lg 1 kohaselt peab võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). xxx OÜ kinnitusi saab käsitleda kviitungina nimetatud normi tähenduses. Kinnituste väljaandmisega saab kohtu hinnangul eeldada, et kostja poolt on xxx OÜ-le kohustus täidetud. Lahendamist vajavaks küsimuseks on, kas kohustus on täidetud õigele isikule. Hageja on tuginenud nõuet esitades sellele, et talle on nõue loovutatud xxx OÜ poolt.
lg 1 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Lõike 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.
lg 1 kohaselt kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule.
sätestab: „Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.“
kohaselt võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud.
ja 172 tulenevalt - kui senine ja uus võlausaldaja soovivad, et võlgnik täidaks nõude uuele võlausaldajale - peab nõude loovutamisest teatama senine võlausaldaja (s.o see võlausaldaja, kes nõude loovutas) või siis peab senine võlausaldaja andma dokumendi nõude loovutamise kohta ja uus võlausaldaja peab selle esitama võlgnikule. Menetluses ei ole hageja toonud esile, et kostjale oleks loovutusest enne hagi esitamist teatatud. Kohtupraktikas on samas avaldatud seisukohta, et hagi rahuldamist ei välista see, kui nõude loovutamisest teatatakse pärast hagi esitamist või kui 4 kostja saab loovutusest teada hagist (Riigikohtu lahend 3-2-1-62-07 p 12, Tallinna Ringkonnakohtu lahend 2-13-23028 p 8). Kostja sai kohtute infosüsteemist nähtuvalt hagiavalduse kätte 12.08.2020, hagiavaldusele oli lisatud nõude loovutamise leping ja seega saab lugeda kostja loovutusest teada saanuks 12.08.2021. Kohus on seisukohal, et 07.07.2020 ja 07.08.2020 kinnituste alusel saab lugeda, et 44 500 eurot on kostja poolt tasutud kohaselt algsele võlausaldajale.
lg 1 sätestab: „Kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Kohustus loetakse samuti täidetuks käesoleva seaduse § 169 lõikes 1 nimetatud juhul.“ 02.09-21.10.2021 kostja poolt algsele võlausaldajale tasutud 60 000 eurot on tasutud pärast nõude loovutamisest teadasaamist. Nimetatud summad on seega tasutud isikule, keda ei saanud kostja pidada võlausaldajaks ega teadaolevalt ka isikuks, kes oleks võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma. Samuti ei saa menetlusest esitatud seisukohtadest järeldada, et hageja on algsele võlausaldajale täitmiseks andnud nõusoleku või heakskiidu. Lahendamist vajab seega küsimus, kas vaatamata eelnevale on kostja tasunud nõude õigele isikule. Kostja on esitanud vastuväited nõude loovutamise suhtes.
lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Kohtupraktikas on jaatatud võimalust, et võlgnikul on õigus esitada vastuväiteid ka nõude loovutamise kehtivuse osas. Kostja tugineb sellele, et algne võlausaldaja on nõude loovutamise lepingust taganenud/lepingu tühistanud. Sellekohane avaldus (kostja vastuse lisa 2) on edastatud hagejale e-postiga 26.09.2020 (kostja vastuse lisa 1a, 2a ja 3). Esitatud on ka tähitud kirja kviitung, millest nähtuvalt on M R L xxx saatnud kirja M Bile 07.10.2020 (kostja vastuse lisa 4), kviitung ei kajasta siiski teavet kirja sisu kohta. 26.09.2020 avaldusest nähtub, et algne võlausaldaja on tühistanud pettuse tõttu nõude loovutamise lepingu 24.08.2020 täienduse. Tühistatud ei ole 24.03.2020 nõude loovutamise lepingut, seega on nimetatud leping jätkuvalt kehtiv. 24.03.2020 nõude loovutamise lepingust on algne võlausaldaja taganenud põhjusel, et algne võlausaldaja ei ole saanud loovutatud nõude eest 50 000 eurot, on antud täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks kuni 24.08.2020 ning lisaks annab pettuse kasutamine tehingute tegemisel põhjuse eeldada, et hageja ei täida kohustust ka edaspidi. Nõude loovutamine on käsutustehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse kuuluvust (nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine võlasuhtesse eelmise asemele; Riigikohtu lahend tsiviilasjas 2-16-13381 p 11). Ringkonnakohus on tsiviilasjas 2-07-22140 tehtud lahendi punktis 16.2 selgitanud: „nõuete loovutamise lepingust taganemine ei ole võlaõigusseadusest ega ka muudest kehtinud ega kehtivatest õigusaktidest tulenevalt võimalik. Nõude loovutamine on käsutustehing (TsÜS § 6 lg 3), mille sisu on võlaõigusliku nõude tehingu alusel ülekandmine seniselt võlausaldajalt uuele võlausaldajale ehk võlausaldaja vahetus. Nõude loovutamist kui käsutustehingut tuleb eristada loovutamise aluseks olevast võlaõiguslikust kausaaltehingust (kohustustehingust). Nõudeõiguse loovutamise puhul on tegemist asja omandi üleandmisele sarnase 5 abstraktse tehinguga. Seega kehtivad ka nõudeõiguse võõrandamise (loovutamise) korral nii lahutamispõhimõte kui ka abstraktsioonipõhimõte (TsÜS § 6 lg-d 3 ja 4). Käsutustehingust ei ole võimalik
vm sätestatud alustel taganeda, kuna see oleks vastuolus käsutustehingu olemusega (vrd Riigikohtu otsus nr 3-2-1-129-05 p 19). Käsutustehingust taganemine tähendaks sisuliselt ühepoolset otsustust, mille kohaselt käsutust (õiguse üleminekut) ei ole toimunud.
jj ning § 188 sätestavad lepingust taganemise õiguse eelkõige juhuks, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Käsutustehing aga ei sisalda endas võlaõiguslikke kohustusi ning seda ei ole võimalik ka
Seega puuduvad võlanõuete loovutamise lepingutest taganemise avaldustel õiguslikud tagajärjed, s.o need ei ole toonud kaasa olukorda, nagu ei oleks nõudeid loovutatud.“ Kuna 24.03.2020 nõude loovutamist ei ole tühistatud ning taganemine ei toonud kaasa tagajärge, et nõuet ei ole loovutatud, tuleb lugeda hageja õigustatud isikuks nõuda kohustuse täitmist. Seega on kostja – täites pärast nõude loovutamisest teadasaamist nõuet jätkuvalt algsele võlausaldajale – täitnud nõudest 60 000 eurot valele isikule. Võimalikud vaidlused nõude loovutamisega seotud küsimustes (mh kas ja millal pidi hageja tasuma loovutatud nõude eest, kas see kohustus on täidetud jms) tuleb lahendada hageja ning algse võlausaldaja vahel. Eelnevast tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõudest 60 000 eurot. Hageja on palunud välja mõista ka viivise alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni seadusjärgses määras.
lg 1 sätestab: „Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.“ TsMS § 367 sätestab: „Viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.“ Kohus peab viivisenõuet põhjendatuks ning kohus mõistab kostjalt välja viivise alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni. Seega rahuldab kohus hagi osaliselt põhinõudest 60 000 euro ning viivise osas. Hagi jääb rahuldamata 44 500 euro suuruse nõude osas. Otsuses nimetamata tõendid jätab kohus tähelepanuta, kuivõrd need ei mõjuta asja lahendust. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt ja ligikaudu pooles ulatuses, jäävad menetluskulud poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1). Sellest tulenevalt ei määra kohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks. /Allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Kark Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.