MS § 2861 kujuneda vastastikuseks mõõdutundetuks jõukatsumiseks, mille raames kumbki pool üritab iga hinna eest kummutada vastaspoole esitatud tõendit, täiendavat tõendit, täiendavat 10 tõendit ümberlükkavat tõendit jne. Kohus peaks KrMS § 2861 lg 1 tulenevalt menetlusosalisi ohjama ning tagama, et fookus ei libiseks tõe tuvastamiselt võistlemisele selle sõna otseses tähenduses. Kaitsja märkis kaitseaktis mh Tallinna Vangla ning Politsei- ja Piirivalveameti vastuskirjad, millega kaitsja soovis tõendada, kes, millal ja mis asjaoludel on külastanud VB ning millistel kuupäevadel on teda vanglast või arestimajast menetleja ametiisikute poolt välja viidud. Kaitseakti järgi ei olnud nimetatud tõendeid kaitseakti koostamise hetkel veel kaitsja valduses. Kaitsja viitas, et esitab Tallinna Vanglale ning Politsei- ja Piirivalveametile vastavad päringud, kui vastuste saamisega tekib probleeme, siis pöördub kaitsja aegsasti kohtu poole. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kaitsja esitas kaitseaktis märgitud päringu Tallinna Vanglale 23.11.2021 ning sai 30.11.2021 vastuse (kd V tlk 1-3). Kaitsja esitas Tallinna Vanglale ning Politsei- ja Piirivalveametile täiendavad päringud 27.03.2022 (kd V tlk 91-94) ning palus vastuseid hiljemalt 29.03.2022 seoses vajadusega esitada need kohtule. Kaitsja soovis vastuste abil kontrollida 18.03.2022 istungil ristküsitletud tunnistajate Ä ja Z ning teatud määral ka 11.01.2022 küsitletud VB ütluste usaldusväärsust. Kaitsja põhjendas päringu saatmist 27.03.2022 ehk vahetult enne kokku lepitud kohtuvaidlusi asjaoluga, et ta oli vahepealsel ajal puhkusel (vt kd IV tlk 150 pöördel). Maakohus jättis taotluse tuginedes KrMS § 297 lg 3 rahuldamata, s.o tõendi tähtsus ei ole vastavuses tõendi kättesaamiseks mineva ajakuluga või sellega seotud muude raskustega. Kolleegium märgib esmalt, et 18.03.2022, kui kuulati üle tunnistajaid Ä ja Z (kelle ütluste usaldusväärsust soovis kaitsja päringu vastuse abil kontrollida), osales kaitsja istungil ja täitis seega tööülesanded. Kohtuistung lõppes kell 16.11 ning kaitsja võinuks saabuva puhkuse valguses edasist istungiplaani ja teabenõuetele vastamise tähtaega teades teha olulised päringud enne puhkusele siirdumist. Teiseks nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et tõendi panus asja lahendamisse on kaheldav. Kaitsja ei põhjendanud kolleegiumi arvates ei maa- ega ringkonnakohtus esiteks ammendavalt tõendi kogumise vajadust (abstraktsest väitest soovin kontrollida tunnistajate ütluste usaldusväärsust, tegelikult ei piisa, selle asemel tuleks konkreetselt ja veenvalt ära näidata, mis põhjusel vastavad kahtlused tõusetusid) ning teiseks, mida olulist tõend Artur Eesiku süüküsimuse lahendamisel juurde andnuks. Viimast ehk tõendi tähtsust kaitsja ei sisustanud ning kohtud ise seda tegema ei pea. Prokuröride Janno Reinkorti ja Vahur Verte omavaheline sõnumisuhtlus ning tunnistaja C ütlused pidid ringkonnakohtule arusaadavalt tõendama Janno Reinkorti ütluste ebausaldusväärsust ja JS ütluste usaldusväärsust. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta et need tõendid ei puutu üldse asjasse. Tegelikult polnud ringkonnakohtu hinnangul asjassepuutuv ka tunnistaja Janno Reinkort. JS kokkuleppemenetluse läbirääkimisi jms puudutavate tõendite seos kriminaalasjaga jääb tegelikult selgusetuks. Märkimata ei saa jätta, et olukorras, kus kaitsjal õnnestunuks tõendada, et JS-le avaldati survet, tõusetuks vastuoksa kahtlus, kas tunnistaja valetas, kui ütles, et kokkuleppe sõlmimine oli tema enda otsus (vt uuesti kd IV tlk 106). Puutuvalt kaitsja taotlusesse tõendada JS tuttava DK või teiste Muugal elavate tuttavate olemasolu märgib ringkonnakohus, et kaitsja ei suutnud konkreetset taotlust (millise tõendi või millised tõendid ta soovib esitada) apellatsioonitähtaja jooksul formuleerida. Ringkonnakohus jääb selles osas 14.09.2022 määruses esitatud seisukoha juurde ning ei pea vajalikuks midagi lisada. 11 II Apellant on seisukohal, et maakohus ei võtnud VB ütluste usaldusväärsuse hindamisel arvesse tema staatust menetluses ning sellega seonduvat ilmset motiivi anda prokurörile meelepäraseid ütlusi. Nii näiteks märkis apellandi sõnul teine süüdistatav, ES, kriminaalasjas nr 1-22-493, et talle ei pakutud soodsat karistuskokkulepet, sest ta ei olnud nõus andma prokurörile sobivaid ütlusi. Kaitsja juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et VB saigi teosüüd silmas pidades märksa leebema karistuse, kui teised prokuratuuriga kokkuleppele läinud süüdistatavad. Lisaks märgib apellant, et VB keeldus 11.01.2022 kohtuistungil sisuliselt ütluste andmisest väites, et sai osa tema juurest kinnipidamisel leitud ebaseaduslikest ainetest isiku käest, kelle nimi on Tšiki-Briki (vt VB ütlused kd IV tlk 31). Ringkonnakohtule arusaadavalt tõstatab apellant kahtluse, kas maakohtu poolt täielikult usaldusväärseks peetud VB seda ka tegelikult on. Kuigi kaitsja ise VB usaldusväärsuse või ebausaldusväärsuse küsimust kohtuvaidlustes ülemäära oluliseks ei pidanud (vt kaitsja teeside p 9) märgib ringkonnakohus, et kaitsja pidas samas võimalikuks, et VB võib olla vahendlik tunnistaja KrMS § 66 lg 21 mõttes (vt nt apellatsiooni p 17, 83 vms). Kolleegium nendib, et ka vahendliku tunnistaja puhul tuleb vältimatult hinnata tema usaldusväärsust. Põhimõtteliselt õige on kaitsja viide, et lisaks vahendliku tunnistaja usaldusväärsusele peab kontrollima ka algallikat (vt apellatsiooni p 39). Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et VB ütlused nende asjaolude kohta, mida ta ise vahetult nägi, koges ja tajus, on usaldusväärsed. Maakohus on järginud ütluste hindamisel kohtupraktikas omaksvõetud arusaamu: - - VB ütlusi on võrreldud tõendite kogumiga (nn 1g kokaiini episoodis mh JS ja Artur Eesiku ütlustega kd IV tlk 199 pöördel; jälitustoimingu protokollid, tunnistaja OS ütlused, vt kd IV tlk 200 pöördel ja 201); maakohus on käsitanud VB ütluste järjepidevust ja istungil ilmnenud vastuolusid (vt kd IV tlk 200 pöördel); maakohus on hinnanud VB menetlusseisundit ja huvisid (vt kd IV tlk 200 pöördel). Ringkonnakohus maakohtu argumentatsiooni taasesitamist vajalikuks ei pea. Vastuseks kaitsja etteheitele, et riiklik süüdistaja tegi tõenäoliselt VB-ga lubamatu kokkuleppe, vahetades süüdistusversiooni toetavad (vale)ütlused soodsa karistuse vastu, märgib ringkonnakohus, et argumendi pidavuse vastu räägib esmalt maakohtu poolt sedastatu – VB rääkis asjadest, millest menetlejal eelnevalt aimugi ei olnud, kuid nii süüstas ta paratamatult ka iseennast. Iseenesest võinuks VB rääkida üksnes episoodidest, mis olid menetlejale teada, kuid ta ei teinud seda. Sel põhjusel on usutav, et VB soovis tõepoolest n.ö kõik hingelt ära rääkida (vt ütlused kd IV tlk 27 pöördel). Kolleegium nõustub kaitsjaga, et võrreldes näiteks JS ja ESga sai VB tõesti leebema karistuse (vt kd V tlk 35-50) ning ES viitas tõepoolest kohtus, et prokuröriga kokku lepitud lõplikku karistust mõjutas fakt, mis sisuga ütlusi ta varem kohtus, käsilolevas kriminaalasjas andis (vt kd V tlk 71). Samas märgib ringkonnakohus, et ES ei öelnud tegelikult midagi sellist, mida väidab apellant. ES avaldas esmalt rahulolematust, et kokkuleppes kajastatu (6 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus ning konfiskeerimisele kuuluv summa) erines temaga varem räägitust (5 aasta pikkune vangistus), viitas mustlaste diskrimineerimisele ning märkis seejärel: „Verte ütles selle [kokkuleppe oluliste tingimuste muutumise selgitamiseks – ringkonnakohtu märkus] peale, et mina andsin selliseid ütlusi, mis temale ei meeldinud ja mina ei rääkinud kellegi peale, ei näidanud kellegi peale näpuga“. 12 Ringkonnakohtu hinnangul tuleb ES avaldust vaadata koostoimes tema ütlustega. Vaadates ES poolt 17.12.2021 kohtuistungil antud ütlusi (kd IV tlk 8-15) tuleb nentida, et need ei ole usaldusväärsed. Sisuliselt väidab ES, et ta sattus 15.04.2021 sündmuskohale, sest pidi seal viibivatele isikutele üle andma telefoni koordinaatidega (mis kolleegiumile arusaadavalt markeerisid peidiku asukohta). Süüdistatav väitis, et tal oli kogu aeg mask ees ning talle jäi arusaamatuks, kuidas keegi (VB) ta hiljem, menetlustoimingul ära tundis. ES ütlused ei riimu VB ütlustega ning pole lisaks ka eluliselt usutavad. Miks ajada asju nii keeruliselt? Alustades sellest, et miks peaks koordinaadid üldse olema telefonis, mitte nt krüpteeritud suhtlusprogrammis või paberil, mida on märksa lihtsam hävitada? Miks peaks telefoni üle andma peidiku vahetus läheduses, märksa lihtsam oleks telefon jätta kusagile varem kokku lepitud kohta. Miks pidanuks tuvastamata lätlane I segama hämaratesse asjatoimetustesse veel kõrvalisi inimesi? Milleks sellised riskid? ES viide, et ta „ei näidanud kellegi peale näpuga ega rääkinud kellegi peale“ võib tegelikult tähendada ja tähendabki seda, et ta erinevalt VB-st n.ö ei reetnud inimesi, kellega ta 15.04.2021 koos toimetas. See, kuidas äraandjaid koheldakse, nähtub nii VB, tunnistajate Ä, Z ütlustest (viimased kd IV tlk 120 pöördel-122 ja tlk 122 pöördel-124) ning nn maljavad ehk kinnipeetavate vaheline salajane kirjavahetus (kd V tlk 5356). Kuivõrd VB jäi kohtus varasemalt räägitu juurde (mis on nii maa- kui ringkonnakohtu hinnangul tõde), ei saa välistada, et VB karistus (mis jääb sanktsiooni raamidesse) väljendab vähemalt osaliselt riigipoolset vastutulekut, et inimene jäi vaatamata ähvardustele tõe rääkimise juurde. Prokurör on õigesti märkinud, et VB puhul sai lisaks kahetsusele arvestada KarS § 57 p 1 ja 3 sätestatud karistust kergendavate asjaoludega. Apellandi hinnangul esines sarnane olukord RKKKo lahendis nr 1-20-1208 (vt apellatsiooni p 36), kuid ringkonnakohtu hinnangul ei kattu kaitsja viidatud kaasuse asjaolud käsilolevas kaasuses tuvastatud asjaoludega. Lahendis nr 1-20-1208 oli alust tunnistajate ütluste usaldusväärsuses kahelda mh isiklikule kasule (soodne karistuskokkulepe) ka põhjusel, et üks oli varem karistatud teadvalt valeütluste andmise eest ning teise ütlused ei olnud kohtupraktikas kinnistunud kriteeriumite järgi usaldusväärsed ehk need polnud järjepidevad. VB puhul on tuvastatud, et ta rääkis sündmustest, mis võisid tema positsiooni kahjustada ning tema ütlused on kohtupraktikas kehtivate kriteeriumite järgi usaldusväärsed. Puutuvalt VB väitesse, et sai narkootilisi aineid isikult nimega Tšiki-Briki, nõustub kolleegium prokuröriga, et narkootiliste ainete käitlejad ei tarvitse oma õiget nime öelda ka pikaajalisele kliendile ning hüüdnimede ja aliaste kasutamine on tavapärane (vt siinkohal ka VB ütlused selle kohta, kuidas nad ES-ga vastastikku end esitlesid, kd IV tlk 26). Tunnistaja JS ütlustesse puutuvalt märgib ringkonnakohus, et tegelikult tunnistas maakohus tema ütlused ebausaldusväärseks üksnes osaliselt. Maakohus luges ebausaldusväärseks JS ütlused üksnes osas, mis puudutasid tema enda ja Artur Eesiku seotust narkootikumide käitlemisega. Näiteks on maakohus ringkonnakohtu hinnangul 15.04.2021 episoodis JS ütluste usaldusväärsust hinnates põhjendatult leidnud, et need irduvad märkimisväärselt ülejäänud tõendikogumist (milleks ei ole üksnes VB ütlused, vt maakohtu argumendid kd IV tlk 201 pöördel ja 202). Kirjeldatud olukorras puudub vähimgi mõistlik põhjendus, miks eelistada JS ütlusi, et ta ei ole narkootilisi aineid mitte kunagi käidelnud, ülejäänud tõendikogumile, mis väite veenvalt ümber lükkab. Teisalt polnud maakohtul nt etteheiteid JS ütluste usaldusväärsusele osas, mis puudutas nn 1g kokaiini episoodi (vt kd IV tlk 199 pöördel – 200) ning faktidele, et tema ja Artur Eesik üksteist 13 (juba varasemalt) tundsid ja perekonniti läbi käisid. Lisaks eeltoodule luges maakohus läbi VB ütluste usaldusväärseks tunnistamise usaldusväärseks JS ütlused, mis puudutasid VB-le Artur Eesiku teopanuse kohta rääkimist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (kd IV tlk 203 ja 203 pöördel) ning lisab omalt poolt, et VB ütluste järgi oli neil JS-ga toimiv koostöö ja on mõistlik eeldada, et ühel hetkel hakatakse teist enam usaldama. VB ütlusi vaadates on tegelikult näha, et vahetult pärast tutvumist ei teadnud ta mitte midagi Artur Eesikust, kuid mida enam ta narkootikumide käitlemise pinnalt JS-ga kokku puutus, seda rohkem infokilde inimese kohta, „kellelt ta fentanüüli võtab“ JS-lt laekus. Kaitsja viide 25 aasta tagusele riigikohtu lahendile nr 3-1-1-123-97 pole kolleegiumi hinnangul asjasse puutuv. Esiteks ei ole riigikohus lahendis kategooriliselt väitnud, et vahetu allika ebausaldusväärsuse tõttu on ebausaldusväärsed ka vahendlike tunnistajate ütlused asjaolude kohta, mida neile rääkis vahetu tõendiallikas. Riigikohus on viidatud lahendis märkinud märksa pehmemalt, et kahtlused otsese tõendi - A. K. ütluste ebajärjekindluse kohta toovad vääramatult kaasa ka tuletatud tõendite - teiste tunnistajate ütluste - usaldusvääruse vähenemise. Arvestades, et hilisem riigikohtu praktika teeb olulist vahet isikulise tõendiallika täieliku ja osalise ebausaldusväärsuse vahel (RKKKo järjepidev praktika alates lahendist nr 3-1-1-131-13) peab kolleegium võimalikuks, et osaliselt (nt oma teopanuse kohta) ebausaldusväärseid ütlusi andnud isikuline tõendiallikas on teatud ajahetkel vahendlikule tunnistajale nt omavahelise usalduse tõttu rääkinud midagi, mis on tõsi. Sel põhjusel pole alust väita, et vahendliku tunnistaja ütlused peaks olema automaatselt tõendite kogumist väljas, kui teavet vahendanud otsene tunnistaja on mõne muu detaili kohta valetanud. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga, et JS rääkis VB-le tõtt, kui ta puudutas omavahelistes vestlustes inimest, kellelt ta fentanüüli saab. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks JS käsitatud isik on Artur Eesik. Maakohtu argumentatsiooni ei ole mõtet käsilolevas otsuses uuesti ümber kirjutada (vt maakohtu seisukoht selles küsimuses kd IV tlk 201, 202-202 pöördel, tlk 203-204, tlk 205 pöördel-206). Ringkonnakohus nendib, et kaitseversiooni, mille järgi võis JS-l olla teisigi Muuga Maxima piirkonnas elavaid tuttavaid, võib iseenesest pidada loogiliseks. Samas ei ole elukoht ju ainukeseks seoseks. Maakohus on tõenditele tuginedes seostanud JS-lt VB-le edastatud infokillud Artur Eesikut iseloomustavate tõenditega, mis kogumis võimaldavad tõsikindlalt väita, et isik, kellest JS rääkis, oli Artur Eesik, mitte menetlusega tuvastamata JS tuttav. Ringkonnakohtu hinnangul kummutavad VB ütlused apellandi oletuse, et JS võis Artur Eesiku alkoholilembuse kohta kuulda teistelt isikutelt. VB selgitas, et käis JS-ga korduvalt, nii 10 korral Muuga Maxima juures, kuid JS tuli tagasi ja ütles, et midagi ei tule välja, sest see inimene on jooma kukkunud. Kaitsja viitab apellatsioonis (vt p 92), et Artur Eesiku kinnipidamisel kasutatud indikaatorvahend pole nõuetekohane mõõtevahend, mis võimaldaks tõsikindlalt järeldada, milline oli alkoholi kontsentratsioon Artur Eesiku väljahingatavas õhus (vt siinkohal ka kd I tlk 82). Samas pole keelatud teha protokolli alusel järeldust, et Artur Eesik oli ebakaine, seda enam, et isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokolli on kantud märge, et temalt pärast kinnipidamist allkirja ei võetud, sest ta oli alkoholijoobes (kd I tlk 79). Artur Eesik ise alkoholi tarvitamist kinnipidamisega külgneval ajal ei eitanud (vt kd IV tlk 112 pöördel). Artur ja Elina Eesiku väited protokollides (vt siinkohal nt kd I tlk 117 Elina Eesiku selgitus auto kasutamise kohta) ei ole küll käsitatavad ütlustena, kuid nendest saab näiteks välja noppida fakti, miks tehti olulised menetlustoimingud (nt läbiotsimine) Artur Eesiku juuresolekuta. Kaitsja vastuväited, mis puudutavad maakohtu käsitlust väidetava koroonaviiruse põdemise osas, ei ole kolleegiumi hinnangul edukad. 14 Maakohtu sellekohane seisukoht on loogiline ja jälgitav (vt maakohtu põhjendused kd IV tlk 202 pöördel). Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et Artur Eesiku elatustaset käsitavad tõendid (mis küll esitati võimaliku konfiskeerimisotsustuse kontekstis) kõnelevad samuti sellest, et Artur Eesikul oli sissetulekuid, mille päritolu on teadmata (vt maakohtu otsus kd IV tlk 207 pöördel – 209) ning see fakt süvendab samuti veendumust, et JS rääkis VB-le Artur Eesikust, kui viitas inimesele, kellelt ta fentanüüli võtab. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult käsitanud VB vahendliku tunnistajana KrMS § 66 lg 21 p-de 3 ja 4 mõttes (vt nt maakohtu otsus kd IV tlk 203 pöördel) ning teatud küsimustes ka (eelkõige fentanüüli vahendava isiku ehk Artur Eesiku alkoholisõltuvus) KrMS § 66 lg 21 p 2 järgi (vt nt maakohtu otsus kd IV tlk 202). Kolleegiumile jääb täielikult arusaamatuks kaitsja väide,
lg 21 toodud erandite mõte ei seisne väljapool kohut tehtud avalduse kasutamises kellegi kolmanda vastu, vaid ennekõike rääkija enda suhtes (vt apellatsiooni p 27). Kaitsja arusaam irdub täielikult seaduse tekstist ja kehtivast kohtupraktikast. Viimane tunnustab läbivalt KrMS § 66 lg 21 nimetatud vahendlike tunnistajate ütlusi nõutavate eelduste olemasolu korral iseseisva tõendina kolmandate isikute ehk süüdistatavate süüküsimuse lahendamisel. III Apellandiga nõustuvalt tuleb nentida,
MS § 66 lg 21 nimetatud isiku ütlustele. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus, kas kaitsja väitis õigustatult, et maakohus on Artur Eesikut süüdi mõistes tsiteeritud sätet eiranud. Kaitsjal on õigus, et vaidlusaluses asjas on määrava tähendusega, kas Artur Eesiku süüküsimuse lahendus põhineb valdavalt VB vahendlikel ütlustel või mitte. Kaitsjaga nõustuvalt tuleb nentida, et kuigi asjas kogutud tõendid viitavad asjaolule, et grupp inimesi käitles ühel või teisel moel narkootilisi aineid, siis Artur Eesiku võimaliku teopanuse kohta andis ütlusi ainult VB. Sealjuures tuleb VB ütluste puhul eraldi vaadelda: 1) mida VB teadis Artur Eesiku seotuse kohta vaidlusaluste episoodidega; 2) mida VB-le rääkis Artur Eesikust JS ehk sisuliselt VB ütlused, mille abil on võimalik üksnes tuvastada (mitte Artur Eesikut siduda konkreetsete episoodidega), et inimene, kellele JS viitas, on justnimelt Artur Eesik; 3) kas tunnistaja analüüsis erinevaid infokilde ning vahendas kohtus oma järeldusi nii, nagu oleks ta midagi ise vahetult kuulnud, näinud, kogenud või tajunud. Sarnaselt kaitsja ja maakohtuga on paslik käsitada 05.04.2021 ja 15.04.2021 episoode eraldi. 05.04.2021 episoodis tuvastas maakohus järgmised faktilised asjaolud. VB ja JS käisid 04.04.2021 Lillepi pargis, sest JS teadis, et seal on peidik, kus on narkootiline aine. VB ja JS peidiku juurde ei läinud, nad märkasid pargis politseinikke. Seejärel sõitsid nad Muuga Maxima juurde, seal lähedal elas inimene, kes aine peidikusse pani ning JS soovis olukorda (miks on pargis politsei) selgitada. VB jäi parklasse ootama. JS selgitas naastes, et pargis on kaks peidikut. VB ja JS läksid 05.04.2021 uuesti Lillepi parki ning võtsid pargis olnud peidikust paki, milles oli fentanüüli isotonitaseeni 100g. VB jagas pakis olnud aine kolmeks, lisas JS juhendamisel ainele toidulisandit ning pidi aine andma JS näidatud inimestele. Maakohus tugines faktiliste asjaolude tuvastamisel valdavalt VB ütlustele, mis kohtu hinnangul olid 15 usaldusväärsed mh, sellepärast, et JS tunnistas koos VB-ga Lillepi pargis käimist ning 15.04.2021 kinnipidamisel leiti VB juurest fentanüüli isotonitaseeni, mille kohta VB selgitas, et tegemist oli 05.04.2021 peidikust võetud aine jääkidega (vt maakohtu otsus kd IV tlk 205205 pöördel). Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus faktilised asjaolud tuvastanud veatult. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et VB on usaldusväärne tõendiallikas ning sestap on tema ütlustele tuginemine põhjendatud. VB kuulati kohtus vahetult üle ning kaitsjal oli võimalik teda küsitleda. Ringkonnakohus märgib, et 04.04.2021 ja 05.04.2021 koos JS-ga Lillepi pargis käimist, peidiku otsimist ja leidmist ning aine võtmist, jagamist ja ringi pakendamist kirjeldades rääkis VB sündmustest, mida ta ise vahetult tajus. Lisaks eeltoodule on VB vahetute ütlustega tõendatud, et ta sõitis 04.04.2021 koos JS-ga Muugale, Maxima parklasse, sest JS soovis vastuseid inimeselt, kes aine peidikusse pani. Kriminaalasjas on tõendatud, et peidikus oligi fentanüüli isotonitaseen ehk maakeeli fentanüül. Ringkonnakohtu hinnangul on seega VB vahetute ütlustega tõendatud, et 05.04.2021 peidikust võetud ainega oli seotud JS tuttav, kes elab Muugal asuva kaupluse Maxima lähedal. Kolleegium märgib, et VB ütlused 04.04.2021-05.04.2021 episoodis on seega vahendlikud üksnes osas, mis võimaldavad seostada Artur Eesikut inimesega, kelle juurde JS 04.04.2021 selgitust nõudma läks. Viidatud vahendatud teave puudutab JS erinevatel ajahetkedel poetatud infokillukesi Muuga Maxima lähedal elava inimese harjumuste jms kohta. VB vahendatud teabekogum ühtib Artur Eesikut iseloomustavate tõenditega (eelkõige tarbimisharjumused). Lisaks on VB ütlustega tõendatud, et JS palus tal viia 1g kokaiini inimesele, kelle nimi on Artur ning kellelt JS on võtnud fentanüüli. Kohtumisele läks VB isiklikult ja see toimus Muuga Maxima parklas ning JS viidatud mehega oli kaasas naine, kelle nimi oli Albina või Arina või Alina. Kriminaalasjas puudub vaidlus, et Artur Eesiku abikaasa nimi on E, mis kõlalt sarnaneb VB loetletud nimele „Alina“. Järelikult veendus VB oma silmaga, et inimene, kellest JS rääkis, tõepoolest eksisteerib. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et 04.04.2021-05.04.2021 episoodis ei tugine maakohtu otsus üksnes või valdavalt teabele, mida VB kuulis JS-lt. Kõige olulisemad faktid, et Lillepi pargis oli peidik fentanüüliga ning peidikuga seotud segadusse pidi klaarima JS Muuga Maxima juures elav tuttav, põhinevad VB-st lähtuval vahetul, mitte vahendlikul teabel. Vastuolu KrMS § 15 lg 3 sätestatuga seega ei ole. Maakohtu argumentatsiooni, mis puudutab aine kogust ja sisaldust, pole mõtet korrata (kd IV tlk 205-205 pöördel). Apellandi väitel väljus maakohus süüdistuse piiridest, kui tunnistas Artur Eesiku süüdi osategudes, mida süüdistus selgesõnaliselt ei käsita. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et maakohus on pärast tõendite analüüsimist jõudnud järeldusele, et Artur Eesikule on alust ette heita aine omandamise, peitmise, peidikust välja võtmise ja edasi transportimise organiseerimist eesmärgiga see maha müüa ja raha saada. Kolleegium märgib, et kriminaalasjas on varem KarS § 184 lg 1 järgi kohtulikult karistatud Artur Eesikule esitatud süüdistus suures koguses narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises isikute grupis, s.o KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Narkootikumide käitlemine hõlmab erinevaid osategusid, mida pole normi objektiivses koosseisus loetletud. Artur Eesikule heidetakse 04.04.2021-05.04.2021 episoodis tõepoolest selgesõnaliselt ette üksnes aine omandamist. Teine osategu – aine peitmine – on süüdistuses väljendatud umbisikulises vormis, s.o aine peideti kriminaalasjas tuvastamata asjaoludel. Seejärel kirjeldab süüdistus JS ja VB 16 tegevust. Kooskõlas KrMS § 268 lg 6 ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest, otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kaitsja hinnangul tuvastas maakohus küll aine omandamise Artur Eesiku poolt, kuid omandamist ei kinnita samas mitte ükski tõend. Kolleegium nendib, et olukorras, kus Artur Eesik oli ainukeseks inimeseks, kelle poole JS pöördus peidikuga seotud segaduse tõttu ning asjas on tõendatud, et JS sai fentanüüli Artur Eesiku kaudu, pidi viimane ilmselgelt aine kriminaalmenetlusega tuvastamata ajal ka omandama. Just seda, et Artur Eesik aine tuvastamata ajal, kuid enne 04.04.2021 omandas, esitatud süüdistus väidabki. Ringkonnakohus märgib, et prokurör viitas oma avakõnes otsesõnu tõsiasjale, et keelatud ainega paki peitjaks Lillepi parki oli Artur Eesik (vt kd IV tlk 6). Järelikult on seda võimalust kohtulikul arutamisel käsitatud. Fakt, et see võiski nii olla, on otseselt tuletatav VB ütlustest. Kolleegiumi hinnangul pole mõtet minna nõudma aru inimeselt, kes pakki parki ei peitnud, kuid JS ja VB läksid 04.04.2021 pärast seda, kui märkasid patrullsõidukeid, Artur Eesiku juurde selgust saama. Kuivõrd Artur Eesik andis JS-le juhised, kus pakk on, siis on ilmne, et just tema organiseeris selle peidikust välja võtmise. Kirjeldatud tegevuste lõpp-eesmärk on ilmselgelt keelatud aine müügist tasu saamine. Kolleegium nõustub kaitsjaga üksnes selles, et maakohus on põhjendamatult Artur Eesikule omistanud peidikust võetud aine edasise transpordi organiseerimist. Seda tegi tuvastatud asjaolude põhjal JS, kes andis VB ütluste kohaselt vastavaid näpunäiteid. Kokkuvõtvalt ei näe kolleegium, et aine käitlemises süüdistatud Artur Eesiku süüdi mõistmisel 04.04.2021-05.04.2021 episoodis tuginenuks maakohus faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erineks süüdistuses esitatud faktilistest asjaoludest või mida poleks menetluses arutatud. 15.04.2021 episoodis ei ole apellant sisuliselt vaidlustanud maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis puudutavad JS, VB, ES ja OS tegevusi 15.04.2021 Tartumaal, Laeva metskond 37 territooriumil. Apellandi hinnangul tegi maakohus mitu olulist viga tuvastades, et Artur Eesik on VB ja OS kinnipidamisel leitud ainega seotud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et VB ütlused 15.04.2021 episoodi kohta on usaldusväärsed. Maakohus on piisavalt põhistanud, miks VB rääkis tõtt ning miks JS ei ole 15.04.2021 episoodi kohta andnud osas, mis puudutavad tema enda seotust, õigeid ütlusi. Lugedes JS ütlused ebausaldusväärseks märkis maakohus, et järelikult pole põhjust uskuda JS juttu, et Artur Eesik ei olnud 15.04.2021 episoodis narkootilise aine käitlemisega seotud. Ringkonnakohus on otsuses varasemalt öelnud, et maakohtu järeldused VB ütluste usaldusväärsuse ja JS ütluste osalise ebausaldusväärsuse kohta on põhimõtteliselt õiged. Vaidlusaluses episoodis on üks detail, mille kohta andsid VB ja Artur Eesik riimuvaid ütlusi. Nad kinnitasid, et enne 15.04.2021 oli juhus, kus JS viis oma autoga Artur Eesiku koos abikaasaga Mustakivi Prismasse ning JS autos oli samal ajal ka VB (vt maakohtu otsus 202 pöördel-203 ning ütlused kd IV tlk 22-61 ja tlk 103-118 pöördel). Järgnevalt ütlused lahknesid – VB väitis, et JS ja Artur Eesik suhtlesid omavahel 15.04.2021 Tartu sõidust ja Hispaania reisist, Artur Eesik selgitas, et vestles JS-ga Hispaaniasse minekust ja ühise tuttava sünnipäevast ning mittemingisugusest Tartusse sõitmisest pole kunagi juttu olnud. Maakohus eelistas Artur Eesiku sõnadele VB omi. Maakohus märkis mh, et „keeleliselt on tegusõnade kasutatud vormist 17 vene keeles selgelt arusaadav, kas räägitakse tuleviku või mineviku tegevusest. B ütlustest nähtub, et räägiti tuleviku sündmustest (Hispaaniasse sõidust ja linnast väljasõidust). Seega ei puudutanud B kuuldud vestlus juba toimunud AP sünnipäeva“ (kd IV tlk 203). Kohtuistungi protokollis on (kd IV tlk 27 pöördel) VB ütlused protokollitud järgmiselt: Kas olete kuulnud, millest J ja Artur rääkisid? Nad rääkisid linnast väljasõidust ja Hispaaniasse sõidust. Ringkonnakohus nõustub siinkohal kaitsja kriitikaga (vt apellatsiooni p 72). Kolleegium märgib, et isikuliselt tõendiallikalt saadava informatsiooni hulk ja täpsus sõltub ristküsitluses eelkõige esitatavatest küsimustest. Ebaselge vastuse korral on küsimusi esitaval menetlusosalisel või küsitlemist jätkavatel menetlusosalistel võimalik kaheti mõistetavaid detaile täpsustada. Sama võimalus on ristküsitluses KrMS § 288 lg-st 6 tulenevalt lõppastmes ka kohtul. Maakohus jättis käsilolevas asjas tähelepanuta, et prokurör reageeris ristküsitluses adekvaatselt ja küsiski korrektselt VB-lt täpsustava küsimuse ning too vastas, et sain aru, et see [väljasõit] saab olema lähiajal sõit Tartusse (kd IV tlk 28 pöördel). VB selge vastuse asemel sisaldub otsuses helisalvestisel sisalduva VB venekeelse vastuse grammatiline lühianalüüs. Kolleegium peab põhjendatuks kaitsja etteheidet, et maakohus on kuulanud istungi helisalvestust pärast protokolli allkirjastamist ja KrMS § 158 lg 1 sätestatud tähtaja möödumist nõupidamistoas. Kriminaaltoimikust ei nähtu, et mõni menetlusosalistest on taotlenud 11.01.2021 protokollis tsiteeritud VB ütluste korrigeerimist. Ringkonnakohus märgib, et protokolli koostamisel on võimalik istungisekretäril kirja pandut helisalvestisega võrrelda, lüngad täita, vead õiendada ning vajadusel lisada täpsustus, kas räägiti tulevikust, olevikust või minevikust, enne protokolli allkirjastamist. Kohus ei tohiks nõupidamistoas menetlusosaliste teadmata oma veendumusele tuge otsida helisalvestiselt, seda enam keelest, mis ei ole KrMS § 10 lg 1 järgi kriminaalmenetluse keeleks. Ringkonnakohus on nõus kaitsjaga, et 15.04.2021 episoodi seostamiseks Artur Eesikuga ei ole piisavalt tõendeid ning maakohus pidanuks käsitlema võimalust, et VB mõistis teiste isikute vahelist vestlust ekslikult. Apellatsioonist võib välja lugeda, et maakohus tugines VB järeldustele, mitte konkreetsele teadmisele. Kolleegium on kaitsja etteheidetega päri. Maakohus asus seisukohale, et „Lisaks kinnitavad B ütlused, et ta sai aru, et Hollywoodi juurest (Tartumaa) saadud fentanüül on seotud Eesikuga, kuna S jutust sai aru, et hiljem hakkab raha andma Eesikule ja samuti nende vahelisest väljasõidu jutust. S ütles, et need on need inimesed, kellega edaspidi asju ajab ja Eesiku suhtes ütles, et see on inimene, kelle käest on juba ostnud“ (kd IV tlk 203). VB andis 11.01.2021 kohtuistungil aprillis toimunud kohtumise kohta järgmised ütlused: „Täpset päeva ma ei mäleta. JS tuli minu juurest läbi ja me sõitsime Muuga Maxima suunas Kärberi Selverist umbes 4 km kaugusele. Muuga Maxima juures ma tulin autost välja, Audi A8, tumesinist värvi, mille roolis oli Juri. Ma läksin Maximasse, aga Juri sõitis Maxima taha, ta oli ära ca 15 minutit võib-olla rohkem. Kui mina tulin Maximast välja, siis autos istusid Juri roolis, tagaistmel istusid tütarlaps ja Artur. Me sõitsime Mustakivi Prismasse, tütarlaps läks Prismasse, JS ja Artur tulid autost välja ja millestki rääkisid. Millest nad rääkisid, ma ei kuulnud. Seejärel täpsustas VB, et „Nad rääkisid linnast väljasõidust ja Hispaaniasse sõidust (kd IV tlk 27 pöördel). Sain aru, et see [väljasõit] saab olema lähiajal sõit Tartusse“ (kd IV tlk 28 pöördel). 18 Aine päritolu kohta ütles VB vastuseks prokuröri küsimusele, kas JS rääkis, kellele peidikus olev aine kuulus, et „Ei rääkinud. Ütles ainult, et see on inimene, kellega ta alles hiljuti tutvus“ (kd IV tlk 28 pöördel). Edasise ristküsitluse käigus märkis VB, et JS sõnul oli viimane ES kohta öelnud, et see ei ole tema inimene, ta kohtub ES-ga kas esimene või mitte esimene kord. VB-le ei meenunud, kas selles kontekstis oli juttu Artur Eesikust ning täpsustas siis, et JS ei ole Artur Eesiku ja ES tutvuse kohta talle midagi rääkinud (kd IV tlk 31 pöördel). Järgnevalt märkis VB, et ta sai aru, et peidikus olnud narkootikumi müügi raha peab ta pärast aine realiseerimist andma Artur Eesikule või kolmandale isikule, kellega teda tutvustatakse [ES-le]. JS ütles, et ta peab minema juuksurisse, kus töötab JS naine ning seal edastatakse talle info, et mismoodi ja kuhu ta peab raha tooma, seejärel uurima krüptovaluutat ja viisi, kuidas raha üle kanda interneti teel, sest JS kavatses sõita Hispaaniasse. Edasise ristküsitluse käigus täpsustas VB, et raha andmiseks oli kolm erinevat alternatiivi, s.o nn Tartu väljasõidu raha ei tulnud seega jagada kolmeks (ehk JS-le, ES-le ja Artur Eesikule). Vastuseks Artur Eesiku kaitsja küsimusele mille pinnalt VB seostab 15.04.2021 episoodi Artur Eesikuga, ütles VB, et „Selle alusel, et JS ütles mulle, et ma hakkan raha andma emb-kumb, kas Arturile, kolmandale isikule, keda ma selle hetke seisuga veel ei tundnud või hakkan korraldusi saama juuksuri kaudu. Ringkonnakohus möönab, et tegelikult puudub VB ütlustes Artur Eesiku seostamiseks 15.04.2021 episoodiga vajalik kindlus. Sel põhjusel on piisavalt ebaselge, kas peidikus olnud ja kinnipidamisel võetud ainel on seos Artur Eesikuga või mitte. Selge on, et JS ja Artur Eesik rääkisid VB kirjeldatud kohtumisel n.ö Tartusse sõidust ehk 15.04.2021 episoodist. Seda, mida JS ja Artur Eesik kohtumisel, kus õnnestus viibida ka VB-l, täpselt rääkisid, VB oma ütluste järgi tegelikult ju ei tea. VB ütlused aine võimaliku omaniku kohta viitavad võimalusele, et ainega oli seotud ainult ES. Selle kasuks räägib ka tõik, et varasemalt (s.o 04.04.202105.04.2021 episoodis) kasutas Artur Eesik siiski Tallinnas ehk oma elukoha lähedal asuvat peidikut. Lisaks nähtub VB vastusest Artur Eesiku kaitsja küsimusele üpris üheselt, et VB pani maakeeli öeldes kaks ja kaks kokku ning järeldas JS jutust raha andmise kohta, et kuivõrd paralleelselt räägiti midagi linnast väljasõidust, siis järelikult on 15.04.2021 episoodiga seotud ka Artur Eesik. Midagi vahetult kogenud, näinud, kuulnud või tajunud tunnistaja kas teab tõendamiseseme asjaolusid või mitte, tunnistaja oletused ja järeldused ei saa olla iseseisvaks tõendiks, millele oleks paslik rajada süüdimõistev kohtuotsus. Kolleegium ei välista, et ES oli narkootikume käitleva JS jaoks uus varustaja lisaks Artur Eesikule. Väärib märkimist, et VB sõnul jäi JS-l korduvalt, umbes nii kümme korda, midagi plaanitut Artur Eesiku tarbimisharjumuste tõttu katki. Varustaja, kes pidevalt jooma kukub, ei ole tegelikult inimesele, kelle sissetulek sõltub keelatud ainete käitlemisest, teps mitte kõige kindlam tehingupartner. Kirjeldatud olukorras otsib iga mõistlik inimene alternatiive, et käimalükatud n.ö äri tõrgeteta toimiks. Kuivõrd VB tegi Artur Eesiku teopanuse osas 15.04.2021 episoodis pelgalt järelduse selle pinnalt, et Artur Eesik pidi olema üks (tegelikult alternatiivsetest) isikutest, kellele ta pidi pärast 15.04.2021 peidikus olnud aine realiseerimist raha andma ning kellega tal pidi JS sõnul ka edaspidi asjaajamisi tulema, siis ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et Artur Eesik oli 15.04.2021 episoodiga seotud. Muid tõendeid Artur Eesiku võimaliku teopanuse kohta peale VB ütluste ei ole. Ringkonnakohus nendib, et iseenesest pole välistatud ka kaitseversioon, mille järgi pidigi Artur Eesik lihtsalt võtma raha ja toimetama selle JS-le. Artur Eesiku ja JS vaheline vestlus, 19 kus puudutati paralleelselt Hispaania reisi ja väljasõitu võis vabalt toimuda ka kontekstis, kuidas JS tehingust laekuva raha kätte saab. VB on väitnud, et varasemalt andis ta raha JS-le. Olukorras, kus viimane kavatses Hispaaniasse minna, on selge, et ta pidi raha vastuvõtmise kuidagi muul viisil korraldama. Fakti, et JS kavatses sõita enne Artur Eesikut Hispaaniasse, pole kriminaalasjas vaidlustatud ja see on ka tõendatud (vt nt tunnistaja Q ütlused kd IV tlk 9999 pöördel ja asitõendi vaatlusprotokoll kd I tlk 111-113). Eeltoodu tõttu pole Artur Eesikut võimalik 15.04.2021 episoodis süüdi tunnistada, kaitsja esitatud apellatsioon kuulub selles osas rahuldamisele. Eeltoodu tõttu pole vajadust käsitada kaitsja väited, et maakohus väljus Artur Eesikule esitatud süüdistuse piiridest. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata 04.04.202105.04.2021 episoodis Artur Eesiku süüdi tunnistamises ning selles osas jääb apellatsioon rahuldamata. Kolleegium on päri kaitsjaga, et 15.04.2021 episoodis napib Artur Eesiku süüdi tunnistamiseks tõendeid, selles on apellatsioon põhjendatud ning maakohtu otsus tuleb viidatud osas tühistada. IV Maakohtu otsuse alusel karistati Artur Eesikut 11 aasta pikkuse vangistusega. Karistust mõistes lähtus kohus eeldusest, et Artur Eesik pani toime kolm kuriteoepisoodi. Seoses süüdistuse mahu vähenemisega tuleb Artur Eesikule mõista uus karistus. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt ja Harju Maakohtu 11.05.2022 otsus tuleb tühistada Artur Eesikule mõistetud karistuse osas. Apellatsioonis heitis kaitsja maakohtule ette, et karistuse mõistmisel võttis kohus arvesse varasemaid karistusi, kuigi need ei olnud olemuslikult seotud kriminaalasjas nr 1-21-6674 etteheidetud tegudega. Erinevalt kaitsjast leiab kolleegium, et karistuse mõistmisel on varasemad (kehtivad) süüdimõistvad otsused oluline isikut iseloomustav materjal, mida kohtud peavadki ühe tegurina karistuse mõistmisel arvesse võtma. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama järgi tuleb karistuse mõistmisel esmalt võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (RKKKo 3-1-1-5213). Juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Kehtiva kohtupraktika järgi võib isikule mõista karistuse üle sanktsiooni keskmise määra isegi juhul, kui tema tuvastamist leidnud teosüü on keskmine, kui tema käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust. Ka tuleb isikule karistuse mõistmisel arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt RKKKo 3-1-1-58-13). Artur Eesik tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, mille sanktsioon näeb ette vangistuse pikkusega 3-15 aastat. Keskmine sanktsioonimäär on seega 9 aasta pikkune vangistus. Kolleegiumi hinnangul tuleb süüdistatava süüd pidada suureks ning kuigi Artur Eesik mõisteti süüdi kahes kuriteoepisoodis, ei ole teda võimalik karistada sanktsiooni alammäära lähedale jääva karistusega. Kriminaalasjas on tõendatud, et Artur Eesik pole lihtlabane tänavadiiler, vaid teopildi järgi võib öelda, et ta on hulgimüüja ehk varustaja, kes toimetas peidikusse korraga 20 suurema koguse ainet. Kriminaalasjas on tuvastatud, et käideldud aine oli n.ö raske narkootikum, selle kogus oli suur ja see läks käibesse. Artur Eesik täitis oma teoga kaks KarS § 184 teokoosseisu kvalifitseerivat tunnust. Maakohus tuvastas korrektselt, et tegu on toime pandud kavatsetult. Artur Eesik pole oma süüd tunnistanud ega kahetsenud, karistust kergendavaid asjaolusid ei ole. Maakohus on korrektselt tuvastanud, et karistust raskendavaks asjaoluks on omakasu KarS § 58 p 1 tähenduses. Artur Eesiku varasem elukäik pole olnud laitmatu, teda on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud (kd II tlk 164-165). Süüdistatavat iseloomustab seega pidev vastandumine õiguskorrale. Artur Eesik pani samaliigilise kuriteo toime ajal, mil tal oli pooleli eelmine kriminaalmenetlus, mis päädis 26.04.2021 süüdi tunnistamisega KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Tol korral menetleti etteheidet, et ta käitles suures koguses kokaiini (kd II tlk 3-32). Kolleegiumi hinnangul annavad nii isiku eelnev elukäik (sh tuleb lisaks eelmisele, Harju Maakohtu 26.04.2021 otsusele tähelepanu pöörata ka isiku suhtes 23.04.2015 langetatud kohtuotsuse sisule, vt kd II tlk 33-51, Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2015 otsus samas asjas kd II tlk 52-75), püsiva töökoha puudumine, sissetulekuallikate määratlematus ja isiku elatustase alust arvata, et Artur Eesiku suunamine õiguskuulekale teele on keskmisest keerulisem väljakutse, senised karistused pole Artur Eesikule soovitud mõju avaldanud. Lisaks tuleb märkida, et narkootikumide levik ühiskonnas (eelkõige noorte seas) on kahjuks ulatuslik ning aine sattumisel käibesse on ilmne, et tarvitamine ja selle tagajärjed puudutavad paljusid ja mitte positiivses võtmes. Teatud osa teiseliigilistest kuritegudest (nt vara-, isiku- ja liiklusalased) pannakse toime sõltlaste poolt. Varustajate risk vahele jääda on oluliselt väikesem ja tegevus märksa tulusam, kui madalamal positsioonil olevatel käitlejatel, ilma varustajata pole tänavamüüjal oma klientidele midagi pakkuda. Narkootikumide käitlemine, eriti just varustaja tasandil, ei ole kuritegu, millele riik peaks leebelt reageerima. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et Artur Eesik tuleb KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi mõista ning teda tuleb karistada 6 aasta pikkuse vangistusega. Artur Eesik mõisteti süüdi Harju Maakohtu 26.04.2021 otsusega ja teda karistati 3 aasta pikkuse vangistusega, millest otsuse teinud kohus arvestas KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuse 2 päeva. Kandmisele kuuluv karistus jäeti KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata ja Artur Eesik allutati KarS § 75 sätestatud kontrollnõuetele. Käesolevaks ajaks on Artur Eesikul seega kandmata 2 aasta, 11 kuu ja 28 päeva pikkune vangistus. Käsilolevas kriminaalasjas tunnistati Artur Eesik süüdi 04.04.2021-05.04.2021 episoodis, mis on toime pandud enne eelmise kohtuotsuse kuulutamist. Seega tuleb talle mõista liitkaristus KarS §-des 65 lg 1 ja 64 sätestatut järgides. Kolleegiumi hinnangul võib karistuste liitmisel lähtuda KarS § 64 lg 1 sätestatud süüdistatavale soodsamast liitmise viisist, 6-aastat vangistust on piisavalt pikk aeg täitmaks karistuse eesmärke. Seega tuleb Harju Maakohtu 26.04.2021 otsusega mõistetud kergem karistus, 2 aasta, 11 kuu ja 28 päeva pikkune vangistus lugeda kaetuks käsiloleva otsuse alusel mõistetud 6 aasta pikkuse vangistusega. Artur Eesikule tuleb liitkaristuseks mõista 6 aasta pikkune vangistus. KarS § 68 lg 1 alusel tuleb eelvangistus lugeda karistusaja hulka ning karistuse kandmise algust arvestada alates Artur Eesiku kahtlustatavana kinni pidamisest 21.04.2021. V Harju Maakohtu 11.05.2022 otsuse alusel konfiskeeriti Artur Eesikult kooskõlas KarS §-de 184 lg 5 p 2, 832 lg 1 ja 84 alusel 59 877,99 eurot. Kohus määras, et laiendatud konfiskeerimise 21 asendamiseks välja mõistetud summa tuleb tasuda otsuse jõustumisest 24 kuu jooksul otsuses näidatud Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele. Apellant taotles konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud summa vähendamist. Kaitsja hinnangul ei võtnud maakohus konfiskeerimisotsustust tehes arvesse Artur Eesikule mõistetavat karistust. Kaitsja märgib, et konfiskeerimise asendamine on materiaalses mõttes karistus ning neid tuleb teineteise suhtes arvesse võtta. Lisaks on apellant seisukohal, et maakohtu põhjendused, et Artur Eesik ei tõendanud oma sissetulekute legaalset päritolu, üldsõnalised. Apellant juhib ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et inimesed ei suuda meenutada detailideni rahasummasid sendi või euro täpsusega. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et Eesikute perekonnas toetas kogu suguvõsa teinetest rahaliselt ning Artur Eesikule koguti raha talle kuulunud vara müügist. Maakohtu otsusest ei selgu, miks Artur Eesiku versiooni ei usuta. Maakohtu põhjendused on ära toodud otsuse lk-del 21-26 (vt kd IV tlk 208-209 pöördel). Ringkonnakohus ei pea tarvilikuks põhjendusi korrata. Maakohus on analüüsinud tõendeid, sh kaitsja esitatuid ja kolleegiumi hinnangul korrektselt tuvastanud, et Artur Eesikul ja tema leibkonnal oli perioodil 01.01.2019-18.04.2021 tuvastamata allikatest pärinevaid tulusid 59 877,99 eurot. Maakohus märkis, et tegemist on tuluga, mis pärineb Artur Eesiku kuritegelikust tulust. Kohus viitas, et Artur Eesik on varem karistatud kuriteo eest, kus sooviti röövida narkootilise aine ostuks kasutatavat raha ning pärast vanglast vabanemist jätkas Artur Eesik elustiili, mis tõi talle kaasa järjekorras juba teise süüdimõistva otsuse narkootilise aine käitlemises. Ringkonnakohtule arusaadavalt pärineb apellandi väitel 59 877,99 eurot legaalsetest allikatest, s.o tegemist on Artur Eesiku sugulaste toetusega. Kolleegiumi hinnangul on maakohus selle võimaluse veenvalt ja põhjalikult kummutanud. Mis puudutab kaitseversiooni uskumisse või mitte uskumisse, märgib ringkonnakohus, et sisuliselt üritas Artur Eesik tõendada, et kogu suguvõsa toetas täisealist, töövõimelist inimest ja tema lähedasi olenemata, milline oli suguvõsaliikmete enda sissetulek ning elatustase. Kriminaalasjas on tõendatud, et Artur Eesik ametlikult ei töötanud, samuti ei käinud tööl tema abikaasa Elina Eesik, kuid samas oli nende elujärg väga hea. Paar elas koos alaealise lapsega avaras ridaelamuboksis, mida esialgselt 1400-1500 euro eest kuus üürinud Artur Eesik kavatses osta. Perel oli kasutamiseks renditud sõiduautod ning tehti nii suuremaid, ühekordseid (pulm) kui reeglipäraseid (olme)kulutusi. Kriminaalasjas on tõendatud, et Artur Eesik oli sageli purjus. Seega peaks kohtud uskuma, et suguvõsa peab suuresti isikliku heaolu arvelt üleval alkoholi tarvitada armastavat 36-aastast meessugulast koos tema perega ning tagab nii neile mõnevõrra parema elatustaseme, kui endal (vt maakohtu viited tunnistaja Q eluasemele)? Ja teeb seda aastaid? Eelnev polegi ju eluliselt usutav. Ringkonnakohtu hinnangul pole alust laiendatud konfiskeerimise asendamiseks välja mõistetud summa vähendamiseks. Käsiloleva otsusega küll vähendati Artur Eesiku süü mahtu, kuid ringkonnakohus nendib, et laiendatud konfiskeerimise asendamise eesmärk on süüdlase rikastumise takistamine, kuritegevus ei tohi olla tuluallikaks. Kolleegiumi arvates on sel põhjusel laiendatud konfiskeerimise asendamise mõju karistusele praktiliselt olematu ning maa- ja ka ringkonnakohtul pole põhjust sellega arvestada, kas üht või teist vähendades. 22 Vastab tõele, et maakohus pole 11.05.2022 otsuses võtnud seisukohta Artur Eesiku elukoha läbiotsimisel kaasa võetud käekella TAG Heuer edasise saatuse kohta. Apellant taotleb kella tagastamist. Prokurör selles osas arvamust ei avaldanud. OÜ Kuldkroon 07.05.2021 eksperthinnangu nr 1-07/05 (kd II tlk 162) järgi on käekell TAG Heuer võltsing ning võltsitud toodetel puudub järelturul rahaline väärtus. Seega pole esemel, mille tagastamist Artur Eesik taotleb, müügiväärtust. Kell TAG Heuer pole kriminaalasjas asitõendiks, samuti pole kohtueelses menetluses taotletud selle arestimist võimaliku konfiskeerimisnõude tagamiseks. Kolleegiumi hinnangul võib käekella Artur Eesikule otsuse jõustumisel tagastada ning see tuleb anda kas tema poolt volitatud isikule või edastada kinnipidamisasutusele Artur Eesiku isiklike asjade juurde lisamiseks. VI Maakohtu 11.05.2022 otsuse alusel mõisteti Artur Eesikult kooskõlas KrMS §-de 175 lg 1p 3 ja 180 lg 1 menetluskuluna välja ekspertiisikulu 584,55 eurot. Väljamõistetud menetluskulu hulgas on riiklikul ekspertiisiasutusel tekkinud kulu seoses 15.04.2021 episoodis menetleja määratud ekspertiiside tegemisega. Ringkonnakohus leidis, et Artur Eesiku süü selles episoodis pole tõendatud ning seega tuleb Artur Eesikult välja mõistetud menetluskulu vähendada. Maakohtu otsus tuleb selles osas tühistada. Artur Eesikul ei tule seega hüvitada: - - narkootilise aine ekspertiisi nr 21E-AN0578 kartfentanüüli tuvastamisega seotud kulu, mis oli kokku 84 eurot, millest maakohus mõistis Artur Eesikult välja 1/5, s.o 16,80 eurot; DNA ekspertiisi nr 21E-GE0387 kulu, mis oli kokku 114 eurot, millest maakohus mõistis Artur Eesikult välja 1/5, s.o 22,80 eurot Artur Eesikult maakohtu otsusega välja mõistetud menetluskulu summat tuleb seega vähendada 39,60 euro võrra ning süüdimõistetul tuleb kohtuotsuse jõustumisel hüvitada menetluskulu 544,95 eurot. Artur Eesiku kaitsja Silver Reinsaar esitas ringkonnakohtule menetluskulu hüvitamise taotluse, mille järgi osutas ta kliendile kriminaalasja apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 32,5 tundi. Advokaaditeenuse tunnihind oli 125 eurot. Õigusteenuse arvestuse järgi taotleb kaitsja menetluskulu hüvitamist 20,5 tunni eest kokku 3075,00 eurot (koos käibemaksuga). Arvestuse kohaselt kulutas kaitsja apellatsiooni koostamisele 27 tundi, kuid taotleb õigusabikulu hüvitamist üksnes 15 tunni eest, kliendiga nõupidamisele kulutas kaitsja 3,5 tundi ning samuti osales kaitsja 2 tundi kestnud ringkonnakohtu istungil. Ringkonnakohtu hinnangul olid kaitsja toimingud põhjendatud ja vajalikud, ajakulu mõistlik. Kolleegium märgib, et apellatsioonkaebuse koostamiseks kulunud aeg, mille eest makstava tasu hüvitamist kaitsja taotleb, on 15 tundi ehk sisuliselt 2 tööpäeva. See aeg pole paisutatud. Samuti on ringkonnakohus päri, et teatud aeg kulub kliendiga nõu pidamisele. Kaitsja märgitud 3,5 tundi ei ole ebamõistlik. Kohtuistungi kestuse arvestas kaitsja õigesti. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-le 4 vastava lahendi, jäävad KrMS § 185 lg-st 1 tulenevalt menetluskulud ringkonnakohtus, kokku 3075 eurot, riigi kanda. 23 /allkirjastatud digitaalselt/ 24
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.