RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 141

lg 2 p 1, § 1432 lg 1, § 178 lg 1, § 179 lg 1 – § 26 lg 1 ja § 179 lg 11 järgi Tartu Ringkonnakohtu

1. oktoobri
2. a otsus Janek Järvela kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, kassatsioon Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Alan Rüütel
3. veebruar 2023, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Muuta Tartu Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, milles tuginetakse asjatundja ütlustele.
7. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
8. oktoobri
9. a ja Viru Maakohtu
10. aprilli
11. a otsus Janek Järvela süüditunnistamises ning karistamises

§ 179lg 1 – § 26 lg 1 järgi.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
3. Määrata OÜ-le Vanalinna Advokaadibüroo Janek Järvelale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks koos käibemaksuga 194 eurot 40 senti ning jätta see menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus
4. Viru Maakohtu
5. aprilli
6. a otsusega tunnistati Janek Järvela süüdi karistusseadustiku (

) § 141 lg 2 p 1, § 1432 lg 1, § 178 lg 1, § 179 lg 1 – § 26 lg 1 ning § 179 lg 11 järgi.

§ 64

lg 1 alusel moodustati talle nende tegude eest mõistetud üksikkaristustest liitkaristuseks 12-aastane vangistus. Maakohus tunnistas J. Järvela süüdi selles, et: 1) alates

1. a jaanuarist kuni
2. juunini 2014 astus ta korduvalt kannatanuga oraalsesse ja vaginaalsesse suguühtesse ning pani sõrmed kannatanule tuppe. Kuritegude toimepanemiseks 1-21-6698 kasutas ta ära kannatanu arusaamisvõimetust, sest viimane oli noorem kui kümneaastane (

§ 141lg 2 p 1); 2) ajavahemikul 1.

juulist 2014 kuni 2021. a aprillini (k.a) astus ta korduvalt kannatanuga vaginaalsesse, oraalsesse ja anaalsesse suguühtesse ning pani tema suhtes toime muid sugulise iseloomuga tegusid, kasutades ära viimase sõltuvus- ja usaldussuhet (

§ 1432lg 1); 3) täpsemalt tuvastamata ajal, kuid hiljemalt 1.

detsembril 2019 ja 11. mail 2020, valmistas ta vähemalt 12 pildifaili, millel kujutatakse nooremat kui 18-aastast kannatanut pornograafilises situatsioonis (

§ 178lg 1); 4) ajavahemikul 9.

juunist 2020 kuni 16. juulini 2020 ahvatles ta internetikeskkonnas Facebook seksuaalselt 12-aastast tüdrukut, keda kehastas politseiagent (

§ 179lg 1 – § 26 lg 1); 5) ajavahemikul 23.

juulist 2020 kuni 4. oktoobrini 2020 ahvatles ta internetikeskkonnas Facebook seksuaalselt 12-aastast kannatanut (

§ 179lg 11).

2. Maakohus luges süüdistuses kirjeldatud kuriteod tõendatuks. Kohtuotsuse kohaselt oli seksuaalselt väärkoheldud (

§ 141

lg 2 p 1, § 1432 lg 1 ja § 178 lg 1) kannatanu ütlusi kohati keeruline jälgida, kuid sellele vaatamata on need toimunu mõistmiseks piisavalt konkreetsed ning usaldusväärsed. Asjatundja selgitas samuti kannatanu ütluste puhul mitut aspekti. Esiteks selgus tema ütlustest, et kannatanu oli süüdistatavaga sõltuvussuhtes, mida viimane ära kasutas. Teiseks oli kannatanu käitumine tavapärane sellise noore puhul, keda seksuaalselt väärkoheldakse. Asjatundja ütlused avasid sedagi, miks kannatanu mingisuguseid asjaolusid ei teadnud või ei mäletanud. Lisaks tõi ta esile kannatanu ütlused, mille järgi oli tal esimeste seksuaalvahekordade ajal valus. Eelnev viitab, et kannatanu puberteet ei olnud veel alanud ehk tegemist oli väga noore lapsega. Ühtlasi on asjatundja ütluste järgi küsitav see, kas kannatanu sai aru pornograafilise sisuga fotode tähendusest.

1. Kannatanu seksuaalne väärkohtlemine (sh sugulised vahekorrad) algas enne tema kümnendat eluaastat. Kannatanu juttu toetavad ka tema ema ütlused. Esialgu oli kannatanu ea tõttu arusaamisvõimetu. Hiljem oli tal süüdistatavaga sõltuvussuhe ning J. Järvela kasutas kuritegude toimepanemiseks ära tema usaldust. Tõendatud on ka sama kannatanut pornograafilises situatsioonis kujutavate pildifailide valmistamine ja hoidmine ning teadev nooremate kui neljateistaastaste laste seksuaalne ahvatlemine. Apellatsioon
2. Viru Maakohtu otsuse vaidlustas J. Järvela kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil, taotledes selle tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises ja karistamises

§ 141

lg 2 p 1 järgi, vastavas osas õigeksmõistva otsuse tegemist ning karistuse kergendamist. Ringkonnakohtu otsus

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohus märkis järgmist.
4. Asjas pole tekkinud selliseid kahtlusi, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. J. Järvela kasutas kuritegude toimepanemiseks kavatsetult ära tema ja kannatanu vahel olnud sõltuvus- ja usaldussuhet. Põhilisi kaitseväiteid on maakohus käsitlenud ja need kummutanud. Kannatanu väitis maakohtus kindlalt, et süüdistatav vägistas teda juba enne 10-aastaseks saamist, s.t ajal, mil 2

§ 141lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Karistuse kergendamiseks pole alust, sest maakohtu põhjendid on arusaadavad ja nõustumisväärsed. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
2. Tartu Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas J. Järvela kaitsja, taotledes selle tühistamist kaitsealuse süüditunnistamises ja karistamises

§ 141

lg 2 p 1 järgi ning tühistatud osas kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Alternatiivselt taotleb kassaator kõnesoleva süüdistuse osa kohta õigeksmõistva otsuse tegemist, ülejäänud tegude eest aga kergema karistuse mõistmist. Kaitsja põhiväited on järgmised.

1. Pole tõendatud, et J. Järvela astus kannatanuga suguühtesse enne viimase 10-aastaseks saamist. Seetõttu ei saa tuvastada teo toimepanemist arusaamisvõimetu kannatanu suhtes.
2. Süüdistus rajaneb määravas osas kannatanu ütlustel, kuid need pole nii detailsed, et saaks kindlaks teha kuritegude toimepanemise täpse aja. Kannatanu oli ütlusi andes ebakindel ja muutis kohtueelsel uurimisel antud ütlusi. Süüdistatava ütlused on seevastu üksikasjalikud, usutavad ning järjepidevad. Kannatanu ema ütlused ja asjatundja selgitused pole otsesed tõendid.
3. Isegi kui süüdistatav pani enne kannatanu 10-aastaseks saamist toime seksuaalse väärkohtlemise, ei nähtu tõenditest, et ta astus sel ajal temaga vahekorda. Alates
4. juulist 2019 tuleb tahtevastased muud sugulise iseloomuga teod kvalifitseerida kergemat karistust ettenägeva

§ 1411järgi.

Kassatsioonivastus 13. Prokuratuuri hinnangul on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.

§ 141lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuritegu tõendavad kannatanu ütlused.

Neid ütlusi puudutavad kaitsja etteheited on alusetud. Kannatanu jutt on piisavalt täpne ning selle usaldusväärsuses ei saa kahelda. Asjatundja selgitas samuti, et tavaliselt kannatanud kõike ei mäleta. Ühtlasi kinnitas kannatanu, et esimesed kuriteod pani süüdistatav toime ajal, kui ta oli noorem kui 10-aastane. Kohatud on kaitsja viited sellele, et kannatanu muutis kohtueelses menetluses antud ütlusi. Kannatanu mõistis temaga juhtunut alles viimasel ülekuulamisel, enne seda oli ta süüdistatava mõju all. Süüdistatava kohtus antud ütlused on vastuolus varem antud ütlustega ning vastuolusid ei suutnud J. Järvela selgitada. Süüdistatavale mõistetud karistus vastab kuriteo raskusele ja kohtupraktikale. 3

§ 141

lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud süüdistuse põhjendatust, vastab kassaatori taotlustele ja võtab kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (III). Viimasena tuleb lahendada riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise küsimus (IV). I 15. Asjatundja mõiste, menetlusse kaasamise tingimused ja ülekuulamise eeldused nähakse ette KrMS §-s 1091. Selle normi 1. lõike kohaselt on asjatundja füüsiline isik, kellel on eriteadmised, mida ta rakendab kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel ja korras, kuid keda ei ole kaasatud kriminaalmenetlusse eksperdina. Sama paragrahvi 3. lõikes sätestatakse tingimused, mil eriteadmistega isiku tohib asjatundjana üle kuulata:

1. a)mõne asjatundja osavõtul tehtud menetlustoimingu käigu või
2. b)muude asjaolude kohta, kui need on vajalikud tõendamiseseme asjaolude paremaks mõistmiseks. 16. Ühtlasi seatakse KrMS § 1091 lg 2 teises lauses asjatundja kaasamisele või ülekuulamisele muu hulgas nõue, mille järgi peab menetleja enne menetlustoimingu algust või ülekuulamist tuvastama asjatundja pädevuse. See toiming eeldab, et tuleb kindlaks teha asjatundja erialane kompetents ja hinnata, kas see on piisav, osalemaks menetlustoimingus või andmaks konkreetses kriminaalasjas vajaminevaid eriteadmistel põhinevaid selgitusi. Isiku asjatundjana kaasamiseks või ärakuulamiseks pole küllaldane see, et ta tegutseb küll mingis erivaldkonnas, kuid tema teadmised ei aita kaasa menetlustoimingu eesmärgile või tõendamiseseme asjaolude paremale mõistmisele (nt pole ütlustel lahendatava kohtuasja tõendamiseseme asjaoludega puutumust). (Vt RKKK 01.04.2022, 1-20-5071/72, p 14.) 17. Asjatundja kaasatakse menetlustoimingutesse kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud juhtudel. Nii on nt KrMS § 83 lg 3, § 85 lg 3, § 88 lg 2, § 100 lg 4 ning § 103 lg 3 järgi asjatundja kaasamise eesmärk esmajoones menetlustoimingu igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse tagamine, et eriteadmistele toetudes oleks võimalik sedastada isiku surma saabumist, avastada kuriteojälgi ning koguda või talletada proove või jälgi ekspertiisi või uuringu tegemiseks. Kriminaalmenetluse seadustikus ei nähta seejuures ette võimalust, et asjatundja saaks koostada tema osavõtul sedastatud leidude ja nende põhjal tehtud järelduste kohta eraldi kirjaliku dokumendi. Küll peab menetleja tema avaldused fikseerima menetlustoimingu protokollis (KrMS § 1091 lg 2 ls 3). Sama moodi ei sätesta seadus asjatundja eriteadmiste kirjaliku vormistamise võimalust ka siis, kui asjatundjat soovitakse üle kuulata KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel. Viimati osutatud normi kohaselt võib asjatundjana üle kuulata muu hulgas niisuguse eriteadmistega isiku, kellel pole selle kriminaalasja menetlusega olnud varem mingisugust kokkupuudet. Niisuguses olukorras saab asjatundja anda eeskätt üldist laadi ütlusi, selgitades sel moel mõnda spetsiifilist valdkonda, mis on puutumuses lahendatava kriminaalasjaga. Erinevalt asjatundja osavõtul tehtavatest menetlustoimingutest pole seadusandja kindlaks määranud nende asjaolude ringi, mille kohta ta saab KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel ütlusi anda. 18. Tähele tuleb panna, et KrMS § 1091 lg 3 p 2 alusel üle kuulatava asjatundja eriteadmistest lähtuvad ütlused võimaldavad küll kohtul paremini mõista mingi spetsiifilise valdkonna toimimist, kuid pelgalt asjatundja ütlustele toetudes ei saa tuvastada mõnda tõendamiseseme 4

§-s 1432 sätestatud sõltuvussuhte) olemasolu või puudumise kohta, kuna ka selle küsimuse hindamine on asja lahendava kohtukoosseisu pädevuses. Praegusel juhul on selle vastu ilmselgelt eksitud, kuivõrd asjatundja ütlustes sisaldub enamjaolt vaid tema isiklik hinnang kannatanu ütluste usaldusväärsuse, aga ka sõltuvussuhte esinemise kohta. Eriti ilmekalt väljendub kirjeldatud tõik asjatundja jutus, milles ta iseloomustab kannatanu esimesel ülekuulamisel räägitut „kui kannatanule suhu pandud sõnu“, mis johtub süüdistatava mõjust temale.

1. Viimasena mainitust tõukuvalt peab kolleegium vajalikuks osutada veel tõigale, et kui kohus hindas kannatanu kohtus antud ütlusi, siis asjatundjana üle kuulatud isik hindas kohtueelses menetluses antud ütlusi. Leides seejärel, et kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust kinnitavad mh ka asjatundja seletused, eksisid kohtud seega juba üldiste loogikareeglite vastu (vt RKKK 18.02.2013, 3-1-1-89-12, p 14; 01.06.2021, 4-20-4837/16, p 7), kuivõrd hinnatud ütluste puhul on tegemist täiesti erinevate uurimisobjektidega. Asjatundjal puudus kannatanuga vähimgi kokkupuude ning ta pole ka kohtuliku arutamise käigus tajunud vahetult seda, kuidas ja missuguseid ütlusi viimane andis; mitte et see asjatundja ütluste lubatavuses midagi muudaks, kui selline vahetu kontakt ka aset oleks leidnud.
2. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu põhjendid rajanevad muu hulgas asjatundja eelkirjeldatud ütlustel, mis võeti aluseks süüdimõistva lahendi tegemisel ning mille põhjal hinnati kannatanu ütluste usaldusväärsust, aga ka osa süüteokoosseisu tunnuste täitmist. Seega on kohtud nimetatud tõendile toetudes ühest küljest eksinud varasemas kohtupraktikas omaksvõetud nõude vastu, mille kohaselt ei tohi tõe tuvastamist delegeerida eksperdile või asjatundjale. Teisalt puudutavad aga asjatundja ütlused niisuguseid asjaolusid, mis pärinevad kohtulikul arutamisel avaldamata ja uurimata tõendist. Need vead kujutavad endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Toodud põhjustel peab asjatundja ütlusi käsitama lubamatuna ning jätma need tõendikogumist kõrvale. III
3. Asjatundja ütluste lubamatuse tõttu peab järgnevalt hindama J. Järvela süüditunnistamise põhjendatust

§ 141lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritud kuriteos. 6

§ 141lg 2 p 1 tunnustele vastava kuriteo.

Samuti on seaduslik ning põhjendatud süüdistatavale mõistetud karistus. Toodud põhjustel jäävad kassaatori taotlused tagajärjetuks ning KrMS § 363 lg 4 p-st 1 juhindudes kolleegium nendes küsimustes kaitsja väiteid põhjalikumalt ei käsitle.

1. Küll peab kassatsiooni piiridest väljudes tühistama nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse, millega tunnistati J. Järvela süüdi ajavahemikul
2. juunist 2020 kuni
3. juulini 2020 toimepandud lapseealise seksuaalse ahvatlemise kõlbmatus katses (

§ 179lg 1 – § 26 lg 1) ning talle mõisteti selle teo eest eraldi karistus.

Samal ajal tunnistati ta süüdi ka

§ 179lg 11 järgi.

Järelikult on süüdistatav selle süüteokoosseisu järgi ühel ajal süüdi tunnistatud nii lõpule viidud kuriteos kui sama kuriteo kõlbmatus katses ning karistatud teda kummagi teo eest eraldi. Kõlbmatu kuriteokatse eraldi kvalifitseerimine pole vajalik, kui tuvastatakse, et süüdistatava tegevuses ilmnevad ka sama lõpule viidud süüteo tunnused. Veel vähem on niisugusel juhul põhjendatud see, et kõlbmatu süüteokatse eest mõistetakse süüdistatavale eraldi karistus. Kõnesolev otsustus ei tingi aga süüdistatava osalist õigeksmõistmist, sest tema tegevus vastab tervikuna

§ 179lg 11 tunnustele (vt RKKK 04.11.2022, 1-20-8694/55, p-d 37 ja 41).

Samuti ei too see kaasa liitkaristuse muutmist. Kirjeldatud vea materiaalõiguse ebaõigel kohaldamisel saab Riigikohus ise kõrvaldada.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-dest 3 ning 7 ja § 362 p-dest 1 ning 2, muudab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsuse põhiosa, jättest sellest välja põhjendused, milles tuginetakse asjatundja ütlustele. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada J. Järvela süüditunnistamises ja karistamises

§ 179lg 1 – § 26 lg 1 järgi.

Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. IV

1. J. Järvela kaitsja esitas Riigikohtule taotluse kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 194 euro 40 sendi suuruses summas (sh käibemaks 32 eurot 40 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu otsuse analüüsimiseks ja kassatsiooni koostamiseks 180 minutit. Need toimingud on vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg on põhjendatud. Seetõttu tuleb taotlus riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
2. juuli
3. a määruse nr 16 § 1 lg-te 1, 6 ja 10 ning § 6 lg 3 alusel rahuldada. KrMS § 186 lg 1 kohaselt jääb nimetatud menetluskulu riigi kanda. 7