← Eesti

5-22-14/9

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM MÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine 5-22-14 10. märts 2023 Eesistuja Villu Kõve, liikme

).

§ 7

lõige 1 sätestab, et enne selle seaduse jõustumist kehtestatud ehitusmäärus jääb kehtima osas, mis ei ole vastuolus planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ja ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seadusega.

§ 7

lõike 2 kohaselt vaatab kohaliku omavalitsuse üksus enne

jõustumist kehtestatud ehitusmäärused üle ja viib need vajaduse korral hiljemalt kahe aasta jooksul vastavusse planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduses sätestatuga.

  2. aprillil 2020 tegi õiguskantsler Maardu Linnavolikogule ettepaneku viia vaidlustatud määrus kooskõlla seadustega. Maardu Linnavalitsus teatas
  3. juunil 2020 vastuseks õiguskantslerile, et nõustub ettepanekuga, kuid ei pea mõistlikuks ehitusmäärust seadustega kooskõlla viia enne, kui on kehtestatud uus Maardu üldplaneering. Samuti kinnitas Maardu Linnavalitsus õiguskantslerile, et ei rakenda ehitusmäärust seadusega vastuolus. 5-22-14
  5. detsembril 2022 esitas õiguskantsler Riigikohtule taotluse tunnistada Maardu Linnavolikogu
  6. jaanuari
  7. a määrus nr 5 „Maardu linna ehitusmääruse kehtestamine“ kehtetuks. Alternatiivselt palus õiguskantsler – juhul, kui Maardu Linnavolikogu tunnistab ehitusmääruse kehtetuks enne tema taotluse lahendamist – tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sellise määruse kehtestamata jätmine, millega oleks ehitusmäärus viidud seadustega kooskõlla hiljemalt

§ 7lõikes 2 sätestatud ajaks.

  1. Maardu Linnavolikogu kehtestas
  2. jaanuaril 2023 Maardu linna üldplaneeringu ning võttis vastu määruse nr 31 „Maardu Linnavolikogu 28.01.2014 määruse nr 5 „Maardu linna ehitusmäärus“ kehtetuks tunnistamine“. See määrus jõustus
  3. veebruaril
  4. ÕIGUSKANTSLERI TAOTLUS
  5. Õiguskantsler taotleb Riigikohtult tunnistada kehtetuks Maardu Linnavolikogu
  6. jaanuari
  7. a määrus nr 5 „Maardu linna ehitusmääruse kehtestamine“. Kui Maardu Linnavolikogu tunnistab vaidlustatud määruse kehtetuks enne selle taotluse lahendamist Riigikohtus, taotleb õiguskantsler tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sellise määruse kehtestamata jätmine, millega oleks Maardu linna ehitusmäärus viidud seadustega kooskõlla hiljemalt

§ 7lõikes 2 sätestatud ajaks.

  1. Õiguskantsler esitab järgmised põhjendused.
  2. Vaidlustatud määrus on vastuolus põhiseaduse (PS) § 3 lõikest 1 ning § 154 lõikest 1 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega ning

§ 7lõigetega 1 ja 2.

Määrus on vastuolus ka õiguskindluse ja õigusselguse põhimõttega ega taga õigust kohasele menetlusele ja korraldusele. Maardu Linnavolikogu pidanuks viima vaidlustatud määruse seadustega kooskõlla hiljemalt

  1. juuliks 2017, kuid ei ole seda taotluse esitamise hetkeks teinud.
  2. Alates ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse kehtima hakkamisest
  3. juulil 2015 ei ole kohalikel omavalitsustel õigust kehtestada ehitus- ja planeerimisvaldkonda korraldavaid määrusi. Kohalik omavalitsus saab PS § 154 lõikes 1 sätestatud enesekorraldusõiguse alusel üksnes reguleerida oma asutuste pädevuse jaotust ja töökorraldust. Seega ei ole vaidlustatud määrusel kehtivat seaduse volitust.
  4. Vaidlustatud määruse kehtestamise volitus ei tulene KOKS § 6 lõikest 1 või praeguseks kehtetust KOKS § 22 lõike 1 punktist 29, kuna need sätted ei sisalda volitusnorme. Lisaks piiravad mitmed vaidlustatud määruses sätestatud nõuded omandipõhiõigust. Põhiõigusi saab piirata üksnes kooskõlas seadusega ning kehtivad seadused ei anna kohalikele omavalitsustele volitust kehtestada maakasutusja ehitustingimusi määrusega. Tegemist ei ole kohaliku elu küsimustega, mille lahendamiseks ei vaja kohalik omavalitsus volitusnormi.
  5. Vaidlustatud määrus kätkeb menetlusi ja termineid, mida seaduses enam ei ole. Samuti sisaldab see materiaalseid õigusnorme. Kuna normi rakendajal pole õigust normi õiguspärasust hinnata ja õigusvastast normi ei pruugita ära tunda, ei ole tagatud, et kohalik omavalitsus rakendab määrust kooskõlas seadusega. Isikud, kelle suhtes ehitusmäärust rakendatakse, ei pruugi teada, et kõik määruses sätestatud nõuded ei saa enam kehtida. Seega on vaidlustatud määruse ajakohastamata jätmine vastuolus ka õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega.

§-s 7 on eraldi rõhutatud, et ehitusmäärus tuleb viia seadustega kooskõlla. 2

(5)5-22-14 12. Kuigi

§ 7

lõike 1 kohaselt kehtib ehitusmäärus edasi üksnes osas, mis ei ole vastuolus planeerimisseaduse, ehitusseadustiku ja nende rakendamise seadusega, ei saa seda käsitada normina, mis tunnistab kohalike omavalitsuste ehitusmäärused kehtivate seadustega vastuolus olevas osas kehtetuks. Kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 93 lõike 1 järgi kehtib määrus seni, kuni selle tunnistab kehtetuks selle andnud haldusorgan või Riigikohus, on vaidlustatud määrus formaalselt kehtiv ja normi rakendaja peab seda järgima.

  1. Ehkki vaidlustatud määruses on ka sätteid, mis ei ole seadusega vastuolus ja mida kohalik omavalitsus saaks kehtestada PS § 154 lõikest 1 tuleneva enesekorraldusõiguse alusel, on otstarbekas see tervikuna kehtetuks tunnistada. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Maardu Linnavolikogu
  2. Maardu Linnavolikogu palub jätta õiguskantsleri taotluse rahuldamata, kuna tunnistas vaidlustatud määruse
  3. jaanuaril 2023 kehtetuks. Justiitsminister
  4. Justiitsminister leiab, et vaidlustatud määrus on formaalselt põhiseadusvastane, kuna see rikub PS § 3 lõike 1 esimesest lausest ja § 154 lõikest 1 tulenevat nõuet, et kohaliku omavalitsuse õigusaktid peavad olema kooskõlas seadustega ning põhinema seaduslikul alusel.
  5. Vaidlustatud määrusel puudub kehtiv seadusest tulenev volitus. KOKS § 6 lõiget 1, mis sisaldab loetelu omavalitsusüksuse täidetavatest peamistest valdkondlikest ülesannetest, ei saa pidada vaidlustatud määruse volitusnormiks olukorras, kus kehtivad seadused reguleerivad planeerimis- ja ehitusküsimuste lahendamist ammendavalt. KOKS § 22 lõike 1 punkt 29, mis andis ehitusmääruse kehtestamise õiguse volikogu ainupädevusse, on alates
  6. juulist 2015 kehtetu. Samuti on kehtetud vaidlustatud määruse õigusliku alusena nimetatud ehitusseaduse § 19 lõige 4 ja planeerimisseaduse §
  7. Vaidlustatud määrus sisaldab omandipõhiõiguse piiranguid, mis peavad olema sätestatud seadusega. Seetõttu on vaidlusalune määrus vastuolus PS § 3 lõikest 1 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega.
  8. HMS § 93 lõike 1 järgi kehtib määrus kuni volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni.

§ 7

lõike 1 kohaselt võis enne

jõustumist kehtestatud ehitusmäärus jääda kehtima osas, mis ei ole seadustega vastuolus. Olukorras, kus ehitusmäärused ei muutu kehtetuks automaatselt, on õigusselguse huvides korrektne tunnistada ehitusmäärus osaliselt (seadusega vastuolus olevas osas) või täies ulatuses kehtetuks. 18.

§ 7

lõike 2 järgi pidid kohalikud omavalitsused ehitusmäärused seadustega kooskõlla viima

  1. juuliks
  2. Seega võimaldati neile kaheaastane üleminekuperiood seadusega dubleeritud või seadusega vastuolus olevate sätete ehitusmäärusest väljavõtmiseks. Tegemist oli seadusest tuleneva kohustusega.
  3. Juhul, kui vaidlustatud määrus tunnistatakse kehtetuks enne õiguskantsleri taotluse lahendamist, on asjaolu, et Maardu Linnavolikogu ei ole

§ 7

lõikes 2 ette nähtud aja jooksul viinud vaidlustatud määrust seadustega kooskõlla ega kehtestanud üldakti omavalitsusesiseste ülesannete jaotamise reguleerimiseks, vastuolus seaduslikkuse põhimõttega. Riigihalduse minister 3

(5)5-22-14 20. Riigihalduse minister leiab, et on põhjendatud vaidlustatud määrus tervikuna kehtetuks tunnistada. Kehtiva volitusnormi puudumise tõttu on see vastuolus nii PS § 3 lõikest 1 tuleneva seaduslikkuse põhimõttega kui ka

§ 7lõigetega 1 ja 2.

Kohalikel omavalitsustel ei ole alates 1. juulist 2015 õigust kehtestada ehitus- ja planeerimisvaldkonda korraldavaid määrusi, nad saavad enesekorraldusõiguse alusel määrusega reguleerida üksnes kohaliku omavalitsuse sisemist korraldust puudutavaid küsimusi. Pärast

§ 7

lõikes 2 nimetatud tähtaja möödumist ei oleks tohtinud seadustega vastuolus olevat ehitusmäärust enam eksisteerida, kuid vaidlustatud Maardu Linnavolikogu määrus on endiselt kehtiv ja seda ei ole seadustega kooskõlla viidud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

  1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 56 lõike 1 järgi lõpetatakse põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel toimuv menetlus, kui enne asja läbivaatamise lõppemist langeb ära taotluse alus.
  2. Õiguskantsleri õigustloova akti kehtetuks tunnistamise taotluse puhul tähendab taotluse aluse äralangemine õigustloova akti kehtetuks muutumist, sh õigustloova akti kehtetuks tunnistamist selle andnud organi poolt. Ei vaielda selle üle, et Maardu Linnavolikogu võttis
  3. jaanuaril 2023 vastu määruse nr 31, millega tunnistas vaidlusaluse määruse nr 5 kehtetuks.
  4. PSJKS § 56 lõige 2 sätestab, et asja aluse äralangemisel ei lõpetata menetlust, mille on algatanud kohus, Vabariigi President või Riigikogu esimees Vabariigi Presidendi ülesannetes. Tegemist on küll erandiga sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud normist, mis näeb ette menetluse lõpetamise menetluse aluse äralangemisel, kuid õiguskantsler abstraktse normikontrolli algatajana ei kuulu PSJKS § 56 lõikes 2 nimetatud subjektide ringi (vt ka Riigikohtu üldkogu
  5. septembri
  6. a määrus asjas nr 3‑4‑1‑21‑09, punkt 8).
  7. Menetluse lõpetamine käesolevas abstraktse normikontrolli asjas ei võta isikutelt, kelle suhtes on vaidlustatud määruse alusel antud üksikakt, õigust tõstatada vaidlusaluse määruse põhiseaduspärasuse küsimus üksikakti õiguspärasuse üle käivas kohtumenetluses. Õiguskantsleri menetluse käigus on Maardu Linnavalitsus õiguskantslerile kinnitanud, et ei ole vaidlustatud määrust ehitusseadustiku ja planeerimisseadusega vastuolus olevas osas kunagi rakendanud, ning vastupidist ei nähtu ka õiguskantsleri Riigikohtule esitatud taotlusest.
  8. Kolleegium lõpetab PSJKS § 56 lõike 1 alusel põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse Maardu Linnavolikogu määruse nr 5 kehtetuks tunnistamise taotluses aluse äralangemise tõttu.
  9. Alternatiivselt – juhul, kui Maardu Linnavolikogu tunnistab vaidlustatud määruse kehtetuks enne tema taotluse lahendamist Riigikohtus – taotleb õiguskantsler tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sellise määruse kehtestamata jätmine, millega oleks vaidlustatud määrus viidud seadustega kooskõlla hiljemalt

§ 7lõikes 2 sätestatud ajaks ehk 1.

juuliks

  2. Kolleegium mõistab seda taotlust kui taotlust tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks Maardu Linnavolikogu tegevusetus vaidlustatud määruse kehtetuks tunnistamisel ajavahemikul
  3. juulist 2017 (

§ 7lõikes 2 sätestatud tähtaeg kohalike omavalitsuste ehitusmääruste seadustega kooskõlla viimiseks) kuni 12. veebruarini 2023. 4

(5)5-22-14
  1. Riigikohtu praktika kohaselt võimaldavad PSJKS § 6 lõike 1 punktid 1, 2 ja 3 ning õiguskantsleri seaduse (ÕKS) § 18 lõige 1 õiguskantsleril vaidlustada ka õigustloova akti andmata jätmist (vt alates Riigikohtu üldkogu
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 3-4-1-3-07, punkt 34; hiljuti Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 5-18-7/8, punkt 115). Seejuures on õiguskantslerile õigustloova akti andmata jätmist vaidlustada võimaldamise eesmärk põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses saavutada olukord, kus õiguskord sisaldab põhiseadusega nõutavat (Riigikohtu üldkogu
  6. mai
  7. a otsus asjas nr 3-4-1-3-07, punkt 34).
  8. See olukord on saavutatud vaidlustatud määruse kehtetuks tunnistamisega Maardu Linnavolikogu
  9. jaanuari
  10. a määrusega nr
  11. Alates
  12. veebruarist 2023 ei eksisteeri õiguskorras enam sätteid, mis õiguskantsleri hinnangul olid vastuolus PS § 3 lõikest 1 ning § 154 lõikest 1 tuleneva seaduslikkuse printsiibi ning õiguskindluse ja õigusselguse põhimõtetega.
  13. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda ei PS § 142, ÕKS § 18 lõige 1 ega PSJKS § 6 lõige 1 õiguskantsleril üldjuhul pöörduda Riigikohtusse sellise õigustloova akti põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, mis taotluse esitamise hetkel enam ei kehti. Just sellise olukorraga on tegemist ka õiguskantsleri alternatiivse taotluse puhul, kus õiguskantsler palub sisuliselt tuvastada põhiseadusega nõutava õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusvastasus minevikus ehk pärast seda, kui väidetav põhiseadusvastane olukord on kõrvaldatud. Ka sellisel juhul ei võta õiguskantsleri vastava õiguse puudumine isikutelt, kelle suhtes on vaidlusaluse määruse alusel antud üksikakt, õigust tõstatada sellise määruse põhiseaduspärasuse küsimus üksikakti õiguspärasuse üle käivas kohtumenetluses.
  14. Eeltoodust tulenevalt jätab kolleegium läbi vaatamata õiguskantsleri taotluse tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sellise määruse kehtestamata jätmine, millega oleks vaidlustatud määrus viidud seadustega kooskõlla hiljemalt

§ 7lõikes 2 sätestatud ajaks. (allkirjastatud digitaalselt) 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.