakohus parkimiskohti puudutavat avaldajate pakutud lahendust küll käsitlenud ja kajastanud parkimiskohti ka määruse lisaks oleval joonisel, ent määruse resolutsioonis sellekohane otsustus puudub. 21.

§ 442

lg 5 koosmõjus § 463 lg-ga 2 järgi tuleb kohtumääruse resolutsiooniga lahendada selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav. Ringkonnakohtu hinnangul ei vasta maakohtu määrus eelnimetatud osas nendele tingimustele.

  1. Asja materjalidest nähtuvalt on avaldajad 19.11.2020 menetlusdokumendis palunud korteriomanike kokkuleppe ühe tingimusena määrata, et parkimiskohad parklas oleksid jaotatud korteriomanike vahel võrdselt neljaks (tsiviilasja nr 2-20-15047 tl 105, p 4.4.5). Avaldajate 13.12.2021 menetlusdokumendi lisaks nr 4 oleval maa-ala joonisel on samuti näidatud kaheksa parkimiskohta koos mõõtmetega (samas, tl 191). Puudutatud isikud on 13.12.2021 menetlusdokumendis samuti palunud kasutuskorra ühe tingimusena määrata igale korterile kaks parkimiskohta selliselt, et kõik parkimiskohad oleksid võrdse laiusega, vähemalt 2,6 meetrit (samas, tl 228 pöördel alapunkt h. ja tl 229, p 2.8). Taotletud parkimiskohtade laiuse (s.o 2,6 m) kohta on puudutatud isikud märkinud, et tegemist on MTÜ Eesti Standardikeskus (praeguse ärinimega MTÜ Eesti Standardimis- ja Akrediteerimiskeskus) soovitusliku parkimiskoha laiusega.
  2. Eeltoodust tulenevalt on nii avaldajad kui ka puudutatud isikud pidanud vajalikuks korteriomanike kokkuleppega reguleerida parkimiskohtadega seonduvat. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on seda vajalikuks pidanud ka maakohus ise, ent määruse resolutsioonist parkimiskohtadega seonduvat ei nähtu. Ringkonnakohus saab maakohtu määruse resolutsiooni selles osas täiendada.
  3. Korteriomanike kokkuleppes parkimiskohtade reguleerimise vajaduse kohta märgib ringkonnakohus täiendavalt järgmist. Vaatamata sellele, et avaldajad on 13.12.2021 menetlusdokumendis (tsiviilasja nr 2-20-15047 tl 182, p-d 7.
  4. ja 7.2.) märkinud, et iga korteri parkimiskohad on välja kujunenud selliselt, et iga korteri kohta on parklas saanud parkida kaks sõidukit (see vastab ka detailplaneeringus ettenähtud kaheksale parkimiskohale) ja et avaldajatel ei ole olemasolevate parkimiskohtade kasutamisel takistusi, ei anna see alust järelduseks, et parkimiskohtade reguleerimine korteriomanike kokkuleppes ja selle kandmiseks kinnistusraamatusse eriomandi sisuna. Isegi kui korteriomanikel oli sõlmitud mingeid kokkuleppeid kinnistu kasutamise kohta, ei oleks need kehtivad korteriomanike eriõigusjärglaste suhtes, sest kokkulepe ei ole kinnistusraamatusse kantud eriomandi sisuna. Arvestades eeltoodut ja vajadust vältida tulevikus tekkida võivaid parkimiskohti puudutavaid erimeelsusi korteriomanike vahel, leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et ka parkimiskohtadega seonduv tuleb reguleerida korteriomanike kokkuleppes vastavalt avaldajate 13.12.2021 menetlusdokumendis ja selle lisas 4 toodule (vt eelnevalt viidatud tsiviilasja nr 2-20-15047 tl 191).
  5. Kokkuvõtvalt rahuldab ringkonnakohus avaldajate määruskaebuse osas, milles avaldajad palusid maakohtu määrust täiendada otsustusega parkimiskohtade kohta ringkonnakohtu määruse resolutsioonis märgitud viisil. Ringkonnakohus märgib määruse resolutsioonis selle selguse tagamiseks ka korteriomandite registriosade numbrid. 12

(15)2-20-12112 (III) 26. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isikute vastumääruskaebus tuleb

§ 664

lg 2 ja § 660 lg 1 alusel jätta läbi vaatamata osas, milles puudutatud isikud vaidlustavad maakohtu määruse resolutsiooni p-i 1. Puudutatud isikutel ei ole selles osas kaebeõigust. 27.

§ 660

lg 1 järgi võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada maakohtu määruse peale määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud. Praegusel juhul ei luba seadus maakohtu määruse resolutsiooni p-i 1 peale määruskaebust esitada. 28. Tsiviilkohtumenetluse seadustik, sealhulgas hagide liitmist ega haginõuete eraldamist ja eraldamise tühistamist reguleerivad

§ 374

ega § 375 ei näe ette võimalust esitada määruskaebust maakohtu määruse peale, millega kohus nõuete eraldamise tühistab või nõuded ühte menetlusse liidab. Õiguskirjanduses on märgitud, et kuna nõuete eraldamine ja liitmine on menetluse korralduslik küsimus, mida kohus otsustab enamasti kaalutlusõiguse alusel, ei saa nõuete ebaõiget liitmist ega eraldamist käsitada olulise menetlusõiguse rikkumisena, mis võiks kaasa tuua kohtulahendi tühistamise (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik II. Kommenteeritud väljaanne, § 375, p 3.2.3). Samuti puudub menetlusosalistel õigus haginõuete eraldamise määrust vaidlustada (vt samas, p 3.3.b).

  1. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et ka nõuete eraldamise tühistamine on menetluse korralduslik küsimus. Seega ei ole määruse peale, millega kohus nõuete eraldamise tühistab ja eraldatud nõuded taas liidab, seaduse kohaselt määruskaebuse esitamine lubatud.
  2. Kuivõrd puudutatud isikutel ei ole eelkäsitletud osas kaebeõigust, võttis maakohus vastumääruskaebuse selles osas ebaõigesti menetlusse. Seetõttu tuleb vastumääruskaebus jätta

§ 664

lg 2 ja § 660 lg 1 alusel läbi vaatamata osas, millega vaidlustatakse maakohtu 09.02.2022 määruse resolutsiooni p

  1. Ringkonnakohus märgib, et kaebeõiguse puudumise tõttu on jõustunud maakohtu määruse resolutsiooni p 1, milles maakohus tühistas 14.10.2020 määrusega toimunud puudutatud isikute vastuavalduse eraldamise ja liitis tsiviilasjad taas ühte menetlusse.
  2. Ülejäänud osas, s.o osas, milles puudutatud isikud vaidlustavad maakohtu määratud menetluskulude jaotuse, on vastumääruskaebus põhjendatud.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus eksinud menetluskulude jaotamisel. Tegemist on hagita menetluse asjaga.

§ 172

lg 1 esimese lause kohaselt kannab hagita asjas menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, siis annab sama lõike teine lause kohtule menetluskulude jaotamisel laia kaalutlusruumi, võimaldades jätta menetluskulud täielikult või osaliselt mõne menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, mh siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Menetluskulude jaotamisel

§ 172

lg 1 teise lause alusel on lähtekohaks õigluse põhimõte (vt RKTKo 3-2-1-87-14, p 29). Seejuures on

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (vt RKTKm 2-17-11804/175, p 25). 33. Maakohus on menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire ületanud. Praeguse menetluse asjaolusid arvestades ei ole õiglane jätta kinnistu ja elamu endise seisukorra taastamise avaldusega seotud puudutatud isikute menetluskulusid nende endi kanda. Maakohus menetles avaldajate eelnimetatud nõuet kuni asjas lõpplahendi tegemiseni puudutatud isikute korteriomanike kokkuleppe sõlmimiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise nõudest eraldi menetluses ning jättis avalduse kinnistu ja elamu endise seisukorra taastamiseks rahuldamata. Öeldut ja avaldajate avalduse lahendamise tulemust arvestades on õiglane jätta kinnistu ja elamu endise seisukorra taastamise avaldusega seotud menetluskulud võrdsetes 13

(15)2-20-12112 osades avaldajate kanda

§ 477

lg 1 kaudu § 165 lg 1 esimese lause alusel.

§ 165

sätteid kohaldatakse ka avaldajate ja puudutatud isikute paljususe korral hagita menetluses (vt V. Kõve, I. Järvekülg, J. Ots, M. Torga. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne, § 165, p 3.1, alapunkt b)). Arvestades, et kuni asjas lõpplahendi tegemiseni menetles maakohus avaldajate avaldust kinnistu ja elamu endise seisukorra taastamise avaldust ning korteriomanike kokkuleppe sõlmimise avaldusi eraldi menetlustes, on menetlusosalised esitanud ka menetluskulude nimekirjad neis nõuetes eraldi ning poolte menetluskulud on menetletavate nõuete lõikes ka eristatavad. See võimaldab menetluskulu vastavalt ringkonnakohtu muudetud menetluskulude jaotusele hiljem ka rahaliselt kindlaks määrata. 34. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust, ei tee seda

§ 174lg 4 järgi ka ringkonnakohus.

Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab maakohus

§ 177lg 1 p 2 ja lg 2 järgi kindlaks mõistliku aja jooksul pärast määruse jõustumist.

(IV) 35. Juhindudes

§ 173lg-st 1 märgib ringkonnakohus ka menetluskulude jaotuse ka apellatsiooniastmes.

Arvestades, et ringkonnakohus rahuldab nii avaldajate kui ka puudutatud isikute määruskaebuse osaliselt, on õiglane jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. (V) 36. Ringkonnakohus jätab

§ 238lg 1 p 1 alusel vastu võtmata määruse resolutsiooni p-s 1 märgitud tõendi.

Menetlusosaliste maakohtu määruse järgselt toimunud suhtlust ei ole vaja tõendada. Seetõttu ei ole tõend asjakohane.

  1. Kuna dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada. (VI)
  2. Ringkonnakohus selgitab avaldajatele ja puudutatud isikutele, et riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 15 kohaselt tasutakse hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda avalduse esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust. RLS § 59 lg 5 järgi tasutakse avalduse või kaebuse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas riigilõivu 50 eurot. Kuna kaebustes taotletu puhul ei ole tegemist mitme nõudega ning avaldajad määruskaebuses ja puudutatud isikud vastumääruskaebuses on esitanud ühise nõude, st taotletut on avaldajatel ja puudutatud isikutel võimalik saada vaid ühekordselt, siis tuli määruskaebuselt ja vastumääruskaebuselt tasuda riigilõivu 50 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on nii avaldajad määruskaebuse esitamisel kui ka puudutatud isikud vastumääruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 140 eurot (70 × 2), s.o 90 eurot ettenähtust rohkem. Seega on avaldajatel ja puudutatud isikutel

§ 150lg 1 p 1 alusel õigus taotleda enam tasutud osas riigilõivu tagastamist.

39.

§ 150

lg 4 kohaselt tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti, menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule isikule. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigilõivu tagastamise taotluses tuleb märkida andmed pangakonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. 14

(15)2-20-12112 (VII)
  1. Avaldajad esitasid 19.11.2020 menetlusdokumendis avalduse korteriomanike kokkuleppe sõlmimiseks (vt tsiviilasja nr 2-20-15047 tl 103–107), kuid ei tasunud avalduselt riigilõivu. RLS § 59 lg 5 kohaselt, valduse või kaebuse esitamisel hagita menetluse korras läbivaadatavas asjas, samuti enne hagi esitamist esitatud kohtualluvuse kindlaksmääramise avalduse esitamisel tasutakse riigilõivu 50 eurot.
  2. Menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega (

§ 179lg 1).

Avaldajad vastutavad

§ 146

lg-te 1 ja 2 kohaselt avalduselt tasumata jäänud riigilõivu 50 eurot tasumise eest solidaarselt. Ringkonnakohus mõistab avaldajatelt solidaarselt välja riigituludesse varasemalt tsiviilasjas nr 2-20-15047 korteriomanike kokkuleppe sõlmimise avalduselt tasumata jäänud riigilõivu 50 eurot. 42.

§ 179

lg 9 kohaselt tuleb lõikes 7 nimetatud nõude tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kohus märgib seda ka menetluskulude väljamõistmise lahendis.

§ 179

lg 5 järgi peab kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul. 43. Kuigi ringkonnakohus märkis määruse osas VI, et ka avaldajatel on õigus enammakstud riigilõivu tagastamisele, ei saa kohus arvestada osa enammakstud riigilõivust avalduselt tasumata jäänud riigilõivu katteks. Riigilõivu tagastamine toimub selle tasunud isiku taotlusel (RLS § 12 lg 1). Samuti tuleb kohtul järgida

§ 179sätteid.

44.

§ 696lg 3 võimaldab esitada määruse peale määruskaebuse Riigikohtule. (allkirjastatud digitaalselt) Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu 15

(15)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.