← Eesti

1-19-10225/120

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

) § 51 lg 1 mõttes ehk KVS § 2 lg 2 järgi ametiseisundi tekitamiseks kohase dokumendiga. 37. Ringkonnakohtuga ei saa nõustuda selleski, et süüteokoosseisu objektiivse külje tuvastamisel ei ole käskkirja M. M-ile teatavaks tegemata jätmisel tähtsust. Ekslikult pole sellele asjaolule õiguslikku 5

(8)1-19-10225 tähendust omistanud ka prokuratuur süüdistust esitades.

§ 60

lg 1 järgi loob õiguslikke tagajärgi ja on täitmiseks kohustuslik ainult kehtiv haldusakt.

§ 61

lg 1 järgi kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui selles ei ole ette nähtud hilisemat kehtima hakkamist. Isik, kes määratakse komisjoni liikmeks, on kindlasti haldusakti adressaat (

§ 11lg 1 p 2).

Praegusel juhul pole aga kahtluse alla seatud M. M-i väidet, et ta ei olnud käskkirjast teadlik ja nägi seda esimest korda alles pärast kahtlustatavana kinnipidamist.

  1. Iseenesest ei välista Riigikohtu praktika haldusakti kehtima hakkamist ka juhul, mil seda pole nõuetekohaselt teatavaks tehtud või kätte toimetatud. Asjaolu, kas isik teadis haldusaktist, on võimalik tuvastada ka konkludentselt. Nii on leitud, et kui isik tegutses korraldusest juhindudes ja selle alusel, pidi ta olema sellest teadlik ja korraldus on kehtiv (RKHK 12.10.2006, 3-3-1-48-06, p 16).
  2. Ehkki M. M. osales komisjoni töös ja täitis selle ülesandeid, ei võimalda kohtute tuvastatud asjaolud kolleegiumi hinnangul väita, et ta tegutses tingimata käskkirjast juhindudes. Ministeeriumi nõustamine ei pea toimuma ainult avalik-õiguslikus suhtes ja käskkirja alusel. Isegi kui pidada sellist nõustamist haldusülesande täitmiseks, ei kaasne sellega täidesaatva riigivõimu volituste kasutamist, mistõttu on isikut selle ülesande täitmiseks võimalik volitada ka tsiviilõigusliku lepinguga (halduskoostöö seaduse § 3 lg 4). Sotsiaalministeerium sõlmis Eesti Infektsioonhaiguste Seltsiga töövõtulepingud, mille kohaselt pidi töövõtja osalema komisjoni töös. M. M. pidi lepingute kohaselt olema üks töövõtja esindajatest komisjonis. Nende lepingutega ei tekkinud õigussuhet ministeeriumi ja M. M-i vahel, vaid M. M-i osalus seltsi lepinguliste kohustuste täitmises oli seltsi ja M. M-i vaheline õigussuhe. Isegi kui M. M. oli seltsi juhatuse liikmena lepingutest teadlik, ei oleks tal olnud kohustust uurida, kas tema staatust reguleerib mõni talle teatavakstegemata haldusakt.
  3. Järelikult ei saa väita, et M. M-il pidanuks tekkima kahtlus, et välja on antud teda kohustav haldusakt. Kuna M. M. ei teadnud ega pidanudki käskkirjast teadma, ei saanud käskkiri tema suhtes kehtida ega talle õiguslikke tagajärgi kaasa tuua (

§ 60lg 1).

  1. Ametiseisund saab tuleneda ka tehingust (KVS § 2 lg 2). Praeguses kriminaalmenetluses pole aga võimalik hinnata, kas M. M-i ametiseisund võis tuleneda ministeeriumi ja seltsi ning seltsi ja M. M-i vahel sõlmitud lepingutest nende koostoimes. Sellisest lepingute ahelast tuleneva ametiseisundi jaatamiseks tulnuks lisaks ministeeriumi ja seltsi vahel töövõtulepingute sõlmimisele tuvastada ka seltsi ja M. M-i vaheline õigussuhe, kuivõrd juhatuse liikme staatusest tulenes talle üksnes kohustus seltsi juhtida, mitte selle heaks muud tööd teha (RKHK 04.03.2020, 3-18-1740/36, p 16). Kuna aga süüdistuses sisustati M. M-i ametiseisundit üksnes käskkirja nr 74 kaudu, väljuks tema ametiseisundi tuvastamine muudel faktilistel alustel süüdistuse piiridest (kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 268 lg-d 1 ja 5).
  2. Eeltoodust tulenevalt on õige kohtute järeldus, et M. M. ei olnud ametiisik KVS § 2 mõttes ja KarS § 3001 lg 2 objektiivne koosseis ei ole täidetud. Kolleegium jagab ringkonnakohtu seisukohta, mille kohaselt pole täidetud ka süüteokoosseisu subjektiivne külg. Seega ei saa samuti kõne alla tulla M. M-i vastutus kõlbmatu süüteokatse eest. Järelikult on kohtud M. M-i põhjendatult õigeks mõistnud ja kassatsiooni rahuldamiseks ei ole alust. II
  3. Väljaspool kaebuse lahendamise piire toob kolleegium esile mõned kriteeriumid, millest lähtudes saab hinnata, kas isiku käitumine on käsitatav osalemisena otsuse sisulises suunamises KVS § 2 lg 2 p 1 mõttes. 6

(8)1-19-10225
  1. Ringkonnakohus selgitas kooskõlas Riigikohtu varasema praktikaga, et otsustamise sisulise suunamise käsitamine ametiisiku staatust loovana on fakti küsimus ja kellelegi karistusõiguslikus mõttes ametiseisundi omistamine lähtub nii isiku ametikohast ja -juhendist kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel (RKKK 20.03.2013, 3-1-1-95-12, p 14.2).
  2. Edasi esitas ringkonnakohus kriteeriumid, mida kõnealuse otsustuse tegemisel arvesse võtta. Nii pidas kohus oluliseks n-ö suunamistegevuse ja otsuse langetamise vahele jäävat ajavahemikku ja protsessuaalset seotust, leides, et mida kaugemale need üksteisest jäävad, seda vähem on põhjust otsuse sisulist suunamist jaatada. Samuti tuleb ringkonnakohtu hinnangul arvestada seda, kuivõrd otsuse tegemisel suunaja suuniseid järgitakse või neist kõrvale kaldutakse. Vähetähtis pole seegi, kas isik suunab otsuseid üksi või koos teistega – mida rohkem on arvamuse avaldajaid, seda väiksema kaaluga on iga arvaja mõju otsusele.
  3. Kolleegium nõustub, et mida lähemal otsuse suunamine ja tegemine üksteisele on (nii ajaliselt kui ka protsessuaalselt), seda lihtsam on näha nende omavahelist seost ja järeldada, et isik osales otsuse sisulises suunamises. Teisalt võib otsuse sisuliseks suunamiseks osutuda ka selline tegevus, mis jääb juriidiliselt väljapoole otsuse langetamise menetlust ja on sellest ka ajaliselt lahutatud. Seega ei ole ringkonnakohtu osutatud kriteeriumid eraldivõetult kuigi kaalukad. Niisamuti ei saa määravat tähtsust omistada sellele, kas otsuse suunaja arvamusega otsuse tegemisel arvestati, ega sellelegi, kas lisaks temale osales otsuse suunamises veel teisi isikuid, ehkki mõningane kaal võib neil aspektidel olla.
  4. Otsustamaks, kas isik osales otsuse sisulises suunamises, tuleb juhtumi asjaolusid silmas pidades hinnata, kui kaalukas oli tema roll otsuse tegemise protsessis, ja seda sisuliselt, mitte vormiliselt. Selle isiku mõju, kes nõustab eriteadmistele tugineva otsuse tegijat nende teadmiste osas, on seda suurem, mida spetsiifilisemad on tema teadmised ja mida suurem on nende teadmiste osakaal otsust mõjutavate tegurite hulgas. III
  5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 3, asendab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  6. septembri
  7. a otsuse põhjendused M. M-il ametiseisundi puudumise kohta käesoleva otsuse põhjendustega. Kassatsiooni jätab Riigikohus rahuldamata.
  8. Riigikohtule esitatud kirjalikes seisukohtades taotleb kaitsja prokuröri taandamist. Kaitsja ei viita seadusest tulenevale taandamisalusele, ent tema põhjendustest võib mõista, et mõeldud on alust, mis tuleneb KrMS § 52 lg-st 1 koosmõjus § 49 lg-ga
  9. Taotlusele lisatud kirjavahetus ei toeta aga kaitsja väidet, mille kohaselt on prokurör M. M-i ähvardanud. Prokurör on üksnes selgitanud kriminaalasja üld- ja kokkuleppemenetluses arutamise erisusi, jättes menetlusliigi valiku M. M-i otsustada. Prokuröri taandamise aluseid seega ei ole. Olukorras, kus kriminaalasi on jõudnud lõpplahendini, oleks prokuröri taandamine ka sisutu.
  10. Kaitsja palub hüvitada M. M-ile kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 3120 eurot. Taotluse ja sellele lisatud arve kohaselt osutas advokaat M. M-ile kassatsioonimenetluses õigusabi 26 tundi tasumääraga 120 eurot tunnis (sh käibemaks). Kolleegiumi hinnangul on kaitsja tunnitasu mõistlik, ent põhjendatuks ei saa hinnata kassatsioonimenetluses tehtud toimingute ajakulu. Kolleegium loeb KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes mõistliku suurusega kaitsjatasuks, mis tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt M. M-i kasuks välja mõista, 1040 eurot (sh käibemaks). Seejuures võtab kolleegium arvesse nii käesoleva asja mahtu ja keerukust kui ka asjaolu, et kaitsja sai vastuse koostamisel osaliselt tugineda juba varasemas menetluses kujundatud kaitsepositsioonile. 7
(8)1-19-10225 (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.