TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-21-463 Otsuse kuupäev 18. jaanuar 2022 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 22.02.20

) § 74 reguleerib sissesõidukeelu kohaldamist lahkumisettekirjutuses järgmiselt: - lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (lg 1); - kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (lg 3); - sissesõidukeelu võib humaansetel kaalutlustel jätta kohaldamata (lg 4).

1. Otsuse punktis 4 viidatud sätetega võeti Eesti õigusesse üle Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel. Direktiivi art 11 lg 2 sätestab, et sisenemiskeelu kestus määratakse igal üksikjuhul kindlaks pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist. Direktiivi preambuli lõikes 6 on öeldud, et liikmesriigid peaksid tagama, et kolmandate riikide kodanike ebaseadusliku riigis viibimise lõpetamine toimub õiglase ja läbipaistva korra kohaselt. Vastavalt EL-i õiguse üldistele põhimõtetele tuleks direktiivi alusel tehtavad otsused võtta vastu juhtumipõhiselt ja lähtudes objektiivsetest kriteeriumitest, mis tähendab, et arvesse tuleks võtta muud kui üksnes ebaseadusliku riigis viibimise asjaolu. Tagasisaatmisega seotud otsuste, sh sisenemiskeelu otsuste tüüpvormide kasutamisel peaksid liikmesriigid järgima kõnealust põhimõtet ja täitma täielikult kõiki direktiivi kohaldatavaid sätteid.
2. Euroopa Komisjoni 16.11.2017.a soovitusega (EL) 2017/2338 võeti kasutusele ühine tagasisaatmise käsiraamat, mida liikmesriikide pädevad asutused peavad kasutama tagasisaatmisega seotud ülesannete täitmisel. Käsiraamatu punkt 11.5 näeb ette hinnata sisenemiskeelu kehtivusaja kindlaksmääramisel individuaalselt kõiki olulisi asjaolusid ning toob välja võimalikud raskendavad ja leevendavad asjaolud, sh kas rikkumine on esmakordne või korduv, kas isik on teinud koostööd või näidanud üles soovimatust selleks, kas isik on näidanud üles valmidust lahkuda vabatahtlikult. Käsiraamat soovitab hooletusest tingitud rikkumise puhul kolmest aastast oluliselt lühemat sisenemiskeelu tähtaega.
3. Eesti kohtupraktika on lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu osas välja kujunenud. Valitsev on seisukoht, et

§ 74

kohaldamisel tuleb PPA-l teostada kaalutlusõigust ning igal üksikjuhul tuleb pärast kõigi oluliste asjaolude hoolikat kaalumist otsustada, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne (vt näiteks Riigikohtu otsused asjades 3-17-1545, 3-17-1927, 318-1891, Tallinna Halduskohtu otsused asjades 3-21-347, 3-21-444, 3-21-509). 8. Kohtu hinnangul on õigusnormiks, mida praeguses asjas kohaldada,

§ 74

. Kuid olukorras, kus tegemist on üle võetud Euroopa Liidu õigusega, saab Eesti õiguse tõlgendamisel arvestada direktiivi sätteid. Komisjoni soovitus ei ole siduv (Euroopa Liidu toimimise lepingu art 288 viies lõige), kuid seda saab samuti arvestada Eesti õiguse tõlgendamisel, kuna see iseloomustab direktiivi andja tahet ja eesmärke. Vaidluse lahendamiseks tuleb seega kindlaks teha, millistest asjaoludest ja kaalutlustest lähtus vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel ning kas vastustaja on sissesõidukeelu kohaldamise ja selle kestuse otsustamisel teinud kaalutlusvigu. 3 9. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vaidlustatud otsus ei sisalda põhjendusi või kaalutlusi. Vastustaja on välja toonud faktilised asjaolud - kaebaja viibis Eestis ebaseaduslikult 23 päeva ning kaebajal puuduvad olulised sotsiaalsed sidemed Eestis või Schengeni alal. Lisaks faktilistele asjaoludele tugines vastustaja hinnangule, et kaebaja seletused ei ole usutavad. Vaidlustatud otsuses on öeldud, et eeltoodust lähtudes otsustas vastustaja kohaldada kaebajale sissesõidukeelu 3 aastaks Schengeni alale ning peab seda proportsionaalseks. Kohtumenetluses tõi vastustaja täiendavalt välja hinnangud, et kaebaja ületas lubatud viibimisaega teadlikult (vastustaja ei pea usutavaks, et kaebaja oli eksimuses) ning ei saa väita, et kaebaja on teinud PPA-ga koostööd Vaielda ei saa selle üle, et kaebaja ületas talle lubatud viibimisaega. Kuid otsuse punktides 4-8 toodut arvestades ei piisa sellest maksimaalse 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamiseks.

§ 74

lg 1 ja 3 koosmõjus direktiivi ja käsiraamatu viidatud sätetega tähendavad, et tähtsust omab ka see, millistel asjaoludel kaebaja viibimisaega ületas ning millised on muud kaebaja kasuks või kahjuks rääkivad asjaolud, sh kaebaja valmidus teha koostööd.

1. Kohtu hinnangul räägivad asjaolud pigem selle kasuks, et kaebaja ületas viibimisaega hooletusest. Seda näitab eelkõige asjaolu, et kaebaja ilmus ise PPA-sse viisat taotlema. Lisaks on usutav kaebaja väide, et ta arvas, et tema Eestis viibimise seadustamisega tegeleb tööandja ning töötamise loa saamisega omandas ta ühtlasi õiguse Eestis viibida. Kaebajal oli õigus Eestis viibida kuni 31.01.2021 (kui kaebaja saabus Schengeni alale 02.11.2020, siis oli 90 päeva pikkuse tähtaja viimane päev 31.01.2021). RESONEN OÜ esitas kaebaja töötamise registreerimiseks taotluse 01.02.
2. See tähendab, et taotluse esitamise seisuga oli kaebaja tööandjaga kokku leppinud, et asub tema juures tööle (kaebaja väitel oli ta tööandjaga ühenduses alates jaanuari keskpaigast ning alates 20.01.2021 oli tal tööandja poolt tervisekindlustus). Kaebaja oli tõenäoliselt teadlik sellest, et järgmisena pöördub tööandja dokumentide vormistamiseks PPA poole. Kaebaja töötamine registreeriti 16.02.
3. Kaebaja pöördus PPA-sse 22.02.2021, kaebaja sõnul seetõttu, et tööandja suunas ta viisat taotlema. Kaebaja on PPA-s ärakuulamisel avaldanud, et tal on põhiharidus ja ta on elukutselt ehitaja. Kaebajale võis jääda arusaamatuks, et viibimisaluse muretsemine (millega oleks tulnud tegelda temal) ja töötamise seadustamine (mida saab teha üksnes tööandja) on kaks eraldi menetlust ning et asjaajamine, millega tegeleb tööandja, kaebajale viibimisalust ei anna. Eeltoodut kogumis arvestades ei ole põhjendatud vastustaja hinnang, et kaebaja ületas viibimisaega tahtlikult või teadlikult. Kaudselt möönab kaebaja hooletust ka vastustaja, kuna üheks vastustaja argumendiks on, et kaebaja vabatahtlikku ilmumist PPA-sse ei saa arvestada. Kui vastustaja väidab, et kaebaja oleks võinud käituda teistmoodi, sh asuda ennast varjama, kui ta PPA-sse tulles oleks teadnud, et ta viibib Eestis ebaseaduslikult, siis ei saa vastustaja samal ajal väita, et kaebaja oli ebaseaduslikust Eestis viibimisest teadlik. Eeltoodu ei tähenda, et kaebaja on toiminud õigesti või talle ei saa midagi ette heita. Kohustus jälgida oma riigis viibimise seaduslikkust on eelkõige välimaalasel endal. Kuid väita ei saa ka seda, et kaebaja oli pahauskne või viibis Eestis tahtlikult selleks õigust omamata.
4. Samuti nähtub asjaoludest, et kui kaebajat teavitati, et tal Eestis viibimiseks õigust ei ole, siis kaebaja nõustus sellega kohe ja lahkus vabatahtlikult selleks määratud tähtaja jooksul. Asjakohane ei ole vastustaja argument, et ta võttis kaebaja kasuks rääkivad asjaolud arvesse sel viisil, et kaebajale ei tehtud koheselt sundtäidetavat lahkumisettekirjutust. Esiteks on vabatahtliku lahkumise võimaluse andmine ja selleks tähtaja määramine ning sissesõidukeelu kohaldamine ja selle tähtaja määramine erinevad otsustused. 4 Teiseks saab PPA jätta lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata ja lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita üksnes

§ 72lg 2 sätestatud aluste esinemise korral.

Vastustaja ei ole viidanud ühelegi neist, mida oleks saanud kaebaja puhul kohaldada. Kohtule ei ole äratuntav, et vaidlustatud otsuses kirjeldatud asjaolusid oleks saanud siduda mõne

§ 72lg 2 sätestatud alusega.

Enamus neist ei ole kaebaja suhtes üldse kohaldatavad. 12. Kohus nõustub sellega, et kaebaja ei ole välja toonud asjaolusid, mis oleksid võimaldanud jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata (

§ 74lg 4).

Samuti ei esinenud asjaolusid, mis oleksid tinginud sissesõidukeelu kehtivuse piiramise üksnes Eestiga.

§ 74

lg 41 alusel on see lubatud tingimusel, et välismaalasel on seaduslik alus Schengeni konventsiooni liikmesriigis elamiseks või ajutiseks viibimiseks. Seda kaebaja puhul ei esinenud. Sissesõidukeelu kehtivuse piiramiseks Eestiga ei ole piisav kaebaja soov külastada oma venda tema elukohas Tšehhis. Ka direktiivi preambuli lg 14 on öeldud, et siseriiklikel tagasisaatmise meetmetel peaks olema üle-euroopaline mõju, kehtestades sisenemiskeelu, mis keelaks sisenemise ja viibimise kõigi liikmesriikide territooriumidel. Vastustaja toob välja, et kaebaja ei esitanud tema ärakuulamisel, s.t enne vaidlustatud otsuse tegemist vastuväiteid sissesõidukeelu kohaldamisele. See oleks võinud tähtsust omada juhul, kui kaebaja oleks jätnud haldusmenetluses välja toomata asja otsustamist mõjutavad faktilised asjaolud. Kuid praeguses asjas vaieldakse eeskätt selle üle, kas vastustaja on teostanud õigesti kaalutlusõigust. See, et kaebaja ei taotlenud haldusmenetluses sissesõidu kohaldamata jätmist või kohaldamist lühemaks tähtajaks, ei piira mingil moel kaebaja õigusi haldusakti vaidlustamisel. 13. Käesoleva asja lahendamisel ei oma tähtsust see, et kaebajal oli õigus taotleda sissesõidukeelu edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamist või selle kehtivusaja lühendamist

§ 32alusel.

Tegemist on erinevate nõuetega. Õigus otsustada selle üle, milliseid õiguskaitsevahendeid oma huvides kasutada, kuulub kaebajale.

1. Kokkuvõttes saab vastustajale ette heita kaalumisvigu sissesõidukeelu tähtaja määramisel: vastustaja on omistanud ülemäärase kaalu asjaolule, et kaebaja viibis Eestis õigusliku aluseta ning on alahinnanud või ei ole kaalunud kaebaja kasuks rääkivaid asjaolusid, nagu viibimisaja ületamine hooletusest ja kaebaja koostöövalmidus. Eeltoodu võis mõjutada otsuse tegemist. Kohus rahuldab kaebuse ja tühistab vastustaja 22.02.2021.a ettekirjutuse nr 1052240345 osaliselt, sissesõidukeelu kohaldamise osas.
2. Kohus selgitab, et kaebuse rahuldamine ei tähenda, et sissesõidukeeldu kaebajale kohaldada ei tohi. Vastustajal on õigus teha selles osas uus otsus, arvestades käesoleva kohtuotsuse põhjendusi. Menetluskulud. Selgitused
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine vastustaja kohustus. Kaebaja esitas tähtaegselt menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Kaebaja menetluskuludeks on riigilõiv 15 eurot ja esindaja kulud 792 eurot (sisaldab käibemaksu), kokku 807 eurot. 5
4. Riigilõiv on vajalik ja põhjendatud kaebaja menetluskulu ning kohus mõistab selle vastustajalt kaebaja kasuks välja.
5. Esindaja kulude väljamõistmine vastustajalt ei ole võimalik. HKMS § 109 lg 11 alusel on kohtuvälised kulud, sh esindaja kulud väljamõistetavad, kui menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus. Kaebaja esitas menetluskulude olemasolu ja nende tasumise kohustuse kohta kaks arvet. Kuid kumbki neist ei ole väljastatud kaebajale. Arvetel on maksjaks märgitud Megapidu OÜ ning see ühing on arved ka tasunud. Kaebajal ei teki kulude kandmise kohustust üksnes seeläbi, et kolmas isik on sõlminud lepingu kaebaja huvides ja kolmandal isikul on talle arve väljastamisega tekkinud kohustus õigusabi eest tasuda. Kohustuse tekkimist kaebajal saaks tõendada omakorda kaebajale väljastatud arve, kaebajale esitatud kirjalik nõue, kaebajaga sõlmitud kulude hüvitamise kokkulepe vms (vt ka Riigikohtu lahendi 3-3-1-35-13 p 30). HKMS § 109 lg 5 alusel ei välista menetluskulude hüvitamist menetlusosalisele see, kui tema eest kandis need muu isik. Praeguses asjas ei ole tegemist eelnimetatud olukorraga - Megapidu OÜ ei kandnud kulusid kaebaja eest, vaid täitis oma kohustust. Puuduvad dokumendid selle kohta, et kulude kandmise kohustus tekkis kaebajal.
6. HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik Kohtuotsust on muudetud Tartu Ringkonnakohtu
7. jaanuari
8. a otsusega. Tartu Ringkonnakohtu
9. jaanuari
10. a otsus Resolutsioon
11. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
12. jaanuari
13. a otsuse resolutsiooni punkt 1 muutmata.
14. Rahuldada X vastuapellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu
15. jaanuari
16. a otsuse resolutsiooni punkt
18. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Politsei- ja Piirivalvelametilt X kasuks menetluskuluna välja kuussada seitsekümmend viis