2-21-7579/52

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-21-7579 Kohtuasi Tallinna Linnavalitsuse (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) avaldus X-lt (endise perekonnanimega X) ja C-lt hooldusõiguse täielikuks äravõtmiseks nende alaealiste laste W ja Q suhtes ning alaealistele eestkostja määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. märtsi 2022 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X ja C määruskaebus Menetlusosalised ja nende Avaldaja Tallinna Linnavalitsus (Mustamäe Linnaosa esindajad ringkonnakohtus Valitsuse kaudu), esindajad LR ja JP Puudutatud isikud:
3. X (endine perekonnanimi X) (isikukood XXXXXXXXX)
4. C (isikukood XXXXXXXXX) Puudutatud isikute I-II lepinguline esindaja Roman Maksimenko
5. W (isikukood XXXXXXXXX)
6. Q (isikukood XXXXXXXXX) Puudutatud isikute III-IV riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
7. Harju Maakohtu
8. märtsi 2022 määrus jätta muutmata.
9. Määruskaebus jätta rahuldamata.
10. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud W ja Q esindamisega seotud riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Avalduse asjaolud ja menetluse käik
11. Tallinna Linnavalitsus (Mustamäe Linnaosa Valitsuse kaudu) (avaldaja) esitas Harju Maakohtule 12.05.2021 avalduse, milles palub võtta X-lt (uue perekonnanimega X) (puudutatud isik I, laste ema) ja C-lt (puudutatud isik II, laste isa) ära alaealiste laste W ja Q isiku- ja varahooldusõigus ning määrata laste eestkostjaks avaldaja kuni laste täisealiseks saamiseni. Avalduse kohaselt on laste emal tuvastatud käitumis-, õpi- ja sotsiaalse suhtlemise probleemid 12-aastaselt ning avaldaja lastekaitse talitus on temaga tegelenud
12. aastast. 11.08.2017 pöördus laste ema Pelgulinna sünnitusmajja, kus selgus, et ta on 16-aastaselt
13. nädalat lapseootel. 12.09.2017 toimus tüli vanemate vahel. Tegemist oli teineteise suhtes vaimse vägivalla kasutamisega joobes olekus. Esimene laps sündis perre XX.XX.XXXX. 08.05.2018 toimus järjekordne tüli vanemate vahel, millesse pidi sekkuma politsei. Ema oli joobes. 17.09.2018 paigutati tugevas alkoholijoobes laste ema Tallinna Laste Turvakeskuse öise varjupaiga teenusele. Lapse eest hoolitses peamiselt 79-aastane vanavanaema F, kelle juures ühe perena elati. 22.03.2019 viidi laste ema taaskord politsei poolt Tallinna Laste Turvakeskusesse alkoholijoobes. 04.04.2019 vestluse käigus selgitas F, et vanemad tarvitavad kahekesi alkoholi, mh siis, kui lähevad lapsega õhtuti välja jalutama. Ema muutub alkoholijoobes agressiivseks. 22.04.2019 vestlusel vanematega selgus, et isa ei tegele üldse lapsega. Ema tunnistas, et vanemate omavahelised suhted on teravad, karjutakse teineteise peale, sõimatakse. 04.12.2019 vestlusel F-ga selgus, et ema on teistkordselt lapseootel. Vanavanema kinnitas, et aitab ka teise lapse kasvatamisega. 15.02.2020 sündis teine laps. 21.10.2020 vestlusel selgus, et isa on pere juurest ära kolinud ja laste kasvatamises ei osale. 13.11.2020 laekus avaldajale teade, et vanemate vahel oli toimunud konflikt. 07.12.2020 vestlusel lapse emaga selgus, et konflikt tekkis taaskord alkoholi tarvitamise käigus. Ema selgitas, et isal oli kaasas ka narkootiline aine. Lastekaitse spetsialisti andmetel pakkus isa laste emale narkootikume, kuid ema loobus. Antud informatsiooni laste ema eitas. 28.12.2020 laekus avaldajale teade perevägivalla kohta. Teate kohaselt eraldati 10-kuune laps perest ja paigutati politsei poolt Tallinna Lastekodu Väikelaste turvakodusse 25.12.2020 kell 01.
14. Laste ema peeti kinni seoses kriminaalmenetlusega. Emal olid näos hematoomid. Laps oli hüsteerias, must ja pesemata, kõrvad olid vaigused, küüned lõikamata. 26.12.2020 kell 21.20 tuli lapse ema lapsele turvakodusse järele. Perest eraldati ainult üks laps, kuna teine laps oli isapoolse vanaema juures. 29.12.2020 vestlusel selgus, et juhtum leidis aset, kuna laste ema tuli alkoholijoobes koju F juurde, kes ei soovinud ema 2 korterisse lasta. Kui F ema tuppa lasi, siis lõi viimane Ft, kes kutsus politsei. Vestlusel kinnitati, et isa laste kasvatamises ei osale. Lapse ema hoiakust ja väljendusviivist oli aru saada, et ta eelistab jätkuvalt eluviisi, millega kohustusi ei kaasne. Vestluse ajal tegeles lastega F. Ema suhtumine lastesse on kauge ja eemalolev. Emaga sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt loobub ta alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamisest, hoolitseb laste eest, ei karju ega kasuta füüsilist vägivalda laste ega teiste pereliikmete suhtes. Emale selgitati, et kuna 22.04.2019 oli sarnane kokkulepe juba sõlmitud, kuid seda ei täidetud, siis kokkuleppe rikkumise korral paigutatakse lapsed keskkonda, mis on ohutu ja toetab nende igakülgset arengut. 12.01.2021 sai avaldaja tagasisidet vanema lapse lasteaialt, mille kohaselt käis vanem laps
15. a jooksul lasteaias kokku 19 päeva. Ema väitis avaldajale, et lapsed on pidevalt haiged ega saa sellepärast lasteaeda minna. 05.01.2021 infovahetusel laste perearstiga selgus, et vanema lapsega käidi arsti juures viimati
16. a aprillis ja noorema lapsega
17. a septembris. 12.01.2021 pöördus Põhja Prefektuur avaldaja poole, kuna laste ema suhtes alustati kriminaalmenetlust. Ema oli füüsilist vägivalda kasutanud F suhtes. 25.01.2021 sai avaldaja PPA-lt info, et alkoholijoobes vanemad olid viibinud parkimisplatsil, kus laste ema ja ühe autojuhi vahel tekkis konflikt. 02.02.2021 vestlusel F-ga selgitas viimane, et laste ema ei viibi viimasel ajal kodus ning tarvitab alkoholi. Laste isa oli tagasi kolinud, kuid lastega endiselt ei tegele. 05.02.2021 helistas avaldajale laste isapoolne vanaema, kes andis teada, et vanemad ei tule laste eest hoolitsemisega toime. 15.02.2021 tunnistas laste ema, et tarvitab endiselt alkoholi. 01.03.2021 saabus avaldajale teade Sotsiaalkindlustusameti lasteabi telefonilt. Teate kohaselt helistas 27.02.2021 kell 21:36 Lääne-Harju patrullpolitseinik, kes andis teada, et patrull oli saanud pealtnägijalt väljakutse Lehola bussipeatusesse Tallinnas, kus viibivat ema kahe väikese lapsega ning lastel on õues viibimiseks täiesti ebasobiv riietus. Laste ema selgitas politseile, et tema dementne vanaema olevat ta lastega tänavale visanud. Patrull tuvastas emal joobe 0,80 mg/l (1,6 promilli). 01.03.2021 paigutati lapsed Tallinna Väikelaste turvakodusse. Laste ema ei olnud lasteaia tasusid mitme kuu jooksul tasunud. Laste ema lubas võlgnevuse korduvalt tasuda, kuid ei teinud seda ning 11.03.2021 kustutati vanem laps lasteaianimekirjast. 25.03.2021 teatas ema, et ootab kolmandat last. 10.04.2021 käisid vanemad lapsi külastamas. Isa lastega emotsionaalset kontakti ei loonud ning vanem laps ei reageerinud isale kui lähedasele. Noorem laps alguses pelgas ema, ka ema ise ei teinud püüet lapsega kontakti luua. Kui vanemad lahkusid, ei ilmutanud vanemad ühtegi emotsiooni laste suhtes. 15.04.2021 käis ema lastega jalutamas, kuid pani kõrvaklapid pähe ja lastega sisuliselt ei suhelnud. 19.04.2021 vestlusel emaga oli tajutav arusaam, et riik peab teda ja tema lapsi aitama ning toetama, kuid ema ei tunneta oma kohustusi ega vastutust vanemana. Avaldaja on püüdnud vanemaid nõustada, pakkudes vanemlus- ja perenõustamisteenust, kuid vanemate koostöö spetsialistidega on olnud passiivne. Laste isa ei tunne ega väljenda huvi laste vajaduste ja arengu vastu. Isal ja emal on kestvalt puudulik arusaam vanemakohustustest. Vanemad ei ole tegudega kinnitanud, et neil on soov oma lapsi ise hooldada ja kasvatada. Lastele on vaja tagada stabiilne ja etteaimatav elukeskkond ja - 3 korraldus. Mõlemad vanemad jätkuvalt kuritarvitavad alkoholi ning väärkohtlevad teineteist laste juuresolekul. Lastele ei ole tagatud turvaline ja rahulik keskkond.
18. Harju Maakohtu 13.05.2021 määrusega rakendas kohus esialgset õiguskaitset menetluse ajaks, peatas vanemate isiku- ja varahooldusõiguse alaealiste laste suhtes ning määras laste ajutiseks eestkostjaks avaldaja kuni 13.11.
20. Lastele määratud esindaja toetas avaldust, kuna selle rahuldamine tagaks laste huvide kaitse. Laste ajutiste hooldusvanemate peres on lapsed praegu hoitud ja õnnelikud. Esindajal puudub veendumus, et vanemad on viimase paari kuu jooksul suutnud leida tahet, et hakata oma laste eest hoolitsema.
21. 24.08.2021 ärakuulamisel avaldasid vanemad soovi muuta oma käitumist, lõpetada alkoholi tarvitamine ning soovisid osaleda programmides, et omandada vanemlikke oskusi laste kasvatamiseks.
22. Harju Maakohtu 05.10.2021 määrusega tegi kohus vanematele ettekirjutused menetluse ajaks.
23. 10.03.2022 toimunud ärakuulamisel selgitasid avaldaja esindajad, et formaalselt on vanemad kohtumääruses ette nähtud ettekirjutused küll täitnud, kuid sisuliselt mitte. Vanemate ja laste vahel toimusid kohtumised 2 kuu tagant, kuid lastekaitse töötajate hinnangul ei olnud kohtumised laste huvides. Vanemad tõid lastele ainult kingitusi, selgitamata, mis puhul nad neid tõid, ning lastevanemate käitumine laste suhtes ja nende sotsiaalne suhtlus lastega ei ole muutunud. Laste isa ei suhelnud lastega kohtumiste ajal üldse, vaid vaatas lihtsalt pealt, mida ema lastega tegi. Laste ja nende vanemate vahel puudub emotsionaalne side. Õige on see, et vanemad on läbinud küll pakutud koolitusi oma vanemlike oskuste parandamiseks, kuid tegelikkuses ei ole nende vanemlikud oskused paranenud ega läbitud koolitused seega tulemusi andnud. Praeguseks on vanemad lõpetanud küll alkoholi tarvitamise, kuid ainuüksi see ei ole piisav, et lapsed perre tagasi anda. Maakohtu määrus
24. Harju Maakohtu 18.03.2022 määrusega rahuldas kohus avalduse ja võttis vanematelt ära mõlema lapse isiku- ja varahooldusõiguse. Kohus seadis lastele eestkoste kuni nende täisealiseks saamiseni ja määras laste eestkostjaks avaldaja, kellele selgitati eestkostja õiguseid ja kohustusi. Menetluskulud jättis kohus menetlusosaliste endi kanda, v.a laste menetluskulud, mis jäeti riigi kanda. Maakohus tugines perekonnaseaduse (PKS) §-dele 134 lg 1 ja 135 lg
25. Maakohus selgitas, et vaidlus puudub selles, et vanemaid on suunatud ja nad on ka läbinud erinevaid koolitusi nende vanemliku võimekuse parandamiseks ja edendamiseks. Mõlemad vanemad on lõpetanud viimasel aastal alkoholi tarvitamise läbitud koolituse ja ravi tulemusel, kuid kohus nõustub kohaliku omavalitsuse esindaja ja laste esindaja seisukohaga, et nende vanemlikud oskused ei ole sedavõrd muutunud ega paranenud, et lapsed saaks nende juurde koju tagasi anda ja nende eest hoolitsemine ja laste kasvatamine neile usaldada. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks võtta ära vanematelt nende alaealiste laste isiku- ja varahooldusõiguse PKS § 134 lg 1, 135 ja 136 alusel ning põhjusel, et vanemad ei ole suutelised täitma oma vanema kohustusi, vaid on jätnud oma lapsed hooletusse ning pannud sellega ohtu nii nende elu kui ka tervise. 4 Määruskaebus
26. Maakohtu määrusele esitasid määruskaebuse vanemad, kes paluvad maakohtu määruse tühistada ja ennistada vanemate isiku-ja varahooldusõigus või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Määruskaebuse kohaselt on maakohtu määrus ebaõiglane ja kallutatud, tehtud ühekülgselt, arvestamata vanemate esitatud tõendeid ning asjaolu, et vanemad täitsid kohtu ettekirjutusi menetluse ajal. Avaldaja ei saa vastu vaielda, et vanemad on ettekirjutusi täitnud, kuid avaldaja ei näinud vanemate toimingutes emotsionaalset ja hingestunud suhet lastesse. Kohtule ei ole esitatud kohtumistest videosalvestisi, mis tõendaksid avaldaja väiteid. Tegelikkuses rõõmustasid lapsed vanemate tuleku üle, koos mängiti. Kuna lapsed ei saa enam vene keelest aru ja räägivad eesti keeles, siis on isal ajutine keeleprobleem suhtluses lastega. Lastega kohtumine oli alati seotud raskustega seoses bürokraatiaga. Kui lapsed elaksid vanematega, siis nende emotsionaalne side oleks tugevam. Kohus on vaid formaalselt määranud vanematele ettekirjutused ja kohus ei kavatsenud vanemate jõupingutusi arvesse võtta. Vanemad taotlesid F ärakuulamist, kuid kohus ei kuulanud teda ära. Kohus oleks saanud ära kuulata ka kasupere, kes saaks kinnitada laste esindaja väiteid. Menetluse edasine käik
27. Avaldaja ja lastele määratud esindaja vaidlesid määruskaebusele vastu.
28. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
29. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
30. Määruskaebuses on tuginetud sellele, et kohus ei kuulanud ära F, kuigi seda taotleti, samuti oleks kohus võinud ära kuulata hoolduspere, kes saanuks kinnitada laste esindajate väiteid. 24.08.2021 istungiprotokollist nähtub, et kohus määras, et F kuulatakse tunnistajana üle. Samas määras kohus uue istungi aja ning selgitas, et uusi kutseid ei saadeta, kuna menetlusosalised on istungist teadlikud. 10.03.2022 istungile F ei kutsutud. Kolleegium märgib, et asja materjalidest ei nähtu, et vanemad oleksid esitanud maakohtu menetluses TsMS § 333 sätestatud korras vastuväite kohtu tegevuse kohta. Vastuväite eesmärk on juhtida asja menetleva kohtukoosseisu tähelepanu menetlusõiguse rikkumisele võimalikult aegsasti ning võimaldada kohtul seeläbi menetluses tehtud vead ise parandada. Tulenevalt TsMS § 333 lg-st 3 ei saa vanemad määruskaebuses seetõttu tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi. Lisaks on kolleegium seisukohal, et F ülekuulamata jätmine ei mõjutanud asja sisulist lahendamist. Samuti ei selgu määruskaebusest, milliseid laste esindaja väiteid oleks pidanud kinnitama hoolduspere ärakuulamine.
31. Vanemalt hooldusõiguse äravõtmine või hooldusõiguse peatamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud 5 diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt Riigikohtu
32. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-99-16, p 17). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus diskretsioonipiiridest väljunud ning puudub alus maakohtu määruse muutmiseks
33. Vanema õiguste määramine lapse suhtes, mh vanemalt vanema õiguste äravõtmine, ja lapsega suhtlemise korraldamine toimub TsMS § 550 lg 1 p 2 järgi hagita menetluses. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium selgitab, et lastekaitseseaduse § 5 p-st 3 tuleneb, et kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes, sh otsustes, tuleb esikohale seada lapse huvid. Ka PKS § 123 lg-st 1 tuleneb, et kohus teeb lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.
34. PKS § 134 lg-st 1 tuleneb, et kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole võimelised ohtu ära hoidma, rakendab kohus ohu ärahoidmiseks vajalikke abinõusid, muu hulgas sama paragrahvi lõikes 3 ning PKS §-des 135 ja 136 loetletuid. PKS § 135 lg 2 kohaselt võib kohus vanemalt hooldusõiguse täielikult ära võtta üksnes juhul, kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu ärahoidmiseks.
35. Riigikohus on selgitanud, et perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada. Vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Seejuures tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda (vt Riigikohtu
36. novembri
37. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 15;
38. mai
39. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14). Vanemalt lapse hooldusõiguse täielikult äravõtmine on seega põhjendatud üksnes juhul, kui lapse heaolu tagamiseks rakendatud muud perekonda toetavad meetmed ei ole tulemust andnud või on ilmne, et neil ei oleks positiivset mõju
40. Avaldaja on määruskaebuse vastuses kirjeldanud vanemate ja laste kohtumisi, sh kohtumisi pärast maakohtu 05.10.2021 määruse tegemist. Vastusest nähtub, et kohtumistel isa ei rääkinud lastega. Kontakt isa ja laste vahel puudus. Isa ei püüdnud ega pingutanud lastega kontakti saada ega võtnud vastu ka laste poolt tulevat kontakti. Isa ei saa aru, millest lapsed räägivad, sest ei oska hästi eesti keelt. Isa ei üritanud lastega rääkida ka vene keeles, kuigi lapsed saavad vene keelest aru. Ema oli ainuke, kes lastega suhtles. Vanemate endi käitumist võib avaldaja hinnangul kirjeldada kui laste käitumist – kui noorem laps viskas joogipudeli põrandale, siis ema ütles lapsele, et nii ei tohi teha, aga koos isaga hakati lapse teo üle naerma, andes kehakeele ja miimikaga lapsele vastupidise signaali. Vanemad ei osanud hinnata olukorda õigesti, ei tundnud vajadust sekkuda ega koostööd teha omavahel. Vanemad kinnitasid oma käitumisega, et nad ei mõista ega taju laste vajadusi ega seda, et laste vajaduste tagamise kohustus on neil. Kui vanematel paluti kohtumistele mitte šokolaadi ja suhkurdatud jooke (sh mahla) tuua, siis vanemad ignoreerisid suunist. Kohtumistel ei olnud vanemate käitumisest aru saada, et nende teadlikkus lapse arenguvajadustest oleks kasvanud, nt kuidas ja mida 3-4 aastase lapsega rääkida, kuidas koos mängida, mida neile süüa pakkuda jne. Vanemad ei tunne jätkuvalt ära ega mõista laste sisulisi arenguvajadusi ning enda kui vanema kohustusi laste vajaduste iseseisval 6 tagamisel ja elukorralduse eest iseseisval vastutamisel. Hinnates laste käitumist (vajadus olla alati süles, probleemid toidu neelamisega, agressiivsus, vajadus olla kallistatud, suur tähelepanu vajadus, hüsteerikad, hirm vee vastu) võib avaldaja hinnangul järeldada, et laste ja vanemate vahel olid kaootilised ja külmad, ükskõiksed kontaktid, mille tagajärjel tekkis lastel kiindumushäire.
41. Toimikust nähtub, et avaldaja on enne kohtule avalduse esitamist perega aastaid tegelnud ning vanematele anti korduvaid võimalusi enda tõestamiseks. Seega on avaldaja poolt vanemate suhtes enne hooldusõiguse äravõtmise avalduse esitamist rakendatud toetavaid abinõusid PKS § 135 lg 2 mõttes. Siiski ei ole kumbki neist teinud kohtule usutavaks, et nad on suutelised täitma vanemlikke kohustusi.
42. Kolleegiumi hinnangul on menetluses tõendatud, et isal puudub soov luua lastega isiklikke lähedasi suhteid. Avaldaja esitatud andmetest selgub, et lapse isa ei osalenud eelnevalt laste kasvatamisel ja kolis vahepeal pere juurest ka ära. Menetluse käigus leidis tõendamist, et isa ei oska lastega suhelda, neid esikohale seada ning ei oska teha kindlaks laste soove ja vajadusi. Perekonnaga on tegeletud läbivalt juba aastaid, kuid isa vanemlikud oskused ei ole paranenud. Määruskaebuses tuuakse esile nagu oleks isa ja laste suhtlemise takistuseks isa puudulik eesti keele oskus. Samas ei ole isa pidanud vajalikuks eesti keelt omandada määral, mis võimaldaks tal lastega suhelda. Lisaks on avaldaja esile toonud, et isa ei üritanud lastega suhelda ka vene keeles, kuigi lapsed saavad vene keelest aru. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et isa oleks üldse huvi tundnud laste tervisliku seisundi ja nende arengu kohta. Sellises olukorras ei ole isa hooldusõiguse säilimine laste huvidega kooskõlas.
43. Ringkonnakohus on seisukohal, et ka ema ei ole võimeline vanema kohustusi vajalikul määral täitma. Maakohtu menetluses on tuvastatud, et laste eest hoolitses eelkõige F, mitte vanemad. Varasemalt mõlemad vanemad kuritarvitasid alkoholi, kuid peamiselt on just laste ema puhul esile toodud alkoholi tarvitamise tõttu tekkinud konflikte. Käesolevaks ajaks alkoholiprobleeme enam ei ole. Ema on jätnud lapsed hooleta, samuti ei taganud vanema lapse lasteaias käimist. Ema ei tasunud õigeaegselt ka lasteaia arveid ning seda isegi korduvate meeldetuletuste peale, mistõttu vanemalt lapselt võeti lasteaiakoht ära. Maakohtu menetlusest nähtub, kuidas emal oli korduvalt probleeme oma lubadustest kinnipidamisega – seda nii töökoha leidmisel kui ka lastega arsti juurde minemisel. Avaldaja kirjeldustest nähtub, et kui vanemad tulid lastega kohtuma, siis anti neile suunised, et nad ei võtaks kaasa erinevaid maiustusi, kuid vanemad ei järginud suuniseid. 10.03.2022 maakohtus toimunud ärakuulamisel on avaldaja esile toonud, et ema kolmanda lapsega on samuti ilmnenud probleemid. Lapse lihastoonusega on probleemid, laps on voodis lihtsalt pikali, kaenlaalused on punased, hügieenist ei peeta kinni.
44. Asjas kogutud teave ja materjalid kajastavad ema tegevust lapsevanemana pika ajavahemiku jooksul ning nende põhjal on võimalik järeldada, et ema vanemlikud oskused ei ole paranenud viisil, mis võimaldaks emal piisavalt teadvustada laste kasvatamist, nende eest hoolitsemist ja nende arendamise vajadust. Võrreldes 05.10.2021 määruse tegemise ajaga, ei saa asjas esile toodu põhjal järeldada, et ema käitumises on toimunud sellised muutused, mis annaks kohtule alust veendumuseks, et ema tajub ja mõistab laste vajadusi ning saab nende kasvatamisega hakkama ilma neid ohtu seadmata. Kuna perega on tegeletud juba laste sünnist alates, siis ei ole kohtul veendumust, et ema on võimeline aktiivset koostööd tegema avaldajaga, kõiki juhiseid ja suuniseid täitma ning võtma laste 7 kasvatamise eest iseseisva vastutuse. Kohus on seega seisukohal, et ema ei ole võimeline tagama seda, et lastele oleks tema juures tagatud turvaline keskkond ja eakohane areng.
45. Eeltoodule tuginedes on kolleegium seisukohal, et vanematelt laste hooldusõiguse äravõtmine ja lastele eestkoste seadmine on praegusel juhul põhjendatud.
46. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. Muud määruskaebusmenetluses kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 8