KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 13. veebruar 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-14-7458 Kohtuasi X k

§ 175lg 2 p 2 alusel, kuna võlgnik rikkus süüliselt Pankr

S § 173 lg-tes 1 ja 3 sätestatud kohustusi. 4 2-14-7458 14. Kuni 30.

§ 175lg 2 p 2 sätestas, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui ta on rikkunud süüliselt oma Pankr

S § 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. PankrS § 173 lg 1 järgi on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. PankrS § 173 lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, kes peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama.

1. Kolleegium selgitab esmalt, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk on anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt Riigikohtu
2. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4916, p 15). Kolleegiumi hinnangul ei ole asja materjalide põhjal võimalik jõuda järeldusele, et võlgnik oleks kuni 30.

§-s 173 sätestatud kohustusi süüliselt rikkunud, mis omakorda saaks välistada võlgniku kohustustest vabastamise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6 koosmõjus §-ga 659), kuid täiendab neid määruskaebusele vastates. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 15.1. Võlausaldaja IV on seisukohal, et võlgnik on rikkunud 30.

§ 173

lg-s 1 sätestatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida. Määruskaebuse esitaja leiab, et võlgnik ei ole teinud midagi oma keeleoskuse parandamiseks, et enda konkurentsivõimelisust tõsta. Võlgnik on ärakuulamisel selgitanud, et ta on töötanud kohustustest vabastamise menetluse kestel koristajana ja töötasu on 500–600 eurot kuus (II kd, tl 85). Enne pankroti väljakuulutamist töötas võlgnik pagarilaos, kus ta ei teeninud suuremat töötasu (II kd, tl 53 pöördel). Võlgnik ei ole Eesti kodanik ega oska eesti keelt (samas). Ringkonnakohtule on usutav, et eesti keele kirja- või kõnekeele oskamatus piirab võlgniku valikuid leida tasuvam töö, kuid samas tuleb möönda, et võlgnikul on menetluse ajal võimalik omandada või arendada oskusi (sh keeleoskust), et suurendada tasuvama töö leidmise võimalusi. Sealjuures tuleks aga kohtul seda võlgnikule eelnevalt selgitada ja juhtida tema tähelepanu asjaolule, et võlgniku teenitud töötasu ei ole piisav ning et tal tuleks nõuete rahuldamiseks leida tasuvam töö, või välja uurida põhjused, mis takistavad tal selle leidmist. Üksnes kohtu viide kuni 30.

§ 173lg-le 1 ei ole selleks piisav.

Füüsilisest isikust võlgnik ei pruugi selle kohustuse sisu piisavalt mõista ega hoomata, mida tal tuleb kohustustest vabastamiseks teha. Maakohus ei ole praegusel juhul võlgnikule selgitanud, et tal tuleks leida võlausaldajate nõuete rahuldamiseks tulusam töö, ega kindlaks teinud põhjuseid, mis takistavad võlgnikul leida tasuvam töö. Võlgnik on menetluse ajal töötanud, oma sissetulekud avaldanud ning maakohus on tuvastanud, et võlgnik on ka aruandeid korrektselt esitanud. Seda arvestades ei ole võlausaldaja IV etteheide võlgniku keeleoskuse parandamise ja tulutoovama töö otsimise osas põhjendatud ning ringkonnakohtul ei ole alust vaidlustatud määrust sellel põhjendusel muuta. 15.

1. Lisaks väidab võlausaldaja IV, et maakohus ei ole vaidlustatud määruses võtnud arvesse võlausaldaja IV väiteid loovutamiskohustuse rikkumise kohta ega ole põhjendanud nende väidetega arvestamata jätmist. Ringkonnakohus nõustub selles osas määruskaebuse esitajaga, et maakohus on jätnud võlausaldaja IV väidetega arvestamata, kuid ringkonnakohus saab selle eksimuse parandada ning maakohtu määruse põhjendusi järgnevalt täiendada. Võlausaldaja IV tõi
2. veebruaril 2020 esitatud seisukohas (ja määruskaebuses) esile, et võlgnik oleks usaldusisikule pidanud loovutama
3. aasta juulis 104 eurot ja
4. aastal 5 2-14-7458 2754 eurot (II kd, tl 16 pöördel, 96 pöördel). Võlausaldaja IV arvates on võlgnik väljamakseid tegemata jättes käitunud süüliselt, vähemalt raske hooletusega. Praegusel juhul ei ole võlgnik teinud võlausaldajatele ühtegi väljamakset. Kolleegium märgib, et võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmine ei saa olla iseenesest aluseks võlgadest vabastamisest keeldumiseks. Samuti ei saa sellest automaatselt tuletada võlgniku pahatahtlikkust. Maakohus määras
5. jaanuari 2015 määrusega võlgniku usaldusisikuks tema enda (I kd, tl 92 pöördel). Kuni 30.

§ 172

lg 6 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Kolleegiumi hinnangul võib kohus 30.

§ 175

lg 2 p 2 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast mh juhul, kui võlgnik, kes on määratud iseenda usaldusisikuks, ei ole süüliselt teinud võlausaldajatele väljamakseid PankrS § 173 lg-tes 3–5 sätestatu kohaselt. Samas eristas

1. juunini 2022 kehtinud pankrotiseadus usaldusisiku kohustusi ja võlgniku kohustusi, samuti nende kohustuste rikkumise tagajärgi. Kui võlgnik rikkus enda kohustusi, võis kohus PankrS § 175 lg-te 2 ja 3 alusel keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast. Kui usaldusisik ei täitnud enda kohustusi kohaselt, võis kohus usaldusisiku vabastada ja asendada teise usaldusisikuga (PankrS § 172 lg 5). Kohtupraktika kohaselt kui kohus määrab võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks siiski määranud, on kohtul PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida, kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi, eelkõige kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud kohustuste täitmisega (Riigikohtu
2. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 p 18 kolmas lõik). Samuti on Riigikohus leidnud, et olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kes on samal ajal ise määratud ka usaldusisikuks, peab kohus võlgnikule selgitama võlgniku kohustustest vabastamise menetluse olemust ja võlgniku kohustusi. Selleks ei piisa, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamise määruses on üldsõnaliselt märgitud usaldusisiku kohustused. Füüsilisest isikust võlgnik (eriti kui tal ei ole õigusteadmistega esindajat) ei pruugi standardvormis koostatud kohtumääruse sisu piisavalt mõista. Seepärast peaks kohus olukorras, kus võlgnik on füüsiline isik, kelle kohus kavatseb määrata ka usaldusisikuks (PankrS § 172 lg 6), võlgnikule juba menetluse alguses, aga vajaduse korral ka menetluse vältel (näiteks ärakuulamisel või ka kohtuistungil) tema kohustusi selgitama (Riigikohtu
3. oktoobri 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 27). Maakohtu
4. jaanuari 2015 määruse põhjendustest ei nähtu, et maakohus oleks kontrollinud võlgniku võimet täita usaldusisiku kohustusi. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks seda ka menetluse kestel teinud (v.a
5. jaanuari 2021 ärakuulamisel). Maakohus on praegusel juhul menetluse vältel üksnes viidanud võlgniku üldistele kohustustele (30.

§ 173

lg-tele 1–2) või usaldusisiku aruande nõuetele, selgitamata täpselt, mida võlgnikul teha tuleb ja millises ulatuses peab ta väljamakseid tegema (I kd, tl 94, 99, 105, 131, 153). Samuti ei ole maakohus ühegi aruande esitamise järel juhtinud võlgniku tähelepanu sellele, et ta on kohustusi rikkunud, sest arvestades tema sissetulekuid oleks ta pidanud tegema väljamakseid võlausaldajatele. Alles

1. jaanuari 2021 ärakuulamisel, kui kohustustest vabastamise menetlus oli kestnud üle kuue aasta, uuris maakohus võlgnikult, miks ta ei ole ühtegi väljamakset võlausaldajatele teinud (II kd, tl 53). Võlgnik selgitas, et ei saanud maakohtu
2. jaanuari 2015 määrusest, millega mh määrati võlgnik usaldusisikuks, õigesti aru ning kui ta oleks teadnud, et peab kohustustest vabastamise menetluse jooksul midagi võlausaldajatele tasuma, oleks ta seda teinud (II kd, tl 53 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et arvestades 6 2-14-7458 võlausaldajatele makstava täpse summa arvutamise keerukust, samuti seda, et maakohus on kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul aktsepteerinud võlgniku esitatud aruandeid, juhtimata tähelepanu rikkumistele ning selgitamata, et võlgnik peab võlausaldajatele jooksvalt võlga tasuma, võis võlgnik arvata, et ta täidab oma kohustusi nii võlgniku kui usaldusisikuna nõuetekohaselt. Seetõttu ei saa kolleegium pidada võlgniku käitumist, s.o võlausaldajatele seaduses sätestatud ulatuses raha üle kandmata jätmist süüliseks ja pahatahtlikuks, mistõttu ei ole alust jätta võlgnikku väljamaksete tegemata jätmise tõttu PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamata. 15.
3. Eeltoodut ei väära ka võlausaldaja IV väide, et võlgnik jättis täitmata kohustuse peale
4. jaanuari 2021 istungit tasuda võlausaldajatele iga kuu 30 eurot. Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus pakkus võlgnikule, et menetlust pikendatakse kahe aasta võrra ning võlgnik peab võlausaldajatele maksma iga kuu 30 eurot (II kd, tl 53 pöördel – 54). Samas märkis maakohus, et peab esmalt võlausaldajatega igakuist tasumist arutama ning maakohus teeb menetluse pikendamise ja võlgniku tasumise kohustamise määruse veebruarikuu jooksul (samas). Maakohus sellist määrust ei teinud. Peale asja lahendava kohtuniku vahetumist ei selgitanud maakohus võlgnikule, et ta oleks pidanud vahepealsel ajal võlausaldajatele teatud summas võlga tasuma või peaks seda tegema edaspidi (II kd, tl 57, 85). Kuivõrd maakohus oli lubanud võlausaldajatega igakuist tasumist arutada ja teha täiendava määruse, kuid seda ei teinud, ei saa ringkonnakohtu hinnangul võlgnikule ette heita ka igakuiselt 30 euro võlausaldajatele tasumata jätmist. Kuna võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatati maakohtu
5. jaanuari 2015 määrusega ja menetlust sai selles asjas seega pikendada maksimaalselt kuni
6. jaanuarini 2022 (30.

§ 175

lg 51), ei oleks ringkonnakohus määruskaebuse ringkonnakohtusse saabumise aja tõttu saanud praeguses asjas ka menetlust pikendada, et võlgnik saaks osaliselt võlgnevusi tasuda. 15.

1. Määruskaebuse väidete kohaselt on võlgnik kohelnud võlausaldajaid ebavõrdselt, kui tasus võlausaldajale II menetluse jooksul osa võlast, teistele võlausaldajatele väljamakseid tegemata. Võlausaldaja II on vastuseks määruskaebusele selgitanud, et võlga ei tasunud mitte võlgnik, vaid raha laekus täitemenetluses solidaarvõlgnikult Clt (II kd, tl 114). Järelikult ei ole määruskaebuse väide asjakohane.
2. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine oli suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud. Seetõttu tuleb maakohtu määrus jätta lõppjäreldustes muutmata.
3. Menetlusosaliste menetluskulud ringkonnakohtus jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda, kuna võlausaldaja vastuväited ei olnud edukad, samas kui menetlus toimus võlgniku huvides. Menetluskulude jaotusest tulenevalt puudub vajadus menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel tagastamisele.
4. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse kuni 30.

§ 175lg 6 alusel.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). 7 2-14-7458 (allkirjastatud digitaalselt) 8