KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse kuupäev 20. september 2022 Kohtuasja number 1-19-10225 Kohtukoosseis eesistuja Erkki Hirsnik, liikmed Maarika Kuusk ja Aarne Sarjas K

) § 46 lg 6 alusel antiretroviirusravimite hankimist koordineeriv komisjon (edaspidi ARV komisjon), mille üheks liikmeks määrati M. Maimets. ARV komisjon 1 moodustati Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas. Selle komisjoni ülesandeks oli osaleda Sotsiaalministeeriumi poolt koostatava järgmise perioodi ravimite hankeplaani koostamises ning lisaks teha ettepanekuid ravimite kasutamise ja ravi korralduse planeerimiseks. ARV komisjoni töövormiks oli koosolek ning komisjon oli pädev vastu võtma otsuseid.

1. M. Maimetsal oli ametiseisund korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 2 lg 2 mõttes, kuivõrd ta täitis ARV komisjoni liikmena avalikku ülesannet.
2. M. Maimetsal oli pädevus otsustada koos teiste ARV komisjoni liikmetega, milliste toimeainetega antiretroviirusravimeid, millises mahus ning millal peaks riik Sotsiaalministeeriumi kaudu riigieelarves ettenähtud vahendite arvelt hankima. Laiemas mõttes osales M. Maimets riigihangete ettevalmistamises ehk otsuste või toimingute tegemise protsessides või vähemalt otsustamise või toimingute suunamises, kuivõrd ARV komisjonis kollegiaalselt tehtud otsused või toimingud ning väljendatud seisukohad olid otseseks sisendiks Sotsiaalministeeriumi poolt ravimite ostmiseks läbiviidavatele riigihangetele. ARV komisjoni töö tulemina määratleti ära Sotsiaalministeeriumi poolt läbiviidatavate riigihangete oluline eesmärk (hanketingimused) ehk milliste toimeainetega antiretroviirusravimeid ning millises mahus peaks Sotsiaalministeerium ostma.
3. Antiretroviirusravimite hankimine oli kantud eesmärgist hoida HI-viiruse levik kontrolli all.

§ 67

lg 1 kohaselt on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas muuhulgas rahva tervise kaitse. Niisiis oli ARV komisjoni ja selle liikmete töö orienteeritud avalikele huvidele. Seega saab M. Maimetsa pidada ametiisikuks KarS § 288 lg 1 mõttes, kuivõrd tal oli ametiseisund avaliku ülesande täitmiseks.

1. M. Maimets osales
2. märtsil 2016,
3. märtsil 2017,
4. novembril 2017 ja
5. juunil 2018 toimunud ARV komisjoni koosolekutel.
7. märtsi 2016 Sotsiaalministeeriumis toimunud ARV komisjoni koosolekul tehtud otsuste või toimingute tulemina korraldati riigihange nr 175696, mille eesmärgiks oli leida pakkujad muuhulgas järgmiste riigihanke objektiks olevate ravimite ostmiseks: antiretroviirusravimid toimeainega rilpiviriin, 25mg; darunaviir, 100mg/l; darunaviir, 800mg ning darunaviir+kobitsistaat, 800mg+150mg.
8. oktoobril 2016 sõlmiti Sotsiaalministeeriumi ning Magnum Medical OÜ vahel müügileping, millega Magnum Medical OÜ müüs Sotsiaalministeeriumile Janssen-Cilag SpA toodetud antiretroviirusravimeid toimeainetega rilpiviriin (nimega Edurant), darunaviir (nimega Prezista) ning darunaviir+kobitsistaat (nimega Rezolsta) koguhinnaga 10 352 999,85 eurot.
9. novembril 2016 sõlmiti Sotsiaalministeeriumi ning Tamro Eesti OÜ vahel müügileping, millega Tamro Eesti OÜ müüs Sotsiaalministeeriumile Janssen-Cilag SpA toodetud antiretroviirusravimit toimeainega darunaviir (nimega Prezista) hinnaga 46 562,62 eurot.
11. märtsil 2017 Sotsiaalministeeriumis toimunud ARV komisjoni koosolekul tehtud otsuste või toimingute tulemina korraldati riigihange nr 186755, mille eesmärgiks oli leida pakkujad muu hulgas toimeainena raltegraviiri sisaldava ravimi ostmiseks.
12. augustil 2017 sõlmiti Sotsiaalministeeriumi ning Magnum Medical OÜ vahel müügileping, millega Magnum Medical OÜ müüs Sotsiaalministeeriumile Merck Sharp & Dohme B.V. toodetud antiretroviirusravimit toimeainega raltegraviir (nimega Isentress) hinnaga 1 872 713,30 eurot.
14. novembril 2017 Sotsiaalministeeriumis toimunud ARV komisjoni koosolekul tehtud otsuste või toimingute tulemina korraldati riigihange nr 194623, mille eesmärgiks oli leida 2 pakkujad muuhulgas järgmiste riigihanke objektiks olevate ravimite ostmiseks: antiretroviirusravimid toimeainega raltegraviir, 400mg ja/või 600mg; raltegraviir, 100mg ning efavirenz, 600mg.
15. aprillil 2018 sõlmiti Sotsiaalministeeriumi ning Magnum Medical OÜ vahel müügileping, millega Magnum Medical OÜ müüs Sotsiaalministeeriumile Merck Sharp & Dohme B.V. toodetud antiretroviirusravimit toimeainega raltegraviir (nimega Isentress) nii polümeerikattega tableti kui ka närimistableti vormis ning Merck Sharp & Dohme B.V. toodetud antiretroviirusravimit toimeainega efavirenz (nimega Stocrin) koguhinnaga 4 867 691,14 eurot.
17. juunil 2018 Sotsiaalministeeriumis toimunud ARV komisjoni koosolekul tehtud otsuste või toimingute tulemina korraldati riigihange nr 198624, mille eesmärgiks oli leida pakkujad muuhulgas järgmiste riigihanke objektiks olevate ravimite ostmiseks: rilpiviriin, 25mg; darunaviir+kobitsistaat, 800mg+150mg ning raltegraviir, 100mg.
18. oktoobril 2018 sõlmiti Sotsiaalministeeriumi ning Tamro Eesti OÜ vahel müügileping, millega Tamro Eesti OÜ müüs Sotsiaalministeeriumile Janssen-Cilag SpA toodetud antiretroviirusravimit toimeainega rilpiviriin (nimega Edurant) hinnaga 1 042 982,95 eurot. Lisaks sõlmiti müügileping Sotsiaalministeeriumi ning Magnum Medical OÜ vahel, millega Magnum Medical OÜ müüs Sotsiaalministeeriumile Merck Sharp & Dohme B.V. toodetud antiretroviirusravimit toimeainega raltegraviir (nimega Isentress) hinnaga 4224 eurot. Ravimit darunaviir+kobitsistaat, 800mg+150mg (nimega Rezolsta), mille tootjaks oli Janssen-Cilag SpA, ei hangitud, kuivõrd pakkumus ületas eeldatava maksumuse.
19. M. Maimets oli
20. aasta märtsist kuni
21. aasta märtsini väljaspool ametiseisundit lepingulistes suhtes Janssen-Cilag SpA Eesti filiaaliga ning UAB Johnson & Johnson Eesti filiaaliga. Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali likvideerimise tõttu moodustati UAB Johnson & Johnson Eesti filiaal ning Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali tegevus viidi sinna üle. Kõnealusel ajavahemikul sai M. Maimets nimetatud äriühingutelt lepingute alusel tasu kokku 11 004 eurot.
22. M. Maimetsa ja Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali vahel olid sõlmitud järgmised lepingud: -
23. märtsi 2015 teenuseleping nr EV00062616; -
24. aprilli 2015 teenuseleping nr EV00064030; -
25. septembri 2015 teenuseleping nr EV00078327; -
26. oktoobri 2015 teenuseleping nr EV
28. M. Maimetsa ja UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali vahel olid sõlmitud järgmised lepingud: -
29. jaanuari 2016 teenuseleping nr EV00089838; -
30. veebruari 2016 teenuseleping nr EV00091545; -
31. märtsi 2016 teenuseleping nr EV00095700; -
32. aprilli 2017 teenuseleping nr EV00124402; -
33. jaanuari 2018 teenuseleping nr EV00145802; -
34. märtsi 2018 teenuseleping nr EV
36. Lisaks oli M. Maimets
37. aasta jaanuarist kuni
38. aasta septembrini väljaspool oma ametiseisundit lepingulistes suhtes Merck Sharp & Dohme OÜ-ga. Kõnealusel ajavahemikul sai M. Maimets nimetatud äriühingult lepingute alusel tasu kokku 27 780 eurot. M. Maimetsa ja Merck Sharp & Dohme OÜ vahel olid sõlmitud järgmised lepingud: - 28.04.2016 nõustaja kiri-leping; -
39. jaanuari 2016 töövõtuleping nr 2016-005; -
40. aprilli 2016 töövõtuleping nr 2016-034; 3 -
41. aprilli 2016 töövõtuleping nr 2016-019; -
42. mai 2016 töövõtuleping nr 2016-038; -
43. mai 2016 leping Nordic AMS Workshop; -
44. septembri 2016 töövõtuleping nr 2016-039; -
45. oktoobri 2016 töövõtuleping nr 2017-009; -
46. novembri 2016 töövõtuleping nr 2016-071; -
47. novembri 2016 töövõtuleping nr 2016-075; -
48. novembri 2016 töövõtuleping nr 2016-080; -
49. aprilli 2017 töövõtuleping nr 2017-028; -
50. aprilli 2017 töövõtuleping nr 2017-027; -
51. juuli 2017 töövõtuleping nr 2017-039; -
52. oktoobri 2017 nõustaja kiri-leping; -
53. oktoobri 2017 töövõtuleping nr 2017-055; -
54. oktoobri 2017 töövõtuleping nr 2017-048; -
55. novembri 2017 töövõtuleping nr 2017-067; -
56. novembri 2017 töövõtuleping nr 2017-066; -
57. detsembri 2017 töövõtuleping nr 2018-09; -
58. jaanuari 2018 SA 2018-04; -
59. jaanuari 2018 SA 2018-05; -
60. jaanuari 2018 SA 2018-02; -
61. veebruari 2018 SA 2018-06; -
62. märtsi 2018 SA 2018-26; -
63. mai 2018 töövõtuleping nr 2018-05; -
64. juuni 2018 töövõtuleping nr 2018-20; -
65. juuli 2018 SA 2018-51; -
66. septembri 2019 töövõtuleping nr 2018-
68. Kuivõrd Janssen-Cilag SpA Eesti filiaal, UAB Johnson & Johnson Eesti filiaal ning Merck Sharp & Dohme OÜ olid M. Maimetsa võlausaldajateks, kellega sõlmitud lepingute alusel teenis M. Maimets mitme aasta vältel tulu, saab neid pidada M. Maimetsaga seotud isikuteks KVS § 7 lg 1 p 4 järgi. Eelnimetatud äriühingutelt saadud tulu mõjutas M. Maimetsa oluliselt ja vahetult.
69. KVS § 11 lg 1 p 2 kohaselt on ametiisikul keelatud toimingu või otsuse tegemine, kui ametiisik on teadlik temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust. Selle sätte kohaselt oligi M. Maimetsal keelatud ARV komisjoni ülal välja toodud neljal koosolekul (
70. märtsil 2016,
71. märtsil 2017,
72. novembril 2017 ja
73. juunil 2018) otsuste või toimingute tegemine, sealhulgas otsuste ja toimingute tegemises osalemine või nende sisuline suunamine ehk laiemas mõttes viidatud nelja riigihanke (nr-d 175696, 186755, 194623 ja 198624) ettevalmistamises osalemine ulatuses, mis puudutas ülal ära näidatud ravimite hankimist. Nimelt oli M. Maimets teadlik, et temaga seotud kolme isiku (Janssen-Cilag SpA Eesti filiaal, UAB Johnson & Johnson Eesti filiaal ja Merck Sharp & Dohme OÜ) huvides on eelnimetatud ravimitootjate poolt ravimite tootmine ja vahendaja kaudu Eesti Vabariigile müümine.
74. Samuti esines keeld KVS § 11 lg 1 p 3 kohaselt, kuivõrd tegemist oli korruptsiooniohuga ja M. Maimets oli sellest teadlik.
75. Lisaks oli M. Maimetsal ARV komisjoni koosolekutel eelkirjeldatud otsuste või toimingute tegemine KVS § 11 lg 1 p 3 alusel keelatud seetõttu, et ta oli Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali 4 ning UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali töötajate A.H. i ning H.P. aga ja Merck Sharp & Dohme OÜ töötaja A.T. iga väga heades isiklikes suhtes. Nende inimestega suheldes edastas M. Maimets neile ka tööalaselt saadud teavet.
76. M. Maimets rikkus toimingupiirangut eriti suures ulatuses, kuna tegi: -
77. märtsil 2016 keelatud otsuseid või toiminguid, millega seonduvalt hankis riik antiretroviirusravimeid 10 399 562,47 euro eest; -
78. märtsil 2017 keelatud otsuseid või toiminguid, millega seonduvalt hankis riik antiretroviirusravimeid 1 872 713,30 euro eest; -
79. novembril 2017 keelatud otsuseid või toiminguid, millega seonduvalt hankis riik antiretroviirusravimeid 4 867 691,14 euro eest ning -
80. juunil 2018 keelatud otsuseid või toiminguid, millega seonduvalt hankis riik antiretroviirusravimeid 1 047 206,95 euro eest.
81. Seega pani M. Maimets korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadva rikkumisega eriti suures ulatuses toime KarS § 3001 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. (b) Altkäemaksu võtmine
83. aprillil 2015,
84. mail 2016 ja
85. juunil 2017 sõlmiti Eesti Vabariigi (Sotsiaalministeeriumi kaudu) ja AS Lääne-Tallinna Keskhaigla vahel lepingud, mis olid aluseks antiretroviirusravi konsiiliumi (edaspidi ARV konsiilium) elluviimiseks
86. jaanuarist 2015 kuni
87. detsembrini
88. ARV konsiiliumit rahastati riigieelarvest. Selle konsiiliumi eesmärgiks oli HIVinfektsiooni leviku ja viiruse resistentsuse kujunemise vältimine, ühtse kvaliteediga ravi tagamine ning ratsionaalsetest ja kokkulepitud raviskeemidest ning ravijuhistest tulenevate põhimõtete tagamine kõikides antiretroviirusravimeid väljastavates raviasutustes. ARV konsiiliumi ülesanneteks oli muu hulgas raviasutuste inspekteerimine haigusjuhtude analüüsimise eesmärgil, kokkulepitud raviskeemidest ja ravijuhistest raviasutuse poolt kinnipidamise jälgimine, patsiendil rakendatud raviskeemi ja ravivaliku optimaalsuse ja ratsionaalsuse hindamine ning vajadusel ka raviskeemi muutmine. ARV konsiiliumi koosseisu kuulus kolm liiget. Üheks liikmeks oli M. Maimets.
89. M. Maimetsal oli ARV konsiiliumi liikmena ametiseisund KVS § 2 lg 2 mõttes, kuivõrd ta täitis avalikku ülesannet. M. Maimetsal oli ARV konsiiliumi liikmena õigus inspekteerida raviasutusi ning jälgida, et raviasutused peaksid kinni kokkulepitud raviskeemidest- ja juhistest. Samuti oli ta õigus hinnata HI-viirusesse nakatunud patsientide puhul rakendatud raviskeemide ja ravivalikute optimaalsust ja ratsionaalsust. Lisaks oli tal pädevus muuta raviskeeme. ARV konsiiliumi töö oli kantud eesmärgist hoida HI-viiruse levik kontrolli all, seda vähendada ning tagada, et HI-viirust kandvate patsientide ravikvaliteet oleks Eestis võimalikult ühtne ja kõrgel tasemel. Ühtlasi oli eesmärgiks tagada, et riigi poolt HIV-infektsiooni leviku tõkestamiseks panustatavaid ressursse kasutataks võimalikult optimaalselt.

§ 67

lg 1 kohaselt on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas muuhulgas rahva tervise kaitse. Niisiis oli ARV komisjoni ning selle liikmete töö orienteeritud avalikele huvidele. Seega saab M. Maimetsa pidada ametiisikuks KarS § 288 lg 1 mõttes, kuivõrd tal oli avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund.

1. M. Maimets võttis või küsis altkäemaksu kolm korda.
2. Esimest korda võttis M. Maimets altkäemaksu
3. jaanuaril 2016 apteegikaupade hulgimüügiga tegeleva AS Oriola (alates
4. jaanuarist 2018 AS Oribalt Tallinn) tootejuhilt A.T. ilt seoses
5. jaanuari 2016 toimunud ARV konsiiliumi koosolekuga.
6. detsembril 2015 5 kell 9.40 pakkus M. Maimets e-kirja kaudu A.T. ile võimalust osaleda
7. jaanuaril 2016 LääneTallina Keskhaiglas toimuval ARV konsiiliumi koosolekul. Samal päeval kell 10.11 vastas A.T. e-kirja teel M. Maimetsale, et on koosolekul osalemisest huvitatud.
8. detsembril 2015 kell 10.18 küsis M. Maimets e-kirja teel A.T. ilt, kas viimasele sobiks ka
9. jaanuar.
10. jaanuaril 2016 kell 14.45 saatis A.T. AS Oriola töötajale P.V. ile e-kirja, milles soovis kinnitada AS Oriola tootespetsialistidele ning tootejuhtidele, kes puutuvad kokku erialaarstide ja perearstidega, koolituse teemal „Millal mõelda HIV-le. ARV põhimõtted aastal 2016“ – lektoriks pidi olema M. Maimets ja lektoritasu 850 eurot.
11. jaanuaril 2016 sõlmis AS Oriola, keda esindas juhatuse liige T.K. , A.T. i organiseerimisel M. Maimetsaga Tartus kirjaliku lepingu, mille kohaselt pidi M. Maimets
12. jaanuaril 2016 pidama Tallinnas AS Oriola tootespetsialistidele 60 minuti pikkuse koolituse teemal „Millal mõelda HIV-le. ARV põhimõtted aastal 2016“. Lepingu kohaselt kohustus AS Oriola maksma M. Maimetsale honorari summas 850 eurot. Samal päeval, st
13. jaanuaril 2016 osales A.T. Lääne-Tallinna Keskhaiglas toimunud ARV konsiiliumi koosolekul. Ülal viidatud 850 eurot maksis AS Oriola M. Maimetsa arvelduskontole
14. jaanuaril
16. jaanuari 2016 leping AS Oriola ja M. Maimetsa vahel on käsitletav varana, kuivõrd see andis M. Maimetsale nõudeõiguse 850 eurole ning sellega kaasnes teenimisvõimalus. M. Maimets mõistis, et eelnimetatud lepingu sõlmimine on vastuteene tema ametialase teo ehk A.T. i ARV konsiiliumi koosolekule lubamise eest. M. Maimets arvestas ametialast tegu toime pannes, et ta saab selle eest vastutasuna vara.
17. Teine altkäemaksu-juhtum leidis aset seoses M. Maimetsa tütre K.K. e (K.K. ) planeeritud Šotimaa-lähetusega.
18. jaanuaril 2016 kell 10.18 küsis A.T. M. Maimetsalt e-kirja teel, kas M. Maimetsa „omadest“ tahaks keegi Glasgowsse minna. Samal päeval kell 15.30 vastas M. Maimets A.T. ile e-kirjaga „1 või 2“? A.T. vastas kohe (kell 15.31) „1“. Mõni minut hiljem (kell 15.35) vastas M. Maimets omakorda „K.K. “.
19. veebruaril 2016 kell 14.24 saatis M. Maimets K.K. ele e-kirja: „see on koolivaheaeg, kas muudab asja?“ Kohe varsti (kell 14.41) saatis K.K. gi M. Maimetsale e-kirja: „See on vist kohe peale koolivaheaega. Eelmine aasta oli koolivaheaeg oktoobri eelviimane nädal, seega sel aastal peaks olema see 15-23 okt ja konverents oleks siis kohe 23-26 okt. Seega peaks sobima ikka.“ 22.03.2016 kell 15.46 saatis A.T. M. Maimetsale e-kirja sisuga „Tere, Matti. Seoses Glasgow HIV/2016-ga. Kas võib olla, et tahtsid oma tublid ja toimekad noored (K.K. ja P. ) saata Glasgowsse? Ja kas võis sattuda, et kogemata sai mulle ja AbbViel öeldud K.K. nimi? Pakkumine: ehk kirik keset küla, kui AbbVie toetab üht noort ja Oriola/MSD teist? Kumb kumba toetab, jäägu sinu otsustada. Kui ma millestki valesti aru sain, siis palun parandada. Põhiline, et kaks firmat sama feed ei maksaks ja mõlemad noored sõita saaks.“ Järgnevad neli meili vahetati
20. aprillil
21. Kell 8.32 saatis M. Maimets A.T. ile e-kirja sisuga „AbbViel ei lähe vist nii hästi kui nad arvasid, toetada enam ei taha kas saad kaaluda ka K.K. toetamist? Matti“. Kell 8.36 saatis vastas A.T. M. Maimetsale: „Pead anda ei saa, aga luban, et räägin oma ülemusega. Annan teada. A.T. “. Kell 8.40 saatis M. Maimets ARV konsiiliumiga seotud HIV infektsionistidele e-kirja „Tere kõik Celsentri 150x2 patsiendid tuleb üle viia Celsentri 300x2-le. Kui juures on proteaasi inhibiitor vahetatakse see raltegraviiri vastu. Celsentri lõppemisel arutatakse edasist ravi konsiiliumil Matti“. Kell 10.21 saatis M. Maimets A.T. ile e-kirja sisuga „andsin just korralduse panna raltegraviirile 6 uut patsienti Matti“. Seega küsis M. Maimets
22. aprillil 2016 täpselt tuvastamata kohas viibides A.T. ilt altkäemaksu K.K. e lähetuse rahastamiseks vastutasuna selle eest, ta andis samal päeval, st
23. aprillil 2016 oma ametiseisundit ARV konsiiliumi liikme ning juhina ära kasutades ARV konsiiliumiga seotud HIV infektsionistidele ehk arstidele korralduse kuue patsiendi suhtes raviskeemi muutmiseks (M. Maimetsa korraldusel viidi need patsiendid üle teisele raviskeemile). 6
24. Kolmas kord võttis M. Maimetsa altkäemaksu UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali töötajalt A.H. ilt seoses
25. jaanuaril 2018 Toila Spas toimunud ARV konsiiliumi koosolekuga. M. Maimets ja A.H. leppisid tuvastamata kohas millalgi
26. aasta detsembris või
27. aasta esimese 19 päeva jooksul kokku, et M. Maimets lubab A.H. i
28. jaanuaril 2018 Toila Spas toimuvale ARV konsiiliumi koosolekule. Vastutasuna selle eest sõlmis UAB Johnson & Johnson Eesti filiaal, keda esindas T.S. , A.H. i algatusel ja initsiatiivil M. Maimetsaga
29. jaanuari 2018 kuupäeva kandva, kuid
30. jaanuaril 2018 allkirjastatud kirjaliku lepingu, mille kohaselt pidi M. Maimets osutama UAB Johnson & Johnson Eesti filiaalile teenuse – ettekanne teemal „ARV ravi Eestis 2018“.
31. veebruaril 2018 kandis UAB Johnson & Johnson Eesti filiaal M. Maimetsa arvelduskontole 936 eurot. Tegelikkuses M. Maimets UAB Johnson & Johnson Eesti filiaalile teenust ei osutanud, kuivõrd ettekannet ei toimunud.
32. jaanuaril 2018 osales A.H. Toila Spas toimunud ARV konsiiliumi koosolekul.
33. jaanuaril 2018 sõlmitud leping UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali ja M. Maimetsa vahel on käsitletav varana, kuivõrd see andis M. Maimetsale nõudeõiguse 936 eurole ning sellega kaasnes teenimisvõimalus.
34. Ametiisikuna vara vastu võttes vastutasuna oma ametiseisundi korduva kasutamise eest altkäemaksu küsimisega pani M. Maimets toime KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. (II) Maakohtu otsus
35. Tartu Maakohus mõistis oma
36. märtsi 2022 otsusega M. Maimetsa õigeks. Selle otsuse sisu oli lühidalt järgmine. (a) Jälitustegevus
37. KrMS § 126¹ lg 2 kohaselt on jälitustoiming lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Seega saab jälitustoiminguid teha viimase võimaliku meetmena (nn ultima ratio-põhimõte). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis asjas nr 3-1-1-112-16 selgitati selle põhimõtte kohta järgmist. Oluline roll on prokuratuuri taotluse kvaliteedil. Prokuratuuri ülesanne on selgitada oma taotluses kohtule faktipõhiselt ja arusaadavalt, miks on konkreetses asjas vältimatult vaja koguda tõendeid jälitustoimingutega. Selline selgitus ei pea olema kuigivõrd mahukas, keeruliselt sõnastatud ega sisaldama mingeid kindlaid väljendeid, vaid selles tuleb kajastada faktidel rajanevaid põhistusi selle kohta, miks ei ole konkreetses kriminaalasjas jälitustoiminguid tegemata võimalik oluliste raskusteta või õigel ajal tõendeid koguda. Kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib mh tugineda ka prokuratuuri taotluse asjakohastel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis.
38. Praegu ei saa maakohtu meelest prokuratuuri taotluste kvaliteedile olulisi etteheiteid teha. Tõsi, jälitustegevuse pikendamise taotlustes pole piisava põhjalikkusega välja toodud, miks on ilmtingimata vajalik jälitustegevusega jätkata.
39. Kohtu meelest eksiti ultima ratio-printsiibi vastu kolmes
40. mai 2018 jälitustegevuse aluseks olnud kohtumääruses: nr KM5712/2018, nr KM5713/2018 ja nr KM5715/
42. Määrusega nr KM5713/2018 anti luba jätkata M. Maimetsa telefoni pealtkuulamist. Samas aga ei tooda konkreetsetele asjaoludele viidates välja, miks on jätkuv pealkuulamine vajalik – 7 pole viidatud sellele, millist täiendavat jälitustegevuse jätkamist nõudvat infot viimase jälitusloa ajal saadi. Sisuliselt on piirdutud vaid viitega menetletava kuriteo olemusele. Jälitustegevus ei tohi olla n-ö pikk õngitsemine lootusega, et keegi kunagi midagi kinni haaramist väärivat avaldab. Põhjendusi jälitustegevuse vajalikkuse kohta sisaldas küll prokuratuuri taotlus, ent kohus sellele ei tuginenud.
43. Määrusega nr KM5715/2018 andis kohus loa kuulata edaspidigi pealt A.T. i telefoni. Selgi puhul ei toodud välja uut infot, mis oleks õigustanud pealt kuulamise jätkamist. Vana ehk ebaoluline oli viitamine M. Maimetsa ja A.T. i
44. veebruari 2018 kõnele. Viited M. Maimetsa suhtlemisele A.H. iga ei olnud kõnealuse loa jaoks asjasse puutuvad.
45. Määrusega nr KM5712/2018 anti esmane luba kuulata pealt K.Z. i telefoni. Siin jäi jälitusluba üldsõnaliseks. Nimelt tuuakse välja, et M. Maimets, K.Z. ja A.T. on ametialaselt telefoni teel usalduslikult suhelnud ARV komisjoni tööst ja K.Z. valdab komisjoni töö korruptiivsusele viitavat informatsiooni komisjoni töös esinevatest puudustest. Kohus ei tee aga viidet ühelegi infokillule ega kõnele või prokuröri taotluses olevale konkreetsele lõigule, mille kontrollimine ja kaalumine on kohut veennud, et jälitustegevuse lubamine on põhjendatud.
46. Seega on viidatud kolme kohtumäärusega rikutud KrMS § 145 lg 1 p-s 1 ja § 3051 lg-s 1 sätestatud kohtulahendi põhistamise kohustust, mistõttu tuleb kohtumäärused tunnistada õigusvastaseks. See aga välistab vastavalt KrMS § 1261 lg-le 4 nende kohtumääruste alusel tehtud jälitustoimingutega saadud teabe tõendina kasutamise. (b) Toimingupiirangu rikkumine (α) M. Maimetsa ametiisiku-seisund
47. Kohus tõi välja M. Maimetsa kaitsja sellised seisukohad. ARV komisjon moodustati

§ 46lg 6 alusel tervise- ja tööministri 7.

aprilli 2015 käskkirjaga nr 74. Sama käskkirjaga määrati M. Maimets selle komisjoni liikmeks.

§ 46

lg 6 alusel ARV komisjoni moodustamine polnud teenistuslik küsimus

§ 52lg 1 alt 1 tähenduses.

Komisjonid ei kuulu ministeeriumi struktuuri.

§ 46

lg 6 alusel moodustatud komisjoni liikmete määramine on teenistuslik küsimus üksnes osas, mis puudutab ministeeriumi teenistujate komisjoni liikmeks määramist. Komisjoni teiste liikmete määramine aga teenistuslik küsimus pole. Nimelt on teenistuskoht ametiasutuse koosseisus ettenähtud ameti- või töökoht (avaliku teenistuse seaduse § 8 lg 1). Kuna ARV komisjon ei ole ministeeriumi struktuuriüksus, ei ole

§ 46lg 6 alusel moodustatud komisjoni liige teenistuskoht.

Seega ei ole ka ministeeriumi teenistujate määramisel

§ 46

lg 6 alusel moodustatud komisjoni liikmeks tegu täiendava teenistuskohaga, vaid täiendavate tööülesannetega olemasoleva teenistuskoha raames.

§ 46lg 6 räägib nõuandva õigusega komisjonist.

Seadusest ei tulene, et komisjonil oleks lisaks õigusele ka kohustus anda nõu või oleks tal muud kohustused. Seega on tegemist juriidiliselt mittesiduva haldusega.

1. Kohus märkis, et ta soostub kaitsja nende seisukohtadega ja lisas järgmist. Süüdistuses kirjeldatud M. Maimetsa pädevus oleks saanud tuleneda käskkirjast nr 74 kui õigusaktist, sest M. Maimets ei olnud Sotsiaalministeeriumi teenistuja ega töötaja (asutuse töökorraldusest tulenev õigus/kohustus) ning temaga ei olnud sõlmitud ühtegi sellelaadset lepingut. 8
2. M. Maimets sai käskkirjast nr 74 teadlikuks alles peale
3. juunit 2018, oma kahtlustatavana kinnipidamisel. Seega polnud M. Maimets ARV komisjoni koosolekute ajal teadlik komisjoni konkreetsetest ülesannetest ega komisjoni pädevusest.
4. Valmistati ette sotsiaalministri käskkirja kavand, mille järgi oleks ARV komisjoni liikmel tekkinud kohustus teavitada komisjoni esimeest võimalikust huvide konflikti riskist seoses komisjoni koosoleku mõne päevakorrapunktiga.
5. Sisustamaks ametiisiku mõistet, tuleb otsustada, kas ARV komisjon täitis avalikku ülesannet või mitte. Riigikohtu hinnangul peab avalik ülesanne olema ette nähtud vahetult seadusega, seaduse alusel või tõlgendamise teel õigusnormist tuletatav (lahendid nr 4-18-616/54, p 37 ja nr 3-1-1-98-15, p-d 61 ja 62).
6. Prokurör leidis järgmist. Kuivõrd antiretroviirusravimite hankimine oli kantud eesmärgist hoida HI-viiruse levik kontrolli all ning seda vähendada, ja et

§ 67

lg 1 kohaselt on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas muuhulgas rahva tervise kaitse, saab öelda, et ARV komisjoni töö oli orienteeritud avalikele huvidele ehk komisjon täitis avalikku ülesannet ehk vahetult seadusega riigile pandud ülesannet. ARV komisjonis otsustati proportsioonide üle selle kohta, millist ravimit milline hulk patsiente võtma hakkab. Seega oli ARV komisjoni otsusel võtmetähtsus selle osas, et milliseid konkreetseid ravimeid ja kui palju riik läbi hanke soetab. Igal ARV komisjoni liikmel oli võimalik koosoleku arutelus kaasa rääkides osaleda otsustusprotsessis selle üle, milliseid kohustusi riik läbi antiretroviirusravimite soetamise endale ravimifirmade ees võtab.

1. Maakohus prokuratuuri äsja välja toodud seisukohaga ei nõustunud. Hindamaks seda, kas M. Maimets sai täita avalikku ülesannet, on vajalik välja selgitada ARV komisjoni liikmete õigused ja kohustused. Kuivõrd komisjoni õigused tulenevad seadusest, ei saa komisjonile anda seadusest madalamal seisva aktiga selliseid õigusi, mida komisjonil seaduse järgi pole.
2. ARV komisjonil oli õigus teha pädevale ministrile üksnes ettepanekuid ja prognoose. Seega püstitub küsimus, kas nõuandva õigusega komisjoni liige, kellel oli õigus teha ettepanekuid antiretroviirusravimite kasutamise ja ravi korralduse planeerimiseks, samuti nende ravimite ratsionaalsemaks kasutamiseks ning prognoosida ravisaajate arvu ja ravimikulu, sai täita avalikku ülesannet või mitte. Teisisõnu on vaja otsustada, kas õige on süüdistuses kajastatud arusaam, et M. Maimetsa oli pädev otsustamaks koos teiste ARV komisjoni liikmetega, milliste toimeainetega antiretroviirusravimeid, millises mahus ning millal peaks riik riigieelarves ettenähtud vahendite arvelt hankima. Prokuratuur on otsustamise mõistet sisustanud laialt: „Laiemas mõttes osales M. Maimets riigihangete ettevalmistamises ehk otsuste või toimingute tegemise protsessides või vähemalt otsustamise või toimingute suunamises […]“ Seega leidis süüdistaja, et isegi kui M. Maimets ka otsesõnu ei otsustanud, oli tal vähemalt võimalik otsustamist või toiminguid suunata. Sealjuures tugines prokuratuur Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-95-12, milles asuti seisukohale, et kellegi pidamiseks ametiisikuks ei ole tingimata eelduseks iseseisev otsustuspädevus, vaid piisab ka sellest, kui isik saab niisugust otsustamist sisuliselt suunata.
3. ARV komisjoni
4. märtsi 2016,
5. märtsi 2017,
6. novembri 2017,
7. juuni 2018 ja
8. novembri 2018 koosoleku protokollide kohaselt ühelgi neist koosolekutest ühegi küsimuse osas ei hääletatud ega otsustatud. Nõustuda ei saa prokuratuuri seisukohaga, et need kohad koosolekuprotokollides, mis on alla joonitud, kajastavad otsuseid. Alla on joonitud komisjoni liikmete avaldatud prognoos konkreetse ravimi kasutajate osas (nt „aasta lõpus on Truvada 9 kasutajate arv 1650“). Alla joonitu kujutab endast just sellist informatsiooni, milleks ARV komisjon kokku kutsutigi: Sotsiaalministeerium sai komisjonilt teavet selle kohta, kui palju võib eelseisval perioodil HIV-nakkusega patsiente olla, millist ravi saavad juba arvel olevad patsiendid, kui palju ravisaajaid tuleb juurde, kui suures mahus on vajalik viia patsiente ühelt raviskeemilt üle teisele, milliseid uusi ravimeid on vaja kasutusele võtta jne. Seega tegeldi statistilise andmete avaldamise, ravisaajate prognoosimise ja võimalike raviskeemide muutmise küsimustega. Ministeerium oli ARV komisjoni koosolekute toimumise ajaks pidanud enamasti ravimite müüjate ja tootjatega läbirääkimisi, saamaks teada, kes ja millise hinnaga on valmis ravimeid riigile müüma.
9. Ravimite hinnad ei olnud ARV komisjoni koosolekute toimumise ajal fikseeritud. Oli teada vaid indikatiivne hind, ent lõplik (tegelik) hind sõltus tellimuse mahust.
10. Sotsiaalministeeriumi ametniku G.H. i sõnul otsustasid hangitavate ravimite koguse tema ja selle osakonna juhataja, kus ta töötas.
11. Käskkirjaga nr 74 ei pandud ARV komisjoni liikmetele mingeid kohustusi – isegi mitte kohustust osaleda komisjoni koosolekutel. Komisjoni koosolekutel osalesid ka komisjoni mitte kuulunud liikmeid – tihtipeale oli neid suisa enamus. Isegi komisjoni koosolekute juhataja oli tavaliselt komisjoni liikmeks mitte olnud inimene. Komisjoni koosolekute protokolle ei koostatud 14 päeva jooksul – ehkki käskkirja nr 74 järgi oleks seda pidanud tegema. Mitmed koosolekuprotokollid jäid korrektselt allkirjastamata.
12. Niisiis jäi tõendamata süüdistusaktis väidetu, et M. Maimetsal oli koos teiste ARV komisjoni liikmetega pädevus otsustada, milliste toimeainetega antiretroviirusravimeid, millises mahus ning millal peaks riik riigieelarves ettenähtud vahendite arvelt hankima.
13. Ka ei saa nõustuda prokuratuuri arusaamaga, et M. Maimetsa tegevust võib pidada riigihangete ettevalmistamise protsessis langetatavate otsuste või toimingute suunamiseks. Enne riigihanke alustamist võib hankija mistahes viisil kellegagi konsulteerida.
14. Isegi Sotsiaalministeeriumil polnud kuni
15. aasta suveni kindlat seisukohta, kas nõuandva komisjoni liikmed võivad olla ametiisikud. Seetõttu planeeriti selliste komisjonide kohta käivate käskkirjade muutmist.
16. Pole tõendeid selle kohta, et M. Maimets väljendas ARV komisjoni töös osalemisega nõustudes mingilgi moel tahet end õiguslikult siduda. Kui isik ei väljenda koordinatsioonilise halduse puhul tahet end õiguslikult siduda, ei teki õiguslikku seotust ka siis, kui haldus seda sooviks.
17. Käskkiri nr 74 oli haldusakt. HMS § 61 lg 1 kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates. M. Maimetsale (ega teistele ARV komisjoni liikmetest arstidele) ei olnud käskkirja nr 74 teatavaks tehtud. Seega ei saanud see käskkiri olla kehtiv.
18. Igal aastal sõlmiti Sotsiaalministeeriumi ja MTÜ Eesti Infektsioonhaiguste Selts vahel töövõtuleping, millega reguleeriti selle seltsi osalemist ARV komisjoni koosolekutel ja Sotsiaalministeeriumi nõustamist antiretroviirusraviga seonduvates küsimustes. Kaitsja meelest näitab selline eraõiguslik regulatsioon, et tegemist polnud avaliku ülesande täitmisega. Need lepingud sõlmiti alles lepingus reguleeritava aasta lõpus või suisa järgmisel aastal (nt 10 sõlmiti leping
19. aasta kohta
20. jaanuaril 2018). Kui lähtuda lepingute kuupäevadest, tehti ARV komisjoni poolsed nõustamised enne lepingute sõlmimist. Raske on mitte nõustuda kaitsja järeldusega, et tagantjärele ei saa kellelgi lepingulisi kohustusi tekkida.
21. Kokkuvõtlikult ei saa M. Maimetsa pidada ametiisikuks KarS § 288 lg 1 mõttes, kuivõrd tal ei olnud ametiseisundit.
22. M. Maimets pole osalenud ka laiemas mõttes riigihangete ettevalmistamises ehk otsuste või toimingute tegemise protsessides või vähemalt otsustamise või toimingute suunamises, sest ARV komisjon ei langetanud mingeid sisulisi otsuseid. Komisjonis väljendatud seisukohad olid küll sisendiks Sotsiaalministeeriumi poolt antiretroviirusravimite ostmiseks läbiviidavatele riigihangetele, kuid mitte otseseks või sisuliseks sisendiks. Pole tõendatud, et komisjoni töö tulemina määratleti ära riigihangete oluline eesmärk (hanketingimused) ehk milliste toimeainetega antiretroviirusravimeid ning millises mahus peaks riik ostma. (β) M. Maimetsa teadlikkus temaga seotud isiku majanduslikust või muust huvist, mis võib mõjutada toimingut või otsust
23. Süüdistuses leitakse, et M. Maimetsal oli KVS § 11 lg 1 p 2 kohaselt keelatud ARV komisjoni koosolekutel otsuste või toimingute tegemine, sealhulgas otsuste ja toimingute tegemises osalemine või nende sisuline suunamine ehk laiemas mõttes süüdistuses nimetatud riigihangete ettevalmistamises osalemine ulatuses, mis puudutas Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali, UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali ja Merck Sharp & Dohme OÜ-d. Seda seetõttu, et need äriühingud olid M. Maimetsaga seotud isikud KVS § 7 lg 1 p 4 mõttes.
24. Vaieldakse selle üle, kas ARV komisjoni koosolekutel arutatut saab käsitleda otsuse või toimingu või seisukohana, mis oli otseseks sisendiks Sotsiaalministeeriumi poolt antiretroviirusravimite ostmiseks läbiviidavatele riigihangetele. Konkreetsemalt ei olda ühel meelel selles, kas ARV komisjoni koosolekul arutatu alusel määratleti hanketingimused. Seega on kerkinud küsimus, kas komisjoni töö tulemina määratleti ära Sotsiaalministeeriumi poolt läbiviidatavate riigihangete oluline eesmärk (hanketingimused) ehk milliste toimeainetega antiretroviirusravimeid ning millises mahus peaks riik ostma.
26. märtsi 2016 ARV komisjoni koosolekul tehtud otsuste või toimingute tulemina korraldati riigihange nr
27. Komisjoni koosoleku protokollis viidatakse mitmes kohas sellele, et ravimite hind võib muutuda. Seega pidas ministeerium läbirääkimisi ja alles läbirääkimiste lõpusirgele jõudmisel kuulutati välja hankemenetlus. Niisiis ei olnud tegemist avatud hankemenetlusega. Ehkki prokuratuur leidis, et mõned kohtule esitatud tabelid kujutasid endast hankeplaani, ei olnud see nii – need tabelid kajastasid ravimite eeldatavat maksumust. Komisjonis tehtud arstide prognoosid ravimite vajalikkuse kohta ja hiljem hangitud ravimite tegelik hulk ei langenud alati kokku.
28. Sama, mis öeldi
29. märtsi 2016 ARV komisjoni koosoleku ja riigihanke nr 175696 kohta, tuleb öelda ka
30. märtsi 2017 komisjoni koosoleku ja riigihanke nr 186755 kohta,
31. novembri 2017 komisjoni koosoleku ja riigihanke nr 194623 kohta ning
32. juuni 2018 komisjoni koosoleku ja riigihanke nr 198624 kohta.
33. Riigihangete seaduse kohaselt peab hankijal olema hanke kord ja kinnitatud hankeplaan. M. Maimetsa väidetavate kuritegude ajal kehtis Sotsiaalministeeriumis kolm hangete ja lepingute korda (esimene neist kinnitati
34. oktoobril 2015, teine
35. juunil 2016 ja kolmas
36. 11 novembril 2017). Üheski neist kolmest korrast ei märgitud ARV komisjoni hankeorganina. Kaitsja nõustumist väärivate argumentide kohaselt ei saanud ARV komisjon olla hankeorgan ja M. Maimets ei olnud ühegi hanke puhul määratud ei hankekomisjoni liikmeks ega vastutavaks isikuks.
37. ARV komisjon oli loodud selleks, et riik teaks, kui palju ja milliseid antiretroviirusravimeid on tarvis järgmiseks perioodiks hankida. Komisjon võttis arvesse, millised ravimid on millistele patsientidele meditsiiniliselt välistatud ja milliseid ravimeid tuleks nende kõrvaltoimete või muude omaduste puhul teatud patsientide puhul vältida.
38. Sotsiaalministeerium ei kinnitanud antiretroviirusravimite hankeplaani, vaid üldise hankeplaani.
39. Nõustuda ei saa prokuratuuriga, et M. Maimetsal oli võimalik läbi oma seisukohtade avaldamise mõjutada sisuliselt seda, et millises proportsioonides ja milliseid antiretroviirusravimeid riik järgmiseks perioodiks soetab. Otsuse suunamine peab olema sisuline protsess, st hankemenetluse eesmärke silmas pidades nii rahaliselt kui ka eesmärgipäraselt kaalutud otsustus, mitte aga erialateadmistest tulenev soovitus. Selliste otsuste vastuvõtmist või nende suunamist M. Maimetsa poolt tõendatud ei ole.
40. Tõsi on see, et M. Maimets sõlmis Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali, UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali ja Merck Sharp & Dohme OÜ-ga teenuse osutamise lepingud ja sai nende lepingute alusel tasu. Oluline on aga see, kas nimetatud äriühingute ja M. Maimetsa vahelised majanduslikud sidemed olid sellised, mis M. Maimetsa ka väljaspool neid konkreetseid lepinguid oluliselt ja vahetult mõjutasid.
41. Prokuratuur sellist mõju jaatas, viidates järgnevale. M. Maimetsa sissetulek langes pärast ravimifirmadele teenuse osutamise lõpetamist (
42. aasta september) koguni 36%. Aastatel 2013–2018 sai M. Maimets ravimifirmadelt (kokku kümnelt firmalt) ligi 36% oma sissetulekutest – sissetulek süüdistuses toodud kolmelt ravimifirmalt moodustas sel perioodil ligi kümnendiku M. Maimetsa kogusissetulekust. Kuivõrd taoline sissetulekute jaotus oli pikaajaline, oli M. Maimets sellega harjunud ja planeeris oma tulevasi kulutusi ja elatustaset vastavalt sellele. Et selline teenistus jätkuks, oli tarvis hoida teenimisvõimalust pakkuvate ravimifirmadega sõbralikke suhteid.
43. M. Maimets andis ravimifirmade rahastusel loenguid nii ravimifirmade esindajatele kui ka arstidele. Pole võimalik üheselt väita, et kui inimene peab loengut, on ta otseselt ja vahetult seotud koolitust rahastava firmaga. M. Maimets andis loenguid mitte üksnes süüdistuses ära toodud firmadele, aga ka paljudele muudele firmadele. On tavapärane, et väljaõppinud arst koolitab või teda koolitatakse ravimifirma finantseeringul, sest Eesti riigil pole võimalik anda suuri summasid arstide koolituseks. Siiski on niisugustel suhetel arstide ja ravimitootjate vahel kõrge korruptsioonirisk.
44. Järgnevalt püstitas kohus küsimuse, kas selline koolitaja rollis olemine kujutab endast majanduslikku sõltuvust. Kaitsja tõi välja näiteid selle kohta, et koolituste tegemine ja ravimite hankimine polnud seotud: ühel ARV komisjoni koosolekul leiti, et AbbVie Biopharmaceuticals GmbH Eesti filiaali ühte ravimit pole enam vaja, ent pärast seda M. Maimetsa sissetulekud sellest äriühingust hoopiski suurenesid; GlaxoSmithKline Eesti OÜ lõpetas küll koolituste tellimise M. Maimetsalt, aga M. Maimets ei andnud seejärel soovitust GlaxoSmithKline Eesti OÜ turustatud ravimi kasutamise lõpetamiseks. 12
45. Tõendid ei kinnita tõsikindlalt seda, et Merck Sharp & Dohme OÜ, Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali või UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali huvi võis mõjutada M. Maimetsa ja tema seisukohavõtte ARV komisjonide koosolekutel. Tasu, mida M. Maimets sai süüdistuses toodud firmadelt, oli märkimisväärne, kuid mitte oluline. Seega oli M. Maimets küll süüdistuses nimetatud firmadega majanduslikult seotud, kuid see seotus tulenes tema tavapärasest tegevusest (erialaspetsialisti ja õppejõuna loengute pidamine) ega ole hinnatav olulise sõltuvusena. (γ) M. Maimetsa teadlikkus korruptsiooniohust
46. Süüdistuse kohaselt rikkus M. Maimets ka KVS § 11 lg 1 p 3, kuivõrd esines korruptsioonioht ja M. Maimets oli sellest teadlik. Nimelt leitakse süüdistuses, et M. Maimets oli Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali ning UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali töötajate A.H. i ning H.P. aga ning Merck Sharp & Dohme OÜ töötaja A.T. iga väga heades isiklikes suhtes ja nende suhete tõttu edastas ta nimetatud inimestele tööalaselt saadud teavet.
47. Kohus peab lähtuma süüdistuses toodud faktilistest asjaoludest. Süüdistuses aga ei kajastata, millist tööalast teavet M. Maimets A.H. ile, H.P. ale ja A.T. ile edastas. Ka ei avata süüdistuses, milles korruptsioonioht konkreetselt seisnes.
48. Vaidlust pole selles, et A.T. tegeles Merck Sharp & Dohme B.V. ravimite turustamisega ja H.P. p ning A.H. tegelesid Jansseni ravimite turustamisega.
49. Etteheide M. Maimetsa väga heade sidemete kohta A.H. i, H.P. a ja A.T. iga ning neile tööalaste andmete edastamise kohta on sedavõrd üldine ja sisustamata, et pole võimalik hinnata selle paikapidavust. Head isiklikud suhted pole automaatselt võrdsustatavad korruptsiooniohuga. M. Maimets oli üldse hea suhtleja ja tema suhtlusstiil oli mitteformaalne. (δ) M. Maimetsale ette heidetava rikkumise ulatus
50. Süüdistuses viidatakse sellele, et
51. märtsi 2016 ARV komisjoni koosolekuga seoses hankis riik ravimeid 10 399 562,47 euro eest,
52. märtsi 2017 ARV komisjoni koosolekuga seoses 1 872 713,30 euro eest,
53. novembri 2017 ARV komisjoni koosolekuga seoses 4 867 691,14 euro eest ja
54. juuni 2018 ARV komisjoni koosolekuga seoses 1 047 206,95 euro eest. Samas aga ei võimalda kohtule esitatud tõendid välja arvutada seda, kui palju maksid vaid sellised ravimid, mis igal aastal lisandusid. Et aga ilmselt ületaks ka nende maksumus 40 000 euro piiri, pole tarvis seda koosseisuelementi pikemalt analüüsida. (ε) Toimingupiirangu rikkumise teadlikkus
55. Prokuröri seisukohad M. Maimetsa teadlikkuse kohta oma ametiisiku-staatusest ja oma nõustamise mõjust on ebaolulised, sest M. Maimets ei olnud ametiisik, ei omanud ametiseisundit, ei langetanud ühtegi otsust ega suunanud seoses riigihangetega sisuliselt midagi.
56. M. Maimets küll oli teadlik oma majanduslikest sidemetest kolme süüdistuses kirjeldatud ravimifirmaga, ent need majanduslikud sidemed ei mõjutanud M. Maimetsa oluliselt ega vahetult. 13
57. Seoses toimingupiirangu ulatusega on oluline see, et kuivõrd ARV komisjoni koosolekutel pandi paika üksnes ravimikasutuse üldised proportsioonid, ei olnud koosoleku ajal selge, mitu pakendit millise hinnaga riik mingit ravimit soetab. Ilmne on aga see, et kõik komisjoni koosolekutel osalenud arstid mõistsid, et riik ostab neid ravimeid enam kui 40 000 euro eest, st eriti suure ulatuse piiri ületavas summas.
58. Niisiis ei vastutaks M. Maimets ka siis, kui oleks võimalik tuvastada, et ta tegutses ametiisikuna: tal polnud enamiku objektiivse koosseisu elementide osas otsest tahtlust, saati siis kavatsetust.
59. Kui koosseis oleks täidetud, tuleks kaaluda, ega M. Maimets ei võinud olla KarS § 39 lg 1 järgses keelueksimuses. (c) Altkäemaksu võtmine (α) M. Maimetsa ametiisiku-seisund
60. Süüdistuse kohaselt tuleb M. Maimetsa pidada ametiisikuks nii KarS § 288 lg 1 kui ka KVS § 2 lg 2 mõttes selle tõttu, et tal oli avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund ARV konsiiliumi liikmena. Nimelt oli M. Maimetsal ARV konsiiliumi liikmena õigus raviasutusi inspekteerida ja muuta raviskeeme.
61. aprillil 2015,
62. mail 2016 ja
63. juunil 2017 sõlmisid Eesti Vabariik (Sotsiaalministeeriumi kaudu) ja AS Lääne-Tallinna Keskhaigla lepingud, mis olid aluseks ARV konsiiliumi tööle
64. jaanuarist 2015 kuni
65. detsembrini
66. ARV konsiiliumit rahastati riigieelarvest. Selle konsiiliumi eesmärgiks oli HIV-infektsiooni leviku ja viiruse resistentsuse kujunemise vältimine, ühtse kvaliteediga ravi tagamine ning ratsionaalsetest ja kokkulepitud raviskeemidest ning ravijuhistest tulenevate põhimõtete tagamine kõikides antiretroviirusravimeid väljastavates raviasutustes. ARV konsiiliumi ülesanneteks oli ka raviasutuste inspekteerimine haigusjuhtude analüüsimise eesmärgil, kokkulepitud raviskeemidest ja ravijuhistest raviasutuse poolt kinnipidamise jälgimine, patsiendil rakendatud raviskeemi ja ravivaliku optimaalsuse ja ratsionaalsuse hindamine ning vajadusel raviskeemi muutmine.

§ 67

lg 1 kohaselt on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas muuhulgas rahva tervise kaitse. Seega oli ARV komisjoni töö orienteeritud avalikele huvidele. 80. Kaitsja meelest M. Maimetsa ametiisikuks pidada ei saa. Erinevalt ARV komisjonist ei moodustatud ARV konsiiliumit õigusakti alusel. Kui süüdistuse väitel moodustati konsiilium AS Lääne-Tallinna Keskhaigla juures, moodustati see M. Maimetsa sõnul MTÜ Eesti Infektsioonhaiguste Seltsi juures. Nii AS Lääne-Tallinna Keskhaigla kui ka MTÜ Eesti Infektsioonhaiguste Selts on eraõiguslikud juriidilised isikud. Ka eraõiguslikku juriidilist isikut saab piiratud ulatuses kaasata riigivõimu teostamisse, ent see peab toimuma pädevuse üleandmisega seadusega või seaduses sisalduva volitusnormi alusel. Praegu mingit volitamist ei toimunud. Aastatel 2015‒2017 andis riik AS-le Lääne-Tallinna Keskhaigla igal aastal ARV konsiiliumi jaoks sihtotstarbelist toetust. Aastal 2018 rahastas konsiiliumit AS-ga LääneTallinna Keskhaigla sõlmitud ravi rahastamise halduslepingu alusel Eesti Haigekassa. Isegi kui AS Lääne-Tallinna Keskhaigla oleks olnud volitatud täitma avalikku ülesannet, ei oleks temal kui volituse saajal olnud edasivolitamise õigust. Seega ei saanud AS Lääne-Tallinna Keskhaigla nõuda avaliku ülesande täitmist M. Maimetsalt, kes polnud haigla töötaja. 81. Prokuratuur ei ole olnud M. Maimetsa ametiseisundit sisustades järjekindel: kohtueelses menetluses pidas prokuratuur M. Maimetsa altkäemaksu võtmisega seoses ametiisikuks tulenevalt tema kuulumisest ARV komisjoni, mitte ARV konsiiliumisse. 14 82. Süüdistuse kohaselt tulenes M. Maimetsa ametiseisund KVS § 2 lg 2 mõttes tehingust. 83. AS Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Sotsiaalministeeriumi (riigi) vaheline toetusleping 2016. aasta kohta sõlmiti 2016. aasta mais: haigla esindaja kirjutas sellele alla 3. mail ja ministeeriumi kantsler 5. mail. Väidetavad altkäemaksu võtmised aga toimusid juba 14. jaanuaril ja 5. aprillil 2016 ehk enne lepingu allkirjastamist. Isegi haigla taotlus toetuse saamiseks esitati pärast esimest väidetavat kuritegu (14. jaanuar 2016): 8. veebruaril 2016. 84. 2015. ja 2017. aasta lepingud olulised pole, kuivõrd M. Maimetsale ei heideta ette, et ta võttis altkäemaksu ka 2015. või 2017. aastal. 85. Ei 2015., 2016. ega 2017. aasta lepingutes ei kajastu mingeid volitusi ei AS-le LääneTallinna Keskhaigla ega konkreetsetele isikutele. Seega on õigus kaitsjal, et riik finantseeris kõnealuste lepingute alusel AS Lääne-Tallinna Keskhaigla tegevust eesmärgil, et nõustataks antiretroviirusravimeid väljastavaid 5 ravikeskust kokku 20 korral. Nende lepingutega ei andnud riik haiglale üle mingeid riigi funktsioone. 86. Prokurör leidis kohtuvaidlustes viitega Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-24-01, et lepingud (ja nende sõlmimise aeg) polnudki olulised: tähtis oli see, et 2008. aastast ARV konsiiliumisse kuulunud M. Maimets asus faktiliselt avalikke ülesandeid täitma. Kohtu hinnangul pole lahend nr 3-1-1-24-01 praegu asjasse puutuv. Viidatud asjas hakkas autoregistrikeskusse tööle asunud inimene oma ülesandeid täitma, ilma et talle oleks tutvustatud tema ametijuhendit – M. Maimets aga pole kunagi olnud ei Sotsiaalministeeriumi ega AS-ga Lääne-Tallinna Keskhaigla ei tööõiguslikes ega ametialastes suhetes. 87. Prokuratuur soovib M. Maimetsa ametiisiku-staatust 2018. aastal tuletada 2017. aastal sõlmitud sedasama, st 2017. aastat reguleerinud lepingust ja sellest, et M. Maimets oli ARV konsiiliumis olnud alates 2008. aastast. See ei ole õige: kohtule pole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks M. Maimetsa seotust Sotsiaalministeeriumiga aastal 2018. 88. Õige pole prokuratuuri seisukoht, et arstide kogu sai ARV konsiiliumi näol teostada järelevalvet ravimite määramisel, ravi muutmise ja alustamise üle ning selle üle, millega ja mis doosidega ravi alustada. Niisamuti on väär ka väide, et M. Maimets inspekteeris (kontrollis) arstide poolt ravimite kokkulepete kohast kasutamist ja et M. Maimetsal oli pädevus muuta raviskeeme. ARV konsiilium sai anda raviarstidele üksnes soovitusi. Iga arst on ravi määramisel sõltumatu. 89. Kui tekkis ARV konsiiliumi loomise mõte, ütlesid just arstid, et konsiilium on vaja luua määrusega, talle tuleb anda õigused ja volitused. Riik seda aga ei teinud. Et aga arstid pidasid konsiiliumit äärmiselt vajalikuks, moodustasid nad selle oma erialaseltsi juurde ise. 90. Ehkki ka riiklik toetus ei muuda ARV konsiiliumi tegevust riikliku järelevalvena tõlgendatavaks tegevuseks, väärib märkimist seegi, et esialgu riik üldse konsiiliumit ei rahastanud. 91. Seega tuleb M. Maimets õigeks mõista, sest ta polnud ametiisik. Ent isegi kui teda ametiisikuks pidada, ei saaks teda ikkagi süüdi mõista. (β) Altkäemaksu küsimine 5. aprillil 2016 (K.K. e Šotimaa-lähetus) 15 92. K.K. gi oli M. Maimetsa tütar ja infektsioonihaiguste arst ning MTÜ Eesti Infektsioonihaiguste Selts liige. Ravimifirmad toetasid tihtipeale rahaliselt arstide koolitusi nii Eestis kui ka välismaistel konverentsidel käimist. M. Maimetsa sõnul oli seda vaja selleks, et Eesti arstid oleksid maailmatasemel ja riigil toetamiseks vajalikku raha ei ole. Sellist toetamist ei saa pidada lubamatuks. 93. Prokuratuur leiab, et 5. aprilli 2016 meilivahetus M. Maimetsa ja A.T. i vahel puutuvalt K.K. e Šotimaa-lähetusse on seotud samal päeval kell 8.40 M. Maimetsa poolt infektsionistidele saadetud meiliga Celsentri (toimeaine raltegraviir) kohta. M. Maimetsa Celsentrit puudutava ekirjas oleva info aluseks on ilmselt 30. märtsi 2016 ARV komisjoni koosoleku protokoll. Sellest protokollist tulenes, et 150 mg Celsentri patsiendid lähevad üle 300 mg Celsentrile ja need patsiendid, kelle ravil kasutatakse proteaasi inhibiitorit (PI), hakkavad tõenäoliselt saama raltegraviiri. Prokuratuur on seisukohal, et selle info edastamisega infektisonistidele täitis M. Maimets oma ametiseisundit ARV konsiiliumis ehk tagas, et ARV komisjonis otsustatu jõuaks HIV-patsiente ravivate arstide reaalsesse praktikasse. Maakohus sellise järeldusega ei nõustunud. 94. Ka on prokuratuur seisukohal, et 5. aprillil 2016 kell 8.40 andis M. Maimets infektsionistidele korraldus ühest küljest küll seetõttu, et see oli meditsiiniliselt õigustatud ja riigi rahakotti säästev, kuid osaliselt andis ta selle korralduse ka selleks, et tekitada A.T. is soov teha endast kõik olenev, et K.K. gi saaks lähetuse jaoks vajaliku rahastuse. 95. Olukorras, kus M. Maimets sai 30. märtsil 2016 ARV komisjoni koosolekul teada, et 150 mg Celsentrit 150mg on alles seitsmele patsiendile, ei saanudki patsientide ravi jätkuda teisiti kui viia kuus neist üle 300 mg Celsentrile, millega kaasnes ka vajadus (kui ravil kasutati PI-

1. d)viia need patsiendid üle raltegraviirile. 96. Eeltoodust tulenevalt ei saanudki M. Maimets arstina teisiti tegutseda kui jagada kõnealust informatsiooni arstidega. Seda, et ta kasutas oma meilis sõna „tuleb“, ei saa tõlgendada kui korraldust, vaid kui möödapääsmatut vajadust tekkinud olukorras. ARV komisjoni protokollid olid avalikud. 97. Et kahte teemat eraldas teineteisest lühike ajavahemik, ei anna KrMS § 7 lg 3 kohast tõsikindlat alust väiteks, et tegemist oli altkäemaksu küsimisega. A.T. ei näinud Šotimaalähetuse ja patsientide Isentressile (toimeaine raltegraviir) liigutamise osas seost. (γ) Altkäemaksu võtmine 14. jaanuaril 2016 (A.T. i osavõtt ARV konsiiliumi koosolekust) 98. Prokuratuuri meelest kutsus M. Maimets A.T. i ARV konsiiliumi koosolekule (st pani toime ametialase teo) selleks, et ta saaks pidada AS Oriola tootespetsialistidele loengu ning nõuda selle eest AS-lt Oriola 850 eurot (st vara). 99. Koolitus toimuski – Lääne-Tallinna Keskhaiglas 14. jaanuaril 2016, st samal päeval, mil leidis aset ARV konsiiliumi koosolek, kuhu M. Maimets A.T. i kutsus (ja kus viimane ka osales). 100. M. Maimets kutsus ravimifirmade esindajaid ARV konsiiliumi koosolekutele korduvalt. 16 101. Prokuratuuri meelest seisnes ravimifirmade huvi ARV konsiiliumi koosolekutel osaleda selles, et nad teaksid, millist ravi riik edaspidi soovib ja et nad saaksid oma ravimeid selle ravi läbiviimiseks võimalikult tõhusalt reklaamida. M. Maimetsa huviks pidas prokuratuur aga tema soovi säilitada oma sissetulekud. Selline arutluskäik on kohtu meelest loogiline, ent siiski vaid oletuslik. 102. 850 eurost koolituse honorari ei saa pidada varaks KarS § 294 lg 1 tähenduses. Nimelt ei saa Riigikohtu hinnangul varana käsitada selliseid varaühikuid, mille saamiseks on (ameti)isikul ka tegelik õigus ja mille ta saaks ka õiguslikult realiseerida. M. Maimetsal oli kokkuleppe kohaselt õigus nõuda AS-lt Oriola koolituse eest 850 eurot ja koolitus toimus. Seega ei saa 850 eurot pidada varaks altkäemaksu eseme tähenduses. 103. Kokkuleppest altkäemaksu-koosseisu mõttes saab rääkida üksnes siis, kui osapooled määratlevad ametiisiku käitumise piisavalt konkreetselt. 104. Et M. Maimets kutsus ravimifirmade esindajaid ARV konsiiliumi koosolekutele korduvalt, oli praegugi tegemist pigem väljakujunenud reegli kui üksikjuhtumiga. 105. Polnud reeglit selle kohta, et kõrvalised isikud ei või ARV konsiiliumi koosolekutest osa võtta. 106. Et ARV konsiiliumi liikmeks olek ei andnud M. Maimetsale ametiseisundit, ei saa nõustuda prokuratuuriga, et konsiiliumi koosolekule kutsumise pädevus on vaadeldav ametialase teona. (δ) Altkäemaksu võtmine 19. jaanuaril 2018 (A.H. i osavõtt ARV konsiiliumi koosolekust) 107. Süüdistuse seisukoht on lühidalt selline. M. Maimets lubas UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali töötaja A.H. i 19. jaanuaril 2018 toimunud ARV konsiiliumi koosolekule ja sai selle eest UAB Johnson & Johnson Eesti filiaalilt 12. jaanuari 2018 kuupäeva kandnud, ent 19. jaanuaril 2018 allkirjastatud lepingu alusel õiguse pidada Toilas UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali töötajatele ettekande. A.H. osaleski kolleegiumi koosolekul, ent M. Maimets ettekannet ei pidanud. Sellegipoolest maksis UAB Johnson & Johnson Eesti filiaal 12. veebruaril 2018 M. Maimetsa arveldusarvele ettekande pidamise eest 721,84 eurot (kokku lepitud netosumma oli 936 eurot). 108. Kohus ei nõustunud prokuratuuriga, et kogutud tõendite põhjal saab teha järelduse, et M. Maimets sai õiguse pidada koolitus seetõttu, et ta lubas A.H. i ARV konsiiliumi koosolekule. Võimalik on ka hoopis vastupidine järeldus: konsiiliumi koosolekud olid tavapäraselt ühendatud seminaride ja koolitustega, kus ravimifirmad tasusid arstide toidu ning konsiiliumi koosoleku ruumide eest ja kandsid ka lektorite kulud. 109. Selle osas, kas M. Maimets 19. jaanuaril 2018 loengu pidas või ei, on M. Maimetsa ütlused vastuolulised. Kohtueelselt väitis ta, et ta loengut ei pidanud, ent kohtus ütles, et pidas küll. Seda vastuolu M. Maimets arusaadavalt selgitada ei suutnud, mistõttu tema ütlustest lähtuda ei saa. Siiski on vähemalt mingis mahus loengu pidamine tõendatud: sellele viitavad tunnistajate J.K. i, J.Š. i ja K.Z. i usaldusväärsused ütlused ning loengu materjalid. Prokuratuuriga ei saa nõustuda selles, et vaid 1,5 tunniga polnud võimalik ARV konsiiliumi koosolekut läbi viia ja ettekannet pidada – 1,5 tundi on konsiiliumi koosolekute jaoks täiesti tavapärane. Et A.H. saatis 17 ühe e-kirja kell 16.12 ei tähenda seda, et selleks ajaks oli konsiiliumi koosolek läbi: e-kirja saatmine oli võimalik ka koosoleku ajal. 110. Juba eelmainitud põhjusel ei ka 936 eurost koolituse honorari pidada varaks KarS § 294 lg 1 mõttes: M. Maimetsal oli sellise raha saamiseks tegelik õigus ja tal oli võimalik see ka realiseerida. 111. Et M. Maimets polnud ametiisik, ei saa kellegi ARV konsiiliumi koosolekule kutsumist pidada ametialaseks teoks. (III) Apellatsioon 112. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokuratuur, taotledes eeskätt M. Maimetsa KarS § 3001 lg 2 ja § 294 lg 2 p-de 1 ning 2 järgi süüdi tunnistamist ja tema karistamist ning maakohtu poolt õigusvastaseks loetud jälituslubade õiguspäraseks tunnistamist. Peamised apellatsioonis esitatud seisukohad on sellised. (
2. a)Toimingupiirangu rikkumine (α) M. Maimetsa ametiisiku-seisund 113. M. Maimets oli ARV komisjoni liikmena ametiisik. 114. Maakohus on küll püstitanud küsimuse, kas ARV komisjon täitis avalikku ülesannet, ent sõnaselge vastuseni kohus jõudnud pole. ARV komisjon loodi käskkirjaga nr 74 Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas. Sotsiaalministeeriumi põhimääruse § 20 lg 1 kohaselt moodustatakse nõuandva õigusega komisjonid ministeeriumi eesmärgi saavutamiseks. ARV komisjon loodi eesmärgiga hoida HI-viiruse levik kontrolli all ning seda vähendada.

§ 67

lg 1 kohaselt on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas muuhulgas rahva tervise kaitse. Seega oli komisjoni liikmete töö orienteeritud avalikele huvidele, mis tähendab, et komisjon täitis avalikku ülesannet ehk vahetult seadusega riigile pandud ülesannet.

1. Ka oli M. Maimetsal ARV komisjonis ametiseisund ehk KVS § 2 lg 1 p 1 järgne õigus ja kohustus teha otsus või osaleda selle sisulises suunamises avalikku ülesannet täitva asutuse õiguse või kohustuse tekitamisele. Õige on see, et ARV komisjon ei teinud lõplikku otsust sõlmida mõne ravimifirmaga hankeleping. Küll aga kujundati ARV komisjonis kollegiaalne seisukoht, milliste toimeainetega antiretroviirusravimeid, millises mahus ning millal riik hankima peaks. „Otsus“ KVS § 2 lg 1 p 1 tähenduses hõlmab endas ka otsuse tegemises osalemisest ja selle sisulist suunamist – mitte tingimata lõplikku otsustamist. Ka kvalifitseerub toimingupiirangu koosseisu alla niisugune otsus, mis on alles esimene samm mõne tulevase varakäsutuse tegemiseks. ARV komisjoni kollegiaalne seisukoht raviskeemidel olevate patsientide proportsiooni kohta oli üks esimestest, kuid äärmiselt olulistest sammudest reaalsete ravimiostude läbiviimisel. ARV komisjonis langetatud seisukohad andsid konkreetse sisendi Sotsiaalministeeriumi poolt antiretroviirusravimite ostmiseks läbiviidavatele riigihangetele.
2. Nõustuda ei saa ka maakohtu seisukohaga, et kuivõrd käskkirja nr 74 M. Maimetsale teatavaks ei tehtud, see käskkiri ei kehtinud. Ametiisiku mõiste tuleb sisustada funktsionaalselt ja tähtsust pole sellel, mil viisil isik vastava ülesande või pädevuse sai. Riigi nimel otsuseid tegevad isikud peavad olema välistest mõjutustest vabad. Seega omandab inimene 18 ametiseisundi, kui riik annab talle faktiliselt võimaluse suunata otsustusi sisuliselt. Sellist seisukohta kinnitab ka Riigikohtu lahend nr 3-1-1-24-
4. Praegu olid M. Maimets ja riik ühemõtteliselt kokku leppinud M. Maimetsa ülesannetes. M. Maimets selgitas ise, et ta kaasati Sotsiaalministeeriumi poolt komisjoni, mis hakkas tegelema küsimusega, milliseid antiretroviirusravimeid kellele osta. Ka teadis M. Maimets seda, et tegemist polnud kõigile avatud arvamusfestivaliga, vaid et ARV komisjoni liikmed olid fikseeritud. M. Maimets oli teadlik sellestki, et ARV komisjoni töö tulemusena soetab riik konkreetseid ravimeid. (β) M. Maimetsa poolne ravimiostude mõjutamine
5. M. Maimets kasutas eeskätt ARV komisjoni koosolekutel ja osaliselt ka meile kirjutades aktiivselt oma õigust riigi ravimiostu otsuseid mõjutada: seda puutuvalt Eduranti (
6. märtsi 2016 koosolek), Rezolstasse (
7. märtsi 2016 koosolek), Prezistasse (
8. märtsi 2016 koosolek), Isenstressi (
9. märtsi 2017 koosolek), Stocrini (
10. novembri 2017 koosolek), Isenstressi (
11. novembri 2017 koosolek), Eduarnti (
12. juuni 2018 koosolek) ja Isenstressi (
13. juuni 2018 koosolek).
14. ARV komisjoni koosolekutel toimunud otsustusprotsessi tulemusena kujunenud seisukohad olid vahetuks eelduseks sellele, et riik soetaks ligi 18 miljoni euro eest Jansseni ja Merck Sharp & Dohme B.V. antiretroviirusravimeid. Tegelikult leidis seda ka maakohus. Küll aga otsustas kohus, et ARV komisjoni seisukohad polnud otseseks sisendiks või sisuliseks sisendiks. Prokuratuurile jääb arusaamatuks, millistele kriteeriumite pinnalt erinevad omavahel mõisted „sisend“, „otsene sisend“ või „sisuline sisend“. Seda eriti olukorras, kus ARV komisjoni poolt kujundatud seisukohtade pinnalt sai riik teada, milliseid ravimeid ja kui palju on vaja soetada, et tagada rahva tervise kaitse ehk olukord, kus HIV-epideemia ei eskaleeruks.
15. Kohus märkis ka seda, et otsuse suunamine peab olema sisuline protsess, mitte erialateadmistest tulenev soovitus, vaid hankemenetluse eesmärke silmas pidades nii rahaliselt kui ka eesmärgipäraselt kaalutud otsustus ning taolisi otsuseid pole M. Maimets teinud ega neid sisuliselt suunanud. Sellegi arusaamaga prokuratuur ei soostu. Otsuse sisuline suunamine on faktiküsimus. Oluline pole see, kas M. Maimetsa seisukohad olid meditsiiniliselt põhjendatud – toimingupiirang kehtis talle igal juhul. Toimingupiirangud on loodud mitte korruptsioonile reageerimiseks, vaid korruptsiooni ennetamiseks.
16. Tähtis pole ka see, et ARV komisjoni koosolekute ajal polnud veel teada, mitu pakendit ja millise hinnaga riik iga üksikut ravimit soetab. Nimelt oli ravimihangete korraldamine ja ravimite ostmine pärast ARV komisjoni sisendit vaid tehniline töö. Ka M. Maimets ütles otsesõnu, et riik ostis ARV komisjoni sisendi alusel ravimeid. (γ) M. Maimetsa seotus ravimifirmadega
17. M. Maimets oli Janssen-Cilag SpA Eesti filiaaliga, UAB Johnson & Johnson Eesti filiaaliga ning Merck Sharp & Dohme OÜ-ga seotud isik. 19
18. Et M. Maimetsal olid nimetatud äriühingutega majanduslikud sidemed, leidis ka maakohus. Küll aga ei nõustu prokuratuur maakohtuga selles, et need sidemed ei mõjutanud M. Maimetsa oluliselt ega vahetult.
19. Pole võimalik aru saada maakohtu väitest, et sõltuvus ei saa tekkida tavapärasest tegevusest. Pigem on olukord vastupidine: inimest mõjutab tema tavapärasest sissetulekust ilma jäämine väga otseselt. Olulise ja vahetu mõju hindamisel on ühelt poolt oluline sissetuleku suurus, teisalt aga selle regulaarsus. Mida pikemajalised saadavad tulud on, seda enam inimene nendega harjub ja arvestab. Ka soovib inimene sellist sissetulekut säilitada – see tõstab korruptsiooniohtu.
20. Majanduslikest sidemetest tekkinud seotus tõi läbi ARV komisjoni otsuste otsest kasu nii Jansseni kui ka Merck Sharp & Dohme B.V. ravimeid turustavatele äriühingutele. Mitmed M. Maimetsa ja ravimifirmade vahelised vestlused viitavad sellele, et M. Maimets ei pruukinud lähtuda üksnes patsientide huvist, vaid tahtis soodustada ravimifirmasid – ja saada seeläbi ka edaspidi ravimifirmade esindajaid koolitada.
21. Et M. Maimetsa käitumist mõjutas oluliselt soov saada ravimifirmadega hästi läbi, kinnitab ka see, et M. Maimets lubas Jansseni ja Merck Sharp & Dohme OÜ esindajaid ARV konsiiliumi koosolekutele. Nii said ravimifirmade esindajad infot, mille alusel kohandada oma turundusstrateegiaid ja neil tekkis ka võimalus tuua arutelu käigus välja oma ravimite positiivsed omadused.
22. Et ravimifirmadest pärinevad sissetulekud olid M. Maimetsale olulised, kinnitab ka see, et tihtipeale tuli ravimifirmaga teenuse osutamise lepingu sõlmimise initsiatiiv just M. Maimetsalt.
23. Ravimifirmade esindajad said aru, et heade suhete hoidmiseks M. Maimetsaga oli vaja pakkuda talle teenuse osutamise lepinguid.
24. GlaxoSmithKline Eesti OÜ-ga juhtunu näitab seda, et kui M. Maimets ei saanud ravimifirmalt enam teenuse osutamise lepinguid, kadus tal motivatsioon näidata end ravimifirma suhtes heatahtlikuna. Ka ühes telefonikõnes kurtis K.Z. A.T. ile, et „Tartus olevale suurele juhile“ on kõik ostetav-müüdav ja ta allutab kõik kasu saamise eesmärgile.
25. Seega mõjutasid Janssen-Cilag SpA Eesti filiaali, UAB Johnson & Johnson Eesti filiaali ja Merck Sharp & Dohme OÜ huvid M. Maimetsa ja tema seisukohavõtte ARV komisjoni koosolekutel. (δ) Tahtlus ja keelueksimus
26. Jääb ebaselgeks, miks eitas maakohus M. Maimetsa otsest tahtlust – ehkki ta leidis, et M. Maimets oli teadlik tema kaasatusest ARV komisjoni, sellest, et riik ostab ravimeid selle komisjoni soovituste kohaselt, oma seotusest ravimifirmadega ja sellest, et ravimeid ostetakse enam kui 40 000 euro eest.
27. Rääkida ei saa ka keelueksimusest. M. Maimets on tipparst. Arstkond on meedia vahendusel väljendanud aastaid muret selle üle, et toimingupiirangute regulatsioon ei võimalda arstidel kvaliteetselt tööd teha, kuivõrd pidevalt on tarvis teha otsuseid nendega seotud 20 patisentide kohta. Seega on arstidel teada keeld teha otsuseid nendega seotud inimeste suhtes – ja eriti hästi teab sellist keeldu teisi arste õpetav M. Maimets. (b) Altkäemaksu võtmine (α) M. Maimetsa ametiisiku-seisund
28. M. Maimets oli ametiisik ka ARV konsiiliumi liikmena.
29. ARV konsiilium täitis avalikku ülesannet. Selle konsiiliumi eesmärgid nähtuvad Sotsiaalministeeriumi ja AS Lääne-Tallinna Keskhaigla vahel sõlmitud eraldise kasutamise lepingutest (sõlmitud
30. aprillil 2015,
31. mail 2016 ja
32. juunil 2017). Nende lepingute sisu kattub.
33. Lepingud on sõlmitud riigieelarve seaduse ning Sotsiaalministeeriumi ja selle valitsusemisala eelarve kinnitamise käskkirja alusel. Lähtutud on riigi ja AS Lääne-Tallinna Keskhaigla ühisest huvist vältida HIV-infektsiooni levikut ning viiruse resistentsuse kujunemist, tagada ühtse kvaliteediga ravi ning ratsionaalsete ja kokkulepitud raviskeemidest ning ravijuhistest tulenevate põhimõtete rakendamine kõigis antiretroviirusravimeid väljastavates raviasutustes. Lepingute objektiks on riigieelarvelise eraldise maksmine antiretroviirusravimeid väljastavate raviasutuste nõustamiseks.
34. Lepingute kohaselt on ARV konsiiliumi ülesanded järgmised: - jälgida, kas antiretroviirusraviga tegelevad raviasutused jälgivad kokkulepitud raviskeeme ja ravijuhiseid; - inspekteerida raviasutusi haigusjuhtude analüüsimise eesmärgil ja hinnata patsiendil rakendatud ravikeemi ning ravivaliku optimaalsust ja ratsionaalsust; - vajadusel teha ettepanekuid ja anda soovitusi ning muuta raviskeemi; - võrrelda keskuste tööd, seda analüüsida ja anda tagasisidet.
35. Riigil pole võimalik arstidele ette kirjutada, millise ravi nad määrama peavad. Arstid soovisid uusi ja kalleid ravimeid välja kirjutada väga tihti. See aga poleks olnud võimalik, sest riigi ressursid on piiratud. Niisugusel juhul jääksid paljud patsiendid üldse ravita – ja viirus hakkaks levima. Samas aga ei peagi kõik patsiendid saama kõige kallimat ravimit. See on tarvilik vaid mõningate meditsiiniliste näidustuste olemasolul – mõnele patsiendile on aga kõigiti efektiivne ka mõni odavam ravim. Seda pidigi tagama ARV konsiilium – et arstid raviksid kvaliteetselt mõistlike vahenditega. Rahva tervise kaitse eest vastutamine on

§ 67lg 1 järgi pandud riigile.

Läbi eraldise kasutamise lepingute usaldati see ülesanne antiretroviirusravi kvaliteeti puudutavas osas aga ARV konsiiliumile. Sellest tulenevalt täitis ARV konsiilium talle riigi poolt läbi Sotsiaalministeeriumi pandud avalikku ülesannet. 138. Maakohus leidis aga kaitsja seisukohtadele tuginedes, et haldusõiguslikus mõttes riik ARV konsiiliumile avaliku ülesande täitmist ei volitanud. See käsitlus on väär. KarS § 288 järgse ametiisiku mõiste sisustamisel ei saa lähtuda haldusõiguslikest põhimõtetest, vaid tuleb pöörduda korruptsioonivastase seaduse poole. Selle seaduse kohaselt pole tähtust, millisel viisil on isik endale avaliku ülesande täitmise pädevuse saanud. Nimelt tuleneb KVS §-st 2, et ametiisik on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles 21 või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. ARV konsiiliumile pandigi tehinguga ülesandeks tegeleda avaliku ülesande täitmisega (rahva tervise kaitse tagamisega). 139. ARV konsiiliumi liikmed nõustasid esiteks nende poole pöördunud arste n-ö keeruliste juhtumite puhul. Samas valis M. Maimets ka ise konsiiliumi liikmete poolt arutatavaid teemasid välja: nt integraasi inhibiitoreid tarvitavad patsiendid. Lisaks võisid arstid mõningaid kallimaid ravimeid kasutada üksnes ARV konsiiliumi loaga. ARK konsiilium töötas ka välja üldise käitumisjuhise HIV patsientide raviks. 140. ARV konsiiliumi otsuseid arstid tõepoolest täitsid. Nt J.K. i sõnul ei esinenud temale teada olevalt olukordi, kus konsiiliumi nõuandeid ei täidetud. Et arstid tõepoolest ARV konsiiliumi otsustest lähtusid, teadis ka M. Maimets. 141. Oluline ei ole see, et M. Maimetsa altkäemaksu võtmiste ajaks polnud riiklike eraldiste kasutamise lepingud veel allkirjastatud. Riigikohtu lahendist nr 3-1-1-24-01 nähtuvalt on oluline faktiline avaliku ülesande täitma hakkamine. Selles lahendis käsitletud olukord on praegusega sarnane: inimene asus kõigepealt ametiülesandeid täitma ja kirjalikult fikseeriti see alles hiljem. 142. M. Maimets tegi ARV konsiiliumis tööd alates 2008. aastast ja ta teadis, et seda tööd rahastab riik, mistõttu sai M. Maimets aru, et ta täidab mitte erahuvidest lähtuvat, vaid riigi tellitud ülesannet. 143. ARV konsiiliumi töö rahastamise lepingud sõlmiti mitu kuud pärast kalendriaasta algust seetõttu, et enne oli tarvis võtta vastu riigieelarve. Töö aga toimus aasta ringi, sh enne vastava aasta lepingu allkirjastamist. 144. Leping iga aasta kohta sõlmiti märksa varem kui pooled oma allkirjad andsid. Aastate jooksul oli välja kujunenud praktika ja pooled olid ühte meelt, et M. Maimets asub iga aasta alguses jälle ARV konsiiliumi tööd tegema. 145. Oluline pole see, et M. Maimets AS Lääne-Tallinna Keskhaiglas ei töötanud. Eraldise saamise taotlused koostasid M. Maimets ja K.Z. . Taotluste lisas oli ära näidatud, kes vastavat avalikku ülesannet täitma asub. M. Maimets sõlmis AS-ga Lääne-Tallinna Keskhaigla käsunduslepingud, kus oli üle korratud eraldise kasutamise lepingus fikseeritud ARV konsiiliumi eesmärgid ja ülesanded. M. Maimetsa ametiseisundi olemasolu ei väära ka see, kui nõustuda arusaamaga, et M. Maimetsale anti avaliku ülesande täitmise kohustus alles käsunduslepingutega. Nimelt on Riigikohus aktsepteerinud seda, et riigi poolt antud pädevust on võimalik edasi delegeerida. Täpsemalt on otsuses nr 3-1-1-107-98 leitud, et karistusõiguslikult ei ole oluline, kas ametiisikule on tema pädevus antud vahetult omaniku poolt või vahendlikult. (β) Altkäemaksu küsimine 5. aprillil 2016 (K.K. e Šotimaa-lähetus) 146. Maakohus leidis, et kuue patsiendi raviskeemis raltegraviiri (Isenstressi) kasutamine oli meditsiiniliselt möödapääsmatu ning pole tõendatud, et M. Maimets andis vastava korralduse saamaks raha K.K. e Šotimaa-lähetuseks. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda. 22 Ekvivalentsussuhet tuleb jaatada siis, kui M. Maimets andis raviskeemi muutmise korralduse vähemalt osaliselt selleks, et A.T. (Merck Sharp & Dohme OÜ) eraldaks raha K.K. e Šotimaalähetuse jaoks. Kell 8.32 päris M. Maimets meilitsi A.T. ilt, kas too saaks kaaluda K.K. e lähetuse toetamist. A.T. lubas neli minutit hiljem oma ülemusega rääkida. Vaid 4 minutit pärast seda saatiski M. Maimets arstidele kõnealuse korralduse Isenstressi kohta. Pole tõesti alust arvata, et see korraldus polnud meditsiiniliselt põhjendatud. Küll aga viitab korralduse andmise aeg sellele, et vähemalt osaliselt kasutas M. Maimets seda korraldust andes oma ametiseisundit eesmärgiga saada K.K. ele lähetuse rahastus. Korralduse esemeks olev otsustus tehti ARV komisjoni 30. märtsi 2016 koosolekul. Seega oli M. Maimetsal võimalik vastav korraldus anda ükskõik mis ajal alates komisjoni koosoleku lõppemisest, ent ta tegi seda siis, kui sai aru, et ravimi turundaja kõhkleb, kas K.K. gi lähetust toetada või mitte. Tõsi on see, et kokkusattumusi tuleb elus ette. Praegu aga polnud tegu kokkusattumusega. Nimelt teatas M. Maimets poolteist tundi pärast korralduse andmist K.K. ele sellest korraldusest. Ta tegi seda vastates A.T. i kell 8.36 saadetud e-kirjale, st sellele e-kirjale, milles A.T. avaldas kõhklust K.K. e toetamise kohta. (γ) Altkäemaksu võtmine 14. jaanuaril 2016 (A.T. i osavõtt ARV konsiiliumi koosolekust) ja 19. jaanuaril 2018 (A.H. i osavõtt ARV konsiiliumi koosolekust) 147. Kohtuotsuses asuti seisukohale, et kuivõrd M. Maimetsal oli vastavalt 850 ja 936 euro suurusele honorarile (tegelik) õigus, mille ta saanuks ka realiseerida, ei saa neid honorare käsitleda tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 1-18-7807/58 varana KarS § 294 lg 1 mõttes. Niisuguse arusaamaga prokuratuur ei soostu. Teenuse osutamise lepingut loengu pidamiseks tuleb pidada varaks, sest selle lepingu alusel tekib ühel poolel õigus nõuda teiselt poolelt tasu. Koosseisu täidetust ei mõjuta see, kui ametiisikul on mingi vastusoorituse tegemise kohustus. Riigikohtu lahend nr 1-18-7807/58 pole asjasse puutuv: see käsitles olukorda, kus ametiisikul oli seaduslik õigus varale juba enne väidetava altkäemaksukokkuleppe sõlmimist. Praegu aga sai M. Maimets nõudeõiguse just ebaõiguskokkulepet sõlmides. (

1. c)Jälitustegevus 148. Maakohtu meelest puudus osadest kohtumäärusest põhjendus jälitustegevuse jätkuva vajalikkuse kohta. Täpsemalt leidis maakohus, et prokuratuuri taotluses toodud põhjenduste pinnalt on jälitustegevus lubatav, kuid kohtu jälitusloas toodud põhjenduste pinnalt mitte – ja seetõttu ei saa jälitustegevusega kogutud osadele tõenditele tugineda. Seda olenemata asjaolust, et kohtumääruse tekstis on olemas prokuratuuri põhjendused, mille pinnalt on piisavalt põhjendatud jälitustegevuse jätkuv vajadus. Seesuguse seisukohaga prokuratuur nõus ei ole. 149. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-112-16 leitakse, et kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta võib muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse argumentidele, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis. Niisiis pole tingimata tarvis, et prokuratuuri taotluse argumendid peavad sisalduma kohtumääruse põhistavas osas. KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt koosneb määrus sissejuhatusest ja põhiosast. Kas määruse koostaja määruse põhiosa veel kuidagi omakorda osadeks jagab, pole oluline. Kui määrus sisaldab prokuratuuri taotlust täies mahus ja kohus on sedastanud, et nõustub taotluses tooduga, on taotlus saanud täiel määral osaks kohtu seisukohtadest. Tarvis pole seda, et kohus kopeeriks prokuratuuri taotluse selle veel ka pealkirja „kohtuniku seisukoht“ kandvasse alajaotusse. Loogiline pole see, et täpselt üht ja sama teksti kajastatakse määruses kaks korda: kõigepealt prokuratuuri taotluse sisu välja 23 tuues ja seejärel kohtu seisukohta esitades. Loogiline poleks seegi, et kohus tooks oma seisukohti esitades välja prokuratuuri taotlusega sama mõttega teksti, ent sünonüüme kasutades ja lausete ning sõnade järjekorda muutes. (
2. d)Karistus 150. Rahaline karistus poleks toimingupiirangu rikkumise eest M. Maimetsa piisavalt mõjutav. Toimingupiirangu rikkumised leidsid aset väga pika aja jooksul, korduvalt ja ulatuses, mis küündis kokku 18 miljoni euroni. Rahaline karistus mõjuks tugeva signaalina pigem inimesele, kelle sissetulekud on väiksed. M. Maimets on aga keskmisest oluliselt jõukam inimene. M. Maimetsa kasuks kõneleb see, et tema tegevus ARV komisjoni liikmena oli väga vajalik ja reaalset varalist kahju M. Maimets riigile ei tekitanud. Seega võiks M. Maimetsa KarS § 3001 lg 2 järgi karistada minimaalse, st 1-aastase vangistusega. 151. Altkäemaksu puhul tuleb arvesse võtta, et ühest küljest pani M. Maimets kolme aasta jooksul toime kolm tegu, ent teisalt ei tekkinud riigile rahaliselt hinnatavat kahju. M. Maimetsa töö ARV konsiiliumis oli ravikvaliteedi tagamiseks äärmiselt oluline ning altkäemaksu võtmine ja küsimine selle eesmärgi saavutamist ei mõjutanud. Seega peaks ka KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi M. Maimetsa mõistma sanktsioonimäära miinimumi lähedase karistuse ehk 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse. 152. Liitkaristust mõistes võiks kergema karistuse lugeda kaetuks raskemaga. Vangistuse peaks 1 aasta ja 7 kuu pikkust katseaega seades täitmisele pööramata jätma. (IV) Apellatsioonivastus 153. M. Maimetsa kaitsja vandeadvokaat Katrin Prükk palub jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kokkuvõtlikult märgib kaitsja järgmist. (
3. a)ARV komisjoni roll 154. Avalikke ülesandeid on võimalik panna riigile, omavalitsusele, muule avalik-õiguslikule isikule või saab neid delegeerida eraõiguslikule isikule. ARV komisjon ei ole ükski neist – tegemist oli huvitatud isikute ja riigi vahelise koostöö ühendvormiga. 155. Ei kinnitatud antiretroviirusravimite hankeplaane. Niisiis ei osalenud ARV komisjon hankeplaanide koostamises ja prokuratuuri koostatud kett muutub ainetuks. 156. Prokuratuur pole endale seniajani selgeks teinud, kas ta heidab M. Maimetsale ette tegevust ARV komisjonis või riigihankemenetluses üldse. 157. Maakohus asus õigesti seisukohale, et ARV komisjon oli nõuandva õigusega komisjon, hääletamist selles ei toimunud ning otsuseid vastu ei võetud. Seega ei ole tegemist sellise komisjoniga, mille pädevuses oli kellegi õigusi või kohustusi tekitada, muuta või lõpetada. Järelikult ei saa selle liige olla ka ametiisik. 24 158. Ministeeriumit puudutav riigihangete regulatsioon ei rääkinud midagi ARV komisjonist. Et see komisjon tegelikult hangete puhul rolli mängis, pole oluline, sest praktika on õigusallikas vaid eraõiguses (võlaõigusseaduse (VÕS) § 23), mitte aga avalikus õiguses. 159. ARV komisjon ei andnud riigile siduvaid korraldusi, vaid üksnes teavitas riiki vajalikest ravimitest. Isegi kui riik juhindus ravimeid hankides ARV komisjonilt saadud teabest täiel määral, ei saa ravimivajaduse välja toomist pidada „hanke sisuliseks ajendiks“ vms. Vastasel juhul rikuks toimingupiirangut iga ametnik, kes palub oma ülemuselt midagi sellist, mis on muu hulgas selle ametniku enda huvides (nt uut arvutit, kabineti remonti või kohviaparaati). 160. Prokuratuuri väitel tegi ARV komisjon otsuseid ka tulevaste aastate kohta. Need otsused said olla vaid tulevase riigieelarve koostamise protsessi osa, mitte aga hankeprotsessi osa. Riigihankeprotsessi osa sai komisjoni tegevus olla vaid osas, mis tõi kaasa jooksva aasta hankeplaani muutmise. Eelarveprotsessis osalemist ei ole süüdistus M. Maimetsale ette heitnud. 161. ARV komisjonis otsuseid ei tehtud. Apellatsioonis räägib ka prokurör juba „kollegiaalsest seisukohast“ või „prognoosist“, mis oli tähtis osa „suuremast tervikpildist“. Prokuratuuri arvates seob sellist pilti ühine eesmärk ja ühine soov – hoida epideemia kontrolli all, ravida võimalikult edukalt HI-viirust kandvaid patsiente ning riigieelarveliste vahendite parim kasutamine. Seos läbi soovide ja eesmärkide ‒ eriti kui nad on nii üldised ja avarad ‒ on liiga ebamäärane, et siduda mingit protsessi tervikuks ja jõuda välja karistusõiguslike etteheidete tegemiseni. Sellise lähenemise järgi on ametiisik iga inimene, kes tegeleb Eestis viirushaiguste leviku tõkestamisega. 162. Prokuröri väitel oli ravimite ostmine pärast ARV komisjoni sisendit vaid tehniline töö. Nii see ei olnud. Iga hanke eest vastutab keegi ja seda inimest pole võimalik taandada „tehniliseks töötajaks“. Riigihankeid viisid läbi inimesed, kes said selle eest tasu. (
4. b)M. Maimetsa ametiseisund ARV komisjonis 163. Isegi kui leida, et ARV komisjon täitis avalikku ülesannet ja tegi selle raames otsuseid, ei saa M. Maimetsa pidada ametiisikuks. Nimelt pole M. Maimetsale teatavaks tehtud tema ARV komisjoni liikmeks määramise haldusakti, mistõttu on see haldusakt HMS § 61 kohaselt kehtetu. Asjasse ei puutu Riigikohtu lahend nr 3-1-1-24-01, sest see puudutas üksnes juba tööle võetud isiku ülesannete fikseerimist. M. Maimets aga polnud andnud enese tööle võtmiseks isegi oma nõusolekut. 164. Ei saa nõustuda prokuratuuri seisukohaga, justkui poleks tähtsust sellel, mis viisil isik on vastava ülesande või pädevuse saanud. Kui isik on komisjoni liige, ammendub tema pädevus osalemisega komisjoni töös ja selle suunamisega läbi hääleõiguse teostamise. Seega ei saa M. Maimetsa ühtegi väljaütlemist vms võtta kui riigi otsuste suunajat või nende sisendit. Suunajaks ja sisendiks saab olla üksnes komisjoni otsus. 165. Kui M. Maimetsa siiski ametiisikuks lugeda, siis kuidas pidi M. Maimets oma töö käigus oma ametiisiku-staatusest aru saama – kui seda ei mõistnud pärast põhjalikku vaagimist isegi kolmeliikmeline maakohtu koosseis? 25 (
5. c)30. märtsi 2016 koosolek 166. Et riik sai enamiku ravimeid tasuta (n-ö 0-hinnaga), ei mõjutanud seda, millist ravimit millises koguses hangitakse, mitte niivõrd see, mida ARV komisjoni koosolekutel arutati, kuivõrd see, kui palju üks või teine ravimitootja oli valmis riigile 0-hinnaga ravimeid andma. Kuna 0-hinnaga ravimeid ei soetatud riigihanke korras, ei ole õige nende põhjal välja arvutada „kogu tarnitavat kogust“ või „tegelikult hangitut“ (nagu tehakse apellatsioonis). Riigihanke korras soetati vaid neid ravimeid ja nendes kogustes, mis olid hanketingimustes kirjas. Mõnikord vedasid ravimifirmad riiki alt ega andnud sellisel hulgal 0-hinnaga ravimeid, nagu algselt lubati. Niisiis tuleb prokuratuuri arvutused kõrvale jätta. Pealegi ei räägitud neist süüdistusaktis ja nii püüab prokuratuur väljuda süüdistuse piirest. Prokuratuuri arvutused tuleb jätta kõrvale ka seepärast, et ARV komisjon prognoosis vaid lisanduvate patsientide arvu – aga ravimeid hangiti ka neile patsientidele, kes juba olid ravil. Niisiis polnud ARV komisjonil vähimatki panust juba ravil olevate patsientidega seonduvasse „riigihanke sisendisse“. Ka maakohus oli sunnitud tõdema, et tõendid lisandunud ravimite maksumust välja arvutada ei võimalda. 167. Komisjoni liige üksinda ei saanud otsuseid vastu võtta. 168. Absurdsed on prokuratuuri väited, et ARV komisjoni otsuse kohaselt vajab mingit ravimit edaspidi mingi kindel hulk inimesi. Kas keegi mingit ravimit saab, ei otsusta mitte ARV komisjon, vaid raviarst. Pealegi on tegemist prognoosiga. 169. Kaletra ärajäämine ja Rezolstale üleminek ei olnud koosoleku tagajärg. Rezolsta sidumine eelmise koosolekuga oleks süüdistusest väljumine. Meditsiiniliselt sobimatut Kaletrat poleks saanud asendada ka geneerikud. (
6. d)16. märtsi 2017 koosolek 170. Prokuröri poolt käsitletu hõlmab 2017. aasta hankeplaani arutelusid. Samas aga hankis ministeerium prokuröri arvestuste järgi järgnenud hankel ravimeid umbes kaheks aastaks. Seega ei olnud koosolekul „otsustatu“ riigihanke sisendiks. 171. Apellatsioonis peab prokuratuur esmakordselt otsuseks ka seda osa helisalvestisel kõlavast, mis protokolli jõudnud pole. Sellega väljus prokurör süüdistusaktist. 172. Lisaks on prokuröri arvutused valed: ei saa öelda, et ministeerium hankis Isenstressi kaheks aastaks. 173. M. Maimets ei dikteerinud otsust – Isenstressi kasuks otsustati seetõttu, et Tivicay oli väga kallis. 174. Ka siin ei saa 0-hinnaga ravimeid arvesse võtta. Riigihankega osteti 2520 karpi Isenstressi. Et selle hankeni jõuti seepärast, et tootja nõustus tasuta ära andma 4990 karpi, ei tähenda seda, et riigihanke teel saadud „tegelik kogus“ oli 7510 karpi Isenstressi (nagu leiab apellant). (
7. e)30. novembri 2017 koosolek 26 175. 0-hinnaga ravimeid ei saa siingi arvestada. Prokurör jätab tähelepanuta, et M. Maimets Efavirenzi ostmist ei toetanud – tema soovis jätta need patsiendid, kelle puhul tema kolleegid pidasid näidustatuks Efavirenzi, üldse ravita (sest niikuinii nad ravimit võtma ei hakka). Lisaks leidis M. Maimets, et kui siiski mingit ravimit neile inimestele anda soovitakse, võiks see olla mitte originaalravim Efavirenz, vaid mõni geneerik. Seega ei suunanud M. Maimets kuidagi Efavirenzi hankimist. (
8. f)11. juuni 2018 koosolek 176. Ka siin pole võimalik 0-hinnaga ravimeid arvesse võtta. 177. Koosolekul leiti, et Eduranti peaks edaspidi hakkama kasutama vähem kui seda plaaniti varem. Seega ei ole M. Maimetsale põhjust etteheiteid teha. Eduranti hankel ei arvestatud ARV komisjoni prognoose. 178. Silma torkab prokuröri seisukoht, et M. Maimets osales otsustusprotsessis ka siis, kui ta oli koosolekul vait ehk tegevusetu. Niisuguses olukorras jääb ebaselgeks, miks analüüsib prokuratuur mujal põhjalikult M. Maimetsa sõnavõtte – koosseis oleks ju ka ilma sõnavõttudeta täidetud olnud. Vait oli M. Maimets aga seetõttu, et arutelu puudutas laste ravimeid – ja sel teemal polnud M. Maimets pädev. (
9. g)Seotus ravimifirmadega 179. M. Maimetsa sissetulekud olid tema vajaduste rahuldamiseks piisavad (ja enamgi veel) ka ilma ravimifirmadelt saaduta. Niisiis ei saa öelda, et loengutasud „mõjustasid teda väga otseselt“ ja „panid ta pingutama“. 180. M. Maimets ei olnud 30. märtsi 2016 ARV komisjoni koosolekul ühegi ravimifirma n-ö mõjuagent. Nt ütles ta selgelt välja, et kui Rezolsta hind on liiga kõrge, tuleb ravim asendada mõne teisega. Ka 30. novembril 2017 kiitis ta ministeeriumi esindaja ettepanekut mõnest ravimist loobuda. 181. 600 mg Isenstress oli uus ravim ja uue ravimi kohta ravimifirma esindajalt info pärimine on täiesti tavaline. 600 mg Isenstress ei sobinud rasedatele. M. Maimets muretses selle pärast, et rasedatele sobiv 400 mg Isenstress võidakse kasutada ära teiste patsientide puhul. 182. Pole loogiline, et heade sissetulekutega inimene suunab ebaseaduslikult miljoneid eurosid vaid mõne tuhande euro eest – nagu on prokuratuuri versioon. 183. Süüdistuses pole „head läbisaamist“ sisustatud ja seetõttu ei saa sellele tugineda. 184. M. Maimets oli väga hinnatud lektor. Just M. Maimetsa loengute pärast kohal käidigi. Ka ütles M. Maimets puhuti loengutest ära. Seega pidi M. Maimetsa tõepoolest „poputama“ – seda aga selleks, et ta nõustuks loenguid andma. 27 185. M. Maimets ei eita oma halba läbisaamist GlaxoSmithKline Eesti OÜ tollase tegevjuhiga. See halb läbisaamine aga ei mõjutanud vähimalgi määral M. Maimetsa nõuandeid ARV komisonis. Näiteks soovitas just M. Maimets küsida pakkumist ka Triumeqile ja hankida suhteliselt palju Triumeqi. 186. Seega ei olnud ravimifirmadel M. Maimetsa üle üldse mõju, rääkimata olulisest või vahetust mõjust. (
10. h)Tahtlus 187. M. Maimets ei väljendanud tahet end õiguslikult siduda. Kui inimene ei ole avaldanud nõusolekut olla ametiisik, ei saa ta ka toimingupiirangut tahtlikult rikkuda. M. Maimets on kinnitanud, et kui ta oleks nõu andmise keelust teadlik olnud, ei oleks ta ARV komisjoni töös osalenud. Seega ei saa tema rikkumine olla tahtlik. Kui leida, et arst ei tohi ravimifirmade esindajate koolitamise tõttu riigile nõu anda, käitus riik praegu provokaatorina – sest ministeeriumi esindajad olid arstide ja ravimifirmade suhetest teadlikud. (
11. i)ARV konsiiliumi roll 188. Pole võimalik nõustuda prokuratuuri arvamusega, et kellegi ametiseisundi üle otsustamisel tuleb hüljata haldusõiguse põhimõtted. Inimene ei saa võtta endale pädevust ise, vaid riik peab selle talle andma. Maakohus leidis õigesti, et ARV konsiiliumile pole riik avalikku ülesannet ega riigivõimu pädevust andnud. Riik ei saanudki seda teha, sest tal pole võimalik arstidele ette kirjutada, millist ravimit nad konkreetse patsiendi raviks peavad kasutama. 189. Arstid isegi tahtsid aastaid enne käesoleva menetluse esemeks olevaid tegusid kehtestada ARV konsiiliumit avalik-õiguslikuna või muul viisil kohustuslikuna, ent riik ei pidanud seda võimalikuks. Riigi tegevusetuse tõttu kutsus ARV konsiiliumi ellu ja korraldas selle tegevust MTÜ Eesti Infektsioonhaiguste Selts. Et riik eraõiguslikku tegevust ühel hetkel toetama asus, ei muuda seda tegevust veel avalik-õiguslikuks. 190. Ka siin pole viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-24-01 asjakohane, sest M. Maimetsa polnud AS-i Lääne-Tallinna Keskhaiglasse tööle võetud. 191. Iga-aastased ARV konsiiliumi tööd korraldavad lepingud sõlmiti alles aasta kestel, mistõttu ei saa M. Maimetsa kuidagi pidada ametiisikuks lepingu sõlmimisele eelnenud ajal. Lisaks peab haldusleping olema HMS § 99 lg 3 kohaselt sõlmitud kirjalikus vormis. 192. Kuivõrd M. Maimetsal puudus õigus AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla esindada, ei saanud ta oma tegevusega kuidagi sõlmida lepingut AS Lääne-Tallinna Keskhaigla ja Sotsiaalministeeriumi vahel – nagu prokurör samuti leidnud on. Liiatigi ei võimalda sellisest konstruktsioonist lähtuda tõsiasi, et süüdistuses sellele ei viidata. (
12. j)Altkäemaksu küsimine 5. aprillil 2016 (K.K. e Šotimaa-lähetus) 193. Et iga arst on ravi määramisel sõltumatu, ei saanud M. Maimets anda korraldust kasutada kuue patsiendi raviskeemis raltegraviiri. Niisiis on väär ka prokuröri väide, et raviskeemi 28 puudutavat juhist saab (sisuliselt) nimetada korralduseks. Kui M. Maimetsa kell 8.40 saadetud e-kirjaga antud nn korraldus oleks olnud seotud Šotimaa-lähetusega, olnuks loogiline saata see A.T. ile kohe pärast selle korralduse andmist, mitte alles ca poolteist tundi hiljem (kell 10.21). Raltegraviiri laojääk oli väike ja ravimit oli juurde vaja. (
13. k)Altkäemaksu võtmine 14. jaanuaril 2016 (A.T. i osavõtt ARV konsiiliumi koosolekust) ja 19. jaanuaril 2018 (A.H. i osavõtt ARV konsiiliumi koosolekust) 194. Oli tavapärane praktika ühildada ARV konsiiliumi koosolekud seminaride ja koolitustega, kus ravimifirmad tasusid arstide toidu ning ruumide kasutamise eest ja kandsid lektorite kulud. Ka ürituse finantseerija osalemine üritusel oli tavaline. Seega toetas konsiiliumi tegevust ühelt poolt riik oma sihtotstarbelise toetusega ja teiselt poolt ravimifirmad. Ei ühte ega teist toetust saa pidada altkäemaksuks. (
14. l)Jälitustegevus 195. Vaid osasid jälituslubasid ebaseaduslikuks tunnistades on maakohus olnud niigi leebe. Jälitusload saadi ebaõigeid andmeid kasutades. Nimelt väideti, et M. Maimets oli hankekomisjoni liige. ARV komisjon aga ei olnud hankekomisjon. Jälituslubasid asuti taotlema ilma, et oleks tehtud pingutusi asjaolude muul viisil välja selgitamiseks. Näiteks ei kogutud isegi avalikult kättesaadavaid ministeeriumi hankekordi ega hankeplaane. Ühe ja sama info abil on küsitud järjest uusi jälituslubasid ja neid on ka antud. Taotluste koostamise ja nende rahuldamise aega silmas pidades saab öelda, et kohtud ei kontrollinud taotlustes sisalduvat infot vähimalgi määral. Riigi valdusse sattus väga tundlikku infot HIV-ga nakatunud inimeste kohta. (V) Ringkonnakohtu seisukoht (
15. a)Jälitustegevus 196. Apellatsioonis käsitletakse muu hulgas maakohtu seisukohta, et kolm jälitusluba olid õigusvastased. Esiteks pole ringkonnakohtu hinnangul nende lubade õiguspärasus- või vastasus M. Maimetsa süüküsimuse lahendamisse puutuvalt oluline. Nimelt ei käi vaidlus – ringkonnakohtu meelest põhjendatult – mitte faktiliste asjaolude, vaid selle üle, kas M. Maimetsa tegusid saab pidada kuritegudeks või mitte. Siiski on maakohtu otsustus kolme jälitusloa õigusvastasuse osas kriminaalkolleegiumi arvates korrektne. Lühidalt leidis maakohus seda, et neist lubadest ei nähtunud (piisavalt) kohtu põhjendusi selle kohta, miks olid jälitustoimingud vältimatult vajalikud (st põhjendusi nn ultima ratio-printsiibi järgimise kohta) – ja oluline pole see, et need põhjendused olid (suuresti) olemas prokuratuuri taotlustes. Mõneti võib mõista apellandi arusaama, et olukorras, kus kohus nõustub prokuratuuri taotluses toodud väidetega, ei ole mõtet sellel, et kohus oma seisukohta esitades need väited uuesti esitab. Samas aga on Riigikohus otsesõnu ja korduvalt leidnud, et ebapiisav on pelgalt viidata prokuröri taotlusele ning märkida, et kohus loeb seal märgitut põhjendatuks (kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 772 ja otsus asjas nr 3-1-1-3-15, p 10). Tõsi on see, et kaks korda täpselt ühe ja sama teksti esitamine – kõigepealt prokuratuuri taotluse kokkuvõttes ja seejärel kohtumääruse põhistavas osas (KrMS § 145 lg 3 p 1) – loogiline ei oleks. Ringkonnakohtu hinnangul kohus selliselt ka käituda ei tohiks. Niisugusel juhul võib vähemalt tekkida mulje, et kohus ei süvenenud ja tegi otsustuse ilma asja sisuliselt kaalumata. Automaatselt ei saaks aga 29 pidada ebaloogiliseks seda, kui kohus toob oma seisukohti esitades välja prokuratuuri taotlusega sama mõttega teksti, ent kasutab selleks teistsugust sõnastust. Niisugusel juhul on põhjust eeldada, et kohus mõtles asja läbi, tegi enda jaoks selgeks ja andis kaalutletud loa. Samas ei pea ringkonnakohus põhjendatuks ka kaitsja väiteid selle kohta, nagu oleks ebaseaduslikud ülejäänudki jälitusload, kuivõrd jälitustegevust alustati liiga kergekäeliselt. M. Maimetsa kahtlustati peitkuritegudes ja nende tegude olulisi nüansse poleks saanud teha kindlaks kaitsja välja pakutud hankekordade või hankeplaanide uurimisega. Et riik sai jälitustoiminguid tehes teadlikuks mõnede inimeste tervist puudutavast infost, oli paratamatu – selline paratamatus aga saa ei tähendada seda, et meedikutega seonduvaid kuriteokahtlusi ei saa uurida. (
16. b)Toimingupiirangu rikkumine 197. Selle süüdistuse põhjendatuse üle otsustamisel on tarvis analüüsida M. Maimetsa tegutsemist ARV komisjoni liikmena. Otsustamisel selle üle, kas M. Maimets oli selles olukorras ametiisik, tuleb kõigepealt lähtuda KarS § 288 lg-st 1 ja KVS § 2 lg-st 1. KarS § 288 lg 1: Ametiisik […] on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund, sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. KVS § 2 lg-d 1 ja 2: Ametiisik […] on füüsiline isik, kellel on avaliku ülesande täitmiseks ametiseisund sõltumata sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta, teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. 198. Seega KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1 sõnastus (õnneks) kattub. Ringkonnakohtu meelest sisaldavad need sätted osaliselt ebaolulist infot. Nimelt viidatakse neis normides sellele, et mitmed aspektid pole kellegi ametiisikuks pidamise puhul olulised. Kui need aspektid pole olulised, pole nendega seonduvale tarvis tähelepanu pöörata. 199. Näiteks on selgelt üleliigne viide sellele, et füüsilise isiku (inimese) ametiisikuks lugemine ei sõltu sellest, kas ta täidab talle pandud ülesandeid alaliselt või ajutiselt, tasu eest või tasuta. Kui sellist regulatsiooni ei oleks, oleks tulemus sama: asjasse puutuvate ülesannete täitmise kestus või inimese tasustamine mingit rolli ei mängi (nagu näiteks ei mängi rolli ka see, kas inimene täidab oma ülesandeid kontoris olles või väljaspool seda või kas inimene kannab neid ülesandeid täites peakatet või mitte). 200. Sisuliselt samasugusele järeldusele võib jõuda ka puutuvalt alternatiividesse selle kohta, millisel vormis tegutsedes inimene talle pandud ülesandeid täidab: teenistuses olles või vabakutselisena või lepingu, nimetamise või valimise alusel. Kui sellel vormil pole tähtsust, ei saa kellegi ametiisikuks olemist välistada viitega sellele, et isik täidab ülesandeid n-ö vales vormis. Teisisõnu saab öelda, et kehtiva õiguse kohaselt ei määrata ametiisikut mitte organisatsioonilise, vaid funktsionaalse kriteeriumi kaudu (Pikamäe – KarS. Kommentaar. 5. trükk, § 288, komm 2). 30 201. Küll on aga oluline see, et ülesanded peavad olema inimesele pandud. Ülesannete n-ö panija saab ringkonnakohtu meelest olla vaid mõni avaliku võimu kandja. Niisiis ei pea paika kaitsja hirm, et seadus võimaldaks pidada ametiisikuks iga inimest, kes tegeleb viirushaiguste leviku tõkestamisega Eestis: kui ükski avaliku võimu kandja inimesele sellist ülesannet pannud pole – ja inimene tegutseb nt iseenda või mõne eraõigusliku isiku algatusel –, ei saa inimest pidada ametiisikuks hoolimata sellest, et viirushaiguste vastu võitlemine on avalikes huvides. 202. Seega saab öelda, et sisuliselt on KarS § 288 lg 1 ja KVS § 2 lg 1 sisu selline: Ametiisik […] on füüsiline isik, kellel on ametiseisund täitmaks talle pandud avalikku ülesannet. Näib, et sisuliselt samasugusele seisukohale on asutud ka õiguskirjanduses: nt keskendutakse karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes just ametiseisundi ja avaliku ülesande mõistetele (Pikamäe – 5. trükk, § 288, komm-d 3 ja 4). 203. M. Maimetsa ametiisikuks pidamise esimene eeldus on täidetud: M. Maimets on inimene ehk füüsiline isik. 204. Ringkonnakohtu meelest saab öelda sedagi, et M. Maimets täitis ARV komisjoni koosolekutel sõna võttes avalikku ülesannet. (Põhjendatult) ei ole vaidlust selles, et ARV komisjoni mõte oli võidelda viirushaiguste leviku vastu. Viiruste (laialdase) leviku pärssimine on avalikes huvides. Seda saab öelda juba tuginevalt põhiseaduse tervise kaitset reguleerivatele sätetele (vt eeskätt § 28 lg 1), aga see ilmneb ka käesolevas menetluses välja toodud

§ 67

lg-st 1, mille kohaselt on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas rahva tervise kaitse. Lisaks sellele on aga äärmiselt oluline, et riik kuulutas ARV komisjoni nõuannete alusel välja riigihankeid ehk lõppastmes kulutas avalikku raha. Need kaks tegurit oma koostoimes (riigi huvi vältida viiruste levikut ja teha seda oma raha kulutades võimalikult efektiivsel moel) võimaldavadki rääkida avaliku ülesande täitmisest.

1. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas M. Maimetsal oli ametiseisund. Ametiseisundi mõiste on avatud KVS § 2 lg-s 2: Ametiseisund seisneb õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevas õiguses ja kohustuses avaliku ülesande täitmisel: 1) teha otsus, sealhulgas osaleda selle tegemises või selle sisulises suunamises. Otsus on teise isiku, sealhulgas avalikku ülesannet täitva asutuse õiguse või kohustuse tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud otsustus, millega reguleeritakse üksikjuhtumit või piiritlemata arvu juhtusid, sealhulgas õiguse üldakt, haldusakt haldusmenetluse seaduse tähenduses, kohtulahend, samuti asutuse siseakt; 2) teha toiming, sealhulgas osaleda selles või selle sisulises suunamises. Toiming on teisele isikule, sealhulgas avalikku ülesannet täitvale asutusele õiguslikku või vältimatut faktilist tagajärge põhjustav tegevus, mis ei ole otsuse tegemine. Toiming võib seisneda ka menetlustoimingu tegemises, tegevusetuses või viivituses.
2. Viimati osundatud sätte põhjal saab öelda, et kõigepealt eeldab ametiseisundi jaatamine vormiliste eelduste täidetust: avaliku ülesande täitmine peab toimuma õigusakti, tehingu või asutuse töökorralduse alusel
3. Lisaks sellele peavad esinema materiaalsed eeldused: asjasse 1 See eeldus võimaldab jõuda samasugusele järeldusele, milleni jõuti käesoleva otsuse p-s 201: kui keegi hakkab viiruse leviku vastu võitlema omal algatusel, ei saa teda pidada ametiisikuks (ta ei täida oma ülesannet tulenevalt õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest). 31 puutuv on vaid niisugune avaliku ülesande täitmine, mis seisneb n-ö õigetest formaalsetest alustest tuleneva õiguse ja kohustuse alusel otsuse või toimingu tegemises.
4. M. Maimetsa võimalik õigus ja kohustus ARV komisjoni koosolekutel sõna võtta võis esiteks tuleneda käskkirjast nr 74, millega ta nimetati ARV komisjoni liikmeks. See käskkiri võiks endast kujutada õigusakti KVS § 2 lg 2 mõttes. Ringkonnakohtu arusaamise järgi nõustus maakohus kaitsjaga, et viidatud käskkiri siiski õigusakt pole või ei ole sellel õigusaktil mingeid tagajärgi tulenevalt sellest, et seda ei tehtud M. Maimetsale teatavaks. Kriminaalkolleegium neid seisukohti ei jaga.
5. Kaitsja viitas kõigepealt (vt kaitsja maakohtus esitatud kõne teeside p 2.1) sellele, et käskkirja nr 74 ei saa pidada üksikküsimuses antuks

§ 52lg 1 alt 2 mõttes.

Kolleegiumi arusaamise päraselt on see kaitsja hinnangul nii seetõttu, et M. Maimets ei olnud väljendanud oma „tahet end õiguslikult siduda“ ja „[r]eeglina ei saa haldus kedagi sundkorras teenistusse määrata“. Pole mingisugust alust rääkida sellest, et minister tegi M. Maimetsa suhtes midagi sunniviisiliselt. Tõendeid kogumis hinnates on selge, et M. Maimets oli tema ARV komisjoni liikmeks määramisega nõus. Ta ka väljendas oma sellist nõusolekut, hakates täitma ARV komisjoni liikme ülesandeid. Seega kujutab käskkiri nr 74 endast õigusakti KVS § 2 lg 2 tähenduses.

1. Oluline ei ole see, et seda käskkirja ei tehtud M. Maimetsale teatavaks. Tõepoolest on HMS § 61 lg 1 järgi haldusakti kehtivuse üheks eelduseks üldjuhul selle kätte toimetamine adressaadile. See siiski ei tähenda automaatselt seda, et haldusakt, mida adressaadile kätte ei toimetata, ei oma selle adressaadi suhtes mingit õiguslikku tähendust. Nimelt saab Riigikohtu halduskolleegiumi lahendist nr 3-20-999/37 (p 19) teha järelduse, et adressaadile kätte toimetamata jäetud haldusakt muutub adressaadi jaoks siduvaks ka juhul, kui ta saab sellest aktist teadlikuks. Et teadlikkusse puutuvad küsimused tuleb karistusõiguses lahendada subjektiivse koosseisu tasandil, peatub ringkonnakohus neil käesoleva otsuse p-s
2. Objektiivse koosseisuga seoses saab aga tõdeda, et käskkiri nr 74 kujutab endast õigusakti KVS § 2 lg 2 mõttes.
3. Lisaks on mõeldav, et M. Maimetsa võimalik õigus ja kohustus avaliku ülesande täitmiseks tulenes tehingust KVS § 2 lg 2 mõttes. Seda seetõttu, et Sotsiaalministeerium (riik) sõlmis MTÜ-ga Eesti Infektsioonhaiguste Selts mitmeid ARV komisjoni tööd puudutavaid lepinguid (leping kujutab endast ühte tehingu alaliiki – vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 67). Maakohus märkis otsuse lk-l 21 järgmist: „[K]ui lähtuda lepingute kuupäevadest, siis komisjoni poolsed nõustamised olid tehtud enne kui sõlmiti lepingud. Raske on ka siin mitte nõustuda kaitsja järeldusega, et tagantjärele ei saa kellelgi tekkida kohustusi.“ Sellega seoses selgitab ringkonnakohus järgmist. Et pooled vormistavad lepinguna pealkirjastatud dokumendi, ei tähenda automaatselt seda, et leping sõlmitigi alles viidatud dokumendi vormistamise kuupäeval. Leping on VÕS § 8 lg 1 kohaselt tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). VÕS § 11 lg 1 sätestab, et lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Osundatud sätted tähendavad seda, et pooled võivad lepingu sõlmida ka 32 nt konkludentselt, st oma käitumisega milleski kokku leppides. Sellisel juhul ongi leping sõlmitud hetkel, mil pooled piisavalt selge kokkuleppe saavutanud on – mitte aga alles siis, kui see kokkulepe kirja pannakse ja sellele alla kirjutatakse. Tuleb siiski möönda, et lepingu sellisel viisil sõlmimine on erandlik – reeglina võib (väidetav) lepingupool väita, et kuivõrd ta ei olnud kuhugi alla kirjutanud, ei olnud ta endale ühtegi siduvat kohustust võtnud. Samas aga võiks n-ö allkirjade puudumise olukorras kõneleda lepingu olemasolust see, kui üks (väidetav) lepingupool oma (kasvõi konkludentselt) kokku lepitud kohustuse täidab. Seetõttu ei välista M. Maimetsa tehingust tulenevast ametiseisundist rääkimist automaatselt see, et lepingutele kirjutati alla alles pärast seda, kui M. Maimets oli ARV komisjoni koosolekutel osalenud.
4. Õigusakti või tehingut saab pidada ametiseisundit loovaks üksnes juhul, kui sellest tuleneb inimesele õigus ja kohustus teha otsus või toiming. Niisiis ei piisa vaid vastavast õigusest – inimesel peab olema ka selline kohustus.
5. M. Maimets polnud Sotsiaalministeeriumi ja MTÜ Eesti Infektsioonhaiguste Selts vahel sõlmitud lepingute pooleks. Siiski on võimalik, et need lepingud andsid M. Maimetsale mingeid õigusi – nt õiguse nõuda raha selle eest, et ta osales ARV komisjoni koosolekul. Nimelt võivad kaks poolt iseenesest sõlmida sellise lepingu, mis on mõne kolmanda isiku kasuks – vt VÕS §
6. Küll aga ei saa kaks isikut panna omavahelist lepingut sõlmides kolmandale isikule mingeid kohustusi – ei võlaõigusseaduses ega mujal ole VÕS §-ga 80 analoogset sätet kolmanda isiku kahjuks sõlmitavate lepingute kohta. Seetõttu ei saa öelda, et M. Maimetsal oli Sotsiaalministeeriumi ja MTÜ Eesti Infektsioonhaiguste Selts vahel sõlmitud lepingutest tulenev kohustus avaliku ülesande täitmiseks. Niisiis ei saa M. Maimetsa pidada ametiisikuks tulenevalt neist lepingutest (tehingutest).
7. Käskkiri nr 74 andis M. Maimetsale õiguse osaleda ARV komisjoni koosolekutel. Maakohus aga leidis, et sellest käskkirjast ei tulenenud M. Maimetsale ühtegi kohustust: „komisjoni liikmetele ei pandud 07.04.2015 käskkirjaga mingeid kohustusi. Muuhulgas ei olnud liikmetel koosolekutest osavõtu kohustust. Käskkirjaga ei määratletud ei salajast teavet ega huvide konflikti ega pandud saladuse hoidmise/konfliktist hoidumise kohustust.“ (otsuse lk 17) Ringkonnakohtu arusaamise järgi prokuratuur oma apellatsioonis sellele seisukohale (vähemalt otsesõnu) vastu ei vaidle, st ei selgita, miks ja millisel alusel käskkiri nr 74 M. Maimetsale siiski mingi kohustuse asetas. Kriminaalkolleegiumi hinnangul võiks kohustuse tekkimise aluseks olla vaid käskkirja
8. punkt. See punkt paneb paika ARV komisjoni ülesanded ja ülesandeid võiks ilmselt pidada kohustuste sünonüümiks. Neid ülesandeid (kohustusi) aga ei nähta ette mitte M. Maimetsale isiklikult (või mõnele teisele ARV komisjoni liikmele), vaid ARV komisjonile kui sellisele. Saab nõustuda maakohtuga, et ARV komisjoni liikmetel ei olnud isegi koosolekutest osavõtu kohustust. Seetõttu saab öelda, et ARV komisjoni liikmetel ei olnud komisjoni töös osalemise kohustust (nt poleks saanud nende suhtes ARV komisjoni tööst mitte osavõtmise korral rakendada mitte mingisuguseid (isegi kõige leebemat laadi) sanktsioone/järelmeid).
9. Eeltoodu tähendab seda, et M. Maimetsal ei olnud ühtegi mõnest õigusaktist, tehingust või asutuse töökorraldusest tulenevat kohustust avalikku ülesannet täita ehk tal polnud ametiseisundit ehk ta polnud ametiisik ehk ta ei täitnud KarS § 3001 lg 1 objektiivset koosseisu. 33
10. Isegi kui asuda seisukohale, et M. Maimetsal siiski KVS § 2 lg 2 pärane kohustus oli, ei saa M. Maimetsa ametiseisundit ikkagi jaatada.
11. KarS § 3001 lg 1 koosseisuteoks on KVS § 11 lg 1 kohaselt otsuse või toimingu tegemine. Senises menetluses on lähtutud sellest, et M. Maimetsa tegevus ARV komisjoni koosolekutel võib kujutada endast mitte toimingu, vaid otsuse tegemist. Kriminaalkolleegium nõustub sellega, et toimingu tegemisest rääkida ei saa: M. Maimetsa käitumine ei toonud endaga kaasa ühtegi faktilist tagajärge KVS § 2 lg 2 p 2 tähenduses. Seega tuleb vaagida, kas kõne alla tuleb otsuse tegemine. KVS § 2 lg-st 2 tulenevalt katab otsuse tegemise mõiste ka otsuse tegemises osalemise ja otsuse sisulise suunamise. Seega katab norm laiemat valdkonda kui vaid otsuse tegemine n-ö kitsas mõttes – läbi sisulise suunamise termini on hõlmatud ka n-ö lõppotsustuse ettevalmistamine (täpsemalt osad ettevalmistustegevused – vt käesoleva otsuse p-d 222–228).
12. Otsuse tegemisest n-ö kitsas tähenduses M. Maimetsa puhul rääkida ei saa: ARV komisjoni koosolekutel välja öeldud mõtteavaldused ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud ühtegi õigust või kohustust (vt KVS § 2 lg 2 p 1 sõnastust).
13. Järgnevalt tuleb kontrollida hüpoteesi, et M. Maimets suunas sisuliselt neid otsuseid, millega kuulutati välja ravimite riigihanked.
14. Kriminaalkolleegium ei nõustu maakohtu ja kaitsjaga selles, et M. Maimetsa vastutuse välistab see, et M. Maimets tegi üksnes prognoose. Väga paljudes eluvaldkondades põhinevad väga paljud otsused prognoosidel (ennustustel). Nt baseerub mingi üksuse (sh riigi) eelarve olulises osas nt järgmise aasta majandusprognoosil. Prognoosimisel on väga oluline koht ka juriidikas: kas inimesest lähtuv uute kuritegude oht on piisavalt kõrge, et teda vahistada, ennetähtaegselt vabastamata jätta, reaalset vangistust kandma saata jne? Ilmselt ei teki kellelgi kahtlust, et kohtu otsustus inimene vahistada, ennetähtaegselt vabastamata jätta, reaalset vangistust kandma saata jne on sisulises mõttes otsus (ehkki õigusterminoloogias võidakse seda nimetada määruseks). Seetõttu pole mingit takistust väita, et otsuspädevusega isikule (n-ö pelga) prognoosi alusel antud soovitus teha mingisugune siduv otsus kujutab endast otsuse sisulist suunamist.
15. Otsustuse sisulisest suunamisest kõnelemist ei välista ka kaitseargument, et ARV komisjoni koosolekute ajal polnud ravimite hinnad veel teada. Niisugune argument võib omada tähendust selle üle otsustamisel, kui suures ulatuses toimingupiirangut rikuti, mitte aga puutuvalt sellesse, kas otsuse sisulisest suunamisest kui sellisest saab rääkida või mitte.
16. Ka ei saa M. Maimetsa poolsest otsuse sisulisest suunamisest rääkimist välistada see, et ARV komisjoni koosolekut juhatas tihtipeale komisjoni mitte kuuluv inimene ja mitmed koosolekuprotokollid jäid (õigeaegselt) allkirjastamata – need tegurid ei puutu M. Maimetsa rolliga seoses asjasse.
17. Ringkonnakohtu hinnangul saab KVS § 2 lg 2 p 1 grammatiliselt tõlgendades jõuda tõesti sellisele järeldusele, millisele jõudis prokuratuur: M. Maimets suunas riigihangete väljakuulutamisega päädinud otsuseid. Seda möönis tegelikult ka M. Maimets ise, kes ütles, et ARV komisjoni prognooside põhjal ostis riik ravimeid (kd 11, tl 21 pöördel;
18. septembri 2021 kohtuistungi protokoll, lk 36). See ei tähenda siiski seda, et karistusõiguslikus mõttes tuleb 34 otsuse sisulist suunamist möödapääsmatult jaatada. Seda seetõttu, et mõnikord võib mingi tegu grammatilises tähenduses tõesti mõnele normile vastata, aga sellest ei piisa – seda normi tuleb mingitel põhjustel tõlgendada kitsendavalt (n-ö teleoloogiliselt redutseerida). Karistusõiguses tingib sellise kitsendava tõlgenduse (tihtipeale) see, et mingi käitumine ei vääri (kriminaal)karistust – kui vaatlusalune tegu kuulutataks kuriteoks, oleks tegemist ülekriminaliseerimisega. Et otsuse sisulise suunamise mõiste puhul on tarvilik kitsendav tõlgendamine, nähtub ka Riigikohtu praktikast: asjas nr 3-1-1-95-12 tehtud otsuses leidis kriminaalkolleegium (p-s 14.2), et otsustamise sisulise suunamise käsitamine ametiisiku staatust loovana on fakti küsimus ja kellelegi ametiseisundi omistamine lähtub nii isiku ametikohast ja -juhendist kui ka tema tegelikust rollist otsuste kujundamisel ja vastuvõtmisel ametiasutuses. Seega leidis ka kõrgeim kohus, et otsuse sisulisest suunamisest iseenesest ametiseisundi jaatamiseks ei piisa – erinevaid asjaolusid arvestades tuleb hinnata, kas inimesele saab ametiseisundi omistada või mitte. Seega on tegemist omistamisküsimuse ehk normatiivse otsustusega. Niisugune arusaam on kooskõlas ka karistusõiguse üldise loogikaga, mille kohaselt kuriteo ettevalmistamine üldjuhul karistatav pole – ja otsuse suunamises osalemine kujutabki endast otsuse tegemise (pelka) ettevalmistamist. Samuti ei tohi ära unustada seda, et endast abstraktset ohudelikti kujutava toimingupiirangu rikkumise koosseisuga on karistatavuslävi niigi ajaliselt küllaltki kaugele ette tõstetud. Et keegi teeb mingi otsuse nt temaga seotud isiku suhtes, ei pruugi näidata isegi mitte seda, et see seotud isik seda otsust kuidagi mõjutas – aga isegi kui selline mõju olemas oli, ei muuda see otsust veel automaatselt sisuliselt vääraks. Seda silmas pidades tuleb juba pelga otsuse tegemise ettevalmistamise karistatavaks lugemisse suhtuda ettevaatlikult – karistusnormi alla peaksid langema pigem vähesed kui paljud ettevalmistusteod.
19. Eeltoodu tähendab ringkonnakohtu hinnangul muu hulgas seda, et asjakohane ei ole apellandi viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 1-19-5367/144, mille kohaselt kvalifitseerub toimingupiirangu koosseisu alla ka otsus, mis on alles esimene samm mõne tulevase varakäsutuse tegemiseks. Kõrgeima kohtu see seisukoht tähendab, et otsus ei pea endast kujutama varakäsutust – on võimalik, et varakäsutus tehakse alles mõne tulevase otsusega. Viidatud seisukoht aga ei ütle midagi selle kohta, kas inimese mõtteavaldust saab lugeda otsuse tegemiseks või täpsemini öeldes – otsuse sisuliseks suunamiseks.
20. Argument lugemaks M. Maimetsa seisukohavõtud ARV komisjoni koosolekutel riigihankeotsuste sisuliseks suunamiseks ka teleoloogilises mõttes on kriminaalkolleegiumi hinnangul see, et M. Maimets oli antiretroviirusravimite valdkonnas väga tugev spetsialist ja riigi esindajad pidasid tema hinnanguid väga olulisteks ning võtsid neid riigihankeid välja kuulutades arvesse. Samas on võimalik välja tuua mitmeid vastuargumente, mis viitavad sellele, et ametiseisundit ikkagi ei saa M. Maimetsale normatiivselt omistada.
21. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ja kaitsjaga – ja sellele ei paista vastu vaidlevat ka prokuratuur –, et M. Maimets ei esitanud oma seisukohti hankemenetluse enda raames, vaid enne seda. Peaks aga lähtuma eeldusest, et otsuse sisulisest suunamisest saab rääkida seda enam, mida lähemal n-ö suunamistegevus otsuse enda tegemisele on. Vastasel juhul võib tekkida oht, et ametiseisund omistatakse sellisele inimesele, kes andis oma panuse väga pikka aega või „väga mitu astet“ enne otsuse tegemist – see aga võib eksida põhimõtte vastu, et karistusõigus peab rakenduma vaid äärmise vajaduse korral. Niisiis peaks otsuse sisuline 35 suunamine KVS § 2 lg 2 p 1 tähenduses toimuma üldjuhul selles konkreetses menetluses, mille raames otsus tehakse – praegu oli selleks riigihankemenetlus.
22. Mida enam on võimalik, et otsuse (väidetava) suunamise järgselt kaldutakse n-ö suunaja ettepanekutest kõrvale ja kujundatakse (tulevast) otsust täiendavalt (ümber), seda enam on põhjust leida, et otsuse sisulisest suunamisest KVS § 2 lg 2 p 1 mõttes rääkida ei saa. Kolleegium ei nõustu apellandi väitega, et ravimihangete korraldamine ja ravimisostude teostamine oli pärast ARV komisjonist saadud sisendit vaid tehniline töö. Tegelikult viitab ka apellant ise sellistele asjaoludele, mis ringkonnakohtu meelest pelgalt tehnilisest tööst rääkida ei võimalda: alles riigihankeid ette valmistades selgus, millises lõplikus koguses ja millise lõpliku hinnaga oli võimalik ravimeid osta. Et need muudatused olid tihtipeale tingitud n-ö majanduslikust reaalsusest, ei tähenda seda, et nad olid tehnilist laadi: riigihankeid (vahetult) ette valmistavad inimesed pidid arvesse võtma ka turuolukorda ja otsustama näiteks tõusnud hindade raames seda, kas mingit ravimit üldse osta või kui palju osta seda soovitust vähem. Niisiis ei jõudnud ARV komisjoni ettepanekud sugugi mitte alati riigihankedokumentidesse (sellele viitasid ka maakohus ja kaitsja) ehk riigihangetega otseselt tegelevad inimesed kaldusid korduvalt ARV komisjoni n-ö sisendist kõrvale.
23. Päris mööda vaadata ei saa ka sellest, et M. Maimets oli vaid üks mitmest spetsialistist, kes oma arvamust avaldas. On tõsi, et otsuse enda tegemisse puutuvalt piisab KVS § 2 lg 2 p 1 järgi ka osalemisest – ehk teiste otsustajate olemasolu ei väära ühe otsustaja vastutust. Kuivõrd aga praegu on vaja panna paika, kas M. Maimetsa panust saab lugeda piisavalt kaalukaks, ei saa teiste n-ö seisukohavõtjate olemasolu täielikult kõrvale jätta – sest mida rohkem on arvamuse avaldajaid, seda väiksema kaaluga on iga üksiku arvaja panus.
24. Käesoleva otsuse kolmes eelmises punktis märgitu võimaldab ringkonnakohtu meelest leida kokkuvõtvalt seda, et M. Maimetsa roll polnud riigihangete väljakuulutamiste puhul küll vähetähtis, ent see polnud ka sedavõrd kaalukas, et omistada talle läbi otsuse sisulise suunamise konstruktsiooni ametiseisund.
25. Kuivõrd M. Maimets ei täitnud tal ametiseisundi puudumise tõttu KarS § 3001 objektiivset koosseisu, ei peatu kriminaalkolleegium küsimusel, kas süüdistuses nimetatud äriühingud olid M. Maimetsaga seotud isikud või mitte. Olgu siiski mainitud, et seda isikut, kes maksab ametiisikule pidevalt sadu eurosid (ehk aastate peale kokku tuhandeid eurosid), saab ilmselt pidada ametiisikut oluliselt ja vahetult mõjutavaks KVS § 7 lg 1 p 4 alt 2 mõttes.
26. Niisamuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida M. Maimetsa seisukohavõttude ulatust KarS § 3001 tähenduses. Siiski ei saaks ulatuse tuvastamisel piirduda maakohtu tõdemusega, et kõnealuste ravimite maksumus ületas 40 000 euro piiri. Selline seisukoht on küll piisav lugemaks KarS § 3001 lg 1 koosseis täidetuks, ent kaks probleemi siiski jäävad. Esiteks tekib küsimus, kas toimingupiiranguid ei rikutud enam kui 400 000 euro ulatuses ehk tulenevalt KarS § 121 p-st 3 oleks vaja rääkida KarS § 3001 lg 2 pärasest kuriteost (nii leitakse ka süüdistuses). Lisaks sellele peaks ulatust võtma arvesse karistust mõistes: eeldatavasti sõltub isiku süü suuresti sellest, kas teo ulatus oli 41 000 eurot, 390 000 eurot, 410 000 eurot, 4 100 000 eurot või 41 000 000 eurot. 36
27. Isegi kui asuda seisukohale, et M. Maimets siiski täitis KarS § 3001 lg 1 (või lg 2) objektiivse koosseisu, tekiks küsimus, kas täidetuks saab pidada ka subjektiivset koosseisu – seoses sellega, et M. Maimets ei teadnud midagi käskkirjast nr 74 (vt käesoleva otsuse p 209). Kui inimese ametiseisundi loob mõni õigusakt, on subjektiivne koosseis ringkonnakohtu hinnangul täidetud vaid siis, kui inimene vähemalt peab võimalikuks ja möönab (KarS § 16 lg 4) vähemalt mingisugusegi asjakohase õigusakti olemasolu (isegi kui tal ei ole täpset ettekujutust sellest, millise õigusaktiga tegemist on). Ringkonnakohtu hinnangul M. Maimets käskkirja nr 74 eksisteerimist võimalikuks ei pidanud ega möönnud. Pole alust kahelda M. Maimetsa väidetes, et tema hakkas juba 1990-date aastate alguses käima Sotsiaalministeeriumi nõupidamistel ja seal antiretroviirusravimite osas seisukohti avaldama (kd 11, tl 12;
28. septembri 2021 kohtuistungi protokoll, lk 17). Seega ei mõelnud M. Maimets sellele, millisel alusel ta nõupidamistesse kaasati – ja kas see kaasamise alus kuidagi ajapikku muutus. Niisiis ei mõelnud ta ka sellele, kas kusagil võib olemas olla mõni asjakohane õigusakt. Kas M. Maimets oleks mingil põhjusel pidanud sellele mõtlema, oluline pole – tahtlust ei saa sisustada läbi väite, et keegi oleks pidanud midagi tegema (see on KarS § 18 lg 3 kohaselt hooletuse n-ö pärusmaa).
29. Kui ka leida, et M. Maimets täitis KarS § 3001 lg 1 (või lg 2) koosseisu ja tegi seda õigusvastaselt, langeb nn keelueksimuse tõttu KarS § 39 lg 1 alusel ära M. Maimetsa süü. Pole alust kahelda M. Maimetsa väites, et tema meelest ei pannud ta toime kuritegu. Seega ei saanud ta aru oma teo keelatusest ehk täidetud on KarS § 39 lg 1 esimene eeldus. Ka tuleb jaatada selle sätte teise eelduse olemasolu: nimetatud eksimus oli M. Maimetsa jaoks vältimatu.
30. Maakohus on asjakohaselt viidanud mõnele
31. aasta suvel saadetud meilile (kd 7, tl 87–91). Meilide saatjaks olid M. Maimets, rindkerekirurg-vanemarst A.A. ja Sotsiaalministeeriumi ametnik H.P. ; meilid jõudsid veel paljude arstide ja mõne Sotsiaalministeeriumi ametnikuni. Arutletakse selle üle, kas ministeeriumitele nõu andvate komisjonide liikmed saavad olla ametiisikud või mitte. M. Maimets ja A.A. avaldavad oma vastuseisu tõlgendusele, mille kohaselt muutuvad nõuandekomisjonidesse kaasatud arstid ametiisikuteks. H.P. märgib seepeale
32. juulil 2020 saadetud meilis, et regulatsiooni „pealiskaudselt“ lugedes on tal „tunne“, et „korruptsiooniseadusega“ seoses on liikvele läinud mitmeid n-ö müüte; ta palub anda juristidel oma hinnang, mille ta arstidele edastab.
33. augusti 2020 meilis toobki H.P. välja, kuidas tõlgendavad olukorda Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna ja siseauditi esindajad: arst peab mistahes nõu andmisel, mille põhjal võidakse riigi poolt teha olulise mõjuga otsus, pidama silmas seda, et talle või temaga seotud isikule ei tekiks kasu; arsti võidakse seega lugeda ametiisikuks korruptsioonivastase seaduse mõttes. Viidatud meilivahetuse põhjal saab esiteks öelda seda, et küsimus ARV komisjoniga sarnaste komisjonide liikmete staatusest kerkis arstkonnas ja pädevate ametnike ringis esile alles
34. aasta suvel – kui see küsimus oleks olnud arutluse all (või suisa leidnud vastuse) juba enne nimetatud aega, poleks viidatud meilivahetus olnud selline, nagu ta oli. Teiseks on oluline, et kompetentsel ametnikul H.P. l ei olnud veel
35. aasta juulis selget seisukohta