← Eesti

1-17-11773/151

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 21. september 2022 Kohtuasja number 1-17-11773 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Ingeri Tamm Ko

§ 214

lg 2 p-de 1 ja 4 järgi karistuseks 3 aastat vangistust; - mõista Gervin

§ 65

lg 1 alusel liitkaristuseks 9 aastat 6 kuud ja 19 päeva vangistust, suurendades temale Harju Maakohtu 11. oktoobri 2021 otsusega mõistetud 7 aasta 10 kuu ja 19 päeva pikkust vangistust osaliselt temale praeguses asjas KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõistetud karistusega; - arvata KarS § 68 lg 1 alusel Gervin

§ 65lg 1 alusel moodustatud liitkaristusest maha tema poolt Harju Maakohtu 11.

oktoobri 2021 otsuse kohaselt 23.–

  1. juunini 2021 eelvangistuses viibitud 2 päeva ning lugeda Gervin Pambergi lõplikuks liitkaristuseks 9 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust; - arvata Gervin Pambergi 9 aasta 6 kuu ja 17 päeva pikkuse vangistuse kandmise aja algust
  2. augustist 2021; - jätta KrMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 alusel riigi kanda maakohtu menetluses tekkinud Danil Gokalo kaitsjatasust 1203,20 eurot.
  3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  4. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
  5. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sven Sillar vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi poolt Danil Gokalole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 324 eurot, sealhulgas käibemaks 54 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
  6. Määrata Advokaadibüroo LMP OÜ-le vandeadvokaat Robert Sprengki poolt Gervin Pambergile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 194,40 eurot, sealhulgas käibemaks 32,40 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale saab esitada 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. PÕHIOSA Süüdistus
  7. Gervin Pambergile ja Danil Gokalole esitati süüdistus selles, et nad nõudsid ajavahemikul
  8. märtsist
  9. aprillini 2015 Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla R hoone R1 osakonnas E.V.I. elt varalise kasu üleandmist. Nad peksid E.V.I. t käte ja jalgadega ning nõudsid ilma seadusliku aluseta temalt 50 eurot, ähvardades raha maksmata jätmisel E.V.I. t peksmisega. Vägivalla 2

(28)kasutamisega tekitati E.V.I. ele paremale küljele 9,5 x 5 cm kollakas-sinine verevalum ning paremal õlavarre eespinnal 2 x 1 cm ja 1 x 1 cm näpujälje kujulised verevalumid.
  1. G. Pambergile esitati süüdistus ka selles, et tema nõudis koos kaaskinnipeetav S.P. iga
  2. juulil 2015 Jõhvis Ülesõidu 1 asuva Viru Vangla R hoone R4 osakonna kambris nr R419 R.M. ilt varalise kasu üleandmist. Täpsemalt nõudsid G. Pamberg ja S.P. R.M. ilt 20 euro väärtuses raha kasutamist enda tarbeks vangla kauplusest kaupade ostmise näol. 20 eurot oli R.M. i ema A.M. kandnud eelnevalt R.M. i jaoks
  3. juulil 2015 teise kinnipeetava E.R. i vangla isikukontole. G. Pamberg ja S.P. ähvardasid R.M. it nõude täitmata jätmisel peksa andmisega, mille täideviimist oli R.M. il alust karta ning seetõttu nõustus ta esitatud nõudega, lubades E.R. i isikukontole kantud raha S.P. il ja G. Pambergil ära kasutada.
  4. Kuna süüdistuse kohaselt on G. Pambergi karistatud Tartu Maakohtu
  5. detsembri 2012 otsusega nr 1-12-6488 KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi ning D. Gokalot on varem karistatud Viru Maakohtu
  6. veebruari 2015 otsusega nr 1-14-6184 KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7, 8 ja 9 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi, on nende teod kvalifitseeritud KarS § 214 lg 2 p-de 1 ning 4 järgi.
  7. Lisaks esitati D. Gokalole süüdistused KarS § 121 lg 1 ja § 274 lg 2 p 3 järgi, kuid nende tegude osas apellatsioonimenetlust ei toimu
  8. Maakohtu otsus
  9. Viru Maakohtu
  10. veebruari 2022 otsusega mõisteti D. Gokalo KarS § 274 lg 2 p 3 järgi õigeks ning kriminaalmenetlus süüdistustes KarS § 121 lg 1 ja § 274 lg 1 järgi lõpetati seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Sama otsusega tunnistati D. Gokalo ning G. Pamberg süüdi KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. D. Gokalot karistati 5-aastase vangistusega, mille kandmise algust tuli arvata tema karistuse kandmisele asumisest. G. Pambergi karistati 6-aastase vangistusega ning KarS § 65 lg 1 alusel liideti sellele karistusele osaliselt G. Pambergile Harju Maakohtu
  11. oktoobri 2021 otsusega mõistetud karistus 7 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust. Liitkaristuseks mõisteti G. Pambergile 11 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust, millest arvati maha
  12. augustist 2021 kuni
  13. veebruarini 2022 ära kantud 5 kuud ja 22 päeva vangistust ning alates
  14. veebruarist 2022 loeti ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 11 aastat ja 25 päeva vangistust. R.M. i tsiviilhagi jättis kohus läbi vaatamata.
  15. Kohus rahuldas G. Pambergi kaitsja vandeadvokaat Robert Sprengki taotluse kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks ja määras talle tasu 1840,20 eurot. D. Gokalo kaitsja vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi taotluse kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks rahuldas kohus osaliselt ja määras talle tasu 1562,40 eurot. G. Pambergilt mõistis kohus menetluskuluna välja sundraha 1635 eurot, kaitsjale vandeadvokaat Eduard Bulattšikule kohtueelses menetluses makstud tasu eest 72 eurot ja kaitsjale vandeadvokaat R. Sprengkile kohtumenetluses makstud tasu eest 1840,20 eurot. D. Gokalolt mõistis kohus menetluskuluna välja sundraha 1635 eurot, kaitsjale vandeadvokaat Arvo Suubanile kohtueelses menetluses makstud tasu eest 30 eurot ning kaitsjale vandeadvokaadi abi A. Matvejevile kohtueelses menetluses makstud tasu eest 60 eurot ja kohtumenetluses makstud tasu eest 1000 eurot. 1 KarS § 274 järgi esitati D. Gokalole süüdistus kahes teos, millest üks tuli süüdistaja meelest kvalifitseerida KarS § 274 lg 1 ja teine KarS § 274 lg 2 p 3 järgi. Et KarS § 274 lg 2 p 3 näeb kvalifitseeriva tunnusena ette korduvuse, tulnuks mõlemad teod kvalifitseerida vaid KarS § 274 lg 2 p 3 järgi. (Ringkonnakohtu märkus) 3
(28)
  1. R.M. ilt raha väljapressimises G. Pamberg end süüdi ei tunnistanud. Tema kaitsja viitas sellele, et G. Pambergi ütlused R.M. ilt raha väljapressimise osas ei ole vastuolulised ja neis ei ole põhjust kahelda. Samas ei selgitanud kaitsja, missugused G. Pambergi ütlused ei ole vastuolulised ning milliste ja kelle ütlustega konkreetselt ei ole need vastuolus. Seetõttu ei saa kohus kaitsja väidet kuidagi kinnitada ega ümber lükata. Kohus saab hinnata vaid G. Pambergi kohtuistungil antud ütlusi ja need ei ole teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kooskõlas.
  2. Kannatanu R.M. i kohtuistungil antud ütluste kohaselt andsid kaaskinnipeetavad S.P. ja G. Pamberg talle valida, kas ta laseb nende jaoks kaaskinnipeetav E.R. i vanglakontole raha kanda või saab ta peksa. Kuna R.M. kartis peksa saada, laskis ta enda emal E.R. i arvele raha kanda ning nõustus jätma selle raha S.P. ile ja G. Pambergile. R.M. kinnitas, et temale E.R. ülekantud rahast midagi vangla kauplusest ei tellinud ja tema seda raha ei näinud. Kuigi R.M. i ütluste kohaselt oli põhiline väljapressija S.P. , kes teda lõi ja andis E.R. i andmed raha ülekandmiseks, oli G. Pamberg kogu aeg kõrval ja ähvardas teda verbaalselt.
  3. Kohus nõustub G. Pambergi kaitsja märkusega, et R.M. ei mäletanud kohtuistungil tõendamiseseme asjaolusid ja andis ütlusi enamuses osas pärast temale kohtueelses menetluses antud ütluste ettelugemist. Siiski ei näe kohus sellega seonduvalt menetlusnormide rikkumist: ütluste meenutamine kohtu loal on kooskõlas kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 288 lg 9 p-ga
  4. Arvestades, et süüdistuses toodud tegu pandi toime
  5. juulil 2015, on eluliselt igati usutav, et R.M. ei mäletanud kohtuistungil enam süüdistuses toodud ajal toimunut väga selgelt. Samuti on mõistetav, et R.M. , kes on praeguseks vanglast vabanenud ja oma eluga edasi läinud, ilmselt ka ei taha enam mäletada kõike vangistuses toimunut. Samas kinnitas R.M. kohtuistungil, et kuigi ta praegu enam kõike ei mäleta, on süüdistuses märgitu õige.
  6. Tunnistaja M.L. u kohtuistungil antud ütluste kohaselt töötas ta süüdistuses viidatud ajal Viru Vanglas ning vestluses R.M. iga sai teada, et viimasel olid probleemid G. Pambergi ja S.P. iga, kes pressisid temalt raha välja. Nimelt pidi R.M. i ema kandma E.R. i arvele raha ning viimane pidi selle raha eest tellima vangla kauplusest S.P. ile ja G. Pambergile kaupu. R.M. väitis, et kui raha ei laeku, pidi ta peksa saama. M.L. g ka kontrollis raha laekumist K-Raha kaudu ja nägi, et R.M. i ema oli E.R. i arvele raha kandnud. Ka E.R. i K-Raha väljavõttest nähtub, et
  7. juulil 2015 kandis A.M. E.R. i vanglakontole 20 eurot.
  8. Tunnistaja E.R. i (alates
  9. aasta juulist E.R-M. ) kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli tal Viru Vanglas karistuse kandmise ajal S.P. iga kokkulepe, et ta tellib viimase jaoks vangla kauplusest kaupa. E.R. ei teadnud, kes S.P. i jaoks tema vanglakontole raha üle kannab ja kas selle raha eest tahab kaupa veel keegi. Summa oli 20 eurot ja nad leppisid S.P. iga kokku, mida selle eest tellida. Pärast tellimuse kättesaamist pani E.R. kilekotis asuva kauba päevaruumis asuvasse külmkappi.
  10. Eeltooduga on tõendatud, et süüdistuses viidatud ajal pressisid kinnipeetavad G. Pamberg ja S.P. R.M. ilt vägivallaga ähvarades välja 20 eurot, et kasutada seda raha enda tarbeks vangla kauplusest kaupade ostmise näol. Sellega nõudsid nad vägivalla ähvardusel varalise kasu üleandmist ja ilmselgelt oli see ebaseaduslik. Seejuures ei ole oluline, kas kasutatud vägivald oli psüühiline või füüsiline. Et R.M. i väidete kohaselt toimus tal füüsiline konflikt vaid S.P. iga, ei vabasta G. Pambergi kuidagi selle teo toimepanemise süüdistusest, kuna R.M. i ütluste kohaselt oli G. Pamberg alati kohal ning ähvardas teda verbaalselt. Seetõttu pidas R.M. oma tervist ja elu ohustatuks. Füüsilise vägivalla kasutamisega ja samal ajal verbaalselt ähvardamisega tekitati R.M. ile selline hirmutunne, et peksmise vältimiseks nõustus ta laskma oma emal raha kaaskinnipeetava 4
(28)kontole üle kanda, teades, et ise ta seda raha kasutada ei saa ja seda kasutavad omaks tarbeks S.P. ning G. Pamberg.
  1. Nii S.P. il kui G. Pambergil oli ühine soov ja eesmärk saada R.M. ilt 20 euro ülekandmine E.R. i vanglakontole ning selle summa kasutamine enda huvides. Ühiselt ja kokkuleppel nad eesmärgi saavutamiseks ka tegutsesid. Et soovitu neil ka õnnestus, on tõendatud E.R. i ütlustega. Kuigi kohus nõustub G. Pambergi kaitsjaga selles, et E.R. i arvele kantud raha sai kasutada vaid E.R. ning R.M. il ei olnud selle raha kasutamise üle mingit võimu, ei anna see veel alust mõista G. Pamberg õigeks. G. Pambergi õigeksmõistmist ei tingi seegi, et raha kanti üle
  2. juulil 2015, kuid süüdistus räägib
  3. juulist 2015 – teatavasti toimub vanglas vangla kauplusest kaupade ostmine eeltellimise kaudu ja seega ei ole 9-päevane vahe mingi erisus.
  4. R.M. ilt raha väljapressimise pani G. Pamberg toime kavatsetult. Tema eesmärgiks oli saavutada 20 euro ülekandmine kaaskinnipeetava arvele, et see raha enda jaoks ära kulutada ning sel eesmärgil ta ka tegutses.
  5. Kannatanu E.V.I. ega seonduva süüdistuse osas ei ole vaidlust, et
  6. aprillil 2017 peksid D. Gokalo ja G. Pamberg E.V.I. t vangla päevaruumis. Seda tõendavad videosalvestise vaatlusprotokoll, meditsiiniosakonna tõend, fotod E.V.I. est ning E.V.I. e, G. Pambergi ja D. Gokalo ütlused. Vaidlus on selle üle, kas tegemist oli vaid kaaskinnipeetava kehalise väärkohtlemisega või tingis peksmise see, et E.V.I. ei suutnud tagada 50 euro ülekandmist enda arvele, et selle summa eest tellida vangla kauplusest G. Pambergile ja D. Gokalole kaupu.
  7. D. Gokalo ja G. Pamberg väitsid kohtuistungil, et mingit raha nad E.V.I. elt ei nõudnud, kuid narrisid teda, togisid ning naljatasid tema üle. G. Pamberg kinnitas, et ta lõi E.V.I. t käe ja jalaga päevaruumis, kuid ei tahtnud talle haiget teha. D. Gokalo kinnitas, et lõi E.V.I. ele lahtise käega vastu kukalt.
  8. Kannatanu E.V.I. e kohtuistungil antud ütluste kohaselt kandis ta G. Pambergi ja D. Gokaloga samal ajal karistust Viru Vanglas. Vanglas tekkis tal G. Pambergi ja D. Gokaloga konflikt, kuna viimased tahtsid, et ta laseks kanda enda vanglakontole 50 eurot ja telliks selle raha eest neile vangla kauplusest kaupu. E.V.I. hakkaski otsima võimalust lasta enda arvele see raha kanda ning G. Pamberg ja D. Gokalo käisid talle seda koguaeg meelde tuletamas. Kui E.V.I. el siiski ei õnnestunud kahe kuu jooksul raha saada, hakkasid G. Pamberg ja D. Gokalo teda päevaruumis peksma, mh käskisid tal minna külmkapi taha, kus peksmine jätkus. Mõlemad peksid E.V.I. t nii käte kui jalgadega ning löökidest tundis E.V.I. valu. E.V.I. kinnitas kohtuistungil, et kindlasti nõudis temalt raha G. Pamberg, kuid D. Gokalo osas jäi ta varasemas seletuskirjas kirjapandu juurde.
  9. D. Gokalo kaitsja viitas kohtuistungil sellele, et E.V.I. e ja D. Gokalo vahel oli konflikt seoses vaenulike suhetega, E.V.I. ei kinnitanud kohtuistungil, kas D. Gokalo teda üldse lõi ning vaid E.V.I. e sõnadest tuleneb see, et D. Gokalo nõudis temalt varalist kasu, kusjuures tema ütlused kauba ostmise nõudmise kohta olid ka väga segased. G. Pambergi kaitsja viitas sellele, et E.V.I. ei mäletanud kohtus tõendamiseseme asjaolusid ja tema ütlused raha küsimise kohta on ebausaldusväärsed. Kui kohtueelses menetluses kinnitas E.V.I. , et 50 euro nõudmine G. Pambergi poolt oli vale, siis kohtus väitis ta, et G. Pamberg siiski nõudis temalt 50 euro tasumist.
  10. Kohus jääb juba varem märgitu juurde, et kannatanule tema ütluste meenutamine kohtuistungil ei ole kuidagi vastuolus menetlusõigusega. Et tegu pandi toime ajavahemikul
  11. märtsist
  12. aprillini 2015, on eluliselt igati usutav, et E.V.I. ei mäletanud kohtuistungil enam toimunut väga 5
(28)selgelt. Samuti on mõistetav, et E.V.I. , kes on praeguseks vanglast vabanenud ja oma eluga edasi läinud, ilmselt ka ei taha enam mäletada kõike vangistuses toimunut. Kuna kohtuistungil oli E.V.I. el igakülgne võimalus toetada just neid ütlusi, mida ta pidas tõesteks ning kohtul ei ole mingisugust põhjust tema ütlusi mitte uskuda, on E.V.I. e ütlused usaldusväärsed. E.V.I. selgitas kohtuistungil veenvalt ja eluliselt usutavalt nii asjaolude mittemäletamist kui ka nende vastuolulisust ning jäi üheselt selle juurde, et ta kirjutas vanglas seletuskirja ja seal märgitu on õige. Pole tõendeid selle kohta, et E.V.I. e ja D. Gokalo vahel oleksid olnud vangistuse kandmise ajal vaenulikud suhted – muu hulgas ei viidanud sellele D. Gokalo isegi. D. Gokalo tunnistas kohtuistungil E.V.I. e löömist ning kohtu hinnangul on E.V.I. e kohtuistungil antud ütlustest üheselt mõistetavalt aru saada, et tema seostas enda peksmist just sellega, et ta ei suutnud muretseda enda vanglakontole D. Gokalo ja G. Pambergi jaoks 50 eurot ega saanud sellest tulenevalt neile vangla kauplusest kaupa tellida. Igasugused muud versioonid E.V.I. e ja D. Gokalo suhete ning peksmise põhjuste kohta puuduvad.
  1. Viru Vangla R hoone R1 osakonna päevaruumis asuva valvekaamera salvestise vaatlusprotokollist nähtub, kuidas D. Gokalo ja G. Pamberg
  2. aprillil 2015 E.V.I. t peksid. Peksmises osalesid nad mõlemad ning E.V.I. t löödi nii jalgade, käte kui ka televiisori puldiga. Videosalvestisest nähtuva peksmise intensiivsuse põhjal on alust järeldada, et E.V.I. tundis peksmisest valu. Videosalvestis kinnitab sedagi, et ühel hetkel liikus E.V.I. külmkapi taha, kus tema peksmine jätkus.
  3. Ühest Viru Vanglast saadud tõendist nähtub, et
  4. aprillil 2015 kell 10.40 toodi E.V.I. meditsiiniosakonda tervisekahjustuste fikseerimiseks ja esmaabiks. Välisel vaatlusel tuvastati tema paremal küljel 9,5 cm x 5 cm kollakas-sinine verevalum ning paremal õlavarre eespinnal 2 cm x 1 cm ja 1 cm x 1 cm näpujälje kujulised verevalumid. Ülejäänud kehal silmaga nähtavaid tervisekahjustusi ei tuvastatud ning esmaabi E.V.I. ei vajanud. E.V.I. e vigastusi kinnitavad ka temast tehtud fotod.
  5. Eeltooduga on tõendatud, et D. Gokalo ja G. Pamberg nõudsid E.V.I. elt varalise kasu üleandmist ning selle nõude mittetäitmise tagajärjel kasutasid nad tema suhtes füüsilist vägivalda. Seejuures ei saa E.V.I. e ütluste ja eelkõige vangla valvekaamera salvestise vaatlusprotokolli põhjal ka kuidagi väita, et D. Gokalo üksnes viibis passiivselt E.V.I. e ja G. Pambergi juures ega teinud midagi või et ta lõi E.V.I. t vaid ühel korral lahtise käega vastu kukalt. Isegi kui lähtuda sellest, et 50 euro kandmist vanglakontole ja sellest vangla kauplusest kaupade tellimist nõudis E.V.I. elt vaid G. Pamberg, tarvitasid vägivalda nii G. Pambergi kui D. Gokalo. Kuna KarS § 214 kontekstis ei ole oluline, kas varalist kasu reaalselt saadi, ei oma teo kvalifitseerimisel tähtsust D. Gokalo kaitsja väide, et puuduvad igasugused tõendid vangla kauplusest ostu tegemise ja kauba D. Gokalole üleandmise kohta. Kuna sellist ostu ei tehtud, ei saa neid tõendeid ka olla.
  6. E.V.I. elt raha väljapressimise panid D. Gokalo ja G. Pamberg toime kavatsetult. Nende eesmärk oli saavutada 50 euro ülekandmine E.V.I. e arvele, et kulutada see raha enda jaoks ära ning selle eesmärgi nimel nad tegutsesidki.
  7. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et G. Pambergil on kolm kriminaalkaristust: teda on karistatud Pärnu Maakohtu
  8. oktoobri 2019 otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7, 8, 9 ja § 4231 järgi ning Harju Maakohtu
  9. detsembri 2020 ja
  10. oktoobri 2021 otsustega KarS § 199 lg 2 p 9, § 4231, § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg 2 ja § 200 lg 2 p 7 järgi. D. Gokalol on üks kriminaalkaristus: teda on karistatud Viru Maakohtu
  11. jaanuari 2018 otsusega KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7, 8, 9 ja § 200 lg 2 p-de 4, 7, 9 järgi. Seega on G. Pambergi ning D. Gokalo süüdistused õigesti kvalifitseeritud KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Et 6
(28)mõlemad süüdistatavad on täiskasvanud ja süüdivad, on G. Pambergi ning D. Gokalo neile etteheidetavate tegude toimepanemises ka süüdi.
  1. D. Gokalo ja G. Pambergi kaitsjad taotlesid kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. D. Gokalo ja G. Pamberg olid sellega nõus. Kohus menetluse lõpetamist aga põhjendatuks ei pidanud. Esiteks ei saa kohus kuidagi kontrollida G. Pambergi kaitsja väidet, et väljapressimise kahtlustused esitati G. Pambergile
  2. aastal. Väljapressimised pani G. Pamberg tõesti toime
  3. aastal, kuid süüdistusakt saadeti kohtusse
  4. aastal. Kohus ei näe, et kriminaalasja menetlemisega oleks tahtlikult venitatud – ükskõik, kas kohtueelses menetluses või kohtus. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et D. Gokalo jätkas kuritegude toimepanemist
  5. ja
  6. aastal ning seetõttu võis tol ajal olla põhjendatud tema uute tegude liitmine alustatud kriminaalasja juurde. Lisaks nõustus Harju Maakohus
  7. juuli 2019 määrusega kohtuasjas nr 1-19-5408 G. Pambergi loovutamisega Euroopa vahistamismääruse alusel Soomele. Loovutamine toimus
  8. novembril 2019 ja veel
  9. novembril 2019 ei olnud infot, millal saab G. Pamberg Eestisse tagasi pöörduda. Kohtuasja menetlus jätkus koheselt, kui prokurörilt oli saabunud info, et G. Pamberg on tagasi Eestis. Tegemist ei ole ka lihtsa kriminaalasjaga: G. Pambergi ja D. Gokalot süüdistatakse raske esimese astme kuriteo toimepanemises ning süüdistus hõlmab kahte tegu.
  10. G. Pambergi karistamisel tuleb arvestada, et ta pani toime kaks tegu, millest ühe puhul kasutas ta füüsilist vägivalda. Teod pani G. Pamberg toime vangistuse kandmise ajal ning tegemist on esimese astme kuriteoga. G. Pambergi süü on keskmisest suurem ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on G. Pambergil üheksa kehtivat väärteokaristust ja kolm kehtivat kriminaalkaristust, kusjuures kriminaalkaristuste aluseks olevad teod pani ta toime pärast käesolevas kriminaalasjas menetletavaid tegusid. Hetkel kannab G. Pamberg karistust Harju Maakohtu
  11. oktoobri 2021 otsuse alusel. Neid asjaolusid arvestades on põhjendatud karistada G. Pambergi 6-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel tuleb selle karistusega liita G. Pambergile Harju Maakohtu
  12. oktoobri 2021 otsusega mõistetud 7 aasta 6 kuu ja 17 päevane vangistus. Need karistused tuleb liita osaliselt, arvestades kuritegude toimepanemise aega ja kannatanute seisukohti G. Pambergi karistamise osas. Siiski ei ole praegust karistust põhjendatud liita varasemale karistusele KarS § 214 lg-s 2 sätestatud minimaalsest karistusmäärast väiksemas ulatuses. Liitkaristuseks tuleb mõista 11 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust, millest 5 kuud ja 22 päeva vangistust on G. Pamberg perioodil
  13. augustist 2021 kuni
  14. veebruarini 2022 juba ära kandnud. Alates
  15. veebruarist 2022 jääb G. Pambergil kanda 11 aastat ja 25 päeva vangistust.
  16. D. Gokalo karistamisel tuleb võtta arvesse, et ta sooritas ühe teo ja kasutas selle käigus füüsilist vägivalda. Teo pani D. Gokalo toime vangistuse kandmise ajal ning tegemist on esimese astme kuriteoga. D. Gokalo süü on keskmine ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on D. Gokalol kakskümmend kuus kehtivat väärteokaristust ja üks kehtiv kriminaalkaristus, kusjuures kriminaalkaristuse aluseks olevad teod pani ta toime pärast käesolevas kriminaalasjas menetletavat tegu. Hetkel on D. Gokalo vahistatud teises kriminaalasjas, kusjuures vahistamist kohaldati tema suhtes uue kuriteo toimepanemise kahtluse tõttu vaid kaks nädalat pärast varasema vangistuse kandmiselt vabanemist. Lisaks on tema suhtes maakohtu menetluses veel üks kriminaalasi süüdistuses KarS § 274 lg 2 p 3 järgi korduvate kuritegude toimepanemises. See näitab üheselt, et D. Gokalo ei ole oma käitumist muutnud ning on jätkanud kuritegude toimepanemist nii vanglas kui pärast vanglast vabanemist. Neid asjaolusid arvestades on põhjendatud karistada D. Gokalot 5-aastase vangistusega. Vangistuse kandmise algust tuleb arvata tema vangistuse kandmisele asumisest. 7
(28)
  1. Menetluskuluna kuulub G. Pambergilt ja D. Gokalolt väljamõistmisele sundraha 1635 eurot. Lisaks kuulub G. Pambergilt väljamõistmisele kaitsjatasu kohtueelses menetluses 72 eurot ja D. Gokalolt 90 eurot. G. Pambergi kaitsja vandeadvokaat R. Sprengk esitas kohtumenetluses kaitsjatasu taotlused kogusummas 1840,20 eurot ja see tasu tuleb G. Pambergilt välja mõista. D. Gokalo kaitsja vandeadvokaadi abi A. Matvejev esitas kohtumenetluses järgmised kaitsjatasu taotlused:
  2. septembril 2020 summas 410,40 eurot, milles taotles muu hulgas ettevalmistamise eest tasu 270 eurot;
  3. mail 2021 summas 230,40 eurot, milles taotles muu hulgas täiendava kaitseakti koostamise eest 135 eurot;
  4. detsembril 2021 summas 247,20 eurot;
  5. detsembril 2021 summas 1246,80 eurot, milles taotles muu hulgas kohtukõne koostamise eest 324 eurot;
  6. detsembril 2021 summas 208,80 eurot, milles taotles muu hulgas
  7. detsembril 2021 kohtuistungil osalemise eest 144 eurot.
  8. septembri 2020 ja
  9. mai 2021 tasutaotlused on kohus juba täielikult rahuldanud.
  10. detsembri 2021 taotluse rahuldab kohus osaliselt: rahuldamata jääb kaitsja taotlus tasu saamiseks kohtukõne eest, kuna varasemalt kohus juba rahuldas kaitsja tasutaotlused asja kohtulikuks menetluseks ettevalmistamise eest summades 270 eurot ja 135 eurot, oma kohtukõnes ei viidanud kaitsja ühelegi uuele asjaolule, mida ta ei oleks käsitlenud juba kaitseaktis, kohtukõne ei ole väga pikk ja mahukas ning selles on enamuses tsiteeritud süüdistusakti teksti, Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Riigikohtu praktikat. Seega kuulub
  11. detsembri 2021 tasutaotlus rahuldamisele 1117,20 euro ulatuses (koos käibemaksuga). Ka
  12. detsembri 2021 tasutaotluse rahuldab kohus osaliselt: arvestades
  13. detsembri 2021 kohtuistungi toimumise kellaaegu, on kohtuistungil osalemise eest põhjendatud tasu 135 eurot ja kokku kuulub see tasutaotlus seega rahuldamisele 198 euro ulatuses (koos käibemaksuga). Kokku kuuluvad vandeadvokaadi abi A. Matvejevi tasutaotlused kohtumenetluse eest rahuldamisele summas 2203,20 eurot. Arvestades D. Gokalo suhtes kriminaalasja menetluse lõpetamist kahe teo osas seoses mõistliku menetlusaja möödumisega ja tema ühes teos õigeksmõistmist, on põhjendatud jätta osa neist kaitsekuludest riigi kanda. Riigi kanda jääb kaitsjatasu 1101,60 eurot ning D. Gokalolt kuulub väljamõistmisele kaitsjatasu 1000 eurot. Apellatsioonid
  14. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid G. Pambergi kaitsja vandeadvokaat R. Sprengk ja D. Gokalo kaitsja vandeadvokaadi abi A. Matvejev.
  15. G. Pambergi kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist G. Pambergi süüditunnistamise ja temalt menetluskulude väljamõistmise osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista G. Pamberg õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja G. Pambergi karistuse kergendamist, talle uue liitkaristuse mõistmist (lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga) ning temalt sundraha väljamõistmise tühistamist. Kaitsja hinnangul ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud, kohus hindas tõendeid valesti ning rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
  16. Esmalt tuleb mõlema G. Pambergile etteheidetava teo menetlemise osas juhtida tähelepanu järgmisele. Kui kannatanule meenutatakse KrMS § 288 lg 9 p 3 kohaselt asjaolusid, saab tema ütlusi arvestada vaid juhul, kui tal tulevad asjaolud meelde ja ta annab sellest tulenevalt küsimustele konkreetsed vastused. Kaugülekuulamisel toimub kohtueelses menetluses antud ütluste meenutamine üldjuhul nende ettelugemisega ja sellises olukorras ei piisa, kui kannatanu vastab ristküsitlusel pärast ütluste ettelugemist, et nii võis olla või oli jah nii või et etteloetud protokoll on õige. Mälu värskendamiseks ette loetud tekst ei ole ristküsitluse osa ja etteloetud teksti ei saa lugeda avaldatuks nii nagu tehakse KrMS §-s 2891 sätestatud olukorras.
  17. Kuna väljapressimise R.M. ilt pani G. Pamberg süüdistuse kohaselt toime
  18. juulil 2015, tuleb tõendada kuriteo toimepanemine just sel päeval. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et G. Pamberg 8
(28)oleks nõudnud sel päeval raha kasutamist enda tarbeks ning et ta oleks üldse viibinud sel päeval R.M. i kambris. R.M. ise ei öelnud konkreetselt, et sel päeval teda ähvardati ja temalt nõuti raha kasutamise võimaldamist. Väidetavalt väljapressitud raha kanti E.R. i arvele juba
  1. juulil 2015 ning pärast seda ei olnud R.M. il selle raha üle enam mingit võimu. Maakohus leidis, et 9-päevane vahe ei ole mingi erisus, kuna teatavasti toimub vanglas vangla kauplusest kaupade ostmine eeltellimise kaudu. Sellega väljus maakohus süüdistuse piiridest, rikkudes KrMS § 268 lg-tes 1 ja 5 sätestatut. Kuna kinnipeetavad teavad, et kinnipeetava isiklikul arvel olevat raha saab kasutada vaid see kinnipeetav, kelle arvel raha on, ei olnud G. Pambergil ja S.P. il ka mingit mõtet ähvardada R.M. it ega nõuda E.R. i arvele kantud raha kasutamist endi tarbeks – seda nõuet ei oleks R.M. saanud täita. Ka ei vajanud E.R. raha kasutamiseks R.M. i kinnitust: E.R. i sõnul ei teadnud ta, et raha oli R.M. iga seotud – tema teada organiseeris raha ülekandmise S.P. ning tal oli S.P. iga kokkulepe, et ta ostab viimasele selle raha eest kaupa.
  2. E.V.I. ega seonduva teo osas ei ole vaidlust, et G. Pamberg ja D. Gokalo teda peksid. Vaidlus on selles, kas nad nõudsid E.V.I. elt ähvardamise ja peksmisega kaupade ostmist 50 euro väärtuses või mitte. Siin on sõna-sõna vastu olukord. Kui üldiselt tuleb sellises olukorras kõrvaldamata kahtlused tõlgendada KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatavate kasuks, siis praegu ei ole isegi kõrvaldamata kahtlusi, sest E.V.I. e ütlused tuleb jätta kõrvale. E.V.I. muutis oma ütlusi ristküsitluse käigus ja tema ütlused kohtuistungil olid raha nõudmise osas ka vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega. Kui esmalt väitis ta kohtuistungil, et temalt taheti võlgu võtta ja võlgu võtmist küsiti rahulikult, siis hiljem väitis ta kohtuistungil, et teda ähvardati ja temalt nõuti raha üleandmist. Isegi prokurör pidi kontrollima tema ütluste usaldusväärsust ja E.V.I. kinnitas prokurörile, et tema kohtueelses menetluses antud ütlused on õiged. Kohtus väitis ta, et G. Pamberg nõudis temalt 50 euro tasumist, kuid usaldusvääruse kontrolliks avaldatud kohtueelse menetluse ütluste kohaselt ei nõudnud temalt raha mitte keegi. Ka väitis ta kohtus, et kirjutas seletuskirju temalt 50 euro nõudmise kohta ning rääkis seletuskirjas tõtt, kuid usaldusväärsuse kontrolliks avaldatud kohtueelse menetluste ütlustes kinnitas ta, et seletuskiri oli osaliselt vale ja vale oli just raha nõudmine. Seega on E.V.I. e ütlustes vaidlusaluses küsimuses diametraalsed vastuolud. Kohus ei põhjendanud veenvalt, miks ta pidas E.V.I. e ütlusi vaatamata vastuoludele usaldusväärseks. Seejuures põhjendas kohus E.V.I. e ütluste usaldusväärsust sisuliselt ka tema vastuoluliste ütlustega. Nimelt viitas kohus sellele, et E.V.I. jäi kohtuistungil üheselt selle juurde, et antud asjas kirjutas ta vanglas seletuskirja ja seal märgitu on õige, samas kui seegi E.V.I. e kinnitus oli tegelikult vastuolus tema kohtueelses menetluses antud ütlustega.
  3. Kui G. Pambergi ei saa kogutud tõendite baasil õigeks mõista, siis tuleks talle mõista kergem karistus ning uus liitkaristus, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga. Arvestada tuleks kriminaalasja mõistlikku menetlusaega: mõistliku menetlusaja ületamise tõttu tuleks karistus mõista sanktsiooni alammääras. Kahtlustused esitati
  4. aastal ehk ca 7 aastat tagasi. Üksnes esimese astme kuritegu ei muuda asja keerukaks, asi piirdub väga lihtsate väljapressimistega ning ka tõendite maht on pigem väike. Oluline on see, et G. Pamberg ei venitanud asja arutamist ning oli kohal kõikidel istungitel, kui see tal võimalik oli. Riigi tegevusest tuleb aga esile tõsta see, et G. Pamberg loovutati vaatamata Eestis toimuvale kohtumenetlusele Soome.
  5. Sundraha tuleb jätta G. Pambergilt välja mõistmata, kuna pärast käesolevas asjas menetletavaid tegusid on teda karistatud hiljem toime pandud tegude eest. Kui kõiki tegusid oleks menetletud ühiselt, oleks G. Pambergilt mõistetud välja üks sundraha. Tegude eraldi menetlemine ei saa panna G. Pambergi raskemasse olukorda ega tuua kaasa uuesti sundraha väljamõistmist.
  6. D. Gokalo kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist D. Gokalo süüditunnistamise ja karistamise osas ning uue otsuse tegemist, millega mõista D. Gokalo KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 9
(28)järgi õigeks. Alternatiivselt taotleb kaitsja D. Gokalo teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121 lg 1 järgi ning tema karistamist 1-kuulise vangistusega või tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.
  1. Mõistliku menetlusaja kontekstis tuleb arvestada, et nähtuvalt
  2. mai 2015 vaatlusprotokollist alustati kohtueelset menetlust juba vähemalt
  3. aasta maikuus. Kuna D. Gokalo kuulati süüdistusakti kohaselt kahtlustatavana üle
  4. mail 2015, tuleb sellest kuupäevast arvestada tema suhtes mõistliku menetlusaja kulgemise algust. Kokku on kohtueelne menetlus ja kohtumenetlus D. Gokalo suhtes apellatsiooni esitamise ajaks toimunud ca 6,5 aastat (kohtueelne menetlus ca 2,5 aastat ja kohtumenetlus ca 4 aastat).
  5. Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks võttis kohtueelne menetlus sedavõrd kaua aega. Kohus pidas kohtueelse menetluse kestust põhjendatuks, kuna pärast väljapressimise osas menetluse alustamist pani D. Gokalo vanglas toime veel teisigi kuritegusid, mis oli mõistlik ühendada ühiseks menetlemiseks. Kaitsja sellega ei nõustu ja juhib tähelepanu järgnevale.
  6. veebruari 2017 süüdistusaktist nähtub, et ka teised D. Gokalole etteheidetud teod leidsid aset
  7. aasta märtsisaprillis, nagu kõnesolev väljapressiminegi. Kohtueelse menetluse läbiviimise ajal viibisid D. Gokalo ja kannatanud vanglas ning nende kättesaamine ja menetlustoimingutele allutamine ei olnud probleemne. Kriminaalasi ei ole väga keerukas ega mahukas. Süüdistusaktis on tõenditena märgitud vaid videosalvestised vangla turvakaameratest, vangla meditsiinosakonna tõendid ning vangla ametnike ja kinnipeetavate ütlused, kusjuures iga teo kohta andis ütluseid maksimaalselt kolm inimest. Neid asjaolusid arvestades ei ole kohtueelse menetluse kestvus mõistlik.
  8. Seoses kohtumenetlusega viitas maakohus sellele, et G. Pamberg loovutati Euroopa vahistamismääruse alusel
  9. novembril 2019 Soomele. See loovutamine toimus aga ca 2 aastat pärast
  10. detsembril 2017 süüdistusakti kohtusse esitamist. Esimene eelistung toimus
  11. märtsil 2018 ning G. Pambergi üleandmine Soomele ei takistanud menetluse läbiviimist. Menetlus venis seetõttu, et prokuratuur soovis ühendada erinevad omavahel mitteseotud teod ühiseks menetlemiseks ja kohus nõustus sellega. Nii ühendas kohus
  12. mail 2018 kaks kohtuasja – nr 1-17-11773 ja nr 1-18-4056 – ühiseks menetlemiseks ning andis D. Gokalo kaassüüdistavad
  13. juunil 2018 kohtu alla. Edasi esitas ringkonnaprokurör
  14. mail 2019 kohtule taotluse ühendada A.L. i süüdistus kriminaalasjast nr 1-19-3863 tagasi kriminaalasja nr 1-17-11773 juurde ja jätkata asja lahendamisega üldmenetluses. Kohus rahuldas prokuratuuri taotluse
  15. mai 2019 määrusega ning
  16. novembril 2019 toimus ühendatud asjas eelistung. Sellel istungil selgus, et G. Pamberg on loovutatud Soomele ja seoses sellega tuleb põhiistungid lükata määramata ajaks edasi. Siis esitas A.L. i kaitsja taotluse menetluse lõpetamiseks oma kaitsealuse suhtes seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kohus rahuldas selle taotluse ning põhiistungid toimusid asjas vaid
  17. aasta detsembris. Kaitsja hinnangul ei ole selline kohtumenetluse läbiviimine õigustatud. Seejuures märkis kohus seoses teiste D. Gokalo süüdistustega isegi, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasja arutatakse efektiivselt, kiiresti ja mõistliku aja jooksul ning et ühegi süüdistatava käitumisele (haigestumine ja ühe süüdistatava viibimine Soome kinnipidamisasutuses) ei saa midagi ette heita.
  18. Kohtuotsusest võib järeldada, et kriminaalmenetlus jäeti mõistliku menetlusaja möödumise motiivil D. Gokalo süüdistuses KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi lõpetamata, kuna tegemist on esimese astme kuriteoga. Seadus ega kohtupraktika ei näe aga ette kuriteo raskuse arvestamist, vaid eeskätt tuleb arvestada asja keerukust ja mahukust. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluse osaline lõpetamata jätmine põhjendatud ega seaduslik. 10
(28)
  1. Kaitsja arvates ei selgu kohtuotsusest, milline oli D. Gokalo roll väidetava kuriteo toimepanemisel. Kui süüdistuse ja kohtu versiooni kohaselt nõudsid G. Pamberg ning D. Gokalo E.V.I. elt raha ja seda saamata peksid E.V.I. t vangla osakonna päevaruumis, siis G. Pambergi ning D. Gokalo versioon on teistsugune. Nad kinnitasid kohtuistungil, et mingit raha nad E.V.I. elt ei nõudnud, kuid narrisid teda, togisid ja naljatasid tema üle. G. Pamberg kinnitas, et lõi E.V.I. t käe ja jalaga päevaruumis, kuid haiget talle teha ei tahtnud ning D. Gokalo kinnitas, et lõi E.V.I. t lahtise käega vastu kukalt. Tähele tuleb panna sedagi, et E.V.I. kinnitas kohtuistungil, et tema vene keelt ei oska. Kuna D. Gokalo ei oska eesti keelt, jääb arusaamatuks, kuidas sai ta sellises olukorras esitada E.V.I. ele nõude osta tema jaoks kaupa vangla kauplusest. Ka G. Pamberg ei kinnitanud, et neil oli D. Gokaloga kokkulepe nõuda kooskõlastatult E.V.I. elt vangla kauplusest kauba ostmist. Seega isegi kui nõustuda kohtu seisukohaga, ei ole siiski võimalik tuvastada, kas D. Gokalo pani teo toime üldse täideviijana. Ilma selleta ei ole võimalik tuvastada ka tema süü suurust ega teo raskust.
  2. D. Gokalo ja G. Pambergi poolsest nõudest osta nende jaoks kaupa vangla kauplusest rääkis E.V.I. vaid kohtueelses menetluses. Kohtuistungil E.V.I. seda otseselt ei kinnitanud. Tema ülekuulamine toimus kohtuistungil videosilla kaudu ning ta kinnitas kohtuistungil vaid seda, et kohtueelses menetluses mäletas ta sündmusi paremini kui kohtumenetluse ajal. Seejuures väärib märkimist ka asjaolu, et D. Gokalo ja G. Pamberg taotlesid E.V.I. e kutsumist kohtuistungile, kuid kohus jättis selle taotluse rahuldamata ning E.V.I. e mälu värskendamine ei toimunud selliselt, nagu seadus seda ette näeb. E.V.I. ei tutvunud oma kohtueelses menetluses antud ütlustega, vaid lihtsalt kinnitas, et tol hetkel mäletas ta toimunut paremini. Kohus märkis, et kannatanult on raske oodata 6 aasta taguste sündmuste hästi mäletamist. Kaitsja hinnangul olid E.V.I. e ütlused väga segased ning nende alusel ei saa järeldada, et D. Gokalo ja G. Pamberg esitasid talle nõude osta neile vangla kauplusest kaupa. Isegi kui kasutada E.V.I. e ütlusi tõendina, ei lükka need siiski ümber D. Gokalo versiooni. Kuna tegemist on sõna-sõna vastu olukorraga, ei või E.V.I. e ütlused olla D. Gokalo süüditunnistamise aluseks.
  3. D. Gokalo kinnitas, et lõi intsidendi käigus E.V.I. ele lahtise käega vastu kukalt. E.V.I. ei kinnitanud, et ta tundis sellest löögist valu. Seega kui välistada, et D. Gokalo esitas E.V.I. ele nõude osta enda jaoks kaupa vangla kauplusest, võiks tegemist olla vaid KarS § 121 lg 1 järgse kuriteoga. Et D. Gokalo löök oli aga vähese intensiivsusega ja sellega ei kaasnenud tagajärjena E.V.I. ele tervisekahjustust ega valuaistingut, mis objektiivse kõrvalseisja seisukohast oleks hinnatav teo tüüpilise tagajärjena, ei ole täidetud sellegi kuriteo tunnused. Isegi kui kvalifitseerida D. Gokalo tegu KarS § 121 lg 1 järgi, ei vasta temale mõistetud karistus siiski seadusega ettenähtud karistusmääradele ning D. Gokalot tuleks karistada miinimummääras, kuna tema tegu ei olnud intensiivne. Apellatsioonivastus
  4. Prokurör leiab apellatsioonivastuses, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Kuna D. Gokalo kaitsja taotleb D. Gokalo suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise motiivil ning mõistliku menetlusaja möödumisele on viidanud ka 11
(28)G. Pambergi kaitsja, tuleb ringkonnakohtul esmalt analüüsida menetlusajaga seonduvat (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri 2019 määrus asjas nr 1-17-10050, p 11).
  2. Riigikohus on koduvalt viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille kohaselt algab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 viidatud mõistliku aja kulg kriminaalasjades isiku süüdistamisega. Kriminaalsüüdistust tuleb nimetatud kontekstis üldjuhul tõlgendada kui pädeva ametiasutuse poolt isiku ametlikku teavitamist sellest, et väidetavalt on ta pannud toime kuriteo. Samas võib aga menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse mineva aja käivitada ka mingi muu toiming, mis sisaldab endas viidet sellisele teatele ja mõjutab samamoodi oluliselt kahtlustatava olukorda. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. juuni 2014 otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 586 ja
  4. juuni 2015 määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 9) Menetluse ajaline kestvus ei ole aga üldjuhul ainuke otsustamiskriteerium, vaid analüüsida tuleb ka teisi tegureid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetlusaja mõistlikkuse hindamisel tuleb eeskätt lähtuda konkreetse kohtuasja keerukusest, kaebaja käitumisest, asjaomaste asutuste ehk riigivõimu tegutsemisest ning selle olulisusest, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Üksnes juhtudel, mil menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, on inimõiguste kohus pidanud võimalikuks tuvastada mõistliku menetlusaja nõude rikkumine üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni 2013 määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 9 ja
  6. juuni 2015 määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 10)
  7. E.V.I. ega seonduvas teos kuulati G. Pamberg esmakordselt kahtlustatavana üle
  8. mail 2015 ning D. Gokalo
  9. mail
  10. R.M. iga seonduvas teos kuulati G. Pamberg esmakordselt kahtlustatavana üle
  11. oktoobril
  12. Seetõttu tuleb neist kuupäevadest arvestada ka nende tegude menetlusaja kulgemise algust. Praeguseks on menetlus seega mõjutanud G. Pambergi R.M. iga seonduva teo osas ligikaudu 7 aastat ja E.V.I. ega seonduva teo osas ligikaudu 7 aastat ja 5 kuud ning D. Gokalot ligikaudu 7 aastat ja 4 kuud. Sellist menetlusaega ei saa ringkonnakohtu hinnangul veel ilmselgelt ebamõistlikuks pidada, mistõttu tuleb järgnevalt käsitleda ka eelmises punktis nimetatud üksikkriteeriume.
  13. Kohtuasja keerukus võib väljenduda nt tõendite vastuolulisuses, nende hulgas, süüdistatavate ja menetletavate käitumisaktide rohkuses jms. Kaebaja käitumise puhul tuleb arvestada, kas ta on menetlusest kõrvale hoidunud või muul viisil takistanud kiiret ja tõhusat menetlust. Riigivõimu käitumisega seoses on vaja analüüsida, kas asjaomased asutused on võtnud tarvitusele piisavalt meetmeid kriminaalasja kiireks ja efektiivseks lahendamiseks. Kaebaja jaoks omavad olulist kaalu eelkõige kriminaalmenetlusega kaasnevad põhiõiguste riived, nt tõkendi kohaldamise või vara arestiga kaasnevad piirangud ja ebakindlus oma tuleviku suhtes.
  14. Praegune kohtuasi ei ole oma sisult kuigivõrd keerukas. Küll aga ilmestab selle mõningat keerukust esialgsete süüdistatavate ja neile etteheidetud tegude arv. Nimelt saadeti kohtusse algselt süüdistusakt, milles oli viis kuriteoetteheidet kokku neljale süüdistatavale (D. Gokalole, G. Pambergile, A.L. ile ja S.P. ile). Enne süüdistatavate kohtu alla andmist saadeti kohtusse veel teinegi süüdistusakt, milles D. Gokalole tehti täiendav kuriteoetteheide. Kuna kuriteoetteheidete kaudu olid süüdistatavad teineteisega seotud ja seega oli põhjendatud ka neile etteheidetavate tegude ühine menetlemine, tuleb kohtuasja keerukust hinnata tervikuna, mitte üksnes KarS § 214 järgseid tegusid arvestades (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  15. juuni 2014 otsus asjas nr 3-11-14-14, p 626). Erinevate kuriteoetteheidete kohtueelse menetlemise käigus kuulati lisaks süüdistatavatele üle rohkelt tunnistajaid ja kannatanud, koostati sündmuskoha ja asitõendi vaatlusprotokollid ning võeti kriminaalasja materjalide juurde tõendid kannatanutele tekitatud tervisekahjustuste kohta, K-Raha väljavõte ja üks tsiviilhagi. Kohtumenetluse käigus küll lõpetati kriminaalasja menetlus ühe süüdistatava (A.L. i) suhtes seoses mõistliku menetlusaja 12
(28)möödumisega ja ühele süüdistatavale (S.P. ile) tehtud kuriteoetteheited eraldati lahendamiseks kokkuleppemenetluse korras, kuid sellest hoolimata tuli jätkata viie kuriteosündmuse kohtulikku uurimist kahe süüdistatava (G. Pambergi ja D. Gokalo) suhtes. Kohtus kuulati üle viis kannatanut, seitse tunnistajat ja kaks süüdistatavat ning uuriti kirjalikke tõendeid. Seega ei ole mahu poolest tegemist väikse kriminaalasjaga.
  1. Hinnates riigivõimu ja süüdistatavate käitumist, peab ringkonnakohus vajalikuks jagada kriminaalasjaga seonduv menetlus kahte etappi. Esmalt vaatab kohtukolleegium kohtueelset menetlust ja seejärel kohtumenetlust.
  2. E.V.I. elt väljapressimise osas alustati menetlust
  3. aprillil
  4. Siis kuulati üle üks tunnistaja ja fikseeriti E.V.I. e kehavigastused.
  5. aprillil 2015 kuulati E.V.I. kannatanuna üle,
  6. mail 2015 esitati G. Pambergile kahtlustus ja koostati asitõendi protokoll,
  7. mail 2015 esitati kahtlustus D. Gokalole,
  8. juunil,
  9. augustil ja
  10. augustil 2015 kuulati üle tunnistajad ning
  11. oktoobril 2015 esitati D. Gokalole täiendav kahtlustus. R.M. ilt väljapressimise osas alustati menetlust
  12. augustil 2015 ja siis kuulati R.M. kannatanuna üle. 1.–
  13. septembrini 2015 kuulati üle mitu tunnistajat,
  14. oktoobril 2015 esitas R.M. tsiviilhagi ning
  15. oktoobril 2015 esitati G. Pambergile ja S.P. ile kahtlustused. Nagu käesoleva otsuse punktis 49 mainitud, saadeti esialgne süüdistusakt aga kohtusse rohkemate kuriteoetteheidetega ja seetõttu tuleb kohtueelse menetluse toimetamise aktiivsuse hindamisel arvestada kõigi kuriteoetteheidete menetlemisele kulunud aega. Teiste esialgses süüdistusaktis nimetatud tegude menetlemist alustati
  16. aasta mais, juunis ja augustis ning kõigi tegude menetlemiseks tehti järjest menetlustoiminguid kuni
  17. aasta oktoobrini. Prokuratuuri saadeti kriminaalasja materjalid
  18. oktoobril 2015 ning süüdistusakt esitati kohtule
  19. aasta detsembris. Seega nähtub, et süüdistusakt esitati kohtule alles enam kui kaks aastat pärast seda, kui kriminaalasja materjalid saadeti prokuratuuri. Selline süüdistusakti viibimine tekitab kahtluse, et kohtueelset menetlust ei toimetatud piisavalt aktiivselt.
  20. Ringkonnakohus palus prokuröril koostada kohtueelse menetluse toimingute kronoloogia. Prokuröri vastuse kohaselt menetleti kriminaalasjas tegelikult rohkemaid kuriteoetteheiteid rohkemate kahtlustatavate suhtes. Nii ühendati kriminaalasjaga
  21. jaanuaril 2015 V.S. i2 kahtlustus KarS § 247 lg 1 ja § 404 lg 1 järgi.
  22. oktoobril 2015 lõpetati kriminaalmenetlus D. Gokalo kahtlustuses KarS § 214 lg 2 p 1 järgi J.P. lt väljapressimises.
  23. novembril 2015 ühendati kriminaalasjaga S.G. i kahtlustused.
  24. novembril 2017 lõpetati kriminaalasjas menetlus I.J. , V.S. i, G. Pambergi, S.P. i ja M.M. i kahtlustustes KarS § 404 lg 1 – § 22 lg 2 järgi
  25. jaanuaril 2015 Viru Vanglas D.Z. süütamisele kihutamises ning M.H. i (H; endine P), S.G. i, A.K. i ja I.J. kahtlustustes KarS § 121 lg 2 p 3 järgi S.T. kehalises väärkohtlemises.
  26. novembril 2017 eraldati kriminaalasjast veel materjalid D.Z. osas ning
  27. ja
  28. novembril 2017 S.G. i ning V.S. i osas.
  29. detsembril 2017 lõpetati kriminaalasjas menetlus M.H. i kahtlustuses KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi koos G. Pambergi ja D. Gokaloga E.V.I. elt väljapressimises.
  30. Vaadates eelmises punktis toodud kronoloogiat, jääb mõneti küsitavaks, kuidas suhestub praeguse kriminaalasjaga V.S. i kahtlustus KarS § 247 lg 1 järgi. Kuna ei ole teada, et see kahtlustus oleks kuidagi seotud praeguses kohtuasjas tehtud kuriteoetteheidetega, võib küsida, miks menetleti seda kahtlustust koos praeguse kohtuasja aluseks olevate tegudega. Tõsi, prokuröri kronoloogia kohaselt kahtlustati V.S. it ka süütamisele kihutamises ja seda koos G. Pambergi ja S.P. iga. Seetõttu võis olla põhjendatud ka V.S. i erinevate kahtlustuste menetlemine koos G. Pambergile ja S.P. ile etteheidetud tegude menetlemisega. Nähtuvalt prokuröri kronoloogiast lõpetati kriminaalmenetlus G. Pambergile, S.P. ile ja V.S. ile ühiselt ette heidetud süütamisele kihutamise kahtlustuses
  31. novembril 2017 ning muud V.S. it puudutavad materjalid eraldati 2 Prokurör on küll kohati viidanud V.S. ile – on aga mõista, et tegelikult on silmas peetud V.S. ovit. 13
(28)kriminaalasjast
  1. novembril 2017 – ilmselt peab prokurör silmas V.S. i KarS § 247 järgse kahtlustuse materjale. Seega teoreetiliselt saaks V.S. ile, G. Pambergile ja S.P. ile ette heidetud tegude ühine menetlemine praeguses kriminaalasjas süüdistusakti kohtusse saatmise viibimist põhjendada. Siiski tekib küsimus, et kui väidetav ühine süütamisele kihutamine pandi toime
  2. jaanuaril 2015, siis mis põhjustel menetleti seda tegu enne kriminaalmenetluse lõpetamist ligikaudu 2 aastat. Kuna sellele küsimusele prokuröri kronoloogia vastust ei anna, ei saa välistada, et kriminaalmenetluse lõpetamisega venitati põhjendamatult kaua ning see venitas omakorda ka põhjendamatult praeguse kriminaalasja aluseks oleva süüdistusakti kohtusse saatmist. Kui G. Pambergile, V.S. ile ja S.P. ile ühiselt ette heidetava süütamisele kihutamise kahtlustuses oleks kriminaalmenetlus lõpetatud varem, oleks ilmselt ka teine V.S. i kahtlustus eraldatud praegusest asjast varem kui
  3. novembril 2017 ning mingeid põhjuseid tema kahtlustuse ühiseks menetlemiseks koos G. Pambergile ja S.P. ile etteheidetavate tegudega enam ei oleks olnud. Seega ei pruugi ka V.S. i KarS § 247 järgse kahtlustuse menetlemine põhjendada seda, miks saadeti süüdistusakt praeguses asjas kohtusse alles
  4. aasta detsembris. Mõistetavalt ei põhjenda süüdistusakti viimist ka D. Gokalole esitatud kahtlustus J.P. lt väljapressimises, kuna selles kahtlustuses lõpetati kriminaalmenetlus juba
  5. oktoobril
  6. Viimaks võib prokuröri kronoloogiast näha seoseid ka M.H. i ja S.G. i vahel ning M.H. i ja G. Pambergi ning D. Gokalo vahel. Nimelt kahtlustati M.H. i koos S.G. iga S.T. kehalises väärkohtlemises ja koos G. Pambergi ning D. Gokaloga E.V.I. elt väljapressimises. Et M.H. oli seotud mõlema kahtlustusega, võis olla põhjendatud ka kahtlustuste menetlemine ühises menetluses. Kuna M.H. i ja S.G. i suhtes lõpetati menetlus neis kahtlustustes
  7. aasta novembris ja detsembris, võiks see iseenesest põhjendada, miks saadeti praeguse kohtuasja aluseks olev süüdistusakt kohtusse alles
  8. aasta detsembris. Siiski tekib ringkonnakohtul küsimus, et kui G. Pambergi ja D. Gokalot M.H. iga ühendava kahtlustuse osas tehti prokuröri kronoloogiast nähtuvalt viimane menetlustoiming enne M.H. i suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist
  9. aasta oktoobris, siis miks võeti otsustus tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks vastu alles
  10. aasta detsembris. Kuna sellele küsimusele ei anna prokuröri kronoloogia samuti vastust, ei saa välistada, et tegelikult ei olnudki mõistlikke põhjendusi, miks viibis praeguse kohtuasja aluseks oleva süüdistusakti kohtusse saatmine sedavõrd kaua. Kahtlused kriminaalasja kohtueelse menetluse vajalikus aktiivsuses peab ringkonnakohus põhjendatuks tõlgendada süüdistatavate kasuks. Seega ei saa välistada, et kohtueelset menetlust ei toimetatud piisavalt aktiivselt ning süüdistusakti kohtusse saatmisega venitati põhjendamatult kaua. See räägib mõistliku menetlusaja nõude rikkumise kasuks.
  11. Nagu eelnevalt märgitud, saadeti esialgne süüdistusakt kohtusse
  12. aasta detsembris.
  13. aasta märtsis esitasid A.L. i, D. Gokalo ja S.P. i kaitsjad kaitseaktid ning
  14. märtsil 2018 pidi toimuma eelistung. G. Pambergi kaitsja sellele istungile ei ilmunud ning jättis esitamata ka kaitseakti. Seetõttu planeeriti uus eelistung
  15. aprilliks
  16. Ka sellele istungile G. Pambergi kaitsja ei ilmunud ning ei olnud jätkuvalt esitanud kaitseakti. Seetõttu lükkas kohus eelistungi määramata ajaks edasi ja tegi päringu Eesti Advokatuurile.
  17. aprillil 2018 sai kohus Eesti Advokatuurilt vastuse, et G. Pambergi kaitsjal ei olnud võimalik seoses raske haigestumisega oma tööülesandeid täita ning kui kohus teeb riigi õigusabi andmise määruse, on vandeadvokaat R. Sprengk valmis võtma kaitsekohustuste täitmise üle.
  18. aprillil 2018 tegigi kohus määruse G. Pambergile uue kaitsja määramise kohta ning planeeris eelistungi ajaks
  19. juuni
  21. mail 2018 saabus kohtusse D. Gokalo suhtes uus süüdistusakt, prokurör palus selle käesoleva kriminaalasjaga ühendada ja
  22. mai 2018 määrusega kohus seda ka tegi.
  23. juunil 2018 toimus eelistung ja süüdistatavad anti kohtu alla.
  24. Eeltoodust nähtub, et kohtulik eelmenetlus venis mõnevõrra G. Pambergi esialgse kaitsja haigestumise tõttu. Sellist kohtumenetluse venimist ei saa ette heita riigile ega ka süüdistatavatele. Kriminaalasjaga D. Gokalo täiendava süüdistusakti ühendamine kohtumenetlust ei venitanud, sest 14
(28)asjade ühendamine otsustati ajal, mil toimus G. Pambergi kaitsja vahetumine ning eelistungi pidamine oli seetõttu edasi lükatud.
  1. Kohtulikku arutamist planeeriti alustada
  2. jaanuaril
  3. Siis teatas aga D. Gokalo kaitsja, et on haigestunud ega saa istungitele ilmuda. Kohus lükkas kohtuliku arutamise alguse edasi
  4. jaanuariks
  5. Sellele istungile ei ilmunud süüdistatav S.P. , kes oli teatanud kaitsjale oma haigestumisest. Uus istung planeeriti
  6. jaanuariks 2019, kuid sellelegi istungile jättis S.P. tulemata, teatades kaitsjale, et tema haigus on süvenenud. Kohus määras uute istungiaegade planeerimiseks korraldava istungi
  7. veebruariks
  8. Sellele istungile jättis S.P. jälle tulemata, olles eelnevalt kaitsjale teada andnud, et on jätkuvalt haige ja soovib kriminaalasja lahendamist kokkuleppemenetluses. Ka prokurör taotles S.P. i süüdistuse eraldamist kokkuleppemenetlusse ning lisaks A.L. i süüdistuse eraldamist lühimenetlusse. Kohus rahuldas prokuröri taotlused ning planeeris G. Pambergi ja D. Gokalo süüdistuste arutamiseks kohtuistungid
  9. aasta novembrisse-detsembrisse või alternatiivselt
  10. aasta juulisse.
  11. mail 2019 esitas prokurör taotluse A.L. i süüdistuse selle kriminaalasjaga taasühendamiseks, kuna kohus ei nõustunud A.L. i süüdistuse arutamisega lühimenetluses.
  12. mail 2019 peeti korraldav istung, et arutada A.L. i süüdistuse ühendamist ja planeerida uued istungiajad. Kohus otsustas A.L. i süüdistuse asjaga ühendada ning planeeris uued istungiajad
  13. aasta novembrisse-detsembrisse. Kohtulik arutamine pidi algama
  14. novembril 2019, kuid siis selgus, et G. Pamberg oli
  15. novembril 2019 loovutatud Euroopa vahistamismääruse alusel Soomele (loovutamismäärus tehti
  16. juulil 2019). Kuna puudus info selle kohta, millal saadetakse G. Pamberg Eestisse tagasi, lükkas kohus kohtuliku arutamise määramata ajaks edasi ja kohustas prokuröri teada andma, millal G. Pamberg Eestisse naaseb. Millal G. Pamberg Eestisse tagasi jõudis, ei ole teada, kuid nähtuvalt prokuröri edastatud andmetest oli ta Soomes vahi all kuni
  17. maini 2020 ning
  18. augustil 2020 pani ta Eestis juba toime uue kuriteo, mille eest teda Harju Maakohtu
  19. detsembri 2020 otsusega karistati. Järgmine kohtuistung toimus käesolevas kriminaalasjas
  20. septembril 2020, mil prokurör taotles kriminaalasja menetluse lõpetamist A.L. i suhtes KrMS § 203 alusel ning D. Gokalo kaitsja taotles D. Gokalo suhtes menetletava teise kriminaalasja ühendamist käesoleva kriminaalasjaga ja tema suhtes kokkuleppemenetluse kohaldamist. Kohus ei pidanud võimalikuks neid taotlusi koheselt lahendada ning määras uue korraldava istungi
  21. oktoobriks
  22. Sellele istungile ei saanud prokurör haigestumise tõttu ilmuda ning uus istung planeeriti
  23. detsembriks
  24. Siis teatas D. Gokalo kaitsja haigestumisest ning kohus palus tal teatada, millal tal töövõimetusleht lõppeb. Kaitsja teatas kohtule, et tema töövõimetusleht lõppeb
  25. detsembril 2020 ning kohus saatis kohtukutsed
  26. veebruari 2021 istungile. Selle istungi toimumist toimikumaterjalidest ei nähtu, kuid samas ei nähtu ka põhjuseid, miks see istung ära jäi. Järgmine kohtuistung toimus
  27. mail 2021, kus kohus jättis D. Gokalo suhtes menetluses oleva teise kriminaalasja käesoleva kriminaalasjaga ühendamata ning arutati ka kriminaalasja menetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja möödumise tõttu D. Gokalo, G. Pambergi ja A.L. i süüdistustes. Kohus määras, et lõpetab kriminaalasja A.L. i süüdistuses mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ning teeb selle kohta määruse
  28. maiks
  29. D. Gokalo ja G. Pambergi süüdistuste arutamiseks määras kohus istungid 6.–
  30. detsembriks ja
  31. detsembriks 2021 ning tegi prokurörile ülesandeks esitada uus korrigeeritud süüdistusakt
  32. septembriks
  33. Kohtulikku arutamist alustati
  34. detsembril 2021, kuid prokurör palus
  35. ja
  36. detsembriks 2021 planeeritud kohtuistungid seoses prokuratuuri ümarlauaga tühistada. Kohus rahuldas selle taotluse ning kohtulik arutamine toimus 7., 8., 10.,
  37. ja
  38. detsembril
  39. Motiveeritud kohtuotsuse koostas kohus
  40. veebruariks
  41. Kuna D. Gokalo ei oska eesti keelt, tuli otsus talle vastavalt KrMS § 10 lg-le 5 tõlkida. Tõlkimisse saadeti otsus
  42. veebruaril 2022, tõlge valmis
  43. märtsil 2022 ning
  44. märtsil 2022 sai D. Gokalo selle kätte. Samal päeval võttis ringkonnakohus D. Gokalo ja G. Pambergi kaitsjate apellatsioonid menetlusse ning kuivõrd apellatsioonides sooviti suulist menetlust, tuli apellatsioonide läbi vaatamiseks määrata kohtuistung. Seoses prokuröri hõivatusega sai selle kohtuistungi määrata 15
(28)alles
  1. juuniks
  2. Et maikuus loobusid süüdistatavad suulise menetluse soovist, sai ringkonnakohus vaadata asja läbi kirjalikus menetluses, kuid siiski tuli anda kohtumenetluse pooltele aega seisukohtade esitamiseks ning küsida prokurörilt seoses mõistliku menetlusaja kaalumisega ka kohtueelse menetluse toimingute kronoloogiat. Kuna seisukohad ja kronoloogia tuli esitada hiljemalt
  3. juuniks 2022, kirjalikku menetlusse üleminek kohtuasja lahendamist ei kiirendanud.
  4. Eeltoodust nähtub, et kohtuliku arutamise algus viibis mõnevõrra erinevate kohtumenetluse poolte haigestumise tõttu. Seda ei saa ette heita riigile ega süüdistatavatele või nende kaitsjatele. Mõnevõrra on küsitav, miks planeeris kohus
  5. aasta veebruaris kohtuliku arutamise ajad alles sama aasta novembrisse-detsembrisse või alternatiivselt juulisse, miks määras kohus kohtuistungi pärast
  6. detsembril 2020 D. Gokalo kaitsja töövõimetuslehe lõppemist alles
  7. aasta veebruarisse, mis takistas istungipidamist
  8. veebruaril 2021, miks planeeriti järgmine kohtuistung alles
  9. aasta maisse ning miks määras kohus siis istungiajad alles
  10. aasta detsembrisse. Võib vaid oletada, et sellised viivitused olid tingitud kohtu ja kohtumenetluse poolte erinevatest tööülesannetest ning sellega seonduvatest raskustest istungiaegade kooskõlastamisel. Mõnevõrra võib selline viibimine rääkida mõistliku menetlusaja ületamise kasuks, nagu ka see, et tulenevalt prokuröri töökoormusest ei olnud võimalik planeerida ringkonnakohtu istungit varasemaks kui
  11. juuniks
  12. Kindlasti räägib aga mõistliku menetlusaja ületamise kasuks asjaolu, et oluliselt (ligi aasta) viibis kohtulik arutamine G. Pambergi loovutamise tõttu Soome. Nimelt loovutati ta Soome ajal, mil käesolevas kriminaalasjas olid juba planeeritud kohtuistungid
  13. aasta novembrisse-detsembrisse ning seega pidanuks olema ilmne, et loovutamine võib hakata kohtulikku arutamist takistama. Vastavalt KrMS § 506 lg-le 1 võib justiitsministeerium lükata jõustunud loovutamismääruse täitmise edasi, kui isiku suhtes viiakse Eestis läbi kriminaalmenetlust või täidetakse tema kohta tehtud kohtuotsust. Sama sätte teise lõike kohaselt võidakse kirjalikul kokkuleppel taotleva riigiga loovutada isik, kelle loovutamine on edasi lükatud, taotlevale riigile ka ajutiselt. Kuigi prokuröri edastatud justiitsministeeriumi kirja kohaselt lükati ka G. Pambergi loovutamine edasi seoses käesoleva kohtuasja menetlusega, siis see edasilükkamine tehti olukorras, kus oli teada, et kohtuistungid on planeeritud
  14. aasta novembrisse-detsembrisse ja just sel ajal ta tegelikult loovutatigi. Seega ei arvestatud sellega, et loovutamine takistab käesoleva kohtuasja menetlemist. Sellises olukorras võinuks justiitsministeeriumilt oodata G. Pambergi ajutist loovutamist ajaks, mil tal ei ole vaja osaleda käesoleva kohtuasja kohtuistungitel (kui selleks olnuks Soome nõusolek) või loovutamise edasilükkamist pikemaajaliselt. Järelikult viibis kohtulik arutamine riigi otsustuste tõttu ning süüdistatavatele ja nende kaitsjatele ei saa sellist kohtuliku arutamise viibimist ette heita. D. Gokalo kaitsja hinnangul viibis kohtulik arutamine ka seetõttu, et prokurör taotles
  15. aasta veebruaris A.L. i süüdistuse eraldamist käesolevast kriminaalasjast ja
  16. aasta mais selle süüdistuse tagasiühendamist praeguse kriminaalasjaga. Ringkonnakohus neil toimingutel kohtulikku arutamist venitavat mõju ei näe. Seda põhjusel, et esialgselt
  17. aasta jaanuariksveebruariks planeeritud kohtulikku arutamist ei saanud D. Gokalo kaitsja ja S.P. i haigestumise tõttu nagunii alustada ning siis määras kohus uued istungiajad
  18. aasta novembriks-detsembriks või alternatiivselt
  19. aasta juuliks. Kuna A.L. i eraldatud süüdistuse tagasiühendamist praegusesse kriminaalasja taotles prokurör
  20. mail 2019 ning selle taotluse rahuldas kohus
  21. mail 2019, ei saanud selle taotluse rahuldamine kuidagi kohtuliku arutamise algust mõjutada.
  22. Kriminaalasja mõju hinnates on oluline arvestada, et D. Gokalo ega G. Pambergi suhtes ei ole kohaldatud põhiõigusi tugevasti riivavaid meetmeid tõkendi ega vara arestimise näol. Samas avaldab ka ilma nende meetmeteta sedavõrd pika aja vältel kahtlustatava/süüdistatava menetlusseisundis viibimine inimesele juba olulist negatiivset mõju – kasvõi kriminaalmenetlusega kaasneva vaimse pinge näol. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et 16
(28)D. Gokalole, G. Pambergile ega nende kaitsjatele ei saa menetlust venitavat käitumist ette heita, samas kui riigi tegevuses võib täheldada mitmeid küsitavusi menetluse korraldamisel ja menetlust pikendavaid otsustusi. Neist asjaoludest lähtudes leiab ringkonnakohus, et kriminaalasja mõistlik menetlusaeg on praeguseks möödunud ning seetõttu tuleb otsustada, kuidas sellele reageerida.
  1. KrMS § 2742 lg 1 kohaselt, kui kohtulikul arutamisel tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul KrMS §-s 2052 sätestatud asjaolusid arvestades kriminaalmenetluse lõpetada. Muude mõistliku menetlusaja nõude rikkumise heastamisviisidena on kohtupraktikas käsitletud karistuse kergendamist ja kahju rahalist hüvitamist. Otsustamaks, millise abinõuga igal konkreetsel juhul mõistliku menetlusaja ületamisele reageerida, tuleb kohtul kaaluda, millisel määral on rikutud süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ja teiselt poolt avalikku menetlushuvi konkreetses asjas, sh kuriteo raskust. Mida raskem on kuritegu, seda ulatuslikum peab olema mõistliku menetlusaja nõude rikkumine, et sellega oleks võimalik põhjendada süüdistatava suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist. (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri 2015 määrus asjas nr 3-1-1-96-15, p 9 ja
  3. veebruari 2016 otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 133)
  4. Esiteks eeldab kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja ületamise tõttu süüdistatava nõusolekut. Et D. Gokalo kaitsja on apellatsioonis kriminaalmenetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja ületamise tõttu sõnaselgelt taotlenud ning D. Gokalo ei esitanud apellatsiooni kohta seisukohtade esitamiseks antud tähtaja jooksul selles osas ka vastuväiteid, tuleb järeldada, et D. Gokalo on sel alusel kriminaalmenetluse lõpetamisega nõus. Kuna G. Pambergi kaitsja taotleb apellatsioonis vaid mõistliku menetlusaja ületamise tõttu G. Pambergi võimaliku karistuse kergendamist ning G. Pamberg ei esitanud teistsugust seisukohta ka apellatsiooni kohta seisukohtade esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul, siis G. Pambergi nõusolekut mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamiseks eeldada ei saa. Seetõttu analüüsib ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamise võimalust vaid D. Gokalo osas.
  5. Vaatamata sellele, et D. Gokalo suhtes ei ole praeguses asjas kohaldatud põhiõigusi tugevasti riivavaid meetmeid, ei saa tema mõistliku menetlusaja õiguse rikkumist pidada ka vähetähtsaks. Samuti ei saa öelda, et asjas esineks väga oluline avalik menetlushuvi. Kuigi D. Gokalot süüdistatakse esimese astme kuriteos, pandi see tegu toime juba enam kui 7 aastat tagasi ning selle tagajärjed ei olnud kuigi rasked. Seejuures ei saa arvestamata jätta sedagi, et kuivõrd kannatanu ei esitanud asjas kahjunõuet, ei kahjustaks kriminaalmenetluse lõpetamine ka kannatanu varalisi õigusi. Teisalt tuleb arvestada seda, et kohtupraktika kohaselt ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja ületamise motiivil suunatud mitte niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd just edasise rikkumise ärahoidmisele ning üldjuhul tuleb sel alusel kriminaalmenetluse lõpetamine kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi alama astme kohtule uueks arutamiseks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. detsembri 2020 otsus asjas nr 1-17-3371, p 59). Kuna praegu ringkonnakohus kriminaalasja tagastamise vajadust ei näe, kriminaalasja menetluse ajamahukam osa on läbitud ning tõenäoliselt ei lähe isegi ringkonnakohtu otsuse vaidlustamisel lõpliku kohtuotsuse jõustumiseni enam väga palju aega, on kohtukolleegiumi hinnangul võimalik heastada mõistliku menetlusaja nõude rikkumist muul viisil kui kriminaalmenetlust lõpetades. Seetõttu ei ole kriminaalmenetluse lõpetamine KrMS § 2742 alusel D. Gokalo suhtes põhjendatud ning järgnevalt tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas D. Gokalo ja G. Pambergi süüditunnistamine ning karistamine oli õige. 17
(28)
  1. Esmalt vastab ringkonnakohus aga kaitsjate etteheidetele seoses kannatanutele E.V.I. ele ja R.M. ile nende kohtueelses menetluses antud ütluste meenutamisega. Tõesti viitasid E.V.I. ja R.M. kohtuistungil mitmele küsimusele vastates mittemäletamisele. Samas võimaldab KrMS § 288 lg 9 p 3 kannatanutele nende mälu värskendamiseks tutvustada nende varasemaid ütlusi ning seda võimalust E.V.I. e ja R.M. i ülekuulamisel ka kasutati. Iseenesest õige on G. Pambergi kaitsja viide, et sellise meenutamise käigus ette loetud ütluseid ei saa lugeda avaldatuks KrMS § 2891 tähenduses ning neile ütlustele ei saa kohtuotsuse tegemisel otseselt ka tugineda. Ütluste meenutamise eesmärk on ütlusi andva isiku mälu värskendamine ning sellele järgneva ristküsitluse käigus tuleb välja selgitada, mis isikule meenub (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni 2009 otsus asjas nr 3-1-1-52-09, p 10). Ringkonnakohtu hinnangul lähtuti sellest põhimõttest ka E.V.I. e ja R.M. i ülekuulamisel: pärast ütluste meenutamist küsiti neilt meenutatuga seonduvad asjaolud üle, nad said kinnitada, kas üks või teine küsitud asjaolu oli nii või mitte ning vajadusel said kohtumenetluse pooled esitada neile meenutatud asjaolude kohta ka täpsustavaid küsimusi. Tõsi, meenutatud ütlused loeti neile ette ja kanti ka kohtuistungi protokolli ning mõnel korral küsiti neilt üldiselt, kas võis nii olla, täpsustamata küsimuses, mida täpselt mõeldi, ja kannatanud vastasid sellistele küsimustele vaid lühidalt, et „jah“ või „võis olla jah“. Siiski ei näe ringkonnakohus põhjust, miks ei saaks sellises olukorras arvestada kannatanu vastust kontekstis meenutatud ütlustega. Kui üldjuhul on ütlusi andev isik vahetult kohtusaalis ja tema varasemate ütluste meenutamine toimub niiviisi, et tal lubatakse endal neid ütlusi lugeda ning ette neid ütlusi kohtuistungil ei loeta, siis sellisel juhul sellistest üldistest küsimustest ja vastustest tõepoolest ei piisa. Seda põhjusel, et siis ei tea kohtuistungil osalevad isikud (eeskätt kohtukoosseisu liikmed), milline oli meenutatud ütluste sisu ega saa ka aru, millest jutt käib. Seetõttu peab sellises olukorras nähtuma ka ristküsitluse jätkumisel formuleeritud küsimustest ja vastustest täpsemalt, millest räägitakse. Kui isiku ülekuulamine toimub aga video teel, nagu oli E.V.I. e ja R.M. i puhul, siis on mõistlik, et ütluste meenutamisel loetakse varasemad ütlused isikule lihtsalt ette ning kantakse ka kohtuistungi protokolli. Nii saavad kohtuistungil osalevad isikud selle ettelugemise kaudu siiski aru, millest jutt käib ning seetõttu saab etteloetud ütlusi arvestada ka jätkuva ristküsitluse käigus formuleeritud küsimuste ja vastuste konteksti mõistmiseks. Ehk teisisõnu, kui isikule loetakse tema varasemad ütlused ette ja küsitakse siis, kas nii oli ning isik vastab sellele lühidalt jah, siis saabki järeldada, et küsitud asi oli isiku ütluste kohaselt nii, nagu etteloetud ütlustes kirjas. Sel juhul ei ole tõendiks mitte ütluste meenutamise käigus ette loetud ütlused, vaid ütluste meenutamisele jätkuva ristküsitluse käigus antud vastus, mille kontekst selgub koosmõjus etteloetud ütluste ja sellele järgneva küsimusega. Kui kohtumenetluse poolele jääb sellises olukorras arusaamatuks, mida kannatanu täpselt nt jaatava vastusega kinnitab või kas kannatanu küsitud asjaolusid tõepoolest mäletab, on tal jätkuva ristküsitluse käigus võimalik esitada täiendavaid küsimusi. Seetõttu ei näe ringkonnakohus, et praeguses asjas oleks kannatanutele nende varasemate ütluste meenutamisel või nende ütluste tõendina arvestamisel menetlusnorme rikutud. Iseküsimus on kannatanute ütluste usaldusväärsus, kuid seda puudutab ringkonnakohus juba edasiselt.
  3. E.V.I. ega seonduva süüdistuse osas ei ole vaidlust selles, et G. Pamberg, D. Gokalo ja E.V.I. olid kõik süüdistuses toodud ajal
  4. aasta märtsis-aprillis Viru Vanglas kinnipeetavad ning
  5. aprillil 2015 lõid G. Pamberg ja D. Gokalo vangla R-hoone R1 osakonna päevaruumis E.V.I. t. Nad mõlemad tunnistavad seda ja see nähtub ka asitõendi (valvekaamera) vaatlusprotokollist (V kd lk 90). Kui G. Pamberg tunnistab E.V.I. e löömist nii jalaga kui ka käega, siis D. Gokalo tunnistab E.V.I. ele vaid kõrvakiilu andmist. Samas kinnitab asitõendi vaatlusprotokoll, et nad mõlemad lõid E.V.I. t nii käega kui ka koduvalt jalaga, mistõttu ei vasta D. Gokalo väide üksnes kõrvakiilu andmisest tõele. 18
(28)
  1. Põhiline vaidlus on E.V.I. ega seonduva süüdistuse osas selles, kas enne E.V.I. e peksmist olid G. Pamberg ja D. Gokalo nõudnud temalt 50 eurot ning hakkasid teda peksma just selle nõude täitmata jätmise tõttu. Kuigi G. Pamberg ja D. Gokalo ise eitavad E.V.I. elt raha nõudmist, siis leidis maakohus õigesti, et E.V.I. e ütlustega saab selle siiski tõendatuks lugeda. Tõsi, mõningaid vastuolusid E.V.I. e kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlustes ning lisaks ka tema poolt pärast sündmust kirjutatud seletuskirjas raha nõudmise kohta oli. Ringkonnakohtu hinnangul suutis aga E.V.I. kohtuistungil usutavalt selgitada, millest on tingitud vastuolud tema kohtus antud ütluste ning kohtueelses menetluses antud ütluste ja seletuskirjas avaldatu vahel. Samuti on loogiliselt põhjendatav see, miks andis E.V.I. kohtus kohati vastuolulisi ütlusi. Nimelt ei soovinud E.V.I. kohtuistungil ütlusi anda ning osaliselt võisid tal enam kui kuue aasta taguse sündmuse detailid olla tõesti ka ununenud. E.V.I. e soovimatusele ütlusi anda viitab kasvõi tema väide ütluste andmise alguses, et tal ei olnud D. Gokalo ja G. Pambergiga süüdistuses toodud ajaperioodil mingisugust konflikti ning seejärel avaldus, et ta ütles, et ta ei hakka midagi rääkima (III kd lk 82). Kui talle aga tuletati meelde võimalikku karistust ütluste andmisest keeldumise ja valeütluste andmise eest, tunnistas ta, et konflikt tal G. Pambergi ja D. Gokaloga tõesti oli. Et ütluste andmine oli talle vastumeelne, on usutav ka see, et algselt püüdis E.V.I. sündmusi n-ö pehmendada ning näidata, justkui poleks põhjust rääkida mingist võimalikust kuriteost. Nii väitis ta algselt kohtuistungil seda, et konflikt oli tal G. Pambergi ja D. Gokaloga seoses rahaga, temalt taheti võlgu võtta ja seda küsiti rahulikult. Kui talle aga meenutati tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, tema edasised ütlused muutusid. Tõenäoliselt mõistis E.V.I. , et tema algselt valitud taktika sündmuste pehmendamiseks ei toimi, vaid ta peab rääkima asjadest nii, nagu need tegelikult olid. Pärast kohtueelses menetluses
  2. juunil 2015 antud ütluste meenutamist kinnitas E.V.I. , et G. Pamberg ja D. Gokalo nõudsid temalt 50 eurot, ta pidi laskma selle raha enda arvele kanda ja siis neile selle eest kaupa tellima – vastasel juhul oleks G. Pamberg ja D. Gokalo talle peksa andnud.
  3. Nende ütluste usaldusväärsuse kontrolliks avaldati kohtuistungil E.V.I. e poolt kohtueelses menetluses
  4. aprillil 2015 antud ütlused, kus ta väitis, et keegi ei ole temalt raha nõudnud. Samuti küsiti E.V.I. elt tema poolt pärast sündmust kirjutatud seletuskirjas avaldatu kohta, mille peale E.V.I. väitis, et kirjutas seletuskirjas, et tal oli 50 euro muretsemiseks aega kaks kuud. Kohtuistungil kinnitas E.V.I. , et seletuskirjas märgitu vastas tõele. Samas avaldati kohtuistungil tema
  5. aprilli 2015 ütlustest ka laused, kus ta väitis, et seletuskirjas märgitud 50 euro nõudmine oli vale ning seda rääkis ta selleks, et G. Pamberg, D. Gokalo ja M.P. e osakonnast ära viidaks. Seega on tema väited raha nõudmise kohta ajas muutunud ning vastuolulised. Neid vastuolusid põhjendas E.V.I. kohtuistungil sellega, et algselt oli ta kurb ja soovis kurjategijate karistamist, kuid hiljem mõtles ümber. Seletuskirjas kirjutas ta raha nõudmisest ka vangla julgeolekuosakonna töötaja(te) soovitusel – et väljapressijad temaga samast osakonnast ära viidaks ja nad ei saaks temalt rohkem raha nõuda. Ringkonnakohus saab nendest selgitustest aru nii, et esmalt kirjutas E.V.I. seletuskirja, kus rääkis tõtt selle kohta, et temalt nõuti raha. Nii lootis ta ühtlasi ka sellele, et temalt raha nõudnud isikud viiakse tema juurest minema. Kui teda kutsuti pärast seda, st
  6. aprillil 2015 ütlusi andma, otsustas ta kas n-ö mugavuse tõttu, kaastundest või mõnel muul põhjusel valetada ning väitis, et mingit raha nõudmist ei olnud.
  7. juunil 2015 uuesti ütlusi andes otsustas ta siiski kõneleda tõtt. Ringkonnakohtu hinnangul on sellised põhjendused ütluste/selgituste muutmise kohta loogilised. Ka kohtuistungil jäi E.V.I. lõpuks selle juurde, et raha temalt nõuti. Seepärast ei näe kohtukolleegium põhjust tema kohtuistungil antud ütlustes selles osas kahelda ning raha nõudmine peksmise ähvardusel tuleb lugeda tõendatuks. Et peksmine on üldjuhul ka selline tegevus, millega võib eeldada kannatanule tervisekahjustuse tekitamist ning E.V.I. e ütlustest võib järeldada, et selle ähvarduse mõjul hakkas ta raha ka otsima, näis ähvardus talle piisavalt reaalne. Seega oli ähvardus vahendiks, millega sundida E.V.I. t raha andmise nõuet täitma. Järelikult saab väljapressimise objektiivse koosseisu tunnused lugeda täidetuks. 19
(28)
  1. Nähtuvalt E.V.I. e kohtuistungil antud ütlustest temalt raha nõudmisega peksmisähvardusel aga ei piirdutud. Raha nõuti temalt paari kuu jooksul korduvalt ning kui ta raha ei leidnud, hakati teda käte ja jalgadega ka reaalselt peksma. On kõigiti usutav, et just sellest peksmisest sai E.V.I. verevalumid, mis tal
  2. aprillil 2015 vangla meditsiiniosakonnas fikseeriti (V kd lk 83). Valu tundmise kohta selle peksmise käigus andis E.V.I. jällegi erinevaid ütlusi. Esmalt väitis ta kohtuistungil, et löökide tagajärjel tal valus ei olnud. Kui prokurör küsis, kas ta on kindel, väitis E.V.I. , et ei mäleta seda. Seetõttu avaldati usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelses menetluses antud ütlused. Neis ütlustes väitis E.V.I. , et mõned jalalöögid olid tugevad ja tegid talle haiget. Seda vastuolu selgitas E.V.I. kohtuistungil sellega, et sündmused toimusid ammu ning ta ei taha süüdistatavatele halba, kinnitades samas, et kohtueelses menetluses öeldu oli õige. See selgitus on loogiline ja haakub muude selgitustega selle kohta, miks on E.V.I. oma ütlusi muutnud. Ka on valu tundmine verevalumite tekkimiseni viinud vägivalla tarvitamisel igati usutav. Seetõttu siis ei näe ringkonnakohus põhjust E.V.I. e ütlustes kahtlemiseks ka kõnealuse vastuolu tõttu. Pealegi ei ole valu tekitamine väljapressimise mõttes iseenesest oluline, kuna väljapressimise objektiivse koosseisu tunnused täideti juba peksmisähvardusel raha nõudmisega. Seega sisuliselt oli peksmine vaid varasema ähvarduse täideviimine, mitte enam nõude täitmiseks survestamise vahend.
  3. Siiski on raha väljapressimisele järgnenud ühine peksmine oluline mõistmaks seda, miks peab G. Pambergi ja D. Gokalot käsitlema väljapressimise kaastäideviijatena. Nimelt viitab D. Gokalo kaitsja apellatsioonis sellele, et kuivõrd E.V.I. ei osanud vene keelt ja D. Gokalo ei osanud eesti keelt, ei saanud D. Gokalo E.V.I. elt raha nõuda ning ka G. Pamberg ei ole kinnitanud, nagu olnuks tal D. Gokaloga sellekohane kokkulepe. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga kaastäideviimise jaatamiseks oluline, kumb konkreetselt E.V.I. ele suulise rahanõude ja sellega kaasnenud peksmiseähvarduse esitas. Oluline on see, et raha nõudmine oli kantud nende ühtest tahtlusest ja teoplaanist, milles mõlemal oli täita oma oluline roll. E.V.I. e ütlustest nähtub, et tema seostas raha nõudmist ja sellega kaasnenud ähvardust nii D. Gokalo kui G. Pambergiga. Seepärast saab järeldada, et mõlemad isikud olid temalt korduva raha nõudmise juures. Kui keelebarjääri tõttu võibki eeldada, et konkreetselt esitas rahanõude E.V.I. ele G. Pamberg, on igati alust järeldada, et nõude täitmise tagamisel oli oluline roll ka D. Gokalol: oma kohaoluga võimendas ta ähvarduse mõju, andes sellega ka olulise teopanuse ühise kuriteo toimepanemisse. Et D. Gokalo tõesti soovis koos G. Pambergiga E.V.I. elt raha välja pressida, mitte ei viibinud n-ö juhuslikult rahanõudmiste juures, kinnitab tema käitumine
  4. aprillil 2015, kui ta asus koos G. Pambergiga E.V.I. t peksma. Ringkonnakohus ei näe loogilist ega usutavat põhjust, miks pidanuks D. Gokalo hakkama koos G. Pambergiga E.V.I. t peksma, kui tema varasema rahanõude ja peksmisähvardusega seotud ei olnud. Seetõttu on tarvis järeldada, et peksmisähvardusel raha nõudmine oli G. Pambergi ja D. Gokalo ühine ning kooskõlastatud tegevus – nad panid väljapressimise objektiivse koosseisu tunnustele vastava teo toime kaastäideviijatena.
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et subjektiivsest küljest panid G. Pamberg ja D. Gokalo selle teo toime kavatsetult: nende ühine eesmärk oli saavutada peksmisähvardusel kannatanu varakäsutus, teades samas, et mingisugust seaduslikku alust neil kannatanule rahanõude esitamiseks ei ole ning mõistes, et kannatanule on nende ähvardus raha otsimiseks ka piisavalt tõsine. Kuna ühtegi õigusvastasust ega süüd välistavat asjaolu neil seejuures ei esinenud ning tegutseti grupis, on nende süüditunnistamine KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õige. Süüdistuse kohaselt on nende tegu aga kvalifitseeritud lisaks ka KarS § 214 lg 2 p 1 järgi – seda tulenevalt asjaolust, et G. Pambergi on varem karistatud Tartu Maakohtu
  6. detsembri 2012 otsusega nr 1-12-6488 KarS § 199 lg 2 p 9 – § 25 lg-te 1 ja 2 järgi ning D. Gokalot Viru Maakohtu
  7. veebruari 2015 otsusega nr 1-14-6184 KarS § 199 lg 2 p-de 5, 7, 8 ja 9 ning § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi. Et toimikumaterjalides kumbagi nimetatud kohtuotsust ei ole ning neid karistusi ei nähtu ka G. 20
(28)Pambergi ega D. Gokalo kohta käivatest karistusregistri väljatrükkidest (V kd lk 47–52 ja 69–75), ei saa KarS § 214 lg 2 p 1 järgset kvalifitseerivat tunnust tõendatuks lugeda ning seda süüdistust arvestades saab nende süüditunnistamist pidada õigeks vaid KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. Tõsi, maakohus viitas sellele, et G. Pambergi on Pärnu Maakohtu
  1. oktoobri 2019 ning Harju Maakohtu
  2. detsembri 2020 ja
  3. oktoobri 2021 otsustega karistatud varguste ning röövimise eest ja D. Gokalot Viru Maakohtu
  4. jaanuari 2018 otsusega samuti varguste ning röövimise eest, mis justkui annaks alust kvalifitseerida nende tegu ka KarS § 214 lg 2 p 1 järgi. Siiski jättis maakohus tähelepanuta, et viidatud kohtuotsused tehti pärast E.V.I. e vastast väljapressimist, mistõttu ei saa nende põhjal öelda, et G. Pamberg ja D. Gokalo panid praegu analüüsitava kuriteo toime selliste isikutena, kes olid varem sooritanud varguse või röövimise. Pealegi ei kvalifitseeritud nende tegu süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 1 järgi mitte tuginevalt viidatud kohtuotsustele, vaid toetuvalt Tartu Maakohtu
  5. detsembri 2012 ja Viru Maakohtu
  6. veebruari 2015 kohtuotsustele. Seega kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti ning väljus ka süüdistusest, rikkudes sellega menetlusõigust. Selle rikkumise saab ringkonnakohus aga apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
  7. R.M. iga seonduva süüdistuse osas puudub vaidlus selles, et G. Pamberg, S.P. , E.R. ja R.M. viibisid kõik süüdistuses toodud ajal Viru Vanglas. Vaidlust ei ole selleski, et
  8. juulil 2015 kandis R.M. i ema A.M. E.R. i vanglaarvele 20 eurot – see nähtub E.R. i K-Raha väljavõttest (V kd lk 125). Süüdistuse kohaselt nõudsid G. Pamberg ja S.P.
  9. juulil 2015 R.M. ilt selle raha kasutamist endi tarbeks vangla kauplusest kaupade ostmise näol, ähvardades R.M. ile nõude täitmata jätmisel peksa anda – G. Pamberg aga seda eitab.
  10. Millised faktilised asjaolud maakohus täpselt tuvastas, jääb ringkonnakohtule mõneti arusaamatuks. Nimelt viitas maakohus sellele, et loeb tõendatuks, et süüdistuses viidatud ajal pressisid G. Pamberg ja S.P. R.M. ilt vägivallaga ähvardades välja 20 eurot, et kasutada seda raha enda tarbeks vangla kauplusest kaupade ostmise näol. Edasi viitas maakohus sellele, et peksmise vältimiseks nõustus R.M. laskma oma emal raha kaaskinnipeetava kontole üle kanda, teades, et ise ta seda raha kasutada ei saa ja seda kasutavad omaks tarbeks S.P. ning G. Pamberg (III kd lk 173). Samas varem oli maakohus viidanud sellelegi, et G. Pambergi õigeksmõistmist ei tingi see, et raha kanti üle
  11. juulil 2015, kuid süüdistus räägib
  12. juulist 2015, sest teatavasti toimub vanglas vangla kauplusest kaupade ostmine eeltellimise kaudu ja seega ei ole 9-päevane vahe mingi erisus (III kd lk 172). Neist põhjendustest jääb arusaamatuks, millal G. Pamberg ja S.P. kohtu hinnangul R.M. ilt raha välja pressisid: väljend „süüdistuses toodud ajal“ viitab justkui
  13. juulile 2015, samas kui viide sellele, et R.M. nõustus laskma peksmise vältimiseks oma emal raha kaaskinnipeetava kontole üle kanda ja et raha kanti üle
  14. juulil 2015, viitab justkui sellele, et väljapressimine toimus hiljemalt
  15. juulil
  16. Siiski on järeldus, et väljapressimine toimus, ringkonnakohtu hinnangul õige – ehkki mõningad asjaolud jäävadki ebaselgeks. Täpsemalt märgib ringkonnakohus järgmist.
  17. Raha nõudmisest peksmisähvardusel rääkis kohtuistungil R.M. . Tõsi, tema ütlused on kohati vastuolulised ning korduvalt tuli talle tema kohtueelses menetluses antud ütlusi meelde tuletada. Nii väitis R.M. kohtuistungil algselt, et mingi kokkupuude G. Pambergi ja S.P. iga tal vanglas oli, kuid ta ei mäleta enam, mis teemal. Kui talle tuletati tema kohtueelses menetluses antud ütlusi meelde, kinnitas R.M. , et S.P. ja G. Pamberg võisid tahta, et ta ostaks neile vangla kauplusest asju, kuid kas ta sellega nõus oli või kas ta neile asju ostis, ta ei mäleta. Ühel korral lasi ta oma emal kanda E.R. i arvele raha – E.R. i arve numbri võis ta saada S.P. i käest. E.R. i arvele tema ema raha ka kandis, kuid tema selle eest kaupa ei saanud ega tea, mis sellest rahast sai. Ta ei mäleta, et keegi kaaskinnipeetav oleks palunud või nõudnud, et ta telliks sellest rahast kellelegi kaupa. Ta lasi emal ka enda arvele raha kanda ja keegi tahtis, et ta telliks sellest kaupa, aga sellega 21
(28)ta nõus ei olnud. Korra tulid G. Pamberg ja S.P. vaatama, mida ta oli endale kauplusest tellinud. Mis põhjusel nad vaatama tulid, seda ta ei tea, kuid kumbki nendest tahtis, et ta oleks sel korral tellinud midagi ka talle. Ta ei mäleta, et G. Pamberg või S.P. oleks teda ähvardanud, kui selgus, et ta nende soovitud kaupa ei tellinud. Kui seejärel meenutati R.M. ile tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, kinnitas ta neile ütlustele tuginevalt, et võis küll olla, et G. Pamberg ja S.P. vaatasid kauba üle ning kui said aru, et neile midagi tellitud ei ole, andsid talle valiku, et ta kas annab E.R. i arvele kantud raha neile või saab kohe kambris peksa. Mis ta sellest peksmislubadusest arvas, ta ei mäleta, kuid kohtueelses menetluses antud ütluste meenutamise järel kinnitas, et võttis seda ähvardust reaalselt. Millal see sündmus oli, ta ei mäleta. Edasi küsiti temalt üle, miks ta ikkagi lasi E.R. i arvele raha kanda ja kas teda ähvardati, kinnitas R.M. , et teda tõepoolest ähvardati. Ähvardas kas S.P. või G. Pamberg – ta ei mäleta kumb. S.P. ka lõi teda pärast seda intsidenti või selle ajal, kuid G. Pambergiga tal enda teada füüsilist kontakti ei olnud. Talle tundus, et ähvardus võib realiseeruda pigem S.P. i kaudu, G. Pamberg ei olnud asjaga nii palju seotud, kuid oli kogu aeg kõrval ja ähvardas teda verbaalselt.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul võib neist ütlustest aru saada, et R.M. kas ei mäleta sündmustest möödunud pika aja tõttu täpselt toimunut või ei taha juhtunust kuigivõrd rääkida. On igati alust järeldada, et sellest on tingitud ka vastuolud tema ütlustes. Samas ei ole põhjust arvata, et ta valetas, kui viitas sellele, et raha temalt peksmisähvardusel tõesti nõuti ning sellega olid seotud nii S.P. kui ka G. Pamberg – kui S.P. oli füüsiliselt aktiivsem pool, siis G. Pamberg oli kõrval ja ähvardas verbaalselt. Et väljapressimine tõesti toimus ja R.M. selle kohta ei valeta, kinnitavad ka tunnistaja M.L. u ütlused. Need ütlused ei ole lähtuvalt KrMS § 66 lg-st 21 küll iseseisvaks tõendiks, kuid aitavad hinnata R.M. i ütluste usaldusväärsust. Kuna M.L. u ütluste kohaselt vestles ta
  2. augustil 2015 R.M. iga ning sellest vestlusest tuli samuti välja, et G. Pamberg ja S.P. olid nõudnud R.M. ilt füüsilise vägivalla ähvardusel raha, ei ole põhjust kahelda R.M. i ütlustes, et viidatud isikud temalt raha peksmisähvardusel tõesti nõudsid. Et R.M. i ütluste kohaselt oli G. Pamberg selle nõudmise juures ja ähvardas teda verbaalselt, on vaja järeldada, et raha nõudmine oli G. Pambergi ja S.P. i ühine ning kooskõlastatud tegevus. Üldjuhul tekitatakse peksmisega tervisekahjustusi. R.M. i ütluste kohaselt pidas tema raha nõudmisel esitatud peksmisähvardust reaalseks. Niisiis peab väljapressimise objektiivse koosseisu tunnused täidetuks lugema.
  3. Samas jääb R.M. i ütluste põhjal ebaselgeks, mis järjestuses sündmused täpselt toimusid: kas ta lasi kõigepealt kanda oma emal E.R. i arvele raha ning alles seejärel nõudsid G. Pamberg ja S.P. peksmisähvardusel selle raha kasutamist enda tarbeks või oli algselt G. Pambergi ja S.P. i rahanõue ning just seepärast lasi ta emal E.R. i arvele raha kanda. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga oluline, kumba pidi sündmused täpselt toimusid: mõlemal juhul on tegemist väljapressimise objektiivse koosseisu tunnustele vastava teoga. Tõsi, kui R.M. lasi esmalt raha E.R. i arvele kanda ning alles seejärel hakkasid G. Pamberg ja S.P. nõudma selle raha kasutamist endi tarbeks, võib aru saada kaitsja küsimusest, kuidas oli R.M. il E.R. i arvele kantud raha üle võimu ning mis mõte oli G. Pambergil ja S.P. il R.M. it enam ähvardada. Seda enam, et E.R. i ütluste kohaselt ei teadnud tema midagi R.M. ist ning temal oli kaupade tellimise osas kokkulepe S.P. iga. Siinjuures on ringkonnakohtu hinnangul aga oluline arvestada seda, et kuivõrd E.R. i arve numbri sai R.M. enda sõnul S.P. ilt ning E.R. i ütluste kohaselt suhtleski ta kaupade tellimise osas S.P. iga, on kõigiti võimalik, et ka R.M. pidi algselt tellima E.R. i arvele kantud rahast endale kaupu just läbi S.P. i, kes omakorda oleks lasknud kaubad tellida E.R. il. Iseenesest oleks R.M. saanud E.R. iga kontakti otsida, et keelata sellest rahast S.P. ile midagi tellida või rääkida olukorrast nt vanglaametnikele. Seetõttu kaudselt R.M. il siiski oli võim selle raha üle ning ta oleks saanud G. Pambergi ja S.P. i nõude täitmisest ka keelduda või takistada neil selle raha endi tarbeks kasutamist. Niisiis ei olnud R.M. ilt raha nõudmine mõttetu. 22
(28)
  1. Eeltooduga loeb ringkonnakohus seega tõendatuks, et S.P. ja G. Pamberg nõudsid R.M. ilt peksmisähvardusel 20 eurot. Millal see nõudmine täpselt oli ja kuidas pidi selle nõude täitmine toimuma, selles osas on võimalikud kaks varianti: 1) S.P. ja G. Pamberg nõudsid
  2. juulil 2015 või millalgi vahetult enne seda R.M. ilt selle raha ülekandmist E.R. i arvele, et nad saaks lasta E.R. il selle raha eest endale vangla kauplusest kaupa tellida; 2) R.M. palus
  3. juulil 2015 või millalgi vahetult enne seda oma emal selle raha E.R. i arvele kanda, et ise seda raha kasutada, raha laekus arvele
  4. juulil 2015 ning pärast seda nõudsid S.P. ja G. Pamberg, et R.M. jätaks selle raha neile kasutada, et nad saaksid lasta E.R. il endale selle raha eest vangla kauplusest kaupa tellida. Mõlemal juhul täitis R.M. raha üleandmise nõude ähvarduse mõjul ega saanud ise talle üle kantud raha kasutada. Seega mõlemal juhul panid S.P. ja G. Pamberg kaastäideviijatena toime väljapressimise objektiivsete koosseisu tunnustele vastava teo. Sellise alternatiivse sündmuste käigu tuvastamine ei kujuta endast süüdistuse piirest väljumist. Nimelt on süüdistuse mõte selles, et süüdistatav saaks aru, millist tegu talle ette heidetakse ning ta saaks esitada selle etteheite kohta oma vastuväiteid. Praegu on G. Pambergile süüdistusest arusaadav, et talle heidetakse ette koos S.P. iga R.M. ilt vägivallaähvardusel raha nõudmist ning tegemist oli just selle rahaga, mis kanti
  5. juulil 2015 E.R. i vanglakontole. Kuna ligikaudne etteheitega seonduv ajavahemik ja sündmuse olulisemad detailid on süüdistuse põhjal teada ning kohtu poolt tuvastatud variandid ei erine selles osas süüdistusest oluliselt, on G. Pambergil olnud võimalik oluliste asjaolude kohta ka oma seisukohti ja vastuväiteid esitada. Et ise ta igasugust raha nõudmist eitab, ei ole alust arvata sedagi, et täpset raha nõudmise kuupäeva teades oleks ta soovinud nt esitada endale mõne alibi.
  6. Subjektiivsest küljest pani G. Pamberg R.M. ilt raha väljapressimise toime kavatsetult: tema eesmärk oli sundida koos S.P. iga R.M. it, et viimane laseks E.R. i arvele nende jaoks raha üle kanda või jätaks juba varem sinna arvele kantud raha nende kasutusse, mõistes samas, et R.M. ile oli nende ähvardus nõude täitmiseks ka piisavalt tõsine. Kuna ühtegi õigusvastasust ega süüd välistavat asjaolu G. Pambergil seejuures ei esinenud ning ta tegutses grupis S.P. iga, on järelikult tema süüditunnistamine KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õige. Et varem oli G. Pamberg pannud KarS § 214 järgse kuriteo toime ka E.V.I. e vastu, tuleb tema tegu nüüd kvalifitseerida KarS § 214 lg 2 pde 1 ja 4 järgi.
  7. Eeltoodu tähendab, et G. Pambergi süüditunnistamine KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi on õige. Õige on ka D. Gokalo süüditunnistamine KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, kuid sama sätte p 1 järgi teda süüdi tunnistada ei saa. Seetõttu tuleb maakohtu otsus D. Gokalo süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi tühistada. Järgnevalt tuleb kaaluda, kas maakohtu poolt D. Gokalole ja G.

§ 214järgi mõistetud karistused on jätkuvalt õiglased, arvestades, et D. Gokalo saab süüdi tunnistada vaid Kar

S § 214 lg 2 p 4 järgi ning G. Pambergi teole antav KarS § 214 lg 2 p 1 järgne kvalifitseeriv tunnus tuleneb vaid tema praegusest süüditunnistamisest kahes väljapressimisteos, mitte tema varasemast karistatusest varguse eest. 77. Maakohus leidis, et G. Pambergi süü on keskmisest suurem ja D. Gokalo süü on keskmine. Esmalt viitas maakohus sellele, et G. Pambergi puhul on tõendatud kahe teo toimepanemine, millest ühe puhul kasutas ta füüsilist vägivalda ning D. Gokalo puhul ühe teo toimepanemine füüsilise vägivalla kasutamisega. Ringkonnakohus nõustub, et koosseisupäraste tegude mitmus suurendab G. Pambergi süüd. Füüsilise vägivalla kasutamine E.V.I. e suhtes pärast koosseisupärase teo toimepanemist otseselt G. Pambergi ja D. Gokalo süüd selle teo toimepanemisel ei näita, kuid näitab nende jätkuvalt negatiivset meelestatust ning seetõttu ei saa seda arvestamata jätta. Lisaks viitas maakohus sellele, et teod panid G. Pamberg ja D. Gokalo toime vangistuse kandmise ajal ning et tegemist oli esimese astme kuriteoga. Et tegemist on esimese astme kuriteoga, on arvestatud juba teo eest ettenähtud sanktsioonivahemiku sätestamisel ning seega eraldi seda süü suuruse hindamisel arvesse võtta ei saa. Ka ei näe ringkonnakohus, 23

(28)kuidas saaks teo toimepanemine vangistuse kandmise ajal iseenesest süüd suurendada või vähendada – mida järeldas maakohus teo toimepanemisest vangistuse kandmise ajal, ei ole maakohtu otsuses ka põhjendatud. Seega neid asjaolusid ringkonnakohus süü suuruse hindamisel ei arvesta. Küll aga tuleb süü suuruse hindamisel arvestada lisaks seda, et väljapressitud summad ei olnud suured – see vähendab teosüüd. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et mõlema süüd saab pidada keskmisest väiksemaks, aga G. Pambergi süü on tema tegude korduvuse tõttu siiski mõnevõrra suurem kui D. Gokalo oma.
  1. Õige on maakohtu seisukoht, et karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid D. Gokalol ega G. Pambergil ei olnud. Eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, et mõlemat süüdistatavat on pärast menetletavate tegude toimepanemist karistatud varavastaste kuritegude toimepanemise eest, mille toimepanemisel on kasutatud ka vägivalda: D. Gokalot karistati Viru Maakohtu
  2. jaanuari 2018 otsusega varguste ja röövimise eest ning G. Pambergi Pärnu Maakohtu
  3. oktoobri 2019, Harju Maakohtu
  4. detsembri 2020 ja Harju Maakohtu
  5. oktoobri 2021 otsustega varguste eest ning viimase kohtuotsusega lisaks ka röövimise eest. See näitab, et praegu menetletavad teod ei olnud G. Pambergi ja D. Gokalo jaoks juhuslikud, vaid nad jätkasid pärast nende tegude toimepanemist sarnast õigusvastast käitumist. Seetõttu peab nende karistus olema piisavalt karm, et loota võiks selle õiguskuulekusele suunavat mõju. Ka üldpreventiivsetel kaalutlustel ei saa karistus jääda miinimumi lähedale ning kokkuvõttes peab ringkonnakohus maakohtu poolt mõistetud karistusi õiglaseks. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta sedagi, et kuigi maakohus pidas D. Gokalo süüd keskmiseks ja G. Pambergi süüd keskmisest suuremaks ning arvestas eripreventiivsetel kaalutlustel ka nende varasemaid karistusi, mõistis maakohus siiski mõlemale karistuse tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Seega, kuigi ringkonnakohus hindab G. Pambergi ja D. Gokalo süüd maakohtust väiksemana, ei tingi see asjaolu siiski maakohtu poolt mõistetud karistuste kergendamist.
  6. Küll aga tuleb karistust kergendada ebamõistlikult pika menetluse tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul on sellest tulenevalt põhjendatud karistuse vähendamine poole võrra. Niisiis tühistab kolleegium maakohtu otsuse ka G. Pambergile ja D. Gokalole mõistetud karistuste osas. Kergendatud karistusena peab ringkonnakohus G. Pambergi puhul põhjendatuks 3 aastat ning D. Gokalo puhul 2 aastat ja 6 kuud vangistust.
  7. Nagu juba viidatud, on G. Pambergi pärast menetletavaid tegusid karistatud veel Pärnu Maakohtu
  8. oktoobri 2019, Harju Maakohtu
  9. detsembri 2020 ja Harju Maakohtu
  10. oktoobri 2021 otsustega. Kõigi nende otsuste aluseks olevad teod pani G. Pamberg toime pärast praegu menetletavaid tegusid. Kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdlane on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse KarS § 65 lg 1 kohaselt liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud korras. Seega toimis maakohus õigesti, kui mõistis G.

§ 65lg 1 alusel ka liitkaristuse.

Õige on liitkaristuse mõistmine ka G. Pambergile Harju Maakohtu 11. oktoobri 2021 otsusega mõistetud karistusega, sest kõik G. Pambergile varasemate kohtuotsustega mõistetud karistused on KarS § 65 lg 2 alusel liidetud just selle otsusega. KarS § 65 lg 1 lubab viitega KarS §-le 64 moodustada liitkaristuse selliselt, et mõistetud üksikkaristustest raskeimat suurendatakse kas osaliselt või täielikult või loetakse kergem karistus kaetuks raskeimaga. Kui maakohus pidas põhjendatuks liitkaristuse mõistmist selliselt, et suurendas G. Pambergile varasema kohtuotsusega mõistetud karistust temale praegu KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõistetud karistusega osaliselt, siis G. Pambergi kaitsja taotleb apellatsioonis KarS § 214 järgse karistuse varasema kohtuotsusega mõistetud karistusega kaetuks lugemist. Ringkonnakohus kaitsja taotletut põhjendatuks ei pea. Seda põhjusel, et praegu menetletavad teod ei ole KarS § 214 lg 2 järgset sanktsioonivahemikku arvestades kerget laadi. Samas peab 24

(28)ringkonnakohus mõistma G. Pambergile uue liitkaristuse – seda tulenevalt tema KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgse karistuse kergendamisest mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tõttu. 81. G.

§ 65

lg 1 alusel liitkaristust mõistes viitas maakohus sellele, et ei pea põhjendatuks liita G. Pambergile varasema kohtuotsusega mõistetud karistusele tema praegust karistust KarS § 214 lg-s 2 sätestatud minimaalsest karistusmäärast väiksemas ulatuses. Siiski moodustas maakohus G. Pambergile tegelikult sellise liitkaristuse, mis ei sisaldanud KarS § 214 lg 2 järgset karistust mitte selle sanktsiooni minimaalmääras ehk 4 aasta ulatuses, vaid väiksemas ulatuses. Nimelt mõisteti G. Pambergile Harju Maakohtu 11. oktoobri 2021 otsusega KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks 7 aastat 10 kuud ja 19 päeva vangistust, mille hulka arvati KarS § 68 lg 1 alusel tema eelvangistus 2 päeva ning lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 7 aastat 10 kuud ja 17 päeva vangistust alates 18. augustist 2021. Seda arvestades pidanuks G.

§ 65lg 1 alusel mõistetud liitkaristus Kar

S § 214 lg 2 järgset karistust 4 aasta võrra liites olema 11 aastat 10 kuud ja 19 päeva, millest tulnuks maha arvata tema eelvangistus eelmise kohtuotsuse kohaselt 2 päeva ning lõplikuks liitkaristuseks lugeda 11 aastat 10 kuud ja 17 päeva vangistust kandmisega alates 18. augustist 2021. Maakohus mõistis aga G.

§ 65lg 1 alusel liitkaristuseks 11 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust 18.

augusti 2021 seisuga. Järelikult liitis maakohus G. Pambergi varasemale karistusele (arvestades ka varasema kohtuotsuse kohast 2 eelvangistuspäeva) temale KarS § 214 lg 2 järgi mõistetud karistusest 3 aastat 7 kuud ja 18 päeva vangistust. Tegelikult võib maakohtu otsusest aga siiski aru saada nii, et maakohus soovis KarS § 214 lg 2 järgsest karistusest liita G. Pambergi varasemale karistusele 4 aasta võrra ning jätta liitmata 2 aastat. Eksimus karistuste liitmisel tulenes ilmselt sellest, et maakohus arvestas G. Pambergile varasema kohtuotsusega mõistetud liitkaristusena (millest on maha arvatud 2 eelvangistuspäeva) 7 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust, mitte 7 aastat 10 kuud ja 17 päeva vangistust nagu nähtub Harju Maakohtu

  1. oktoobri 2021 otsusest. Et mõistliku menetlusaja nõude rikkumise tõttu peab ringkonnakohus G. Pambergi KarS § 214 lg 2 järgset karistust nagunii põhjendatuks kergendada ja seetõttu tuleb talle mõista KarS § 65 lg 1 alusel ka uus liitkaristus, saab ringkonnakohus selle vea liitkaristuse mõistmisel kõrvaldada, arvestades siiski sellega, et uue liitkaristuse mõistmisega ei raskendataks G. Pambergi olukorda tema enda kaitsja apellatsiooni alusel.
  2. Niisiis võtab ringkonnakohus liitkaristuse mõistmisel aluseks G. Pambergile tegelikult Harju Maakohtu
  3. oktoobri 2021 otsusega mõistetud liitkaristuse 7 aastat 10 kuud ja 19 päeva ning suurendab seda karistust G.

§ 214

lg 2 järgi mõistetud karistuse selle proportsiooniga, mis arvestab maakohtu poolt varasema otsusega mõistetud liitkaristuses eksimist ja ulatust, mille võrra pidas maakohus põhjendatuks KarS § 214 lg 2 järgset karistust varasema kohtuotsusega mõistetud karistusele liita. Et KarS § 214 lg 2 järgi mõistis maakohus G. Pambergile karistuseks 6 aastat vangistust ning pidas põhjendatuks liita sellest tema varasemale karistusele 4 aastat vangistust, liitis maakohus sellest karistusest järelikult 2/

  1. Kuna ringkonnakohus peab G. Pambergi kergendatud karistusena KarS § 214 lg 2 järgi põhjendatuks 3 aastat, vastab järelikult maakohtu proportsioonile 2 aastat vangistust. Et maakohus käsitles teise liidetavana 7 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust, kuid selle hulka oli arvatud ka G. Pambergi eelmise kohtuotsuse kohane eelvangistus 2 päeva, mille ringkonnakohus peab põhjendatuks arvata eraldi lõplikust liitkaristusest maha, ning tegelikult on teine liidetav Harju Maakohtu
  2. oktoobri 2021 otsuse järgi 7 aastat 10 kuud ja 19 päeva vangistust, tuleb järelikult KarS § 214 lg 2 järgi liidetavast 2 aastast arvata maha veel 4 kuud vangistust (7 aasta 10 kuu ja 19 päeva ning 7 aasta 6 kuu ja 19 päeva vahe). Seega kokkuvõttes tuleb G. Pambergile Harju Maakohtu
  3. oktoobri 2021 otsusega mõistetud 7 aasta 10 kuu ja 19 päeva pikkusele vangistusele liita temale praeguses asjas KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõistetud vangistusest 1 aasta ning 8 kuud, mõistes KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks 9 aastat 6 kuud ja 19 päeva vangistust. Sellest karistusajast tuleb KarS § 68 lg 1 25

(28)alusel arvata maha G. Pambergi poolt Harju Maakohtu
  1. oktoobri 2021 otsuse kohaselt eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva ning kandmisele kuuluvaks karistuseks on vaja lugeda 9 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust. Kuna G. Pamberg on kandnud vangistust katkematult alates
  2. augustist 2021, milline kuupäev loeti tema karistuse kandmise aja alguseks Harju Maakohtu
  3. oktoobri 2021 otsuse järgi ning KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmisel tuleb karistuse kandmise aja algust arvata sel juhul samast ajast, ei ole eelmise kohtuotsuse järgi ärakantud karistusaja arvestamine alates
  4. augustist 2021 kuni praeguse liitkaristuse mõistmiseni enam tarvilik: 9 aasta 6 kuu ja 17 päeva pikkuse vangistuse kandmise aja algust tulebki arvata
  5. augustist
  7. Maakohtu otsusega mõisteti G. Pambergilt menetluskuluna välja kaitsjatasu kokku 1912,20 eurot ja D. Gokalolt 1090 eurot ning lisaks mõisteti mõlemalt välja ka sundraha 1635 eurot. G. Pambergi kaitsja taotleb G. Pambergilt välja mõistetud sundraha riigi kanda jätmist, kuna pärast käesolevas asjas menetletavaid tegusid on teda karistatud hiljem toime pandud tegude eest ning kui kõiki tema tegusid oleks menetletud ühiselt, oleks G. Pambergilt välja mõistetud üks sundraha.
  8. Kohtupraktikas on tõesti viidatud, et kui süüdistatavale mõistetakse liitkaristus KarS § 65 lg 1 alusel kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest, võib temalt taaskordne sundraha väljamõistmine olla põhjendamatu. Teisalt on selgitatud sedagi, et sundraha väljamõistmise küsimuse lahendamisel tuleb lähtuda alati konkreetsest kriminaalmenetlusest. Nii on sundraha hilisema kohtuotsusega väljamõistmist peetud põhjendamatuks siis, kui varasema kohtuotsusega on sundraha süüdistatavalt juba välja mõistetud ning tegelikult tulnuks tema kriminaalasju menetleda ühises menetluses. (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. mai 2011 otsus asjas nr 3-1-1-24-11, pd 10.1–10.3) Ka G. Pambergi suhtes on pärast praeguse kriminaalasja kohtusse saatmist menetletud veel kolme kohtuasja ning kõigis neis asjades on temalt välja mõistetud sundraha. Siiski ei näe ringkonnakohus põhjust, miks peaks sundraha taaskordne väljamõistmine olema G. Pambergi suhtes põhjendamatu. Seejuures ei näe ringkonnakohus sedagi, et tegelikult tulnuks mõni juba G. Pambergi suhtes menetletud kohtuasjadest praeguse kohtuasjaga ühendada. Praegune kohtuasi oli niigi süüdistuste ja süüdistatavate arvu poolest keskmisest mahukam ning seetõttu oleks G. Pambergi muude süüdistuste asjaga ühendamine pikendanud praeguse kohtuasja menetlemist veelgi. Seda enam, et kahes varasemas kohtuasjas süüdistati G. Pambergi koos teiste isikutega, kes praeguses kohtuasjas süüdistatavaks ei olnud ega omanud ka puutumust kellegi teise süüdistatavaga peale G. Pambergi. Tähelepanuta ei saa jätta sedagi, et kui praeguse asja lahendamine toimub G. Pambergi suhtes üldmenetluse korras, siis varasemates asjades on ta nõustunud kokkuleppemenetlusega, mis on taganud talle ka kiirema lahenduse oma süüdistustele. Kui need asjad oleks praeguse asjaga ühendatud, oleks G. Pamberg pidanud pikemaaegselt ootama lahendust ka neis asjades, mille osas tal iseenesest vaidlust ei olnud ja see ilmselt kohtuasjade ühendamise soovitud tagajärg ei ole. Seetõttu jääb maakohtu otsus G. Pambergilt sundraha väljamõistmise osas muutmata.
  10. Kuigi D. Gokalolt välja mõistetud menetluskulusid ei vaidlustata, peab ringkonnakohus siiski vajalikuks muuta maakohtu otsust selles osas. Nimelt nähtub toimikumaterjalidest, et kohtueelses menetluses osalesid D. Gokalo riigi õigusabi korras määratud kaitsjatena vandeadvokaat A. Suuban ja vandeadvokaadi abi A. Matvejev, kes esitasid menetlejale ka kaitsjatasu taotlused. Need taotlused rahuldati vastavalt summades 30 ja 60 eurot ning need summad mõistis maakohus D. Gokalolt kohtueelse menetluse kaitsjatasuna ka välja. Maakohtu menetluses osales D. Gokalo riigi õigusabi korras määratud kaitsjana vandeadvokaadi abi A. Matvejev, kes esitas maakohtu menetluses kokku viis kaitsjatasu taotlust kogusummas 2343,60 eurot. Kaks neist taotlustest rahuldas kohus osaliselt, määrates A. Matvejevile kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi tasuks kokku 2203,20 eurot. Kuna kahes D. Gokalole ette heidetud teos lõpetas maakohus 26
(28)kriminaalmenetluse mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ja ühes teos mõistis maakohus D. Gokalo õigeks, jättis kohus osa tema kohtumenetlusega seonduvast kaitsjatasust riigi kanda. D. Gokalolt mõistis maakohus välja kaitsjatasu kohtumenetluses 1000 eurot ning riigi kanda jättis 1101,60 eurot, kusjuures menetluskulu osaline riigi kanda jätmine maakohtu otsuse resolutsioonis ei kajastugi. Need summad ei anna kokku 2203,20 eurot, millises osas luges maakohus kohtumenetluses tekkinud kaitsjatasu menetluskulu hulka. Järelikult eksis maakohus D. Gokalo kaitsjatasu arvestamisel ning ka sellega, et ei kajastanud kaitsjatasu osalist riigi kanda jätmist otsuse resolutsioonis. Selle eksimuse saab ringkonnakohus parandada, jättes maakohtu menetluses tekkinud D. Gokalo kaitsjatasust KrMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 alusel 1203,20 eurot riigi kanda (1101,60 eurot, mille osas võttis maakohus seisukoha kohtuotsuse põhjendavas osas ja 101,60 eurot, mille osas maakohus seisukohta ei võtnud). D. Gokalol tuleb jätkuvalt tasuda kaitsjatasu maakohtu otsuse järgi kohtueelse menetluse eest 90 eurot ja maakohtu menetluse eest 1000 eurot. 86. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu 9. veebruari 2022 otsuse osaliselt, s.o: 1) D. Gokalo süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 1 järgi; 2) D. Gokalole ja G. Pambergile mõistetud karistuste osas; 3) osas, millega maakohus ei jätnud D. Gokalo maakohtu menetluses tekkinud kaitsjatasust 1203,20 eurot riigi kanda. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega: 1) mõistab D. Gokalole KarS § 214 lg 2 p 4 järgi karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust; 2) mõistab G.

§ 214

lg 2 pde 1 ja 4 järgi karistuseks 3 aastat vangistust; 3) mõistab G.

§ 65

lg 1 alusel liitkaristuseks 9 aastat 6 kuud ja 19 päeva vangistust, suurendades temale Harju Maakohtu 11. oktoobri 2021 otsusega mõistetud 7 aasta 10 kuu ja 19 päeva pikkust vangistust osaliselt temale praeguses asjas KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi mõistetud karistusega; 4) arvab KarS § 68 lg 1 alusel G.

§ 65lg 1 alusel moodustatud liitkaristusest maha tema poolt Harju Maakohtu 11.

oktoobri 2021 otsuse kohaselt 23.–

  1. juunini 2021 eelvangistuses viibitud kaks päeva ning loeb lõplikuks liitkaristuseks 9 aastat 6 kuud ja 17 päeva vangistust, mille kandmise algust arvata
  2. augustist 2021; 5) jätab KrMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 alusel riigi kanda maakohtu menetluses tekkinud D. Gokalo kaitsjatasust 1203,20 eurot. Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kaitsjate apellatsioonid rahuldab ringkonnakohus osaliselt.
  3. G. Pambergi ja D. Gokalo kaitsjad esitasid ringkonnakohtule taotlused riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. G. Pambergi kaitsja märgib taotluses, et apellatsiooni koostamisele kulus tal 180 minutit ja selle eest soovib ta tasu 194,40 eurot (sealhulgas käibemaks 32,40 eurot). D. Gokalo kaitsja märgib taotluses, et apellatsiooni koostamisele ja esitamisele kulus tal 420 minutit ning D. Gokalole apellatsiooni tutvustamisele Viru Vanglas 60 minutit. Selle eest soovib ta tasu 453,60 eurot (sealhulgas käibemaks 75,60 eurot).
  4. G. Pambergi kaitsja taotlust peab ringkonnakohus põhjendatuks ja rahuldab selle. D. Gokalo kaitsja taotlust peab ringkonnakohus põhjendatuks vaid osaliselt. Põhjendatud on ajakulu seoses apellatsiooni tutvustamisega D. Gokalole. Apellatsiooni koostamise ja esitamise ajakulu täielikult põhjendatud ei ole. Apellatsiooni esitamine kuigivõrd palju aega ei võta ja ka apellatsiooni koostamine ei pidanuks kaitsjal võtma sedavõrd kaua aega, nagu on märgitud tema taotluses. Apellatsioon mahub ilma rekvisiitideta kümnele A4 lehele, millest ligikaudu pooleteise lehe ulatuses on tarbetult korratud D. Gokalo erinevate süüdistuste teksti ja maakohtu resolutsiooni. Kaebuse õiguslikud põhjendused mahuvad ligikaudu kaheksale lehele, kuid neis on ka väljavõtteid seaduse tekstist ja kohtulahenditest. Kaebuse vormistamisel on kasutatud 1,5 reavahet ning lõikude vahel on ka suuremad reavahed. Neid asjaolusid silmas pidades peab ringkonnakohus apellatsiooni koostamise ja esitamise põhjendatud ajakuluks 240 minutit. Kokku on kaitsja põhjendatud ajakulu seega 300 minutit, millele vastava tasu suurus on 324 eurot (sealhulgas käibemaks 54 eurot). Selles ulatuses tuleb kaitsja taotlus rahuldada. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, 27

(28)jäävad nimetatud riigi õigusabi tasud kui apellatsioonimenetluse kulud KrMS § 185 lg 1 kohaselt riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 28
(28)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.