KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Virgo Saarmets Määruse tegemise aeg ja koht 17. jaanuar 2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-2591 Haldusasi X kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu XX.XX.

) § 19 lg 2 p 1 alusel karistuseks noomituse. Lisaks kohustati X tasuma Eesti Advokatuurile aukohtu menetluskulude hüvitis 584 eurot. X-le heideti ette seda, et olles määratud vanema hooldusõiguse piiramise asjas laste ema esindajaks, viis ta omal algatusel läbi alaealiste laste ärakuulamise ning seeläbi väljus kliendi (laste ema) huvides tegutsemisel kutse-eetika nõuetega lubatud piiridest, tegutses huvide konfliktis, mõjutas suunavate küsimuste esitamisega menetlusosalisi (alaealisi lapsi) ja suhtles lastega, ilma et oleks sellest teavitanud lapsi esindavat advokaati. 3-21-2591

1. X esitas Tallinna Halduskohtule 11.11.2021 kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu XX.XX.XXXX otsuse nr XXX tühistamiseks. Kaebaja esindas riigi õigusabi korras lastevanemat laste perest eraldamise asjas nr X-XX-XXXX alates 07.08.
2. Tsiviilasi lõppes YY.YY.YYYY. Kaebaja kogus kliendi palvel tõendi, mis seisnes selles, et kaebaja vestles kliendi kodus kliendi lastega ja esitas kohtule vestluse protokolli. Lapsed olid vestluse ajal vanuses 7–16 aastat. Lapsed ei usaldanud kohtunikku, lastekaitset ega endale määratud advokaati. Kaebaja seadis eesmärgiks fikseerida kliendi kodune olukord ja kodus olnud isikute arvamus ning aidata kaasa, et läbi empaatilise vestluse taastuks laste usaldus kohtusüsteemi vastu. Maakohtunik pidas seda vastuvõetamatuks ja esitas Eesti Advokatuurile kaebuse. Vaidlustatav aukohtu otsus on õigusvastane ja ebaproportsionaalne. Aukohus ei saanud tuvastada seda, mis on või ei ole laste huvides, kuulamata ära laste arvamust, kes pidasid kaebajat viisakaks ja sõbralikuks ema esindajaks. Kaebaja ei ole rikkunud eetikakoodeksi § 8 lg 1 teist lauset ega § 22 lg-t
3. Aukohus omistas otsustava kaalu eetikakoodeksi § 24 lg 5 väidetavale rikkumisele, mida tegelikkuses ei esinenud. Laste advokaat sai kaebaja ja laste otsesuhtlusest teada kohe pärast seda kajastava mahuka protokolli valmimist. Säte kohustab otsesuhtlusest teavitama, mitte ette teavitama. Aukohtu otsus sisaldab kaebaja jaoks üllatuslikke põhjendusi, aukohtu 02.09.2021 istungil ei uuritud tõendeid, otsuse põhjendused on üldsõnalised ja ebaveenvad. Otsuses kritiseeritakse alusetult kaebaja spetsialiteeti ainuüksi advokaadi staaži põhjal, mis võib kujutada varjatud diskrimineerimist vanuse tõttu. Heale tavale ei vasta see, et kaebajale jäeti aukohtu 02.09.2021 istungi lõpus selgelt mulje, et piirdutakse üksnes tähelepanu juhtimisega, kuid üllatuslikult määrati talle XX.XX.XXXX otsusega karistus, mis oli ebavajalik ja ebaproportsionaalne, arvestades kaebaja isikut, tegevuse põhjalikkust, heatahtlikku motivatsiooni ja negatiivsete tagajärgete puudumist. Esialgse õiguskaitse taotluses (täiendatud 19.11.2021 ja 27.11.2021) palus kaebaja peatada Eesti Advokatuuri aukohtu XX.XX.XXXX otsuse kehtivus ja keelata Eesti Advokatuuril kaebaja karistamise kohta Eesti Advokatuuri aukohtu XX.XX.XXXX otsuse alusel isikustatud teabe avaldamine kuni haldusasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. Kaebaja eesmärgiks on vältida põhjendamatut mainekahju. Kehtivate karistuste kohta andmete veebilehel avalikustamine on otsingumootorite arhiveerimisfunktsiooni tõttu pöördumatu. Vaidlusaluse teabe avalikustamine distsiplineerib eelkõige vastustajat, sest andmete põhjal ei ole võimalik saada teada, millised on olnud aukohtu konkreetsed etteheited advokaadi tegevusele (v.a juhul, kui advokaadi tegevust on lahatud ajakirjanduses). Praeguse vaidluse kontekstis on võimalik eristada avalikkuse kahte tüüpi huvi: 1) huvi teada, kui palju on advokatuuris kehtivate distsiplinaarkaristustega liikmeid; 2) huvi teada, et väidetava rikkumise toime pannud advokaadi distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane. Vastustaja on pidanud silmas esimesena märgitud huvi, mis on selgelt vähem kaalukas kui kaebaja huvi vältida pöördumatut mainekahju, mida ei kõrvaldaks isegi kaebuse rahuldamine ja distsiplinaarkaristuse tühistamine. Teisena märgitud huvi ei ole samas ohus, sest kaebaja distsiplinaarkorras karistamise õiguspärasus selgub kohtuotsuse jõustumisel. Oluline on seegi, et vaidlustatud haldusaktiga ei ole peatatud kaebaja kutsetegevust ega heidetud teda advokatuurist välja, millest tuleks avalikkust viivitamata teavitada. Kaebajal ei ole kavatsust kohtumenetluse ajal kandideerida advokatuuri üldkogu valitavatesse organitesse ega juhatuse nimetatavaks kutsesobivuskomisjoni liikmeks. Kaebaja suhtes ei ole algatatud teisi aukohtu menetlusi ja ta ei kavatse panna toime distsiplinaarsüütegusid.
4. Eesti Advokatuur palus 19.11.2021 seisukohas (täiendatud 26.11.2021) jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg 6 järgi jõustub aukohtu otsus motiveeritud otsuse avaldamisest. Lisaks on vastustajal avaliku teabe seaduse (AvTS) § 28 lg 1 p-st 14 ja § 36 lg 1 p-st 12 tulenev kohustus avalikustada teave advokaadi karistuse kohta. AvTS § 35 lg 1 p 19 alusel ei avalikusta aukohtu otsust terviklikult, sest otsus sisaldab 2

§ 15lg 1).

Vaidlustatud otsus on õiguspärane ja seda tuleb üldjuhul eeldada. Avalikkusel on huvi teada, kui palju on advokatuuris kehiva distsiplinaarkaristusega liikmeid. Karistuste avalikustamisega seotud avalikuks huviks ei ole aga see, kas väidetava rikkumise toime pannud advokaadi distsiplinaarkorras karistamine oli õiguspärane. Eesti Advokatuuri kodukorra § 6 lg 3 teise lause kohaselt ei või advokatuuri organi (v.a üldkogu) vandeadvokaadist liikmel ja asendusliikmel olla kustumata distsiplinaarkaristust ning tema kutsetegevus ja advokatuuri liikmesus ei või olla peatatud. Kui aukohtu karistava otsuse kehtivus on peatatud ja karistuse andmeid ei tohi avaldada, saab advokaat, kelle tegevuses on aukohtu hinnangul esinenud distsiplinaarsüüteo tunnused, kandideerida ja osutuda valituks advokatuuri organitesse, mille nõuetele advokaat tegelikult ei vasta. See võiks kahjustada nii advokaadikutse kui ka advokatuuri mainet, mõjutades kõigi advokatuuri liikmete huve. Kaebaja potentsiaalne mainekahju võib tekkida hoopis aukohtu otsuse kehtivuse peatamisest ja selle kehtivuse hilisemast taastamisest. Vastustaja arvestab

§ 19

lg-s 7 sätestatud karistuse 3aastast kehtimise tähtaega alates ajast, millal aukohus asja läbi vaatas ja otsuse tegi. Praegusel juhul toimus vaidlusalune tegevus ajal, mil kaebaja oli vandeadvokaadi abi ja tegutses patrooni juhtimisel. Kuigi kaebajale on hiljem antud vandeadvokaadi kutsenimetus, on tegemist värskelt selle kutsenimetuse saanud advokaadiga. See võib vähendada kaebajale potentsiaalselt tekkida võivat mainekahju. Kui otsuse kehtivus on peatatud, hakkab

§ 19

lg-s 7 nimetatud tähtaeg kulgema alles pärast seda, kui kohus on tuvastanud, et aukohtu otsus on õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. See võiks mõjutada kaebaja mainet hoopis negatiivsemalt. 4. Tallinna Halduskohus võttis 03.12.2021 määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 1) ning rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas Eesti Advokatuuri aukohtu (02.09.2021 istungi) otsuse nr XXX kehtivuse asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni ning keelas Eesti Advokatuuril kaebaja karistamise kohta aukohtu otsuse nr XXX alusel advokatuuri veebilehel avaldatud kehtivate karistuste registrisse kaebaja suhtes kande tegemine. Advokatuuri registri advokaaditoimikusse tuleb kanda märge vaidlustatud aukohtu otsuse kehtivuse peatamise kohta (resolutsiooni p 10). Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on tagada kohtuotsuse täitmine (HKMS § 249 lg 1; Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p-d 11–12). Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab ära hoidma kaebajale pöördumatute tagajärgede saabumise kohtumenetluse ajal. Kaebaja soovib eelkõige saavutada, et kohtumenetluse ajal ei avalikustata advokatuuri veebilehel andmeid tema karistamise kohta. Kaebaja eesmärk on vältida võimalikku mainekahju ning tal on esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebaja on kinnitanud, et ta ei kavatse kohtumenetluse ajal kandideerida Eesti Advokatuuri üldkogu valitavatesse organitesse ega juhatuse nimetatavaks kutsesobivuskomisjoni liikmeks. Eesti Advokatuuri kodukorra § 57 lg 6 kohaselt jõustub aukohtu otsus motiveeritud otsuse avaldamisest. AvTS § 28 lg 1 p-st 14 ja § 36 lg 1 p-st 12 tuleneb vastustajale kohustus avalikustada andmed kehtivate karistuste kohta ning AvTS § 35 3

§ 21

. Advokatuuri register koosneb registrikaartidest ja advokaaditoimikutest.

§ 21

lg 3 p 10 kohaselt peavad advokaaditoimikus olema ka advokaadi kohta tehtud aukohtuotsused. Advokaaditoimikuga on õigus tutvuda isikul, kellel on selleks õigustatud huvi (

§ 21lg 7).

Advokatuuril on seadusest tulenev kohustus avalikustada andmed advokaadi distsiplinaarkorras karistamise kohta, kuid karistamise õiguspärasust kontrollib kohus asja sisulise läbivaatamise käigus. Kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu. Seega ei ole põhjendatud avaldada enne asja sisulist lahendamist advokatuuri veebilehel andmeid kaebaja karistamise kohta. Selleks, et mitte takistada advokatuuril kohtumenetluse ajal täita oma kohustust teha kandeid advokatuuri registrisse, on põhjendatud peatada vaidlustatud aukohtu otsuse kehtivus selliselt, et advokatuuril on kuni menetletavas haldusasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni keelatud kaebaja karistamise kohta andmete avaldamine avalikul veebilehel. Advokatuuri registris olevasse advokaaditoimikusse aukohtuotsuse kohta tehtud kande (

§ 21

lg 3 p 10) juurde tuleb lisada märge, et aukohtu otsuse kehtivus on kohtumäärusega peatatud. Sellega on kohtumenetluse ajaks tagatud õigusrahu. Advokaaditoimikus aukohtu otsuse kohta tehtud kanne, millele on lisatud märge aukohtu otsuse kehtivuse peatamise kohta, ei saa pöördumatult kahjustada kaebaja õigusi, sest juurdepääs neile andmetele on

§ 21lg 7 järgi piiratud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Eesti Advokatuur palub 21.12.2021 määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 10 ja jätta kaebaja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Määrus ei sisalda põhjendusi, miks on kaebajal kohtu hinnangul esialgse õiguskaitse vajadus (st milles seisnevad kaebajale kaasnevad pöördumatud tagajärjed või asjas tehtava kohtuotsuse täitmise võimatus). Esialgse õiguskaitse abinõu ei ole alust kohaldada ainuüksi põhjusel, et kaebus ei ole ilmselgelt perspektiivitu (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p-d 11–12). Kaebaja soovib kaitsta ennast võimaliku mainekahju eest. See põhjendus on niivõrd üldine, et sellega nõustudes tuleks esialgset õiguskaitset kohaldada kõigis neis asjades, kus advokaat vaidlustab tema suhtes tehtud aukohtu süüdimõistvat otsust. Halduskohus nõustus, et vastustajal on seadusest tulenev kohustus andmed avalikustada. Vaidlustatud haldusakti õiguspärasust tuleb üldjuhul eeldada ning kehtiv ja täitmiseks kohustuslik on ka õigusvastane (kuid siiski mitte tühine) haldusakt. Kaebaja huvi vältida võimalikku mainekahju ei kaalu üle haldusakti kehtivuse üldist põhimõtet, mida aukohtu otsuse kehtivuse peatamine oluliselt kahjustaks. Halduskohus ei ole esialgse õiguskaitse taotluse põhjendatust sisuliselt üldse kaalunud. Kaebajale teoreetiliselt tekkida võiv mainekahju ei raskenda oluliselt kaebaja õiguste kaitset. Aukohtu otsuse tühistamiseks esitatud kaebuse eesmärk ei saa olla vältida mainekahju, vaid kontrollida aukohtu otsuse õiguspärasust. Halduskohus ei saa HKMS § 158 lg 3 kohaselt teostada kaalutlusõigust aukohtu eest ega anda sisulist hinnangut advokaadi tegevuse suhtes. Vaidlustatud määrus loob pretsedendi, mille alusel taotlevad tulevikus ka teised advokaadid aukohtu otsuse kehtivuse peatamist halduskohtumenetluse ajaks pelgalt võimaliku mainekahju ettekäändel. Sel juhul saab advokatuur avalikustada ainult otsuseid, mis on kohtumenetluse läbinud või mida pole vaidlustatud, ning see mõjutaks oluliselt ka aukohtu edasisi menetlusi, sest

§ 19

lg-st 4 tulenevalt saab aukohus arvestada distsiplinaarkaristust määrates mh advokaadi varasemat karistatust, olenemata varasema otsuse halduskohtus vaidlustamisest. Kui kohtud hakkavad aukohtu otsuste kehtivust esialgse õiguskaitse korras peatama, ei saa aukohus järgnevas distsiplinaarasjas enam arvestada advokaadile varem määratud karistusega, mis võib tuua kaasa ebaõige kaalutlusotsuse tegemise. Lisaks ei või advokatuuri kodukorra § 6 lg 3 teise lause kohaselt advokatuuri organi (v.a üldkogu) vandeadvokaadist liikmel ja asendusliikmel olla kustumata distsiplinaarkaristust ning tema kutsetegevus ega advokatuuri liikmesus ei või 4

§ 19

lg 4 kohaselt ei ole varasem karistatus ainsaks asjaoluks, mida tuleb seejuures arvestada. Samuti ei ole keelatud viidata varasemale karistusele ja selle kehtivuse peatamisele. Karistatud advokaatide loetelust võib järeldada, et enamikku karistustest ei ole vaidlustatud või ei peetud vajalikuks taotleda esialgset õiguskaitset. See on selgitatav asjaoluga, et suurem osa advokaate ei tegele perekonnaõigusega ja paljude jaoks ei kahjusta kõnealune loetelu kuigivõrd ka nende mainet, sest olulisemaks peetakse advokaadibüroo mainet ja varasemat kliendisuhet, advokaadi kogemust, kohta rahvusvahelistes õiguskataloogides, teenuse maksumust, kiirust jm. Sõltumata sellest, kas teised advokaadid tajuvad maine olulisust kaebajaga sarnaselt, kaalus halduskohus kaebaja huvisid õigesti. Advokaadikutse mainet kahjustaks ka õigusvastane, kaalutlusvigadega ja ebaproportsionaalne distsiplinaarotsus. Pole alust arvata, et samalaadseid esialgse õiguskaitse määruseid hakatakse edaspidi tegema kõigis asjades, sest iga kaebust tuleb hinnata iseseisvalt. Juhul, kui kaebus jääb rahuldamata, lükkuks kaebaja karistamise kohta andmete avalikustamine üksnes edasi. Vastustaja ega avalikud huvid ei kaalu üles kaebaja huvi säilitada kohtumenetluse ajaks senine olukord. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Vastustaja ja halduskohus on seisukohal, et AvTS § 28 lg 1 p-st 14, § 29 lg-st 1 ja § 31 lg-st 1 tuleneb advokatuurile kohustus avalikustada oma veebilehel muu hulgas informatsioon advokaatide kehtivate karistuste kohta. Vaidlust ei ole selles, et tegemist on avaliku teabega (AvTS § 3 lg 1), kuid ringkonnakohtu hinnangul on sellise teabe veebilehel avalikustamise kohustuse olemaolu vähemasti küsitav. Aukohtu otsust ei ole tehtud AvTS § 28 lg 1 p 14 tähenduses riikliku järelevalve (vt korrakaitseseaduse § 2 lg 4), haldusjärelevalve (vt Vabariigi Valitsuse seaduse § 751 lg 1) ega teenistusliku järelevalve (vt Vabariigi Valitsuse seaduse § 93 5

§ 15lg 1, § 19 lg 1).

Advokaadi tegevuses (sh järelevalve käigus) tuvastatud rikkumise eest vastutuse (sh distsiplinaarvastutuse) kohaldamine ei kujuta olemuselt järelevalve (vt

§-d 46, 70, 76) raames tehtavat otsustust, vaid sanktsiooni rakendamist. Järelevalve tulemusel saadud andmed võivad olla aluseks aukohtumenetluse algatamisele ja distsiplinaarkaristuse määramisele, kuid see ei muuda aukohtumenetlust osaks järelevalvest. AvTS § 36 lg 1 p-st 12 tuleneb küll advokatuurile keeld tunnistada andmeid kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks, kuid see ei nõua asjaomaste andmete veebilehel avalikustamist. AvTS § 36 lg 1 p-s 12 distsiplinaarkorras antud aktide ja kehtivate karistusandmete eraldi väljatoomine viitab seejuures samuti, et selliseid andmeid ei ole alust lugeda hõlmatuks AvTS § 28 lg 1 p-s 14 märgitud riikliku, haldus- ja teenistusliku järelevalve ettekirjutuste ja otsustega. Advokaatide suhtes kehtivate karistuste kohta andmete advokatuuri veebilehel avalikustamist ei näe ette ka advokatuuri tegevust reguleerivad muud õigusaktid (nt

§ 21lg-d 2 ja 6; advokatuuri kodukorra § 57 lg 6).

1. Ringkonnakohus ei anna siinkohal hinnangut sellele, kas advokaatide kehtivate karistuste kohta advokatuuri veebilehel andmete avalikustamine on õiguspärane või mitte, sest see ei ole esialgse õiguskaitse taotluse (ega ka aukohtu XX.XX.XXXX otsuse tühistamiseks esitatud kaebuse) lahendamiseks hädavajalik. Teabe avalikustamise kohustuse puudumisest ei järeldu iseenesest veel teabe avalikustamise keeldu. Samuti võib asjaomase teabe avalikustamise suhtes esineda kaalukas avalik huvi, olenemata sellest, et seadusandja ei ole pidanud avalikku huvi sedavõrd tungivaks, et kohustada teabevaldajat avalikustama kõnealune teave oma veebilehel. Kui teabe avalikustamine riivab isiku õigusi, peab sellise toimingu tegemiseks siiski olema seaduslik alus (vrd korrakaitseseaduse § 26).
2. Vastustajaga tuleb nõustuda, et pidades silmas advokaatide erilist rolli isikute õiguste kaitsmisel ning asjaolu, et advokaadi ja kliendi suhe rajaneb esmajoones usaldusel, siis peaks advokaadi praegustel ja ka potentsiaalsetel klientidel olema õigus saada soovi korral teada, kas temale õigusteenust osutava või seda osutama hakkava advokaadi tegevuses on hiljuti (viimase kolmel aastal –

§ 19

lg 7) tuvastatud selliseid minetusi, mille eest on peetud vajalikuks ja põhjendatuks määrata temale distsiplinaarkaristus. See aitab mh tagada, et klient on juba enne advokaadiga erilise usaldussuhte loomist teadlik asjaoludest, mis võiksid hilisema ilmnemise korral seda usaldussuhet mõjutada (nt kliendil on soovi korral võimalik selle teabe alusel paluda advokaadilt selgitust ja seejärel hinnata, kas varasem karistus mõjutab tema jaoks advokaadi usaldusväärsust). Eeltoodu ei nõua siiski karistusandmete avalikustamist, vaid juurdepääs neile võib olla tagatud ka muul viisil. Kõnealuseid andmeid on igaühel võimalik advokatuurilt saada teabenõude alusel (AvTS § 6, § 9 lg 1, § 20) ning õigustatud huvi korral võib advokatuuri juhatus lubada isikul tutvuda mh aukohtu otsusega (

§ 21lg 3 p 10 ja lg 7).

Seetõttu, isegi kui advokaatide kehtivate karistuste kohta advokatuuri veebilehel andmete avalikustamiseks on asjakohane ja piisav õiguslik alus, ei ole siiski põhjust väita, et avalikku huvi või kolmandate isikute huve võiks märkimisväärselt kahjustada see, kui kohus keelab esialgse õiguskaitse korras kaebaja karistusandmete sellisel viisil avalikustamise kuni praeguse kohtumenetluse lõpuni. Karistusandmete veebilehel avaldamise keeld ei piira nende andmete väljastamist teabenõude alusel. 10. Ehkki vastustaja leiab, et kaebaja üldine viide hüpoteetilisele mainekahju tekkimisele ei ole esialgse õiguskaitse vajaduse tuvastamiseks piisav, ei ole advokatuur mainekahju tekkimise võimalikkust siiski välistanud. Ringkonnakohtu arvates saab advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist puudutavate andmete advokatuuri veebilehel avalikustamisega teatava mainekahju tekkimist eeldada, sõltumata sellest, milline on konkreetse advokaadi peamine tegevusvaldkond (nt praegusel juhul perekonnaõiguslikud vaidlused). Kaebaja õiguste pöördumatu kahjustamine 6

§ 15

lg 1), kuid aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse (

§ 18

lg 1) lahendamisel ei ole halduskohus kuidagi seotud aukohtu seisukohtadega õiguse tõlgendamisel ja kohaldamisel, sh õigusliku tähendusega faktiliste asjaolude tuvastamisel (nt Riigikohtu 11.12.2020 otsus nr 3-20-1198, p-d 13–15). Aukohus otsustab kaalutlusõiguse alusel üksnes seda, kas advokaadile üldse distsiplinaarkaristus määrata ning mis liiki ja millise raskusega distsiplinaarkaristus valida (

§ 19lg-d 2 ja 4).

Ainuüksi selles osas on HKMS § 158 lg 3 järgi piiratud ka aukohtu otsuse kohtuliku kontrolli ulatus (st sanktsiooni rakendamise eelduste olemasolu või puudumist peab kohus nii faktilisest kui õiguslikust küljest kontrollima täielikult). 12. Kuigi kaebajal on õiguskaitsevajadus ja kaebust ei saa pidada ilmselgelt perspektiivituks, nõustub ringkonnakohus vastustajaga, et kaebaja õiguste kaitseks ei olnud vajadust peatada aukohtu otsuse kehtivust. Esialgset õiguskaitset tuleks kohaldada vaid määral, mis on kaebaja õiguste kaitseks minimaalselt vajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Advokatuur on märkinud, et aukohtu otsuse kehtivuse peatamine välistaks mh võimaluse võtta advokaadi varasemat karistatust arvesse võimaliku uue distsiplinaarkaristuse määramisel (

§ 19lg 4) ja võiks seeläbi tingida sisuliselt ebaõige otsuse tegemise.

Kaebaja hinnangul saab järgneva distsiplinaarkaristuse määramisel siiski võtta varem määratud karistust arvesse ka juhul, kui halduskohus on kohtumenetluse ajaks aukohtu varasema otsuse kehtivuse peatanud. Ringkonnakohus viitab, et haldusakti kehtivuse peatamise õiguslik tähendus on olemuselt sarnane kehtetuks tunnistamise tähendusega, kuigi selle vahega, et peatamine on ajutine, kehtetuks tunnistamine aga lõplik (nt Riigikohtu 08.04.2004 määrus nr 3-3-1-13-04, p 14). Kehtivuse peatamise lõppemise (nt esialgse õiguskaitse tühistamise) korral taastub haldusakti kehtivus tagasiulatuvalt. See ei muuda siiski tagantjärele olematuks asjaolu, et haldusakti kehtivus oli ajutiselt peatatud ja sellel perioodil puudus aktil regulatiivne toime. Võimaliku uue distsiplinaarkaristuse määramisel saaks aukohus seega tugineda küll asjaolule, et advokaati on ka varasemalt karistatud, kuid uus karistusotsus saaks olla õiguspärane üksnes eeldusel, et varasema karistusotsuse kehtivus hiljem taastub. Seevastu ei saaks advokaadile uue karistuse määramisel võtta arvesse näiteks seda, et ta ei ole kehtivuse peatamise ajal varasemat karistusotsust täitnud. 13. Aukohtu otsuse kehtivuse peatamise korral ei ole advokaadil mingit takistust olla valitud advokatuuri organisse, kuhu ta kustumata distsiplinaarkaristuse kehtivuse korral kuuluda ei saaks (vt advokatuuri kodukorra § 6 lg-d 3–32). Ka juhul, kui aukohtu otsuse kehtivus hiljem taastub, ei muuda see advokaadi vahepealset advokatuuri organisse kuulumist õigusvastaseks, sest aukohtu otsuse kehtivus taastub esialgse õiguskaitse lõppemise hetkest ja pole võimalik eitada, et esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal aukohtu otsus ei kehtinud (vrd Riigikohtu 7