Obsah (5)

§ 238§ 5§ 230§ 173§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2023 Kohtujurist Marge Sillamaa Tsiviilasja number 2-21-11941 Tsiviilasja hind 1737 eu

) § 187 lg 6). Hageja nõuded ja põhjendused

1. D N esitas 30.07.2021 Harju Maakohtule hagi A Ki vastu elatise nõudes. Avalduse kohaselt on hageja M N ja A K ühine laps. Kostja ei kasvata hagejat ega osale tema ülalpidamises. Hageja nõuab kostjalt elatist alates 01.01.2021 kuni hageja täisealiseks saamiseni 193 eurot kuus. Eelistungil 18.03.2022 kinnitas hageja seaduslik esindaja, et kostja on andnud vaid ühel korral elatist, makstes 20 eurot. Kostja seisukoht
2. Kostja hagi ei tunnistanud, kuna leiab, et ei ole hageja isa. Kostja ei ole nõus ka elatise väljamõistmisega tagasiulatuvalt, sest hageja ei ole temalt enne hagiavalduse esitamist ülalpidamist nõudnud. Kostja leiab, et hageja kulud ei saa olla nii suured, kui hagis toodud (680 eurot) ning kulud on ülepaisutatud. Kostja esitas vastuväiteid osade loetelus toodud kulude osas. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja esindaja selgitas 18.03.2022 eelistungil, et kostja on pikaajaliselt töötu ja tema sissetulek on 150 eurot kuus. Kostja esitas 15.12.2022 taotluse sõnastusega „ ma vajan DNA testi“ . Kohtuotsuse põhjendused ja selgitused
3. Kostja märkis 15.12.2021 seisukohas, et vajab DNA testi. Kostja viidet tuleb ilmselt käsitleda tõendite kogumise taotlusena. Kohus korraldab

§ 238

lg 1 p 1 kohaselt vaid selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune. Rahvastikuregistrist nähtub, et kostja on hageja isa. Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg 1 järgi rahvastikuregistrisse kantud andmete õigsust eeldatakse. Seega lähtub kohus eeldusest, et kostja on hageja isa, kuni jõustunud lahendiga ei ole tuvastatud vastupidist. Hageja põlvnemise küsimus ei saa olla praeguse menetluse ese, kuna isaduse vaidlustamise hagi esitatud ei ole. Seega ei oma DNA test tõendina asjas väärtust ning kohus jätab sellise tõendi kogumise taotluse rahuldamata. 4. Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada täielikult. 5.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Perekonnaseaduse (PKS) §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama oma vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lg-te 1 ja 4 alusel antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. Kuna hagi on esitatud enne 31.12.2021, kohaldatakse 31.12.

1. a seisuga sissenõutavaks muutunud elatisele kuni 31.12.2021 kehtinud perekonnaseaduse sätteid ning alates 01.01.2022 esitatud nõudele praegu kehtiva perekonnaseaduse sätteid. Kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt ei võinud igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2022 kehtiva PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele 2 2-21-11941 lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Sama paragrahvi lg 2 järgi võib kohus mõista elatise välja kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kohus leiab, et kui hageja ise nõuab elatist seadusjärgsest määrast väiksemas summas, siis ei ole põhjendatud mõista välja elatist miinimummääras.
2. Hageja sünni tõendi ja Rahvastikuregistrist nähtuvate andmete põhjal loeb kohus tuvastatuks, et hageja on kostja laps. Vaidlus puudub, et hageja elab kostjast lahus. Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (PKS § 116 lg 1).
3. Hageja nõue on esitatud seadusega ettenähtud elatise suuruse alammäärast väiksemas ulatuses. Kohtupraktika kohaselt ei ole miinimummääras elatise nõudmise korral vaja tõendada kulutuste kandmist, seega ei ole vajalik nõude tõendamine ka miinimummäärast väiksemas ulatuses elatise nõudmisel.
4. Kostja on vaielnud vastu hagile kogu ulatuses ega ole taotlenud elatise väljamõistmist mingis konkreetses miinimummäärast väiksemas summas. Kuna kostja on seejuures viidanud pikaajalisele töötusele ja sissetulekule vaid 150 eurot kuus, siis tuleb kostja seisukohta ilmselt mõista soovina taotleda elatise väljamõistmist alla miinimummäära.
5. Vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras. PKS § 102 lg-s 1 on sätestatud, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Sama paragrahvi lg 2 kuni 31.12.2021 kehtinud redaktsiooni kohaselt ei vabane vanem lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Sama paragrahvi lg 2 alates 01.01.2022 teise ja kolmanda lause kehtiva sõnastuse kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 alusel arvutatud elatise summa. Mõjuv põhjus võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmise korral PKS §-s 101 sätestatud ulatuses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

§ 230

lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli kostja kohustus välja tuua ja tõendada, et esinevad PKS § 102 lg-tes 1 ja 2 sätestatud asjaolud ning kohus on sellist kohustust kostjale selgitanud. Kostja ei ole asjaolusid piisavas ulatuses välja toonud ega tõendanud, vaatamata kohtu selgitustele. Kohtu hinnangul ei saa lugeda mõjuvaks põhjuseks kostja väidetavat pikaajalist töötust ja väikest sissetulekut. Isegi kui kostja oleks selliste asjaolude esinemist tõendanud (mida kostja teinud ei ole), siis on lapsevanemal aktiivne kohustus leida endale sissetulek, et lapsele 3 2-21-11941 ülalpidamist anda (PKS 102 lg 2 esimene lause). Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et miski takistab tal piisava sissetulekuga tööd leida. Muid mõjuvaid põhjuseid kostja välja toonud ega tõendanud ei ole. Seega ei saa kohus lugeda tõendatuks mõjuva põhjuse esinemist ega mõista elatist välja hageja poolt nõutust väiksemas ulatuses. Mõjuva põhjusena saaks varasema kohtupraktika kohaselt käsitleda ka asjaolu, et hageja põhjendatud vajadused ei ole nii suured, kui kahekordne elatismiinimum. Taolised asjaolud tuleb välja tuua ja tõendada kostjal. Kohus saaks arvestada sellega, et lapse põhjendatud vajadused on väiksemad kui kahekordne elatise miinimum, vaid siis, kui esineks alus elatise väljamõistmiseks kostjalt alla miinimummäära tulenevalt kostja halvast varalisest seisundist. Praegusel juhul ei ole tõendatud, et kostja varaline seisund ei võimalda miinimummääras ülalpidamist anda. Samuti ei ole kostja, vaatamata kohtu antud juhistele, välja toonud ega tõendanud, millised on hageja põhjendatud vajadused. Selleks ei piisa kriitikast paari kuluartikli osas, kuna selliselt ei ole võimalik jõuda järeldusele hageja kõigi põhjendatud vajaduste osas.

1. Elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Praegusel juhul puudub vaidlus selles, et kostja ei ole andnud hagejale ülalpidamist enne kohtumenetlust ning pole seda asunud tegema ka kohtumenetluse ajal. Seega on kostja rikkunud hageja ülalpidamiskohustust ja hageja oli õigustatud kohtusse pöörduma. Kuna hageja ise on nõudnud elatist vaid summas 193 eurot kuus (mis jääb alla miinimummäära), siis on põhjendatud taolises igakuises summas elatise väljamõistmine kostjalt.
2. Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist ka tagasiulatuvalt, s.o ajavahemiku 01.01.202129.07.2021 eest igakuises summas 193 eurot. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Vaidlus puudub selles, et kostja ei ole andnud hagejale ülalpidamist. Kostja väitel ei ole hageja varasemalt elatist nõudnud. Kohtu Infosüsteemist nähtuvalt on hageja esitanud seadusliku esindaja vahendusel 25.09.2015 maksekäsu kiirmenetluse avalduse tsiviilasjas nr 2-15-120422 elatise nõudes. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus, millega hageja soovis kostjalt elatist, on kostjale kätte toimetatud 10.11.
3. A K esitas tolles menetluses vastuväite, milles leidis, et elatist tasuma ei pea, kuna hageja ei ole tema laps. Kohus leiab, et kostjale pidi hiljemalt 10.11.2015 olema selge, et tal tuleb hagejale ülalpidamist anda ning et seda temalt nõutakse. Seega ei esine olukorda, kus kostjal puudunuks teadmine sellest, et temalt ülalpidamist vajatakse. Seega ei saa hageja tagasiulatuva elatise nõue olla ka põhjendamatu.
4. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et hagi tuleb rahuldada täies ulatuses. Seega rahuldab kohus tagasiulatuva elatise nõude ajavahemiku 01.01-29.07.2021 eest kogusummas 1338,55 eurot (6 kuud ja 29 päeva, igakuine elatis 193 eurot). Samuti mõistab kohus elatise välja ajavahemiku eest alates hagi esitamisest (30.07.2021) kuni kohtuotsuse tegemise päevani (19.01.2023) kogusummas 3411,74 eurot (17 kuud 21 päeva) ja edasi alates 20.01.2023 igakuises summas 193 eurot. 13.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses.

§ 164

lg 1 kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb

§ 164lg 1 alusel jätta poolte endi kanda.

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud 4 2-21-11941 kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 5