← Eesti

4-22-3492/15

Obsah (7)§ 90§ 99§ 100§ 91§ 201§ 73§ 207

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Väärteoasi nr 4-22-3492 08.novembril 2022 Tallinn Harju Maakohtu kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg Tõlk Eevi Pant, Ines Üprus juuresolekul Kohtuvälise mene

) § 201 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud või kelle mootorsõiduki juhtimisõigus on peatatud, kehtetuks tunnistatud või kellelt on mootorsõiduki või trammi juhtimisõigus ära võetud.

§ 90

lg 1 p 1, 3 sätestab, et mootorsõidukit ei tohi juhtida isik kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust või kes on kõrvaldatud sõiduki juhtimiselt vastavalt käesoleva seaduse §-le 91. Kohtuväline menetleja on oma otsust põhjendanud sellega, et

§ 99

lg 41 kohaselt

§ 99

lg 1 p-des 2, 3 nimetatud juhiluba (seega ka Venemaa Föderatsioonis välja antud juhiluba) ei kehti kui see on välja antud isikule, kes juhiloa saamise ajal elas alaliselt Eestis. Nimetatud juhiloa saab vahetada Eesti juhiloa vastu pärast juhtimisõiguse saamiseks nõutava liiklusteooria- ja sõidueksami edukat sooritamist. Kaebuse esitaja vaidlustas kohtuvälise menetleja otsuse põhjusel, et ta ei ela alaliselt Eestis ning tal on Venemaa Föderatsiooni juhtimisõigus. Ei vaidlusta tehnoülevaatuseta sõidukiga sõitmist, kuid sõitis remonditöökotta ning seejärel pidi sõitma tehnoülevaatuspunkti. 2 Kaebuse esitaja esindaja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada. Pole tõendatud, et kaebuse esitaja elab Eestis. Peatamise hetkel liikus J. Volkova sõiduki ülevaatuseks ülevaatuspunkti. Vaidlust ei ole selles, et Jelizaveta Volkova 21.08.2022 kell 19.03 Tallinnas, Tammsaare tee 78 juures, juhtis mootorsõidukit. Eeltoodut kinnitab 21.08.2022 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ning kaebuse esitaja enda ütlused. Vaidlus on tõusetunud selles, kas Jelizaveta Volkova elas juhtimisõiguse saamise ajal alaliselt Eestis, millest tulenevalt ei kehti tema Venemaa Föderatsioonis väljaantud juhiluba Eesti Vabariigis. Vastavalt

§ 100

lg-le 2 alaline elukoht liiklusseaduse tähenduses on koht, kus isik tavaliselt elab iga kalendriaasta jooksul vähemalt 185 päeva isiklike või tööalaste sidemete tõttu, või kui tööalased sidemed puuduvad, seoses isiklike sidemetega, millest ilmneb nimetatud isiku märkimisväärne seos tema elukohaga. Kui isiku tööalased ja isiklikud sidemed on eri kohtades ja ta elab seetõttu järgemööda kahes või enamas Euroopa Liidu liikmesriigis asuvas eri kohas, loetakse tema alaliseks elukohaks tema isiklike sidemetega seotud koht, kui ta sinna korrapäraselt tagasi pöördub. Alalist elukohta tõendavad rahvastikuregistri andmed. Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 kohaselt rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Sama sätte lõige 2 sätestab, et avaliku ülesande täitmisel lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud põhiandmetest. Tulenevalt rahvastikuregistri seaduse § 68-st on J. Volkova kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse käesolevas seaduses sätestatu kohaselt. Rahvastikuregistri väljatrükk kinnitab, et Jelizaveta Volkoval on alaline elukoht Eestis alates 27.02.2014.a. Aadressimuudatus teisele Eesti aadressile on tehtud 14.03.2019 ning seejärel 16.05.

  1. Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et tema ema registreeris ta Eestisse 2014 kui ta oli 13-aastane, kuid need ütlused ei selgita, miks isik registreeriti teisele Eesti aadressile 14.03.2019 kui kaebuse esitaja oli 17-aastane ning 16.05.2022 kui isik oli täisealine. Rahvastikuregistri andmetel on isik elanud ka täisealisena s.o 3 aastat kogu aeg Eestis ja muutnud sel ajal oma elukohta uuele Eesti aadressile. Sh nähtub asja materjalidest, et 14.03.2019 on uuendatud isiku Eesti elukoha aadressi ning juhtimisõiguse on isik saanud 07.11.2019, st samal aastal kui isik on kinnitanud oma alalise elukohana Eesti Vabariigi. Lisaks on riigiasutustega, sh kohtuga, suhtlemisel märgitud J. Volkova elukohaks pidevalt Eesti lk 2). Ühest küljest väidab isik, et tuli siia nädalaks, kuid kohtu küsimusele, miks ta on
  2. aastal uuele Eesti aadressile ennast registreerinud, vastas isik, et kavatses töötada ühes firmas Eestis. Lisaks on J. Volkova selgitanud, et tema isa töötab Eestis ja ema elab nii Venemaal kui Eestis. Seega, on J. Volkoval nii isiklikud kui tööalased sidemed Eestis. J. Volkoval on tema enda ütluste kohaselt Vene Föderatsiooni siseja välispass, samuti Eesti pass. Kaebuse esitaja esindaja on kaebuses selgitanud, et isik ei saa omada Vene sisepassi kui ta seal ei ela. Kohus märgib, et Eesti seaduste kohaselt ei tohi isikul olla ka kahe riigi kodakondsust, kuid see ei ole takistanud kaebuse esitajal kahe riigi kodakondsust omamast, mistõttu Vene Föderatsiooni sisepassi omamise fakt iseenesest ei kinnita ega lükka ümber, et isik ka tegelikult elaks Venemaal. Isik ei ole esitanud kohtule tutvumiseks oma väidete tõendamiseks Vene Föderatsiooni sisepassi. Kaebuse lisadena lk 9-10 olevad tõlketa fotod, mille ehtsust ei ole kohtul olnud võimalik kontrollida, ei ole käsitletavad usaldusväärse tõendina. Eesti passis ei ole kaebuse esitajal ühtegi piiriületust alates 16.05.2021 ning Vene Föderatsiooni välispassi (milles peaksid J. Volkova selgituste kohaselt olema templid piiriületuse kohta) keeldus isik vaatamata kohtu ettepanekule kohtule esitamast. Kaitsja on siinkohal viidanud süütuse presumptsioonile ja leiab, et isik ei ole asunud aktiivsele kaitsele. Kohus selle väitega ei nõustu. Kui isik vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse ning esitab kaitseversiooni, mille kohaselt ta vaatamata rahvastikuregistri kandele ei ela alaliselt Eestis, siis on isik asunud aktiivsele kaitsele, mitte ei ole tegemist pelgalt selgitamisega. 3 Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. detsembri
  4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 - RT III 2000, 2, 20; 24 oktoobri
  5. a otsus nr 3-1-1-104-05 - RT III 2005, 36, 350). Riigikohus on oma lahendites (nt 3-1-1-8-10) märkinud, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab asjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (31-1-77-15). Kohtu hinnangul kohalduvad nimetatud põhimõtted ka väärteomenetluses menetlusalusele isikule. (VtMS § 2). Antud juhul kaebuse esitaja jättis kohtule esitamata välispassi, mis võiks potentsiaalselt tõendada tema piiriületusi Venemaa ja Eesti vahel ning seega tõendada kaebuse esitaja ütlusi, et ta elab alaliselt Venemaal (st Eesti liiklusseaduse järgi viibib Eestis vähem kui 185 päeva kalendriaastas ja seda ka juhtimisõiguse saamise ajal). Juhindudes Riigikohtu praktikast, on praeguses olukorras ainetu rääkida kõrvaldamata kahtlusest, mida tuleks tõlgendada kaebuse esitaja kasuks. J. Volkova ei ole esitanud tõendeid, mis lükkaks ümber kohtule esitatud ja kohtu poolt kogutud tõendid isiku Eestis elamise kohta, samuti ei ole J. Volkova esitanud ühtegi muud tõendit, mis tema kaitseversiooni kinnitaks ning tema väited jäävad paljasõnaliseks. Seoses kaitsja väitega, et Eesti rahvastikuregistrist nn väljaregistreerimine ei ole tema põgusal vaatlusel võimalik, märgib kohus, et vastavalt rahvastikuregistri seaduse § 69 lg-le 4 teatab isik välisriiki elama asumisel ühe kuu jooksul viimase Eesti elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele või Eesti välisesindusele käesoleva seaduse § 21 lõike 1 punktis 6 sätestatud andmed oma välisriigi elukoha kohta. Ekslik on kaitsja väide, et aadressi muutmisel rahvastikuregistris peab isik kindlasti andma uue elukoha Eestis. Eelmärgitut arvestades on kohus seisukohal, et kuivõrd liiklusseaduse tähenduses tõendavad isiku alalist elukohta rahvastikuregistri andmed ning J. Volkova elukoht on stabiilselt olnud registreeritud Eestis ja oli seda ka Vene Föderatsiooni juhtimisõiguse saamise ajal 07.11.2019, siis ei kehti temale Venemaa Föderatsioonis väljastatud juhtimisõigus Eesti Vabariigis. 07.05.2021 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ja 31.10.2021 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus kinnitavad, et Jelizaveta Volkova on varem sõiduki juhtimiselt korduvalt kõrvaldatud. Vastavalt nimetatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsustele, kõrvaldati J. Volkova juhtimiselt

§ 91lg 2 p 3 alusel kuni juhtimisõiguse saamiseni.

Juhtimisõigust isik Eestis saanud ei ole. Eeltooduga on tõendatud, et isik on eelnevalt juhtimiselt kõrvaldatud ja selle lõppemiseks vajalikud tingimused ei ole saabunud. 4 KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on J. Volkova täitnud

§ 201lg 2 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest Kar

S § 18 lg 1 mõttes. KarS § 16 lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. Arvestades, et J. Volkova on varem kahel korral sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud juhtimisõiguse puudumise tõttu, pidi ta teadma, et tema juhtimisõigus Eestis ei kehti, ning ta ei olnud eelnevalt juhtimiselt kõrvaldamise aluseks olnud asjaolusid muutnud, puudub kohtul kahtlus selles, et J. Volkova pani juhtimisõiguseta sõiduki juhtimise toime otsese tahtlusega. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et Jelizaveta Volkova rikkus

§ 90

lg 1 p 1 ja p 3 nõudeid ning pani sellega toime

§ 201lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Samuti heidetakse Jelizaveta Volkovale ette mootorsõiduki, millel oli tähtaegselt läbimata tehnonõuetele vastavuse kontroll, juhtimist. Liiklusseaduse § 207 lg 1 näeb ette vastutuse tehnonõuetele või erisüsteemi tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki, samuti autorongi või masinrongi, mille koosseisus on tehnonõuetele või erisüsteemi tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud haagis, või trammi juhtimise eest.

§ 73

lg 2 kohaselt liikluses kasutatav mootorsõiduk ja selle haagis peavad olema läbinud tähtaegselt tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Kaebuse esitaja on tuginenud väitele, et sõitis remonditöökotta esiklaasi vahetama ja pärast seda pidi sõitma ülevaatuspunkti ülevaatuseks. Kaitsja väitel liikus kaebuse esitaja tehnoülevaatuspunkti.

§ 73

lg 74 võib kehtivatele tehnonõuetele mittevastavat mootorsõidukit või selle haagist liikluses erandkorras kasutada juhul, kui sellel ei esine ohtlikku riket ega puudust, mis välistaks sõiduki kasutamise liikluses. Sellisel juhul on mootorsõiduki või selle haagisega lubatud sõita ettevaatlikult, ohu iseloomu arvestades, üksnes mööda lühimat teed lähimasse remondikohta, tehnonõuetele vastavuse kontrolli punkti, käesoleva seaduse §-s 741 nimetatud erisüsteemi tehnonõuetele vastavuse kontrollimise kohta, Transpordiameti teenindusbüroosse või parkimiskohta. Vaidlust ei ole selles, et J. Volkova juhtis 21.08.2022 kell 19.03 Tallinnas, Tammsaare tee 78 juures mootorsõidukit, millel puudus kehtiv tehnoülevaatus. Juhtimise fakti on kohus tuvastanud ka juhtimisõiguseta juhtimise küsimuse lahendamisel ning kehtiva tehnoülevaatuse puudumist ei eita kaebuse esitaja ega tema kaitsja. 25.08.2022 sõiduki taustakontrolli päringust nähtuvalt teostati tehnoülevaatus 23.08.2022. Kaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et pidid liikuma Tammsaare teelt Mustamäelt remonditöökotta, et vahetada sõiduki mõraline esiklaas ning seejärel läbida ülevaatus. Kokku oli lepitud tehnoülevaatus Betooni tn teeninduses. Tulenevalt

§ 73

lg-st 74 on lubatud tehnonõuetele mittevastava mootorsõidukiga sõita üksnes mööda lühimat teed lähimasse remondikohta või tehnonõuetele vastavuse kontrolli punkti. J. Volkova on ise kinnitanud, et pidid sõitma Mustamäelt Lasnamäele Betooni tänavale. Paiknedes Mustamäel, ei ole Lasnamäe Betooni tn remonditöökoda või tehnoülevaatuspunkt kindlasti lähim (google.com/maps andmetel on vahemaa üle 11 km). Lausest sõita tuleb üksnes mööda lühimat teed lähimasse remondikohta nähtub selgelt, et seadusandja on silmas pidanud kõige vähem 5 liikluses olemist nõudvat vahemaad punktist A punkti B jõudmiseks. Kui tahetakse viia auto kaugemal asuvasse remonditöökotta, tuleb kasutada treilerit. Kaebuse esitaja ja tema kaitsja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Betooni tänava remonditöökotta või tehnoülevaatuspunkti sõit oleks olnud

§ 73lg-st 74 sätestatust tulenevalt kuidagi õigustatud.

Seega on kaebuse esitaja enda ütlustega tõendatud, et ta sõitis tehnoülevaatuseta sõidukiga ning ta ei sõitnud lühimat teed mööda lähimasse remondikohta. Ühtlasi ei ole eluliselt usutav, et tehnoülevaatuspunktid pühapäeval pärast kella 19 ka avatud on. Subjektiivsest küljest eeldab nimetatud väärteokoosseis vähemalt ettevaatamatust. Arvestades kaebuse esitaja enda ütlusi, mille kohaselt ta teadis, et sõiduki tehnoülevaatus ei ole kehtiv ning plaanis sõita Betooni tänavale remondikohta ning seejärel tehnoülevaatusele, leiab kohus, et isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. KarS § 16 lg 4 kohaselt isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Jelizaveta Volkova on selgitanud, et plaanis sõita Mustamäelt Lasnamäele Betooni tänavale, seega on isik ise kinnitanud, et ta ei plaaninudki sõita lähimasse remonditöökohta või tehnonõuetele vastavuse kontrolli punkti (sest lähimad asuvad Mustamäel). Seejuures pidi isik võimalikuks pidama, et tema tegevus ei ole liiklusseadusega kooskõlas. On üldteada asjaolu, et reeglina tehnonõuetele mittevastava sõidukiga sõita ei tohi. Kui isik soovib kasutada seaduses ettenähtud erandeid, on tal ka kohustus need erandid eelnevalt endale selgeks teha. Seaduse mittetundmine ei vabasta isikut vastutusest ning kui Jelizaveta Volkova jättis veendumata oma tegevuse õiguspärasuses, pidi ta vähemalt oma senise elukogemuse pinnalt võimalikuks pidama, et sõites tehnoülevaatuseta sõidukiga omal äranägemisel, ta tõenäoliselt rikub liiklusnõudeid. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et Jelizaveta Volkova poolt

§ 73

lg 2 nõude rikkumine ning sellega

§ 207lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on tõendatud.

Kummagi teo puhul õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. Jelizaveta Volkova on süüvõimeline ning KarS 2. ptk 3. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

§ 201

lg 2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti.

§ 207

lg 1 sätestatud teo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt kuna

§ 201

lg 2 ja

§ 207lg 1 järgi kvalifitseeritud teod pandi toime ühe teoga, karistati menetlusalust isikut Kar

S § 63 lg 1 kohaselt liiklusseaduse § 201 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o. 800 eurot. Vastavalt väärteomenetluse seadustiku §-le 2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti, ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Kaebajale määratud karistuse hindamisel juhindub kohus KarS § 56 lg-st 1, mille kohaselt on karistamise aluseks süüdistatava süü ning karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidest. Samuti lähtub kohus karistusele hinnangu andmisel karistuse üld- ja eripreventiivsetest eesmärkidest. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine ja iga järgmine karistus samaliigilise teo eest peab olema raskem. Nähtuvalt karistusregistrist, on isikut 22.11.2021 väärteokorras karistatud samalaadse rikkumise eest rahatrahviga 150 trahviühikut s.o 600 eurot, mis vastab sanktsiooni keskmisele määrale. Vastavalt 07.05.2021 ja 31.10.2021 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsustele, on J. Volkova varem 6 korduvalt sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Seega on isik juhtimisõiguseta sõidukit juhtinud korduvalt ka varem ja teab, et tema Venemaa Föderatsiooni juhtimisõigus ei kehti Eestis ning tema poolt sõiduki juhtimine ei ole seadusega kooskõlas, kuid ta ei ole selles osas midagi ette võtnud ega ka mingeid järeldusi teinud ja juhib mootorsõidukit jätkuvalt ilma juhtimisõiguseta. Jelizaveta Volkova pani toime kaks väärtegu (millest üks on toime pandud korduvalt) ning on põhjendatud karistuse määramine sanktsiooni keskmisest määrast kõrgemas määras s.o 2/3 sanktsiooni määrast. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse ja otsuses märgitud põhjendustega. Kõike eeltoodut arvesse võttes, ei pea kohus põhjendatuks Jelizaveta Volkova suhtes menetluse lõpetamist. Eeltoodust tulenevalt tuleb Jelizaveta Volkova kaebus jätta rahuldamata. Kuivõrd kohus ei lõpeta Jelizaveta Volkova suhtes väärteomenetlust, puudub alus ka kaitsetasu hüvitamiseks, sest VTMS § 23 kohaselt hüvitatakse menetluskulud üksnes väärteomenetluse lõpetamisel. Seega, jätab kohus kaitsja taotluse kaitsetasu väljamõistmiseks rahuldamata. Arvestades rahatrahvi suurust, peab kohus võimalikuks tühistada kohtuvälise menetleja otsus osaliselt karistuse täitmise tähtaja osas ning määrata, et rahatrahv kuulub täitmisele ositi KarS § 66 lg 2 alusel 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Ülejäänud osas jätta otsus muutmata. VTMS § 132 p 2 kohaselt võib maakohus kohtuotsusega tühistada kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses või osaliselt ja teha uue otsuse, kui see ei raskenda menetlusaluse isiku olukorda. Eeltoodut arvestades ja juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §dest 132 p 2, 133, 134, Otsustas 1. Jätta Jelizaveta Volkova kaebus rahuldamata. 2 Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi uurija abi A. H. 12.09.2022 otsus väärteoasjas nr 2317,22,006005 tühistada karistuse tasumise tähtaja osas, muus osas jätta otsus muutmata. KarS § 66 lg 2 alusel määrata rahatrahvi tasumine ositi. Kohustada Jelizaveta Volkova tasuma rahatrahvi summa osade kaupa 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest kohustusega tasuda igakuiselt vähemalt 66.66 eurot. Rahatrahv tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele nr EE 89 1010 2200 3479 6011 SEB pangas, nr EE93 2200 2210 2377 8606 Swedbankis või IBAN EE 701 7000 1700 1577 198 Luminor pangas. Märkida viitenumber 10220225064484 Jätta rahuldamata kaitsja taotlus õigusabi kulude hüvitamiseks Kassatsiooniõiguse kasutamise soovil tuleb sellest kirjalikult Harju Maakohtule teatada seitsme päeva jooksul kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist esindaja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Kohtunik Liina Pohlak Kassatsiooniteate esitamisel on motiveeritud kohtuotsus menetlusosalistele kättesaadav 16.12.2022 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.