← Eesti

1-17-2357/23

Obsah (14)§ 423§ 73§ 78§ 50§ 118§ 18§ 56§ 422§ 57§ 58§ 82§ 218§ 4§ 222

1-17-2357 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märtsil 2018. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Kriminaalasja number 1-17-2357 (kohtueelses menetluses 162

§ 423

lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör ringkonnaprokurörid Rainer Amur (eelistungil) ja Merike Tikk (põhiistungitel) Süüdistatav E.E , isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus: keskharidus, xxxx, elukoht: xxxx , kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi 1 , tõkendit ei ole kohaldatud; Kaitsja vandeadvokaat Brigitta Mõttus (määratud korras) Kannatanu X1 Kannatanu esindaja vandeadvokaat Mare Lust (kokkuleppel) RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 173 lg 1 p-st 1, § 175 lg 1 p-dest 1, 2, 3, 4, 6 ja 9, § 178 lg 1 p-st 3, § 179 lg 1 p-st 2, § 180 lg-test 1 ja 3, § 182 lg-st 3, §-st 3051, §-st 306, § 309 lgst 3, §-st 310, §-st 311, §-st 312 ning §-st 313 kohus otsustas: 1. Tunnistada E.E (i.k. XXX)

§ 423

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle k aristuseks 1 (üks) aasta ja 10 (kümme) kuud vangistust. 2.

§ 73

lg- te 1 ja 3 kohaselt jätta mõistetud karistus E.E suhtes täielikult täitmisele pööramata, kui ta ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema käesoleva kohtulahendi kuulutamisest, s.t alates 08.03.2018. a. 1-17-2357 3.

§ 50

lg 1 p 1 alusel võtta E.E-lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus 6 (kuueks) kuuks.

  1. Rahuldada kannatanu X1 (X1) tsiviilhagi varalise kahjuhüvitise nõudes osaliselt, s.t summas 3000 (kolm tuhat) eurot ning mittevaralise kahjuhüvitise nõudes osaliselt, s.t summas 11 000 (üksteist tuhat) eurot.
  2. Lugeda kannatanu menetluskuludest tsiviilhagiga seotud menetluskuludeks 600 (kuussada) eurot, millest KrMS § 182 lg 3 alusel jääb (võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega) kannatanu kanda 41,1% ehk 246,60 eurot ning 58,9% ehk 353,40 eurot kuulub E.E-lt väljamõistmisele kannatanu X1 kasuks.
  3. KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel mõista E.E-lt kannatanu X1 kasuks välja tsiviilhagiga mitteseotud menetluskuludena 720 (seitsesada kakskümmend) eurot.
  4. KrMS § 180 lg-d 1 ja 3, § 175 lg 1 p -de 2, 3, 4, 6 ja 9, § 178 lg 1 p 3 ning § 179 lg 1 p 2 alusel mõista E.E-lt riigituludesse menetluskuludena välja:  tunnistaja sõidukulud kohtuistungil osalemise eest summas 93 eurot,  isiku ekspertiisi (akt nr 16E-PõI0161) tasu summas 84 eurot ning liiklustehnilise ekspertiisi (akt nr 16E-LL0055) tasu summas 457 eurot, s.t kokku ekspertiiside teostamise eest 541 eurot,  määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses summas 240 eurot ning kohtumenetluses (v.a sõidukulud) summas 440 eurot, s.t kokku 680 eurot,  sõiduki teisalduskuludena 45 eurot ning  sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest summas 750 eurot, s.t kokku 2109 eurot.
  5. Võttes aluseks KrMS § 180 lg 3 tuleb E.E tasuda riigituludesse hüvitatavad menetluskulud kokku summas 2109 eurot ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt tuleb tasuda 175,75 eurot.
  6. KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda määratud kaitsja sõidukulud, s.t kokku 307,20 eurot.
  7. Asitõendiks olev mootorsõiduk Honda CBR 1000RR registreerimismärgiga XX XX, mis asub Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri parklas aadressil Rahumäe tee 6/1 Tallinn – KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastada peale kohtuotsuse jõustumist omanikule X1le (X1). Kohus selgitab, et vastavalt liiklusseaduse § -le 127 on isik, kelle suhtes on jõustunud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile. Vastavalt KrMS § 159 lg-le 3 sisalduvad riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude nõude täitmiseks vajalikud andmed kohtuotsuse lisaks olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo lehe kätte kas koos kohtuotsusega, saadab isikule tema poolt avaldatud posti- või e-postiaadressile või kinnipidamisasutusse. Võttes aluseks KrMS § 424 ja § 423 võib süüdimõistetu mõjuvate põhjuste olemasolu korral taotleda elukohajärgselt täitmiskohtunikult kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste nõuete tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra. 2

(27)1-17-2357 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 15 päeva jooks ul alates kohtuotsuse kuulutamisest. I SÜÜDISTUS E.E’t süüdistatakse selles, et tema 03.06.
  1. a kella 14.05 ajal juhtis mootorsõidukit Volvo V40 registreerimismärgiga XXX XXX koos haagisega Brentex-Trailer Bren-4002 registreerimismärgiga XXX XXX, tegi keelava fooritulega Harjumaal Saue vallas Tallinn – Pärnu – Ikla mnt-lt vasakpööret Tallinn – Saku – Laagri mnt-le ning sõitis ette Tallinna suunas liikuvale mootorsõidukile Honda CBR 1000RR registreerimismärgiga XX XX ning mootorsõidukite vahel toimus kokkupõrge. Kokkupõrke tulemusel paiskus mootorrattur X1 asfaldile, saades eluohtlikud tervisekahjustused. E.E pidi oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda, ristmikule lähenedes pidi olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristimiku liiklusoludega ning sõitma sellise kiirusega, et tal oleks võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale, pidi enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid, foori keelava märguande korral pidi seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. E.E jättis nimetatud liiklusseadusest tulenevad kohustused ettevaatamatusest täitmata. E.E juhtis mootorsõidukit Volvo V40 registreerimismärgiga XXX XXX koos haagisega Brentex-Trailer Bren-4002 registreerimismärgiga XXX XXX ning liikus Harjumaal Saue vallas mööda Tallinn – Pärnu – Ikla mnt-d Pärnu poole. 03.06.
  2. a kella 14.05 ajal reastus ta Tallinn – Pärnu – Ikla mnt-l liiklusohtlikult käitudes vasakpöördeks ettenähtud sõidurajale, keerates sõidurajal liikuvale sõidukile ette ning kiirust vähendamata asus keelava fooritulega tegema ristmikul vasakpööret Tallinn – Saku – Laagri mnt-le. Seega E.E oli hooletu ning ei veendunud ristmikule lähenedes, mis foorituli talle põleb ning kiirust vähendamata ning manöövri ohutuses veendumata asus ta tegema vasakpööret Tallinn – Saku – Laagri mnt-le, jäämata stoppjoone ees seisma. Selliselt käitudes sõitis ta oma mootorsõidukiga risti ette Tallinn – Pärnu – Ikla mnt-d mööda Pärnu poolt Tallinna suunas lubava fooritulega liikuvale ja eesõigust omavale mootorsõidukile Honda CBR 1000RR registreerimismärgiga XX XX, mida juhtis X
  3. E.E manöövri tõttu sõitis mootorrattur vastu mootorsõiduki Volvo paremat esiust ning paiskus üle mootorsõiduki Volvo asfaldile, saades eluohtlikud tervisekahjustused (xxxx ), s.o tervisekahjustused, mis vastavad

§ 118lg 1 p 1 sätestatud tunnustele.

E.E pani kuriteo toime hooletusest, s.t ta oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud nägema, et talle põleb fooris keelav foorituli ning et keelava fooritulega manöövri sooritamisel võib ta põhjustada liiklusõnnetuse ja teisele liiklusõnnetuse osapoolele rasked tervisekahjustused. E.E rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LS § 16 lg 1 /liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda/; § 33 lg 2 p 8 /juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ega teel töötajaid/; § 56 lg 1 /ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale/; § 58 lg 3 /foori või reguleerija keelava märguande korral peab juht seisma 3

(27)1-17-2357 jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. Selle puudumisel võib jalakäijat takistamata sõita kuni lõikuva sõidutee ääreni/. E.E pani toime

§ 423

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. II KOHTU SEISUKOHT 2.

  1. Tõendid Kohus luges kõik prokuröri ja kannatanu esindaja poolt kohtuistungil esitatud tõendid, mille kohus vastu võttis, asjakohasteks ja lubatavaks (II kd tl 25-28). Samuti loeb kohus kõik ülekuulatud tunnistajate (II kd tl 30-33, 47 pöördel-48 pöördel), kannatanu (II kd tl 28-30), eksperdi (II kd tl 45-47 pöördel) ja süüdistatava ütlused (II kd tl 48 pöördel-50) usaldusväärseteks. Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ning tõendite tõendamisväärtuse selgub kohtuotsuse põhjendavas osas. 2.
  2. Kuriteokoosseis 2.2.
  3. Objektiivne koosseis

§ 423

lg 1 näeb ette vastutuse mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi juhile, kui ta rikub ettevaatamatusest liiklus- või käitusnõudeid ja tekitab sellega ettevaatamatusest inimesele raske tervisekahjustuse või põhjustab ettevaatamatusest inimese surma.

§ 423lg 1 on blanketne norm.

Seega on vaja liiklus- või käitusnõuete rikkumine sisustada rikutud liiklusseaduse (edaspidi: LS) normi(de)ga. Vastavalt süüdistusele heidetakse E.E-le ette järgmiste LS normide rikkumist (II kd tl 38): 1) LS § 16 lg 1 /liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda/; 2) LS § 33 lg 2 p 8 /juht on kohustatud enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ega teel töötajaid/; 3) LS § 56 lg 1 /ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale/; 4) LS § 58 lg 3 /foori või reguleerija keelava märguande korral peab juht seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. Selle puudumisel võib jalakäijat takistamata sõita kuni lõikuva sõidutee ääreni/. Kannatanu X1 andis 13.11.2017. a istungil ütlusi, et ta oli teel Mustamäele ja liikus mööda Pärnu mnt suunaga Tallinna poole, vahetult enne liiklusõnnetust oli ühes suunas kaks rida, millele õnnetuskohas lisandus kolmas parempöörde rida. Kannatanu sõitis alguses vasakpoolses reas, kuid siis reastus paremasse ritta ja peatus punase tule tõttu stoppjoone ees parempoolses reas (II kd tl 28 pöördel). Temast vasakul olid autod, buss oli kolmas või neljas sõiduk, bussi ees seisid autod (II kd tl 29). Rohelise tulle süttimisel ta hakkas liikuma, edasi 4

(27)1-17-2357 juhtus avarii. Auto tuli täiesti ootamatult tema jaoks mitte kuskilt, pidurdada ta ei jõudnud, autot ka täpselt ei mäleta (II kd tl 28 pöördel). Nimetatud teelõigul oli lubatud kiirus 70 km/h. Kannatanu hinnangul pidi tal kiirus olema väiksem kui 70 või 75 km/h, sest nii lühikese teepikkusega peatumisest õnnetuskohta nii suurt kiirust pole võimalik saavutada (II kd tl 29). Tunnistaja X2 andis 13.11.
  1. a istungil ütlusi, et õnnetusjuhtumi ajal oli ilus, selge päev ja ta liikus autoga mööda Pärnu maanteed Keilast Nõmmele. Maanteel oli enne õnnetust kaks rida, mis läksid linna sisse (II kd tl 30 pöördel). Tunnistaja oli parempoolses reas ja tema ees olid autod (II kd tl 30 pöördel-31). Tunnistaja peatus punase tule tõttu, tema ees seisid autod (II kd tl 31). Kui linna suunast Saku poole sõitvad sõidukid tegid oma pööramised ära, siis tuli tükk tühja maad, et keegi ei pööranud, siis pööras (linna poolt) pikk järelkäruga auto , mis läks tunnistaja ees seisvate autode eest Saku tee poole ja siis toimus kokkupõrge tunnistajast paremalt poolt tulnud mootorrattaga (II kd tl 31). Tunnistaja leidis, et mootorrattur tuli paremalt, kas mööda aeglustusrada või teepeenart (II kd tl 31 pöördel). Samal ajal põles tunnistaja arvates eesolevatele autodele juba roheline tuli (II kd tl 31). Peale õnnetust väljus kokkupõrke osaliseks olnud autost vanem meesterahvas, kes võib olla süüdistatav (II kd tl 31 pöördel). Mootorrattur sõitis peatumata ühesuguse kiirusega (II kd tl 32). Tunnistaja X3 andis 13.11.
  2. a istungil ütlusi, et õnnetuse päeval tuli ta sõiduautoga Volvo S60 Tabasalust ja liikus Saku suunas, tulles Pärnu mnt Laagri kaudu ja siis Laagrist hakkas keerama Jälgimäe ja Saku poole. Enne sinna pööret on kaks või kolm sõidurida ja siis see aeglustusrida, mis läheb vasakule Jälgimäe peale (II kd tl 32). Tunnistajale jäi meelde, et üks järelkäruga universaalkerega Volvo vajus tema peale paremalt ilma suunda näitamata (II kd tl 32 pöördel). Tunnistaja pidi selle pärast järsku pidurdama ja hoogu maha võtma ja järsku vahele niimoodi (II kd tl 32 pöördel). Tunnistaja lasi ta enda ette (II kd tl 32 pöördel). Vasakpööret sooritavad autod olid kõik juba jõudnud ära minna sealt ja valgusfoor vahetus juba punaseks, aga tunnistaja ees sõitev järelkäruga Volvo jätkas sõitu ja läks punase tulega ristmikule (II kd tl 32 pöördel). Peale seda käis üks kõva pauk, kui Volvole sõitis külje pealt mootorratas sisse (II kd tl 32 pöördel). Tunnistaja nägi ühte inimest lendamas (II kd tl 32 pöördel). Mootorratas tuli Pärnu poolt suunaga Tallinna poole esimesest sõidureast, et teises sõidureas seisid autod, mis ootasid kuni vasakpöörde sooritajad on oma pöörded ära sooritanud (II kd tl 33). Tunnistaja ei olnud kindel, kaas mootorratas tuli autode vahelt või esimesest reast (II kd tl 33). Ekspert Lembit TEESALU andis 14.11.
  3. a istungil ütlusi, et õnnetuse hetkel sai ta mootorratta liikumise kiiruseks suurusjärguks 75 km/h ja teise sõiduki liikumise kiiruseks 21 24 km/h (II kd tl 45-45 pöördel). Mootorrattur sõitis vasakpoolsel rajal (II kd tl 45 pöördel). Kõik viitab sellele, et ta ei jõudnud pidurdada, sest ühtegi pidurdusjälge ei ole (II kd tl 45 pöördel). Kõik viitab sellele, et mootorrattur oli teise sõiduraja paremas ääres, raske öelda, et kas ta täpselt mööda joont sõitis (II kd tl 46). Seda, et auto sõiduautokiirus võis olla suurem ja mootorratturil väiksem, ei pidanud ekspert reaalseks (II kd tl 47). Tunnistaja X4 andis 14.11.
  4. a istungil ütlusi, et õnnetuse päeval liikus ta sõiduautoga Tallinna suunast Pärnu poole (II kd tl 47 pöördel). Tunnistaja pidi sooritama vasakpöörde (II kd tl 47 pöördel). Sellelt ristmikult saab siis pöörata tagasi linna suunas või siis Jälgimäe teele, mis viib Saku suunas (II kd tl 47 pöördel). Enne pööret on aeglustusrada (II kd tl 47 pöördel). Tunnistaja lähenes aeglustusrajal ristmikule, aeglustades, et pööret sooritada (II kd tl 48). Tunnistaja ees oli viis-kuus autot, vasakpööret sai sooritada ühest sõidurajast (II kd tl 48). Pööre on reguleeritud valgusfooriga (II kd tl 48). Pööret tehes nägi tunnistaja, et ristmikule sõitis punase tulega sinine järelkäruga sõiduauto (II kd tl 48). Peale seda nägi ta, kuidas inimene oli kõrgel õhus, siis sai tunnistaja aru, et toimus liiklusõnnetusõnnetus (II kd tl 48). Kokkupõrkehetke ta ei näinud, ei kuulnud ka raksatust, aga jõudis märgata, et sõiduauto läks ristmikule punase tulega ja järgmine hetk oli siis inimene õhus ja kukkus mõned meetrid eemale asfaldile ja jäi sinna lebama (II kd tl 48). Mootorratas tuli tõenäoliselt Pärnu suunast (II kd tl 48). 5
(27)1-17-2357 Süüdistatav E.E andis 14.11.
  1. a istungil ütlusi, et ta tuli Pärnu maanteed mööda Pääskülast ja sõitis lillekaupluse poole (II kd tl 49). Alguses oli ta parempoolses reas ja tahtis ärasõidutee peale keerata viimaselt, et sealt saab ära keerata (II kd tl 49). Ärakeeramisreas ees autosid ei olnud, just kõik keerasid ja ta jõudsin ka sinna ja hakkas keerama (II kd tl 49). Oma arust nägi süüdistatav rohelist tuld (II kd tl 49). Punast igatahes ei näinud (II kd tl 49). Kiirus oli väike 30-20 km võib-olla (II kd tl 49). Vastassuunas autod seisid, muidu ta poleks sõitnud ja siis tuli kuskilt mingi mootorratas, seda ta ei tea, kust ta tuli (II kd tl 49). Vastassuunas seisid autod mõlemas reas, siis seisid edasi sama kohapeal, kui süüdistatav auto seisma jättis (II kd tl 49). Mootorratast süüdistatav seismas ei näinud (II kd tl 49). Kokkupõrke hetkel oli ta juba teises reas (II kd tl 49). Kahe rea vahelt midagi ei tulnud, kui tuli, siis tuli ainult kolmandast ja sinna ta ei näinud, seal seisis mingi džeep või suurem asi ees (II kd tl 49). Auto oli süüdistatava lapselapse oma, selle autoga oli ta varem sõitnud, aga käruga sõitis esimest korda (II kd tl 49 pöördel-50). Sündmuskoha vaatlusprotokollist 230216008056 – Liiklusõnnetuse akt (I kd tl 1) nähtub, et Tallinn-Pärnu-Ikla mnt – Tallinn-Saku-Laagri mnt-l toimus 03.06.
  2. a kell 14:07 liiklusõnnetus – kokkuppõrge sõidukiga küljelt. Liiklusõnnetuses osalejad olid E.E, kes sõitis sõiduautoga Volvo V40 registrimärgiga XXX XXX, millel oli haagis Brentex-Trailer Bren-4002 registrimärgiga XXX XXX ja X1, kes sõitis mootorrataga Honda CBR 1000RR registrimärgiga XX XX. Mõlemad juhid viidi PERH-i. Vastavalt liiklusõnnetuse esmasele kirjeldusele sõitis sõiduauto Volvo ette peateel liikunud mootorrattale. Volvo sooritas vasakpööret. Sündmuskoha vaatlusprotokollist (I kd tl 2-2 pöördel) nähtub, et vaadeldi Harju Maakonnas Saue vallas Tallinn-Pärnu-Ikla mnt ja Tallinn-Saku-Laagri mnt ristmiku juures olevat teelõiku. Lubatud suurim kiirus on 70 km/h. Ilm on vähese pilvisusega. On valge aeg. Teekate asfalt on tasane, ilma kõrgemate kohtade ja aukudeta ning kuiv. Pärnu poolt suunaga Tallinna poole on kolm sõidurada. Esimene on parempöörde rada, mis on 2,8 m lai. Teine sõidurada on 3,8 m lai ja kolmas on 3,7 m lai. Kolmanda sõidurea asfaltkatte vasakpoolse servaja vasakul oleva eraldusriba vahele jääb 0,9 m. Vasakule jääv eraldusriba on vaadeldavas kohas 10,9 m lai. Sõidutee asfaltkatte parempoolses servas on teekattemärgistus 911 „Ühekordne pidevjoon". Esimest ja teist sõidurada eraldab teekattemärgistus 912 „Lai pidevjoon". Teist ja kolmandat sõidurada eraldab teekattemärgistus 911 „Ühekordne pidevjoon". Kolmanda sõidurea vasakpoolses servas on teekattemärgistus 911a „Kammjoon". Tallinna poolt Pärnu suunas vaadates on enne pööret Tallinn-Saku-Laagri mnt-le neli sõidurada. Esimene sõidurada on 3,6 m lai, teine on 3,8 m lai, kolmas on 3,9 m lai ja neljas vasakpöörde rada on vaadeldavas kohas 3,3 m lai. Neljanda sõidurea vasakpoolse servaja eraldusriba vahele jääb 0,7 m. Eraldusriba on vaadeldavas kohas kokku 8,0 m lai. Esimese sõidurea parempoolses ääres on teekattemärgitus 911 „Ühekordne pidevjoon". Esimest ja teist sõidurada eraldab teekattemärgistus 912 „Lai pidevjoon". Teist ja kolmandat sõidurada eraldab teekattemärgistus 911 „Ühekordne pidevjoon". Kolmandat ja neljandat sõidurada eraldab teekattemärgistus 912 „Lai pidevjoon". Neljanda sõidurea vasakpoolses ääres on teekattemärgistus 911 „Ühekordne pidevjoon". Eraldusribal asuv esimene valgusfoor asub 0,8 m kaugusel Tallinn-Pärnu-Ikla mnt suunavööndeid eraldava eraldusriba parempoolsest servast. Eraldusribal asuv teine valgusfoor asub 1,0 m kaugusel Tallinn-Pärnu-Ikla mnt suunavööndeid eraldava eraldusriba parempoolsest servast. Paremal pool haljasalal asub valgusfoor 0,9 m kaugusel asfaltkatte parempoolsest servast. Eraldusribal Tallinna poolt suunaga Pärnu poole asub noolfoor. Valgusfoor asub 1,9 m kaugusel Tallinn-Pärnu- Ikla mnt suunavööndeid eraldava eraldusriba parempoolsest. Peale ristumist Tallinn-Saku-Laagri mnt-ga on paremal pool haljasalal noolfoor. Valgusfoor asub 10,8 m kaugusel Tallinn-Pärnu-Ikla mnt suunavööndeid eraldava eraldusriba parempoolse serva sirge mõttelisest pikendusest. Sõiduki Volvo V40 reg. märk XXX XXX ja haagise Brentex-Trailer Bren-4002 reg. märk XXX XXX asukoht on peale liiklusõnnetust sündmuskohal muudetud. Sõiduk asub Tallinn-Saku6
(27)1-17-2357 Laagri mnt-
  1. Sõiduki parempoolne tagumine rehv asub 16,3 m kaugusel nullpunktist ja 27,4 m kaugusel Tallinn-Pärnu- Ikla mnt parempoolse asfaltkatte serva sirge mõttelisest pikendusest. Haagise parempoolne tagumine rehv asub 22,3 m kaugusel Tallinn-Pärnu-Ikla mnt parempoolse asfaltkatte serva sirge mõttelisest pikendusest. Muid liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid ja jälgi ei leitud. KH Energia-Konsult vastuskirja (I kd tl 45 – 48) kohaselt töötas Tallinn -Pärnu-Ikla mnt ja Tallinn-Saku-Laagri mnt ristmikul olev foor tõrgeteta. Kirjale lisatud graafiku selgitusest nähtub, et konfliktsete liikumissuundade lubavate tulede vahetamised toimuvad ainult arvestades ettenähtud kaitseaegasid, mis on kontrollerisse installeeritud. 28.12.
  2. a ekspertiisiaktist nr 16E-LL0055 (I kd tl 54-58) nähtub, et mootorratta Honda CBR 1000RR reg. märk XX XX arvutuslik liikumiskiirus kokkupõrke hetkel oli suurusjärgus 75 km/h. Sõiduki 03.06.
  3. a vaatlusprotokollist (I kd tl 38-39 pöördel) nähtub, et vaadeldub sõiduauto Volvo V40 registrimärgiga XXX XXX ja haagis Brentex-Trailer registrimärgiga XXX XXX olid tehniliste puudusteta. 13.09.
  4. a isiku ekspertiisiaktist nr 16E-PÕI0161 (I kd tl 61-66) nähtub, et X1l tuvastati 03.06.
  5. a xxxx. Kõik nimetatud tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal ja viisil toimunud liiklusõnnetuses. X1l tuvastatud tervisekahjustused on eluohtlikud. Eeltoodust nähtub, et Tallinn -Pärnu-Ikla mnt ja Tallinn-Saku-Laagri mnt ristmikul 03.06.
  6. a kell 14:07 toimun ud liiklusõnnetuse põhjustas süüdistatav E.E , kes tegi TallinnPärnu-Ikla maanteelt Tallinn-Saku-Laagri maanteele vasakpööret keelava punase fooritulega. Pöörde teostamist E.E poolt punase tule ajal kinnitavad tunnistaja X3 ütlused, mille järgi vasakpööret sooritavad autod olid kõik juba jõudnud ära minna sealt ja valgusfoor vahetus juba punaseks, aga tunnistaja ees sõitev järelkäruga Volvo jätkas sõitu ja läks punase tulega ristmikule. Samuti tunnistaja X4 ütlused, mille kohaselt tunnistaja lähenes aeglustusrajal ristmikule, aeglustades, et pööret sooritada. Tunnistaja ees oli viis-kuus autot, vasakpööret sai sooritada ühest sõidurajast. Pööre on reguleeritud valgusfooriga. Pööret tehes nägi tunnistaja, et ristmikule sõitis punase tulega sinine järelkäruga sõiduauto. Peale seda nägi ta, kuidas inimene oli kõrgel õhus, siis sai tunnistaja aru, et toimus liiklusõnnetusõnnetus. Tunnistaja X2 andis ütlusi, et linna suunast Saku poole minevale sõitvad sõidukid tegid oma pööramised ära, siis tuli tükk tühja maad, et keegi ei pööranud, siis pööras (linna poolt) pikk järelkäruga auto, mis läks tunnistaja ees seisvate autode eest Saku tee poole ja siis toimus kokkupõrge tunnistajast paremalt poolt tulnud mootorrattaga. Samal ajal põles tunnistaja ees olevatele autodele juba roheline tuli. LS § 7 lg 1 järgi on fooril kolm ümmargust tuld: ülal punane, keskel kollane, all roheline. LS § 7 lg 1 p 3 järgi keelab punane foorituli sõidukil liikuda. Teostades vasakpööret punase keelava fooritulega, rikkus süüdistatav E.E LS § 58 lg 3 nõuet, et foori või reguleerija keelava märguande korral peab juht seisma jääma stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. Nähtuvalt tunnistaja X2i ütlustest, et liiklusõnnetuse toimumise hetkel põles tema ees olevatele sõidukitele roheline tuli ja kannatanu X1 ütlustest, mille järgi hakkas ta liikuma rohelise tule süttimisel, edasi juhtus avarii, ületas kannatanu mootorrattaga Tallinn-Pärnu-Ikla maantee ja Tallinn-Saku-Laagri mnt ristmikku rohelise lubava tulega nähtub, et mootorrattal oli liikumise eesõigus ja süüdistatav E.E oleks pidanud tema läbilaskmiseks sõiduki peatama. Seda ta aga ei teinud. Süüdistatava ütlustest, et vastassuunas autod seisid, muidu ta poleks sõitnud ja siis tuli kuskilt mingi mootorratas, seda ta ei tea, kust ta tuli, nähtub, et ta ei olnud ristmikule lähenedes piisavalt tähelepanelik. Jättes sõiduki enne pööret peatamata, ja mitte olles ristmikku ületades piisavalt tähelepanelik, rikkus E.E LS § 56 lg 1, mille järgi ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab 7
(27)1-17-2357 sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale. Samuti rikkus ta sellega LS § 33 lg 2 p 8 nõuet, mille kohaelt peab juht enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Kohus nõustub ka sellega, et eelpoolnimetatud rikkumisega eiras süüdistatav ka LS § 16 lg 1 nõuet, et liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et tõendamist on leidnud, et süüdistatav rikkus LS § 58 lg 3, LS § 56 lg 1, LS § 33 lg 2 p 8 ja LS § 16 lg 1, millega prokurör on sisustanud

§ 423

lg 1 rikkumist.

§ 423

lg 1 koosseis nõuab lisaks liiklus- või käitusnõuete rikkumisele ka tagajärjena raske tervisekahjustuse või surma tekitamist. E.E-le on esitatud süüdistus raske tervisekahjustuse tekitamises. Rasket tervisekahjustust tuleb sisustada karistusseadustiku eriosas (

§ 118

) sisalduva raske tervisekahjustuse tekitamise üldkoosseisuga.

§ 118

lg 1 p 1 järgi loetakse raske tervisekahjustuse tekitamiseks muuhulgas olukord, kus on põhjustatud oht elule. Vastavalt süüdistusele sai kannatanu X1 eluohtlikud tervisekahjustused, s.o tervisekahjustused, mis vastavad

§ 118lg 1 p-s 1 sätestatud tunnustele (II kd tl 38).

13.09.

  1. a isiku ekspertiisiaktist nr 16E-PÕI0161 (I kd tl 61-66) nähtub, et X1l tuvastati 03.06.
  2. a xxxx. Kõik nimetatud tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal ja viisil toimunud liiklusõnnetuses. X1l tuvastatud tervisekahjustused on eluohtlikud. Kannatanu X1 andis 13.11.
  3. a istungil ütlused, et liiklusõnnetuse järgselt olid tal mõlemad xxxx, põhimõtteliselt oli ta üle kahe kuu ainult selili, viibis
  4. augustini Mustamäe osakonnas, siis kaks nädalat olin järelravil Hiiu osakonnas ja sealt edasi umbes kuu aega Viimsi Fertilitase haiglas (II kd tl 29). Ta viibis haiglas
  5. septembrini, kui ta lubati järelravile (II kd tl 29). Siis käis veel korduvalt operatsioonidel (II kd tl 29).
  6. a detsembri alguses läheb konsultatsioonidele ja siis hakatakse kas metalli ümber paigutama või välja võtma, sest vasak käsi ei anna üldse randmest liikuda, parem jalg teeb liiga (II kd tl 29). Perspektiiv täielikuks paranemiseks on puudulik (II kd tl 29). Kannatanule on tehtud üheksa operatsiooni, kolme veel kaalutakse (II kd tl 30). Tunnistaja X2i, X3 ja X4 ütlustega on tõendatud, et liiklusõnnetus toimus vahetult peale seda, kui süüdistatava poolt juhitud haagisega Volvo tegi punase tulega vasakpööret, põrgates kokku rohelise tule ajal liikunud mootorratturiga. Kohus leiab, et seega oli liiklusõnnetus põhjustatud E.E poolt valgusfoori keelava tule eiramise ja ristmikku ületamisel ebapiisaval tähelepanelikkuse tõttu. Ehk kui E.E ei oleks eiranud keelavat foorituld ja oleks olnud ristmikku ületades piisavalt tähelepanelik, poleks liiklusõnnetust toimunud. Tunnistaja X3 ütlustest nähtub, et kokkupõrke tagajärjel nägi ta ühte inimest lendamas, mille järel kukkus mootorrattur ja jäi sinna lebama, alguses ta ei liigutanud. Tunnistaja arvas alguses, et inimene on surnud, aga siis ta hakkas tulema vaikselt teadvusele, ta oli šokis täielikult, ta ei saanud aru, mis juhtus temaga, siis ta üritas ennast püsti ajada, aga tal oli käsi täielikult pooleks (II kd tl 32 pöördel). Ka tunnistaja X4 nägi, et sõiduauto läks ristmikule punase tulega ja järgmine hetk oli siis inimene õhus ja kukkus mõned meetrid eemale asfaldile ja jäi sinna lebama. Kõik ekspertiisiaktis nimetatud (elule ohtlikud) tervisekahjustused võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal ja viisil toimunud liiklusõnnetuses, s.o 03.06.
  7. a kella 8

(27)1-17-2357 14:07 paiku Harjumaal Saue vallas Tallinn-Pärnu-Ikla mnt ja Tallinn-Saku-Laagri tee ristmikul, kus põrkasid omavahel kokku haagisega Volvo V40 ja mootorratas Honda. Eeltooduga on tõendamist leidnud ka see, et raskete kehavigastuste tekkimine X1le oli põhjuslikus seoses E.E poolt liiklusnõuete rikkumisega. LS § 58 lg 3 (kohustus jääda seisma keelava fooritulega), LS § 56 lg 1 (kohustus olla ristmikule lähenedes eriti tähelepanelik ja arvestada ristmiku liiklusoludega), LS § 33 lg 2 p 8 (kohustus enne manöövri alustamist veenduda, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid) on kehtestatud selleks, et ristmikku ületades või pööret sooritades ei põrkuks kokku erinevast suunast tulevad liikluses osalejad. Seega tegutses süüdistatav eelnimetatud normide kaitsealas. Eirates neid nõudeid, lõi süüdistatav ohu liiklusõnnetuse tekkimiseks, kuivõrd niisugune tegevus on sõnaselgelt keelatud, ei olnud tegemist ka lubatud riski võtmisega. Kaitsja leidis, et eeldatavalt rikkus kannatanu LS § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 7, § 45 lg 1 ja § 56 lg 1 nõudeid. Seega võib kaitsja seisukohast järeldada, et kannatanu enda tegevus oli samuti põhjuslikus seoses tagajärjega ja seega vabaneks süüdistatav vastutusest kannatanu hoolsuskohustust rikkuva teo tõttu. Kohus sellega ei nõustu. Kohus leiab, et tunnistajate, kannatanu, süüdistatava ja eksperdi ütluste põhjal pole võimalik tuvastada, missugune oli kannatanu liikumistrajektor. Kannatanu ise andis ütlusi, et ta sõitis alguses vasakpoolses reas, kuid siis reastus paremasse ritta ja peatus punase tule tõttu stoppjoone ees parempoolses reas (II kd tl 28 pöördel). Tunnistaja X2 i ütles, et mootorrattur tuli paremalt kas mööda aeglustusrada või teepeenart (II kd tl 31 pöördel). Tunnistaja X3 ei olnud kindel, kas mootorratas tuli autode vahelt või esimesest reast, tunnistaja pidas esimeseks reaks parempoolset rida (II kd tl 33). Süüdistatav E.E andis ütlusi, et kokkupõrke hetkel oli ta juba teises reas, kahe rea vahelt midagi ei tulnud, kui tuli, siis tuli ainult kolmandast ja sinna ta ei näinud, seal seisis mingi džeep või asi suurem ees (II kd tl 49). Nähtuvalt ütlustest loendas süüdistatav ridu oma liikumise suuna järgi, seega oli kolmas rida parempöörde aeglustusrida Pärnu poolt Tallinna poole vaadates/sõites. Ekspert Lembit Teesalu andis ütlusi, et mootorrattur sõitis vasakpoolsel rajal ning kõik viitab sellele, et ta ei jõudnud pidurdada, sest ühtegi pidurdusjälge ei ole (II kd tl 45 pöördel). Samuti ekspertdi sõnul kõik viitab sellele, et mootorrattur oli teise sõiduraja paremas ääres, raske öelda, et kas ta täpselt mööda joont sõitis ( II kd tl 46). Seega pole kogutud materjalidest üheselt võimalik välja selgitada, kust (s.t milliselt rajalt või radade vahelt) sõitis mootorattur vahetult enne kokkupõrget. Tõepoolest ei saaks välistada, et mootorrattur sõitis mööda radasid eraldavat joont, samal rajal mõne sõiduautoga või parempöörde aeglustusrajal ja seega võis rikkuda LS § 2 p 76 nõuet ( ) ja § LS § 45 lg 1 nõuet ( ). Samas on nimetatud normide kaitsealaks külgkokkupõrke vältimine, mitte otsekokkupõrke vältimine või sõiduõiguse andmise reguleerimine kokkupõrgete vältimiseks. Järelikult isegi kui mootorrattur oleks rikkunud kas LS § 2 p 76 või LS § 45 lg 1 nõudeid, ei oleks nimetatud alusel saabunud tagajärg normatiivselt omistatav kannatanule. Mis puutub LS § 16 lg 1 ( ) rikkumisse, § 33 lg 2 p 7 rikkumisse (tõenäoliselt pidas kaitsja silmas § 33 lg 2 p 8 rikkumist: ) rikkumist ja § 56 lg 1 rikkumist ( ), siis need rikkumised ei oleks antud kontekstis kannatanule etteheidetavad, sest usalduspõhimõttest tulenevalt, on juhil õigus eeldada, et rohelise 9
(27)1-17-2357 valgusfoori tule põlemisel tagavad lõikuvatest suundadest tulevad liiklejad talle vaba liikumise. Seega isegi, kui kannatanu oleks rikkunud neid liiklusnõudeid, nagu kaitsja ette heidab, ei olnud need sellised rikkumised, mis välistaksid tagajärje omistamist süüdistatavale. 2.2.2. Subjektiivne koosseis

§ 423

lg 1 kuritegu eeldab subjektiivse koosseisuna ettevaatamatust ja seda nii liiklusnõuete rikkumise kui ka tagajärje ehk antud juhul raske tervisekahjustuse põhjustamise osas.

§ 18lg 1 järgi võib ettevaatamatus esineda kergemeelsusena või hooletusena.

Kohtu hinnangul pani E.E

§ 423

lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo toime kergemeelsusest.

§ 18

lg 2 järgi paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. Kohus on juba eelnevalt objektiivse koosseisu juures käsitlenud süüdistatava ütlusi, millest nähtus, et enne tema poolt vasakpöördele asumist ärapöörajaid ei olnud, sest kõik olid juba ära pööranud (II kd tl 49). Seda kinnitas ka tunnistaja X2 (II kd tl 31). Oma arust nägi süüdistatav rohelist tuld, punast igatahes ei näinud (II kd tl 49). Arvestades, et nii tunnistaja X4 kui ka tunnistaja X3 ütluste järgi soovisid nad samuti vasakpööret teha, kuid nägid, et fooris oli punane tuli, siis saab järeldada, et süüdistatav pidi võimalikuks pidama, et ta alustab vasakpööret punase keelava fooritulega, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu lootis teostada pöörde enne keelava tule süttimist. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et E.E pani mootorsõiduki juhi poolt liiklus - või käitusnõuete rikkumise toime kergemeelsusest ja kergemeelsusest põhjustas ka kannatanu X1le raske tervisekahjustuse. Seega pani E.E toime

§ 423lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo kergemeelsusest.

2.2.3. Õigusvastasus ja süü E.E teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. E.E oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja materjalidest ei nähtu

§-s 34 sätestatud asjaolusid ning E.E on sündinud 1945. aastal (I kd tl 44, 68). Samuti puuduvad E.E puhul süüd välistavad asjaolud. Seega on E.E tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et E.E on pannud toime talle etteheidetava kuriteo

§ 423

lg 1 järgi, s.t mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. 2.3. Karistus 2.3.1. Põhikaristus

§ 423

lg 1 näeb karistusena ette kas rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse.

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja teo subjektiivne koosseis.

§ 423lg 1 koosseis näeb süüdistatava poolt põhjustatud liiklusõnnetuse tagajärjena ette nii raske tervisekahjustuse tekitamise kui ka surma 10

(27)1-17-2357 põhjustamise. Praegusel juhul on kohus tuvastanud, et E.E põhjustas kannatanule X1le raske tervisekahjustuse. Seega saabus

§ 423lg-s 1 sisalduvas koosseisu märgitud kergem tagajärg.

Samas peab kohus siiski arvestama seda, et tulenevalt kannatanu ütlustest äratati ta koomast üles selleks, et oma vanematega hüvasti jätta (II kd tl 29). Nimetatud asjaolu viitab selgelt sellele, et oli vaid puhas õnn ja juhus, et X1 ei saanud liiklusõnnetuse tagajärjel surma, sest koomast äratamine vanematega hüvastijätmiseks viitab sellele, et isegi meditsiinitöötajatel ei olnud usku, et Andes X1 ellu jääb. Seega põhjustatud tagajärge arvestades leiab kohus, et E.E süü on keskmisest suurem, kuid ei jää siiski maksimaalse määra lähedale. Kuigi vastavalt süüdistusele heidab prokurör E.E-le ette nelja liiklusnõude rikkumist (LS § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 8, § 56 lg 1 ja § 58 lg 3), on need kõik kantud ühest eesmärgist, mistõttu ei ole E.E olukord võrreldav näiteks isikuga, kes mootorsõidukijuhina ületab kiirust, juhib sõidukit alkoholijoobes ning näiteks ka ilma juhtimisõiguseta ning kõigele lisaks sooritab manöövri ka keelatud fooritulega. Subjektiivselt koosseisult on E.E tegu toime pandud ettevaatamatuse raskemas vormis, s.o kergemeelsuse vormis. Tahtluse esinemise korral liiklusnõuete rikkumise osas oleks tegemist juba

§ 422

lg 1 koosseisule vastava teoga ning raske tervisekahjustuse tahtliku tekitamise korral

§ 118

lg 1 (p-de 1 ja/või 2) koosseisule vastava kuriteoga, millede eest on ette nähtud märgatavalt rangemad karistused, kui

§ 423lg 1 eest.

Seega on E.E antud kuriteo toime pannud ka raskeimas

§ 423

lg 1 koosseisus ettenähtud vormis ehk kergemeelsusest, mis suurendab isiku süüd . Eeltoodut arvestades leiab kohus, et E.E süü jääb

§ 423lg-s 1 sätestatud sanktsiooni 2/3 määra lähedale.

Kohus leiab, et E.E puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57mõttes.

E.E on enda ülekuulamisel kaitsja küsimusele: , vastanud: (II kd tl 49). Sealjuures ei küsinud kaitsja seda, kas E.E kahetseb liiklusõnnetuse põhjustamist ja sellise kuriteo toimepanemist, vaid kaitsja küsis, kas süüdistatav kahetseb õnnetusjuhtumi toimumist. Samas pole E.E peale õnnetust kannatanuga suhelnud (II kd tl 49-49 pöördel). Ka oma viimases sõnas ei tunnistanud E.E , et tema oleks liiklusõnnetuse põhjustanud, tunnistades vaid seda, et ta oleks pidanud küll foorituld nägema, kuid samas süüdistas jätkuvalt sisuliselt kannatanut tekkinud rasketes tagajärgedes ja selles, et viimane pidi tõenäoliselt sõitma üle lubatud kiiruse hoo pealt, mitte ei startinud stoppjoone tagant (II kd tl 57). Kohtu hinnangul ei saa eeltoodu valguses seega kaitsjale vastatud pidada puhtsüdamliku kahetsuse avaldamiseks

§ 57lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes.

Kohus leiab, et isik, kes ei näe enda käitumises mingit süüd/rikkumist või valestitegemist ja süüdistab samal ajal kannatada saanud osapoolt, ei saa tegelikkuses puhtsüdamlikult ega siiralt kahetseda ka enda toimepandud tegu. Ühtlasi ei esine E.E puhul

§ 58

mõttes karistust raskendavaid asjaolusid, kuivõrd

§ 58

p-s 8 märgitud raske tagajärje põhjustamine on praegusel juhul hõlmatud juba E.E-le etteheidetavast kuriteokoosseisust (

§ 423

lg 1 – antud juhul raske tervisekahjustuse tekitamine), mistõttu on seda asjaolu arvestanud seadusandja juba antud kuriteo eest sanktsioonimäära kehtestamisel. Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtule on prokuröri poolt esitatud 13.11.

  1. a kohtuistungil E.E karistusregistri väljavõte 04.01.
  2. a seisuga (I kd tl 68; II kd tl 27). Kuigi antud registri väljavõtte kohaselt on E.E kriminaalkorras karistamata ja tal on kaks väärteokaristust, siis märkis prokurör tõendit esitades, et kehtivaks karistuseks tuleb lugeda vaid üht karistust, mille eest on E.E-le määratud 40 euro suurune rahatrahv (II kd tl 27). Siinkohal märgib kohus, et nõustub prokuröriga, et kuigi karistuseregistri väljavõtte kohaselt on E.E kaks väärteokaristust, siis tegelikkuses peaks isikul olema vaid üks kehtiv väärteokaristus. Nimelt on E.E karistusregistris ekslikult märgitud kehtivate väärteokaristuste juures kehtivana ka väärteokaristus, mille täitmine on

§ 82lg 4 alusel aegunud ning mis peaks karistusregistri 11

(27)1-17-2357 seaduse § 24 lg 1 p 11 alusel olema tegelikkuses juba kantud arhiivandmetesse 4 aastat peale selle väärteootsuse jõustumist ehk 15.12.2015 . a (II kd tl 73). Seega on E.E vaid üks kehtiv väärteokaristus ning see on talle määratud Politsei- ja Piirivalveameti poolt 15.05.2015. a otsusega

§ 218

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo ehk väheväärtusliku asja või varalise õiguse vastu toimepandud varavastase teo toimepanemise eest. Ehk tegemist ei ole liiklusalase rikkumisega, mistõttu varasemat karistatust arvestades, ei ole põhjust praegusel juhul eripreventsiooni tõttu E.E-le mõistetavat põhikaristust suurendada. Samas märgib kohus siinkohal etteruttavalt, et käesoleva kuriteo toimepanemise asjaolusid ning sellele vahetult eelnenud liiklusrikkumiste toimepanemist arvestades, on vajalik E.E suhtes kohaldada lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ning seda nii eri- kui üldpreventsiooni tõttu. Karistuse määra valikul peab kohus hindama ka õiguskorra kaitsmise vajadust ehk karistuse üldpreventiivseid eesmärke. Isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Käesoleval juhul ei pea kohus üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista E.E-le rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Kuivõrd kohus mõistab E.E-le eripreventsiooni eesmärkide saavutamiseks lisakaristusena ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise, siis kohtu hinnangul on praegusel juhul põhikaristuse kõrval lisakaristuse kohaldamine juba piisav selleks, et kaitsta õiguskorda võimaliku E.E liiklusreegleid eirava käitumise eest tulevikus. Ühtlasi on lisakaristuse kohaldamine piisavaks hoiatavaks signaaliks ka ühiskonnale, et sellise kuriteo toimepanemise puhul järgneb põhikaristusele lisaks ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Seega praegusel juhul üldpreventsioon E.E-le mõistetava põhikaristuse määra ei mõjuta. Tulenevalt süü suurusest ei ole E.E suhtes kergemaliigilise karistuse kohaldamine võimalik. Siinkohal märgib kohus lisaks, et rahalise karistuse kui kergema karistusliigi kohaldamine oleks välistatud E.E puhul ka põhjusel, et kohtul pole alust arvata, et isik suudaks rahalist karistust tasuda, kuivõrd süüdistatav on pensionär (II kd tl 23, 34), kelle 2015. a keskmine kuusissetulek oli vaid 353 eurot (I kd tl 69). Samuti ei ole isik tasunud temale väärteokorras määratud rahatrahve ( I kd tl 68). Isiku süü suurust mõjutavaid asjaolusid arvestades leiab kohus, et E.E süü jääb natukene alla sanktsiooni 2/3 määra, mistõttu mõistab kohus talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 10 (kümme) kuud vangistust. Kohus nõustub prokuröriga selles, et E.E puhul võib jätta temale mõistetud vangistuse täielikult tingimisi kohaldamata (II kd tl 55 pöördel, 61-62). Nimelt ei ole E.E kehtivaid kriminaalkaristusi (I kd tl 68). Samuti ei saabunud praegusel juhul

§ 423

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise puhul antud kuriteokoosseisus sätestatud kõige raskemat tagajärge, milleks on kellegi surm. Eelkõige põhjusel, et E.E ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi (arvestades sealjuures ka isiku kõrget iga), peab kohus võimalikuks kohaldada tema suhtes tingimisi vangistust ilma käitumiskontrollile allumiseta ehk

§ 73lg 1 alusel.

Katseaja pikkuseks võib kohus

§ 73lg 3 kohaselt määrata 1-5 aastat.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt peab karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt karistusest tingimisi vabastamisel lähtuma põhimõttest, et tingimisi vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 02.12.

  1. a otsuse nr 3-1-1-96-11 punkti 7.4; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.11.
  2. a otsuse nr 3-1-1-28-08 punkti 10). Kuivõrd kohus mõistis praegusel juhul E.E-le karistuseks 1 aasta ja 10 kuu vangistust, siis peab temale 12

(27)1-17-2357 määratav katseaeg olema sellest pikem. Seetõttu leiab kohus, et E.E-le tuleb

§ 73lg 3 alusel kohaldada 2 aasta pikkust katseaega.

Seega jätab kohus

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel E.E-le mõistetud 1 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusliku karistuse täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et E.E ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 78

p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema käesoleva kohtulahendi kuulutamisest, s.t alates 08.03.

  1. a. 2.3.
  2. Lisakaristus Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.12.
  3. a otsuse nr 3-1-1122-13 punkte 9 ja 11). Samas põhikaristus ja lisakaristus kogumis peavad vastama isiku süü suurusele. Ühtlasi on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16.05.
  4. a otsuse mr 3-1-1-18-17 punkti 13).

§ 50

lg 1 p 1 kohaselt võib mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kohtu poolt kuriteo korral kuni 3 aastaks, kui

-is või muus seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 50

lg 3 näeb ette, et

-i eriosas sätestatud juhtudel kohaldab kohus kuriteo korral juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 3 aastani. Praegusel juhul ei näe

§ 423ette lisakaristuse pikkuse osas erandit.

Seega võib E.E-lt

§ 423

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest lisakaristusena võtta mootorsõiduki juhtimisõiguse ära 1 kuust kuni 3 aastani. Ehk lisakaristuse keskmine pikkus oleks 1 aasta ja 6 kuud. Siinkohal märgib kohus, et LS § 129 lg 1 näeb ette, et kui isikult on mootorsõiduki juhtimisõigus põhi- või lisakaristusena ära võetud vähemalt 6 kuuks, kuid vähemaks kui 12 kuuks, saab mootorsõiduki juhtimisõiguse taastada juhul, kui isik sooritab edukalt liiklusteooriaeksami. LS § 129 lg 2 kohaselt aga juhul, kui isikult on mootorsõiduki juhtimisõigus põhi- või lisakaristusena ära võetud 12 kuuks või kauemaks, saab mootorsõiduki juhtimisõiguse taastada juhul, kui isik sooritab edukalt nõutava liiklusteooria- ja sõidueksami. Seega kui kohus võtab isikult mootorsõiduki juhtimisõiguse ära vähemalt 6 kuuks, siis juhtimisõigus ei taastu peale keeluperioodi lõppu automaatselt, vaid olenevalt eelnenud juhtimisõiguse keelu perioodi pikkusest, tuleb juhtimisõiguse taastamiseks sooritada lisaks ka veel liiklusteooria- või ka täiendavalt sõidueksam. E.E on varasemalt kriminaalkorras karistamata ning kehtivaid liiklusalaseid väärteokaristusi tal ka ei ole (I kd tl 68). Samas viitab isiku toimepandud kuritegu ning sellele vahetult eelnenud liiklusrikkumised, et E.E suhtub liiklusreeglitesse kergemeelselt ning sellise käitumisega on ta liikluses ohtlik nii iseendale, kuid eelkõige kaasliiklejatele. Praeguses kriminaalasjas menetletava kuriteo pani E.E toime seetõttu, et ta ei vaadanudki vasakpöörde jaoks kehtivat foori, vaid selle asemel viimast foori, mida ta oli vaadanud/märganud ning mis oli tegelikkuses mõeldud Pärnu suunas otsesõitjatele. Sealjuures nähtub sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevatelt fotodelt, et otsesõitjatele ning vasakpöörde sooritajatele mõeldud foorid asuvad teineteisest üsna kaugel (vt nt fotosid nr 5 ja 20 – I kd tl 6, 13). Vasakpöörde rajal 6.-7. sõidukit juhtinud tunnistaja X4 ütluste kohaselt vasakpöörde rajal olles ei ole otsesõitjate foori näha, samas on väga hästi näha vasakpöörde 13

(27)1-17-2357 foor (II kd tl 48 pöördel). E.E ütlustest nähtuvalt oli ta sõitnud algselt Pärnu suunas kõige parempoolsemas reas ehk otsesõitvatest ridadest parempoolses reas, seejärel reastunud vahetult enne vasakpöörde tegemist otsesõitvale vasakpoolsele sõidureale ning seejärel veelkord reastunud ümber vasakule, et sooritada vasakpööret (II kd tl 49 pöördel). Kohtu hinnangul nähtub eeltoodut arvestades, et E.E jäi vasakpöörde rajale õigeaegse reastumisega hiljaks ning ta jõudis ümberreastuda vasakpöördeks alles vahetult enne pöörde sooritamist. Seda kinnitavad nii sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevad fotod kui ka tunnistajate ütlused. Esmalt nähtub sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodelt nr 1 -4 (I kd tl 4-5), et pikalt enne vasakpööret on olemas juba vasakpöörde nn aeglustusrada. Samuti nähtub just fotolt nr 4, et vasakpöörde rajale tekib Pärnu suunas vasakul rajal otse sõitvate autode sõidurea vahele pidevjoon enne pööret ning pidevjoone alasse mahub seisma vasakpööret lubava foori ette koguni 5-6 sõidukit. Tunnistaja X4 ütlustest nähtub, et tema oli juba vasakpöörde tegemise aeglustusrajal ja tema ees oli veel 5-6 autot, E.E oli sõitnud punase fooritulega ristmikule ja siis toimus õnnetus, kus inimene lendas kõrgel õhus ja kukkus maha (II kd tl 47 pöördel-48). Seega asus tunnistaja X4 umbes kohas, kus tekkis pidevjoon otsesõitjate ja vasakpööret sooritavate sõidukite sõiduradade vahele. Sealjuures märkis tunnistaja lisaks, et ta nägi vasakpöörde foorituld juba enne liiklusõnnetuse toimumist ning sellest kohast, kus tema oli, ei saanud ta näha otse Pärnu suunas sõitjate foorituld (II kd tl 48 pöördel). Tunnistaja X3 ütluste kohaselt keeras E.E Pärnu suunas otsesõitvalt vasakpoolselt rajalt ootamatult ja ilma suunatuld näitamata talle ette, mille tõttu oli tunnistaja sunnitud pidurdama, et kokkupõrget ära hoida ning seejärel koheselt peale ettekeeramist sooritas E.E vasakpöörde fooris põleva punase tulega (II kd tl 32 pöördel). Seega tunnistaja X3 oli esimene, kes jäi punase vasakpöörde foori taha seisma. Eeltoodu näitab, et E.E tekitas vahetult enne liiklusõnnetuse põhjustamist ohtliku olukorra ka sellega, et reastus liiga hilja ning ootamatult ja suunatuld näitamata ette teisele sõidukile, vaatamata sealjuures manöövrite teostamise ajal vasakpöörde foorituld. Lisaks ülaltoodule arvestab kohus lisakaristuse kohaldamisel ka sellega, et E.E põhjustatud liiklusõnnetuse puhul jäi raskeim tagajärg ehk teise isiku surm napilt saabumata ning isegi meditsiinitöötajad ei uskunud, et kannatanu jääb ellu. Niivõrd raskete tagajärgede põhjustamise korral ei ole kohtu hinnangul ühiskonnas vastuvõetav see, et isikule jäetakse juhtimisõigus alles. Samuti arvestab kohus juhtimisõiguse äravõtmisel sellega, et E.E ei tunnistanud end põhjustatud liiklusõnnetuses täielikult süüdi, vaid leidis, et rasked tagajärjed saabusid kannatanu enda käitumise tulemusena (II kd tl 49 pöördel). Seega E.E ise arvab, et ta liikluses ohtu oma käitumisega ei põhjusta. Samas on praeguses kriminaalasjas tõendamist leidnud, et just tema käitumise tõttu tekkis kaks liiklusohtlikku olukorda, milledest üks lõppes väga raskete tagajärgedega. Seetõttu leiab kohus, et isik, kes ei tunnista end kuriteo toimepanemises süüdi, põhjustas peaaegu surmaga lõppenud liiklusõnnetuse, tekitas kuriteole vahetult eelnenud oma kergemeelse käitumisega samuti reaalse ohuolukorra liikluses, vajab mõneks ajaks liiklusest eemaldamist. Seda nii enda jaoks järelemõtlemisaja võtmiseks kui ka teiste liiklejate ohutuse tagamiseks. Juhtimisõiguse äravõtmise perioodi osas leiab kohus, et praegusel juhul on vajalik E.E korrata üle liiklusnormid ning tõestada, et ta tõepoolest teab, kuidas peab liikluses käituma selliselt, et ta ei oleks ohuks liikluses ei teistele ega iseendale. Seetõttu kohaldab kohus E.E suhtes lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 6 (kuueks) kuuks, mis on minimaalne periood selleks, et isik peaks juhtimisõiguse taastamiseks eelnevalt tõestama ka eksami vormis, et ta teab kõiki vajalikke liiklusreegleid. 2.4. Tõkend Arvestades, et E.E suhtes ei ole kohtueelses menetluses tõkendit kohaldatud (süüdistusakti punkt 14; II kd tl 36), prokurör eelistungil tõkendi kohaldamist ei taotlenud (II kd tl 13 pöördel), kohus ei pidanud vajalikuks isiku suhtes tõkendi kohaldamist ka 14
(27)1-17-2357 kohtumenetluses (II kd tl 15 pöördel) ning käesoleva kohtuotsusega mõistis kohus E.E-le karistuseks

§ 73

alusel tingimisi vangistuse, ei pea kohus isiku suhtes vajalikuks tõkendi kohaldamist ka edasiselt karistuse täitmise tagamiseks. 2.

  1. Tsiviilhagi 2.5.
  2. Kannatanu nõuded ja süüdistatava vastuväited nendele Kannatanu X1 esindaja vandeadvokaat Mare Lust esitas 10.02.
  3. a süüdistatava E.E vastu tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitise nõudes summas 20 000 eurot ning varalise kahju nõudes, mis seisnes kulutustes arstimitele, tarvikutele ja visiiditasudele summas 205,69 eurot ning saamata jäänud tulu 7 kuu eest summas 3487,015 eurot (vt süüdistusaktile lisatud hagiavaldust; I kd tl 82-84, 85-96). Ühtlasi oli tsiviilhagis märgitud, et varalise kahju summa ei ole lõplik. 17.04.
  4. a toimunud eelistungil märkis kannatanu esindaja esitatud hagi osas, et endiselt on mittevaralise kahju nõudeks 20 000 eurot, kuid varalise kahju nõuet kannatanu esindaja täpsustas, öeldes, et tsiviilhagi on suurenenud ravimise tõttu (II kd tl 13; I kd tl 97-98). Esmalt täpsustas kannatanu esindaja, et esitatud tsiviilhagi summa 3487,015 eurot võib vähendada 0,1 eurot vähemaks ehk kuni 3487,00-ni (II kd tl 14). Teiseks täpsustas kannatanu esindaja, et tsiviilhagi on apteegiravimite osas suurenenud 67,10 euro võrra (II kd tl 14). Kokkuvõtlikult märkis kannatanu esindaja eelistungil, et varaline kahju on seega 205,70+67,10, s.o 272,80 eurot (ravimid, visiiditasud) ning saamata jäänud tulu 3487,00 eurot ja mittevaraline kahju on 20 000 eurot (II kd tl 14). Kohus võttis täpsustatud ja suurendatud tsiviilhagi menetlusse (II kd tl 14, 15). Seega on kannatanu esitanud tsiviilhagi otsese varalise kahju nõudes (272,80 eurot), saamata jäänud töötasu nõudes (3487 eurot) ning mittevaralise kahjuhüvitise nõudes (20 000 eurot). Hageja on tuginenud nõuete esitamisel VÕS § 134 lg-tele 2 ja 5, §-le 1043 ja § 1045 lg 1 p-le 2, leides, et isik vastutab teisele isikule kahju tekitamise eest juhul, kui kahju on tekitatud isiku poolse tegevuse või tegevusetuse tagajärjel, selline tegevus on õigusvastane ning isik on kahju tekkimises süüdi. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsusest nr 3-2-1-111-96 nähtub, et moraalse kahjuna kuulub PS § 25 alusel hüvitamisele püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus. Mittevaralise kahju hüvitist põhjendati hagis järgnevalt. Kannatanu toimetati erakorralise meditsiini osakonda üliraskes seisundis. Süüdistatav põhjustas kannatanule eluohtlikud vigastused. Kannatanul viidi läbi 6 operatsiooni, praeguseks 9 ning lisandub veel 2-3 operatsiooni. Sündmus toimumise ajal oli kannatanu 49-aastane aktiivne spordiga tegelev isik, kelle liikumisvõime on avarii tõttu piiratud ja väljanägemine on oluliselt muutunud. Vigastuste tõttu puudub kannatanul võimalus töötada ning tema heaolu on tunduvalt langenud. Arvesse tuleb võtta ka süüdistatava käitumist, kes ei ole kordagi huvi tundnud kannatanu tervise osas ega püüdnud oma käitumisega kuidagi oma süüd leevendada. Varalise kahju osas oli hagis märgitud, et see koosneb kulutustest arstimitele, tarvikutele, visiiditasudele, mis on tõendatud hagile lisatud kviitungitega. Kuriteo tagajärjel viibis kannatanu haiguslehel, millega seoses on tal jäänud saamata töötasu, mis oli tal saada kuni jaanuarini
  5. a. Haigekassa on kannatanule hüvitanud alates 03.06.
  6. a kuni 05.02.
  7. a kokku 2533,44 eurot, mida tõendab pangakonto väljavõte. Kannatanu keskmine kuutöötasu on 860,065 eurot, seega saamata jäänud tulu 7 kuu eest moodustab 3487,015 eurot. Süüdistatava kaitsja märkis 13.11.
  8. a kohtuistungil peetud avakõnes, et liiklusõnnetuse täpse tekkemehhanismi ja osapoolte tegeliku rolli väljaselgitamine on oluline karistuse määra 15

(27)1-17-2357 puhul ning ka tsiviilhagi hüvitamise otsustamisel (II kd tl 24). Esitatud tsiviilhagi osas leidis kaitsja konkreetsemalt, et varalise kahju kulude tekkimist nad ei vaidlusta, kuid oleneb, kas see tõendatud summa mõista välja süüdistatavalt või mitte, sest see sõltub süüdistatava süü suurusest ja kannatanu enda rollist toimunud õnnetuses (II kd tl 25). Mittevaralise kahju osas leidis kaitsja, et see ei ole tõendatud (II kd tl 25). Ei nähtu, miks hinnatakse mittevaraliseks kahjuks just 20 000 eurot ja ei ole ka tõendeid, et isik on püsivalt saanud tervisekahjustuse ja tema väljanägemine oleks mõjutatud. Kohtuvaidlustes oli kaitsja seisukohal, et juhuks, kui kohus leiab, et E.E tuleb süüdi mõista, siis otsene varaline kahju on tõendatud (II kd tl 57, 64 pöördel). Saamata jäänud töötasu ja mittevaralist nõuet süüdistatav ei tunnista (II kd tl 57, 64 pöördel). Kaitsja märkis lisaks, et suurtest läbielamistest ei piisa moraalse kahju väljamõistmiseks ning kannatanu tervis on järk -järgult paranenud, esteetiliselt ei ole kannatanul midagi viga (II kd tl 57 , 64 pöördel), samuti, et kohus peab arvestama kannatanu rolli (II kd tl 57). 2.5.2. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et tsiviilhagi varalise kahju nõudes ning ka mittevaralise kahju nõudes tuleb rahuldada osaliselt. E.E ja X1 vahel ei ole lepingulisi suhteid, seega on tegemist lepinguvälise kahjunõude olukorraga. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20. aprilli 2011. a otsuse nr 3-2-1-19-11 punktis 12 selgitanud, et . Selle, et süüdistatav pani toime temale etteheidetava kuriteo, on kohus tuvastanud käesolevas otsuses kuriteokoosseisu tuvastamisel. Isiku süüditunnistamisel

§ 423

lg 1 järgi on süüdi tunnistamise eelduseks teisele isikule raske tervisekahjustuse tekitamine. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine eelduslikult õigusvastane, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et kannatanule tekitati E.E poolt tervisekahjustus. Kuivõrd käesoleval juhul ei esine ka mitte ühtegi VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud kahju tekitamise õigusvastasust välistavat asjaolu, siis on E.E tekitanud X1le kahju õigusvastaselt. Kohus leiab, et kuivõrd kannatanule tekitati tervisekahju mootorsõidukiga, kohaldub VÕS §-st 1056 tulenev vastutus, s.t tegemist on suurema ohu allika valdaja vastutusega. VÕS § 1056 lg-st 1 tuleneb, et suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst. Süüdistatav ei ole tõendanud ühegi õigusvastasust välistava ega vastutust välistava asjaolu esinemist (nt VÕS § 1057 mõttes). Arvestades, et kannatanu nõue tugineb samadele asjaoludele, millega sisustati

§ 423

lg 1 kuriteokoosseisu ja kohus tuvastas eelnevalt, et süüdistatava pani toime

§ 423

lg 1 kooseisule vastava õigusvastase ja süülise teo, mille tagajärjel tekitas süüdistatav kannatanule raske tervisekahjustuse, tuleb kahju suuruse hindamiseks kohtul tuvastada ainult see, et kannatanu varaline ja mittevaraline kahju on seotud kannatanule tekitatud tervisekahjustusega. 16

(27)1-17-2357 VÕS § 128 lg 1 alusel võib olla hüvitamisele kuuluv kahju varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 128 lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Esmalt on kannatanu taotlenud hagis otsese varalise kahjuna arstimite ja visiiditasude hüvitamist (I kd tl 83, 87-96, 97-98) kokku summas 272,80 eurot. Arvestades, et süüdistatava kaitsja ehk tsiviilhagi puhul kostja esindaja otsese varalise kahju summa tõendatusele vastu ei vaieldnud, leides vaid seda, et küsimus on selles, kas kannatanu võimaliku kaassüü tõttu kuulub nimetatud summa süüdistatavalt väljamõistmisele või mitte (II kd tl 24, 25, 57, 64 pöördel), siis ei analüüsi kohus järgnevalt seda, kas otsese varalise kahju hüvitise nõue on tõendatud. Kohus märgib otsesesse varalisse kahjusse puutuvalt lisaks vaid seda, et kuivõrd on tõendamist leidnud, et E.E põhjustas liiklusõnnetuse ning tema rikkumisega oli põhjuslikus seoses ning ka normatiivselt omistatav kannatanule liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud raske tervisekahjustus, siis on kannatanu poolt kantud ravimite, arstimisvahendite (nt plaastrid, sidemed), voodipäevatasu, ortoosi ning arsti visiiditasude kandmine olnud samuti põhjuslikus seoses E.E poolt tekitatud kahjuga. Seega kuna E.E ei ole varalise kahju summa tõendatusele vastuväiteid esitanud ja tekkinud kulud on põhjuslikus seoses E.E õigusvastase ja süülise käitumisega, siis tuleb nimetatud kannatanu poolt kantud kulutused süüdistataval kannatanule hüvitada. Teiseks on kannatanu taotlenud hagis varalise kahjuna saamata jäänud töötasu hüvitamist, mille puhul on tegemist saamata jäänud tulu nõudega. Hagis on saamata jäänud töötasu nõude osas märgitud järgmist: (I kd tl 83-84). Eelistungil täpsustas kaitsja, et saamata jäänud töötasu nõudeks jääb 3487,00 eurot (II kd tl 14). Siinkohal märgib kohus esmalt, et hagis märgitud 5995,029 euro suuruse summa esiletoomine jääb kohtule mõistetamatuks (I kd tl 83). Nimelt nähtub, et kannatanu esindaja on saamata jäänud töötasu nõudesumma arvutamisel võtnud aluseks isiku keskmise kuutöötasu 860,065 eurot, seejärel arvestanud 7 kuu töötasu, mis on 6020,455 eurot ning arvestanud sellest omakorda maha haigekassa poolt hüvitatud 2533,44 eurot, saades saamata jäänud töötasu nõude suuruseks selliselt 3487,015 eurot. Seetõttu loeb kohus, et hagis on ekslikult ja kannatanu esindaja hooletusest märgitud , sest tegelikult on selleks arvutuslikult hagis toodud töötasu, töölt eemalolemise perioodi ning haigekassa poolt hüvitatud summat arvestades 3487 eurot. 17
(27)1-17-2357 Süüdistatava kaitsja vaidles saamata jäänud töötasule nõudele vastu põhjusel, et süüdistatav ei tunnista seda (II kd tl 57, 64 pöördel). Kohus leiab, et saamata jäänud töötasu nõue on täielikult põhjendatud. Kannatanu ütlustest nähtuvalt sai ta loa töövõimetuslehelt tööle tagasi minna alles
  1. septembril
  2. a ehk 1 aasta ja 3 kuud peale liiklusõnnetuse toimumist (II kd tl 29). Kannatanu ütlustest nähtuvalt ravis ta selle ajani vigastusi, mis olid talle põhjustatud liiklusõnnetusega. Sealjuures ka
  3. a lõpu seisuga on veel kavas operatsioonide tegemine (II kd tl 30). Seega on saamata jäänud töötasu nõue põhjuslikus seoses E.E poolt põhjustatud liiklusõnnetusega, milles sai kannatada X
  4. Kannatanu esindaja on kohtule esitanud X1 tööandja poolt väljastatud tõendi isiku töötasu kohta
  5. aastal (I kd tl 86). Arvestades, et liiklusõnnetus toimus
  6. juunil
  7. a, siis on X1 juulikuus eelneva ehk juunikuu palgana saanud vaid üksikute tööpäevade tasu , alates augustist ei ole kannatanu töötasu tööandjalt saanud (I kd tl 86). Seetõttu võtab kohus kannatanu keskmise kuusissetuleku arvutamisel aluseks tema õnnetusele eelneva kuue kuu töötasu, mis tööandja tõendis toodud andmete kohaselt oleks 5160,39 : 6 = 860,065 eurot. Hagis taotletakse saamata jäänud töötasu liiklusõnnetusele järgnenud 7 kuu osas. Kui õnnetust ei oleks toimunud, oleks kannatanu töötasuna tulu saanud 7 kuuga kokku 6020,455 eurot. Eesti Haigekassa on kohtule esitatud X1 pangakonto väljavõtte kohaselt kandnud 7 kuu jooksul perioodil 25.07.
  8. a – 20.01.
  9. a X1le töövõimetushüvitisena kokku 2533,44 eurot (I kd tl 85). Seega jäi X1l liiklusõnnetuse tõttu töövõimetuslehel viibimise tõttu saamata töötasuna 6020,455 – 2533,44 = 3487,015 eurot. Kuivõrd kannatanu esindaja eelistungil täpsustas saamata jäänud töötasu nõudesummana 3487,00 eurot (II kd tl 14), siis leiab kohus, et hagi on saamata jäänud töötasu osas täielikult põhjendatud. VÕS § 139 lg 1 näeb ette, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Samas VÕS § 139 lg 3 kohaselt isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist VÕS § 139 lg-s 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Kohus leidis kuriteokoosseisu analüüsi juures, et ei ole võimalik tuvastada, kas kannatanu X1 rikkus ka liiklusnõudeid või mitte. Kuivõrd ei ole tuvastatud, et kannatanu oleks rikkunud liiklusnõudeid, siis ei ole võimalik kohtul hinnata ka seda, kas kannatanu käitus (väidetavalt) liiklusnõudeid rikkudes tahtlikult või raskelt hooletult. Seetõttu ei kuulu varalise kahjuna süüdistatavalt kokku välja mõistetud 272,80 + 3487 = 3759,80 eurot VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamisele, nagu süüdistatava kaitsja sisuliselt kohtult taotles. VÕS § 140 lg 1 näeb ette, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kahjuhüvitise lõpliku summa määramisel arvestab kohus ka asjaoluga, et kahju tekitaja E.E on xxxx (II kd tl 23, 34), kes on kohtuotsuse tegemise hetkel 72 aastat vana (I kd tl 68) ja kelle
  10. a keskmine kuusissetulek oli xxx eurot (I kd tl 69). Kuigi
  11. aaastaks on E.E pension tõenäoliselt suurenenud, ei ole siiski alust arvata, et see ületab alates
  12. a kehtivat palga alammäära, milleks on 500 eurot kuus. Lisaks tsiviilhagile tuleb süüdistataval tasuda ka menetluskulusid. Arvestades seega süüdistatava kõrget iga ning seda, et tema igakuine sissetulek seisneb kohtule teadaolevalt vaid pensionis, mis jääb tõenäoliselt alla kehtivale miinimumpalgale, leiab kohus, et mõnevõrra on võimalik süüdistatavalt väljamõistetavat varalise kahjuhüvitise suurust vähendada. Kohus leiab, et süüdistataval tuleb kannatanule varalise kahjuna tasuda 3000 eurot. 18
(27)1-17-2357 Kannatanu on hagis taotlenud mittevaralise kahjuna 20 000 euro väljamõistmist (I kd tl 83). VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 128 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Seega ei võimalda VÕS § 134 lg 5 võtta arvesse kannatanu käitumist mittevaralise kahjuhüvitise suuruse määramisel, kuid võimaldab arvestada kahju tekitaja käitumist. Siinkohal märgib kohus lisaks, et VÕS §-d 139 ja 140 ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 01.02.
  1. a kohtuotsuse nr 3-2-1-142-16 punkti 14 ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.10.
  2. a kohtuotsuse nr 3-2-1-85-08 punkti 14). Riigikohtu tsiviilkolleegium on
  3. juuni
  4. a otsuse nr 3-2-1-73-13 punktis 13 leidnud, et Samas lahendis juhtis kolleegium tähelepanu, et arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, s.t tema eeldatavat „valu suurust" samuti kannatanu enda osa kahju tekkimisel. Isiku ekspertiisi aktist (I kd tl 66), milles hinnati kannatanu X1 kehavigastusi, nähtub, et kannatanule põhjustati liiklusõnnetusega eluohtlikud tervisekahjustused, mis seisnesid järgnevates vigastustes: xxxx. Kannatanu on kohtus antud ütlustes kirjeldanud, et ta ei mäleta peale kokkupõrke hetke enam midagi kuni selle ajani, mil ta 5 päeva hiljem koomast üles äratati, et vanematega hüvasti jätta (II kd tl 29). Kannatanu kirjeldas, et tal olid xxxx ning põhimõtteliselt kaks kuud või kauem oli ta ainult selili, haiglast sai koju järelravile alles
  5. septembril (II kd tl 29). Seejärel käis novembrikuus uuesti operatsioonil (II kd tl 29).
  6. septembrist
  7. a sai loa töövõimetuslehelt tööle minna (II kd tl 29). Täielik paranemine ei ole arstide sõnul võimalik (II kd tl 29, 30). Kokku on kannatanu sõnul talle tehtud 9 operatsiooni ja 3 kaalutakse veel teha (II kd tl 30). Kannatanu selgitas ülekuulamisel veel, et randa minna on piinlik, spordiga tegeleda ta ei saa – oli päris heal tasemel orienteerumises, mäesuusatamisega tegeleda enam ei saa, sukeldumise eksamit sooritada ei saanud – ning otsib seetõttu uusi hobisid (II kd tl 30). Tavaelus valmistab kõige rohkem raskusi käimine, joosta üldse ei saa, põlvili laskuda ei saa, pöörata on raske, käelised tegevused on raskendatud, eriti sellised, mis nõuavad kahe käe koostööd (II kd tl 30). Seega nähtub eeltoodust, et kannatanule tekitatud kehavigastused olid väga rasked, koguni eluohtlikud ning liiklusõnnetuse tagajärjel pidi kannatanu haiglates olema kokku 3,5 kuud ja sai tööle naasta alles 1 aasta ja 3 kuud peale õnnetuse toimumist. Sealjuures on kannatanu läbinud 9 operatsiooni ning ka 1,5 aastat peale õnnetuse toimumist ootab teda kuni 3 19
(27)1-17-2357 operatsiooni veel ees. Arstide sõnul on täielik paranemine välistatud. Moraalse kahjuhüvitise määra valikul arvestab kohus ka asjaoluga, et kannatanu vigastused olid niivõrd tõsist laadi, et isegi arstid ei uskunud, et ta võib ellu jääda, mistõttu äratati ta koomast üles, et oma vanematega hüvasti jätta. Viimatimärgitu on aga asjaolu, mis oli hingeliselt kannatanu jaoks kujutlematult üleelamisi tekitav ning traumeeriv. Kohtu hinnangul on liiklusõnnetusega kannatanule tekitatud tervisekahju tagajärjel halvenenud oluliselt kannatanu elukvaliteet. Nimelt on kannatanul seniajani raskusi isegi kõndimisega. Arvestades, et kannatanu oli enne õnnetust aktiivse eluviisiga, siis kuivõrd ta ei saa peale õnnetust isegi mitte joosta ega põlvitada ja on pidanud leidma uusi hobisid, on õnnetuse tagajärjena põhjustatud vigastused sundinud kannatanut oma liikumisharjumusi ja elustiili tundmatuseni muutma. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et süüdistatav oleks vahetult peale õnnetust või kuni seniajani tundnud huvi kannatanu tervisliku käekäigu vastu. Seevastu on süüdistatav kohtus väljendanud seisukohta, mille kohaselt ta leiab, et kannatanu oli liiklusõnnetuse põhjustamises ka ise süüdi ning ainuüksi tema poolt fooritule eiramine ei oleks kaasa toonud niivõrd tõsiseid tagajärgi kannatanu tervisele, kui need praegusel juhul olid ja on. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-116-12 punktis 18 leidnud, et . Nähtuvalt riigikohtu poolt
  3. aasta aprillis koostatud analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
  4. aastal“, oli liiklussüütegudega tekitatud VÕS § 132 lg 2 järgi väljamõistetava (s.t juhtumid, kus kannatanu sai liiklusõnnetuses vigastada ja nõudis enda vigastuste eest mittevaralise kahju hüvitamist) hüvitise suurus keskmiselt 17 300 eurot ja mediaan 17 200 eurot. Hüvitised jäid vahemikku 5 000–30 000 eurot. Üldmenetluses oli hüvitiste vahemik 5 000–50 000 eurot. Keskmise hüvitise suurus oli 14 700 eurot ja mediaan 9 750 eurot. Kohus tugineb mittevaralise kahju suuruse määratlemisel eelmärgitud analüüsis ja aastatel 2014-2016 välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suuruste tabelis viidatud neljale lahendile, mis sarnanevad käesolevale kriminaalasjale enim või määratlevad kahjuhüvitise piirid kõige paremini: 1) Liiklusõnnetuse põhjustamisega reguleerimata ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale eluohtlike kehavigastuste tekitamine, mille tõttu määrati kannatanule (jalakäijale) raske puue – hüvitis 9 500 eurot. Kuritegu

§ 423lg 1 järgi (Harju Maakohtu 19.05.2016.

a otsus nr 1-16-128, mis on jõustunud). 2) Liiklusõnnetuse põhjustamisega reguleerimata ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale eluohtlike kehavigastuste tekitamine – 10 200 eurot. Kuritegu

§ 423lg 1 järgi (Tallinna Ringkonnakohtu 22.02.2016.

a otsus nr 1-15-7843, mis on jõustunud). 3)

§ 423

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime pannud isik, kes vasakpöörde sooritamisega vastassuunas liikunud sõidukiga kokkupõrke tagajärjel teises sõidukis viibinud juhile tekitas eluohtlikud vigastused ning mittevaralise kahjuna mõisteti välja 12 500 eurot (Viru Maakohtu 25.03.2015. a otsus nr 1-14-5741, mis on jõustunud). 20

(27)1-17-2357 4) Mõrvakatse toime pannud isikult mõisteti kannatanule eluohtlike vigastuste tekitamise eest 20 000 eurot (Tallinna Ringkonnakohtu 19.10.
  1. a otsus nr 1-15-599, mis on jõustunud). Esimesel juhul mõistis Harju Maakohus kriminaalasjas nr 1 -16-128 kannatanu kasuks välja mittevaralise kahju hüvitiseks 9 500 eurot. Nimetatud juhul oli reguleerimata ülekäigurajal toimunud liiklusõnnetuse tagajärjeks kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamine. Vigastused olid pikaajalise kuluga ehk üle 4 kuu, kohtumeditsiiniliselt on tegemist raske kehalise haigusega. Peale 2 aasta ja 3 kuu möödumis olid kannatanul säilinud veel koljusisese vigastuse jääknähud: peavalud, iiveldus, pearinglus, tasakaalukaotused, parema kõrva kurtus, tinnitus (vilin kõrvus), haistmismeele kaotus ja maitsemeele häired. Kannatanu oli kokku 42 päeva statsionaarsel ravil, hiljem 2x10 päeva taastusravil ning võimalust, et ravivajadus kaob ja kannatanu terveneb, ei olnud ette näha. Isikule määrati raske puue tähtajaga 5 aastat, see on prognoos tervisekahjustuse pikaajalisusele. Praeguses kriminaalasjas on kannatanu viibinud haiglas üle 3,5 kuu, seejärel 1 aasta ja 3 kuud vajanud ravi enne, kui ta sai tööle naasta ning isegi 1,5 aastat hiljem vajab kannatanu lisaks eelnevalt teostatud 9 operatsioonile veel kuni 3 operatsiooni. Samuti ei ole paranemine arstide sõnul võimalik. Praeguse asja asjaolusid võrreldes kohtuasjaga nr 1-16-128 leiab kohus, et praegusel juhul on kannatanule X1le tekitatud kehavigastused, üleelamised ning ka raviperiood ja tulevikuprognoosi seisukohast tagajärjed raskemad, kui olid seda asjas nr 1-16-
  2. Teisel juhul kriminaalasjas nr 1-15-7843 oli kannatanu rohkem kui 6 kuud statsionaarsel ravil raskes seisundis. Kannatanule tekitati raske trauma: xxxx. Vigastuste puhul oli vajalik pikaajaline pidev hooldusravi. Liiklusõnnetusega põhjustatud vigastuste tõttu oli tema töövõime kaotuse protsent alates
  3. detsembrist
  4. a kuni
  5. juunini
  6. a 90%, seejärel kuni
  7. juunini
  8. a 50%. Kannatanu oli kadett, õppis IV kursusel ja pidi kevadel lõpetama akadeemia külmutusmehaanika erialal ning minema praktikale. Saadud traumade, mälu probleemidega ja pidevate peavalude tõttu on kannatanu sunnitud vähemalt aastaks oma õppimised pooleli jätma. Kriminaalasjaga nr 1-15-7843 võrreldes leiab kohus, et kannatanu X1le tekitatud tervisekahjustused ning üleelamised ning edasine tulevikumõju on üsna sarnased nimetatud kriminaalasjaga. Kannatanu X1 ei viibinud küll niivõrd pikalt haiglaravil, kui seda oli asjas nr 1-15-7843 olnud kannatanu. Kui kriminaalasjas nr 1-15-7843 oli kannatanu sunnitud õpingud vähemalt aastaks pooleli jätma ja tal oli vähemalt 50% ulatuses töövõimetus tuvastatud 1,5 aastat, siis praegusel juhul ei saanud X1 1 aasta ja 3 kuud peale õnnetust tööle naasta. Samas leiab kohus, et kui kriminaalasjas nr 1-15-7843 on kannatanul jätkuvalt püsivalt peavalud ning tasakaalhäired ja kerged kõnehäired, siis X1le avaldavad õnnetuse tagajärjel põhjustatud vigastused mõnevõrra suuremat mõju tema elukvaliteedile. Nimelt on X1l raskusi kõndimisega, joosta ta ei saa ning seetõttu on ta olnud sunnitud ka enda hobisid muutma, millega endine aktiivne eluviis asendada sellisega, millega ta peale õnnetust toime tuleks. Kohus leiab, et X1 hingelised üleelamised võrreldes kriminaalasjas nr 1 -15-7843 märgitud kannatanu üleelamistega on märkimisväärselt suuremad. Seda just põhjusel, et kuivõrd isegi meditsiinitöötajad ei uskunud, et kannatanu X1 jääb ellu, siis äratati ta koomast üles, et ta saaks vanematega hüvasti jätta. Seega kokkuvõtlikult leiab kohus, et X1 mittevaralise kahjuhüvitise suurus peaks olema natukene suurem võrreldes kriminaalasjas nr 1 -15-7843 väljamõistetud kahjuhüvitisega (10 200 eurot), kuid siiski mitte oluliselt suurem. Kolmandal juhul mõistis Viru Maakohus kriminaalasjas nr 1 -14-5741 mittevaralise kahjuna 12 500 eurot olukorras, kus süüdistatav ei olnud enne vasakpöörde sooritamist ristmikule lähenedes piisavalt tähelepanelik ja ettevaatlik ning ei veendunud enne manöövri sooritamist täielikult, et see on ohutu ja tee on vasakpöörde sooritamiseks vaba, ei andnud teed ja keeras ette vastutulevale mootorsõidukile. Kannatanule tekitati eluohtlikud tervisekahjustused – xxxx. Kriminaalasjas nr 1-14-5741 maakohtu otsusest nähtub, et kannatanu oli 7 päeva koomas, 21
(27)1-17-2357 seejärel kodus 4 kuud ainult lamavas asendis. Lõualuumurru tõttu sõi 3 kuud vaid läbi kõrre vedelat toitu. Ka peale lõualuuoperatsiooni ei saanud ta tahket toitu sööma hakata, sest hambumus oli vale ja ta ei suutnud närida. Jätkuvalt on kannatanul söömisega probleeme. Parema käe sõrmede liikuvus ei taastu enam kunagi ning asjade hoidmine tekitab valu. Jätkuvalt valutab ka jalg. Näpuliigesed, põlveliiges ja puusaliiges ei ole täielikult terved ja arstide sõnul liigesed ei taastu, jala ja käega on ravi lõppenud, kokku oli tal 5 operatsiooni. Hammaste ravi veel kestab. 2 aastat ja 4 kuud peale õnnetust läks tööle. Sporti ei ole võimalik enam teha, varem jooksis. Kaks aastat peale õnnetust harjub siiamaani inimestega suhtlema. Sealjuures arvestas kriminaalasjas nr 1-14-5741 hüvitisesumma määramisel kohus ka asjaoluga, et süüdistatava sissetulek ei ole suur. Kohtu hinnangul on eelmärgitud kriminaalasja nr 1-14-5741 asjaolud üsna sarnased praeguse kriminaalasjaga. Kannatanu X1 oli samuti koomas (5 päeva), seejärel haiglas 3,5 kuud. Samas tööle sai kannatanu X1 naasta peaaegu kaks korda lühema aja jooksul peale õnnetust, kui seda sai teha kriminaalasjas nr 1-14-5741 olnud kannatanu. Sarnane on mõlema kannatanu olukord ka selles, et osa vigastusi ei taastugi ning kumbki kannatanu ei saa enam spordiga tegeleda. Ühtlasi ka praeguses kriminaalasjas on süüdistataval väike sissetulek. Neid asjaolusid arvestades leiab kohus, et X1le väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitis peaks olema mõnevõrra, kuid mitte siiski oluliselt, väiksem võrreldes kriminaalajas nr 1-14-5741 välja mõistetud 12 500 euro suuruse summaga. Neljandal juhul kriminaalasjas nr 1-15-599 ei ole küll tegemist samasuguse kuriteoga, mis käesolevas asjas, kuid kannatanule põhjustati siiski eluohtlikud kehavigastused. Nimelt mõisteti süüdistatavad süüdi mõrvakatse toimepanemises, milline on tahtlik esimese astme kuritegu. Kannatanut peksti rusikate, jalgade ja terava esemega korduvalt ja pikaaegselt kuni lõpuks kannatanu kaotas teadvuse. Teadvusetu kannatanu toimetati tagasi tema elukohta, kiirabi ei kutsutud, abi ei osutatud. Kannatanule põhjustati eluohtlikud tervisekahjustused – vasaku reieluu ja küünarluu killunenud murrud, ülalõualuu, põskkoobaste, põhiluu silmakoobasmiste pindade ning parema sarnaluu murrud, haavad näol, rindkere ja vasaku kopsu põrutus. Kannatanu pidi korduva peksmise käigus, kui ta osutas ka aktiivset vastupanu ja püüdis põgeneda, tundma pikema aja jooksul tugevat füüsilist valu ja hirmu. Saadud ajukahjustuse tagajärjel kaotas kannatanu kõnevõime, lugemisevõime, osaliselt silmanägemise, mis ei taastu enam kunagi. Tema liikumine on vaevaline, ta suudab kõndida üksnes toetudes spetsiaalsele raamile ja seda ainult väikese ruumi piires. Ta vajab abi absoluutselt kõigi toimingute tegemisel, ka kõige elementaarsetelgi hügieenitoimingutel. Rohkete vigastuste ja luumurdude tõttu ta kannatab tugevate füüsiliste valude all. Kannatanule määrati eestkostja, sest orgaanilise ajukahjustuse tõttu ei suuda kannatanu kestvalt toimunust aru saada ega iseseisvalt igapäevaelus osaleda. Kriminaalasja nr 1-15-599 tõi kohus praegusel juhul võrdluseks esile just seetõttu, et selles kriminaalasjas mõisteti kannatanu kasuks välja mittevaralise kahjuhüvitisena 20 000 eurot. Samasugust summat on taotlenud mittevaralise kahjuhüvitisena praeguses asjas ka kannatanu X1. Kohtu hinnangul ei ole X1le põhjustatud tervisekahjustused, üleelamised ega kestavad tagajärjed võrreldavad kriminaalasjas nr 1-15-599 tekitatud kahjudega. Oluliseim mõjur on just asjaolu, et kriminaalasjas nr 1-15-599 olnud kannatanu ei ole peale kuriteo toimumist võimeline enam iseseisvat elu elama, talle on määratud eestkostja ning ta vajab pidevat abi kõikides toimingutes. Seevastu X1 on võimeline käima tööl ja endaga iseseisvalt hakkama saama. Tõsi, X1 on pidanud muutma enda elustiili, kuid siiski tuleb ta endaga iseseisvalt toime. Samuti oli kriminaalasjas nr 1-15-599 tekitatud kahjud kannatanule süüdistatava poolt tahtlikult, kuid praegu tekitas E.E kannatanule X1le raske tervisekahjustuse ettevaatamatusest. Eeltoodud kohtupraktikat ning käesoleva kriminaalasja asjaolusid kogumis arvestades hindab kohus mittevaralise kahju suuruseks praegusel juhul 11 000 eurot, mis tuleb E.E-lt kannatanu X1 kasuks mittevaralise kahjuna välja mõista. 22
(27)1-17-2357 Seega kannatanu esitatud varalise kahju nõuet summas 3759,80 eurot pidas kohus küll täielikult põhjendatuks, kuid süüdistatava varalist seisundit arvestades leidis kohus, et kahjuhüvitise summat tuleks vähendada ning süüdistatavalt tuleb kannatanu kasuks välja mõista 3000 eurot. Kannatanu esitatud 20 000 euro suurust mittevaralise kahjuhüvitise nõuet ei pidanud kohus põhjendatuks ning määras, et põhjendatud mittevaralise kahjuhüvitise summa, mis kuulub süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele, on 11 000 eurot. 2.
  1. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kulud, mis võivad olla menetluskuludeks, on välja toodud KrMS §-s
  2. KrMS § 182 lg 3 näeb ette, et tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. Järgnevalt analüüsibki kohus seda, millised menetluskulud on kriminaalasjas tekkinud ning millises mahus kuuluvad need väljamõistmisele süüdistatavalt ning kannatanult. 2.6.
  3. Kannatanul tekkinud menetluskulud Kohtule on kannatanu esindaja esitanud õigusteenuse osutamise eest kuluarvestuse, mille kohaselt on kannatanu esindamisele kulunud õigusabina kokku 11 tundi, tunnihinnaga 100 eurot ilma käibemaksuta ehk kokku koos käibemaksuga 1320 eurot (II kd tl 65). Kuluarvestuse kohaselt on kannatanu esindajal kulunud 5 tundi materjalidega tutvumisele ja tsiviilhagi koostamisele ning 6 tundi kohtuistungitel osalemisele. Esmalt märgib kohus, et kannatanu valitud vandeadvokaadist esindaja tunnitasuna 100 eurot ilma käibemaksuta ehk 120 eurot koos käibemaksuga on mõistlik tunnitasu hind. Sellist tunnitasu hinda on Riigikohtu kriminaalkolleegium pidanud mõistlikuks näiteks valitud kaitsjate puhul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.03.
  4. a kohtumääruse nr 3-1-1-717 punkti 12). Teiseks leiab kohus, et kuivõrd KrMS § 182 lg 3 alusel peab kohus otsustama hagi osalise rahuldamise korral süüdistatava ja kannatanu vahel tsiviilhagi menetlemisest tingitud menetluskulude jaotuse, siis tuleb kohtul hinnata, milline osa kannatanu esindaja märgitud kuluarvestuses toodud ajakulust on kulunud vaid tsiviilhagi menetlemisele. Kohtu hinnangul tuleb vaid tsiviilhagiga seotud kuluks lugeda 5 tundi ehk 600 eurot (sh käibemaks), mis kulus hagi koostamiseks ja selleks tarbeks materjalidega tutvumisele. Nimetatud õigusabi on kohtu hinnangul olnud põhjendatud ja selleks kulunud aeg samuti. Samas tuleb kohtul arvestada ka seda, millises ulatuses kohus esitatud hagi rahuldas. Kannatanu nõudis süüdistatavalt mittevaralise kahjuna 20 000 eurot ning varalise kahjuna 3759,80 eurot ehk kokku 23 759,80 eurot (II kd tl 14). Kohus rahuldas kannatanu hagi nii varalise kui mittevaralise kahjunõudes osaliselt, mõistes kannatanu kasuks süüdistatavalt välja varalise kahjuna 3000 eurot ning mittevaralise kahjuna 11 000 eurot ehk kokku 14 000 eurot. Seega rahuldas kohus kannatanu nõuded 58,9% ulatuses (14 000 : 23 759,80 x 100%) ja jättis rahuldamata 41,1% ulatuses. Kuivõrd kohus võttis kahjunõude summa suuruse väljamõistmisel juba arvesse süüdistatava majanduslikku olukorda, siis on kohtu hinnangul põhjendatud kannatanu esindaja tsiviilhagiga seotud menetluskulud jaotada kannatanu ning süüdistatava vahel samas proportsioonis nagu kohus rahuldas hagiavalduse. Seega jätab kohus 41,1 % 600 euro suurusest kannatanu tsiviilhagi koostamisega seotud õigusabikuludest ehk 246,60 eurot kannatanu enda kanda ning mõistab kannatanu kasuks süüdistatavalt välja 58,9% tsiviilhagiga seotud õigusabikuludest ehk 353,40 eurot. 23
(27)1-17-2357 Ülejäänud 6 tundi ehk 720 eurot (sh käibemaks) kannatanule õigusabi osutamisest loeb kohus kannatanu valitud esindaja menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes, mis kuuluvad süüdistatavalt mõistlikus ulatuses väljamõistmisele KrMS § 180 lg 1 alusel. Eel- ja põhiistungid on kokku toimunud tõepoolest 6 tunni ulatuses (17.04.
  1. a 0,5h - II kd tl 3, 13; 13.11.
  2. a 3,5h – II kd tl 15, 23; 14.11.
  3. a 1h – II kd tl 33 pöördel, 45 ning 20.11.
  4. a 1h – II kd tl 15, 55). Seetõttu on täielikult põhjendatud 6 tundi istungitel osalemisele kulunud aeg. Seega kuulub süüdistatavalt KrMS § 175 lg 1 p 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel väljamõistmisele kannatanu esindaja tasuna veel 720 eurot. 2.6.
  5. Tunnistaja sõidukulud KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuludeks muuhulgas tunnistajale KrMS § 178 kohaselt makstavad summad. KrMS § 178 lg-st 1 nähtuvalt hüvitatakse tunnistajale seoses kriminaalmenetlusega tekkinud järgmised kulud: 1) saamata jäänud sissetulek KrMS § 178 lõike 4 järgi; 2) päevaraha ning 3) sõidu- ja ööbimiskulud. Praeguses kriminaalasjas on ainsaks tunnistajale makstud tasuks olnud tunnistajale X3le tasutud sõidukulud 93 euro suuruses summas 13.11.
  6. a kohtuistungile tulemise eest (II kd tl 40-42, 32-33), mis seisnesid laevapiletite maksumuses Helsingist Tallinnasse ja tagasi. Nimetatud kulu arvab kohus menetluskulude hulka ning see kuulub KrMS § 180 lg 1, KrMS § 175 lg 1 p 2 ning KrMS § 178 lg 1 p 3 alusel väljamõistmisele E.E-lt. 2.6.
  7. Ekspertiiside kulud Käesolevas kriminaalasjas on teostatud kannatanu X1 suhtes isiku kohtuarstlik ekspertiis, mille maksumus on olnud 84 eurot (I kd tl 67). Antud ekspertiis oli vajalik kannatanul tekkinud tervisekahjustuste hindamiseks (sh tekke aeg, tekke põhjus, vigastuste iseloom ja ulatus) ning sellest tulenevalt ka õige kuriteo kvalifikatsiooni väljaselgitamiseks. Samuti oli toimunud liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks vajalik viia läbi liiklustehniline ekspertiis, mille maksumus on olnud 457 eurot (I kd tl 59). Seega kokku on kriminaalasjas ekspertiiside tegemisega seotud kulud olnud 541 euro suuruses summas, mis kuulub KrMS § 180 lg 1 ja KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel E.E-lt väljamõistmisele tasumaks riigituludesse menetluskuludena. 2.6.
  8. Määratud kaitsjale makstud tasud Praeguses kriminaalasjas on menetluskuluks ka KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtueelses menetluses on süüdistatavale E.E-le määratud korras õigusabi osutanud nii vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis (I kd tl 70) kui vandeadvokaat Brigitta Mõttus (I kd tl 74). Mõlemale kaitsjale on kummalegi riigi õigusabi osutamise eest tasuks määratud 120 eurot (I kd tl 71-73, 75-77) ehk kokku on kohtueelses menetluses õigusabikulud olnud 240 eurot. Kohtumenetluses on määratud kaitsjale vandeadvokaat Brigitta Mõttusele õigusabi osutamise eest rahuldatud tasutaotlus 747,20 euro suuruses summas, millest 307,20 eurot moodustasid sõidukulud Pärnust Tallinnasse ja tagasi seoses kohtuistungite toimumisega Tallinnas ning kaitsja asukohaga Pärnus (II kd tl 52-54). Kohtuvaidlustes taotles kaitsja, et tema sõidukulud jäetaks riigi kanda (II kd tl 64 pöördel, 57). Kohus nõustub kaitsjaga ning leiab, et süüdistatav ei pea kandma määratud kaitsja sõidukulusid, sest süüdistatav ei saanud mõjutada ega saa ka vastutada selle eest, et Eesti Advokatuur määras talle määratud korras kaitsjaks advokaadi, kelle asukoht asub väljaspool nii süüdistatava elukoha haldusüksust (Saue, mis asub Harjumaal) kui ka väljaspool kohtueelse menetluse ja kohtumenetluse toimumiskoha haldusüksust (Tallinn, mis asub Harjumaal). Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et sõidukulude hüvitamiskohustuse panemine E.E-le oleks äärmiselt ebaõiglane, mistõttu tuleb kohtumenetluses tekkinud määratud kaitsja tasust sõidukulude osa ehk 307,20 eurot jätta KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda. Ülejäänud kohtumenetluses tekkinud õigusabikuludest ehk 440 eurot kuulub väljamõistmisele E.E-lt. 24
(27)1-17-2357 Seega kokku on määratud kaitsjatele makstud tasu 987,20 euro suuruses summas, millest riigi kanda jääb KrMS § 180 lg 3 alusel sõidukuludena 307,20 eurot ning ülejäänud 680 eurot tuleb KrMS § 180 lg 1 ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel tasuda E.E menetluskuluna riigituludesse. 2.6.
  1. Sõiduki teisalduskulud Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on 03.06.
  2. a kell 16:05 ehk käesoleva kriminaalasja esemeks oleva liiklusõnnetuse järgselt pukseeritud Falck Autoabi poolt avarii tõttu mootorsõiduk registreerimisnumbriga XX XX Rahumäe tee 6 asuvasse Politsei- ja Piirivalveameti juurde (I kd tl 78). Antud pukseerimise kulu on olnud 45 eurot. Sõiduk, mis teisaldati, oli liiklusõnnetuses osalenud kannatanu X1 poolt juhitud mootorratas. Kohus on seisukohal, et nimetatud mootorratas on asitõendiks praeguses kriminaalasjas. Nimelt näeb KrMS § 124 lg 1 ette, et asitõend on kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Praegusel juhul on tegemist kuriteojäljega asendamatu asjaga, mis on oluline kuriteo asjaolude väljaselgitamisel. Seetõttu leiab kohus, et mootorratta teisaldamiskulud avariipaigast menetleja parklasse, tuleb lugeda KrMS § 175 lg 1 p 6 mõttes asitõendi saatekuluks. Seega tuleb E.E KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 6 alusel tasuda riigituludesse asitõendi saatekuludena ka 45 eurot. 2.6.
  3. Sundraha Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 9 mõttes ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 4

lg 3 kohaselt on käesoleval juhul

§ 423

lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu teise astme kuritegu, kuivõrd antud kuriteo eest on sanktsioonina ette nähtud rahaline karistus või alla 5 aasta pikkune (täpsemalt kuni 3-aastane) vangistus. KrMS § 179 lg 1 p 2 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära. Kohtuotsuse tegemise ajal ehk 08.03.

  1. a kehtib Vabariigi Valitsuse 21.12.
  2. a määrus nr 189 „Töötasu alammäära kehtestamine“, mille § 1 kohaselt kehtestati alates 01.01.
  3. a kuutasu alammääraks täistööajaga töötamise korral 500 eurot. Seega tuleb E.E KrMS § 180 lg 1, § 179 lg 1 p 2 ja § 175 lg 1 p 9 alusel tasuda riigituludesse menetluskuluna sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest summas 750 eurot. 2.6.
  4. Kokkuvõte Kannatanu X1 õigusabikuludest kogusummas 1320 eurot jääb kannatanu enda kanda 246,60 eurot. Kannatanu õigusabikuludest kuuluvad süüdistatavalt kannatanu kasuks väljamõistmisele KrMS § 182 lg 3 alusel 353,40 eurot ning KrMS § 175 lg 1 p 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel veel 720 eurot. Ehk kokku peab süüdistatav E.E tasuma kannatanule viimase õigusabikuludena 1073,40 eurot. Menetluskuludena kuuluvad süüdistatavalt E.E-lt riigi kasuks väljamõistmisele: tunnistaja sõidukulud 93 euro suuruses summas, ekspertiisikuludena kokku 541 eurot, määratud kaitsja tasudena kokku 680 eurot, sõiduki teisalduskuludena 45 eurot ning sundrahana 750 eurot ehk kokku 2109 eurot. 2.6.
  5. Riigi ja kannatanu kasuks väljamõistetud menetluskulude hüvitamise aeg KrMS § 423 kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisel KrMS sätteid rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS 417 lg 2 näeb ette, et kui süüdimõistetu ei ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest alates ühe kuu jooksul või määratud tähtpäevaks selleks ettenähtud kontole või kui osastatud rahalise karistuse tähtaegu ei ole järgitud ning rahalise karistuse tasumise tähtaega ei ole KrMSis sätestatud korras pikendatud ega ajatatud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kümne päeva 25

(27)1-17-2357 jooksul selle saamisest arvates kohtutäiturile. Seega tuleneb eelmärgitud sätetest, et üldreeglina tuleb menetluskulud tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Süüdistatava kaitsja on kohtult taotlenud süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulude tasumist aasta peale ajatada (II kd tl 57). Siinkohal märgib kohus lisaks, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel korral väljendanud seisukohta, mille kohaselt KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.05.
  1. a kohtumääruse nr 3-1-1-47-16 punkti 7 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 07.12.
  2. a kohtumääruse nr 3-1-1-120-12 punkti 7). Seega on kaitsja taotlenud menetluskulude ajatamist maksimaalseks ajaks. E.E on pensionär (II kd tl 23, 34). Tema
  3. aasta kogu aasta sissetulek oli kokku 4239 eurot (I kd tl 69) ehk keskmiselt 353 eurot kuus. Kohus on E.E-lt menetluskuludena välja mõistnud kokku 2109 eurot. Võttes arvesse Eesti keskmist brutokuupalka (Statistikaameti andmetel
  4. a IV kvartalis 1271 eurot), oleks nimetatud summa tasumine ka töötavale ja Eesti keskmist palka teenivale isikule ühe kuu jooksul üldjuhul raskendatud või koguni mõeldamatu. Samuti arvestab kohus, et E.E tuleb tasuda kannatanule ka kahjuhüvitis nii varalise kui mittevaralise kahju tekitamise tõttu. Neid asjaolusid arvestades leiab kohus, et kaitsja taotlus menetluskulude ajatamiseks maksimaalse võimaliku 1 aasta peale, on põhjendatud. Seetõttu määrab kohus, et E.E tuleb tasuda riigi kasuks väljamõistetud menetluskulud kogusummas 2109 eurot KrMS § 180 lg 3 alusel ositi ühe aasta jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt tuleb tasuda 175,75 eurot. Samas märgib kohus siinkohal, et eelmärgitud üks aasta menetluskulude hüvitamiseks kohaldub ainult E.E-lt riigi kasuks välja mõistetud menetluskulu dele, mitte aga E.E-lt kannatanu kasuks välja mõistetud menetluskuludele. Kohtul pole volitust pikendada kannatanule väljamõistetud menetluskulude tasumise tähtaega. Kannatanul tekib õigus nõuda väljamõistetud menetluskulude sundtäitmist koheselt peale otsuse jõustumist. 2.
  5. Asitõendid Süüdistusakti punktis 6 on prokurör märkinud asitõendite ja muude kriminaalmenetluses äravõetud objekti all järgmist: 1) CD-plaadid (3 tk), mis asuvad kriminaalasja juures ümbrikus ning 2) mootorsõiduk Honda CBR 1000RR registreerimismärgiga XX XX, mis asub Rahumäe tee 6/1 Tallinn parklas (II kd tl 35). Menetluskulude juures sõiduki teisalduskulude osas on kohus juba märkinud, et eelmärgitud mootorsõiduk Honda registreerimismärgiga XXXX on liiklusõnnetuses osalenud kannatanu X1 juhitud sõiduk, mis on ühtlasi asitõendiks KrMS § 124 lg 1 mõttes (vt otsuse alapunkti 2.6.5.). Muudetud ja täiendatud süüdistusakti kohaselt on nimetatud sõiduk süüdistusakti koostamisel hetkel (13.11.
  6. a) asunud peale selle pukseerimist 03.06.
  7. a-l endiselt Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri parklas. Kuivõrd prokurör ei ole kohtule andnud muud informatsiooni antud sõiduki kohta, siis eeldab kohus, et antud sõiduk asub jätkuvalt politsei parklas ning ei ole veel seaduslikule valdajale/omanikule tagastatud. Sündmuskoha vaatlusprotokolli liiklusõnnetuses osalenud sõidukite ja juhtide andmetest, liiklusregistri väljatrükist ning kannatanu X1 ütlustest nähtub, et antud mootorratas kuulub X1le (I kd tl 1, 42; II kd tl 28 pöördel). Arvestades, et antud sõiduk oli vajalik tõendamiseseme asjaolude väljaselgitamiseks toimunud liiklusõnnetuses, siis on vajalik selle hoidmine menetleja valduses kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohus leiab, et peale kohtuotsuse jõustumist kuulub antud sõiduk KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastamisele selle omanikule (ja seaduslikult valdajale) X1le. Kriminaalasja materjalide juures on ka kolm CD-plaati. Esimesel on sündmuskoha vaatlusprotokolli lisaks olevad fotod (I kd tl 37). Teisel asuvad Häirekeskusse tehtud kõnesalvestised (I kd tl 53) ning kolmandal CD-plaadil on liiklustehnilise ekspertiisi käigus tehtud 3D-animatsioonid liiklusõnnetuses osalenud sõidukite kiiruste kohta (I kd tl 60). 26
(27)1-17-2357 Eelnimetatud CD-plaadid ei ole kriminaalmenetluses kelleltki äravõetud, vaid need on spetsiaalselt loodud käesoleva kriminaalmenetluse tõttu kriminaalasja materjalide juurde lisamiseks tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks. Kohus on seisukohal, et antud CDplaatide näol, mis sisaldavad fotosid, kõnesalvestusi ja animatsioone/filme, ei ole tegemist asitõenditega KrMS § 124 lg 1 mõttes, vaid elektroonilisel kujul olevate fotode, filmide või muude teabetalletustega (KrMS § 63 lg 1). Nimelt näeb KrMS § 124 lg 1 ette, et asitõend on kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Seega peab asitõend olema asendamatu objekt. CD-plaat on asendatav, sest selle kui füüsilise eseme omadused ei oma antud kriminaalasjas tõenduslikku tähendust. Tõenduslikku tähendust omab nendel (andmekandjatel) olev digitaalne informatsioon, mida on võimalik salvestada erinevatele andmekandjale (näiteks CD, DVD, kõvaketas, mälukaart), sh korduvalt ilma tõendamisväärtust või usaldusväärsust vähendamata. Seega ei ole CD-plaadid antud juhul asendamatud objektid ning ei saa seetõttu olla ka asitõenditeks. Kuivõrd CD-plaatide näol ei ole tegemist asitõenditega, ei teki ka küsimust, mida nendega ette võtta, sest kõik kriminaalasjas kogutud tõendid, mis ei ole asitõendid, peavad asuma kriminaalasja materjalide juures. Kohus selgitab lisaks, et näiteks olukorras, kus süüdistus on esitatud piraatkaubanduses

§ 222

järgi nt seoses piraatkoopiate valmistamisega või on CD -plaadil füüsiliselt kuriteojäljed, nt sõrmejäljed või bioloogiline materjal, võib CD-plaat olla asitõendiks KrMS § 124 lg 1 mõttes. Antud kriminaalasjas ei ole aga tegemist selliste olukordadega. Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et kuivõrd fotosid, filme ja kõnesalvestusi sisaldavad CDplaadid ei ole asitõenditeks, siis ei pea kohus nende osas ka otsustust vastu võtma tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p-st 13, sest tegemist on andmekandjatel elektroonilisel kujul esitatud fotode, filmide või muu teabetalletustega, mis asuvad ja peabki asuma kriminaalasja materjalide juures. Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt) 27

(27)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.