Obsah (7)

§ 113§ 401§ 103§ 8§ 4062§ 1132§ 415

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 16. september 2022, Tallinn Kohtuasja number 2-22-101881

) § 1132 lg 2 p 3 alusel sissenõudmiskulu 50 euro hüvitamist.

1. Kostja vaidles hagile vastu, kuid ei vaidlustanud hagi aluseks olevate faktiväidete õigsust. Kostja oli
2. a septembrist kuni
3. a novembrini töötu. Lepingusse olid kirjutatud vääramatu jõuga seotud asjaolud. Hageja pole andnud kostjale maksepuhkust ega nõustunud realistliku maksegraafikuga. Kostjal on võlgnevusi ka teiste isikute ees. Maakohtu otsus ja põhjendused
4. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3581,40 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 455 eurot ja viivise menetluskulude tasumata osalt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni võla tasumiseni. 4.1. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nähtub hageja väidetest, et tema eriõiguseellase ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping nr 4879688, mis on krediidileping

§ 401tähenduses.

Leping öeldi üles seisuga

1. november 2021 ja nõuded loovutati hagejale. Kostja on võtnud omaks kõik hagi aluseks olevad faktilised asjaolud, mistõttu ei ole asjaolusid vaja tuvastada tõendite hindamise teel. 4.
2. Kostja väidetel vääramatu jõu kohta ei ole tähtsust. Võlgniku makseraskused ei ole vääramatu jõud

§ 103tähenduses ja rahalise kohustuse täitmata jätmine ei saa olla vabandatav.

4.3. Kostja on võtnud omaks põhivõla summa ja kokkuleppe intressinõude aluseks oleva intressimäära kohta ning ei ole lükanud ümber muid hageja intressi ja viivise nõuete arvestuse aluseks olevaid asjaolusid.

§-de 96 ja 397 järgi tuleb krediidilt maksta intressi vastavalt kokkuleppele. Vastavalt

§ 8lg-le 2 on leping pooltele täitmiseks kohustuslik.

Lepingu põhitingimuste p 1.10 kohaselt oli kokkulepitud intressimäär 47,88% aastas ja selle järgi hageja intressi nõuabki. Hagejal on lepingu ja seaduse järgi õigus nõuda intressi kogu kostjale antud laenu eest kuni lepingu ülesütlemiseni.

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt on hagejal õigus nõuda viivist lepingus ettenähtud intressimäära alusel. Kostja ei ole vaidlustanud hageja esitatud viivisenõude kujunemise arvestuse õigsust. 2 2-22-101881 Kõrvalnõuete arvestamise ajavahemikul (aprill 2021 kuni märts 2022) on tarbimislaenude krediidi kulukuse määr olnud Eesti Panga avaldatud andmete järgi keskmiselt vahemikus 18,68%–16,3%. Kokkulepitud intressimäär ületab seda vähem kui kolmekordselt, mistõttu pole alust järeldada intressikokkuleppe tühisust

§ 4062lg 1 alusel ega ka muul õiguslikul alusel.

4.4.

§ 1132

lg 2 p 3 alusel on hagejal õigus nõuda kohtuväliste tasunõuete eest hüvitist kokku kuni 50 eurot. Kohtuväliste nõuete esitamise asjaolud on kostja omaks võtnud. 4.

1. Kokku mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 3581,40 eurot (tagastamata krediidisumma ehk põhivõlgnevus 2479,15 eurot + intress 675,52 eurot + seisuga
2. märts 2022 sissenõutavaks muutunud viivis 376,73 eurot + sissenõudekulu 50 eurot). 4.
3. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. 4.
4. Hageja menetluskuludeks olid maksekäsu kiirmenetluses ja hagiavalduselt tasutud riigilõiv kokku 455 eurot. Maakohus leidis, et tegemist on põhjendatud ja vajalike menetluskuludega ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja selles summas menetluskulude hüvitise. Hageja taotluse alusel ja juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 märkis maakohus lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning kohustada krediidiandjat AS IPF Digital koostama kostjale jõukohase maksegraafiku summale, mille kostja oli krediidiandjale võlgu laenulepingu ülesütlemise hetkel. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tekkisid kostja makseraskused krediidiandja ees kostja töötuksjäämisest globaalse pandeemia ajal. Viimane põhjustas ka pikaajalist töötust. Kostja on seisukohal, et keerulises globaalses olukorras peab ka krediidiandja võtma enda kanda raskusi ja võimaldama paindlikke lahendusi, mh piisaval määral maksepuhkust. Praegusel juhul on krediidiandja surunud peale oma tingimused, mis on tekitanud kostjale raske majandusliku tagajärje. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel TsMS § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
3. Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja lepingu alusel põhivõla 2479,15 eurot, intressi 675,52 eurot, hagi esitamise seisuga (
4. märts 2022) sissenõutavaks muutunud viivise 376,73 3 2-22-101881 eurot ja sissenõudekulu 50 eurot. Seega ei ületa hageja nõue ülal nimetatud piirmääri hagi esitamise ajal, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
5. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse TsMS § 637 lg 21 kohaselt menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul on maakohus otsuse edasikaebamise korra all märkinud, et kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
6. Riigikohus on selgitanud, et TsMS § 637 lg 21 kohaldamisel tuleb kontrollida, kas maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi, ning kui selline asjaolu esineb, siis hinnata, kas see võis tõenäoliselt mõjutada asja lahendust. Ringkonnakohus ei pea apellatsioonkaebust menetlusse võtma ainuüksi seetõttu, et õigusnorme on ebaõigesti kohaldatud, kui see ei mõjutanud asja lahendust. Ringkonnakohus lahendab lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral vaikimisi ka juba sisuliselt, jättes kaebuse menetlusse võtmata, kui sel ei ole ilmselgelt edulootust (vt Riigikohtu
7. veebruari
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-16, p 13).
9. Olles tutvunud maakohtu otsusega, kostja apellatsioonkaebusega ning asja materjalidega, on kolleegium seisukohal, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ei ole TsMS § 637 lg 21 järgi alust. 10.
10. Kostja ei väida apellatsioonkaebuses seda, et maakohus oleks rikkunud menetlusõiguse norme või hinnanud ebaõigesti tõendeid. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud ka materiaalõiguse kohaldamisel. 10.
11. Kostja väidab peamiselt seda, et tema makseraskused tekkisid globaalse pandeemia ajal töötuks jäämisest ning krediidiandja ei võimaldanud paindlikke lahendusi (nt maksepuhkust). Sisuliselt viitab kostja seega sellele, et ta rikkus oma kohustusi asjaoludest tulenevalt, mida ta ei saanud mõjutada (vääramatu jõud), mistõttu ta ei peaks kohustuste rikkumise eest vastutama. Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgniku makseraskused ei ole käsitatavad vääramatu jõuna

§ 103tähenduses.

Lisaks ei saa rahalise kohustuse täitmata jätmine üldjuhul olla selle sätte järgi vabandatav (vt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06, p 15). Seadusest ei tulene krediidiandjale kohustust pakkuda krediidivõtjale viimase makseraskuste korral maksepuhkust või kohandatud maksegraafikut. Kostja ei ole väitnud, et selline kohustus tuleneks praegusel juhul lepingust. 10.
3. Kostja viitab apellatsioonkaebuses ka sellele, et krediidiandja surus talle kokkuleppe sildi all peale oma tingimused. Seejuures ei ole kostja täpsustanud, milliseid tingimusi ta silmas peab. Praegusel juhul ei ole alust arvata, et mõni lepingu tingimus, millele tuginedes maakohus hageja nõuded rahuldas, võiks olla tühine tüüptingimus. Maakohus leidis põhjendatult, et leping ega selles sisalduv intressikokkulepe ei ole

§ 4062lg 1 alusel ega ka muul õiguslikul alusel tühine (18.

augusti 2020. a lepingu nr 4879688 järgi on krediidi kulukuse määr 60,96% aastas, mis ei ületa sel ajal kehtinud Eesti Panga avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra 20,52% enam kui kolm korda). Samuti märkis maakohus õigesti, et

§ 113

lg 1 kolmanda lause kohaselt (koosmõjus

§ 415lg 1 esimese lausega) on hagejal õigus nõuda viivist lepingus ettenähtud intressimäära alusel. 4 2-22-101881 11. Ts

MS § 637 lg-s 21 sätestatud aluste puudumise tõttu tuleb jätta kostja apellatsioonkaebus menetlusse võtmata.

1. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
2. Ringkonnakohus märgib, et apellant ei ole tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Võttes arvesse, et apellatsioonkaebus jääb menetlusse võtmata ning apellandil on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral õigus nõuda sellelt tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi, ei nõua ringkonnakohus praegusel juhul menetlusökonoomia kaalutlustel apellandilt riigilõivu tasumist.
3. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik, Meeli Kaur, Villem Lapimaa 5