4-23-92 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02. veebruar 2023, Tallinn Väärteoasja number 4-23-92 (2230,22,240188) Kohtunik Märt Toming Väärteoasi H P kae

§ 227

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 13 trahviühiku ulatuses, s.o 52 eurot. Kohtuväline menetleja: Põhja prefektuuri Lääne-Harju politseijaoskonna menetlustalituse kohtuesindusgrupp. Menetlusest osa võtnud isikud Menetlusalune isik: H P; ik: xxx; kaebuses elukoha andmeid esitatud ei ole, vaidlustatud otsuse kohaselt elukoht: xxx RESOLUTSIOON Kirjalik menetlus VTMS § 120 lg 1 korras Jätta H P kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Silvia Kuller otsusele nr 2230,22,

§ 227

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 13 trahviühiku ulatuses, s.o 52 eurot, rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Silvia Kuller otsus nr 2230,22,

§ 227

lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 13 trahviühiku ulatuses, s.o 52 eurot, muutmata ja tühistamata.

1. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 52 (viiskümmend kaks) eurot tuleb kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja, s.o 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220225110079 ja selgituse „H P, 4-23-92, rahatrahv“. Rahatrahv peab täies ulatuses olema tasutud hiljemalt 06.03.
3. Vastavalt VTMS § 204 lõikele 3 kui süüdlane ei ole rahatrahvi täies ulatuses tasunud kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab vastavalt VTMS § 202 sätetele lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord
4. Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule 1 kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 02.02.
5. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg on 06.03.
6. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.03.
7. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi eriasjade uurija Silvia Kulleri 20.12.2022 otsusega nr 2230,22,240188 karistati H P LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 13 trahviühiku ulatuses, s.o 52 eurot selles, et menetlusalune isik 10.10.2022 kell 12.40 Narva mnt 91 juures Kesklinna linnaosas, Tallinnas, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit kiirusega 64 +/- 4 km/h, suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 50 km/h, ületas lubatud kiirust mitte vähem kui 10 km/h, rikkudes LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik alljärgneva kaebuse Väärteo toimepanemise tõendamine kiiruskaamera materjalidega, trahviteate vaidlustamise materjalidega ja fotodega; otsuses toodud hinnang väärteo toimepanemise põhjuste osas ja sellega seonduvalt menetlusalusele karistuse määramise otstarve. Taotluse sisu ja põhjendus: Soovin otsuse vaidlustada antud asjas Politsei- ja Piirivalveametile saadetud Seletuskirjas välja toodud asjaoludele tuginedes, seonduvalt teo toimepanemise asjaoludega objektiivses ja subjektiivses mõttes (teo tehiolud ja teo ettevaatamatus või tahtlus). Töökohustuste tõttu läbin sõidukijuhina teelõiku Narva mnt 91, Tallinn, regulaarselt. Teeolud viivad seal mäest alla, sõidusuunas on 2 sõidurada + eraldi rada ühistranspordile, vastassuunas on 2 sõidurada. Vaatamata sõidupiduri rakendamisele võib selles kohas sõidukiirus kasvada nii, et liiklusvoolu- ja olukorra (ühtlaselt kulgev liiklus minu ümber, laienenud tee, hea nähtavus ja vaateväli, samas märg teekate) tõttu on sõidukijuhina raskem tajuda ja aru saada kiiruse tõusust ja sellega seonduvast proportsioonist. Antud olukorras spidomeetri tähelepanelik jälgimine ja tugevam pidurdamine on kindlasti vajalik, liiklejana jälgides liiklusvoolu, olukorda ja teeolusid ma siiski ei pidanud ohutuks pidurdada intensiivsemalt antud olukorras. Seletuskirjas avaldasin rohkem üksikasju ja kahetsust juhtunu pärast, fikseeritud kiiruse ületamine suuruses vähemalt 10 km/h tuli minu jaoks siiski üllatusena. Politsei- ja Piirivalveamet saatis päringule antud asjas vastuseks, et kiiruseületamise juhtumi tõendamiseks peab kiirusekaamera fotol olema üheaegselt hinnangušablooniga identifitseeritud kiirust ületanud sõiduk, antud juhtumi puhul on fotolt näha, et sõiduk on nõuetekohaselt identifitseeritud, st. hinnangušabloon paikneb sõidukil xxx ja seega eksimise võimalus on välistatud. Kui kiiruse fikseerimine antud juhul on adekvaatne, siis teisalt on otsuses toodud hinnanguliselt teo toimepanemise põhjuseks menetlusaluse hooletus. Kuigi hooletus on mõistetav antud juhul kui ettevaatamatuse leebe vorm, võib liikluses esineda olukordi, mida siiski ei ole võimalik ette näha. Saan aru, et vastutus teo eest on minu kui sõidukijuhi kanda, palun siiski üle vaadata määratud karistus selle otstarbekuse mõttes. Soovin otsuse vaidlustada teo toimepanemise asjaolude tõttu objektiivses ja subjektiivses mõttes (teo tehiolud ja teo ettevaatamatus või tahtlus), tuginedes Politsei- ja Piirivalveametile saadetud Seletuskirjas välja toodud asjaoludele ja ütlustele juhtumi kohta. Lisan juhtumi kohta: kiiruseületamine vähemalt 10 km/h üle lubatud maksimaalse sõidukiiruse toimus liiklemisel teelõigul Narva mnt 91, mida läbin sõidukijuhina regulaarselt töökohustuste tõttu. Teeolud viivad seal mäest alla, sõidusuunas on 2 sõidurada + eraldi rada ühistranspordile, vastassuunas on 2 sõidurada. Vaatamata sõidupiduri rakendamisele võib selles kohas sõidukiirus kasvada selliselt, et liiklusvoolu- ja olukorra (antud juhul ühtlaselt kulgev liiklus 2 minu ümber, laienenud tee, hea nähtavus ja vaateväli, samas märg teekate) tõttu on sõidukijuhina raskem aru saada kiiruse tõusust ja sellega seonduvatest proportsioonidest liiklemisel. Spidomeetri mitte piisav jälgimine ja vastavalt pidurdamine kiiruseületamise vältimiseks on otsuses toodud minu kui menetlusaluse hooletus liiklemisel. Liiklust ja teeolusid arvestades ma siiski ei pidanud ohutuks pidurdada intensiivsemalt antud olukorras. Kuigi hooletus on mõistetav antud juhul kui ettevaatamatuse leebe vorm, leian, et liiklejana võisin olla sattunud olukorda, mille ettenägemise oodatavaus liiklejalt on küsitav. Kui kiiruse fikseerimine antud juhul teisaldatava kiiruskaameraga on adekvaatne ja vastutus teo eest on sõidukijuhi kanda selliselt, nagu otsuses on toodud, palun üle vaadata määratud karistus selle otstarbekuse mõttes. Menetlusalune soovib käesolevaga kirjalikku menetlust. Juhul, kui menetluse käigus osutub vajalikuks kokku kutsuda kohtuistung, soovib menetlusalune kohtuistungist osa võtta ja sellisel juhul soovib ta kaitsja osalemist istungil. Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Kohtuväline menetleja nõustub kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Kaebuses Harju Maakohtule soovib kaebaja vaidlustada oma teo eest määratud karistuse, kuivõrd teo toimepanemises esinevad objektiivsed ja subjektiivsed asjaolud, millega tuleks otsuse tegemisel arvestada. Asjaolud ja ütlused juhtumi kohta on ta andnud PPA-le saadetud seletuskirjas. Kiiruse ületamine toimus Narva mnt 91 teelõigul, mida kaebaja läbib sõidukijuhina regulaarselt töökohustuste tõttu. Teeolud viivad mäest alla ning sõidusuunas on 2 sõidurada ja rada ühistranspordile. Vastassuunas on 2 sõidurada. Kaebaja leiab, et vaatamata sõidupiduri rakendamisele võib selles kohas sõidukiirus kasvada selliselt, et liiklusvoo- ja olukorra tõttu on sõidukijuhina raskem aru saada kiiruse tõusust ja sellega seonduvatest proportsioonidest liiklemisel. Otsuse on isiku hooletus märgitud spidomeetri ebapiisava jälgimise ja vähese pidurdamise näol. Kaebaja aga leiab, et arvestades liiklust ja teeolusid arvestades ta siiski ei pidanud ohutuks pidurdada intensiivsemalt. Kaebaja leiab, et liiklejana oleks ta võinud sattuda olukorda, mille ettenägemise oodatavus on küsitav. Juhul, kui kiiruse fikseerimine on adekvaatne ja teole peaks järgnema vastutus nagu otsuses toodud, palub kaebaja üle vaadata karistus selle otstarbekuse mõttes. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et H. P süüline käitumine LS 15 lg 1 p 2 nõuete rikkumisel on aset leidnud, tema poolt toime pandud ja tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega ning väärtegu on õigesti kvalifitseeritud LS 227 lg 1 järgi. Menetlusaluse isiku poolt toime pandud väärtegu on õigusvastane ja KarS 30 ja 27 alusel õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad. Menetlusalune isik juhtis 10.10.2022 kell 12:40 Tallinnas Narva mnt 91 juures, suunaga Pirita teele mootorsõidukit xxx (reg. nr. xxx) ning sõiduki kiiruseks mõõdeti 64 +/- 4 km/h. Suurim sõidukiirus sel teelõigul on 50km/h, seega ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 10km/h. Kiiruse fikseerimiseks kasutati teisaldatavat automaatset kiirusmõõteseadet PoliScan FM1 nr
8. Seadme paigaldas pädeva mõõtja koolituse läbinud spetsialist A R. Mõõtevahendi taadelduks tunnistamise 18.02.2022a. otsusega tunnistati dokumenteeriv laserkiirusmõõtesüsteem PoliScan FMI nr 953194 taadelduks kuni 31.01.
9. Vabariigi Valitsuse 16.06.2011 a. määrus nr 78 "Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõteseadme mõõteprotseduurile ning mõõtmistulemuse töötlemisele“
10. peatükk sätestab automaatse kiirusmõõtesüsteemiga sõidukiiruse mõõtmise mõõtemetoodika. Arvestades eeltoodut ning paigaldusprotokollile märgitut, samuti rikkumist tõendaval fotol olevaid andmeid, leiab kohtuväline menetleja, et kiiruse mõõtmine ja fikseerimine on toimunud vastavalt metoodikale. 3 Kaebaja väidab kaebuses, et rikkumise toimepanemise asjaolud ja põhjendused on välja toodud Politsei- ja Piirivalveametile saadetud seletuskirjas. Seletuskirja kohaselt olid teeolud ja nähtavus juhtunu toimepanemise ajal head, oli sadanud vihma, liiklusvool oli ühtlane, ühistranspordi rajal liiklust ei olnud, bussipeatuse ja reguleerimata ülekäiguraja juures ei olnud liiklejaid ning kaugemal reguleeritud ristmiku fooris põles punane tuli. Antud juhul tuli mäest alla sõites ühtlaselt kasutada sõidupidurit, et ära hoida kiiruse tõus üle lubatud piirmäära, ainult mootori pidurdusest ei piisanud. Muu liiklusega arvestades oli oluline, et liiklusvool oleks ühtlane ning teisi liiklejaid ning ümbrust jälgides pidurdas menetlusalune isik ühtlaselt, kuid ei pannud tähele või ei saanud aru kiiruse tõusust. Isik kasutab USA päritolu sõidukit, mille isteasend on suhteliselt kõrge ja kiirusenäidik näitab osutiga kiirust miilides, km/h on kirjas väiksemalt. Lisaks kõigele on menetlusalune isik pärit Tartust, kus teed ei ole nii laiad. Isik lubab edaspidi olla tähelepanelikum. Kohtuväline menetleja leiab, et liiklusvoolu ühtlus ei ole kõige tähtsam asi, millega ohutul liiklemisel arvestada. Juhul, kui teised liiklejad võtavad vastu otsuse liikuda lubatust 10km/h kiiremini, ei pea sellega kaasa minema korralik ja seadusega arvestav juht. On positiivne, et menetlusalune isik jõudis jälgida kõike enda ümbruses toimuvat, kuid kahjuks ei järginud ta seejuures LS 50 lg 3 nõuet, mis ütleb, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Liiklusseaduses ei ole ette nähtud olukordi ja võimalusi, millal tavaliiklejal oleks õigus rikkuda sätestatud kiirusepiiranguid, ka mitte siis, kui juhi subjektiivsel hinnangul on olukord kontrollitud ja ohutu. Menetlusalune isik kasutas sõidupidurit, kuid tegi seda tunnetuslikult, sest ei pannud tähele või ei saanud aru kiiruse tõusust. Kuivõrd juhtide tunnetus on väga erinev, on sõidukiiruse üheseks mõistmiseks spidomeeter, mis annab konkreetse informatsiooni liikumiskiirusest ning selle korrigeerimise vajadusest. Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et ei pidanud intensiivsemalt pidurdamist ohutuks ning leiab, et oleks võinud sattuda olukorda, mille ettenägemise oodatavus on küsitav. Kahjuks menetlusalune isik ei selgita täpsemalt, millisesse olukorda oleks veidi intensiivsemalt pidurdamine teda pannud. Kuivõrd antud teelõigul on ülekäiguradasid, samas suunas mitu sõidurada ning bussipeatused, oleks menetlusalusel isikul võinud ette tulla mitmeid erinevaid olukordi, mis nõuavad järsku pidurdamist. Iga liikluses osalev juht peab sellise võimalusega arvestama. Praegusel juhul leiab menetlusalune isik, et tal ei olnud võimalik ohutult pidurdada nii paju rohkem, et liikuda 10 km/h aeglasemalt. Sellised väited panevad kahtlema menetlusaluse isiku pädevuses juhina liikluses osaleda. Väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus kiirusmõõteseadmega mõõdetud sõiduki liikumiskiirusest ehk numbrilisest näidust ja sellest tulemusest tuleneb ka süüteole antav karistusõiguslik hinnang ehk LS 227 lg 1 (suurima lubatud sõidukiiruse ületamine kuni 20 km/h). Käesoleval juhul võib LS S 227 lg 1 sätestatud suurima lubatud sõidukiiruse ületamise keskmist määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü on keskmine. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati kaebajat LS 227 lg 1 järgi rahatrahviga 13 trahviühikut, mis on 52 eurot. KarS 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-6-17 viidanud kohtupraktikas välja kujunenud seisukohale, et karistuse mõistmisel tuleb lähtepunktiks võtta karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Menetluse käigus ei ole tuvastamist leidnud KarS 58 tulenevaid karistust raskendavad asjaolud, kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja arvestanud avaldatud kahetsusega. LS 227 lg 1 ette nähtud rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut, s.o. 120 eurot. Menetlusalust isikut karistati rahatrahviga 13 trahviühikut ehk 52 eurot, mis on alla sanktsiooni keskmise määra. Arvestades kiiruseületuse numbrilisest näidust tulenevat süü suurust ja karistust kergendavat asjaolu, on kohtuväline menetleja seisukohal, et kohaldatud karistuse määr on õiglane ja täidab nii karistuse üld- kui eripreventiivsed eesmärgid. Maakohtu seisukoht kirjaliku menetluse võimalikkuse ja süüteokoosseisu osas 4 Menetlusalune isik on kaebuses märkinud, et kaebuse esitaja palub lahendada asi kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja on oma kirjalikus seisukohas nõustunud kaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. Seetõttu leiab kohus, et kuivõrd menetluse pooled ei ole soovinud kohtuistungist osa võtta, lahendatakse kaebus kirjalikus menetluses. Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebuse ja selle täiendusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga ja kohtuvälise menetleja esindaja kirjaliku seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. Tulenevalt asjaolust, et VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama VTMS § 133 loetletud küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10). Väärteotoimikus asuvatest dokumentidest, s.h dokumenteeriva laser-kiirusmõõtesüsteemi PoliScan FM1 salvestise väljatrükist, millele on salvestatud automaatse liiklusjärelevalveseadmega teostatud liiklusjärelevalve käigus menetlusaluse isiku juhitud sõiduki kiiruse mõõtmine, kiiruse mõõtmise aeg, koht ja mõõdetud sõidukiirus, samuti foto sõidukist, nähtub, et kaebuse esitaja H P juhitud sõiduki xxx registreerimismärgiga xxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 10.10.2022 kella 12:40:14 ajal dokumenteerivat laserkiirusmõõturit PoliScan FM1 PS-
11. Menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 64 km/h asulasisesel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Väljatrüki kohaselt on mõõtmine toimunud Narva mnt 91 juures Tallinnas suunaga Pirita tee poole. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/-4 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 60 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 10 km/h. Mõõteseaduse § 5 lg 1 p 1 kohaselt on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud kui mõõtmisel kasutatakse taadeldud mõõtevahendit ja mõõtmise on teinud pädev mõõtja, kes on akrediteeritud või erialaselt pädevaks mõõtjaks tunnistatud, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. Käesoleval juhul kasutati mõõtmiseks mõõtevahendit, milline oli taadeldud välisriigis ja millise kasutamiseks mõõtmisel esitati Tarbijakaitse ja Tehnilise järelevalve Ametile taadelduks tunnistamise taotlus. Tarbijakaitse ja Tehnilise järelevalve Ameti 10.02.2022 otsusega tunnistati mõõtmisel kasutatud mõõtevahend PoliScan FM1 nr 953194 taadelduks, millega loeti mõõtevahendi taatluskohustus täidetuks Mõõteseaduse § 10 lg 3 tähenduses. Mõõtmist teostas pädeva mõõtja koolituse läbinud Andrus Roostalu, ning mõõtetulemuse saamisel arvestati asjakohast mõõtemetoodikat. Seega on mõõtetulemuse jälgitavus tõendatud ning tuvastamist on leidnud LS § 227 lg 1 objektiivne koosseis, s.o menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 10 km/h võrra, rikkudes LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid. 5 Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise sisuliselt tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 10 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 1 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohutuesindusgrupi eriasjade uurija Silvia Kuller, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis VTMS § 10 lg 31 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 13 trahviühiku ulatuses, s.o 52 eurot. LS § 227 lg 1 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 30 trahviühikut. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud alla ettenähtud sanktsioonimäära keskmist määra, mistõttu kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alustel (§ 133 p 8). Kaebuse esitaja on küll leidnud, et karistuse määramine ei pruugi olla otstarbekas, kuid kohus leiab, et tegemist on lubatud sõidukiiruse ületamisega LS § 227 lg 1 sätestatud vahemiku keskmises määras, millise süüteo toimepanemine liikluses on igapäevane ja massiline, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi VTMS § 30 tähenduses. Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10). Arvestades süüteo asjaolusid, s.o seda, et menetlusalune isik sõitis kallakust alla, pidi ta aru saama, et tema sõiduki sõidukiirus sõiduki suhteliselt suure massi tõttu suureneb ja ta peab sõidukiiruse lubatud sõidukiirusele vastavusse viimiseks pidurdama ja automaatkäigukastiga sõiduki mootor ega ka püsikiiruse hoidja ei suuda sõidukiiruse suurenemist takistada. Kaebusest ei nähtu, et kaebuse esitaja oleks asunud sõidukit esimest korda juhtima vahetult enne Narva mnt 91 asunud kiiruse mõõtmise kohta ja et tal oleks puudunud varasem selle sõiduki juhtimise kogemus. Kaebusest saab järeldada, et kaebuse esitaja kasutab sama sõidukit regulaarselt muusikainstrumendi vedamiseks, s.t ta on teadlik ka sõiduki omadustest. Kuivõrd kaebuse esitaja sõiduki sõidukiiruseks mõõdeti 64 km/h, millest arvati maha laiendmääramatus, siis pidi sõiduki spidomeetri näit küündima peaaegu 70ni ja selline näit ning tajutav sõiduki sõidukiirus ei saa juhile jääda märkamatuks. Kuivõrd kaebuse esitaja on märkinud, et ta läbib sõidukijuhina seda teelõiku regulaarselt, siis on kaebuse esitaja ka üheselt teadlik sellest, et sellel teelõigul on lubatud suurimaks sõidukiiruseks 50 km/h, et sellel teelõigul on teelang ja sellest tulenevalt võib sõiduki massi tõttu kasvada ka sõidukiirus, siis oli kaebuse esitaja üheselt teadlik sellest, et sõidukiiruse korrigeerimiseks tuleb sõiduki kiirust vähendada, tehes seda iga kord kui ta seda 6 teelõiku samas suunas läbib. Seega ei olnud tekkinud olukord, ehk sõidukiiruse suurenemine, kaebuse esitajale üllatuseks. Pigem oli kaebuse esitajale üllatuseks trahviteate saabumine. Kaebuse esitaja on leidnud, et tema käitumises võib olla hooletus ning ka kohtuväline menetleja on oma otsuses leidnud, et süütegu on toime pandud hooletusest. Vastavalt KarS § 18 lg 3 sätestatud põhimõttele eeldab hooletusest toime pandav tegu seda, et teo toimepanija ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks pidanud seda ette nägema. Kuigi kohus taolise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et tegemist on tahtliku süüteoga, ei saa kohus kaebemenetluses kaebuse esitaja olukorda halvendada, kuid peab vajalikuks märkida, et kaebuse esitaja juhitud sõiduki fikseeritud kiirus välistab võimaluse, et kaebuse esitaja ei saanud aru sõiduki sõidukiirusest, sest see kiirus oli ilmselgelt liialt suur, et see saaks võrduda lubatud sõidukiirusega 50 km/h või et liikumiskiirus ületanuks vähesel määral lubatud sõidukiirust. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja oli üheselt teadlik sõiduki sõidukiirusest ja pidas seda kiirust liiklusoludele vastavavaks, millele viitavad ka kaebuses esitatud erinevad põhjendused. Seejuures on kaebuses leitud, et liiklejana võis ta olla sattunud olukorda, mille ettenägemise oodatavus liiklejalt on küsitav. Kohus leiab, et mida suurem on sõidukiirus, seda vähem on liiklejal võimalik olukordi ette näha, kuivõrd kiiruse suurenedes väheneb aeg takistusele reageerimiseks. Mida on kaebuses mõeldud selle all, et kaebuse esitaja võis olla sattunud sellisesse olukorda, jääb kohtule arusaamatuks, kuivõrd kaebuses eneses on kaebuse esitaja leidnud, et tegemist oli ühtlaselt kulgeva liiklusega tema ümber, laienenud tee, hea nähtavus ja vaateväli, samas märg teekate, s.t kaebuse esitaja nägi kõike enda ümber ja väidetavalt oli tema sõiduki liikumine seega tema kontrolli all. Mingi olukorra tekkimist ei ole kaebuse esindaja kirjeldanud. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitaja väidetavalt nägi kõike peale spidomeetri, mis viitab sellele, et kaebuse esitaja sai ka aru sellest, et ta ületab sõiduki juhina lubatud sõidukiirust, olles teadmises süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamisest ja möönis seda, kuid teda ei huvitanud kui palju ta sõiduki sõidukiirus lubatut ületab ja kas ta paneb toime LS 227 lg 1 või lg 2 ettenähtud väärteo. Kuivõrd KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ka ettevaatamatu tegu, s.h hooletusest toime pandud tegu, ei ole seega subjektiivsel küljel süüküsimuse lahendamisel tähtsust, küll võib see mõjutada karistuse määra. Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 10 km/h, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 2 sätestatud keeldu ja pani toime LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo. Karistuse määramine Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja üldpreventiivseid eesmärke. Seadusandja on LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 30 trahviühikut, s.o kuni 120 eurot. Hinnates menetlusaluse isiku süüd LS § 227 lg 1 ettenähtud teo toimepanemisel leiab kohus, et mõõdetavate suuruste puhul sõltuvad süüteo kvalifikatsioon ja süü suurus numbrilisest näidust. Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 1 nimetatud vahemikku, s.o kuni 20 km/h ületanud keskmises määras, s.o 10 km/h võrra. See omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda eelkõige süü suurusest ja seetõttu ettenähtud sanktsiooni keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul 7 liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja lahendi tegemisel arvestanud kahetsust. Karistust raskendavaid asjaolusid tuvastatud ei ole. Kohtu arvates on kohtuväline menetleja kahetsuse kui kergendava asjaoluga arvestanud ennatlikult. Kohtuvälisele menetlejale saadetud seletuskirjas on kaebuse esitaja märkinud, et ta ületas kahjuks lubatud sõidukiirust ja tal on kahju juhtunu pärast, kuid sellele järgnevalt on välja toodud kõikvõimalikke põhjendusi, mis võisid lubatud suurima sõidukiiruse ületamise põhjustada, kuid enda kui juhi rolli süüteo toimepanemises on ta lugenud minimaalseks, unustades selle, et sõidukit juhtis juht, mitte teeolud või sõiduki spidomeetri iseärasused. Kohtu arvates ei ole kaebuse esitaja pöördumistest ja kirjadest võimalik kahetsust välja lugeda. Kõigi pöördumiste, kaasa arvatud kohtule esitatud kaebuse eesmärk on olnud soov vastutusest pääseda. Seega ei ole kohtu arvates tuvastatud asjaolusid, mis võinuks karistust kergendada. Karistuse määramisel tuleb lisaks ka arvestada võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks märkida, et karistusregistri andmete kohaselt kaebuse esitajal kehtivaid karistusi ei ole. Samuti ei ole kohtul andmeid, et menetlusalune isik oleks vahepealsel ajal mõne õigusrikkumise toime pannud. Kohus leiab, et sellise asjaoluga on kohtuväline menetleja ka arvestanud, kuivõrd kehtivate karistuste olemasolul olnuks ilmselgelt ka karistus rangem ja ei oleks piirdutud varasema hoiatustrahvi määrale lähedase määraga. Seega võiks eeldada, et kohaldatud karistuse liik ja määr mõjutavad kaebuse esitajat edaspidi liikluses õiguskuulekalt käituma. Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt. Antud juhul ületas menetlusalune isik tiheda liiklusega asulasisesel teel sõidukiirust 10km/h teelõigul, millel oli suurimaks lubatud sõidukiiruseks 50 km/h. Arvestades vaidlusaluse teelõigu teeolusid on igale juhile arusaadav, et seal on teelang ja juht peab pidurdamisega sõidukiirust korrigeerima, mis tagab liikluse ohutuse. Seejuures viiakse kohaliku omavalitsuse taotlusel automaatkontrolli läbi seal, kus ületatakse lubatud suurimat sõidukiirust kõige rohkem, mistõttu saab lubatud sõidukiirusest kinnipidamist mõjutada automaatkontrolli läbiviimisega. Kuigi automaatkontrolli läbiviimise korral paigaldatakse teelõigule ka kontrolli läbiviimisest teavitavad infotahvlid, ei mõjuta see millegipärast sõidukite sõidukiirust oluliselt. Seega kiiruse mõõtmine ja hoiatustrahvide määramine, samuti sõidukijuhtide kinnipidamine ja karistamine peaks tekitama kõigis sõidukijuhtides arusaama piirkiirusest kinnipidamise vajalikkusest. Sellest tulenevalt on oluline ka see, kuidas teised liiklejad tajuvad seda, et lubatud sõidukiirust ületanud, kehtestatud piirangutesse ja teistesse liiklejatesse hoolimatult suhtuvaid juhte ka karistatakse. Seejuures on lubatud suurima sõidukiiruse ületamise puhul tegemist massiliselt toime pandava liiklusalase väärteoga, mille toimepanemise tõkestamiseks kasutab riik erinevaid võimalusi, s.h ka automaatkontrolli, sellega kaasnevaid hoiatustrahve ja väärteokaristusi. Selline teadmine teo karistatavusest suurendab ka teiste liiklejate turvatunnet kui nad näevad, et ohtlikult käituvaid kaasliiklejaid karistatakse, s.t sellega täidetakse ka üldpreventiivseid eesmärke. Kõike eelnevat arvesse võttes nõustub kohus kohtuvälise menetleja määratud karistusega ning leiab, et karistust võib pidada proportsionaalseks nii isiku süü suurusest kui üld- ja eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ning arvestab võimalusega, et alla keskmise määra karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest ja piirkiirusest kinni pidama. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele 8 minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 9