Obsah (8)

§ 121§ 65§ 76§ 57§ 44§ 66§ 64§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 26. jaanuar 2023 Kriminaalasja number 1-22-4571 Kohtukoosseis Ingeri Tamm, Erkki Hirsnik ja Tiit Lõhmus Kriminaalasi Ilja Zvi

§ 121lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 9.

septembri

1. a otsus Apellatsiooni esitajad Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Andreas Kangur Teised apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav Ilja Zvirbulis, isikukood 38609113717; elukoht XXX ja XXX; Läti Vabariigi kodanik; keskharidus; emakeel vene keel; töökoht TJR OÜ Kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev Kannatanu K.K. Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
2. Tühistada Viru Maakohtu
3. septembri
4. a otsus osaliselt, s.o Ilja Zvirbulisele mõistetud karistuses, Pärnu Maakohtu 20.06.
5. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5153 mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele pööramata jätmises,

§ 65

lg 2 alusel mõistetud liitkaristuses ja rahalise karistuse ositi tasumisele määramises. 2. Teha asjas uus otsus ja mõista Ilja Zvirbulisele karistuseks

§ 121

lg 2 p 2 järgi 1 aasta vangistust.

§ 76

lg 8 ja § 65 lg 2 alusel mõista Ilja Zvirbulisele 1 liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 9 kuud 25 päeva vangistust, suurendades mõistetavat 1 aasta pikkust vangistust Pärnu Maakohtu 20.06.

1. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5153 mõistetud karistuse ärakandmata osa, 1 aasta 9 kuu ja 25 päeva pikkuse vangistuse võrra.
2. KrMS § 414 lg 1 kohaselt tuleb maakohtul saata süüdimõistetule teatis selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse peab süüdimõistetu karistuse kandmiseks ilmuma.
3. Karistuse kandmise algusajaks lugeda Ilja Zvirbulise vanglasse saabumise aeg.
4. Muus osas jätta Viru Maakohtu
5. septembri
6. a otsus muutmata.
7. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. I. SÜÜDISTUS
8. Ilja Zvirbulis anti kohtu alla

§ 121

lg 2 p 2 järgi süüdistatuna selles, et ta 11.09.2021 kella 07.30 paiku Narva linnas Prisma kaupluse juures ning „Kangelaste 14“ bussipeatuses peksis oma elukaaslast K.K. t käte ja jalgadega näkku ja kehasse. Kui kannatanul õnnestus põgeneda bussipeatusest mööda sõitnud autosse, lõi kannatanut veel läbi autoakna rusikaga näkku. Oma tegevusega tekitas Ilja Zvirbulis kannatanule füüsilist valu ning ninaverejooksu, paistetuse oimukohas ja rinnakumurru. Kuriteo toimepaneku ajal oli Ilja Zvirbulis tingimisi ennetähtaegselt vabastatud Pärnu Maakohtu poolt temale kohtuasjas 1-16-5153 mõistetud vangistusest katseajaga kuni 25.10.2021. II. MAAKOHTU OTSUS 2. Viru Maakohus tunnistas Ilja Zvirbulise 09.09 2022. a otsusega süüdi

§ 121

lg 2 p järgi ning mõistis talle rahalise karistuse 350 päevamäära, s.o 3500 eurot.

§ 65

lg 2 alusel mõistis kohus Ilja Zvirbulisele liitkaristuse, suurendades mõistetud rahalist karistust Pärnu Maakohtu 20.06.2016 otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5153 mõistetud karistuse ärakandmata osa 1 aasta 9 kuu ja 25 päeva pikkuse vangistuse võrra, mille jättis täitmisele pööramata

§ 76lg 8 alusel.

Rahalise karistuse määras maakohus tasumisele ositi 12 kuu jooksul, kohustades Ilja Zvirbulist tasuma 11 kuu jooksul igakuiselt 291 eurot ja

1. kuul 291,63 eurot. Samuti mõisteti Ilja Zvirbuliselt välja menetluskulud 1196,16 eurot, mis määrati tasumisele ositi ühe aasta jooksul.
2. Esmalt leidis maakohus, et süüdistatav Ilja Zvirbulis väärkohtles kehaliselt kannatanu K.K. 2 t süüdistuses toodud ajal ja kohtades. Ta peksis kannatanut rusikate ja jalgadega näkku ja kehasse ning tekitas peksmisega K.K. le füüsilist valu ja järgmised kehavigastused: ninaverejooksu, paistetuse oimukohas ja rinnakumuru. Tõendatuks ei lugenud maakohus seda, et Ilja Zvirbulis lõi kannatanut veel läbi autoakna rusikaga näkku. Ilja Zvirbulis täitis enda tegevusega kehalise väärkohtlemise objektiivse koosseisu, põhjustades kannatanule nii valu kui ka tervisekahjustuse. Samuti tuvastas maakohus, et kehalise väärkohtlemise toimepanemise ajal olid kannatanu K.K. ja Ilja Zvirbulis lähisuhtes.
3. Ilja Zvirbulis pani teo toime otsese tahtlusega. Ta sai kannatanut lüües aru, et tema selline tegevus põhjustab märkimisväärset valu

§ 121lg 1 alt 2 tähenduses ja möönis seda.

Lüües teist isikut käte ja jalgadega keha pihta ei ole võimalik mitte teadvustada, et see on ohvrile valus. Ilja Zvirbulis tegutses otsese tahtlusega ka süüdistuses nimetatud kehavigastuste suhtes, milleks on ninaverejooks, paistetus oimupiirkonnas ja rinnakumurd. Lüües noort naist käte ja jalgadega lähidistantsilt, peab iga keskmine inimene arvestama, et elementaarne tagajärg on kas verevalum või vähemalt mingi põrutus ning ka luumurd. 5. Kokkuvõtvalt leidis maakohus, et Ilja Zvirbulis täitis nii

§ 121lg 1 objektiivse kui ka subjektiivse koosseisu.

Ta pani kannatanu kehalise väärkohtlemise toime lähisuhtes, teo õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ilmnenud. 6. Karistuse mõistmisel võttis maakohus arvesse järgmist. Karistust kergendavateks asjaoludeks on

§ 57

järgi süü tunnistamine ja puhtsüdamlik kahetsus ning leppimine kannatanuga.

§-s 58 sätestatud raskendavaid asjaolusid ei ole. Ilja Zvirbulise süü on keskmisest suurem – ta pani toime vägivallateod, mille tõttu lisaks valuaistingule põhjustas ta kannatanule ninaverejooksu, paistetuse oimu piirkonnas ja rinnakumurru. Pärast 11.09.2021, s.o ligi 1 aasta jooksul ei ole Ilja Zvirbulis toime pannud uusi õigusrikkumisi. Viimati pani ta õigusrikkumisi toime 23.05.

1. Maakohus järeldas sellest, et pärast viimast toime pandud kuritegu on Ilja Zvirbulis muutnud oma elustiili ja on igati õiguskuulekusele orienteeritud, mida kinnitasid ka tema kohtuistungil üle kuulatud sõbrad J.L. ja P.I. ning tööandja T.O. , kes ootab Ilja Zvirbulist töökohustusi täitma Soome Vabariigis. Oskusliku ja kohusetundliku töömehe puhul ei ole põhjendatud liigselt muretseda, et ta jääks ühe töösuhte lõppemisel pikalt tööotsijaks ja seda eriti siis kui omandatud on vähemalt kolm eriala. Nimetatut kinnitab see, et Ilja Zvirbulisele oli juba kinnipidamisasutuses tagatud töökoht Groove Auto OÜ-s ning suurema ametliku sissetuleku teenimiseks on ta valmis kolima naaberriiki. Ilja Zvirbulisele on tagatud ametlik sissetulek, mis võimaldab hakkama saada ilma õigusrikkumisteta. Ta on sellel aastal saanud sissetulekuid, mis ületavad märkimisväärselt igakuiselt miinimumpalka ning mis on võimaldanud tegeleda varasemate võlgnevuste kustutamisega.
2. Maakohus asus seisukohale, et vangistuse mõistmine pole põhjendatud. Kuigi tavatähenduses peetakse vangistust raskemaks karistusliigiks, ei tähenda see, et rahalise karistusena ei ole võimalik rasket karistust mõista. Rahalise karistuse ülemmäär on

§ 44

kohaselt 500 päevamäära, mis isegi miinimumpäevamäära arvestades on 5000 eurot, mis on väikese sissetulekuga ja rahalistes raskustes inimesele väga suur summa ning ka keskmise sissetuleku puhul ei ole seda rahasummat kerge kokku koguda. Seega on Ilja Zvirbulisele kohtu hinnangul, kes on enda elust väga pika aja veetnud seoses karistuse kandmisega kinnipidamisasutuses (süüdistatava ütluste kohaselt 8 aastat), ka rahalise karistusena võimalik mõista karistust, mille raskust ta tunneb ja mis vastab tema keskmisest suuremale süüle.

1. Kaaludes Ilja Zvirbulisele vangistuse mõistmise võimalikke tagajärgi tuleb silmas pidada 3 seda, et vangistuse mõistmise korral peaks ta minema reaalselt pikaks ajaks vangi, kuna ta pani kuriteo toime kehtival katseajal. Antud juhul ei ole see eesmärgipärane. Peaaegu aasta õiguskuulekat elu on selline elumuutus, mille jätkumiseks tuleks süüdistatavale võimalus anda. Oluline on ka, et Ilja Zvirbulisel sai 27.10.2021 läbitud katseaeg ilma selliste rikkumisteta, mis oleks toonud kaasa karistuse täitmisele pööramise. Kriminaalhooldaja Jelena Dobrotina ütlustest selgus, et pärast 27.05.2021 rikkumist kontrolliti 29.06.2021 ja 14.09.2021 seda, kas Ilja Zvirbulis on tarvitanud narkootilisi aineid ja mõlemad testid olid negatiivsed. Eeltoodu kinnitab, et Ilja Zvirbulis on võimeline enda käitumist kontrollima ja ta väärib veelkord kohtu usaldust kandmaks karistuse ära vabaduses olles. Ta pole langenud narkootiliste ainete küüsi, kuigi Viru Maakohtu 16.12.2019 määrusest kriminaalasjas nr 1-16-5153 nähtub, et
2. a on meditsiiniosakonna andmetel tuvastatud Ilja Zvirbulisel narkosõltuvus. Arvestades, et süüdistatava puhul on tegemist tema ütluste kohaselt varasema korduvkurjategijaga, siis on selline elumuutus oluline asi, mida kohus peab tunnustama ja millele kaasa aitama.
3. Maakohtul puudub veendumus, et vanglakeskkonda naasmine avaldaks Ilja Zvirbulisele mingitki positiivset mõju. See üksnes paiskaks Ilja Zvirbulise tagasi retsidiivsesse keskkonda ja ta peaks hakkama resotsialiseerumist taas uuesti alustama. Selline tagasilöök vangistusse sattumise näol ei ole hädavajalik ei eripreventiivsest aspektist ega ka ühiskonna ja õiguskorra huvides. Hetkel on süüdistataval Soome Vabariigis kodukandist kaks sõpra, kellest üks, P.I. on toetanud teda varasemalt materiaalselt ja on valmis seda tegema võimalusel edaspidi. Tunnistaja J.L. ütlustest tuleneb, et tema toetab süüdistatavat hingeliselt.
4. Mis puudutab õiguskorra kaitsmise huvisid, siis tuleb möönda, et korduva kuriteo toimepanija karistamisel ei tohi jääda muljet, et riik ei tauni korduvat kuritegevust. Käesolevas asjas pole see nii ilmselge. Sellel kuriteol ja varasemal toimepandud kuriteol ei ole mingit sisulist seost nagu ka kehtivatel väärteokaristustel. Katseajal oli Ilja Zvirbulis seoses rahvatervisevastase kuriteo toimepanemisega, aga praeguses asjas heideti talle ette vägivallategu temaga lähisuhtes olnud isiku vastu. Järelikult ei saa öelda, et Ilja Zvirbulis jätkas sama kuriteomustrit. Seega pole ilmtingimata loogiline, et tema läbitud katseaeg täiesti teiseliigilise kuriteo eest tühistatakse seoses hoopis teistsuguse kuriteoga. Nii hiline ja tagantjärgi karistuse täitmisele pööramine (ammu pärast katseaja loomulikku lõppu) mõjuks küsitavalt ka õigusrahu aspektist. Süüdistatav on elanud päris pikka aega teadmises, et teda võib ees oodata pikaajaline vangistus, mis ei ole aga teda n-ö maha murdnud ning suunanud narkootiliste ainete küüsi. Ka see räägib rahalise karistuse kasuks.
5. Hoolimata ligi aasta kestnud menetlusest ei taotlenud prokuratuur kordagi Ilja Zvirbulisele vahistamist, millest maakohus järeldas, et prokuratuur ei ole ka ise leidnud, et Ilja Zvirbulise puhul on tõsiselt alus karta uusi kuritegusid ja selle tõttu oleks vaja ta vabadust piirata. Seega saab järeldada, et ka prokuratuur pole näinud asjas eripreventiivset vajadust temalt vabaduse võtmiseks. Kannatanu K.K. tõi välja, et ta ei tahaks seda, et Ilja Zvirbulis pandaks vanglasse, võib-olla mingi rahaline karistus või tingimisi.
6. Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel on tähtis kehalise väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanutele tekitatud tervisekahjustuse raskus või objektiivselt hinnatava valu tugevus (RKKKo nr 3-1-1-44-16 p 20). Eeltoodut arvestades tuleb mõista karistus üle keskmäära. Keskmine rahaline karistus oleks 265 päevamäära. Kohus mõistab karistuseks 350 päevamäära, mis miinimumpäevamääradesse arvestatuna (10 eurot) tähendab 3500 eurot. See rahaline karistus tuleb maksta Ilja Zvirbulisel ära ühe aasta jooksul tulenevalt

§ 66lg-st 1 alates kohtuotsuse jõustumisest.

4 13.

§ 65

lg 2 alusel moodustas maakohus liitkaristuse käesoleva otsusega karistuseks mõistetud rahalisest karistusest ja Pärnu Maakohtu 20.06.2016 otsusega nr 1-16-5153 mõistetud ärakandmata karistusest, s.o 1 aastat 9 kuud ja 25 päeva vangistust.

§ 64

lg 2 alusel jättis kohus Ilja Zvirbulisele eelmise kuriteo eest mõistetud karistuse, s.o 1 aastat 9 kuud ja 25 päeva vangistust täitmisele pööramata. Rahaline karistus tuleb täide viia iseseisvalt. APELLATSIOON JA KAITSJA VASTUS

1. Prokuratuur esitas Viru Maakohtu 09.09.
2. a otsusele apellatsiooni, milles palub otsus tühistada süüdistatavale mõistetud karistuse osas, kuna maakohus on rikkunud materiaalõigust. Prokuratuur palub mõista Ilja Zvirbulisele karistuseks

§ 121

lg 2 p 2 järgi 1 aasta vangistust ja

§ 65

lg 2 alusel liitkaristuseks 2 aastat 9 kuud ja 25 päeva vangistust, mis pöörata

§ 76lg 8 alusel täitmisele.

15. Prokuratuur leiab, et maakohtu arutluskäik on ebaloogilises järjekorras. Karistuse mõistmisel tulnuks alustada süü suurust mõjutavate toimepandud teo asjaolude tuvastamisest, kuivõrd

§ 56

lg 1 kohaselt on isiku karistamise aluseks esmajoones isiku süü toimepandud teos. Maakohus on aga alustanud süüd kergendavate asjaolude loetlemisest veel enne, kui teost lähtuvaid asjaolusid hindama asus. Samuti on otsuses keeruline eristada, milliseid asjaolusid peab kohus süüd mõjutavateks ning milliseid preventsioonikaalutluste kohta käivateks, ehkki need peaksid olema selgelt lahus. 16. Maakohus leidis õigesti, et Ilja Zvirbulise süü toimepandud kuriteos on suur. Lisaks sellele, et süüdistatav põhjustas kannatanule muude vigastuste kõrval ka luumurru (ja see annab tunnistust üle keskmise tugevamast vägivallast), suurendab süüdistatava süüd ka see, et ta pani kuriteo toime jultunult avalikus kohas päise päeva ajal. Isegi pärast seda, kui teda oli juba Prisma kaupluse lähedal korrale kutsutud ja kannatanu oli tema käest põgenenud, jälitas süüdistatav kannatanut bussipeatusse, kus samuti viibis kõrvalisi inimesi, ja jätkas kannatanu kallal vägivallatsemist. Kõik see annab tunnistust sellest, et süüdistatav oli eriti ükskõikne nii õiguskorra kui teiste inimeste õigusega kaitstud huvide suhtes. Lähedase inimese suhtes vägivalla tarvitamine on iseäranis taunitav, millest annab tunnistust mh

§ 121lg 2 p 2 vastav sanktsiooni ülemmäär, mis on kõrgem võrreldes põhikoosseisuga.

Aga ka nö „keskmise lähisuhtevägivalla juhtumiga“ võrreldes on Ilja Zvirbulise poolt toime pandu etteheidetavam: Ilja Zvirbulis ründas kannatanut avalikus kohas ja tekitas talle luumurru.

1. Maakohus märkis õigesti, et süü hindamisel tuleb arvesse võtta ka süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ning kannatanuga leppimist pärast kuriteo toimepanekut. Need kindlasti kergendavad süüdistatava süüd, kuid ei mõjuta kuidagi teosüüd ega teoebaõigust – tegu oli juba tehtud. Sisuliselt kergendava asjaoluna on maakohus käsitlenud ka asjaolu, et Ilja Zvirbulist ei ole süüdistuse aineks oleva kuriteo toimepanekust saadik Eestis süütegude eest karistatud. Seda, et isik ei ole pärast arutatava kuriteo toimepanekut uusi kuritegusid toime pannud, ei saa karistust kergendavaks asjaoluks lugeda. See, et inimene süütegusid toime ei pane, ongi normaalne olukord.
2. Maakohus tegi kaalutlusvea karistusliigi valikul ja seda järgnevatel põhjustel. Esiteks, maakohtu otsusest jääb ekslik mulje, justkui oleks rahaline karistus ja vangistus võrreldava raskusega karistusalternatiivid ning nende vahel valimine on ainult eripreventsiooni küsimus. See seisukoht ei ole isegi õigus(teadus)likus tähenduses korrektne, tavatähendusest rääkimata. Vangistus on igal juhul raskem karistusliik. Vangistus ei ole delegeeritav ning vabaduse piiramine mõjutab inimest totaalselt – ta jääb ilma palju enamast kui riigile loovutatavast 5 rahasummast. Seda, et vangistus on olemuselt raskem karistusliik ka juriidiliselt, on mh märkinud Riigikohus oma lahendis 3-1-1-24-07, p-s
3. Seda järeldust kinnitab ka asjaolu, et raskemate kuritegude eest ei ole rahalist karistust üldse ette nähtudki. Pidades rahalist karistust ja vangistust võrdväärseteks alternatiivideks, on kohus valesti määratlenud karistuskalkulatsiooni alguspunktina rahalise karistuse keskmise (250 päevamäära), mis aga tegelikult on ilmselgelt alla

§ 121lg 2 p 2 eest võimaliku sanktsiooni keskmise.

19. Teiseks, kui isikule karistuse mõistmisel nii karistusliigi kui -määra valikul on aluseks isiku süü, siis kohtu poolt suureks hinnatud süü tingimustes on rahalise karistuse mõistmine kohatu. Maakohus on rahalise karistuse valikut põhjendanud suures plaanis viie asjaoluga: Ilja Zvirbulist pole viimase aasta jooksul Eestis muude süütegude eest karistatud; Ilja Zvirbulisel on Soomes töökoht ja kindel sissetulek, mis võimaldab tal rahalisi nõudeid täita; Ilja Zvirbulis on orienteeritud õiguskuulekusele ja vanglasse sattumine oleks talle kahjulik; prokuratuur ei taotlenud Ilja Zvirbulise vahistamist; Ilja Zvirbulise karistamisel vangistusega tuleks tal vangistust reaalselt kandma minna. Esimesed kolm on eripreventiivset prognoosi puudutavad argumendid ja iseenesest sellistena legitiimsed (süü suurust need siiski kuidagi ei mõjuta), ent viimased kaks on karistusõiguse-välised argumendid, millega isikule karistuse mõistmist seaduslikult põhjendada ei saa. Kohus on karistuse mõistmisel irdunud teo- ja süükesksusest, kui asus karistusliiki valima lähtuvalt sellest, milline tuleks liitkaristus. Maakohus on sisuliselt välja öelnud, et ei lähtu Zvirbulisele karistust mõistes konkreetsest teost, vaid on otsustanud igal juhul teda vanglakaristusest säästa ja mõistab toime pandud kuriteo eest rahalise karistuse, manipuleerimaks

§ 76

lg 8 ettekirjutust tingimisi karistusest ennetähtaegselt vabastatutele liitkaristuse moodustamise kohta.

1. Samuti on maakohus karistust mõistes ja eripreventiivset prognoosi hinnates lubamatult tuginenud asjaolule, et prokuratuur kohtueelses menetluses Zvirbulise vahistamist ei taotlenud. Prokuratuur ei esita kunagi vahistamistaotlusi kergekäeliselt. Ja teisipidi – vangistuse mõistmisele ei saaks kuidagi aluseks olla asjaolu, et isik viibis kohtueelses menetluses vahi all, veelgi vähem lihtsalt see, et prokuratuur tema vahi alla võtmist taotles, aga kohus ei nõustunud. Asjaolu, et viimase kuriteo toimepanekust saadik ei ole Ilja Zvirbulist Eestis kuritegude eest vastutusele võetud, on piiratud tõendiväärtusega, kuna Ilja Zvirbulis on enamuse sellest ajast elanud Soomes. Kohtu poolt esile toodud positiivsed arengud tema elus (püsiv ja tasuv töökoht ning head tööoskused, samuti narkootikumide tarvitamisest hoidumine) ei ole iseenesest vahetus seoses kuritegude toimepaneku potentsiaaliga, kuivõrd kuritegu ei pannud Ilja Zvirbulis toime selle tõttu, et tal oleks puudunud töökoht või sissetulek, vaid seetõttu, et oli kannatanu peale solvunud ja armukade ning lisaks ka purjus.
2. Maakohus on üldpreventsiooni kaalutlusi valesti hinnanud. Üldpreventsioon on suunatud avalikkusele - karistus peab saatma selge sõnumi, et õigusnormid kehtivad, seadust tuleb täita ning kuritegudele järgneb karistus. Maakohus leidis, et kuna eelmine kuritegu ei olnud vägivallategu, vaid hoopis narkokuritegu, ei saadeta üldpreventiivselt vale sõnumit, kui katseajal kuriteo toimepanekule ei järgne vangistuse täideviimine. Miks kohus leiab, et sellest üldpreventiivne sõnum ei nõrgene, ei ole arusaadav. Maakohus on meelevaldselt tõlgendanud

§ 76lg 8 kitsendavalt.

Selle taga on põhimõte, et kes ennetähtaegselt on vanglakaristusest vabanenud, ei tohi ühtegi uut kuritegu toime panna. Ei ole oluline, kas ennetähtaegselt vabanenu paneb toime uue samaliigilise kuriteo või vahetab profiili. Tahtliku kuriteo toimepanek katseajal ei ole väärtusneutraalne, vaid on ikkagi etteheidet väärivaks tunnismärgiks sellest, et süüdlane ei võta oma lubadust õiguskuulekat elu elada tõsiselt. Seetõttu ongi seadusandja näinud ette, et igasuguse vangistuseväärilise uue kuriteo toimepanekule peab järgnema karistuste liitmine ja täideviimine. 6

1. Mõistetud karistus on üldise Eesti kohtupraktikaga vastuolus. Lähisuhtevägivallajuhtumites karistatakse kurjategijat vangistusega. See peegeldab ühiskonna üldist hukkamõistu lähisuhtepartneri kallal vägivalla tarvitamise suhtes. Rahalise karistuse rakendamine saab loogiliselt olla võimalik vaid väga erandlikel juhtumitel, kus seda tingivad juhtumi tehiolud ja sellega seoses olevad kurjategija isikut iseloomustavad faktorid. Olukorras, kus kurjategija kasutab avalikus kohas kaaskodanike märkustele vaatamata kannatanu suhtes sellist vägivalda, mis toob kaasa luumurru, võib rääkida erandlikkusest ainult selles mõttes, et karistusmäär peaks olema üle keskmise.
2. Kohus eksis päevamäära suuruse väljaselgitamisel.

§ 44

lg 2 kohaselt peaks rahalise karistuse mõistmisel kohus lähtuma süüdlase keskmisest päevasissetulekust, mis süüdistatava enda ütluste (kuusissetulek 2500 eurot) ja ka kohtule esitatud pangakontode väljavõtete kohaselt on mitte 10 eurot, vaid ca 125 eurot. Maakohus võttis

§ 44

lg 3 kohaselt õigesti päevasissetuleku arvestamisel aluseks Ilja Zvirbulise sissetuleku, mis temal oli kuriteo toimepanekule eelnenud aastal, ent oleks

§ 44

lg 2 ls 2 järgi pidanud seda suurendama, lähtudes sellest, et Zvirbulise elatustase on praegu oluliselt kõrgem ja tema praegune päevasissetulek ligi 10 korda suurem.

1. Kaitsja leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et Viru Maakohtu 09.09.
2. a otsus on seaduslik ning tühistamisele ei kuulu. Kohus ei ole väljunud diskretsioonipiiridest. Kaitse saab apellatsioonist selliselt aru, et prokuratuur peab Ilja Zvirbulise käitumist ning ka vastavalt kuritegu väga intensiivseks. Prokurör nii kohtuliku menetluse raames kui ka apellatsiooni esitades rõhutas korduvalt seda, et tekkinud konflikt ja vägivald toimus avalikus kohas ning tagajärjeks oli kannatanu luumurd. Kaitse hinnangul need asjaolud mängivad küll rolli, kuid ei ole kõige tähtsamad isiku karistamisel. Ilja Zvirbulise varasem elukäik iter criminale näitas seda, et ta on küll kriminaalkorras karistatud isik, kuid ta ei ole kunagi kasutanud vägivalda kolmandate isikute suhtes.
3. Kohus on piisaval määral karistuse valikut oma otsust motiveerinud. Ei ole võimalik öelda, et Ilja Zvirbulise distsiplineerimiseks oleks vajalik temale määrata vanglakaristus. Oluline on eripreventiivne aspekt, mitte aga see, kuidas valitud karistus peab kaitsma ühiskonda. Määratud rahaline karistus on kaitse hinnangul üsna tõhus viis kaitsealuse käitumise korrigeerimiseks. Rahaline karistus ja menetlusega kaasnevad menetluskulud on Ilja Zvirbulise jaoks suured ja ta peab palju töötama, et neid kinni maksta. Lisaks sellele konflikt kannatanu ja süüdistatava vahel lõppes nende leppimisega, mistõttu kahju tekitamisega seotud negatiivsed tagajärjed on heastatud. RINGKONNAKOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
4. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuriga selles, et maakohus on Ilja Zvirbulisele karistust mõistes vääralt kohaldanud materiaalõigust, mis toob kaasa maakohtu otsuse osalise tühistamise. Vastavalt KrMS § 340 lg 4 p-le 4 teeb ringkonnakohus prokuratuuri apellatsioonis esitatud taotlusest lähtudes tühistatud osas uue otsuse.
5. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et Ilja Zvirbulis peksis elukaaslast K.K. t 11.09.2021 kella 07.30 paiku Narva linnas Prisma kaupluse juures ning seejärel „Kangelaste 14“ bussipeatuses käte ja jalgadega näkku ja kehasse ning tekitas ninaverejooksu, paistetuse oimukohas ja rinnakumurru. Ainsaks vaidlusaluseks küsimuseks on, kas maakohus valis põhjendatult Ilja Zvirbulisele karistust mõistes selleks rahalise karistuse. 7 28.

§ 121

lg 2 sanktsioon ei välista rahalise karistuse mõistmist: see näeb ette nii rahalise karistuse kui ka kuni viieaastase vangistuse. Maakohus ei ole oma otsuses väitnud, et rahaline karistus ja vangistus oleksid oma raskuselt samaväärsed. Küll aga on maakohus leidnud, et karistuse eesmärke silmas pidades ei ole vangistusel rahalise karistuse ees eelist ja ka rahalist karistust valides võib mõista niivõrd suure karistuse, mis on isikule tuntav. Selle mõttega saab üldplaanis nõustuda, kuivõrd vabaduse võtmisel on mitmeid kahjulikke mõjusid ja olukorras, kus sanktsioon seda võimaldab, tuleb kohtul alati kaaluda kergemaid alternatiive. Vangistust saab mõista vaid äärmusliku abinõuna ning selle kohaldamist peab alati põhistama (

§ 56lg 2).

Küll aga ei tähenda see seda, et alternatiivsete võimaluste korral saab alati otsustada kergema karistusliigi kasuks, irdudes

§ 56lg-s 1 ettenähtud karistuse mõistmise põhimõtetest.

29.

§ 56lg 1 ls 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Ringkonnakohus jagab prokuratuuri seisukohta selles, et käesoleval juhul ei vasta rahaline karistus Ilja Zvirbulise süü suurusele. Maakohus tuvastas õigesti, et Ilja Zvirbulise teosüü on keskmisest suurem. Ilja Zvirbulise poolt kannatanu suhtes kasutatud vägivald oli intensiivne, tema peksmine toimus kahes erinevas kohas. Kui kannatanul õnnestus pärast peksmist Prisma kaupluse juures püsti tõusta ja põgeneda bussipeatuse suunas, püüdis Ilja Zvirbulis ta kinni ja jätkas peksmist. Seda nägi pealt tunnistaja L.S. , kelle sõnul: „ta lihtsalt peksis teda, tüdruk istus pingil, noormees lõi teda, tüdruk kukkus, ta pani teda uuesti pingile istuma ja uuesti lõi teda.“ L.S. helistas ka Häirekeskusesse ja ütles, et Kangelaste peatuses peksab noormees neiut: „See toimub praegu. Ta peksis, näe, ta üleni läbi. /…./ kätega, jalgadega. /…../ Kolgib, lihtsalt košmaar.“ Peksmisega põhjustas Ilja Zvirbulis K.K. le mitmeid vigastusi - ninaverejooksu ja paistetuse oimupiirkonnas, aga ka rinnakumurru. Sellise murru tekitamiseks pidi süüdistatav rakendama kannatanu suhtes tugevat jõudu. Ilja Zvirbulise vägivallatsemise avalikus kohas lõpetas alles kõrvaliste isikute (L.S. ja I.M. i) sekkumine, kui kannatanu pääses L.S. autosse. See näitab Ilja Zvirbulise suhtumist õiguskorda. Olukorras, kus talle ei meeldinud kannatanu käitumine, kes ei soovinud koos temaga koju tulla, ei hoolinud ta vähimalgi määral teiste isikute õigustest, et saada oma tahtmist. 30. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et Ilja Zvirbulisele karistust mõistes tuleb arvestada ka kergendavate asjaoludega, milleks on puhtsüdamlik kahetsus ja kannatanuga leppimine (vastavalt

§ 57lg 1 p 3 alt 2 ja p 9 ettenähtud asjaolud).

Küll aga ei jaga ringkonnakohus maakohtu seisukohta selles, et Ilja Zvirbulise karistust kergendab samuti süü tunnistamine.

§ 57

lg 1 p 3 alt 1 kohaselt saaks karistust kergendava asjaoluna arvestada süü ülestunnistamisele ilmumist. Ehk teisisõnu tuleks süü tunnistamine kergendava asjaoluna kõne alla juhul, kui isik ise teeb oma teo kohta vabatahtlikult avalduse, pöördub õiguskaitseorganitesse vmt, tehes sellega süüteo avastamise lihtsamaks. Midagi sellist käesolevas asjas toimunud ei ole. Maakohus on tuginenud Ilja Zvirbulise poolt süü osalisele tunnistamisele kohtuistungil pärast prokuröri avakõnet. Samas on Ilja Zvirbulis öelnud, et peksmine ei olnud nii tugev ja intensiivne nagu on süüdistuses. Maakohus ei ole süüdistusest lugenud tõendatuks vaid seda, et Ilja Zvirbulis lõi kannatanut veel ühe korra rusikaga näkku läbi auto akna, kui kannatanu istus juba L.S. sõidukis. Seega ei saa maakohtuga nõustuda selleski, et Ilja Zvirbulis on oma süüd tunnistanud osas, milles see leidis tõendamist. Ilja Zvirbulis jätkas vaatamata kannatanuga leppimisele kohtuistungil tema süüdistamist konflikti tekkimises, tema provotseerimises ja ei tunnistanud sõnaselgelt isegi tema löömist, vaid möönis, et see võis toimuda. Karistust kergendava asjaoluna süü osaline tunnistamine pärast kõigi süüstavate tõendite kogumist ei ole käsitletav kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 3 alt 1 mõttes.

8 31. Ringkonnakohtu hinnangul võimaldab kahe karistust kergendava asjaolu olemasolu mõista Ilja Zvirbulisele

§ 121

lg 2 sanktsiooni keskmisest oluliselt väiksema vangistuse, kuid mitte rahalist karistust.

1. Maakohus on eelkõige just preventiivsetel kaalutlustel leidnud, et Ilja Zvirbulisele on võimalik mõista rahaline karistus, mis vastab tema süü suurusele. Eripreventiivsete aspektidena on maakohus välja toonud esmalt selle, et vangistuse mõistmisel tuleks Ilja Zvirbulisel minna reaalselt kandma pikaajalist vangistust (kuna ta pani katseajal toime uue kuriteo) ja seda ei saa pidada eesmärgipäraseks. See selgitab küll maakohtu seisukohta säästa Ilja Zvirbulist vangi minekust, kuid ei ole arvestatav eripreventiivse asjaoluna. Järgnevalt käsitleb maakohus Ilja Zvirbulise õiguskuulekat käitumist viimase aasta jooksul, loobumist narkootiliste ainete tarvitamisest ja temal tugivõrgustiku, töökoha ning püsiva sissetuleku olemasolu. Süüdistatava pingutused oma elu muuta väärivad tunnustamist, kuid ringkonnkohtu hinnangul need karistusliigi valikul siiski määravat kaalu ei oma.
2. Ilja Zvirbulis vabastati Pärnu Maakohtu 20.06.
3. a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega Viru Maakohtu 16.12.
4. a määrusega, mis jõustus 01.01.
5. Kui maakohus on pidanud Ilja Zvirbulise katseaega üsna edukaks – viimane rikkumine leidis aset 27.05.2021 ja katseaeg lõppes 27.10.2021, siis ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Katseaja tingimuste kõige raskem rikkumine on selle jooksul uue kuriteo toimepanemine ja seda Ilja Zvirbulis tegigi. Asjaolu, et see juhtus alles katseaja eelviimasel kuul, tema rikkumist kergemaks ei muuda ja katseaja läbimine on seetõttu tervikuna ebaõnnestunud. See näitab, et isegi pikk kantud vangistus (4 aastat) ja võimalus, et uus kuritegu toob kaasa allesjäänud vangistuse täitmisele pööramise, ei mõjutanud Ilja Zvirbulist piisavalt, et seda ära hoida. Eelneva valguses puudub alus arvata, et Ilja Zvirbulise õiguskuulekale teele suunamise eesmärk oleks saavutatav rahalise karistusega. Rahasumma loovutamine riigile ei ole tagajärje raskuselt võrreldav vabaduse kaotamisega.
6. Ilja Zvirbulise enda ütluste kohaselt on ta peale vabanemist ja elektroonilise valve lõppu, ehk siis alates
7. a juulist kogu aeg töötanud, seda erinevates firmades. Tunnistaja T.O. a ütlustest nähtuvalt töötab Ilja Zvirbulis TJR Grupp OÜ-s
8. a maist maalrina, st kohtuistungi ajaks septembris 2022 oli see töösuhe kestnud ca 4 kuud. Eelnevast saab järeldada, et kuigi Ilja Zvirbulisel on olnud pidevalt tööd ja ka sissetulekuid, ei ole sellel tema õiguskuulekusele mõju olnud. Kuna Ilja Zvirbulis pani toime vägivallakuriteo, siis ei saagi töökoha ja sissetuleku olemasolu või puudumine tema sellist käitumist mõjutada, neil puudub sisuline seos. Vägivaldseks muutus Ija Zvirbulis mitte keeruka majandusliku olukorra tõttu vaid solvumise ja tarvitatud alkoholi mõjul. J.L. ja P.I. on Ilja Zvirbulise tuttavad lapsepõlvest. J.L. toetas Ilja Zvirbulist juba vangistuse kandmise ajal ja P.I. alates 2019-2020 aastast, kui naasis Inglismaalt. Ka toetavate sõprade olemasolu ei mõjutanud Ilja Zvirbulist niivõrd, et ta oleks suutnud hoiduda uue kuriteo toimepanemisest katseajal. Narkootilisi aineid tarvitas Ilja Zvirbulis viimati katseajal olles mais
9. Teda on selle teo eest ka väärteokorras karistatud NPALS § 151 lg 1 järgi. Loobumist narkootilistest ainetest saab olemasolevate tõendite andmetel pidada kõige positiivsemaks elumuutuseks, kuid paraku puudub sellelgi Ilja Zvirbulise vägivaldse käitumisega seos. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et ükski maakohtu poolt välja toodud eripreventiivsetest asjaoludest ei ole selline, mida poleks eksisteerinud ajal, kui Ilja Zvirbulis pani toime uue kuriteo. Seega ei saa nende alusel Ilja Zvirbulise edasist õiguskuulekust prognoosida ega hinnata nende mõju karistuse liigi valikul määravaks. 9
10. Õiguskorra kaitsmise huvisid (üldpreventsiooni) silmas pidades on maakohus välja toonud kaks aspekti: esmalt on rõhutanud, et Ilja Zvirbulis pani toime eelnevast täiesti eriliigilise süüteo ja selle tõttu ei ole loogiline, et see tühistaks juba läbitud katseaja; teiseks ei ole prokuratuur pidanud uute kuritegude toimepanemise ohtu tõsiseks, kuivõrd ei ole taotlenud Ilja Zvirbulise vahistamist. Seoses viimase argumendiga märgib ringkonnakohus vaid, et tõkendi valik on menetleja kaalutlusotsus, üks menetluse tagamise vahenditest, mida ei saa arvesse võtta karistuse mõistmisel ja millest ei ole võimalik tuletada ei eri- ega üldpreventiivset prognoosi. Ringkonnakohus jagab prokuratuuri seisukohta, et üldpreventsiooni seisukohast on oluline avalikkusele saadetav sõnum, et ennetähtaegselt vabastatud isik ei tohi katseajal toime panna kuritegusid, vastasel juhul järgneb sellele kandmata karistuse täitmisele pööramine. Tähtis ei ole see, kas isik pani katseajal toime varasemaga samaliigilise või teistsuguse kuriteo.
11. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et Ilja Zvirbulist tuleb karistada vangistusega. Kuivõrd tema teosüü on keskmisest suurem (vt p 29), kuid esineb kaks karistust kergendavat asjaolu, tuleb talle mõista

§ 121lg 2 sanktsiooni keskmisest väiksem karistus.

Kuna Ilja Zvirbulist pole varem vägivallateo eest karistatud, saab eeldada, et see on siiski üksikjuhtum tema elus ning selliseid kuritegusid temalt oodata pole, mis annab alust karistust korrigeerida veelgi kergema suunas ja mõista talle karistuseks 1 aasta vangistust. Ilja Zvirbulis pani kuriteo toime katseajal, olles tingimisi enne tähtaega karistuse kandmiselt vabastatud, mistõttu tuleb Pärnu Maakohtu 20.06.2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5153 mõistetud kandmata karistus 1 aasta 9 kuud 25 päeva vangistust liita

§ 76

lg 8 ja

§ 65

lg 2 alusel käesoleva otsusega mõistetavale vangistusele, saades nii liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 9 kuud 25 päeva vangistust.

1. Kuivõrd ringkonnakohus on seisukohal, et Ilja Zvirbulist tuleb karistada vangistusega, jäävad apellandi väited rahalise karistuse päevamäära suurendamata jätmise kohta tähelepanuta.
2. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ja § 340 lg 4 p-st 4, tühistab ringkonnakohus Viru Maakohtu
3. septembri
4. a otsuse osaliselt, s.o Ilja Zvirbulisele mõistetud rahalises karistuses, Pärnu Maakohtu 20.06.
5. a otsusega kriminaalasjas nr 1-16-5153 mõistetud karistuse ärakandmata osa täitmisele pööramata jätmises ja

§ 65

lg 2 alusel mõistetud liitkaristuses, samuti rahalise karistuse ositi tasumisele määramises. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab Ilja Zvirbulisele karistuseks

§ 121

lg 2 p 2 järgi 1 aasta vangistust ning liitkaristuseks

§ 76

lg 8 ja § 65 lg 2 alusel kohtuotsuste kogumis Pärnu Maakohtu 20.06.2016 otsusega 2 aastat 9 kuud ja 25 päeva vangistust. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri apellatsioon rahuldatakse. (allkirjastatud digitaalselt) 10