Obsah (6)

§ 209§ 657§ 232§ 171§ 137§ 132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-20-10447 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. september 2022, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kang

§ 209

lg 1 sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. Ringkonnakohus lubab OÜ-l W astuda menetlusse Q üldõigusjärglasena. 25. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 26. Q leiab apellatsioonkaebuses, et ebaõige on maakohtu seisukoht, et sõidukite müügilepingud sõlmiti pärast sõidukite teisaldamist. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse nimetatud väitega.

§ 232

lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma 8 siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.

§ 232

lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Ringkonnakohtu arvates ei rikkunud maakohus tõendite hindamise reegleid, kui asus seisukohale, et 20.09.2019 kuupäevaga dateeritud sõidukite müügilepingud on tegelikult koostatud pärast 28.11.2019, s.o pärast sõidukite teisaldamist Politsei- ja Piirivalveameti hoiuparklasse. Maakohus on põhjendatult argumenteerinud, et sellele viitab asjaolu, et kostjad II ja III ei teavitanud läbiotsimisel uurimistoimingu läbiviijaid, et sõidukid kuuluvad Q-le. Q selgitusi, miks kostja II ja III sellele läbiotsimisel tähelepanu ei juhtinud, ei pea ringkonnakohus veenvateks. Samuti ei osundanud sellele kostja II kaitsja kriminaalasjas (kes on ühtlasi Q ja tema üldõigusjärglase esindaja käesolevas asjas) 05.02.2020 menetlejale saadetud e-kirjas (tl 81). Ebaõige on Q seisukoht, et maakohus on andnud nimetatud e-kirjale ebaõige hinnangu. Kolleegium on seisukohal, et kui sõidukid oleksid enne teisaldamist omanikku vahetanud, siis oleks omanikuvahetusele ka 05.02.2020 e-kirjas viidatud. Sellele, et müügilepingud koostati pärast sõidukite teisaldamist, viitab ka omanikuvahetuse registreerimine liiklusregistris alles 25.02.

1. Asjaolu, et 05.10.2020 ekspertiisiakti kohaselt ei saa anda müügilepingute koostamise ja allkirjastamise aja kohta arvamust, kuna selleks puudub teaduslikult põhjendatud meetod ja võrdlusmaterjal, ei välista teistele tõenditele tuginedes seisukohale asumist, et müügilepingud ei sõlmitud müügilepingutes märgitud ajal. Samas on maakohus, viitega Riigikohtu lahenditele, õigesti leidnud, et dokumendi hilisem allkirjastamine ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist. Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et kuna liiklusregistris tehti omanikukande muudatus 25.02.2020, siis võib järeldada, et müügilepingud on sõlmitud hiljemalt 25.02.
2. Arvestades, et Q esitas 12.03.2020 kostjale I avalduse sõidukite valduse üleandmiseks (tl 12) ning hiljem ka kostjate II ja III 06.04.2020 kinnitused sõidukite Q-le võõrandamise kohta (tl 15-18), siis saab asuda seisukohale, et müügilepingute pooled olid sõlminud ka AÕS § 93 sätestatud kokkuleppe sõidukite valduse väljanõudeõiguse loovutamise kohta.
3. Kolleegiumi hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et sõidukite käsutustehingud on vastuolus heade kommetega. TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine. Riigikohus on selgitanud, et käsutustehing võib olla heade kommete vastane juhul, kui käsutustehingu eesmärk on heade kommete vastane (Riigikohtu 16.10.2017 määrus tsiviilasjas 2-16-18531, p 12.3). Samuti on Riigikohus selgitanud, et käsutustehingu pooleks mitteolev isik saab erandina tugineda sellise tehingu tühisusele, kui see mõjutab tema õigusi (Riigikohtu 10.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1156-12, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul mõjutab käsutustehingu kehtivuse küsimus kostja I õigusi, kuna sellest sõltub, kellele sõidukid kuuluvad, mistõttu sõltub ka sellest, kas kostja I saab oma nõuet kostjate II ja III vastu tagada sõidukite arestimise kaudu. Sellest tulenevalt saab kostja I käsutustehingute tühisusele tugineda.
4. Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et käesoleval juhul ei olnud sõidukite võõrandamisel muud eesmärki, kui vältida kostja II ja III vastu esitatud avalik-õiguslike 9 nõuete tagamist sõidukite arestimisega. Q ei ole veenvalt põhjendanud muud põhjust sõidukite omandamiseks ja kostjad II ja III nende võõrandamiseks. Q tegevusalaks oli kinnisvara üürimine ja käitus ning tal ei olnud ühtegi töötajat (tl 73). Q on kinnitanud, et tal puudus raha sõidukite 2 ja 3 eest tasumiseks. Samuti ei ole Q tõendanud sõiduki 1 eest tasumist. Lisaks ei olnud sõidukid enam kostjate II ja III valduses, vaid olid läbiotsimise tulemusel teisaldatud. Põhjendamatu on Q väide, et kostjad II ja III ei teadnud enne sõidukite võõrandamist, et sõidukid teisaldati avalik-õiguslike nõuete tagamiseks. Q on kinnitanud, et 2019.a novembris esitati kostjatele II ja III kahtlustused maksukuriteos. 28.11.2019 läbiotsimismäärusest nähtub, et läbiotsimise eesmärgiks oli mh leida vara avalik-õigusliku nõudeõiguse tagamiseks (tl 109-111). Läbiotsimisprotokollidest nähtuvalt on kostjatele II ja III läbiotsimismäärust tutvustatud (tl 74-79). Seega on paljasõnaline Q väide, et kostjad II ja III ei saanud aru, et sõidukid teisaldati nõude tagamise eesmärgil. Samuti ei ole Q ega kostjad II ja III tõendanud, et kostjatel II ja III on piisavalt vara nende vastu esitatud avalik-õigusliku nõude rahuldamiseks. Kuna käsutustehingute eesmärgiks oli sõidukite omandi Q-le üleandmine vältimaks sõidukitega avalik-õiguslike nõuete tagamist, siis tuleb ülaltoodud asjaolusid arvestades pidada käsitustehinguid heade kommete vastasteks ja seega tühisteks. Seega on kostjad II ja III jätkuvalt sõidukite omanikud, mistõttu jättis maakohus hagi põhjendatult rahuldamata. Mis puudutab Q väiteid, et sõidukite äravõtmisel ja nende kinnipidamisel enne arestimist rikuti kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, siis ringkonnakohtul puudub vajadus selles osas seisukohta võtta, kuna nendel väidetel ei ole käesoleva hagi kontsekstis tähtsust. Q leiab, et kuna kostjad II ja III tunnistasid hagi, siis pidanuks maakohus lähtuma sellest, et Q faktiväiteid ei vaja tõendamist. Kolleegium ei nõustu sellega. Kostja I on hagile vastu vaielnud, mistõttu oli Q-l ka oma väidete tõendamise kohustus. Ülaltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta hageja kanda (

§ 171lg 1).

Kostjad on teatanud, et neil menetluskulusid ei ole. Seega puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud. 30.

§ 137

lg 11 järgi võib kõrgema astme kohus asja hinda muuta, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. Maakohus on kohtuotsuses märkinud tsiviilasja hinnaks 3500 eurot. Sama hinna on ka ringkonnakohus märkinud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses. Nimetatud hind ei ole õige.

§ 132

lg 6 sätestab, et mittevaraliseks loetakse hagihinna tähenduses ka sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet. Kohus ei või määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 6000 eurot. Sõidukite müügilepingutes märgitud sõidukite väärtus ületab 6000 eurot. Seega on nii hagi hinnaks kui apellatsioonkaebuse hinnaks 6000 eurot. Hageja on nii hagilt kui apellatsioonkaebuselt tasunud riigilõivu 425 eurot, mis oligi sellelt hinnalt tasutav riigilõiv. 10 (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 11