Obsah (5)

§ 5§ 8§ 15§ 30§ 41

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 8. veebruar 2023, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-22-1587 Haldusasi X kaebu

).

§ 5

lg 1 kohaselt on isikule kohustatud sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmist korraldama isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgne kohaliku omavalitsuse üksus.

§ 8

sätestab, et isikule, kes on sattunud sotsiaalselt abitusse olukorda elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu, osutatakse vältimatut sotsiaalabi, mis tagab vähemalt toidu, riietuse ja ajutise majutuse.

§ 15

lg 1 kohaselt selgitab kohaliku omavalitsuse üksus välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajaduse ja sellele vastava abi ulatuse ning korraldab abi osutamist või aitab abi 5 saamiseks vajalikes tegevustes. [RT I, 28.04.2022, 1 - jõust. 08.05.2022] Sama paragrahvi lg 2 tuleneb, et abivajaduse väljaselgitamisel lähtutakse terviklikust lähenemisest isiku abivajadusele, võttes arvesse tema toimetulekut ja ühiskonnaelus osalemist mõjutavaid asjaolusid, sealhulgas: 1) isiku personaalse tegevusvõimega seonduvaid asjaolusid; 2) isiku füüsilise ja sotsiaalse elukeskkonnaga seonduvaid asjaolusid.

§ 30

lg 1 sätestab, et varjupaigateenus on kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on ajutise ööbimiskoha võimaluse kindlustamine täisealisele isikule, kes ei ole võimeline endale ööbimiskohta leidma. Ajutises ööbimiskohas peab olema tagatud voodikoht, pesemisvõimalus ja turvaline keskkond.

§ 41

lg 1 kohaselt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele vastavat eluruumi tagama. 10.

1. Kaebaja vabanemise ajal 06.01.2020 reguleeris resotsialiseerimisteenuse osutamist Tallinna Linnavolikogu 12.12.2019 määrus nr 25 „Resotsialiseerimisteenuse osutamise kord“ (kehtis kuni 31.12.2021) (määrus nr 25 (kehtetu)). Määruse nr 25 (kehtetu) § 1 sätestas, et resotsialiseerimisteenuse osutamise kord reguleerib resotsialiseerimisteenuse (edaspidi ka teenus) osutamise tingimusi, teenuse taotlemist ja resotsialiseerimisteenuse lepingu sõlmimist. Määruse nr 25 (kehtetu) § 2 lg 1 kohaselt on teenuse eesmärk säilitada või parandada õigustatud isiku toimetulekuvõimet, kuni ta on võimeline iseseisvalt ühiskonnas toime tulema, sealhulgas tagama endale eluruumi ja täitma sellega kaasnevaid kohustusi. Sama paragrahvi lg 2 tulenes, et teenus hõlmab teenuse kasutaja nõustamist ja toimetuleku toetamist ning talle ja tema leibkonnaliikmetele majutuse võimaldamist kas voodikoha, toa või tubade näol (edaspidi koos teenuskoht). Määruse nr 25 (kehtetu) § 3 lg 1 kohaselt teenuse osutamise kohad on: 1) varjupaik; 2) sotsiaalmajutusüksus; 3) ühiselamu. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et varjupaigas osutatakse teenust isikule, kes vajab pärast talle vältimatu sotsiaalabina osutatud varjupaigateenust püsivat ööpäevaringset kõrvalabi ja hooldust ning kellele on raskendatud väljaspool kodu osutatava üldhooldusteenuse korraldamine. Isikule tagatakse juhendamine, nõustamine, toitlustamine, koduteenused ja koduõendusteenus. Lg 3 tulenes, et sotsiaalmajutusüksuses osutatakse teenust isikule, kes vajab iseseisva toimetulekuvõime säilitamiseks või parandamiseks juhendamist ja nõustamist. Ja lg 4 kohaselt ühiselamus osutatakse teenust isikule, kes vajab iseseisva toimetulekuvõime saavutamiseks vähesel määral juhendamist ja nõustamist. Millist teenust isikule osutada oli vastustaja otsustuspädevuses (vt Määruse nr 25 (kehtetu) § 57) ja teenuskoha vabanemise korral teeb hoolekandeosakond järjekorras olevale isikule ettepaneku sõlmida teenuseosutajaga leping (määruse nr 25 (kehtetu) § 8). 10.
2. Alates 01.01.2022 kehtib Tallinna linnas Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord, mis on kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrusega nr 24 (määrus nr 24). Seega kaebajale sotsiaalteenuste osutamise üle otsustamisel peale 11.04.2022 vabanemist tuli lähtuda lisaks SÜS-le ja

-le ka määrusest nr

1. Määruse nr 24 § 6 kohaselt vältimatut sotsiaalabi osutatakse sotsiaalselt abitus olukorras inimesele hädavajaliku toidu, riietuse, ajutise majutuse, sotsiaalnõustamise ja transpordi tagamiseks seni, kuni ta ei ole enam elatusvahendite kaotuse või puudumise tõttu sotsiaalselt abitus olukorras või tema toimetulek tagatakse muu abiga. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et vältimatu sotsiaalabi saamiseks võib inimene pöörduda teenuse osutaja poole linnaosa valitsuse haldusaktita. Teenust osutatakse toiminguna. 6 Määruse nr 24 § 8 lg 1 sätestab, et abi saamiseks esitab taotleja abi vajava inimese rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsele linnaosa valitsusele taotluse, milles kirjeldab abivajadust. Taotlusele tuleb lisada linnaosa valitsuse nõutavad tõendid, mida on vaja abivajaduse hindamiseks. Määruse nr 24 § 9 lg 1 kohaselt linnaosa valitsus hindab abi vajava inimese ja/või perekonna abivajadust, sealhulgas sotsiaal-majanduslikku olukorda, selgitab välja sobivaima abi ja selle ulatuse ning korraldab abi andmise. Kui abivajadus on tuvastatud, tuleb abi osutada. Samuti kehtib alates 01.01.2022 Tallinna Linnavolikogu 07.10.2021 määrus nr 25 „Sotsiaalteenuste osutamise tingimused ja kord“, mille paragrahvid 16, 17 ja 18 sätestavad varjupaigateenuse, resotsialiseerimisteenuse ja eluruumi tagamise teenuse osutamise korra.
2. Kohus, arvestades kaebuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega ja eelkõige sellega, et nii kaebaja kui vastustaja on kohtule kinnitanud, et kaebajale on olnud tagatud peale mõlemat vaidlusalust vabanemist vähemalt varjupaigateenus ning tutvunud ülal viidatud õigusliku regulatsiooniga, leiab, et vastustaja ei ole kaebajale sotsiaalteenuste osutamisel õigusvastaselt käitunud ega seaduse ning ülal nimetatud määruste nõudeid rikkunud. Eeltoodust tulenevalt on täitmata esmane kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldus ehk vastustaja õigusvastane tegevus/tegevusetus. Kohus selgitab, et vastustaja otsustuspädevuses oli ja on ka praegu otsustada, kuidas ja millist sotsiaalteenust isikule tema avalduse alusel osutada. Vastustajal tuli vastavate otsuste langetamisel lähtuda talle teada olevatest kaebajaga seonduvatest faktilisest asjaoludest, kaebaja enda taotlusest ja kehtivast õiguslikust regulatsioonist ning teha kaalutletud otsus. Vastustaja on seda ka kohtu hinnangul õiguspäraselt teinud. Oluline on siinkohal märkida, et s konkreetse sotsiaalteenuse osutamine on lubatud otsustada toiminguna ning eraldi haldusakti selleks alates 01.01.2021 vormistada ei tulnud. Varasemalt kehtinud määrus nr 25 (kehtetu) § 7 nägi ette vastava otsuse vormistamise kirjalikult. Kuigi sellist otsust kohtule esitatud ei ole, ei tähenda eeltoodu veel mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist olukorras, kus kaebajale oli varjupaiga teenus tagatud ja selle üle vaidlus puudub. Kaebajat ei ole jäetud abita ning sellega alandatud süüliselt tema inimväärikust nagu leiab kaebaja. Kaebajale on peale vanglast vabanemist olnud tagatud varjupaigateenus mõlemal vaidlusalusel korral. Kaebaja on seda ise kinnitanud, kuid leidnud, et see ei ole temale sobiv teenus ja talle oleks tulnud võimaldada teenust sotsiaalmajutusüksuses või eraldada munitsipaalkorter. Kohtule ei nähtu, arvestades seda, et kaebaja on viimased kakskümmend aastat olnud vastustaja sotsiaalhoolekande erinevate teenuste kliendiks ning vahelduva eduga kasutanud erinevaid teenuseid ning seejärel jälle vanglasse karistust kandma asunud, et vastustaja oleks teinud siinkohal kaebajale teenuse osutamisel kaalutlusvea või kuidagi õigusvastaselt käitunud. Nagu kohus ülal välja tõi, vastutab isik esmalt ise oma toimetuleku eest. Võttes arvesse kaebaja käitumist teenuse saamisel (sh oma kohustute pidevat mitte täitmist), on vastustaja õiguspäraselt langetanud valiku erinevate teenuste vahel ja taganud kaebajale lisaks talle määratud toetustele esmase teenusena varjupaigateenuse. Sellega on vastustaja oma esmased kohustused täitnud. Lisaks ei nähtu kohtule esitatud dokumentidest, et kaebaja oleks üldse 06.01.2020 vabanemise järgselt esitanud kirjalikku avaldust teenuse saamiseks. Samas märgib kaebaja, et ta käis sotsiaalhoolekande osakonnas kohapeal. Kaebajale on makstud välja nii toetused kui ka tagatud ööbimiskoht varjupaigas. Arvestades, et kaebaja asus juba 28.01.2020 uuesti vanglasse karistust kandma, siis isegi kui kaebaja taotlus teenuse osutamiseks sotsiaalmajutusüksuses või ühiselamus oleks kuulunud rahuldamisele (millised tingimused ei pruukinud olla täidetud, kuid mille kohta ei ole kohtule kumbki pool dokumentaalseid tõendeid esitanud – avaldus ja selle 7 kohta tehtud otsus), tuli arvestada mh sellega, et nendele teenustele on järjekord ning teenusele saamine eeldas ka lepingu sõlmimist (kaebaja ei väida, et ta oleks vastava lepingu sõlminud). Vastavat asjaolu näitab ka Määruse nr 25 (kehtetu) § 9 lg 1, mis sätestas, et teenuskoha vabanemise korral teeb hoolekandeosakond järjekorras olevale isikule ettepaneku sõlmida teenuseosutajaga leping. Arvestades, et kaebaja viibis vabaduses üksnes 21 päeva, siis arvestades üldteada olevat sotsiaalteenuste osutamise järjekordade pikkust Tallinna linnas on ilmselge, et vastustaja ei ole oma seadusega sätestatud kohustusi rikkunud tagades kaebajale ainult seadusega ettenähtud miinimumi varjupaiga teenuse näol. 11.04.2022 vabanemise järgmiselt on kaebaja vastava avalduse 14.04.2022 vastustajale teenuse saamiseks esitanud (dtl 211-213) ning kaebajale on toiminguna võimaldatud koht varjupaigas. Kuivõrd Tallinna linna õigusvastane tegevus puudub, siis ei ole võimalik ka kaebaja kahju hüvitamise taotlust rahuldada. Kohus peab veel vajalikuks selguse huvides märkida, et varjupaiga teenus jaguneb Tallinna linna kodulehel oleva info kohaselt kaheks -öömajaks ja varjupaigaks. Kodulehel on märgitud järgmine info: „Erinevalt öömajast, kuhu saab minna vaid öötundideks, on varjupaigas võimalik viibida ööpäevaringselt. Varjupaigateenust on võimalik saada ajutiselt vältimatu sotsiaalabi korras või pikemaajaliselt. Viimase puhul on tegemist resotsialiseerimisteenusega varjupaigas, mille käigus koostatakse inimesele teda kaasates individuaalne tegevusplaan, mis toetab inimese toimetuleku paranemist. Varjupaigas saab inimene hooldust, õendust, toitlustust ja nõustamist seni, kuni ta on võimeline edasi liikuma mõnele muule tema vajadustele vastavale teenusele (nt sotsiaalmajutusüksusesse, üldhooldusteenusele). Vältimatu sotsiaalabi korras tagatav varjupaigateenus on Tallinna elanikele tasuta. Pikemaajalisemat teenust kompenseeritakse inimese sissetulekust (nt töövõime toetusest, töövõimetuspensionist, rahva- või vanaduspensionist vms). Öömajas (ehk kodutute varjupaigas) tagatakse ööbimiskoht inimestele, kellel ei ole võimalik kasutada ööbimiseks muud kohta (nt oma kodu või sõbra kodu). Teenuse eesmärk on parandada või säilitada inimese toimetulekut ning vajadusel tagada inimesele pesemisvõimalus, riideja/või toiduabi, söögitegemise ja pesupesemise võimalused ja info muu abi kohta (sh dokumendi taotlemise, linnavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna pakutavate teenuste, toetuste jms kohta). Öömaja on üldjuhul avatud vaid õhtusel ja öisel ajal, mistõttu võib olla täiendavaks abiks võimalus kasutada kodututele mõeldud päevakeskust. Öömaja kasutamine Tallinna elanikele on tasuta.“ (Arvutivõrgus https://www.tallinn.ee/et/teenused/varjupaik-koduta-inimesele .) kättesaadav: Asjaolu, et kaebaja on ise otsustanud valida mitte kasutada varjupaiga teenust öömaja ja ka päevakeskuse näol, on tema õigus. Küll aga ei saa sellest kuidagi järeldada, et vastustaja oleks jätnud kaebaja õigusvastaselt tänavale ning alandanud sellega süüliselt kaebaja inimväärikust ning kaebajale tuleks sellest tulenevalt mõista välja mittevaralise kahju hüvitis. Otsuse teenust mitte kasutada tegi kaebaja ise ja selle eest ei pea vastustaja vastutama. Vastustaja ei saa ka sundida kaebajat nõuetele vastavat sotsiaalabi teenust vastu võtma ja seda kasutama. Võimaliku kahju põhjustas käesoleval juhul kaebajale tema enda käitumine. Kohus on seisukohal, et ka rahalise hüvitise väljamõistmine ei oleks põhjendatud muuhulgas kaebaja enda tegevuse tõttu. Arvestada tuleb, et kaebaja oleks saanud oma tänavale jäämist ja väidetavat inimväärikuse alandamist seoses tema väidetava tänavale jätmisega peale vanglast vabanemist 06.01.2020 ja 11.04.2022 ise vältida kasutades talle pakutud varjupaiga teenust (RVastS § 13 lg 1 p 4 ja VÕS § 139 lg 1). Samuti juhul, kui kaebaja ei nõustunud vastustaja otsustega temale varjupaigateenuse osutamisel, oleks tulnud tal kasutada esmaseid 8 õiguskaitsevahendeid ning vaidlustada vastustaja otsused vaidemenetluse korras või kohtus (vt RVastS § 7 lg 1 ja määrus nr 24 § 10 lg 5). Kaebaja ei ole ka seda teinud. Ka neil põhjustel tuleb jätta kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.
3. Kohus peab vajalikuks täiendavalt välja tuua, et alates 01.11.2022 viibib kaebuse esitaja Tallinna Sotsiaaltöökeskuses resotsialieerimisteenusel Tuulemaa 6 üksuses 27.10.2022 vastustaja otsuse alusel (mille aluseks on kaebaja 02.09.2022 avaldus teenuse saamiseks – isik vabanes vanglast 26.10.2022). Seega on käesoleval ajal kaebajale tagatud koht sotsiaalmajatusüksuses. Kahjuks on kaebaja korduvalt rikkunud temaga sõlmitud lepingut ning on jätnud teenuse eest tasumata, samuti pole kaebaja taotlenud detsembris toimetulekutoetust, millest tulenevalt on kaebajal tekkinud jälle üürivõlg ja mille tulemusena võib kaebaja kaotada koha sotsiaalmajatusüksuses (vt dtl 214). Seetõttu selgitab kohus kaebajale veelkord, et tema enda kohustus on täita sotsiaalabi saamise tingimusi ja käituda selliselt, et talle üldse oleks võimalik teenust osutada. Kohus leiab, et kaebaja käitumine ka käesoleval ajal teenusel olles näitab üheselt ja selgelt, et vastustaja tegi vaidlusalustel perioodidel arvestades kõiki asjaolusid kogumis kaebaja suhtes põhjendatud otsused tagades talle varjupaigateenuse osutamise. Menetluskulud
4. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 9