Obsah (13)

§ 113§ 29§ 77§ 362§ 116§ 196§ 101§ 115§ 128§ 42§ 39§ 139§ 365

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Andrea Lega Otsuse tegemise aeg ja koht 04.12.2020, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-1857 Tsiviilasi Amanar Ehitus OÜ hagi Osaü

§ 113lg 1 ls 2 sätestatud määras alates 19.05.2020 kuni kohustuse täitmiseni.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 4) Jätta põhihagi menetlemisega seotud menetluskulud hageja kanda. 5) Jätta vastuhagi menetlemisega seotud hageja menetluskulud 89,46% ulatuses kostja kanda. 6) Jätta vastuhagi menetlemisega seotud kostja menetluskulud 10,54% ulatuses hageja kanda. 7) Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks pärast kohtulahendi jõustumist. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7, Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Kohtu selgitus menetlusabi taotlemise kohta Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGEJA NÕUE JA HAGI ASJAOLUD

1. Hageja Amanar Ehitus OÜ (edaspidi: hageja) ja OÜ Ideal (edaspidi: kostja) sõlmisid
2. augustil
3. a kasutusrendi- ja teeninduslepingu nr 7746 (edaspidi: leping). Lepingu esemeks oli sõiduki Citroen Berlingo BlueHDi 120 kasutusrent koos lepingu punktis nr 6 märgitud mugavusteenustega, milleks olid muuhulgas tehnohoolduste, remontide ja teenuste haldus, kilometraaži ja sõiduki seisundi kontroll, kahjukäsitlus, sõiduki tagastusprotsessi haldus ja GPS süsteem. Tegelikkuses kostja lubatud teenuseid hagejale ei osutanud. Hoopis vastupidiselt kaasnes sellise teenusega hagejale tavapärasest autoliisingust rohkem ebamugavusi.
4. Lepingu alusel andis kostja hagejale üle uue sõiduki. Mõistlik isik saab eeldada, et uus sõiduk on töökorras ja probleemivaba. Seekord see nii ei olnud. Sõiduk oli algusest peale probleemne. Ligikaudu ühe aasta pikkuse kasutusaja vältel esines rohkesti juhtumeid, mille käigus ei saanud hageja sõidukist tulenevate probleemide tõttu oma klientidele kokkulepitud teenuseid osutada. Sõiduk lihtsalt ei käivitunud või jäi tee ääres seisma. Seejuures on oluline ka asjaolu, et hageja kasutas lepingu eset igapäevaselt oma majandus- ja kutsetegevuses Rootsi ja Norra Kuningriigis ning igal individuaalsel remondijuhtumil pidi hageja sõiduki tarnima Eesti 2 2-20-1857 Vabariiki, mille tagajärjel tuli hagejal pahatihti enda igapäevane majandustegevus peatada.
5. Esimesed kirjalikud pöördumised sõiduki järjepidevate ja esinduses korduvalt lahendamata probleemide kohta hakkasid hagejale tema töötajate poolt laekuma
6. a juunikuus. Töötaja pöördumisest saab lugeda, et sõiduki käivitamine on olnud sõidukil väga probleemine juba algusest peale ning selle sõidukiga tööülesandeid täita ei saa. Selle e-kirja kirjutamise ajaks oli sõiduk juba kahel korral margiesinduses remondis käinud (lisa 4 - hooldusajalugu), kuid probleem oli endiselt lahendamata, sest margiesinduse sõnul probleemi ei olnudki.
7. Esimest korda vajas lepingu ese remonti ligikaudu pool aastat pärast lepingu sõlmimist.
8. märtsil
9. a võeti lepingu ese remonti kuivõrd lähitulede pealt kaugtulede peale lülitades kustusid tuled ära ning esinesid järjepidevad probleemid sõiduki käivitamisega. Teist korda vajas lepingu ese remonti juba kuu aega hiljem.
10. aprillil
11. a oli hageja taaskord sunnitud äsja remonditud sõiduki Eesti Vabariiki tarnima, kuivõrd sõiduki roolis esines tugev vibratsioon. Ka kolmandal korral ei asunud kostja probleemikollet otsima, vaid vastas hagejale üleolevalt ja lakooniliselt „korras autot on suhteliselt keeruline remontida“ (lisa 5 - 26.06.
12. a kirjavahetus). Selleks hetkel oli hageja olukorras, kus tema majandus- ja kutsetegevus oli probleemse sõiduki tõttu juba korduvalt seiskunud, tema ettevõte kannatas tugeva materiaalseja mainekahju all ning tagatipuks temale justkui autopargi mugavusteenust pakkuv ettevõtja isegi ei vaevu tema probleemidesse süvenema ning sõiduki viga tuvastama. Sõiduk tagastati taaskord hagejale kui terve ja töökorras.
13. Juba nädal aega hiljem pöördus hageja töötaja järgmise e-kirjaga hageja poole täheldades, et sõiduk taaskord ei käivitu. Selles kirjas kinnitab hageja töötaja, et on remonditöökojas korduvalt sellest probleemist rääkinud, kuid tulemust endiselt ei ole (lisa 6 - 02.07.
14. a kirjavahetus). Hageja pöördumise peale vastas seekord kostja, et keegi ei oska teda aidata. Hagejat innustati otsima abi mujalt (lisa 7 - 04.07.
15. a kirjavahetus). Hageja viis siiski sõiduki taaskord esindusse. Seekord juba neljandat korda tuli hagejal taaskord remonti sõita juba
16. juulil
17. a ning viiendal korral juba
18. juulil
19. a. Seekord jäi sõiduk pikemalt remondiettevõtte valdusesse. Asendusautot hagejale ei antud.
20. augustil
21. a teatas kostja esindaja, et sõidukil endiselt viga ei tuvastatud (lisa 8 - 01.08- 18.11.2019 kirjavahetus, 01.08.2019 kostja e-kiri). Sõiduk tagastati taaskord hagejale kui terve ja töökorras.
23. oktoobril
24. a pöördus hageja uuesti täpselt samade probleemidega kostja poolt määratud autoabi numbrile. Abi sealt hageja ei saanud. Hageja teavitas kostjat, et rentis asendusauto ning et viib lepingu esemeks oleva sõiduki uuesti margiesindusse remonti. See pöördumine jäi kostja poolt täielikult vastuseta.
25. oktoobril
26. a viis hageja sõiduki taaskord remonti. Sellest hetkest kuni hagi esitamiseni ei ole hagejal olnud enam sõiduki valdust.
27. novembril
28. a pöördus hageja uuesti kirjalikult kostja poole. Ka see pöördumine jäi vastuseta.
29. novembril
30. a helistas hageja kostjale, mis tõi lõpuks kaasa ka kostja reageerimise ja kirjaliku pöördumise.
31. novembril
32. a tuvastati lõpuks sõiduki hädasid põhjustanud viga (lisa 8 - 01.08-18.11.
33. a kirjavahetus).
34. Hageja möönab, et teatud juhtudel tuleb ette tootepraaki ning ka uus sõiduk võib olla defektne. Sellisel juhul peakski rakenduma hageja poolt reklaamitud mugavusteenus. Olukorrale lahenduse otsimine peaks sellise teenuse puhul olema eelkõige kostja ülesanne. Ühtlasi tulnuks hagejale sel ajal, kui tal ei olnud võimalik lepingu eset kasutada, tagada asendusauto. Seda ei tehtud. Igal individuaalsel juhul pidi hageja oma majandus- ja kutsetegevuses tegevuse jätkamiseks rentima asendusauto mujalt ning maksma selle eest tasu. 3 2-20-1857
35. Täpselt 15 kuud pärast probleemse sõiduki üleandmist hagejale ning viiendal korral kui sõiduk oli probleemselt kostjale tagastatud, tuvastati veana näriliste tegevusest kaitsekarbis põhjustatud lühised. Kummastavalt ei parandatud sõidukit ka nüüd. Vastupidiselt hakati väitma, et hageja tegevus on põhjustanud sõiduki garantii kaotuse ning müüja endal süüd ei näe. Tuli välja, et algusest peale probleemidest vaevatud sõidukil, mis veetis suure osa oma esimesest eluaastast margiesinduses remondis, ei olnud tehtud hooldust. See omakorda tõi kaasa garantii lõppemise. Algas vaidlus selle üle, kes on garantii kaotuses süüdi.
37. detsembril
38. a algasid pooltevahelised kompromissiläbirääkimised tekkinud olukorra lahendamiseks (lisa 9 - 02.12.2019 hageja pöördumine).
39. detsembril
40. a edastas hageja kostjale tingimusliku ülesütlemisavalduse lepingu lõpetamiseks olukorras, kus pooled ei suuda vaidluse lahendamises kokku leppida hiljemalt
41. detsembriks
42. a (lisa 10 - 17.12.2019 hageja seisukohad ja ülesütlemisavaldus). Kostja esindaja palvel pikendas hageja hiljem seda tähtaega esmalt
43. jaanuarini
44. a. (lisa 11 – 23.12.2019 kostja pöördumine ja hageja vastus) ning hiljem veel
45. jaanuarini
46. a (lisa 12 - 09.01.2020 hageja pöördumine). Kuivõrd pooled selleks ajaks kompromissini ei jõudnud, siis lõppes pooltevaheline leping
47. detsembril
48. a

§-de 279 ja 362 (koostoimes) alusel.

1. Tänaseks on hageja kostja lepingurikkumise tulemusena kandnud kahju ning nõuab, et kostja tagastaks hagejale ülesöeldud liisingulepingu alusel tasutud 433,21 eurot ning hüvitaks: • kulutused asendusautole summas 5727,96 eurot (lisa 13 - 20.11.2019 Exli AB arve nr • 19373 ja selle tõlge); • kulutused sõiduki remondile summas 207,01 eurot (lisa 14 - 02.11.2019 hooldusarve ja selle tõlge); • kulutused õigusabile summas 1500 eurot (lisad 29 ja 30).
2. Kostja rikkus lepingut oluliselt. Vastavalt lepingu osaks olevale üldtingimuste p-le 5 „Teenused“ oli kostja keskseks kohustuseks lepingu täitmisel osutada hagejale teenuseid, mis vastavalt üldtingimuste p-le 5.1 lepiti poolte vahel eraldi kokku ning märgiti lepingu esilehel (lisa 15 – üldtingimused). Teenused, mida kostja pidi hagejale lepingu alusel vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele osutama on loetletud lepingu p-s 6 (lisa 1). Kõnealuste teenuste saamine oli hageja üks peamisi huvisid lepingu sõlmimisel, sest nagu ülal p-s 5 kirjeldatud, reklaamib kostja enda poolt pakutavat kui täisteenust, mis lahendab kõik teenuse tellija autopargi probleemid ja laseb teenuse tellijal pühenduda täielikult enda põhiärile. Kostja ei pakkunud hagejale lepingu p-s 6 kokku lepitud mugavusteenuseid (vähemasti mitte keskmise kvaliteediga) ning rikkus sellega enda lepingust tulenevat põhikohustust oluliselt.
3. Esmalt selgitab hageja teenuste sisustamisega seotud olukorda. Nimelt, üldtingimuste p-i 5.2 kohaselt peaks „teenuste täpsem kirjeldus ja nende sisu [olema] toodud lepingu lisaks olevas teenuste kirjeldus[es]“ (lisa 15). Teenuste kirjeldust sisaldavat lisa antud juhul sõlmitud ei ole. Lepingu sõlmimisel kuulusid lepingu juurde üldtingimused ning pakkumine nr 152307, mis koos lepinguga allkirjastati (lisa 16 - lepingu digitaalallkirjade kinnitusleht „allkirjastatud failid“). Lepingu p-s 6 loetletud teenuste kirjelduses ja nende sisustamises ei ole pooled lepingu sõlmimisel kokku leppinud, mis tähendab, et lepingu p-i 6 sisustamisel tuleb lähtuda

§-s 29 toodud lepingu tõlgendamise alustest. Kui üldjuhul tuleb lepingu tõlgendamisel vastavalt

§ 29

lg-le 1 lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, siis hageja ja kostja erimeelsuste tõttu lepingu p-s 6 toodud teenuste sisustamise osas ühisest tahtest lähtumine võimalik ei ole (vt kompromissiläbirääkimiste käigus esitatud poolte seisukohti antud küsimuses: lisa 9 - 02.12.2019 hageja pöördumine; lisa 17 - 12.12.2019 kostja vastus; ja lisa 10 - 17.12.2019 hageja seisukohad ja ülesütlemisavaldus). Seetõttu tuleb lepingu p-s 6 kokku 4 2-20-1857 lepitud teenuste sisustamisel võtta aluseks

§ 29muudes lõigetes, eelkõige lõigetes 4, 5 ja 6 sätestatud põhimõtted.

Kostja ei taganud hagejale töökorras sõidukit. Lepingu alusel anti hageja kasutusse uus, tehasegarantiiga sõiduk. Mõistlik isik võib eeldada, et uus sõiduk on tehniliselt korras ja probleemivaba ning sellega ei ole vaja pidevalt remondis käia. Antud juhul see nii ei olnud. Sõiduk oli juba algusest peale probleemne: sõiduk ei käivitunud, lähi- ja kaugtuled ei töötanud korralikult, poolteljega esinesid probleemid, kiirendamisel oli vibratsioon roolis jne (vt nt lisa 18 – 26.06.2019 hageja töötaja kiri hageja seaduslikule esindajale; lisa 6 – 02.07.2019 kirjavahetus, kus töötaja kirjeldab probleemi; lisa 4 – hooldusajalugu). Rohkem kui pool aastat enne lepingu ülesütlemist viibis sõiduk remondis pea iga kuu (vt all p 20.1), mõnedel kordadel isegi nädalaid, kuid probleemide allikas jäi ikkagi tuvastamata ja parandamata (lisa 4: hooldusajalugu; vt ka ülal p-te 7 - 12). Seesuguste probleemidega sõidukit ei saa pidada vastavaks tingimustele, mida mõistlik isik võis uue sõiduki rentimisel eeldada, s.t sõiduk ei vastanud vähemalt keskmisele kvaliteedile

§ 77lg 1 mõttes.

Kostja lepinguline kohustus oli tagada hagejale töökorras sõiduk. Seda nii lepingu p-s 6 kokku lepitud teenuse osutamise kaudu kui ka

§ 362lg 3 p-i 1 alusel.

Kui üldjuhul liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, siis

§ 362

lg 3 p 1 sätestab erandi olukorraks, kus liisingueseme või selle müüja on valinud liisinguandja, millisel juhul vastutab liisinguandja (antud juhul kostja) liisingueseme (antud juhul sõiduki) lepingutingimustele mittevastavuse eest. Lepingu esemeks olnud sõiduki ning selle müüja (VEHO Eesti AS) valis välja kostja vastavalt hageja soovidele (lisa 19 - 17.08.2018 kostja e-kiri pakkumisega nr 84096, milles vastusena kostja pakkumisele avaldas hageja soovi rentida sõiduk Berlingo, millest sai pakkumise nr 15230 alusel lepingu ese, lisa 20 – pakkumine nr 15230). Seega rikkus kostja lepingust tulenevat kohustust tagada kostjale töökorras sõiduk. Tegemist on olulise lepingu rikkumisega

§ 116

lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes, sest rikkumise tõttu ei olnud hagejal võimalik renditud sõidukit oma majandustegevuses planeeritud ja mõistlikul viisil kasutada, mis oli hageja huvi eelduseks leping sõlmida ning selle täitmist jätkata.

1. Kostja ei taganud hagejale täisteenusena mittetöökorras oleva sõidukiga tekkinud probleemide mõistlikku lahendust. Kostja võttis lepingu p-i 6 alusel täisteenuse raames muuhulgas endale kohustuse tagada tehnohoolduste ja remontide haldus, kindlustuste administreerimine ja kahjukäsitlus ning sõiduki tagastusprotsessi haldus. Täisteenusena ei suutnud kostja ühtegi eelloetletud teenust mõistlikul viisil ning vähemalt keskmisele kvaliteedile vastavalt pakkuda. Sisuliselt ei olnud hagejal üle poole aasta võimalik sõidukit mõistlikult kasutada: sõiduk, kas ei töötanud korralikult või viibis igakuiselt remonditöökojas, kuid kostja seda probleemi täisteenuse raames ei lahendanud, vähemasti mitte sellisel viisil, mida võis lepingu p-s 6 kirjeldatud teenuste eest maksev isik mõistlikult eeldada. Teiseks, ka siis kui novembris lõpuks probleemide allikas tuvastati, ei lahendanud kostja olukorda advekvaatselt ega lepingu p-s 6 ettenähtud kohustusi järgides. Nimelt, pärast mitmeid kuid sõidukiga „tegelemist“, avastati margiesinduse remonditöökojas, et „selle auto kaitsmekarpi olid närilised teinud pesa ja seal siis juhtmed/releed lühisesse ajanud. Avise kontaktisikule on Veho hoolduse poolt info ja video edastatud. Sellest tulenevalt tekkisid autol need erinevad probleemid, mida klient on kurtnud […]“ (lisa 8 – 01.08.-18.11.2019 kirjavahetus; kostja 18.11.2019 e-kiri). Üllatuslikult esitas kostja näriliste tõttu tekkinud kahjustuste parandusega seotud tööde arve hagejale kompenseerimiseks (lisa 21 - 12.11.2019 VEHO Eesti AS arve nr 3487147 summas 358, 86 eurot; lisa 22 - 30.11.2019 Avis arve nr 510541 summas 358,86 eurot). Näriliste poolt tekitatud kahju on olemuslikult hõlmatud kindlustusega, mis üldtingimuste punkti 6.1 järgi pidi olema kostja poolt tagatud. Veel enam, 5 2-20-1857 lepingu p-i 6 kohaselt pidi kostja täisteenuse raames tegelema kahjukäsitlusega ning administreerima kindlustusi. Asjaolu, et kostja tegi sõiduki korda ilma kindlustust kaasamata ning esitas seejuures arve hagejale, näitab, et rikkudes lepingu p-s 6 võetud kohustusi kostja tegelikkuses ei taganud hagejale täisteenust, mille eest hageja maksis. Kolmandaks, eitades täielikult enda vastutust ebakvaliteetse teenuse pakkumise eest, asus kostja hoopis hagejat süüdistama sõiduki hooldustingimuste rikkumises. Pärast seda, kui sõiduk viibis alates märtsist igakuiselt margiesinduses remondis, avastas kostja ning tema valitud teenusepakkuja, et hooldusvälp on ületatud ning hooldusgraafikut ei ole järgitud. Sellega seotud tehasegarantii lõppemises süüdistas kostja hagejat (lisa 8 - 01.
2. - 18.11.2019 kirjavahetus, 18.11.2019 kostja kiri; lisa 23 - 21.11.2019 kirjavahetus). Hageja jaoks on sellised süüdistused pahatahtlikud. Lepingu p-i 6 järgi pidi kostja tagama tehnohoolduste halduse. Sõiduk viibis pea iga kuu margiesinduses remondis, kuid hooldust sõidukile ei tehtud. Veel enam, kostja on asunud seisukohale, et hooldus jäi tegemata, sest hageja oleks pidanud vastavast vajadusest kostjat teavitama (lisa 23 – 22.11.2019 kirjavahetus). Hagejale jääb täielikult arusaamatuks, kuidas sai hagejalt eeldada, et ta teavitab eraldi veel ka hoolduse vajadusest olukorras, kus sõiduk viibis pidevalt margiesinduses remondis. Vastupidiselt eeldas hageja, et margiesinduses teostatakse sõiduki korrasoleku tagamiseks kõik vajalikud toimingud, sh tehakse hooldus. Hagejale tuli täieliku üllatusena, et sõidukile on hooldus tegemata ning et kostja, kes lepingu pi 6 alusel võttis kohustuse tagada sõiduki seisundi ja kilometraaži kontroll ning hallata tehnohooldusi, ei ole seda teinud. Vastavast vastutusest vabanemiseks on kostja hakanud p-s 6 loetletud teenuste sisu taganjärgi kompromissiläbirääkimiste käigus meelevaldselt mõtestama endale sobival viisil, väites tegelikkusega vastuolus olevalt, et teenuste sisukirjeldus oli hagejale lepingu sõlmimisel teada, kuigi teenuste sisu kirjeldavat lepingu lisa vastavalt üldtingimuste p-le 5.1 ei sõlmitud ning kostja ei ole teenuste sisu puudutavad infot hagejale ka muul viisil edastanud (vt ülal p 18; lisa 17 – 12.12.2019 kostja vastus; lisa 10 – 17.12.2019 hageja seisukohad ja ülesütlemisavaldus, p 3). Lepingu

§ 29

tõlgendust järgides on kostja jätnud lepingu p-s 6 kokku lepitud täisteenuse osutamata: (i) lepingu eesmärgiks oli tagada hagejale autopargihalduse täisteenust, et hageja saaks keskenduda enda äritegevusele ning kostja pidi tegelema kõikide autopargi probleemide lahendamisega. Hagejaga sarnane mõistlik isik võis eeldada, et kui lepingu p-i 6 järgi võtab hageja endale kohustuse tagada sõiduki seisundi ja kilometraaži kontroll, siis hõlmab samas punktis tood hooldusteenuse haldus ka seda, et sõiduk suunatakse õigeaegselt hooldusesse tagamaks sõiduki korrasolek (

§ 29lg 4 ja 6).

Olukorras, kus sõiduk viibis niikunii pidevalt kostja valitud margiesinduse remonditöökojas (kellega suhtles kostja), ei saanud hagejalt igal juhul eeldada, et ta hoolduse vajadusest veel eraldi teavitama peaks. Sellisel juhul muutuks kostja pakutav täisteenus olemuslikult sisustuks ning jääb arusaamatuks, mida tehnohoolduste haldamisteenus hagejale üldse pakkuma pidi. (ii) sõiduki hooldusvälp oli 25 000 km või üks aasta (lisa 20 - 17.08.2018 pakkumine nr 15230 (lepingu lisa)). 17.03.2019 tehti margiesinduses sõidukile 17 280 km pealt hooldus, ilma, et hageja oleks hoolduse vajadusest teavitanud (lisa 4 - hooldusajalugu). Kuivõrd juba esmane hooldus tehti margiesinduses vastavalt vajadusele, ei saanud hageja kuidagi arvata, et edaspidi sõiduki viibimisel margiesinduses kontrollis, sõidukile hooldust ei tehta (

§ 29lg 5 p 6).

Hageja isegi ei osanud arvata, et sõidukil on hooldus tegemata või et sõiduk vajab hooldust, sest tulenevalt hiljem tuvastatud näriliste tekitatud kahjustusest kaitsekarbist, põlesid vaheldumisi erinevad märgutuled ning hageja eeldas, et sõiduki margiesindusse kontrolli viimisel tegeletakse kõigi sõiduki seisukorrast oluliste probleemidega, sh hooldusega. Seda kinnitas ka poolte senine praktika. Neljandaks pidi kostja lepingu p-i 6 järgi tegelema ka sõiduki tagastusprotsessiga. Olukorras, 6 2-20-1857 kus pea poole aasta jooksul ei suudetud sõiduki tehniliste probleemide allikat tuvastada, oleks kostja pidanud tegelema probleemse sõiduki müüjale tagastamisega ning hagejale uue sõiduki muretsemisega, mitte tühipaljalt möönma, et probleemiga ei osata midagi peale hakata.

1. Kostja ei taganud hagejale asendusautot. Kostja lepinguline kohustus oli võimaldada hagejale piiramatu päevade arvuga asendusauto. Mitte ühelgi korral, mil sõiduk ei olnud töökorras või viibis remondis, ei taganud kostja hagejal asendusauto kasutamist – sellist võimalust isegi ei pakutud. Seda olenemata asjaolust, et tegemist on sedavõrd tähtsa lepingu punktiga, et see kirjutati lepingu teksti läbiräägitavasse osasse lausa kahel korral: lepingu p-d 6 ja
2. Hageja pidi asendusauto omal käel rentima ning selle eest ise tasuma. Kindlus, et hagejale on tagatud asendusauto ajal, mil sõiduki kasutamine on takistatud, oli hageja jaoks äärmiselt tähtis. Asendusauto tagamine oli täisteenuse osutamisel üks kesksetest kostja kohustustest. Sellise kohustuse mittetäitmine on lepingu oluline rikkumine.
3. Kokkuvõttes, isegi kui ülalkirjeldatud rikkumised eraldivõetuna ei ole piisavalt tõsised, et käsitleda neid lepingu olulise rikkumisena, siis kogumis lõid nad hageja jaoks olukorra, kus hageja sisuliselt ei saanud täisteenust, mida kostja lepingu p-6 alusel pakkuma pidi. Hageja jäi selle tulemusena olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Täisteenuse saamine oli hageja huvi eeldus lepingu sõlmimisel ning selle jätkamisel. Seetõttu on kostja rikkumised kogumis käsitletavad olulise lepingurikkumisena

§ 116lg 2 p-de 1 ja 2 mõttes.

Lepingu kostjapoolse olulise rikkumise tõttu ütles hageja lepingu üles (lisa 10 - 17.12.2019 hageja seisukohad ja ülesütlemisavaldus; vt ka ülal p 15). 16. Hagejal on ülesöeldud lepingu alusel õigus nõuda tasutud liisingumakse tagastamist

§ 196lg 4 järgi.

Hageja viis sõiduki 31.10.2019 järjekordsesse remonti. Sellest ajast hagejal sõidukile valdust ei ole olnud ning ta ei ole sõiduk kasutanud. Novembris väljendas hageja, et ta ei ole teenust saanud, tal ei ole enam teenuse vastu huvi ega nõustunud teenuse eest maksma (lisa 8 – 01.08 – 18.11.2019 kirjavahetus; 02.11.2019 hageja kiri). Täiendavate probleemide vältimiseks tasus hageja siiski arve, kuigi tal ei olnud kostja ebakvaliteetse teenuse vastu enam huvi ning ütles lepingu üles. Tuginedes

§ 196

lg-le 4 ning 189 lg-le 1 nõuab hageja, et kostja tagastaks talle 01.11.2019 kostja arve nr 2117487 (liisinguteenus 2019 november) alusel tasutud summa 433,21 eurot (lisa 26 - 01.11.2019 Avise arve nr 2117487). 17. Hagejal on õigus nõuda lepingu rikkumisega seotud kahju hüvitamist

§ 101lg 1 p 3 ja lg 2 järgi.

Ülalkirjeldatud rikkumised ei ole vabandatavad ning kostja vastutab oma lepingurikkumiste tõttu hagejale põhjustatud kahju eest.

§ 115

lg 3 kohaselt on hagejal käesoleval juhul õigus nõuda kahju hüvitamist täiendavat tähtaega määramata, kuivõrd esinevad

§ 116lg 2 punktides 1 ja 2 märgitud asjaolud.

Nõude eeldused on täidetud: • kulutused asendusautole: tegemist oli hageja jaoks äärmiselt olulise lepingulise kohustusega. See lepingurikkumine on toonud kaasa kahju, mis pidi olema kostjale ettenähtav ning mis on otseselt põhjuslikus seoses kostja tegevusega. Hageja on kõikidel remondi juhtumitel majandus- ja kutsetegevuse seiskumise vältimiseks pidanud asendusauto rentima mujalt ning on seeläbi juba ainuüksi asendusauto autorendi tõttu kannatanud kahju summas 59 800 SEK, mis on Eesti Panga andmetel 30.12.

1. a seisuga (arve maksmise tähtaeg) 59 800 / 10,4400 = 5727,96 eurot (lisa 27 – 30.12.2019 valuutakursid; lisa 13 - 20.11.2019 Exli AB arve nr 19373 ja selle tõlge). • kulutused sõiduki remondile: Kostja lepinguline kohustus oli tagada hagejale töökorras sõiduk. Kuivõrd kostja poolt korraldatud autoremont mitmel korral sõiduki puudusi ei likvideerinud, siis oli hageja sunnitud sõidukit remontima ka oma vahendite arvelt. Hageja on kulutanud sõiduki omapoolsele parandamisele 2173 SEK, mis on Eesti Panga andmetel 7 2-20-1857 • 08.02.
2. a seisuga (arve maksmise tähtaeg) 2713 / 10,4973 = 207,01 eurot (lisa 28 – 08.02.2019 valuutakursid; lisa 14 - 02.11.2019 hooldusarve ja selle tõlge). kohtuvälised kulutused hüvitise saamiseks (

§ 128

lg 4): hageja on pöördunud Advokaadibüroo Lepmets & Nõges poole ning on seeläbi proovinud enne hagiavalduse esitamist jõuda kohtuvälise lahenduseni. Sellise lahenduseni jõudmiseks ja oma nõuete esitamiseks tegi hageja kulutusi õigusabile summas 1500 eurot (ilma käibemaksuta; lisa 29 – 03.12.2019 õigusabiarved; lisa 30 – 18.12.2019 õigusabiarved). Hageja nõuab selle kulu hüvitamist kostjalt. 18. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja: ülesöeldud lepingu alusel tasutud 433,21 eurot; lepingu rikkumisega tekitatud kahju summas 7434,97 eurot; viivis

§ 113

lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõuete täieliku täitmiseni.

1. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja järgmist. Hageja ei vaidle vastu, et üks osa pooltevahelisest võlasuhtes on olemuselt liising. Liisingu olemusest tulenevalt on pooled omavahelist lepingut vastavalt üldlevinud mõistele nimetanud kasutusrendiks; nii nagu on viidatud ka pooltevahelise lepingu osaks olevas üldtingimuste pealkirjas (hagiavalduse lisa 1, digikonteiner). Teine osa pooltevahelisest võlasuhtest on kujundatud aga teenuse osutamise lepinguga. Nii on ka pooltevahelise lepingu osaks oleva üldtingimuste pealkiri kasutusrendi- ja teenindusleping, mille p-i 1.22 järgi pidi hageja (liisinguandja) pakkuma kostjale (liisinguvõtjale) tema poolt tellitud teenuseid, mis on märgitud pooltevahelise lepingu esilehel, reguleeritud punktis 5 ning kirjeldatud täpsemalt teenuste kirjelduses. Kostja nimetab pooltevahelist võlasuhet mugavdatult ühise nimetajaga täisteenusliising (nt kostja vastuse p 2.2.1). Sõltuma sellest, kuidas pooltevahelist võlasuhet nimetada, vastutab kostja Sõiduki puuduste ja töökorras oleku eest nii (i) poolte vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevalt kui ka (ii) poolte vahel sõlmitud teenuste osutamise lepingust tulenevalt.
2. Hageja nõustub kostjaga, et tavapäraselt ei tulene liisingulepingust

§ 362

lg-s 3 sätestatud üldpõhimõttest lähtuvalt liisinguandajale vastutust liisingueseme ebakvaliteetsuse eest. Käesoleval juhul ei ole kostja olnud aga üksnes traditsionaalses krediteerija rollis. Erinevalt traditsionaalsetest liisinguandjatest, kellele on kostja enda vastuse p-s 2.1.3 ka viidanud, on kostja ärimudel ülesehitatud nii, et liisingulepingu eseme müüja ning liisingulepingu ese valitakse välja vastavalt kostja poolt pakutavale. Nii valis antud juhul liisingulepingu esemeks oleva Sõiduki ja selle müüja faktiliselt välja kostja. See tähendab, et käesolevas asjas kohaldub

§ 362

lg 3 p 1 sätestatud erand ning kostja vastutab Sõiduki puuduste ja mitte töökorras oleku eest.

1. Hageja esindaja (X) kohtus kostja esindajatega (A ja B) kostja kontoris
2. a augusti esimeses pooles, kus hageja esitas soovi liisida kaubik ning sellest lähtuvalt arutati erinevaid sõiduki variante. Hageja ei olnud endale sobivat sõidukit ega selle müüjat välja valinud. Vastupidiselt, hageja pöörduski kostja poole selleks, et kostja kui turul tuntud autorendi ettevõtte leiaks enda koostööpartnerite ja kontaktide kaudu hagejale sobiva sõiduki. Lähtuvalt hageja kirjeldatud soovidest ja vajadusest valiski kostja välja nii sõidukite müüjad kui ka konkreetsed sõidukid, mida hagejale pakkus. Kohtumisele järgnenud esimeses e-kirjas hagejale kirjeldab kostja võimalikke saadaval olevaid sõidukeid, lubades peatselt ette valmistada konkreetsete sõidukite pakkumised (kostja vastuse lisa 2 „13.08.2018 kostja e-kiri hagejale“). Järgmises e-kirjas saadab kostja hagejale kolme sõiduki pakkumised, millele on lisatud konkreetset sõidukit puudutavad detailid (hagiavalduse lisa 19 „17.08.2018 kostja e-kiri pakkumisega nr 84096“). Hageja valida jäi vaid see, kas ja millise kostja välja valitud sõiduki ta on valmis liisima. Kostja valis välja ka lepingu esemeks oleva konkreetse sõiduki ja valmistas 8 2-20-1857 sõiduki hagejale üleandmiseks ette. Hagejale ei sobinud ükski kostja 17.08.2019 e-kirjas pakutud sõiduk, vaid palus kostjal leida vanemat tüüpi kerega Berlingo (hagiavalduse lisa 19 „17.08.2018 kostja e-kiri pakkumisega nr 84096“, hageja esindaja X vastus). Selle peale vastas hageja esindaja A: „kui kohe reageerime siis ehk leiame“. Kostja tegi hagejale seejärel liisingulepingu eseme suhtes uue pakkumise (lisa 1 – 17.
3. – 21.08.2018 hageja ja kostja vaheline e-kirjavahetus; 17.08.2018, 09:15 ja 17.08.2018, 10:34 Ai (kostja) e-kiri). Hageja kinnitas, et ta on valmis liisima kostja välja valitud punase Berlingo, misjärel alustas kostja vajalike toimingutega, et leping sõlmida ja lepingu esemeks olev Sõiduk hagejale üle anda (lisa 1 – 17.
4. – 21.08.2018 hageja ja kostja vaheline e-kirjavahetus; 17.08.2018, 11:04 hageja ekiri jj kirjavahetus). Kostja valis välja Sõiduki müüja ning organiseeris kogu ostuprotsessi. Hagejal puudus igasugune roll selles, kellelt kostja hageja vajadusetele ja soovidele vastava sõiduki ostab. Esiteks, kostja valis välja kellelt võtta hageja kirjeldatud vajadustele vastavate sõidukite pakkumised. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et pakkumised on tehtud otse kostjale, mille kostja seejärel edestas hagejale. Nii on ka lepingu juurde kuuluva ning lepingu esemeks oleva Sõiduki pakkumine nr 152307 koostatud müüja (VEHO) poolt kliendiks nimetatud AVIS AS-le (hagiavalduse lisa 1 „leping 7746“, digikonteineris olev pakkumine; ja hagiavalduse lisa 20). Teiseks, puudus hagejal igasugune otsekontakt mistahes potentsiaalse müüjaga, sh lepingu objektiks oleva Sõiduki müüjaga. Nagu on kostja ka ise enda vastuse p-s 2.3.4 kinnitanud suhtles kostja erinevate müüjatega, et leida hageja vajadustele vastav sõiduk ning võttis müüjatelt konkreetsete sõidukite pakkumised. Sellega aga kostja roll ei piirdunud. Kostja organiseeris ka lepingu esemeks oleva Sõiduki broneerimise, Sõiduki ettevalmistamise hagejale üleandmiseks ja viis läbi muud vajalikud toimingud tehingu toimumiseks (lisa 1 – 17.
5. – 21.08.2018 hageja ja kostja vaheline e-kirjavahetus; 17.08.2018, 11:27 kostja kiri, 17.2018, 11:56 hageja kiri; 21.08.2018 08:30 kostja kiri). Seega valis liisingulepingu eseme müüja kostja, mitte hageja.
6. Üldtingimuste p 2.2 ei välista kostja vastutust Sõiduki puuduste ja mittetöökorras oleku eest. Esiteks, arvestades kostja pakutava täisteenusliisingu olemust, eelkõige seda, et liisitava sõiduki ning selle müüja valib kostja (eelduslikult enda koostööpartnerite poolt pakutavatest), kes seejärel võtab lepingu alusel erinevate teenuste pakkumisega mitmeid kohustusi, mille sisuks on tagada sõiduki töökord (nagu sõiduki seisundi kontroll, regulaarsed tehnilised ülevaatused jne), on kostja vastutuse välistamine sõiduki kvaliteedi ja töökorra tagamiseks pakutavate teenuste eest tühine üldtingimus

§ 42lg 1 mõttes.

Täisteenusliisingu olemust arvestades kahjustab kostja vastutuse piiramine lepingus kokkulepitud kohustuste täitmise eest ebamõistliku liisinguvõtjat, käesoleval juhul hagejat. Teiseks, isegi kui Üldtingimuste punkt 2.2 ei ole olemuslikult tühine, siis ei ole see hageja ja kostja vahelises suhtes kohaldatav. Hageja ja kostja vahelise liisingulepingu eseme ja selle müüja valis faktiliselt kostja. Seda kinnitab lepingueelsete läbirääkimiste protsess. Üldtingimuste p 2.2 kohaldamine, mis välistab kostja vastutuse sõiduki ja selle müüja valiku eest, saab olla kohaldatav üksnes olukorras, kus sõiduki ja selle müüja on valinud liisinguvõtja, mitte olukorras, kus liisingulepingu esemeks oleva konkreetse sõiduki ja selle müüja on liisinguandjana valinud kostja.

1. Kostja poolt osutatavaid teenuseid reguleerivad järgmised lepingu dokumendid ja punktid: • Lepingu nr 7746 p 6, milles on loetletud hageja tellitud ning kostja poolt pakutavad teenused; • Üldtingimuste p 1.22, mis defineerib „teenuseid“, kui „liisinguvõtja poolt tellitud ja liisinguandja poolt liisinguvõtjale poolt pakutavad teenused, mis on märgitud lepingu esilehele, reguleeritud lepingu p-s 5 ning kirjeldatud täpsemalt teenuste kirjelduses.“ • Üldtingimuste p 1.23 mis defineerib „teenuste kirjelduse“, kui „liisinguandja poolt pakutavate teenuste kirjeldus. Teenuste kirjeldus on lepingu lahutamatu osa ja on 9 2-20-1857 • kättesaadav liisinguandja kodulehel.“ Üldtingimuste p-d 5.1 – 5.
2. Eeltoodust järeldub, et poolte vahel kokku lepitud teenuseid peaks sisustama Avise kodulehel avaldatud „teenuste kirjeldusest“ (Üldtingimuste p 1.22, 1.23 ja 5.2). Avise kodulehel „teenuste kirjeldust“ ei ole ega ole kunagi olnud. Kostja esitanud tõendina „Autokasutaja meelespea“ (kostja vastuse lisa 3), mis samuti ei ole Avise veebilehel kättesaadav, kuid mille väidetavalt on hagejale e-maili teel enne lepingu sõlmimist saatnud kostja töötaja A (kostja vastuse p 2.4.5). Kõnealune dokument ei ole ülal ps 7 ja p-s 8 selgitatut arvestades pooltevahelise lepingu osa ega ole pooltele seetõttu õiguslikult siduv. Isegi kui Meelespeast oleks võimalik lähtuda teenuste sisu tõlgendamisel, ei tulene sellest seesugused poolte õigused ja kohustuse nagu kostja on püüdnud näidata. Kostja vastuse lisana 2 esitatud A’i
3. augusti
4. a e-kirjale tuginedes ei saa lugeda tõendatuks, et hagejale kõnealune Meelespea kunagi üldse saadeti ning et hagejal oleks olnud võimalik sellega tutvuda. Esiteks, kirja adressaat X (hageja seaduslik esindaja) on püüdnud teha kõik võimaliku, et kõnealust e-kirja enda postkastist leida. Paraku edutult. Teiseks, e-kirja koopia on esitatud viisil, millest ei ole näha, et Meelesepea oleks kirjale manusena üldse lisatud. Kuivõrd X ka ei mäleta, et ta oleks kunagi Meelespea’ga saanud tutvuda või et ta oleks kunagi A’i
5. augusti
6. a e-kirja saanud, on tekkinud kahtlus, kas kiri ja Meelespea mistahes põhjustel hagejani üldse jõudis (nt tehnilised põhjused, inimlik eksimus vms). Seega tuleb kostjal tõendada, et Meelespea ja A’i
7. augusti
8. a kiri on hagejale üldse saadetud (näiteks serveri logide kaudu).
9. Hageja esitab kõneeristuse väljavõtte perioodi 30.06.2019 - 03.12.2019 kohta (lisa 2– kõnede eristuste väljavõte), kust nähtub, et hageja on lisaks e-kirjadele lugematu arvu kordi ka helistanud Avise telefoni numbrile +372 667 1505 (asjakohased kõned joonitud sinisega). Seega isegi juhul, kui kohus peab võimalikuks lähtuda teenuste sisustamisel kostja poolt kohtule esitatud Meelespeast, siis on hageja Sõiduki remondivajadusega seonduvate probleemidega pöördunud Avise telefoni numbrile.
10. Sõiduki problemaatilisus oli kostjale teada, sest hageja oli kostjat neist teavitanud nii Avise nr-le helistades kui kostja esindajatele kirjutades (lisa 2 – kõne eristuste väljavõte; hagiavalduse lisa 5 „26.06.2019 kirjavahetus). Kuigi kostja teadis sõiduki problemaatilisust, ei organiseerinud ta hagejale vajalikku ning asjakohast hooldus või remonti nagu on kostja enda vastuse p-s 2.4.6 on kirjeldatud. Vastupidiselt avaldas kostja vaid lootust, et ehk suudetakse probleem margiesinduses lahendada (hagiavalduse lisa 5 „26.06.2019 kirjavahetus) ning möönis, et keegi siin aidata ei oska (hagiavalduse lisa 7 „04.07.2019 kirjavahetus“). Eeltoodu kinnitab ning tõendab, et kostja poolt puuduliku kvaliteediga teenuse pakkumise põhjuseks ei saa kuidagi pidada kostja alusetut ja tegelikkusele mittevastavat väidet justkui hageja ei oleks probleemide lahendamiseks kostja poole pöördunud. Süü ja vastutus Lepingu p-s 6 kokku lepitud remondi ja tehnohooldustega seonduvate teenuste ebakvaliteetsuse eest tuleb omistada kostjale mitte hagejale, sest teenuste ebakvaliteetsuse põhjuseks on olnud kostja tegevusetus, ebapiisavad juhised, ebaadekvaatne garantiiremont ning suutmatus korraldada ja organiseerida Sõidukile adekvaatset remonti ja hooldust ning lahendada kõik hageja autopargi probleemid nii nagu kostja oma teenust on reklaaminud.
11. Kilometraaži kontroll. Kostja väidab enda vastuse p-des 2.4.9, et kilometraaži kontrolli teenus ei ole mitte ühelgi juhul seotud hooldusvälbaga, vaid on hoopis olnud vajalik lisakilometraaži (lubatud läbisõidu) ületamise tasu arvestamiseks. Hageja peab sellist käsitlust 10 2-20-1857 ebaloogiliseks ning teenuste osutamise kokkuleppe olemuse ja eesmärgiga vastuolus olevaks. Kilometraaži teenuse sisu ei ava mitte ükski lepingu dokument (vt ülal pd 7 ja 8). Seda, mida kilometraaži kontrolli teenus endast kujutab, ei ole selgitatud isegi Meelespeas. Seetõttu tuleb kõnealust teenust sisustada lepingute tõlgendamise üldistest põhimõtetest lähtuvalt. Üldtingimuste p-s 3.4 sätestab liisinguvõtja kohustuse tasuda liisinguandjale läbisõidupiirangut ületavat kilomeetritasu. Järelikult on läbisõidu (kilometraaži) järgimine kilomeetritasu maksmise kohustuste tuvastamiseks liisinguandja ehk antud juhul kostja huvides, mistõttu kontrolliks liisinguandja lubatud kilometraaži sõltumata sellest, kas liisinguvõtja on „kilometraaži kontrolli“ teenuse tellinud või mitte. Puudub igasugune loogiline põhjendus, miks peaks liisinguvõtja (antu juhul hageja) tellima endale liisinguandja (antud juhul kostja) huvidest lähtuva tasulise teenuse. On ilmne, et kostja ei ole lubatud läbisõidu ületamise vältimiseks hageja huvides kilometraaži jälgimisega ka reaalselt ka tegelenud. Lepingu p-i 9 ja 10 järgi on lubatud läbisõit olnud 2 500 km kuus. Vaadates Sõiduki registreeritud läbisõitu on ilmne, et igakuine läbisõit on seda ületanud: aprilli läbisõit on olnud näiteks 5490 (=22 770 – 17 280), mai ja juuni keskmine läbisõit 5 706,5 (=34 183 – 22 770/2) jne. Kostjale on olnud eeltoodud informatsioon hooldusajaloost teada, kuid kuu keskmisele lubatud kilometraaži ületamisele ei ole kostja kordagi hageja tähelepanu juhtinud. Kui kostja soovib väita, et „kilometraaži kontrollimise“ teenust on pakutud hageja huvides lubatud läbisõidu jälgimiseks, siis järelikult ei ole ka seda teenust vastavalt Lepingule tagatud. Arvestades pooltevahelise lepingu eesmärki ja olemust peab hageja poolt makstav teenus kandma lisandväärtust hageja jaoks. Selliselt tuleb lepingus kokkulepitud teenuseid ka sisustada. Hageja on seisukohal, et isik, kes on tasulise teenusena tellinud „kilometraaži kontrolli“ kombinatsioonis teenustega, mis sõltuvad läbitud kilometraažist, võib mõistlikult eeldada, et seesuguste teenuste osutamiseks kilometraaži ka jälgitakse. Vastasel juhul muutub „kilometraaži kontroll“ kui teenus olemuslikult sisutuks. Igal juhul oleks mõistliku eelduse põhimõttega vastuolus ning hageja kahjuks tõlgendus, kus „kilometraaži kontrolli“ teenust tagatakse vastavalt kostja tõlgendusele üksnes Lepingu p-s 9 ja 10 sätestatud lubatud läbisõidu jälgimiseks, kuid Lepingu p-s 8 sätestatud hooldusvälba jälgimiseks mitte.
12. Sõiduki seisundi kontroll. Teenuse sisustamisel ei ole samuti võimalik lähtuda ühestki lepingudokumendist ega ka mitte Meelespeast. Seetõttu tuleb ka siin arvestada Lepingu olemust ja eesmärki ning lähtuda hagejaga sarnase mõistliku isiku printsiibist ja vajadusel tõlgendada teenuse sisu kostja kahjuks. Kostja on enda vastuse p-des 2.4.12 esitanud oma nägemusest lähtuvalt järgmise tõlgenduse: „sõiduki seisundi kontroll on lisateenus eelkõige klientidele, kelle autopargis olevate sõidukite kasutajad pidevalt vahetuvad (nt ehitusettevõtted, kus sõidukiga sõidavad erinevad töötajad). Kostja teeninduse konsultant lepib kliendiga vajaduse põhiselt või korra aastas kokku sõiduki seisundi kontrolli. […] Kliendile edastaks info vajalike tööde kohta […].“ Hageja ei vaidle vastu, et kõnealust teenust on võimalik ka sellisena sisustada, ilma et see oleks lepingu eesmärki ja olemust arvestades ebamõistlik. Paraku viib ka selline tõlgendus järelduseni, et kostja ei ole hagejale vastavat teenust taganud. Sellest ka hageja väide, et kui kostja oleks täitnud lepingust tulenevat kohustus ja korraldanud Sõiduki seisundi kontrolli, ei oleks saanud tekkida olukorda, kus sõltumata Sõiduki pidevast viibimisest margiesinduses, ei olnud ikka vajalikud tööd Sõiduki korrasoleku tagamiseks teostatud (sh tehnohoolduse, vajalikud õlide vahetused jne).
13. Kindlustuse administreerimine ja kahju käsitlus. Kostja nõudis hagejalt väidetavalt näriliste tekitatud kahjude kõrvaldamisega seonduvate kulude hüvitamist summas 358,86 eurot (vt hagiavalduse p 20.2). Hageja on pidanud vastavat nõuet põhjendamatuks, olles seisukohal, et tegemist on kahjuga, mis olemuslikult on kaetud (kasko)kindlustusega. Seda arvamust väljendas hageja juba enda 17.12.2019 seisukohas (hagiavalduse lisa 10), misjärel esitas kostja 11 2-20-1857 näriliste kahjustustega seonduvate kulude osas hagejale kreeditiarve summas 358,86 eurot (lisa 4 – 20.12.2019 kreeditarve nr 1902559). Kostja on enda vastuse lisadena 5 ja 6 esitanud BTA Kindlustusega sõlmitud sõidukikindlustuse poliisi ning sõidukikindlustuse tingimused. Poliisi kohaselt on Sõidukil kogukindlustusrisk, mis sõidukikindlustuse tingimuste p-i 2.1.1 järgi tähendab, et kindlustustjuhtumiks on mis tahes ootamatu ja ettenägematu kahjustumine, sealhulgas liiklusõnnetus ja loodusõnnetus, tulekahju, vandalism, vargus, välja arvatud punktis 2.3 nimetatud juhtumid. Näriliste tekitatud kahju on olemuslikult ettenägematu kahjustus, mis üldreeglina on ka poliisi kohaselt käsitatav kindlustusjuhtumina. Kostja püüab väita, et näriliste poolt tekitatud kahju on kindlustusjuhtumina välistatud sõidukikindlustuse p-i 2.3.12 alusel, mille kohaselt hüvitamisele ei kuulu „kahju, mis tekkis seoses sõidukis olnud loomaga, samuti, mis tekkis seoses sõidukis olnud koorma või pagasiga.“ Hageja jaoks on ilmne, et tsiteeritud sättega on välistatud kahju, mille on tekitanud sõiduki valdaja enda poolt sõidukis transporditava pagasi, koorma või looma tõttu. Lihtsustatuna tähendab see, et kindlustusjuhtumina ei ole käsitatav kahju, mille on tekitanud loom, kelle sõiduki valdaja ise on sõidukisse lubanud. Hageja on seisukohal, et kindlustuspoliisi, kindlustustingimuste ja maksekorralduse esitamine kulude hüvitamise kohta VEHO Eesti AS-le ei tõenda et (i) kostja oleks näriliste tekitatud kahjust kui kindlustusjuhtumist kindlustusandjat teavitanud; (ii) kindlustusandja on keeldunud vastava kahju hüvitama; ja (iii) kui kindlustusandja on keeldunud kahju hüvitama, siis on mis on olnud keeldumise põhjus. Antud juhul on aga ilmne, et VEHO Eesti AS on Sõidukile näriliste poolt tekitatud vigastused parandanud ja esitanud tööde eest arve kostjale. Kostja on arve tasunud ja nõudnud selle hüvitamist hagejalt. Pärast hageja poolt vastavale eksimusele tähelepanu juhtimist, on kostja enda tegevusetust kindlustusjuhtumi käsitlemisel kreeditarve esitamisega ka möönnud. Paraku ei muuda see aga olematuks hagejale põhjustatud ebamugavusi, et veel ühte Lepingu p-s 6 pakutud teenust ei ole hageja saanud, kuigi ta on selle eest maksnud. See, millistel tingimustel on kostja kindlustuslepingu sõlminud, on olnud kostja, mitte hageja valik.
14. Sõiduki tagastusprotsessi haldus. Teenust ei ole võimalik Lepingu dokumentidest lähtuvalt sisustada. Ka selle teenuse definitsioon ja sisu ei ole avatud ka Meelespeas. Kostja on enda vastuse p-des 2.4.26 – 2.4.27 asunud seisukohale, et kõnealune teenus hõlmab kostja kohustust abistada klienti lepingu lõppedes viia läbi sõiduki tagastamise ja müügiga seonduvad toimingud. Hageja ei vaidle vastu, et „sõiduki tagastusprotsessi haldus“ ilmselgelt peabki mõistlikkuse isiku tõlgenduse printsiibist lähtuvalt kostja kirjeldatud toiminguid sisaldama. Samas oleks

§ 39

lg 1 teise lausega vastuolus ning hagejat lubamatult kahjustav tõlgendus, mille järgi kostja ei oleks kõnealuse teenuse raames kohustust tegeleda Sõiduki tagastamisega olukorras, kus Sõiduk on pidevalt mittetöökorras ning kasutuskõlbmatud. Esiteks vastutas kostja Lepingu esemeks oleva Sõiduki puuduste ja töökorras oleku eest. Lepingu olemust arvestades oleks hageja õigusi ebaõiglaselt kahjustav, kui kõnealuse vastutusega ei kaasneks kostja kohustust mittetöökorras olev sõiduk välja vahetada. Teiseks, kostja on enda tegevusega ka möönnud, et täisteenusliising hõlmab ebakvaliteetse sõiduki asendamist uuega. Nii on kostja töötaja Madis Sinijärv 01.08.2019 e-kirjas hagejale kirjutanud: „[…] Seetõttu on ainsad võimalikud alternatiivid, mida me saame omaltpoolt teile pakkuda seotud sõiduki väljavahetamisega. […] Teine alternatiiv on see, et te tagastate sõiduki meile ennetähtaegselt ning ei asenda seda uue sõidukiga läbi meie täisteenusliisingu.“ Kostja ei astunud ühtegi reaalset sammu, mis oleks viinud hagejale uue sõiduki leidmiseni ja mittetöökorras oleva Sõiduki uue sõidukiga asendamiseni. 30. Asendusauto. Puudub vaidlus, et Lepingu p-s 6 ja 11 kokkulepitud „asendusauto“ teenust kostja hagejale pakkunud ega osutanud ei ole. Vaidlus on selles, kas ja millises ulatuses tuleb kostjal hüvitada hagejale asendusauto rentimisega kolmandalt isikult tekkinud kulu. 12 2-20-1857 Lepingudokumendid ei reguleeri „asendusauto“ teenuse kasutamise korda. Ka Meelespeas ei ole „asendusauto“ teenuse kohta antud rohkemat informatsiooni kui, et asendusauto „tagab sõidurõõmu ka kahjujuhtumi, tehnilise rikke vms. korral, sest toome Teile vastavalt täisteenusliisingu lepingule kokkulepitud päevadeks auto kasvõi koju kätte. Kui lepingus puudub ukselt-uksele teenus saate sõiduki AVISe rendisõidukite parklast Tallinna Lennujaama“. Arusaadavalt on mõistlik, et üks viis „asendusauto“ teenuse saamiseks on teenuse kaustaja (antud juhul hageja) vastavsisuline sooviavaldus. Mitte kuskilt aga ei tulene, et see on ainuke viis vastava teenuse saamiseks. Arvestades poolte vahel sõlmitud täisteenusliisingu sisu oleks hagejat ebamõistlikult kahjustav ning

§ 39

lg 1 teise lausega vastuolus piirata kostja kohustust tagada „asendusauto“ teenust vaid kostja kirjeldatud juhuga. Hageja hinnangul oleks selline tõlgendus lausa vastuolus pooltevahelise lepingu olemuse ja eesmärgiga. Kostja ei ole aga kordagi isegi hagejale meelde tuletanud, et tal on asendusauto kasutamise võimalus, rääkimata asendusauto pakkumisest või selle kasutamise organiseerimisest. Hageja teavitas kostjat Sõiduki probleemidest ning asendusauto vajadusest helistades selleks alustuseks Avise telefoni nr-l + 372 667 1505 (nii nagu ka Meelespea ette näeb) teel (lisa 2 - kõneeristuse väljavõtte perioodi 30.06.2019 - 03.12.2019 kohta). Hagejale lubati leida probleemide lahendus ning temaga uuesti ühendust võtta, kuid seda ei tehtud. Lisaks teavitas kostjat Sõiduki probleemidest ja Sõiduki remondis viibimisest korduvalt ka kirjalikult (vt hagiavalduse lisasid 5 – 8). Lisaks pöördus hageja kostja poole ka telefoni teel (lisa 2 - kõneeristuse väljavõtte perioodi 30.06.2019 - 03.12.2019 kohta). Kostja möönis probleemide olemasolu, kuid lahendada neid ei suutnud. Veel enam, hageja kirjadele isegi ei vastatud (vt nt hagiavalduse lisa 8 „01.

1. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 06.11.2019 kostja kiri). Sellises olukorras ei jäänudki hagejal muud üle, kui ise Sõidukiga seonduvaid probleeme lahendada. 28.10.2019 teavitas hageja kostjat kirjalikult, et ta on enda kohustuste täitmiseks mittetöökorras oleva Sõiduki asendamiseks rentinud auto (hagiavalduse lisa 8 „01.
2. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 28.10.2019 hageja kiri). Ka sellele kirjale ei reageeritud; rääkimata sellest, et kostja oleks hagejale öelnud, et asendusauto rentimine kolmandalt isikult ei ole vajalik, sest kostja saab hagejale ise asendusautot vastavalt Lepingus kokkulepitule võimaldada. Selleks, et hageja kirjale üldse reageeritaks, pidi hageja täiendavalt veel mitme korral kostjale helistama, misjärel mööndi teenuse ebakvaliteetsust ning pandi „täisteenus leping peatamise alla“ (hagiavalduse lisa 8 „01.
3. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 06.11.2019 kostja kiri). Hagejalt ei saa eeldada, et ta hakkab teenuse osutajat juhendama, kuidas ja millisel viisil tema autopargi probleemid tuleb lahenda; veel enam autopargis ilmnenud probleemist teavitamisel iga konkreetse teenuse jaoks eraldi soovi avaldama. Hageja avaldas soovi teenuste saamiseks lepingu sõlmimisel ning eeldas, et probleemi ilmnemisel ja sellest kostja teavitamisel organiseerib kostja kui teenuse pakkuja kõik võimaliku, et hageja probleemid lahendada. Sõltuvalt autopargi suurusest ei pruugi kliendil isegi olla ülevaadet autopargi probleemide lahendamise võimalustest konkreetse sõiduki puhul. Kostja ei saa tõepoolet küll „omaalgatuslikult sundida hagejat asendusautot kasutama“ (kostja vastuse p 2.4.29), kuid asendusauto kasutamise võimalusele tähelepanu juhtumist ning vastava teenuse pakkumist on hageja saanud küll kostjalt mõistlikult eeldada, arvestades poolte vahel sõlmitud Lepingu olemust ja eesmärki. Seega on alusetu kostja vastuväide, et hagejal puudub õigus asendusauto kulude hüvitamist nõuda, sest hageja ei ole „asendusauto“ teenuse saamiseks väidetavalt soovi avaldanud. Hageja on seisukohal, et kostja rikkus Lepingu p-s 6 ja 11 kokku lepitud „asendusauto“ tagamise kohustust ainuüksi sellega, et ta ei pakkunud hagejale täisteenuse raames asendusauto kasutamise võimalust olukorras, kus hageja oli korduvalt kostjat teavitanud Sõiduki kasutamise takistustest. Kostjal tuleb hüvitada hageja kulud asendusautole täies ulatuses. Olukorras, kus kostja rikkus lepingut, oli hagejal õigus tellida teenuseid kolmandalt isikult. Kostjal tuleb vastavad kulud 13 2-20-1857 hagejale hüvitada. Hageja rentis perioodiks, mil Sõiduki kasutamine oli takistatud, enda kohustuste täitmiseks asendusauto Exli AB-lt, mille kogukulu oli hageja jaoks kokku 5727,96 eurot (hagiavalduse p 23.1, hagiavalduse lisa 13 „Exli AB arve nr 19373“ ja hagiavalduse lisa 27 „30.12.2019 valuutakursid“). Arve on esitatud teenuse „autorent, XXXXXX“ eest (hagiavalduse lisa 13 tõlge). Asjaolu, et Exli AB peamine äritegevus on kinnisvara/ ehituse valdkond ei tähenda, et neil ei ole võimalik või lubatud enda vara, antud juhul sõidukit, rentida (vt kostja vastuse p 2.4.36). Vastupidiselt, kuivõrd hageja vajas sõidukit samuti enda tegevuse tõttu ehitusvaldkonnas, oli Exli AB-lt vaba ja hagejale sobiva sõiduki rentimine kiireim ja lihtsaim lahendus. Hageja selgitab, et ettevõtte omanikud on omavahel sõbralikes suhetes, mis muutis sõiduki rentimise Exli AB-lt võimalikuks ka olukorras, kus Sõiduk ootamatult ei käivitunud ja tuli remonti viia. See aga ei tähenda, et Exli AB oleks pidanud enda sõiduki hagejale tasuta kasutada andma. Kolmandaks, asjaolu, et arvel esitatud makse tähtaeg ja makseperioodi pikkus erinevad, ei tähenda, et hagejal poleks vastavaid kulusid või nende kandmise kohustust tekkinud. Tegemist on inimliku eksitusega arve koostamisel. Hageja sai Exli AB sõidukit kasutada vaid siis, kui Exli AB sõidukit ise ei vajanud. Seetõttu lepitigi suuliselt kokku, et perioodidel, mil hagejal on enda Sõiduki kasutamine takistatud, lubab Exli AB vajadusel kasutada enda sõidukit (eeldusel, et Exli AB seda ise ei vaja) seni kuni kostjalt renditud Sõiduki probleemid on lahendatud. Kuivõrd autorendi teenuse osutamine ei ole Exli AB põhiline äritegevus, ei arveldatud ka auto kasutamise kulu igakuiselt, vaid lepitigi kokku, et arveldatakse, siis kui hageja on saanud Sõiduki probleemid lahendatud ja Exli AB-lt sõiduki rentimine enam vajalik ei ole. Tõele ei vasta kostja vastuväide, justkui enne
4. detsembri kirja ei oleks „päevakorda“ tulnud asendusauto küsimust. Hageja viitas asendusautole juba enda
5. oktoobri kirjas (hagiavalduse lisa 8 „01.
6. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 28.10.2019 hageja kiri). Hageja rentis Exli AS-lt sõiduki Volkswagen Amarok, mille kasutamise eest kokku 92 päeva on hageja tasunud 5727,96 eurot. Tegemist on sedalaadi sõidukite keskmise renditasuga Rootsis. Hageja esitab eeltoodu kinnitamiseks väljavõte sarnaste sõidukite rendihindade kohta, kus on näha, et kui sõiduk rentida järjestikuseks 92 päevaks jäävad hinnad vahemikku 5200 kuni 7300 eurot (lisa 5 – väljavõte rendiautode hindade kohta Rootsis). Teadaolevalt on sõiduki rent järjestikku pikemaks perioodiks tavapäraselt soodsam kui lühemate perioodide vältel nagu on seda pidanud tegema hageja. Hageja ei vaidle vastu, et üksnes arve esitamine ei tekita isikule kohustusi, kui sellele ei eelne pooltevahelist lepingut, milles on kohustuste, sh maksekohustuste tekkimises kokku lepitud. Käesoleval juhul leppisid hageja ja Exli AB sõiduki rentimise ja tasumise tingimustes kokku suuliselt. Ka pooltevaheline suuline kokkulepe on leping. Raamatupidamisseaduse § 7 kohaselt on arve majandustehingut kinnitav dokument. Hageja on esitanud kohtule Exli AB arve hageja poolt sõiduki kasutamise eest. Arve tõendab nii tehingu toimumist kui ka seda, et hagejale on asendusauto rentimisega tekkinud täiendavad kulud. Kostja leiab, et hageja nõue asendusauto rentimisega seonduvate kulude hüvitamiseks tuleks jätta

§ 139alusel rahuldamata.

Hageja avaldas Avise telefonile helistades mitmel korral asendusauto soovi. Hageja otsustas asendusauto rentida Exli AB-lt põhjusel, et kostja ei suutnud hageja probleeme mõistlikul viisil lahendada. Arvestades, et hageja tasus igakuiselt kostjale lisaks liisingusummale ka tasu teenuste (sh asendusauto teenuse) eest, ei olnud ka hageja huvides tasuda täiendavalt veel ka kolmandalt isikult auto rentimise eest, kuid see oli hageja jaoks ainuke lahendus jätkata enda majandustegevust ilma takistusteta. Hageja teavitas kostjat asendusauto rentimisest (hagiavalduse lisa 8 „01.08. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 28.10.2019 14 2-20-1857 hageja kiri). Kostja ei esitanud kolmandalt isikult asendusauto rentimisele vastuväiteid ega pakkunud omalt poolt „asendusautot“ – teenust, mille eest hageja kostjale maksis olenemata sellest, et ta seda ei saanud. Kostja isegi ei reageerinud hageja pöördumisele. 31. Sõiduki hooldustööd. Ei vasta tõele kostja väited, justkui kostja sai teeninduse külastustest teada tagantjärgi, mistõttu ei olnud kostjal võimalik korraldada Sõidukile vajalikke hooldustöid (kostja vastuse p 2.5.13). Võrreldes kõnede eristust ning Sõiduki remondis viibimise aega on näha, et hageja teavitas kostjat Sõiduki ülevaatamise vajadusest enne Sõiduki remonti viimist. Sõiduki remont- ja hooldustööd teostati margiesinduses, mis kooskõlastati eelnevalt kostajaga. Näiteks: Sõiduk on viibinud (

1. i)Veho Pärnu esinduses 05.07.2019 (hagiavalduse lisa 4 „hooldusajalugu“); hageja on Avise numbril helistanud 01.07.2019 kell 15:40 ja 16:33 (lisa 2 – kõneeristus); (
2. ii)Reval Pärnu margiesinduses 25.07.2019 (hagiavalduse lisa 4 „hooldusajalugu“); hageja on Avise numbril helistanud 23.07.2019 kell 10:17 ja 24.07.2018 kell 14:21 (lisa 2 – kõneeristus); Sõiduk viibis Veho Laagri esinduses alates 12.11.2019 (hagiavalduse lisa 21); hageja teavitas kostjat Sõiduki esindusse remonti viimisesse 28.10.2019 e-kirja teel (hagiavalduse lisa 8 „01.08. – 18.11.2019 kirjavahetus“, 28.10.2019 hageja kiri) ning suhtles kostjaga Sõiduki remondi ja hoolduse küsimustes ka telefoni teel näiteks 20.11.2019 (lisa 2 – kõneeristus). Seega ei ole hageja rikkunud Lepingust tulenevat kohustust ning on teavitanud kostjat Sõiduki probleemidest ning hooldustööde teostamise vajadusest. TsÜS § 133 lg 1 järgi, kui isik kasutab oma majandus- või kutsetegevuses teist isikut, siis tuleb eeldada, et isikul on samad teadmised, mida teab majandus- või kutsetegevuses kasutatav isik. Nagu kostja on enda vastuse p-s 2.4.6 selgitanud, suunab kostja klientide sõidukid hooldus- või remonttööde teostamiseks hooldusettevõtetesse, milleks on üldjuhul kliendile sobilikum või lähim margiesindus. See tähendab, et kostja kasutab enda majandustegevuses pidevalt hooldusettevõtteid, kelle teadmised tuleb kostja koostööpartnerina omistada kostjale. Olukorras, kus hageja viis Sõiduki pea iga kuu margiesindusse ülevaatamiseks ning palus vaadata üle kõik Sõidukiga seonduva, siis eeldas hageja õigustatult, et Sõidukile tehakse ka elementaarne hooldus (kostja vastuse lisa 11). TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt vastutab hooldusettevõtete tegevuse eest kostja, kes neid enda Lepinguliste kohustuste täitmisel kasutas, mitte hageja. Seega vastutab kostja selle eest, et Sõiduki margiesinduses viibimise ajal ei tehtud Sõidukile korralist hooldust. Eriti arvestades, et hageja palus teha Sõidukile kõik vajalik, et see oleks korras (vt ka kostja vastuse lisa 11). Kommentaarina kostja vastuse p-s 2.5.22 – 2.5.23 toodud etteheidetele justkui oleks hageja teadlikult andnud kostjale Sõidukile hoolduse teostamise kohta valeinformatsiooni, märgib hageja, et hageja autopargis on rohkem kui üks sõiduk. Tegemist oli inimliku eksitusega hageja sõiduparki kuuluvate sõidukite segiajamisel. Seetõttu telliski hageja kostjalt täisteenuse, mis aitaks tal autopargi eest hoolt kanda. 32. Kahjunõue seoses kulutustega Sõiduki remondile on põhjendatud. Arve kinnitab majandustehingu toimumist ning kulude kandmise kohustuse tekkimist arve saajale, antud juhul hagejale. Hageja on ülal põhjalikult selgitanud, et tulenevalt poolte vahel sõlmitud liisingu- ja teenuste osutamise lepingu olemusest, oli kostja vastustav nii Sõiduki puuduste kui ka mitte töökorras oleku eest. Veel enam, käesoleval juhul tuli hagejal tellida Sõiduki ülevaatus kolmandalt isikult, sest kostja ei täitnud enda Lepingust tulenevaid kohustusi. Kui Sõiduk oleks olnud töökorras ning kostja oleks oma Lepingulisi kohustusi täitnud, ei oleks hagejale Sõiduki remondiga seonduvaid täiendavaid kulusid tekkinud. Sõiduki viimisega kolmanda isiku juurde remonti, hoidis kostja kokku kulusid, mida ta oleks Lepingu järgi kohustatud niikuinii kandma, mistõttu ei ole kahju hüvitise nõue mingil viisil kostja suhtes ebaõiglane. Kuivõrd 15 2-20-1857 pooltevahelise Lepingu olemusest ja eesmärgist tulenevalt vastutas kostja Sõiduki töökorra tagamise ning selleks vajalike kulude eest, siis ei ole Üldtingimuste p 7.4 pooltevahelises võlasuhtes kohaldatav, sest kostja vastutuse välistamine enda kohustuste täitmise eest oleks hageja huve ebamõistlikult kahjustav. 33. Nõue on esitatud õige isiku vastu. Kostja on asunud seisukohale, et hageja on esitanud nõude vale kostja vastu ning oleks pidanud esitama nõude hoopis müüja VEHO Eesti AS-i vastu. Hageja sellega ei nõustu.

§ 365

lg 1 sätestab liisinguvõtja õiguse pöörduda otse müüja vastu nõuetega, mis tekivad sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Hageja nõuded tulenevad aga sellest, et kostja on rikkunud pooltevahelisest liisingu- ja teenuste osutamise lepingust tulenevaid kohustusi. Pealgi, liisinguvõtja õigus esitada nõudeid liisinguandja eest otse liisingueseme müüja vastu, ei välista liisinguvõtja nõuete esitamise õigust liisinguandja vastu olukorras, kus liisinguandja vastutab liisingueseme eest kui müüja tulenevalt sellest, et liisinguandja on liisingueseme või selle müüja valinud. Teiseks ei saa liisinguvõtja

§ 362

lg 2 kohaselt teostada liisinguandja õigust taganeda müügilepingust ilma liisinguandja nõusolekuta. Käesolev vaidlus puudutab aga lepingu ennetähtaegset lõpetamist.

1. Kahjunõue seoses õigusabikuludega on põhjendatud ja tõendatud. Hageja märgib, et arvete kirjelduses ei ole lisatud konkreetset vaidlust, sest klient on vajanud õigusabi vaid kostjaga sõlmitud lepingust tõusetunud probleemidega seoses. Kuivõrd kliendile oli teada, millise käsundi ta on enda advokaadist esindajale andnud, ei ole tööde põhjalik kirjeldus olnud kliendile vajalik. Samas on võimalik arve esitamise kuupäevadest teha kinnitavaid järeldusi, et arvel kirjeldatud tööd on seotud käesolevale kohtuvaidlusele eelnenud läbirääkimistega, mis toimusid novembris ja detsembris. Nii on lisana 29 esitatud arve väljastatud 03.12.2019; samal kuupäeval esitas hageja ka enda kompromissiettepaneku kostjale (vt hagiavalduse lisa 9). Hagiavalduse lisana 30 esitatud arve on väljastatud 18.12.2019; päev varem, s. o 17.12.2019 esitas hageja kostjale enda seisukohad ja tingimusliku ülesütlemise avalduse (hagiavalduse lisa 10). Nagu hageja on ülal selgitanud, kinnitab arve majandustehingu toimumist ja hageja kohustust kulud kanda. Hageja on seega talle tekkinud kulusid ja seega ka kahju tõendanud. Analoogselt kuuluvad ka kohtumenetluses välja mõistmisele kulud, mille kandmise kohustus on poolel tekkinud.
2. Kostja vastutab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest ka pooltevahelise lepingu alusel.

§ 362

on küll dispositiivne, kuid tüüptingimuste kasutamise korral on viidatud sätte lõigetes 2 ja 3 sätestatud põhimõtete kohaldamise tüüptingimustega välistamine tühine. Kuigi antud juhul ei ole otsesõnu lepitud kokku

§ 362

lg 3 välistamises, siis on üldtingimuste ps 2.2 lepitud siiski kokku vastupidises regulatsioonis seadusele. Kuivõrd

§ 362

lg 3 mõte on laiendada liisinguandja vastutust lepingutingimustele mittevastava asja puhul ning üldtingimuste p 2.2 mõte on piirata kostja kui liisinguandja vastutust lepingutingimustele mittevastava asja puhul, siis omavaheline vastuolu tähendab teisisõnu ka

§ 362lg 3 kohaldamise välistamist, mis on aga keelatud.

Teiseks, erinevalt kostja väidetest, nähtub pooltevahelisest e-kirjavahetusest üheselt, et pooled on üldtingimuste p-2.2 esimese lause teisele lauseosale vastavalt kokku leppinud, et nii sõiduki müüja valib ning konkreetse sõiduki leiab kostja (vt hageja 22.juuni 2020. a menetlusdokumendi p-des 3-4 viidatud e-kirjavahetust). Kostja ei saa tugineda üldtingimustele ning väite, et ta p 2.2. kohaselt ei vali sõiduki või müüjat, kui ta seda vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele faktiliselt tegi. 36. Tehnohoolduste, remontide ja teenuste haldus. Kostja märgib, et hageja ajab teenuste sisustamisel segamini remondi teenuse ja remondi haldamise teenuse. Hageja ei heida teenuste 16 2-20-1857 osutamise mõttes kostjale ette puuduliku remondi teostamist (nagu kostja arvab), vaid mittenõuetekohast tehnohoolduste ja remondi haldamise teenust. Kostja pakutav remondi haldamise teenus kaotab igasuguse mõtte, kui kostja valitud remonditöökoda ei suuda poole aasta jooksul asjakohast remonti pakkuda ega viga tuvastada, kostja teatab hagejale, et „keegi ei oska aidata“ ja tagatipuks isegi enam ei vasta hageja pöördumistele. Kui algselt kostja poolt väljavalitud remonditöökoda ei oska sõiduki probleemi tuvastada mitme kuu vältel, rääkimata selle lahendamisest, siis peaks kostja suunama hageja alternatiivsesse töökotta. Antud juhul seda ei tehtud. Vähemalt keskmisele kvaliteedile ei saa remondi haldamise teenus aga igal juhul vastata, kui vaatamata hageja korduvatele pöördumistele otsustab kostja hakata hagejat üldse ignoreerima. Sisuliselt tähendab see teenuse mitteosutamist. Jääb arusaamatuks, mida tehnohoolduste haldamine saaks kolmandale mõistlikule inimesele veel selles olukorras tähendada. Järelikult rikkus kostja kohustust tehnohoolduste, remontide ja teenuste haldamiseks. KOSTJA VASTUS HAGIAVALDUSELE 37. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta see rahuldamata. Kostja pakub oma klientidele kahte liiki sõidukite kasutamisega seonduvaid teenuseid: (

1. i)rent ja (
2. ii)liising. Renditeenused võivad olla nii lühiajalised (nt üks päev) kui pikaajalised (nt 12 kuud). Renditeenuse puhul valib klient kostja olemasoleva sõidukipargi hulgast välja sõiduki ning sõlmib kokku lepitud perioodiks rendilepingu. Kui klient vastava võimaluse valib, on tal põhimõtteliselt igal ajal võimalik sõiduk sõltumata põhjusest tagastada ning soovi korral valida uus sõiduk. Igal juhul on tal aga õigus sõiduk tagastada, kui sõidukil peaksid tekkima kvaliteediprobleemid (nt sõiduk ei käivitu). Renditeenuse puhul vastutab sõiduki kvaliteedi ja korrasoleku eest kostja. Kostja pakub ka liisingut ehk kasutusrenti, mis oma olemuselt on finantseerimislahendus. Kostja nimetab vastavat teenust täisteenusliisinguks. Kliendil on võimalik lisaks tavapärasele finantseerimislahendusele juurde tellida ka lisateenuseid, mis lepitakse eraldiseisvalt kokku pooltevahelise lepingu esilehel. Lepingule kohalduvad ka poolte vahel allkirjastatud kasutusrendi ja teeninduslepingu üldtingimused. 38. Kostja poolt pakutav liising (kasutusrent) erineb rendist mitmete oluliste ja põhimõtteliste tingimuste poolest. Esiteks, liisingu puhul valib klient ise välja sõiduki ja selle müüja, mitte ei vali sõidukit kostja olemasolevast autopargist. Tegemist on analoogse lahendusega, kui isik pöördub nt mõne panga poole Eestis liisingu saamiseks (sõiduk on isiku poolt välja valitud isiku enda poolt). Teiseks, erinevalt renditeenusest ei vastuta kostja liisingu puhul sõiduki kvaliteedi (sh puuduste) eest sõltumata sellest, kas need on olemas sõiduki üleandmise ajal või tekivad lepinguperioodi kestel. Kolmandaks, liisingu puhul kohustub klient tasuma liisingumakseid ka juhul, kui ta mingil põhjusel ei saa teatud aja jooksul sõidukit kasutada (nt on sõiduk hoolduses või remondis). Neljandaks, liisingu puhul ei saa klient sõidukit lepinguperioodi keskel tagastada või nõuda selle vahetamist teise vastu (sh sõiduki puuduste tõttu). Viiendaks, liisingu ja rendi puhul on erinevad ka poolte vaheliste õiguste ja kohustuste ning vastutuse alused ja tasakaal. 39. Nagu eelnevalt viidatud, on kliendil võimalus täisteenusliisingu puhul tellida juurde erinevaid teenuseid. Tegemist on eelkõige klienti abistavate sõidukiparki puudutavate administratiivsete ja halduslike teenustega, mis ei muuda aga lepingu olemust, sh poolte vahelist kokku lepitud oluliste õiguste ja kohustuste või vastutuse tasakaalu. Ka kõigi teenuste tellimine ei muuda liisingulepingut rendilepinguks. Terve hagi on aga üles ehitatud ja lähtub valest eeldusest, et pooltevahelise lepingu puhul on tegemist autorendilepinguga. Hageja ja kostja vaheline teenus kujutas endast liisinguteenust. 40. Kostja ostis hageja käsundi alusel vastavalt Üldtingimuste punktile 2.1 Sõiduki ja andis 17 2-20-1857 selle hagejale Üldtingimuste p. 2.4 kohaselt üle. Hageja kohustus Üldtingimuste p 2.5 kohaselt Sõiduki enne vastu võtmist põhjalikult üle kontrollima ning pooled sõlmisid p 2.7 kohase üleandmise ja vastuvõtu akti (lisa 1). Sõiduki üleandmisega läks hagejale Üldtingimuste p 2.8 alusel üle ka juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko. 41. Kostja ei vastuta Sõiduki võimalike puuduste ega ka töökorras oleku eest. Esiteks, vale on hageja väide, et Sõiduki valis välja Ideal. Sõiduki müüja ja konkreetse sõiduki valis välja Amanar Ehitus. Üldtingimuste p. 2.2 esimese lause kohaselt liisinguandja ei vali liisinguvõtja eest sõidukit või sõiduki müüjat, kui lepinguosalised ei ole selles eraldi kokku leppinud. Pooltel selline kokkulepe puudus. Hageja esindaja X kohtus kostja esindajatega (A ja B) kostja kontoris augusti esimeses pooles 2018, millal esitas ka oma soovi liisida kaubik. Koosolekul arutati erinevate sõidukite variantide üle. Kostja esindajad pakkusid välja Peugeot ja Volkswageni mudeleid, hageja lisas valimisse Citroeni. Lepiti kokku, et kostja teeb päringud ja esitab pakkumised hagejale otsustamiseks (lisa 2). Kostja edastas hagejale nii Peugot kui Citroeni mudelite erinevad pakkumised. Volkswageni osas tegi hageja samuti päringu, kuid kuna tarneaeg oli 9 nädalat ja hagejal oli sõidukit vaja varem, siis selle osas pakkumiseni ei jõutud. Eelnevas lõigus toodud kirjeldus ja tõendid kinnitavad selgelt ja üheselt, et kostja võttis hageja käsundi alusel pakkumisi erinevatel müüjatelt erinevate sõidukite mudelite kohta ning kostja valis iseseisvalt välja talle sobiva sõiduki. Teiseks, Üldtingimuste p. 2.2 teises lauses on üheselt kokku lepitud, et kostja ei vastuta sõiduki ega müüja valiku eest, sõiduki kvaliteedi ega selle liisinguvõtja vajadustele vastavuse eest, kuid on kohustatud tagama sõiduki vastavuse lepingu tingimustele. Sõiduki vastavus lepingutingimustele tähendab p. 2.2 kontekstis seda, et liisinguandja (kostja) peab üle andma liisinguvõtja poolt välja valitud sõiduki, kuid ei tähenda muuhulgas seda (vt lause esimest osa), et liisinguandja vastutab sõiduki kvaliteedi eest. Kostja võttis erinevatelt müüjatelt pakkumised, tegi omakorda pakkumised hagejale ning andis hagejale üle hageja poolt välja valitud sõiduki. Kostja täitis oma lepingulised kohustused Sõiduki soetamisel ning üleandmisel ja Sõiduk vastas lepingutingimustele. 42. Ideal pole rikkunud pooltevahelist Lepingut, kostja on hagejale osutanud lepingus kokku lepitud teenuseid nende sisu ulatuses. Hageja on meelevaldselt asunud omistama teenustele sisu, milles pooled pole kokku leppinud, ning hakanud teenuste vahele tekitama seoseid, mida seal pole. Kostja poolt pakutavat täisteenusliisingut on põhimõtteliselt võimalik sõlmida ka ainult finantseerimislahendusena, st ilma lisanduvate teenusteta. Sellisel juhul on lepingu ehk „toote“ nimeks endiselt täisteenusleping. Teisisõnu, lähtuda tuleb ikkagi konkreetsest lepingust. Kostja ei ole oma klientidele osutanud ega osuta selliseid teenuseid, nagu hageja ette kujutab. Tegemist pole ka turustandardi ehk vastaval tegevus- või kutsealal kehtiva tavapraktikaga. Kostja rõhutab, et hageja on vääralt mõistnud liisingulepingu olemust ning esitab tavapäraselt renditeenuse standarditel põhinevaid nõudeid. Lepingu rikkumise tuvastamiseks on seega oluline analüüsida Lepingust tulenevat kohustuste, st osutatavate teenuste tegelikku sisu. 43. Tehnohoolduste, remontide ja teenuste haldus. Hageja edastas kostjale 13. augusti 2018 ekirjaga Ideali teenuste kirjelduse meelespea vt lisa 2, e-kirja manuses olev kirjeldus lisa 3; edaspidi Meelespea). Viidatud kirjelduses on vastavat teenust sisustatud järgmiselt: „Kui sõiduk nõuab hooldust või on vaja toimetada sõiduk remondikohta, siis helistage meie 24H numbrile +372 667 1505. Organiseerime sõiduki remondi/hoolduse vastavalt valmistajatehase nõuetele.“ Kui kliendi sõiduk annab märku hooldusvajadusest (nt hakkab sõiduki armatuurlaual igakordsel käivitusel põlema vastav tuli – Citroeni puhul punane mutrivõti (vt lisa 10) või vajab sõiduk mõnel muul põhjusel hooldust või remonti, nagu antud juhul hageja puhul, saab ja peab 18 2-20-1857 klient võtma kostja klienditoega ühendust, nagu viidatud Meelespeas kirjeldatud. Seejärel organiseerib kostja vajaliku ning asjakohase hoolduse või remondi – kontakteerub vastava hooldusettevõttega (üldjuhul kliendile sobilikem või lähim margiesindus) ja lepib kokku aja. Klient viib sõiduki kokku lepitud ajal hooldusesse. Kui sõiduk on hooldatud, ei maksa klient arvet kohapeal, vaid hooldusettevõte saadab arve kostja e-postile ja kostja tasub kliendi eest arve. Kliendile tuleb kuu lõpus teeninduse ja liisingu koondarve. Lisaks hoolduste / remontide haldamisele ja arvete administreerimisele saab klient hooldusteenuseid ka võimalikult soodsalt, kuna kostjal on margiesindustega sõlmitud partnerlepingud ning maksimaalne saadaolev allahindlus kantakse edasi kliendile. Kliendi kohustus on seejuures kostjat viivitamatult teavitada sõiduki remondi või hoolduse vajadusest, et kostja saaks oma teenust pakkuda. Hageja oli sellest teadlik muu hulgas lisa 3 kättesaamisega. Seega on hagejapoolne viide, nagu oleks kostja eelnevat kohustus rikkunud, vale. Vastupidi – hageja ise pole pöördunud õigeaegselt Ideali poole, kuigi lisaks Meelespeast ning ka heas usus käituvalt isikult eeldatavast hoolsusest tulenevalt ta seda tegema pidi. Igale mõistlikule isikule on selge, et auto armatuurlaual signaali kuvamisel vajab sõiduk tähelepanu. Juhul, kui hageja oleks pöördunud Ideali poole, oleks Ideal saanud organiseerida asjakohase hoolduse või remondi sõidukile. 44. Kilometraaži kontroll. Lepingu esilehel lepitakse poolte vahel kokku sõiduki maksimaalne lubatud läbisõit lepinguperioodi jooksul ning lisakilomeetri tasu kilometraaži ületamisel (vt hagi lisa 1, lepingu p. 9 ja 10). Täpsem regulatsioon läbisõidu osas on toodud Üldtingimuste ps 3.4. Kostja selgitab, et kilometraaži jälgimine on oluline lepingu lõppemisel, kuna sellega on üldjuhul seotud automüüjate tagasiostukohustus – kui kokku lepitud läbisõit on suurem, ei ole automüüjal kohustust sõidukit tagasi osta või lisandub tagasiostul teatav kilomeetritasu. Eelnev tuleneb pooltevahelise lepingu p-st 9 ja 10. Antud juhul oli ületatud kilomeetri tasuks kokku lepitud 0.16 eurot. Seega pole kilometraaži kontrolli teenus mitte ühelgi juhul seotud tehnohooldusvälba kontrolliga, kuna tehnohoolduse sagedus on sageli seotud muude teguritega (nt ajaperiood, juhi sõidustiil, sõiduki mark, mudel, mootorikombinatsioon, käivitamise sagedus, sõitude keskmine pikkus, ilmastikuolud, jne). Hooldusvälba sidumine pelgalt kilometraažiga oleks seega sageli vale ja võib tuua kaasa sõiduki kahjustuse. Hageja oli ja on teadlik, et tulenevalt tema poolt allkirjastatud Üldtingimustest, on kilometraaži kontroll seotud lepingu lõppemise tingimustega. Eelnev tuleneb otseselt pooltevahelisest lepingust ning üldtingimustest. 45. Sõiduki seisundi kontroll. Sõiduki seisundi kontroll on lisateenus eelkõige klientidele, kelle autopargis olevate sõidukite kasutajad pidevalt vahetuvad (nt ehitusettevõtted, kus sõidukiga sõidavad erinevad töötajad). Kostja teeninduse konsultant lepib kliendiga vajaduspõhiselt või kord aastas kokku sõiduki seisundi kontrolli. Kohtumisel vaatab kostja esindaja sõiduki üle, teeb pildid, tuvastab sõiduki kerevigastused (kui
3. on)ja hindab sõiduki interjööri seisukorda (plekid, vigastused vms). Kliendile edastatakse info vajalike tööde kohta (nt keretööd, värvikahjustuste likvideerimine, põhjalikum puhastus jne). Sõiduki seisundi kontroll ei tähenda vastupidiselt hageja valele tõlgendusele kostja esindaja igakordset isiklikku kohalolekut ja sõiduki üle vaatamist margiesinduses, kui sõiduk sinna viiakse nt korralisse hooldusesse, remonti või rehvivahetusse. Vastava teenuse pakkumisel oleks tegemist lisakuluga, mis moodustaks kõigist teenustest ja liisingu igakuisest koondmaksest ebaproportsionaalselt suure osa. Selline praktika ei ole ka turu peal levinud ega ühelgi juhul standard. Mõistliku inimese seisukohalt võttes on see arusaadav. 46. Kindlustuste administreerimine ja kahjukäsitlus. Hageja on valesti sisustanud kindlustuste administreerimise teenust. Ideal selgitab, et sõlmib sõiduki osas liikluskindlustuse ja kaskokindlustuse lepingud ning uuendab nende kehtivust lepinguperioodi kestel. Juhul, kui 19 2-20-1857 sõidukiga toimub kindlustusjuhtum, teavitab klient kostjat ning kostja esindab klienti suhetes politsei ja kindlustusandjaga. Kaskojuhtumi puhul rakendub omavastutus, mille suurus on sätestatud täisteenusliisingu lepingu esilehel. Hageja puhul oli see kokku lepitult 200 eurot kindlustusjuhtumi kohta (hagi lisa 1, lepingu p.6). Erinevalt hageja arusaamast, ei olnud näriliste poolt tekitatud kahjustus kaetud kaskokindlustusega ning kostjale pole võimalik teha etteheiteid viidatud punktide alusel. Poolte vahel ei ole vaidlust, et: (
4. a)Lepingu kehtivuse ajal olid näirilised teinud Sõiduki kaitsmekarpi pesa ja seal juhtmed/releed lühisesse ajanud. (
5. b)Vastav kahjustus tuli korda teha. (
6. c)Sõiduki remontis Veho Eesti AS ja esitas selle eest kostjale arve summas 358.86 eurot (hagi lisa 21). (
7. d)Kostja on arve Veho Eesti AS-ile tasunud (lisa 4). Vastavalt Üldtingimuste punktile 2.8. läks Sõiduki kahjustamise riisiko hagejale üle Sõiduki talle üleandmisel. Üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt kannab liisinguvõtja (hageja) mh kõik Sõiduki parandustöödega seotud kulud, mis ei sisaldu liisingumaksetes. Kui kõnealused kulud on kandnud liisinguandja (kostja), kohustub liisinguvõtja need liisinguandjale hüvitama. Hageja ei ole vaidlustanud oma riisikot, kulude tegemise vajalikkust ega suurust, samuti kostja poolt nende kandmist. Hageja on vaid väitnud (hagi p 20.2), et näriliste poolt tekitatud kahju on olemuslikult hõlmatud kindlustusega, mis üldtingimuste punkti 6.1 järgi pidi olema kostja poolt tagatud. Juba enne Sõiduki hagejale üleandmist anti talle vastavalt üldtingimuste punktile 6.1 üle ka informatiivne dokument ehk Meelespea (lisa 3), kus on ära toodud kehtivate kindlustuslepingute põhitingimused. Jääb arusaamatuks, millele tuginedes väidab hageja, et näriliste poolt tekitaud kahju peaks olema olemuslikult hõlmatud kindlustusega. Hagejale antud infolehest ei olnud võimalik kuidagi eeldada, et näriliste poolt tekitatud kahju peaks olemuslikult olema kindlustusega hõlmatud. Vastupidi, tavapäraselt hüvitavad kindlustused küll liikluses loomaga kokkupõrkel tekkinud kahju, kuid mitte kahju, mis loomad on põhjustanud sõiduki sisemusele. Kõnealuse Sõiduki osas oli sõlmitud kaskokindlustusleping BTA Kindlustusega (lisa 5) ning sellele kohaldusid BTA Sõidukikindlustuse tingimused nr A6-02 (lisa 6) (edaspidi Kasko tingimused). Vastavalt Kasko tingimuste punktile 2.3.12. ei ole koguriskikindlustuse kindlustusjuhtumiks ning hüvitamisele ei kuulu kahju, mis tekkis seoses sõidukis olnud loomaga. Kuna tegemist polnud ei olemuslikult ega ka Kasko tingimuste kohase kindlustusjuhtumiga, ei olnud võimalik saada ka nimetatud kahju osas kindlustushüvitist. Ideal on täitnud kõik kohustused seoses kindlustustega. Tegemist on kuluga, mille pidi kandma Amanar Ehitus. 47. Sõiduki tagastusprotsessi haldus. Hageja heidab kostjale ette, et kostja pole tegelenud probleemse sõiduki müüjale tagastamisega ning seega pole käitunud viisil, mida hageja võis lepingu punktist 6 nähtuvalt eeldada. Kostja pole omapoolset kohustust rikkunud. Sarnaselt sõiduki ostuprotsessi juures abistamisega, aitab kostja kliendil lepingu lõppedes läbi viia ka sõiduki tagastamise ja müügiga seonduvad toimingud. Teenus ei sisalda erinevalt hageja meelevaldsest tõlgendusest kliendi õigust nõuda sõiduki ümbervahetamist teise sõiduki vastu juhul, kui sõiduk mingil põhjusel kliendile ei sobi. Eelnev tõlgendus ei oleks mõistlik. 48. Asendusauto. Pooled on Lepingu p-s 6 ja 11 kokku leppinud asendusauto teenuse osutamises. Ideal selgitab, et asendusauto teenuse kasutamise võimalus on kogu lepingu kehtivuse jooksul olnud ka olemas. Hageja pole aga mitte kordagi ei suuliselt ega kirjalikult teavitanud kostjat asendusauto kasutamise soovist või vajadusest. Kostja ei saa omaalgatuslikult sundida hagejat asendusautot kasutama. Arusaadavalt ei tähenda asendusauto teenus seda, et kui klient viib auto talle sobival ajal teenindusse, teavitamata sellest eelnevalt kostjat, siis on asendusauto seal automaatselt ootamas. Isegi juhul, klient eelnevalt kostjat 20 2-20-1857 sõiduki teenindusse viimisest teavitab, ei pea kostja eeldama, et klient soovib kasutada asendusautot. Asendusauto kasutamise soovist tuleb ette teatada, et kostja saaks selle õigeaegselt ette valmistada (sh dokumentatsiooni), samuti peavad pooled kokku leppima asendusauto üleandmise aja, koha, kestvuse jne. Kui klient on tellinud lisaks asendusautole ka „ukselt-uksele“ teenuse, siis toob kostja asendusauto kokkulepitud ajaks kliendi poolt soovitud kohta. Muul juhul peab klient asendusautole ise järgi tulema. Juhul, kui hagejale olnuks asendusauto teenus lepingu sõlmimisel ja selle kestvuse jooksul „äärmiselt tähtis“ tingimus, oleks hageja seda võimalust pidanud ka kasutama või vähemalt selleks mingilgi viisil soovi avaldama. Hageja sellele aga kordagi isegi ei viidanud. Selline hageja käitumine viitab kostja hinnangul mh järgmistele asjaoludele: (
8. i)tegelikkuses ei olnud tegemist hageja jaoks olulise lepingutingimusega ning asendusauto kasutamine ei olnud tema majandustegevuses Sõiduki remondis oleku ajal vajalik või (
9. ii)kuna hageja väitel toimus tema majandustegevus Rootsis, siis oleks asendusauto Rootsi ja tagasi transport olnud tema jaoks ebamugav ning seetõttu loobus hageja sisemistel kaalutlustel vastava teenuse kasutamisest. Viimast asjaolu toetab ka hageja poolt esitatud väide Rootsis renditud asendusauto kohta. On ebausutav ja tõendamata, kas hageja üldse rentis asendusauto. Hageja on oma väite tõendamiseks esitanud rootsikeelse arve koopia (hagi lisa 13). Arvelt ei nähtu, mille eest see esitatud on. Vaadates arve esitanud isiku (Exli AB) kodulehte, selgub, et tegemist on Rootsis kinnisvara / ehituse valdkonnas tegutseva ettevõttega. Ettevõte ei tegele autorendiga (lisa 7). Kuigi arvel on toodud välja erinevad kuupäevad, mis justkui peaksid näitama asendusauto rendi perioode, on arve „mugavalt“ esitatud tagantjärgi koondarvena kõikide perioodide eest kokku. Tavapärases praktikas esitatakse arveid jooksvalt pärast või enne osutatud teenust. Veel enam, arve kuupäevaks on märgitud 20. november 2019, kuid viimane „rendiperiood“ oli ajavahemikus 1-30. november 2019. Arve maksetähtaeg peaks olema justkui 10 päeva neto (st 30. november 2019), kuid arve tasumise tähtpäevaks on märgitud 30. detsember 2019.a. Seega on ebaselge, millal tegelikkuses üldse väidetav arve väljastati. Tõendatud pole arve tasumist, mis tõttu pole kahju tekkimine tõendatud. Ainult väidetava arve väljastamine ei tekita isikutele mitte mingisuguseid kohustusi. Kohustused tekivad kas seadusest või lepingust. Väidetav asendusauto rendiperiood on arvelt tulenevalt kokku 92 päeva ehk ca 3 kuud. Selle eest on esitatud arve suuruses 59,800 Rootsi krooni ehk hageja arvestuse kohaselt 5727,96 eurot (käibemaks 0%). Võrdluseks, poolte vahel sõlmitud lepingu kolme kuu tasu ilma käibemaksuta oli 1,083 eurot. Tegemist on üle viie kordse vahega. Kostja poolt hagejale 12. detsembril 2019 esitatud kalkulatsioon lepingu lõpetamise tasude osas oli 7,817.75 eurot (sisse polnud arvestatud kohtueelseid õigusabikulusid; vt hagi lisa 17). Hageja on hagis esitanud nõude kokku suuruses 7 868.18 eurot. Selline vastastikuste nõuete suuruste kokkulangevus ei saa olla juhuslik, vaid hageja väga täpselt välja arvutatud summa olematu nõude tekitamiseks eesmärgiga kostja nõude rahuldamise korral oma väidetav nõue sellega tasaarvestada. Hageja esitas kostjale omapoolse ettepaneku lepingu lõpetamiseks 3. detsembril 2019 (hagi lisa 9). Hageja kirjas polnud kordagi mainitud asendusauto küsimust. Sedavõrd olulise lepingupunkti rikkumise ja sellest tekkinud väidetava kahju suuruse tegelikkuses olemasolu korral on eluliselt ebausutav, et hageja sellele juba siis ei viidanud. Veel enam, viide asendusauto rentimisele ja sellega seotud kulud tulid „päevakorda“ alles hageja 18. detsembri 2019 kirjas (hagi lisa 10) ehk alles pärast seda, kui kostja oli esitanud hagejale omapoolse seisukoha lepingu jätkamise või lõpetamise tingimuste osas ja esitanud hagejale sellest tuleneva kalkulatsiooni (kostja 12. detsembri 2019.a. kiri hagejale – vt hagi lisa 17). 21 2-20-1857 Hageja ei viidanud kordagi asendusauto kasutamise soovile. Veel enam, hageja põhjustas ise endale väidetava kahju, kuigi oleks saanud seda edukalt asendusauto teenust kasutades vältida. Hageja esitatud alusetu nõude suurus on Sõiduki igakuise liisingmaksega võrreldes erakordselt suur. Mõistlikult käituvalt isikult võiks oodata, et ta jätaks sellise toimingu tegemata, kui on olemas asendusauto kasutamise näol tasuta alternatiiv. Kuna hageja väidetav kahju tekkis temast endast tulenevatel asjaoludel, sh jättis ta kostja teavitamata ka ebatavaliselt suure kahju tekkimise võimalusest, tuleks hageja nõue jätta ka

§ 139alusel rahuldamata.

49. Hageja on oluliselt ületanud Sõiduki hooldusvälpa, mis on kaasa toonud Sõiduki kahjustumise hageja riisikol. Poolte vahel puudub eeldatavalt vaidlus järgmiste asjaolude osas: (

1. a)Sõiduki Lepingus kokku lepitud hooldusvälp on 25 000 km (Lepingu esilehe p 8, hagi lisa 1). (
2. b)Sõiduki esimene korraline tehnohooldus tehti Reval Pärnu esinduses 11. märtsil 2019 läbisõidu 17 280 km pealt (hagi lisa 4, vt ka all p 2.5.11). (
3. c)Sõiduki teine korraline tehnohooldus pidanuks toimuma maksimaalselt läbisõidu pealt 42 280 km (esimene hooldus 17 280 km + hooldusvälp 25 000 km). (
4. d)Sõiduki teine korraline tehnohooldus tehti Veho Laagri esinduses 49 844 km pealt (hagi lisa 21, vt ka all p 2.5.11). (
5. e)Sõiduki teise korralise tehnohoolduse ajaks oli maksimaalset hooldusvälpa ületatud ca 7 600 km (hagi lisa 21). Ideal selgitab, et poolte kohustused ja nende jagunemise kord seoses Sõiduki korrapärase tehnohoolduse teostamisega on Lepingus reguleeritud põhjalikult ja üheselt arusaadavalt. Üldtingimuse p 2.7. kohaselt, (kostja rõhutustega) „Allkirjastades üleandmise ja vastuvõtmise aktid, mis on lepingu lahutamatud osad, kinnitab liisinguvõtja, et on sõidukit ja sellega koos üle antud dokumente kontrollinud, on teadlik sõiduki seisukorrast, tootja kasutusjuhendi, garantii- ja korrapärase tehnohoolduse tingimustest, turvalise sõidu nõuetest ja sõiduki puudustest ning et ta võtab üleantud sõiduki vastu. […]“ Üldtingimuste p 3.1. kohaselt „Liisinguvõtjal on õigus kasutada sõidukit kasutusperioodi jooksul. Liisinguvõtja kohustub kasutama sõidukit heaperemehelikult ja sihtotstarbeliselt. Liisinguvõtja kohustub sõidukit valdama, hoidma, parandama ja kasutama ranges vastavuses tavapärase kulumise tingimustega; müüja, sõiduki tootja, liisinguandja, kindlustusandja ja/või muu seaduses sätestatud volitatud isiku kasutusjuhendite, juhiste ja eeskirjadega. […]“ Üldtingimuste p 3.7.2. kohaselt (kostja rõhutustega) „(iii) Liisinguvõtja kohustub teavitama liisinguandjat viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 24 tunni jooksul sõidukiga seotud olulistest asjaoludest, sealhulgas sõiduki korrapärase tehnohoolduse ja garantiitööde teostamise vajalikkusest;“ Üldtingimuste p 3.9. kohaselt (kostja rõhutustega) „Liisinguvõtja on kohustatud viima sõiduki korralisse tehnohooldusesse ja garantiiremonti vastavalt tootja, selle volitatud esindaja või müüja esindaja juhistele.“ Tehnohoolduste ja remontide korraldamise kohta andis kostja hagejale täiendavat infot ka enne Lepingu sõlmimist edastatud teenuste kirjelduse Meelespeas (vt lisa 3): „4. Tehnohoolduste ja remontide korraldamine. Kui sõiduk nõuab hooldust või on vaja toimetada sõiduk remondikohta, siis helistage meie 24H numbrile +372 667 1505. Organiseerime sõiduki remondi/hoolduse vastavalt valmistajatehase nõuetele.“ Viidatud teenuste kirjelduses Meelespeas (lisa 3 lk 4) on eraldi välja toodud ka järgnev: „Palume Teil sõidukit kasutada heaperemehelikult ning pidada kinni hooldusvälbast, et säiliks tootjatehase garantii.“ Seega on Lepingus kokku lepitud tehnohoolduste, remontide ja teenuste halduse teenuse sisu on nii Lepingus kui sellega kaasa antud teenuste kirjelduses piisavalt selgelt lahti kirjeldatud ja mõtestatud ning iga mõistlik isik saab aru, kuidas vastav teenus toimib. Lühidalt – kui sõiduk vajab hooldust või remonti, annab klient sellest teada kostjale, kes organiseerib hoolduse / remondi aja, suhtleb teenindusega ning arveldab kliendi eest. 11. märtsil 2019 tehti Reval Pärnu esinduses Sõidukile esimene korraline tehnohooldus (läbisõit 22 2-20-1857 17 280 km). Pole vaidlust, et hageja valis ise välja teeninduse, võttis ise teenindusega ühendust, broneeris remondi- / hooldusaja, viis ise Sõiduki esindusse, andis ülevaate Sõidukiga esinevatest väidetavatest probleemidest ning juhise „vaadata vedelikud üle ja õlivahetus ära teha“ ehk teisisõnu viia läbi Sõiduki korraline tehnohooldus. Kostja sai hagejapoolsest teeninduse külastusest teada tagantjärgi, kui hageja esitas kostjale enda poolt tasutud teeninduse arve (lisa 8). Erinevalt hageja valeväidetest ei olnud kostjal mingit rolli ega ka võimalust korraldada hageja eest korralist tehnohooldust, kuna hageja ei täitnud omapoolset kohustust teavitada kostjat hoolduse vajalikkusest. On tähelepanuväärne, et hageja on ka ise andnud selgesõnalise juhise tehnohoolduse läbiviimiseks. Mõistlikku vaidlust ei saa olla, et tehnohooldus Sõidukil selle käigus teostati. Sarnast käitumisviisi on hageja praktiseerinud ka järgmistel kordadel. Sõiduki remondi- / hooldusajad on hageja ise kokku leppinud, viinud Sõiduki omaalgatuslikult teenindusse, kirjeldanud probleemi olemust ja andnud tööde / teenuste osas juhised. Kostja on jällegi teenindusest teada saanud kas tagantjärgi arve näol (nt 11.03.2019 ja 17.04.2019 külastused) või siis hageja poolsest hilinenud teavitusest (nt 05.07.2019, 25.07.2019 ja 12.11.2019 külastused), et Sõidukiga esineb probleem ja see viibib remondis. Lähtudes eelnevast on eluliselt mitteusutavad hageja väited, mille kohaselt tuli Sõiduki korralise tehnohoolduse läbiviimise vajadus talle täieliku üllatusena ning ta eeldas selle läbiviimise korraldamist kostja poolt. 50. Hageja on oma tegevusetusega tekitanud kahjustusi Sõidukile ning on rikkunud Sõiduki hooldusest teavitamise nõudeid, mis kujutab endast pooltevahelist Lepingu rikkumist. Sõiduk annab hooldusvajadusest pidevalt ise märku ja ainult raskelt hooletu isik võib seda mitte märgata. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus teadlikult on hoiatust eiratud (nt lähtuvalt asjaolust, et Sõiduk viibis Rootsis ja ei suvatsetud sellega Eestisse hooldusesse tulla) ning seeläbi suhtutud Sõidukisse äärmiselt mitteheaperemehelikult. Seda kinnitab ka Veho Eesti ja kostja vaheline kirjavahetus (lisa 9), milles Veho Eesti AS esindaja selgitab järgmist: „Kui see auto nüüd Vehosse toodi, siis oli läbisõit 49844 km ehk eelmisest hooldusest on möödunud 32564 km ja auto hooldusnäidik näitas -7600 km. Hooldusnäidiku hoiatust on raske mitte märgata, sest mutrivõti jääb näidikuteblokis pidevalt põlema ja igal käivitusel kuvab ülesõidetud kilometraazi miinusmärgiga. Selle auto hooldusvälp on 1 aasta või 25000 km. Seega on garantii mõistes see lõhki sõidetud ja Citroeni tehas meile selle auto puhul enam garantiid ei paku.“ Ka hagiavalduse lisas 21 on selgitatud, et „Lisaks põleb sõidukil kollane kolmnurk armatuuris mis näitab, et sõiduk vajab hooldust. Hooldusloenduri järgi hooldus 7600km üle sõidetud”. Hageja enda käitumine esimese tehnohoolduse osas viitab üheselt tema arusaamale tehnohoolduse läbiviimise vajadusest. Hageja on otseselt tunnistanud järgmist, et „Iga kord kui Auto on viidud esindusse , oleme palunud vaadata yle kõik autoga seonduva , sinna kuulub ka Elementaarne Hooldus“ (lisa 11). Teisisõnu, hageja on ennast ise lugenud vastutavaks tehnohooldustest teavitamise ja haldamise kohustuse osas. Kui hageja sellekohane väide vastab tõele ja ta on igakordselt teavitanud teenindusettevõtet hooldusvajaduse kontrollist, kuid seda pole teostatud, siis tuleks vastavad etteheited esitada teenindusettevõttele, mitte kostjale. Samas puudub siinjuures aga alus ka teenindusettevõtte süüdistamiseks, kuna Sõiduk viibis enne teist korralist tehnohooldust viimati teeninduses läbisõidu juures 34 893 km ehk ca 7 400 km enne hooldusvälba saabumist. Kostjale teadaolevalt Sõiduk kilometraaži vahemikus 34 893 km – 49 844 km kuskil teeninduses ei viibinud, samuti ei teavitanud hageja hooldusvälba saabumisest läbisõidul 42 280 km. 23 2-20-1857 Saades teada teise hooldusvälba ületamisest, hakkas hageja kõigepealt väitma, et ka teine hooldus on nõuetekohaselt tehtud Mariine Autos. Kostja esindaja C pöördus telefonikõne jätkuna kirjalikult hageja poole, paludes täpsustada, kus ja millal teine korraline hooldus läbi viidi. Selle peale saatis hageja pildi Sõiduki spidomeetrist läbisõidul 42319 km, kust on näha põlev mutrivõti, mis viitab korralise tehnohoolduse vajadusele. Kui kostja uuesti tehnohoolduse osas üle küsis, vastas hageja: Hooldusvàlp 25000 ! Kàidud 17200. Uus hooldus 43000. Info Renneks OÜ - ametlik esindus (lisa 12). Hageja enda väidete kohaselt oli ta seega käinud Renneks OÜ-s teises korralises tehnohoolduses. Juhul, kui see vastanuks tõele, on veelgi selgem, et hageja „haldas“ Sõiduki remonte ja tehnohoolduseid ise. Seejuures aga ilmnes, et hageja polnud ei kostjale teada andnud ega ka tegelikkuses mitte kuskil (sh Renneks OÜ-
6. s)hoolduses käinud. Saades aru oma eksimusest, muutis hageja taktikat ja hakkas väitma, et hoopis kostjal lasus vastutus hooldusvälba ületamise osas. Hageja arusaama kohaselt olid hageja lepingulised kohustused täidetud sellega, kui viis Sõiduki omaalgatuslikult teenindusse ning teavitas sellest kostjat tagantjärgi. Hageja ei andnud kostjale isegi võimalust korralisi tehnohoolduseid tema eest hallata, kuna korraldas teeninduste läbiviimise ise. Mistahes hageja poolsed väärtõlgendused tehnohoolduse haldamise teenuse sisust ei muuda olematuks hageja Lepingust tulenevaid kohustusi tehnohoolduse vajadusest teavitamise ning hooldusvälba järgimise osas. Hageja üritab pahatahtlikult vastutust oma tegemata jätmiste ning lepinguliste kohustuste rikkumise eest lükata kostja peale. Hageja rikkus oluliselt lepingu üldtingimuste punkte 2.7, 3.1, 3.7.2 (iii) ja 3.9. Hageja jättis kostja teavitamata Sõiduki korralise tehnohoolduse vajadusest ning ei pidanud kinni tootjapoolsest hooldusvälbast, ületades seda ca 7600km. Hageja tegevuse / tegevusetuse tulemusena kaotas Sõiduk tootjapoolse garantii (lisa 13 ja lisa 9) ning seeläbi vähenes ka Sõiduki väärtus. 51. Hageja ajab segamini poolte vastutuse tasakaalu ja Lepinguga kokku lepitud teenused. Hageja lähtub valest eeldusest, et erinevate autopargi administreerimist ja haldust lihtsustavate teenuste tellimisega muutub ka lepingu alusregulatsioon Sõiduki omaduste, eelkõige kvaliteedi, juhusliku kahjustumise riisiko ülemineku ning poolte vastutuse osas. Vastupidi, lepingu sisu osas tuleb lähtuda lepingu tekstist ja mitte hageja ühepoolsest tõlgendusest, nt tema arusaamast kostja kodulehe osas. Teenustega ei ole antud Sõidukile kostja poolset lisagarantiid, nagu arvab ekslikult hageja – Sõidukile kehtis kuni hageja omapoolsele lepingu olulise rikkumiseni ehk hooldusvälba ületamiseni tootjagarantii. Veel enam, Üldtingimuste p-s 3.11 on üheselt mõistetavalt välja toodud asjasse puutuv poolte vastutuse vahekord: „[…] Liisinguandja ei vastuta parandustöödest või korrapärasest tehnohooldusest või vastava teenuse kvaliteedist tuleneva sõiduki kasutamise piiramise või võimatuse eest ja sellist sõiduki kasutamise piiramist või võimatust ei loeta lepingu ülesütlemise aluseks“. Juba ainuüksi sellest sättest tulenevalt on alusetud kõik hageja poolt esitatud nõuded ning tühine hageja poolne lepingu ülesütlemine. 52. Nõue on esitatud vale isiku vastu.

§ 365

(Müüja vastutus) näeb ette vastutuse aluse ja nõude esitamise õiguse muuhulgas puhuks, kui liisinguese ei vasta müügilepingus toodud tingimustele. Lõike 1 kohaselt võib liisinguvõtja esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist. Vastavalt

§ 362

lõikele 3 ei vastuta liisinguandja (kostja) liisingulepingu objektiks oleva eseme puuduste eest. Liisinguvõtja (hageja) kaitseks on seadus ette näinud võimaluse esitada nõudeid müüja vastu isegi juhul, kui liisinguvõtja pole ise otse sõlminud müügilepingut müüjaga ehk pole müügilepingu pooleks.

1. Kahjunõue seoses väidetavate kulutustega Sõiduki remondile on põhjendamatu. Esiteks, ei 24 2-20-1857 ole hageja tõendanud, et oleks vastava kulu reaalselt kandnud. Esitatud lisad seda ei tõenda. Teiseks, nagu kostja on juba varasemalt korduvalt rõhutanud, ei vastuta kostja Sõiduki kvaliteedi ega puuduste eest. Üldtingimuste p 7.4 kohaselt (kostja rõhuasetus): „Kõik sõiduki vastuvõtmise, registreerimise, valdamise, kasutamise, hoidmise või parandustöödega (sealhulgas korrapärase tehnoülevaatusega) seotud kulud, mis ei sisaldu liisingumaksetes, kannab liisinguvõtja.“ Sõiduki remondikulud ei sisaldunud liisingumakseks ehk need pidi vastavalt lepingule kandma hageja ise. Hageja selline käitumine (käis väidetavalt ise Rootsis kostjale teavitama Sõidukiga remondis) tõendab veelgi, et hageja „haldas“ aktiivselt Sõiduki remonte ja hooldusi ise. Samuti näitab tõendab see veelkord ka hageja poolset lepingu p 3.7.2 (ii) rikkumist ehk 24 tunni jooksul Sõidukile tekkinud tehnilistest riketest kostjale teavitamata jätmist.
2. Kahjunõue seoses õigusabikulutustega on põhjendamatu ja tõendamata. Esitatud arvetest ei nähtu õigusabiteenuse osutamine konkreetses vaidluses. Hageja pole tõendanud kulu reaalset kandmist, mis tõttu pole kahju tekkimine tõendatud.
3. Viivisenõue on põhjendamatu. Amanar Ehitusel puudub nõue kostja vastu. Kuivõrd hageja põhinõue on alusetu, tuleb rahuldamata jätta ka viivisenõuded.
4. Kostja ei vastuta sõiduki võimalike puuduste eest. Viide

§ 362lg 3 p-le 1 on kohatu.

Ideal ja Amanar Ehitus leppisid ühemõtteliselt kokku, et „Liisinguandja kohustub omandama või liisima liisinguvõtja määratud sõiduki“ (üldtingimuste p 2.1). Juhul, kui pooled oleksid sellest põhimõttest soovinud kõrvale kalduda, oleksid nad pidanud sõlmima selle osas eraldiseisva kokkuleppe (vt samas p 2.2: „Liisinguandja ei vali liisinguvõtja eest sõidukit või sõiduki müüjat, kui lepinguosalised ei ole selles eraldi kokku leppinud“). Säärast tahet pooltel ei olnud ning arusaadavalt sellist kokkulepet ei sõlmitud. Hageja on püüdnud meelevaldselt tagantjärele sisustada e-kirjavahetust ning on isegi esitanud teadlikult mittetäieliku kirjavahetuse hagi lisa 19 näol. Mitte ühestki esitatud tõendist ei nähtu eelnevalt viidatud kokkulepet, nagu sooviksid pooled kõrvale kalduda tavapärasest sõiduki ostmise protsessist. Vastupidi, Amanar Ehitus enda poolt esitatud põhjendused tema menetlusdokumendis (vt p 3 (ii) lk 3) kinnitavad, et Amanar Ehitus otsustas sõiduki valiku üle. Pooled ei hälbinud seega tavapärasest protsessist. Hageja menetlusdokumendi lisast 1 nähtubki, kuidas Amanar Ehitus (vt nt 17. augusti 2018 e-kiri, lisa 1 lk 3-4) annab Idealile otseseid juhiseid ja korraldusi sõiduki osas. Tõenditest nähtub ühemõtteliselt, et sõiduki valik ei olnud mitte Ideali, vaid Amanar Ehituse mõjusfääris ja tema otsustada. Eelnevat ei väära ka Amanar Ehituse põhjendused, et erinevad müügipakkumised tehti Idealile, mitte Amanar Ehitusele, ning et hageja ei pidanud ise otse müüjatega suhtlema. Ideal selgitab, et ta ongi kogu ostuprotsessi vältel rakendanud vajalikku hoolt, mida ühelt professionaalselt liisinguandjalt eeldada võiks. Sõiduki müüja poolt tehtud pakkumise suunamine liisinguandjale (hageja viitab hagi lisas 1 olevale pakkumisele) oli ainuvõimalik, kuivõrd Ideali kui liisinguandja peamiseks kohustuseks oli omandada Amanar Ehituse poolt viidatud sõiduk ning see hagejale üle anda. Ideal poleks vaidlusalust sõidukit ostnud, kui Amanar Ehitus poleks selleks korraldust andnud. Lisaks eeltoodule, pooled leppisid üldtingimuste p-s 2.2 kokku, et liisinguandja ei vastuta sõiduki ega müüja valiku ning sõiduki kvaliteedi eest. Arvestades

§ 362

lg 3 p 1 dispositiivsust, ei kuulu viidatud seadusenorm seega antud kaasuses rakendumisele. Vastavalt

§-le 364, liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läks liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. Ideal liisinguandjana täitis omapoolse kohustuse omandada liisinguvõtja poolt soovitud sõiduk ja see üle anda Amanar Ehitusele. 25 2-20-1857 Õiguslikku sisu ei oma vastaspoole viide (p 5), nagu võiks üldtingimuste p 2.2 olla tühine selle ebamõistlikkuse tõttu. Tegemist ei saa olla ebamõistliku tingimusega, kus pooled lähtuvadki tavapärase liisingulepingu regulatsioonist ja sisust ning dispositiivses seadusnormis kokku lepivad. Seda eriti olukorras, kus tegelikkuses vaidlusalune norm nii või teisiti ei kohaldu, sest Ideal ei vali sõidukeid klienti eest välja ning ta ei paku sõidukeid oma olemasolevast sõidukipargist (liisingu puhul). Juhul, kui poolte tahe oleks olnud suunatud rendilepingu sõlmimisele, oleks seda pooled ka teinud.

1. Väide teenuse kirjelduse kätte mittesaamise kohta on ebausutav. Amanar Ehitus on alati olnud teadlik teenuste sisust ja iseloomust. Hageja ei mäleta, kas sai Meelespea kätte. Säärane mälu kaotuse väide on lihtsameelne, eluliselt ebausutav ning õiguslikku tähendust mitteomav. Sama kehtib viite kohta, et Ideali vastuhagi lisast 2 ei nähtu, et Meelespea oleks olnud lisaks 2 oleva e-kirja manuses. Kahtluste kõrvaldamiseks esitab Ideal käesoleva menetlusdokumendi lisana (lisa 1) oma vastuhagi lisaks 2 ja 3 oleva e-kirja selle algupärases formaadis, mis tõendab Meelespea edastamist ja kättetoimetamist hagejale. Nagu nähtub hagiavalduse lisaks 1 olevast lepingust ning pooltevahelistest muudest e-kirjavahetustest (mida on hulgaliselt mõlemad osapooled menetluses esitanud), määras Amanar Ehitus ise ning ka pidevalt kasutas e-posti aadressi raigo.amanar@gmail.com. Nagu näha käesoleva menetlusdokumendi lisast 1, on Meelespea edastatud samale e-posti aadressile. Tulenevalt Riigikohtu praktikast loetakse majandus- ja kutsetegevuses edastatud sõnum e-posti teel kättetoimetatuks samal päeval.
2. Lisaks eeltoodule, Amanar Ehituse püüd väita, nagu poleks tegemist õiguslikus tähenduses lepingu lisaga, on põhjendamatu ja tuleb jätta tähelepanuta. Üldtingimuste punktides 1.22 ja 1.23 leppisid pooled kokku, et osutatavate teenuste sisu kajastatakse lepingu esilehel (hagi lisa 1), reguleeritakse lepingu punktis 5 (hagi lisa 1) ning neid kirjeldatakse täpsemalt teenuste kirjelduses, mis kujutab endast lepingu lahutamatut osa. Asjaolu, kas Amanar Ehitus tutvus teenuste kirjeldusega ehk Meelespeaga Ideali kodulehel või mitte, ei oma mingisugust tähendust, kuna see oli talle eraldi edastatud e-posti teel aadressile, mida Amanar Ehitus aktiivselt suhtluses vastavalt lepingule kasutas. Juhul, kui hagejale oleks olnud mingisuguseidki arusaamatusi või ebakindlusi seoses talle osutatava teenuse sisuga, oleks ta saanud ja pidanud koheselt selle kohta täiendavaid päringuid tegema. Hageja ilmselgelt aktsepteeris talle lepinguga kokkulepitult osutavate teenuste sisu.
3. Etteheited teenuste kvaliteedile on alusetud. Hageja etteheited seisnevad etteheited paljuski väites, et Amanar Ehituse tunnetuse kohaselt pole ta saanud teenust, mida Ideali veebilehel reklaamitakse järgnevalt: „lahendame kõik Teie autopargi probleemid, et saaksite pühenduda enda põhiärile“. Ideal rõhutab, et lepingu täitmist või rikkumist saab ja tuleb analüüsida konkreetsete kokkulepete (hagi lisaks 1 olev leping, üldtingimused ja lepingu lisaks olev Meelespea (vastuhagi lisa 3)) kontekstis, mitte emotsioonidest kantud tunnetuslike hinnangute alusel.
4. Tehnohoolduste, remontide ja teenuste haldusest. Jättes siinkohal kõrvale, et Amanar Ehitus ei täitnud omalt poolt õigeaegset teavitamise kohustust ega kasutanud sõidukit heaperemehelikult, ajab hageja segamini remonditeenuse ning remondi (ja tehnohoolduste) haldamise teenuse. Ideal ei osutanud ega pidanudki osutama remondi teenust, mis tõttu säärased etteheited tuleb jätta tähelepanuta. Lisaks, hageja poolt meelevaldselt tõlgendatav Ideali suhtlusstiil (mis Ideali poolt on olnud alati olnud professionaalne nähtuvalt tõenditest) ei viita mitte üheski punktis teenuse mitteosutamisele või teenuse ebakvaliteetsele osutamisele. Vale on viide, nagu vastutaks Ideal remonditeenuse osutamise eest TsÜS § 132 alusel. Kostja kordab, 26 2-20-1857 et tema ei osutanud ega pidanud osutama remonditeenust, vaid hoolduste ja remontide haldamise teenust. Seetõttu pole võimalik üle kanda kolmanda isiku võimalikku vastutust kostjale. Sellest hoolimata ei muutuks õiguslik olukord käesolevas asjas, kuivõrd lepingu esemeks olevat sõidukit ei kasutatud heaperemehelikult ning omalt poolt rikuti olulisi teavitamiskohustusi.
5. Kindlustuse administreerimine ja kahjukäsitlus. On oluline viidata, et hageja poolt lisana 4 esitatud kreeditarve on asjakohatu tõend, kuivõrd sellest ei nähtu hageja poolt esile toodud asjaolusid. Arve eraldiseisvana ei ole kohustuse tekkimise alus. Idealil on kogu aeg olnud teada, et tal on õigus nõuda vastava kahju hüvitamist Amanar Ehituselt, ning seda on ta järjepidevalt ka teinud.
6. Asendusauto teenusest. Käesoleva kohtuasja oluline erimeelsus poolte vahel seisnebki selles, et Ideal on taganud terve lepingu perioodi vältel asendusauto teenuse, kuid hageja pole seda kasutanud. Otseselt vale on ka väide, nagu oleks hageja korduvalt avaldanud soovi asendusauto kasutamiseks. Selline väide on absurdne ning eluliselt ebausutav, kuivõrd Idealil ei oleks olnud mitte ühtegi põhjust mitte anda kliendile asendusauto, kui viimane oleks vaid seda soovi avaldanud. Kõik viited selle kohta, et mingil põhjusel esitati soov asendusauto kasutamiseks telefonitsi, kuigi muus osas käis suhtlus kirjalikult, on tõendamata ja valed. Tahteavalduse esitamine asendusauto saamiseks on mõistlikult eeldatav ja ainuvõimalik viis teenuse saamiseks. Hageja on püüdnud kohut eksitada, väites, nagu oleks Exli AB-lt väidetavalt renditud sõiduki tasu olnud mõistlik, kuna sarnaseid sõidukeid renditakse 5 200 kuni 7 300 euro eest. Tegemist on ebamõistliku (väidetava) kuluga. Pole tõendatud, millise sõiduki hageja väidetavalt üüris. Väide, et tegemist oli Volkswagen Amarokiga, on paljasõnaline. Isegi, kui võtta seda väidet tõena, selgitab Ideal, et tegemist on luksusautoga. Niisamuti on lisas 5 esitatud „võrdlusobjektide“ näol tegemist luksussõidukitega. Kuna vaidlusalune sõiduk oli mitme klassi võrra soodsam tarbesõiduk, on kohatu võrrelda võrreldamatuid tooteid. Tulenevalt eeltoodust ei ole mõistlik eeldada niivõrd suure (väidetava) kahju hüvitamist. Lisas 5 esitatud hinnad kujutavad endast lühiajalise rendi teenusel baseeruvaid hindu, mitte liisingulepingust tulenevaid sõidukite hindu. Nagu põhjalikult käesolevas menetluses selgitatud, ei pakkunud Ideal Amanar Ehitusele mitte rendi, vaid liisinguteenust. Lisas 5 kajastatud lühiajalise rendi maksumus on arusaadavalt oluliselt kõrgem. Kostja on esitanud päringu sama teenusepakkuja portaali (www.kayak.com) samuti 92 päevaks (lisa 2), millest nähtub, et sama klassi sõiduautosid („SUV“) renditakse alates 3 700 eurost, mitte alates 5 200 eurost. Seega on vale väide, nagu tegemist olekski „mõistliku“ või tavapärase maksumusega. VASTUHAGI
7. Vastavalt Lepingu punktile 8.
8. on lepinguosalistel õigus ette teatamata leping enne tähtaja lõppu üles öelda lepingus ja kehtivates õigusaktides sätestatud korras, juhul kui teine lepinguosaline on lepingut oluliselt rikkunud. Lepingurikkumine on oluline, kui kõiki asjaolusid ja lepinguosaliste huvisid arvestades ei saa lepingut üles ütlevalt lepinguosaliselt mõistlikult oodata, et ta lepingu täitmist jätkaks.
9. Hageja edastas
10. detsembril 2019.a kostjale Kompromissiettepaneku (hagi lisa 9), milles esitas põhjendamatult väiteid kostjapoolsete lepingu rikkumiste kohta (kostja on neid sisuliselt käsitlenud juba eelnevalt ega hakka üle kordama). Muuhulgas kinnitas hageja, et sõiduk on parandatud ja töökorras (hagi lisa 9 punkt 5). Kostja esitas
11. detsembril 2019 hagejale omapoolse seisukoha (hagi lisa 17) hageja väidetega mittenõustumise osas, kirjelduse kostja 27 2-20-1857 pakutavatest teenustest, info selle kohta, et hageja tegevuse / tegevusetuse tulemusena on Sõiduk kaotanud garantii ning seeläbi vähenenud Sõiduki väärtus. Kostja esitas omapoolsed tingimused lepingu jätkamise osas ning juhul kui hageja seda ei soovi, siis ka lõpetamise osas. Hageja edastas
12. detsembril 2019 kostjale oma täiendava vastuse (hagi lisa 10), esitades alusetuid ja kohati arusaamatuid väiteid, arvutusi ning põhjendusi. Samuti väljendas hageja uuesti, et ei soovi jätkata lepingu täitmist ning esitas alusetult lepingu tingimusliku ülesütlemisavalduse. Kuigi juba sel ajal esinesid alused lepingu kostjapoolseks ülesütlemiseks, otsustas kostja praktilistel ja heatahtlikel kaalutlustel (sh potentsiaalse vaidlusega seonduv aja- ja rahakulu) teha veel ühe katse leida poolte vahel kompromiss lepingu jätkamiseks. Kostja lepinguline esindaja võttis telefoni teel ühendust hageja lepingulise esindajaga ning pooled pidasid e-posti teel läbirääkimisi lepingu jätkamise teemal (hagi lisa 32). Hageja esitas oma
13. detsembri 2019 e-kirjas viis omapoolset nõuet, muuhulgas liisingumakse edaspidise olulises ulatuses alandamise. Kuigi kostjal polnud ühtegi lepingust ega seadusest tulenevalt kohustust selliste tingimustega nõustuda, oli kostja olulise vastutulekuna nõus kõigi hageja pakutud tingimustega (vt hagi lisa 32). Sealhulgas oli kostja nõus edasiulatuvalt alandama liisingumakset olulises ulatuses: 361 eurot + km pealt 321 eur + km peale kuus (kuumakse vähenenuks 40 euro võrra ehk 11.08%). Tegemist olnuks olulise vähendamisega, st edasine vähendamine muutnuks teenuse osutamise kostja jaoks kahjumlikuks, kuna kostja liisis omakorda Sõidukit krediidiasutuse käest ning juba varasemalt oli liisingu pealt teenitav marginaal madal. Lisaks eelnevale oli kostja nõus loobuma ka oma olemasolevatest nõuetest hageja vastu.
14. jaanuaril 2020 edastas hageja lepinguline esindaja e-kirja (hagi lisa 12), milles muuhulgas esitas järgmise nõudmise: „Amanar Ehitus OÜ on valmis kaaluma Lepingu jätkamist juhul, kui igakuist liisingumakset vähendatakse vähemalt 30% ulatuses; s.o juhul kui igakuine liisingumakse ei ole suurem kui 255 eurot + KM.“ Kuna oli ilmselge, et hageja tegelikult tahteks polegi saavutada mõistlikku kompromissi ning ta esitab omalt poolt utoopilisi ja täitmatuid nõudmisi eesmärgiga vältida lepingu jätkamist, otsustas kostja läbirääkimisi mitte jätkata ning esitas hagejale
15. jaanuaril 2020 lepingu ülesütlemisavalduse (hagi lisa 31).
16. Amanar Ehituse poolne rikkumine. Hageja rikkus oluliselt lepingu üldtingimuste punkte 3.1, 3.7.2 (iii) ja 3.9, mille kohaselt kohustus hageja mh kasutama Sõidukit heaperemehelikult, sh järgima Sõiduki tootja ja kostja kasutusjuhendeid, juhiseid ja eeskirju; teavitama kostjat 24 tunni jooksul Sõiduki korrapärase tehnohoolduse tegemise vajalikkusest; ja viima Sõiduki korralisse tehnohooldusesse vastavalt tootja, volitatud esindaja või müüja esindaja juhistele. Hageja jättis kostja teavitamata Sõiduki korralise tehnohoolduse vajadusest ning ei pidanud kinni tootjapoolsest hooldusvälbast, ületades seda ca 7 600km. Hageja tegevuse / tegevusetuse tulemusena kaotas Sõiduk tootjapoolse garantii ning seeläbi vähenes ka Sõiduki väärtus. Lisaks tekkisid kostjale otsesed kulud seoses Sõiduki remondiga, kuna hageja ei käitunud Sõidukiga heaperemehelikult. Hageja rikkus oluliselt liisingumaksete ja teenustasude maksmise kohustust, olles arve tasumisega viivituses rohkem kui 30 päeva. Kostja esitas hagejale
17. detsembril 2019 arve nr 2117803 summas 361 eurot + km, maksetähtajaga
18. detsember 2019 (lisa 21). Hageja oli ülesütlemisavalduse päevaks olnud arve tasumisega viivituses 32 päeva. Üldtingimuste punkti 8.4.
19. kohaselt loetakse muuhulgas oluliseks lepingu rikkumiseks liisinguvõtja poolset liisingumaksete ja/või teenustasude õigeaegset tasumata jätmist, kui võlgnevust ei kustutata 30 (kolmekümne) päeva jooksul maksekuupäevast. Kostjalt ei saanud mõistlikult oodata, et ta lepingu täitmist jätkaks eelnevas olukorras jätkaks.
20. Kostjale on tekkinud kahju summas 3 631,28 eurot seoses Lepingu ennetähtaegse lõpetamisega. Lepingu sõlmimisel ostis kostja hageja käsundi alusel Sõiduki ning liisis selle 28 2-20-1857 edasi hagejale. Kostja ei ostnud Sõidukit ise välja, vaid sõlmis selle osas liisingulepingu OP FINANCE AS-iga. Ideal poleks Sõidukit ostnud (liisingusse võtnud), kui Amanar Ehitus poleks vastavat käsundit andnud, st Idealil endal puudus vajadus Sõiduki soetamiseks. Sõiduk osteti Amanar Ehituse tarbeks. Pärast kostjapoolset Lepingu ülesütlemist
21. jaanuaril 2020 pani kostja Sõiduki oma kanaleid kasutades müüki (kostja kontserni kuulub ka kasutatud sõidukite müügiga tegelev äriühing Ideal Auto OÜ). Sõiduki müüdi kolmandale isikule (KV Infra OÜ)
22. mail
23. Sõiduki realiseerimine toimus järgnevalt: (a) Sõiduki müügiga tegeles Ideal Auto OÜ. (b) Läbirääkimiste tulemusena oli ostja (KV Infra OÜ) nõus Sõiduki soetama hinnaga 9 600 eurot (sisaldas käibemaksu). (c)
24. mail 2020 lõpetas kostja OP FINANCE AS-iga sõlmitud liisingulepingu (vt OP FINANCE AS poolne Lepingu lõpetamise arvestus – lisa 14; kostja poolt liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise eest tasutud summa 12 725,08 eurot (sisaldas käibemaksu) – lisa 15; liisingulepingu lõpetamise akt – lisa 16). (d) Ideal OÜ müüs
25. mail 2020 Sõiduki Ideal Auto OÜ-le hinnaga 9 600 eurot (sisaldas käibemaksu; müügileping – lisa 17). (e) Ideal Auto OÜ müüs
26. mail 2020 Sõiduki KV Infra OÜ-le hinnaga 9 600 eurot (sisaldas käibemaksu; müügileping – lisa 18; arve – lisa 19; maksekorraldus – lisa 20). Kostja otseseks varaliseks kahjuks seoses Lepingu ennetähtaegse lõpetamisega on: (a) kostja poolt liisinguandjale OP FINANCE AS tasutud liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise summa 12 725,08 eurot ja Sõiduki müügihinna 9 600 eurot vahe 3 125,08 eurot; ja (b) liisinguandjale OP FINANCE AS Lepingu ennetähtaegse lõpetamise ja Sõiduki müügi vahele jäänud ajaperioodide eest Ideali poolt OP FINANCE AS-ile tasutud igakuised liisingumaksed (periood veebruar kuni aprillikuu 2020) 453,87 eurot, millele lisanduvad intressid summas 52,33 eurot, st kokku moodustab kahju 506,20 eurot. Kostjale on tekkinud kahju summas 866,40 eurot seoses hageja poolt tasumata liisinguarvetega. Sissenõutavaks muutunud viivisenõue moodustab kokku 181,30 eurot. Pole vaidlust, et Amanar Ehitus pidi igakuiselt tasuma liisingumakset Idealile summas 433,20 eurot (sisaldab KM-i) (vt hagi lisa 1). Hageja on jätnud kostjale tasumata liisingumaksed 2019 detsembri ja 2020 jaanuari eest, kokku summas 866,40 eurot (sisaldab KM’i). Vastavalt Üldtingimuste p-le 7.1 „Liisinguvõtja tasub kõik lepingu alusel liisinguandjale tasutavad maksed maksegraafiku, hinnakirja ja/või liisinguandja arvete alusel.“ Üldtingimuse p 3.
27. kohaselt, (kostja rõhutustega) „Liisinguvõtja kohustub tasuma liisinguandjale sõiduki kasutamise eest lepingu ja maksegraafiku kohaselt. Eelnev ei välista liisinguvõtja kohustust tasuda liisingumakseid ning muid makseid lepingus loetletud juhtudel ka olukorras, kus liisinguvõtja sõidukit kasutada ei saa.“ Seda põhimõtet on rõhutatud veel eraldi ka Üldtingimuste p-s 3.11: „Sõiduki valdamist või kasutamist takistavad asjaolud, sealhulgas osaline või täielik sõiduki kasutamise piiramine või võimatus, sõltumata selle põhjustest, ei vabasta liisinguvõtjat lepingust tulenevate mis tahes kohustuste (sh liisingumaksete või muude tasude maksmise) täitmisest.“ Põhivõlgnevusele lisanduvad ka viivisenõuded (vastavalt üldtingimuste punktile 7.6 on viivise suuruseks 0.15% võlgnetavalt summast päevas). Pole vaidlust, et liisingmaksed tuli tasuda jooksva kuu
28. kuupäevaks. Detsembrikuu 2019 liisingmakse tasumise tähtaeg oli
29. detsember
30. Viivisenõue detsembrikuu 2019 liisingmakse eest moodustab
31. mai 2020 seisuga 100,72 eurot (433,20 x 0,15% päevas x 155 päeva). Viivisenõue jaanuarikuu 2020 liisingmakse eest moodustab
32. mai 2020 seisuga 80,58 eurot (433,20 x 0,15% päevas x 124 päeva). Kokku moodustab viivisenõue seoses tasumata liisingmaksetega
33. mai 2020 seisuga seega 181,30 eurot. Vastavalt TsMS § 367 palub Ideal kohtul ka välja mõista edasiulatuvad viivised põhivõlgnevuse osalt 866,40 eurot kokkulepitud viivisemääras 0,15% päevas. 29 2-20-1857 Isegi juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et kostja nimetatud perioodil hagejale omapoolseid teenuseid ei osutanud (teenuste all tuleb mõista lepingus nimetatud teenuseid, mitte Sõiduki finantseerimist), siis tasus kostja endiselt Sõiduki eest liisingule liisinguarveid, mida hageja ei ole kostjale hüvitanud. See on kostja alternatiivne otsene varaline kahju. 2019 novembri ja detsembri ning 2020 jaanuari eest tasus hageja liisingule kokku liisingmakseid summas 676,56 ja intresse summas 56,
34. Kostjale on tekkinud kahju summas 298,90 eurot (KM-ta) seoses hageja poolt tasumata Veho Eesti AS arvega. Sissenõutavaks muutunud viivisenõue moodustab 51,56 eurot. Kostja on kirjeldanud järgmist: (a) Lepingu kehtivuse ajal olid närilised teinud Sõiduki kaitsmekarpi pesa ja seal juhtmed/releed lühisesse ajanud. (b) Vastav kahjustus tuli korda teha. (c) Sõiduki remontis Veho Eesti AS ja esitas selle eest kostjale arve summas 298,90 eurot + KM (hagi lisa 21). (d) Kostja on arve Veho Eesti AS-ile tasunud (lisa 4). Kostja esitas hagejale nõude Veho Eesti AS-i arve tasumiseks hiljemalt
35. jaanuariks 2020 (hagi lisa 17), kuid hageja ei ole arvet siiani tasunud. Nõudele lisandub viivisenõue vastavalt üldtingimuste p-le 7.
36. Käesoleva hagiavalduse seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivisenõue 51,56 eurot (298,90 eurot x 0,15% x 115 päeva). Vastavalt TsMS § 367 palub Ideal kohtul ka välja mõista edasiulatuvad viivised põhivõlgnevuse osalt 298,90 eurot kokkulepitud viivisemääras 0,15% päevas. Kahju summas 2 287,5 eurot seoses kohtumenetluse eelsete õigusabikuludega. Lepingu lõpetamise ja poolte vastutuse küsimuste analüüsi näol on tegemist õiguslikult keeruliste küsimustega, mis tõttu oma õiguste optimaalseks teostamiseks vajas Ideal advokaadi abi. Seoses Amanar Ehituse poolse tegevust tekkinud probleemidega on Ideal kohtumenetluse eelselt tasunud advokaadibüroo TARK OÜ-le summas 2 287,5 eurot (ilma KM’ita) (lisad 23, 24, 25). Ideal on seisukohal, et Amanar Ehitus peab eelnevalt viidatud kulu hüvitama

§ 115lg 1 ja § 128 lg 3 alusel. Vastavalt Ts

MS § 367 palub Ideal kohtul ka välja mõista edasiulatuvad viivised põhivõlgnevuse osalt 2 287,5 eurot seadusjärgses viivisemääras. Idealil on Amanar Ehituse vastu leppetrahvinõue summas 4 273,18 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivisenõue 737,13 eurot. Üldtingimuste punkti 8.6 kohaselt on lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral liisinguvõtja kohustatud maksma liisinguandjale leppetrahvi summas, mis vastab 30%-le tasumata liisingumaksete kogusummast, kuid mitte vähem kui 3 (kolm) liisingumakset, 14 (neljateistkümne) päeva jooksul pärast lepingu lõpetamist. Poolte vahel puudub vaidlus, et igakuise liisingumakse suuruseks oli 433,21 eurot (361 + käibemaks). Leping pidi korrapäraselt lõppema

1. augustil
2. Lepingu korrapärase lõppemiseni jäänuks hagejal tasuda 31 makset (maksed
3. veebruar 2020 –
4. august 2022). Kuna viimane makse augustikuu 2022 osas oleks toimunud 23 päeva eest, siis selle maksumus olnuks 381,22 eurot (317,68 eurot + käibemaks). Kuna hagejal olid tasumata ka arved
5. aasta detsembri ja
6. aasta jaanuari eest, lisanduvad ka need arvutusse. Seega, seisuga
7. jaanuar 2020 moodustas 30% tasumata liisingumaksete summast (32 x 433,21 + 381,22) x 30% = 4 273,18 eurot. Leppetrahvi nõudele lisandub viivis 0.15% võlgnetavalt summast päevas (üldtingimuste punkt 7.6). Ideal on nõudnud leppetrahvi hüvitamist hiljemalt
8. jaanuariks 2020 (vt hagi lisa 31), mida Amanar Ehitus pole teinud. Käesoleva hagi esitamise seisuga moodustab sissenõutavaks muutunud viivisenõue kokku 4 273,18 eurot x 0,15% x 115 päeva = 737,13 eurot. Vastavalt TsMS § 367 palub Ideal kohtul ka välja mõista edasiulatuvad viivised põhivõlgnevuse osalt 4 273,18 eurot kokkulepitud viivisemääras 0,15% päevas.
9. Kostja palub mõista Amanar Ehitus OÜ-lt välja osaühingu Ideal kasuks: põhivõlgnevus summas 11 357,26 eurot ja
10. mai 2020 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 30 2-20-1857 969,99 eurot; viivis

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuse osalt 3 631,28 eurot alates

1. maist 2020 kuni kohustuse täieliku täitmiseni; viivis 0,15% päevas põhivõlgnevuse osalt 866,40 eurot alates
2. maist 2020 kuni kohustuse täieliku täitmiseni; viivis 0,15% päevas põhivõlgnevuse osalt 298,90 eurot alates
3. maist 2020 kuni kohustuse täieliku