← Eesti

2-22-15189/31

Obsah (7)§ 659§ 466§ 537§ 173§ 172§ 541§ 543

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 6. jaanuar 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-22-15189 Tsiviilasi Sihtasutuse Pärnu

) § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (

§ 659ja § 654 lg 6).

12. Puudutatud isik vaidlustas maakohtu määruse osas, milles kohus asendas puudutatud isiku suhtes kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Määrust ei vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja selle pikendamiseks kuni 40 päevani. Seega selles osas on määrus jõustunud (

§ 466lg 3). 13. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et Ps

AS § 11 lg 1 tingimused ei olnud vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

§ 537

lg 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.

  1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, maania (F31.1). Psühhiaatri arvates on ravi aeganõudev, sest bipolaarse häire ägenemine ei allu ravile mõne päevaga, vaid vajab keskmiselt 1–2 kuu pikkust haiglaravi. Kaasuvalt tuvastati puudutatud isikul kokaiini tarvitamisest tingitud joove (F14.0). Puudutatud isik on viibinud korduvalt haiglaravil TOR-korras, sh sarnase haiguspildi ja asjaoludega. Eelnevast tegi maakohus põhjendatud järelduse, et puudutatud isik vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas, sest tal puudub vabatahtlik ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda psühhiaatrite seisukohtades ja maakohtu põhjendatud järelduses. Puudutatud isiku seisukorrast tulenevalt ei saanud maakohus võtta arvesse puudutatud isiku enda avaldusi ravisoostumuse kohta. Puudutatud isiku ravivajadus on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamustega ja raviarsti ärakuulamisel avaldatuga.
  2. Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Nähtuvalt raviarsti selgitustest on puudutatud isiku analüüsides olnud kahel korral positiivne näit narkootiliste ainete paneelis kokaiinile, samuti oli hospitaliseerimisel uriini analüüsis kokaiin positiivne. See näitab, et puudutatud isik tarvitab psühhotroopsete ainete manustamise ajal lisaks narkootikume. Samas eitas puudutatud isik mistahes narkootiliste ainete tarvitamist ja raviskeemi eiramist. Eeltoodu viitab sellele, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Lisaks käitus puudutatud isik maniakaalses seisundis agressiivselt ja ebaadekvaatselt, kihutas autoga Pärnu kesklinnas suurel kiirusel ning politsei korraldustele ei allunud, mistõttu pidi politsei kasutama tema ohjeldamiseks pipragaasi. Õige on maakohtu järeldus, et kirjeldatud tegevused (eelkõige narkootilise aine mõju all mootorsõidukiga liiklemine) on ohtlik nii isikule endale kui ka teistele. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale (haiguskriitika puudumise tõttu) kui teistele ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu.
  3. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Avaldaja tõi esile, et hospitaliseerimisel ei mõistnud isik enda ravivajadust, tema käitumine oli agressiivne ja koostööd ta ei teinud. Avalduse kohaselt puudub isikul täielikult ravisoostumus, mistõttu ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida ja ta vajab ravi 5

(6)kontrollitud keskkonnas. Raviarsti selgitusest nähtub, et puudutatud isikul on ilmselt uuesti tekkind haigusseisund, mille käigus ta ei suuda oma käitumist kontrollida ega hoiduda narkootilise aine tarvitamisest. Seega ei täitnud ambulatoorne sundravi puudutatud isiku ravi eesmärke ja ootusi. Lisaks on puudutatud isik viibinud korduvalt haiglaravil TOR-korras, mis näitab, et bipolaarse meeleoluhäire maaniasuunaliste ägenemiste ajal uuritav ise psühhiaatrilist abi ei otsi. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 kolmas eeldus.
  1. Maakohus tuvastas vastavalt PsAS § 13 lg-le 12 õigesti, et puudutatud isiku suhtes on
  2. mai 2021 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud ambulatoorset sundravi. Sellises olukorras kohaldub KrMS § 402¹ lg 4, mille tõlgendamise osas on Riigikohus eespool p-s 8.5 viidatud lahendi p-des 10 ja 14 leidnud, et kui tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lg 1), ei kohalda kohus sellises olukorras tahtest olenematut ravi, vaid muudab puudutatud isiku ambulatoorse sundravi KrMS § 402¹ lg 4 alusel statsionaarseks. Viidatud lahendi p-s 15 selgitab Riigikohus, et ambulatoorne sundravi muutub KrMS § 402¹ lg 4 alusel statsionaarseks nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama küsimus on arutlusel põhimenetluses. Maakohus järgis asjakohaselt neid juhiseid.
  3. Eeltoodust tulenevalt olid praegusel juhul täidetud KrMS § 402¹ lg-s 4 sätestatud tingimused, mistõttu määras maakohus õigesti, et puudutatud isiku suhtes kohaldatud ambulatoorne sundravi muutub statsionaarseks.
  4. Maakohus rikkus

§ 173

lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Selle rikkumise saab ringkonnakohus kõrvaldada. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nii maa- kui ka ringkonnakohtus

§ 172

lg 1 teise lause alusel nende endi kanda, v.a puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jääb riigi kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja määruskaebuse menetlemisel ei osalenud, seega puudub vajadus ringkonnakohtus tema tasu suuruse kindlaksmääramiseks. 20. Maakohus edastas arstide soovitusest tulenevalt puudutatud isiku tervise huvides isikule vaidlusaluse kohtumääruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Arvestades, et maakohus edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse ja resolutsiooni (

§ 541lg 1 teine lause).

21.

§ 543võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.