Obsah (12)

§ 272§ 172§ 663§ 657§ 652§ 465§ 659§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUMÄÄRUS ,,Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Määruse tegemise aeg ja koht 17.02.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-142099 Kohtuasi Tallinn, Jär

§ 272lg 2).

Seega ei esine ettemaksu, mis õigustaks vee eest tasumata jätmist.

1. Kuivõrd avaldaja esitas tõendi, mille kohaselt novembri 2017 seisuga puudutatud isikul vee osas ettemaksu ei olnud, ei olnud käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt relevantsed puudutatud isiku väited vee ületarbimisest 30.06.2014 aasta seisuga.
2. Puudutatud isik ei vaielnud vastu nõude aluseks olevatel arvetel kajastatud vee tarbimisele. Kohus luges kogumis tsiviilasjas nr 2-15-3725 tehtud otsusega ja arvetega perioodil 01.12.2018–31.12.2021 tõendatuks, et puudutatud isik on tarbinud vett arvetel märgitud mahus. 31.05.2022 seisukohas võttis puudutatud isik selgesõnaliselt õigeks selle, et mõõdikute näidud kajastavad vee tarbimist õigesti. Ükski teine majandamiskulu liik arvetel ei ole puudutatud isiku poolt vaidlustatud.
3. Maakohus tuvastas korteriomandi ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 40 lg-eid 1 ja 2 kohaldades, et avaldaja põhikirja p 2.2.10 kohaselt kohustub korteriomanik tasuma regulaarselt üks kord kuus hiljemalt juhatuse poolt kindlaksmääratud kuupäevaks ühistu arvetel märgitud kululiikide eest ühistu pangaarvele makseid. Arvestuse aluseks võetakse vee ja kanalisatsiooni 3 2-21-142099 puhul liikme poolt esitatud näit ning andmete esitamata jätmisel määratakse kulud vastavalt juhatuse otsusele.
4. Puudutatud isikul tekkis kohustus tasuda arved nr 181227 kuni nr 211227 arvetel märgitud summades ning arvetega ja tasumiste kohta esitatud kontoväljavõtetega, nõude arvestusega ja arvete tasumise arvestusega oli tõendatud, et avaldajal on puudutatud isiku vastu arvete nr 181227 kuni nr 211227 tasumise nõue kogusummas 1193,56 eurot, millest põhikohustus on 1170,87 eurot ning viivis novembri ja detsembri 2021 eest on 22,69 eurot.
5. Puudutatud isik on läbivalt tasunud arveid osaliselt, märkides selgitusse arve perioodi ning täpsustuse, et tasumine toimub ilma vee osata. Ühtlasi on puudutatud isik tasunud avaldajale nn ümmargusi summasid, näiteks 90, 100, 120, 150 vmt eurot ja ei ole tasunud täpselt arvestatud osa igast arvest, millest oleks maha arvestatud arvetel toodud vee maksumus.
6. Maakohus tuvastas, kõrvutades arveid, kontoväljavõtteid ja avaldaja nõudearvestust, et avaldaja on kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-ga 6 arvestanud puudutatud isiku poolt tasutu esmalt konkreetsete arvete katteks ning juhul, kui makse summa ületas arve summat, siis ülejääva osa kõige varem sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks vastavalt nõude arvestuses toodule.
7. Maakohus ei pidud põhjendatuks puudutatud isiku vastuväidet arvete nr 210627 ja nr 210827 tasumiste ebatäpsuse kohta.
8. Seega kuulus avaldaja põhinõue 1170,87 eurot rahuldamisele. Maakohus tuvastas, et avaldaja viivisenõue novembri ja detsembri 2021 eest kokku on 22,69 eurot. Puudutatud isik ei ole viivisearvestusele vastu vaielnud. Kohus pidas viivisenõuet põhjendatuks. Kuivõrd kohus rahuldas avaldaja põhinõude, oli põhjendatud ka avaldaja viivisenõue alates 01.01.2022 Määruskaebus
9. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja jätta menetluskulud avaldaja kanda.
10. Maakohus hindas ebaõigesti tõendeid ja kohaldas vääralt menetlusnorme.
11. Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlus seisneb vee tarbimises ja selle eest tasumises, kuid põhjendatud ei ole maakohtu järeldus, et alates novembrist 2017 ei esine vee enamtarbimist. Puudutatud isik esitas vastuväite, et tema korteris vahetati 2014 vee mõõdikud ja tuvastati tegelik vee tarbimine ning selgus, et mõõdikute vahetamise seisuga oli vee tarbimine tegelikkusest väiksem. Antud asjaolu kohta esitas puudutatud isik kohtule FIE SM tõendi ja avaldaja väljastatud teatise vee ületarbimisest. Maakohus jättis käsitamata puudutatud isiku esitatud tõendid ja lahendas küsimuse avaldaja esitatud väidete alusel.
12. Teises tsiviilasjas tehtud lahend ei ole kohane tõend praeguses asjas. Vaidluste esemed on erinevad, s.t majanduskulude nõude ajaperiood on erinev. Lisaks ei lahendanud kohus tsiviilasjas nr 2-15-3725 vastuväidet vee nn ületarbimisest.
13. Puudutatud isik selgitas veelkord, et 2014 paigaldatud veemõõdikute näidud kajastasid vee tarbimist alates mõõdikute vahetusest, s.o hetkest, millal õige tarbimine tuvastati. Avaldaja on mõõdikute näite hiljem kontrollinud, kuid need kontrollid omavad tähendust üksnes kitsalt kontrollimise mõttes. Pärast seda, kui tuvastati tegelik vee tarbimine, vahetati mõõdikud ja vee näidud nulliti. Vastupidist ei ole tõendatud ei käesolevas asjas ega ka tsiviilasjas nr 2-15-
14. 4 2-21-142099
15. Mõõdikute vahetamise seisuga 2014 oli külma vee tarbimine tegelikkuses väiksem 239,758m3 ja sooja vee tarbimine 278,241 m3 võrra. Detsembri 2021 arvel on külma vee näit ca 280 m3 ja sooja vee näit ca 181 m
16. Seega olukorras, milles kokku oli vee ületarbimine mõõdikute nn nullimise seisuga 517 m3, oli seisuga detsember 2021 vee tarbimiseks kokku ca 461 m3 ehk vahe puudutatud isiku kasuks 56 m
17. Ületarbimise moodustab eranditult sooja vee tarbimine suuruses ca 100 m
18. Kuivõrd antud kulukomponent hõlmab endas ka vee soojendamise kulu, on antud vahe maksumus tänaste hindade juures enam kui 3500 eurot.
19. Maakohus mõistis ebaõigesti välja menetluskulud. Kohus ei põhjendanud

§ 172lg 1 teise lause kohaldamist.

Puudutatud isik ei esitanud põhjendamatuid väiteid, taotlusi ega ka tõendeid. Puudutatud isik soovis lahendada vaidluse avaldajaga kohtuväliselt. Puudutatud isik ei andnud põhjust kohtusse pöördumiseks ja seetõttu tulnuks sõltumata kohtulahendist jätta menetluskulud avaldaja kanda. Menetluse edasine käik 30. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. 31. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 32. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebuses esitatud väited ei anna maakohtu määruse tühistamiseks alust. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. 33. Avaldaja esitas koos määruskaebuse vastusega järgmised uued tõendid, mille vastuvõtmist ei ole maakohus otsustanud: 1) Haabersti LOV KVH 28.06.1996 akt veemõõtjate paigaldamise kohta puudutatud isikule kuuluvas korteris; 2) 30.06.2014 originaalakt veemõõtjate vahetamise kohta; 3) 12.09.2014 korteri 27 veemõõtjate ülevaatuse akt; 4) avaldaja 06.02.2015 korraldus raamatupidajale. Puudutatud isik ei ole tõendite osas oma seisukohta avaldanud. Ringkonnakohus leiab, et esitatud tõendid tuleb

§ 652

lg 4 järgi jätta tähelepanuta ja tsiviilasja juurde võtmata, kuna avaldaja ei ole põhjendanud, miks ta esitab pärast maakohtu määruse tegemist tõendid, mis olid olemas maakohtu menetluse ajal, kohtule alles koos vastusega määruskaebusele. Puudutatud isik ei ole tõendite vastuvõtmisega nõustunud. 34. Ringkonnakohtu hinnangul on vaidlustatud määrus kooskõlas materiaal- ja menetlusõigusega. Maakohtu määrus vastab

§ 465

lg 2 nõuetele, mh nähtuvad maakohtu määrusest põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis. Määruskaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist, sh oluliste asjaolude arvestamata jätmist või tõendite ebaõiget hindamist, ringkonnakohus ei tuvastanud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu määruse põhjendusi korrata (

§ 659ja § 654 lg 6).

Määruskaebuse väidetele vastab ringkonnakohus järgmist.

1. Puudutatud isik on nõustunud, et tema korteris asuvad mõõdikud kajastavad vee tarbimist õigesti, ega ole vaidlustanud perioodi detsember 2018 kuni detsember 2021 eest esitatud arvetel kajastatud veekulu. Teisisõnu puudutatud isik ei vaidlusta käesoleva vaidluse aluseks olevaid arveid ega arvestuskäiku. Puudutatud isik leiab, et ta ei ole kohustatud vee tarbimise eest tasuma seetõttu, et tema arvestuse järgi oli tal enne
2. aastat vee tarbimisest tekkinud ettemaks, mis fikseeriti 30.06.2014 vee mõõdikute vahetamisel. Määruskaebuse kohaselt hindas maakohus 5 2-21-142099 puudutatud isiku esitatud tõendeid ebaõigesti ja arvestas põhjendamatult tõendina tsiviilasjas nr 2-15-3725 tehtud otsust. Puudutatud isiku seisukohtadest võib aru saada, et maakohus oleks pidanud praeguses asjas tuvastama, et 30.06.2014 seisuga oli puudutatud isikul vee ettemaks ja sellega avaldaja nõude üle otsustamisel arvestama.
3. Ringkonnakohtu hinnangul arvestas maakohus põhjendatult tsiviilasjas nr 2-15-3725 tehtud otsusega, hinnates seda dokumentaalse tõendina. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isikuga selles, et tsiviilasjas nr 2-15-3725 ei lahendanud maakohus sisuliselt sama puudutatud isiku vastuväidet vee ületarbimise kohta, mis on esitatud ka käesolevas asjas. Avaldaja on praeguses asjas esitanud tõendina tsiviilasjas nr 2-15-3725 Harju Maakohtu 25.11.2020 otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.08.2021 otsuse, milles oli vaidluse all puudutatud isikule avaldaja poolt perioodil 01.12.2012–28.02.2018 esitatud majandamiskulude arved. Ka selles asjas oli puudutatud isik seisukohal, et tegelikust rohkem tarbitud vee maksumust tuli arvestada ettemaksena. Viidatud asjas leidis maakohus, et puudutatud isik ei esitanud tasaarvestuse vastuväidet, mille kohaselt tasaarvestab puudutatud isik avaldaja nõuded puudutatud isiku poolt külma ja sooja vee eest tehtud ettemaksuga. Puudutatud isik ei toonud välja, milline oli tema poolt avaldajale enammakstud summa. Seetõttu ei saanud maakohus hinnata, kas puudutatud isikul oli avaldaja vastu nõue. Viidatud asjas maakohus tuvastas, et vee ja kanalisatsiooni kulude arvestus on tõendatud puudutatud isiku korteris 27.08.2015 ja novembris 2017 toimunud veemõõdikute näitude kontrollil fikseeritud näitudega ning mõistis puudutatud isikult välja võla vee tarbimise eest, mis oli kontrollitud näitude alusel tuvastatav, ning osas, milles vee tarbimine ei olnud kontrollitav, jäi avaldaja nõue rahuldamata.
4. Praeguses asjas jättis maakohus arvestamata puudutatud isiku esitatud tõenditega vee tarbimise kohta 30.06.2014 seisuga, kuna vee väidetav ületarbimine perioodil 30.06.2014– november 2017 ei olnud maakohtu hinnangul käesolevas asjas vaidlusalune asjaolu. Tsiviilasjas nr 2-15-3725 esitas puudutatud isik tõendina sama dokumendi, mis oli vormistatud 30.06.2014 puudutatud isiku korteris veemõõtjate vahetamisel. Maakohus hindas viidatud tsiviilasjas puudutatud isiku esitatud tõendit ning leidis, et selle alusel ei ole võimalik veenäite tuvastada. Maakohus leidis, et pooled ei tõendanud vanade arvestite algnäite, mille järgi kohtul oleks olnud võimalik määrata kindlaks külma ja sooja vee tarbimine ajavahemikus 01.11.2012–30.06.
5. Selliseid näite ei nähtunud 30.06.2014 teatises. Maakohus asus otsuses nr 2-15-3725 seisukohale, et veenäitude järgi ei ole võimalik ajavahemikus 01.11.2012–30.06.2014 kostja tarbitud külma ja sooja vee koguseid kindlaks määrata. Tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, milline oli 30.06.2014 vahetatud mõõteseadmete algnäit, ei ole esitatud ka käesolevas tsiviilasjas. Seega ei ole puudutatud isik tõendanud ka käesolevas tsiviilasjas, et ta on enne 30.06.2014 tasunud vee eest enam, kui tegelikult oli tarbitud.
6. Seega on maakohus õigesti tuvastanud, et puudutud isik on kohustatud tasuma kasutatud sooja ja külma vee eest, ja määruskaebuse väited ei anna alust teha maakohtust erinevat järeldust.
7. Puudutatud isik vaidlustab ka menetluskulude jaotuse, leides, et

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamine ei olnud põhjendatud, kuivõrd puudutatud isik on soovinud vaidlust lahendada kohtuväliselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus diskretsiooni, kui jättis

§ 172lg 1 teise lause alusel kulud puudutatud isiku kanda.

Avaldaja loobus osaliselt nõudest seetõttu, et puudutatud isik tasus osa võlast kohtumenetluse ajal. Ülejäänud osas maakohus rahuldas avaldaja avalduse. Puudutatud isik on jätnud aastaid avaldajale arveid tasumata ja tema põhiline vastuväide on olnud see, et tal on vee tarbimise osas ettemaks, mis ei osutunud edukaks ei tsiviilasjas nr 2-15-3725 ega ka praeguses tsiviilasjas. Seega ei saa nõustuda puudutatud isikuga, et ta ei ole andnud põhjust kohtusse pöördumiseks. 6 2-21-142099 40. Määruskaebus jääb eespool märgitud põhjendustel rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 41. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebemenetluse kulud

§ 171lg 1 alusel puudutatud isiku kanda.

42.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 43. Avaldaja menetluskulude nimekirjast nähtub, et avaldaja on kandnud määruskaebuse menetlemisega seonduvaid menetluskulusid esindaja tasuna 352,50 eurot (käibemaksuta). Avaldaja lepinguline esindaja on avaldaja esindamisel kulutanud 3 tundi 15 minutit. Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus avaldaja lepingulisel esindajal määruskaebusega tutvumiseks, selle analüüsiks ja kliendiga nõupidamiseks 1 tund (tunnitasumäär 110 eurot), määruskaebusele vastuse koostamiseks 2 tundi (tunnitasumäär 110 eurot) ning menetluskulude nimekirja koostamiseks 15 minutit (tunnitasumäär 90 eurot). 44.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades, et vastuse koostamiseks tuli esindajal tutvuda maakohtu määruse ja määruskaebusega ning arvestades avaldaja vastuse sisu ja mahtu, saab taotluses loetletud toimingute tegemiseks pidada põhjendatuks märgitud ajakulu. Põhjendatud on ka ajakulu menetluskulu nimekirja koostamiseks. Avaldaja lepingulise esindaja tunnitasu 90 eurot ja 110 eurot (käibemaksuta) võib pidada põhjendatud ja vajalikuks. Seega kuulub hüvitamisele 352,50 eurot (käibemaksuta). Avaldaja on esitanud ka

§ 177

lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 45.

§ 178

lg 1 esimese lause järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

§ 178

lg 2 järgi võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 7