Obsah (18)

§ 162§ 173§ 165§ 179§ 174§ 175§ 442§ 163§ 657§ 230§ 654§ 392§ 238§ 651§ 232§ 656§ 177§ 639

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 10.10.2022, Tallinn Kohtuasja

) § 177 lõike 1 punkti 2 ja lõike 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. 01.03.2021 hagiavalduse kohaselt kuulutati 19.10.2020 kohtumäärusega välja Q (hagejate isa) pankrot. Hagejad (pankrotivõlgniku alaealised lapsed) esitasid 09.12.2020 tunnustamiseks elatise tasumisega viivitamise tõttu tekkinud viivise nõude kumbki suuruses 2524.08 eurot. 29.01.2020 nõuete kaitsmise koosolekul esitasid nõuetele vastuväited võlausaldaja C (kostja I) 2 2-21-3164 ja võlgnik Q (kostja II) täies ulatuses. Viivis on arvestatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras pankroti väljakuulutamise seisuga.
2. Hagi nõude tunnustamiseks kostja I vastu esitati nõuete kaitsmise koosoleku ajal kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lõike 1 alusel ja kostja II vastu samal ajal kehtinud sama seaduse § 104 lõike 1 alusel. Kostjate vastuväited
3. Kostja I vaidleb hagile vastu. Hagejad ei ole esitanud arvestust, kuidas viivisnõue on kujunenud. 08.12.2020 esitasid hagejad lisaks põhinõuetele viivisenõuded, mis olid arvestatud eelnevalt esitatud perioodiliselt kumuleerunud põhinõuete alusel. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtub, et mõlemad hagejad esitasid põhinõude summas 14 072 eurot. Nõuetele esitasid osaliselt vastuväiteid nii võlausaldajad, võlgnik kui haldur. Mõlema hageja nõuet tunnustati 11 280.52 euro ulatuses. Hagejad ei esitanud põhinõude tunnustamata osas nõude tunnustamise hagi. Seega on tuvastatud, et mõlema hageja pankrotimenetluses esitatud põhinõue oli 2791.48 euro ulatuses esitatud põhjendamatult.
4. Kuivõrd käesoleva hagi esemeks olev viivis on arvestatud algselt haldurile esitatud põhinõuete alusel ning põhinõuded on olulises ulatuses põhjendamatud, ei saa viivisenõuded olla õiged. Võlausaldajal ei saa olla kohustust asuda hagejate viivisenõudeid ümber arvestama. Selleks puuduvad ka vajalikud alusandmed.
5. Vastavalt perekonnaseaduse (PKS) §-s 108 sätestatule võib elatisenõudeid esitada tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 144 sätestatule aeguvad koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenevad nõuded. Riigikohtu senise praktika kohaselt ei ole küll välistatud võimalus kõrvalnõude kui iseseisva nõude esitamiseks eraldi menetluses, kuid sellisel juhul kohaldatakse sellele seadusest tulenevat põhinõude aegumistähtaega. Eelnevast tulenevalt ei ole hagejatel PKS § 108 alusel võimalik esitada põhinõudelt arvestatud viivise nõuet enam kui ühe aasta eest tagasiulatuvalt pankroti väljakuulutamisest.
6. Kostja II vastust hagiavaldusele ei esitanud. Maakohtu otsus ja põhjendused
7. Harju Maakohus tunnustas mõlema hageja viivisenõuet suuruses 2023.30 eurot PankrS § 153 lõike 1 punktis 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena. Hagejate menetluskulud jättis kohus kostja I kanda ja mõistis kostjalt I hagejatele välja kulude hüvitise. Maakohus märkis otsuse resolutsiooni, et tegemist on täitedokumendiga PankrS § 168 tähenduses.
8. Kohus tuvastas, et Harju Maakohus kuulutas 19.10.2020 määrusega välja Q pankroti. Hagejad esitasid kumbki 09.12.2020 haldurile nõudeavalduse võlgniku vastu suunatud rahalise nõude 2524.08 euro tunnustamiseks. Nõuded tulenevad asjaolust, et võlgnik viivitas elatise väljamõistmise kohtulahendite täitmisega.
9. Viivisenõuded jäid pankrotimenetluses tunnustamata, sest kostjad esitasid vastuväited. PankrS § 106 lõike 1 kohaselt kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. PankrS § 104 lõike 1 kohaselt vastuväite nõudele või nõuet tagavale pandiõigusele võib hiljemalt nõuete kaitsmise koosolekul esitada ka võlgnik ise. Võlgniku vastuväide ei takista nõude või nõuet tagava pandiõiguse tunnustamist, kuid sel juhul ei ole määrus, 3 2-21-3164 millest nähtuvad tunnustatud nõuded, täitedokument PankrS § 168 tähenduses nõude osas, millele võlgnik vastuväite esitas.
10. Hagejate nõuded tulenevad asjaolust, et pankrotivõlgnik ei ole pikema aja jooksul täitnud täies ulatuses hagejate kasuks kohtulahenditega väljamõistetud elatise tasumise kohustust. Hagejad on esitanud viivisenõude kolme aasta eest, arvestades TsÜS § 157 lõigetes 4 ja 5 sätestatut.
11. Kohus kostja I vastuväidetega ei nõustu. Esitatud tõenditest nähtuvalt on võlgnik jätnud täitmata elatise maksmise kohustuse. VÕS § 113 lõige 1 ei sätesta erisust elatise maksmise kohustuse osas. Seega tuleb kohtu hinnangul ka elatise maksmise kohustuse täitmisega viivitamisel võlgnikul arvestada võimalusega, et temalt nõutakse viivitatud aja eest viivist. Hagejad on esitanud viivisenõude kujunemise kronoloogia viimase 3 aasta osas. Hagejad ei ole esitanud uut elatise nõuet, seega ei kuulu kohaldamisele PKS §
12. TsÜS § 157 lõike 4 kohaselt korduvate kohustuste täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks muutuva jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude või muust täitedokumendist tuleneva nõude täitmise aegumistähtaeg on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks ning lõike 5 kohaselt lapse ülalpidamise kohustuse nõude täitmise aegumistähtaeg on 10 aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, kui kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Hagejad esitasid nõudeavalduse 09.12.2020, seega ei ole hagejate nõudeavalduses märgitud viivisenõuded aegunud.
13. Eeltoodu alusel on hagejate nõuded õiguslikult põhjendatud ning kummagi hageja nõuet tuleb tunnustada suuruses 2023.30 eurot PankrS § 153 lõike 1 punkti 2 rahuldamisjärgu nõudena. 13.

§ 162

lõike 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 173

lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 165

lõike 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Käesoleva juhul takistas hagejate nõuete tunnustamist üksnes kostja I vastuväide, kostja II käesolevas menetluses hagejate nõudele vastuväiteid ei esitanud. Seega osalesid kostjad menetluses oluliselt erinevas ulatuses. Eeltoodu alusel jätab kohus hagejate menetluskulud täies ulatuses kostja I kanda. Kostjate menetluskulud jäävad nende endi kanda. 14. Hagejad olid vabastatud riigilõivu tasumisest hagi esitamisel. Kostjalt I kuulub

§ 179

lõike 1 alusel Eesti Vabariigi kasuks väljamõistmisele riigilõiv summas 600 eurot.

1. Hagejad paluvad välja mõista õigusabikulud summas 1350 eurot. Menetluskulude nimekirja kohaselt kasutas hagejate esindaja teenust hagiavalduse koostamiseks, dokumentide ja kostja vastustega tutvumiseks ja seisukoha esitamiseks, kohtuistungil osalemiseks, kokku 7,5 tunni ulatuses.
2. Hagejate esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas. Kostja I vastuväiteid kohus põhjendatuks ei pea. Riigikohus on tsiviilasjades nr 3-2-1-112-01 ja 3-2-1-65-13 asunud seisukohale, et ei ole oluline, kas arved on tasutud või kes need tasus (

§ 174lõige 4).

Õigusabi tasu väljamõistmiseks piisab, et poolel on tekkinud õigusabi eest tasumise kohustus. 17. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

§ 175

lõike 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise 4 2-21-3164 esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus on seisukohal, et vandeadvokaadi tasu õigusteenuse eest summas 150 eurot (lisandub käibemaks) tunnis ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Eeltoodust tulenevalt on hagejate põhjendatud õigusabikulud kokku summas 1350 eurot, mis tuleb kostjalt I hagejate kasuks välja mõista. Apellatsioonkaebus

1. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.
2. Maakohus rikkus asja lahendamisel oluliselt menetlusõigust ja kohaldas materiaalõigust viisil, mis tõi kaasa eksliku ja põhjendamata kohtulahendi. Ei ole aru saada, kuidas kohus otsuse resolutiivosas esitatud otsustusteni jõudis. Samuti on kohus menetluskulud jaotanud viisil, mida seadus ei võimalda.
3. Maakohus rahuldas hagi erinevas ulatuses sellest, mis oli kohtule esitatud. Hagejad menetluses hagist osaliselt ei loobunud ega võtnud seda tagasi.
4. Hagejate nõuete alused ja suuruse kujunemine ei olnud nõudeavalduse ega tsiviilasja materjalide põhjal tuvastatav. Pooltel ei ole vaidlust, et 09.12.2020 koos nõudeavaldusega esitatud viivisarvestuse tabelis lähtusid hagejad nõude alusena Pärnu Maakohtu 28.10.2013 maksekäsuga tsiviilasjas nr 2-13-42740 väljamõistetud perioodilise elatisenõude alusel tekkinud võlgnevusest perioodil 01.08.2017-19.10.
5. Sama tabeli esitasid hagejad maakohtus 22.09.
7. Nõuete kaitsmise raames selgus, et hagejad ei arvestanud Eesti Vabariigi poolt tasutud perioodiliste elatisabi maksetega. Kuivõrd vastava nõude esitas pankrotimenetluses Eesti Vabariik, esitasid kostja I, haldur ja võlgnik vastavas ulatuses hagejate elatisenõuetele vastuväite ja selles osas (2791.48 eurot kummagi hageja kohta) jäid elatisenõuded tunnustamata. Eksliku põhinõude alusel esitatud viivisenõudeid hagejad ei korrigeerinud. Ka hagiavalduses ei muutnud hagejad viivisenõuet ega arvestanud samal perioodil regulaarselt laekunud elatisabi maksetega. Seega ei ole viivisnõue arvutatud tegeliku põhikohustuse jäägi alusel ning nõude kujunemist ei ole võimalik kontrollida. 22.09.2021 menetlusdokumendi punktis 2 hagejad üksnes avaldasid, et juhul kui nende poolt pankrotimenetluses esitatud põhinõue on jäänud osaliselt tunnustamata, tuleb viivisnõuet vähendada 19,84%. Kuidas on nõue tegelikult kujunenud, esitatud tõenditest ei selgu ja puuduvad põhjendused ka kohtuotsuses. Andmeid arvestusperioodi kestel laekunud elatisabi maksete summade ja kuupäevade kohta hagejad pankrotihaldurile ega kohtule esitanud ei ole. Vastavate andmeteta ei ole viivise arvestamine võimalik.
8. Perioodiliste maksete alusel tekkinud viivisintressi nõuet ei ole võimalik vähendada protsentuaalselt ja võrdeliselt põhinõudega samas ulatuses. Viivisenõude kujunemine sõltub igakordselt tekkinud kohustuse ja selle vähenemise kuupäevast ning summast. Seega ei ole hagejate nõue selge ega vasta PankrS-s sätestatud nõuetele ja kostja I vastuväide nõuete kaitsmisel oli põhjendatud. Kuivõrd nõuete esitamise tähtaeg on möödunud, ei ole võimalik nõudeid korrektsel kujul enam esitada. Nõude ebaselgust ei kõrvaldatud ka hagimenetluses, mistõttu puudus maakohtul võimalus nõude tegelikku ulatust tuvastada ja hagi ka osaliselt rahuldada. 5 2-21-3164
9. Hagejad esitasid hagiavalduse samaaegselt kostja I ja kostja II vastu. Kohus rahuldas hagi mõlema kostja vastu. Hagejate menetluskulud jättis kohus aga üksnes ühe kostja kanda. Vastavalt

§-s 162 sätestatule jätab kohus hagi rahuldamise korral menetluskulud selle menetlusosalise kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd nõude tunnustamise hagi võlausaldaja ja võlgniku vastu ei ole sama hagi, ei saa kostjad antud olukorras hagi rahuldamise korral vastutada solidaarselt. Olukorras, kus kostjana osaleb menetluses mitu isikut, ei näe seadus hagi rahuldamisel ette võimalust jätta hageja menetluskulud neist üksnes ühe kanda.

1. Kõik asjaga seonduvad menetluskulud tuleb jätta solidaarselt hagejate kanda. Väljamõistetud menetluskuludelt palub kostja I arvestada viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras arvates menetluskulusid kindlaks määrava kohtulahendi jõustumisest. Vastustajate seisukoht
2. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Edasine menetlus
3. Ringkonnakohus andis istungil hagejatele täiendava tähtaja, et esitada viivisearvestus selliselt, et selles oleks arvestatud elatisabina laekunud summasid. Hagejad esitasid täiendatud nõudearvestuse ja ema pangakonto väljavõtted elatisabi laekumistest ajavahemikul 08.06.2018 kuni 08.09.
5. Kostja I vaidleb ka uuele arvestusele vastu, leides, et uute asjaolude ja tõendite kogumine ringkonnakohtu poolt oli põhimõtteliselt lubamatu. Samuti, et uus arvestus ei kõrvalda nõuete ebaselgust, kuna tabelist nähtub hagejate põhinõuete suuruseks võlgniku pankroti väljakuulutamise 19.10.2020 seisuga 24 649.04 eurot, kuid pankrotimenetluses tunnustati põhinõudeid kokku suuruses 22 561.04 eurot. Kuna viivisenõude ulatus on vahetus sõltuvuses põhikohustuse ulatusest ja selle tekkimise dünaamikast, ei saa ekslikul põhikohustuse suurusel põhineb viivisearvestus olla õige. Nõuete kaitsmise protokollist nähtub, et riik maksis hagejate emale elatisabina kummagi hageja kohta 1955.48 eurot. Riigi nõue on pankrotimenetluses tunnustatud. Seega on hagejad esitanud andmed elatisabi saamise kohta 1000 euro võrra väiksemas ulatuses, kui tegelikult abi said. Kuna hagejad ei ole esitanud tõeseid andmeid põhivõlgnevuse kujunemise kohta, ei saa kohus viivise arvestust korrigeerida. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud täiendavalt esitatud seisukohtade, nõude arvestuse ja tõenditega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõigust otsuse põhjendamise kohustuse (

§ 442

lõige 8) ja menetluskulude jaotamise (

§ 163

lõige 1) ja sellest tulenevalt ka kindlaksmääramise osas, lisaks sisaldub ilmne ebatäpsus otsuse resolutsiooni punktis 1. Ringkonnakohus saab rikkumised ja ebatäpsuse ise kõrvaldada ning teha uue otsuse, millega osaliselt muudab maakohtu lahendi põhjendusi, jaotab uuesti maakohtumenetlusega seotud menetluskulud ja parandab ilmse ebatäpsuse maakohtu otsuse resolutsiooni punktis 1 (

§ 657lõike 1 punktid 2 ja 21).

Apellatsioonkaebus kuulub osaliselt rahuldamisele. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud. 30.

§ 442lõike 5 kohaselt lahendab kohus otsuses veel lahendamata taotlused.

Seni on lahendamata kostja I 09.09.2022 vastuväide ringkonnakohtu tegevusele. Kostja I on seisukohal, 6 2-21-3164 et kohtul ei olnud õigust anda hagejatele täiendavat võimalust esitada korrigeeritud viivise arvestus ja tõendeid elatisabi saamise kohta. Selliselt rikkus kohus

§ 230

lõikes 1 sätestatud põhimõtet, et tõendeid esitavad ainult pooled ja kohus tõendeid ei kogu. Ka puuduvad

§ 654lõikes 4 sätestatud eeldused apellatsiooniastmes uute tõendite kogumiseks.

Hagejad ei põhjendanud, miks nad ei saanud tõendeid esitada maakohtus. Kostja I vaidleb uute tõendite vastuvõtmisele vastu. Lisaks on kohus pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise kohtuvaidluses seotud kitsalt kaitsmiseks esitatud nõudeavalduses esitatud asjaoludega. Hagejad jätsid nõuete kaitsmise koosolekul esitamata andmed põhinõude tegeliku täitmise kohta, mistõttu oli esitatud arvestus ekslik ja nõuet ei saanud kontrollida. Uusi asjaolusid hagejad PankrS § 107 kohaselt kohtumenetluses esitada ei saa. Maakohus ei rikkunud asja lahendades selgitamiskohustust. 31. Hagejad vaidlevad kostja I vastuväitele vastu. 32. Kolleegium vastuväite rahuldamiseks alust ei näe ja jääb istungil väljendatud seisukoha juurde, et maakohus rikkus asja lahendades

§ 392

lõike 1 punktist 1 tulenevat selgitamiskohustust (kohustust selgitada välja hagejate nõuded), kui peale kostja I vastusele (t lk 40-41) vastuseks esitatud viivise arvestusega (tabeliga (t lk 48-58)) tutvumist ei selgitanud hagejatele vajadust nõude arvestust täpsustada ega andnud selleks tähtaega. Kohtu ette olid selleks ajaks toodud faktilised asjaolud selle kohta, et nõuete tunnustamise koosolekul jäi põhinõue osaliselt rahuldamata põhjusel, et osa väidetud elatisevõlast oli tasutud riigi poolt (elatiseabi korras), kuid viivise arvestamisel hagejad seda arvesse ei olnud võtnud. Selliselt tegi maakohus ka endal võimatuks kontrollida hagejate nõude aritmeetilist arvestust, kuna mh sellele oli kostja I vastuväiteid esitanud. Maakohtu poolt selgitamiskohustuse rikkumine tegi ka ringkonnakohtul võimatuks nõude arvestuse õigsuses ja maakohtu poolt rahuldatud ulatuses nõude õigsuses või siis mitteõigsuses veenduda, kuid apellatsioonimenetluses on võimalik selline rikkumine kõrvaldada. Ka kostja I apellatsioonkaebus tugineb nimelt asjaolule, et maakohtu poolt rahuldatud ulatuses ei ole viivise arvestust võimalik kontrollida, kuna puuduvad täpsed andmed elatisabi saamise kohta. Kohtuistungil ei andnud kolleegium hagejatele õigust tuua apellatsioonimenetluses kohtu ette uusi elulisi asjaolusid, vaid juba olemasolevate asjaolude alusel esitada korrektne nõude arvestus, mida oleks kohtul võimalik kontrollida. PankrS § 107 kohaselt võib võlausaldaja taotleda kohtus nõude tunnustamist üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses, kui oli esitanud kaitsmiseks nõudeavalduses. Muus osas ei erinenud kuni 01.02.2021 kehtinud PankrS-i alusel nõude tunnustamise hagi menetlemine kohtus muudest hagimenetlustest, mh ei olnud hagejatel keeldu esitada tõendeid, mida haldurile kohtueelselt ei esitatud. Praegusel juhul olid hagejad esitanud kohtule tunnustamiseks elatise maksmisega viivitamisest tulenevad viivisenõuded samas suuruses ja alusel kui kohtueelses nõudeavalduses. Kolleegiumi märgib, et lähtus täiendavalt

§ 230

lõikest 3, mille kohaselt võib kohus mh lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel. Praeguses menetluses on hagejateks alaealised lapsed ja puudub vaidlus, et pankrotivõlgnikust isa on jätnud neile pikema aja vältel kohtu poolt väljamõistetud igakuise elatise maksmata. Elatisvõlgnevus leidis pankrotimenetluses tunnustamist. Seega ei saa olla vaidlust, et viivisenõue hagejatel on ja selle suuruse peab kohus välja selgitama. Lisaks on kohtu aktiivsus pankrotimenetluses nõuete tunnustamise vaidlustes alates 01.02.2021 selgelt sisse kirjutatud PankrS-i kehtivasse redaktsiooni, mille järgi otsustab kohus nõuete põhjendatuse üle hagita menetluses. Kuigi praegune vaidlus toimub nõuete kaitsmise koosoleku seisuga kehtinud PankrS-i redaktsiooni alusel, saab kohus seadusandja kehtivat tahet arvestada. 33. Koos kohtu nõutud viivise arvestusega esitasid hagejad ema pangakonto väljavõtted, kust nähtuvad riigi poolt makstud elatiseabi summad. Ringkonnakohus keeldub nende 7 2-21-3164 vastuvõtmisest järgmise põhjendusega. Kostja I 15.09.2022 esitatud menetlusdokumendis ei vaidlusta väljavõtetest nähtuvaid summasid, millised sisalduvad viivise arvestamise täiendatud tabelis (kostja vastuväiteks on, et neid summasid pidi olema rohkem). Seega ei ole poolte vahel vaidlust nende elatisabi summade osas, millised sisalduvad 08.09.2022 tabelis ja hagejate ema pangakontode väljavõtted ei ole vajalikud (asjakohased) tõendid

§ 238lõike 1 punkti 1 mõttes.

Dokumentide tagastamist esitajale ei toimu, kuna need olid esitatud elektrooniliselt. 34.

§ 651

lõikest 1 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja I vaidlustab maakohtu otsuses elatisabi summade arvestamata jätmist ja menetluskulude jaotust. 35. Ringkonnakohus nõustub kostja I etteheidetega maakohtule osas, milles need käsitavad

§ 442lõike 8 rikkumist.

Nimetatud sätte kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtuvalt jättis maakohus nõude suuruse üle otsustuse tegemisel täielikult vastamata kostja I vastuväidetele, millised seondusid elatisabi maksete suurusega ja viivisnõude suuruse otsese sõltuvusega pankrotimenetluses tunnustatud põhivõlgnevuse suurusest. Arvestades rahuldatud nõuete ulatust, saab järeldada, et maakohus nõustus hagejate 22.09.2021 menetlusdokumendis esitatud alternatiivse arvestusega, kus vähendati viivisenõuet samas proportsioonis, kui oli vähendatud pankrotimenetluses nõuete tunnustamise käigus põhinõuet. Samas ei sisalda otsus mistahes põhjendusi, miks maakohus sellist hagejate mõttekäiku õigeks pidas. 36. Samas on ringkonnakohus peale hagejate nõuete suuruse kujunemise täiendavat kontrollimist seisukohal, et otsuse põhjendamise kohustuse rikkumine ei toonud kaasa ebaõiges suuruses viivisenõude tunnustamist. Ringkonnakohus täiendab maakohtu otsuse põhjendusi järgmiselt. Poolte vahel puudub vaidlus, et põhivõlgnevuse suuruseks on tunnustatud kummagi hageja kohta 11 280.52 eurot, seega kokku 22 561.04 eurot (tõendatud ka nõuete kaitsmise protokolliga (t lk 7-9)). Sama tõendiga on tõendatud, et riik Maksu- ja Tolliameti kaudu oli esitanud pankrotimenetluses elatisabi maksmise alusel nõude 1955.48 eurot kummagi hageja kohta. Seega on kohtu ette toodud nii põhivõlgnevuse suurus kui elatisabi kogusumma. Kuigi ringkonnakohus eeldas istungil, et elatisabi maksete tabelisse lisandumisel ühtib pankroti väljakuulutamise seisuga põhivõlg tunnustatud põhinõude suurusega, siis kohtule teadmata põhjusel kajastasid hagejad elatisabi väiksemas ulatuses ega toonud ka 16.09.2022 seisukohas esile, et tabelis esitatust nad tegelikkuses rohkem abi riigilt ei saanud. Samas ei ole tabelis esitatud elatisabi summade osas vaidlust ja kolleegiumi jaoks on selge, et viivise nõue alaealistel lastel elatise maksmisega viivitamise tõttu isa vastu on. Sellises menetluslikus olukorras kontrollis ringkonnakohus maakohtu poolt väljamõistetud viivise suurust selliselt, et arvestas: 1) põhivõla suurusena 19.10.2020 seisuga tunnustatud 2 x 11 280.52 eurot; 2) vaidluse all mitteolevad elatisabi summad 08.09.2022 tabelis esitatud kujul; 3) need maksed, mille puhul ei ole teada täpne tasumise aeg, arvestas tasutuks tabelis märgitud põhivõlast seisuga 01.08.2017 (põhivõla suuruseks kujunes selliselt 10 342 eurot). Selliselt kujunes seadusjärgses suuruses viivise suuruseks ühe hageja kohta 4227.30 : 2 = 2113.65 eurot, mis on suurem maakohtu poolt rahuldatud 2023.30 eurost. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et praeguses vaidluses on

§ 232

lõike 1 kohase veenvusega tõendatud, et maakohtu poolt rahuldatud ulatuses on hagejatel viivise nõue isa vastu. Kuna hagejad maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis suuremas summas kui 2023.30 eurot hagi rahuldamisele niikuinii kuuluda ei saa. Ka ei riku selline arvestus kostjate õigusi, kuna ka ülejäänud elatisabi saamine pidi tegelikkuses toimuma hilisemalt, s.o peale 08.06.2018 (hagejate lepingulise esindaja väide 8 2-21-3164 ringkonnakohtu istungil (ajamärk 00:27:07), millele kostja I esindaja vastuväiteid ei ole esitanud), mistõttu väiksemaks kui 2023.30 eurot viivise suurus kujuneda ei saa. Ringkonnakohtu arvestus on lisatud otsusele.

1. Maakohtu lahendi resolutsiooni punktis 1 sisaldub ilmne ebatäpsus, kuna puudub sõna „osaliselt“. Rahalist nõuet pankrotimenetluses on sarnaselt muude rahaliste nõuetega võimalik rahuldada osaliselt nagu maakohus praeguses asjas ka tegi. Kui hagejad olid 22.09.2021 menetlusdokumendis möönnud nõuete rahuldamise võimalikkust väiksemas ulatuses kui hagiavalduses esitatud, ei pidanud nad avaldama tahet nõuetest osaliselt loobuda või need osaliselt tagasi võtta.
2. Ringkonnakohus nõustub osaliselt apellatsioonkaebuse väidetega menetluskulude ebaõige jaotamise kohta maakohtu poolt. Maakohus jättis esmalt tähelepanuta, et rahuldas hagi osaliselt, s.o tunnustas kummagi hageja nõuet hagetud 2524.08 euro asemel suuruses 2023.30 eurot. Seega rahuldas maakohus hagejate nõuded 80% ulatuses ja menetluskulude jaotamisel tuli kohaldada

§ 163lõiget 1 ning jaotada kulud võrdeliselt hagi rahuldatud osaga.

Lisaks jättis maakohus tähelepanuta, et kuigi kostja II osales kohtumenetluses passiivselt (toiminguid ei teinud), siis hagi esitamine tema vastu oli tingitud tema aktiivsest tegevusest 29.01.2021 nõuete kaitsmise koosolekul. Seega tuleb nõustuda kostjaga I, et hagejate kulude ainult kostja I kanda jätmine ei ole õige. Küll aga on õige maakohtu viide

§ 165

lõike 1 teisele lausele seetõttu, et kohtumenetluses kostja II aktiivselt ei osalenud ja tema vastuväidetele vastamiseks hagejad kulutusi tegema ei pidanud. Peale hagiavalduse esitamist tekkisid hagejatel kulud seoses vajadusega vastata kostja I 26.05.2021 ja 22.06.2021 hagivastusele ning osaleda kohtuistungil, mida taotles samuti kostja I. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et põhjendatud on jaotada maakohtumenetlusega seotud menetluskulud selliselt, et: 1) hagejate kulud jäävad 20% ulatuses nende endi kanda; 2) 80% kummagi hageja kuludest jäävad 85% ulatuses kostja I ja 15% kostja II kanda; 3) kostja I menetluskuludest 20% jäävad võrdsetes osades hagejate kanda; 4) kostja II menetluskulud jäävad tema enda kanda, kuna tema otsust edasi ei kaevanud. 39. Kuna maakohus määras hüvitatavate kulude suuruse ebaõige jaotuse alusel, tuleb vaidlustatud otsus

§ 656

lõike 4 alusel tühistada ka menetluskulude kindlaksmääramise ja kostjalt I riigilõivu, mille tasumisest olid hagejad hagiavalduse esitamisel maakohtu 15.04.2021 määruse alusel vabastatud, riigi kasuks väljamõistmise osas. 40. Kuna maakohus ei määranud kindlaks kostja I põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust, ei tee seda ka ringkonnakohus (

§ 174lõige 4).

Hüvitatavate maakohtu menetlusega seoses tekkinud menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

§ 177

lõike 1 punkti 2 ja lõike 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Uue jaotuse alusel tuleb maakohtul otsustada ka riigi kasuks tasumata riigilõivu väljamõistmine, arvestades seejuures

§ 179lõigetes 1, 2 ja 9 ning § 190 lõikes 2 sätestatut.

41. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kohaldab ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulude jaotamisel

§ 163lõiget 1 koosmõjus § 639 lõikega 1.

Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu hinnates moodustavad põhjendused menetluskulude jaotuse peale kaebusest hinnanguliselt 5%. Seega jäävad hagejate apellatsioonimenetluse kuludest 5% nende endi kanda ja 95% apellandist kostja I kanda. Kostja I apellatsioonimenetluse kulud jäävad 95% ulatuses tema enda ja 5% ulatuses võrdsetes osades hagejate kanda (

§ 165lõige 1 esimene lause).

Kostja II osales apellatsioonimenetluses

§ 639

lõike 2 mõttes kaasapellandina, kes ise kaebust ei esitanud ega osalenud ka menetluses aktiivselt. Erinevalt 9 2-21-3164 maakohtumenetlusest ei olnud apellatsioonimenetluse algatamine mistahes moel sõltuv kostja II tegevusest või tegevusetusest. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et tema suhtes tuleb kohaldada

§ 165

lõike 1 teist lauset ja jätta tema kulud 95% ulatuses kostja I ja 5% ulatuses võrdsetes osades hagejate kanda. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt kostjal II apellatsioonimenetlusega seoses kulusid ei tekkinud. 42. Hüvitatavate apellatsiooniastme menetluskulude suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus

§ 177

lõike 1 punkti 2 ja lõike 2 järgi mõistliku aja jooksul pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 10