← Eesti

3-22-643/41

Obsah (7)§ 2101§ 2102§ 123§ 117§ 124§ 43§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 10.02.2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-643 Hal

) § 137 lg 1 alusel. Abielu sõlmiti välisriigis 14.04.

  1. Abikaasa ja poeg (sünd XX.XX.XXXX) on Eesti kodanikud. PPA sai 29.05.2020 teada, et taotleja abikaasa on esitanud avalduse abielu lahutamiseks. Abielu lahutati 04.09.2020 kohtuotsusega. X esitas 13.10.2020 avalduse 20.05.2020 taotluse ümbervormistamiseks tähtajalise elamisloa saamiseks Eestisse püsivalt elama asumiseks.
  2. PPA keeldus 14.02.2022 otsusega nr 15.3-3.2/26-1 X-le tähtajalise elamisloa andmisest püsivalt Eestisse elama asumiseks.

§ 2101

lg 1 kohaselt on püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk võimaldada Eestisse püsivalt elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle püsivalt Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega.

§ 2102

p-de 2 ja 3 järgi peab välismaalane olema Eestis hästi kohanenud ja tema senine tegevus on olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega.

§ 123

p-de 2 ja 3 kohaselt keeldutakse elamisloa andmisest, kui taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa tingimustele ning taotlus pole põhjendatud. Taotleja ei ole alates 03.10.2016 kuni käesoleva ajani pidevalt töötanud ja ravikindlustust omanud, tal puudub registreeritud elukoht (vastuolu

§ 117lg-ga 1).

Taotleja endine abikaasa soovis, et taotleja koliks tema juurest ära ning lõpetas taotleja elukoha registreeringu peale abielulahutust. Taotlejale anti tähtajaline elamisluba Eestis elava abikaasa juurde elama asumiseks, millest järeldub, et tema eesmärgiks oli perekonnaelu elamine Eestis elava abikaasa juures. Abielu on lahutatud ning abielulised suhted lõppesid juba rohkem kui aasta enne lahutust, s.o juulis 2019. Taotleja ei ole eluga Eestis kohanenud. Ta küll alustas eesti keele õpinguid, kuid kohanemisprogrammi ei läbinud. Võttes arvesse taotleja poolt toime pandud õigusrikkumisi, on alust arvata, et taotleja võib ohustada avalikku korda ja julgeolekut, ta ei vasta elamisloa taotlemise tingimustele ning elamisloa andmine pole põhjendatud.

§ 124

lg 1 p 1 kohaselt võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. Juba 2018. a-l pikendati taotleja tähtajalist elamisluba haldusotsustusega, kuhu märgiti, et taotleja on korduvalt (03.12.2017, 14.12.2017, 23.01.2018, 11.04.2018 ja 23.06.2018) rikkunud avalikku korda, viibides joobes avaliku kohas ning käitudes agressiivselt. Peale seda otsust on taotleja jätkanud avaliku korra rikkumist, teda on korduvalt toimetatud kainenemisele. Viimase avaliku korra rikkumise pani taotleja toime peale Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsust, millega taotlejale pandi käitumiskontrolli raames kohustus mitte tarvitada alkoholi. Elamisloa andmisest tuleb keelduda, sest taotleja ei ole järginud Eesti põhiseaduslikku korda ja Eesti õigusakte, ei ole austanud põhiseaduslikke väärtusi ja printsiipe ning tema Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda. 2

(6)3-22-643

§ 124

lg 1 p 5 kohaselt võib tähtajalise elamisloa andmisest keelduda, kui välismaalast on karistatud süüteo eest. Karistusregistri info kohaselt on taotlejal üks kehtiv kriminaalkaristus (olles lähisuhte vägivalla tunnustel alustatud kriminaalmenetluses kinni peetud ja toimetatud kinnipidamiskeskusesse, ründas taotleja tahtlikult politseiametnikku). Taotlejat karistati Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega tingimisi vangistusega 10 kuud katseajaga üks aasta. Lisaks oli taotleja kohustatud käitumiskontrolli ajal mitte tarvitama alkoholi. Taotleja rikkus alkoholi tarvitamise keeldu 19.10.2021, mille tõttu pikendati katseaega 2 kuu võrra. Taotleja ei ole muutnud oma käitumist ehk pole teinud kohtuotsusest vajalikke järeldusi. Taotlejal on Eestis seaduslik viibimisõigus, mis tuleneb

§ 43lg 1 p-st 5 (kriminaalhooldus kuni 22.09.2022).

Tal on Eestis alaealine laps ja lahutatud abikaasa, kelle korteris taotleja käesoleval ajal elab. Kuna kaebajal ei ole kohustust Eestist lahkuda, ei riiva elamisloa andmisest keeldumine õigust elada Eestis perekonna- ja eraelu. Tal on võimalik töötamist jätkata ka pärast elamisloa andmisest keeldumist, kui tööandja registreerib PPA-s taotleja lühiajalise töötamise. 3. X esitas 16.03.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 14.02.2022 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Kaebaja ei ole ohuks Eesti Vabariigi avalikule korrale. Kaebajat on kiusatud nahavärvi tõttu ja sellest on saanud erinevad konfliktid alguse. Peale 22.09.2022, kui lõpeb

§ 43lg 1 pst 5 tulenev viibimisalus, ei saa kaebaja enam lapse kasvatamisel osaleda.

Vastustaja ei ole võtnud arvesse kaebaja huvi perekonna- ja eraelule. Lapse ja vanema suhted on ühiskonnas ühed olulisemad sidemed ja neid ei tohi kergekäeliselt lõhkuda. Kaebaja elab Eestis lapse pärast. Kaebaja käitumine ei kujuta endast tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu.

  1. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes 14.02.2022 otsuses toodud seisukohtade juurde.
  2. Tallinna Halduskohus rahuldas 02.06.2022 otsusega kaebuse, tühistades PPA 14.02.2022 otsuse ning kohustades vastustajat kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebajat on kriminaalkorras karistatud (KarS § 274 lg 1 – vägivalla kasutamine võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega). Kahtlemata on tegemist avalikku korda ohustava teoga. Kuna kohtuotsus on jõustunud, ei ole asjakohased kaebaja väited, et teda on kiusatud erinevates olukordades nahavärvi tõttu ja sellest on ka erinevad konfliktid alguse saanud. Põhjendatud on tugineda kohtuotsusega tuvastatud asjaoludele ja kaebaja karistusele. Kaebaja katseaeg oli algselt kehtiv kuni 23.07.2022, kuid seda pikendati Harku Maakohtu määrusega kuni 23.09.2022 kontrollnõuete rikkumise tõttu. Sel ajal lõpeb tal Eestis viibimisõigus ja see asjaolu on juba praegu teada. PPA eksis, väites, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine ei riivanud kaebaja õigust elada perekonna- ja eraelu Eestis, kuna kaebajal on Eestis viibimiseks alus ning tal ei olnud otsuse tegemise hetkel veel kohustust Eestist lahkuda. Samas on riive kaebaja era- ja perekonnaelule vääramatult tekkimas peale 23.09.2022, kui tal lõpeb seaduslik viibimisõigus (lõpeb katseaeg ja kriminaalhooldus). Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 7 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Ei ole oluline, et PPA otsuse või kohtuotsuse tegemise hetkel kaebajale veel lahkumisettekirjutust tehtud ei ole, kuna on näha, et peale 23.09.2022 alused selleks on ja pole põhjust arvata, et seda ei tehtaks. PPA ei ole riivet kaebaja era- ja perekonnaelule vaidlustatud otsuses üldse hinnanud. PPA on küll täheldanud, et riive on proportsionaalne, kuid sisuliselt ei ole riivet kaalunud, kuna on leitud, et riivet ei ole. Ka kohtuistungil jäi PPA esindaja kohtu 3

(6)3-22-643 poolt sellele asjaolule tähelepanu juhtimise järel kindlaks, et vaidlustatud otsus ei tekita riivet kaebaja era- ja perekonnaelule. Direktiiv 2003/109/EÜ kaebaja suhtes ei kohaldu, kuna kaebajal ei ole olnud pikaajalise elaniku elamisluba ega staatust. Samas tuleb riivet era- ja perekonnaelule kaaluda ka isiku puhul, kellel on Eestis seaduslik viibimise alus, kuid kellele seda alust edaspidi enam ei anta. Seoses perekonna- ja eraelu riivega tuleb kaaluda järgmisi asjaolusid: kaebaja toime pandud süüteo olemus ja raskusaste; kaebaja viibimise kestus riigis, kust ta välja saadetakse; aeg, mis on möödunud süüteo toimepanemisest, ja kaebaja käitumine selle aja jooksul; erinevate puudutatud isikute kodakondsused; laste olemasolu ja vanus; laste parimad huvid ja heaolu, eelkõige nende raskuste tõsidus, millega kaebaja laps peab tõenäoliselt toime tulema riigis, kuhu kaebaja saadetakse; vastuvõtjariigi ja sihtkohariigiga olemasolevate ühiskondlike, kultuuri- ja peresidemete tugevus (vt nt EIK
  1. oktoobri
  2. a otsus asjas nr 46410/99: Üner vs. Holland, p-d 54–58;
  3. juuli
  4. a otsus asjas nr 52178/10: Samsonnikov vs. Eesti, p 86, ja seal viidatud varasem praktika). Neid asjaolusid ei tule kaaluda vaid pikaajaliste elanike puhul. Pikaajalise elaniku puhul peavad riivet õigustavad asjaolud olema lihtsalt kaalukamad. PPA saab kaalumise tagajärjel võttes eeltoodud asjaolusid arvesse jõuda sellegipoolest järelduseni, et kaebaja ohtlikkus avalikule korrale ja karistatus kaaluvad üles riive tema era- ja perekonnaelule ja seetõttu talle elamisluba väljastada ei saa. Selleks tuleb aga asjaolusid kaaluda ja oma järeldust põhjendada. PPA seda teinud ei ole ja kohus ei saa seda HKMS § 158 lg 3 järgi PPA eest teha. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  5. PPA palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 02.06.2022 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus lähtus otsuse tegemisel valedest eeldusest. Muu hulgas asus kohus vääralt seisukohale, et PPA keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa pikendamisest

§ 124p-de 1, 4 ja 5 alusel.

Tegelikult tugines vastustaja

§ 123p-dele 2 ja 3 ning § 124 lg 1 p-dele 1 ja 5.

Seejuures ei osundanud vastustaja pelgalt elamisloa tingimustele mittevastamisele, vaid üheks keeldumise aluseks oligi

§ 123p 2 ehk tingimustele mittevastamine.

Halduskohus jaatas, et kaebaja ei ole alates 03.10.2016 pidevalt töötanud ja ravikindlustust omanud ega vasta seega elamisloa andmise tingimustele, kuid otsusest ei nähtu, et halduskohus on selle asjaoluga otsuse tegemisel arvestanud. Õige pole halduskohtu seisukoht, et vastustajale oli juba otsuse tegemise ajal teada, et kaebaja viibimisalus lõpeb 23.09.

  1. Vastustaja selgitas kohtuistungil, et tuleviku sündmusi ei ole võimalik ette näha ning kuna kaebajal oli katseaega juba pikendatud, ei saa tõsikindlalt väita, et seda jälle ei pikendata. Väär on halduskohtu väide, et vastustaja eksis perekonna- ja eraelu riive eitamisel. Halduskohus leidis alusetult, et riive tekib vääramatult peale 23.09.
  2. Ennatlik on halduskohtu järeldus, et siis tehakse kaebajale lahkumisettekirjutus. Kaebajal on võimalik seadustada enda Eestis viibimine, taotledes uut elamisluba või viisat. Samuti ei saa välistada, et katseaega pikendatakse. Praeguseks on saanud teatavaks, et kaebaja on järjekordselt rikkunud kontrollnõudeid (alkoholi tarbimise keeldu) ning ilmunud kriminaalhooldaja vastuvõtule alkoholijoobes. Halduskohtu viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-2-16 ei ole asjakohane, sest see puudutab pikaajalise elaniku elamisluba omanud välismaalasele tähtajalise elamisloa andmisest 4

(6)3-22-643 keeldumist. Halduskohtu otsuses loetletud kriteeriume tuleb hinnata väljasaatmise korral, mitte tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel. välismaalase
  1. X palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus rahuldas kaebuse, sest vastustaja ei olnud kaalunud riivet kaebaja era- ja perekonnaelule. Seega ei ole oluline, millistel alustel keeldus PPA tähtajalise elamisloa andmisest. Kaebaja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Õige on vastustaja osundus, et PPA 14.02.2022 otsuses on elamisloa andmisest keeldumise alusena tuginetud

§ 123

p-dele 2 ja 3 ning § 124 lg 1 p-dele 1 ja 5, kuid halduskohus viitas

§ 124p-dele 1, 4 ja 5.

Eeltoodu ei too aga kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus mõistab apellatsioonkaebuse väiteid selliselt, et

§ 123

p 2 aluse esinemisel ei ole perekonna- ja eraelu kaalumine üldse võimalik, sest elamisloa andmisest tuleb igal juhul keelduda.

§ 123

p 2 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. Nimetatud tingimused on loetletud

§ 117

lg-s 1 ning lg 2 järgi peavad need olema täidetud mis tahes alusel elamisloa andmiseks. PPA on 14.02.2022 otsuses viidanud järgmiste tingimuste mittetäitmisele kaebaja poolt: tegelik elukoht Eestis, piisav legaalne sissetulek ja ravikulukindlustuse leping. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et kaebajal puuduks Eestis elukoht.

§ 117

lg 1 p 2 ei nõua elukoha registreeringut, vaid selle mõte on, et taotleja elaks päriselt Eestis, mitte kuskil mujal. Keelduva otsuse tegemise ajal kaebaja töötas. PPA 14.02.2022 otsusest ei selgu, miks puudub kaebajal vastustaja hinnangul piisav legaalne sissetulek (

§ 117lg 1 p 3).

Ravikulukindlustuse lepingu nõude (

§ 117

lg 1 p 4) osas ei nähtu otsusest, et kaebajale oleks vastava puuduse olemasolu selgitatud ja antud võimalus lepingu esitamiseks. Seega ei saa praegusel juhul väita, et esineb mingi selline puudus, mis igal juhul välistab tähtajalise elamisloa andmise. 10.

§ 123

p 3 sätestab, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Tegemist on alusega, mis rakendub juhul, kui taotluse esitajal puudub vajadus elamisloa järele, st puudub tegelik soov Eestisse elama asuda (vt nt Riigikohtu 26.04.2017 otsus nr 3-3-1-2-17). Kaebaja puhul ei ole põhjust sellest rääkida, sest tema puhul on ilmne soov Eestis elada. Asjaolu, et kaebajal oli

§ 43

lg 1 p-st 5 tulenev viibimisalus (kriminaalhooldus kuni 22.09.2022), ei muuda elamisloa taotlust põhjendamatuks. Nimetatud viibimisalus oleks lõppenud varem kui

§ 118p 9 alusel väljastatud elamisluba, mille kehtivusaeg on kuni viis aastat.

11. Kaebaja puhul tuli vastustajal eelkõige hinnata, kas täidetud on püsivalt Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk (

§ 2101

lg 1) ning lisatingimused (

§ 2102lg 1).

Asjaolu, et kaebajale anti algselt elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde (

§ 118

p 1) ning abielu lahutati, ei tähenda, et kaebaja senine tegevus pole olnud kooskõlas talle antud elamisloa andmise eesmärgi ja tingimustega (

§ 2102lg 1 p 3).

Sellest võiks rääkida siis, kui ilmneks, et abielu oli fiktiivne. Seega on kaebaja puhul asjakohane hinnata, kas ta on Eestis hästi kohanenud ning kas tema Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega. Tegemist on määratlemata õigusmõistetega, mille sisustamisel tuleb samuti arvestada perekonna- ja eraelu riivet, mis kaasneb elamisloa andmisest keeldumisega. Kui diskretsiooni teostamisel ilmneb, et välismaalane ei ole kohanenud ning avalik huvi elamisloa mitteandmiseks on kaalukam, saab elamisloa andmisest 5

(6)3-22-643 keelduda

§ 123

lg 2 alusel ehk põhjusel, et välismaalane ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele (

§ 117lg 3 ja § 2102 lg 1 p 2).

Vastustaja on 14.02.2022 otsuses leidnud, et elamisloa andmisest tuleb keelduda veel

§ 124lg 1 p-de 1 ja 4 alusel (oht avalikule korrale ja süüteo toimepanemine).

Ka need alused võimaldavad elamisloa andmisest keeldumist kaaluda ning keeldumisega kaasnev perekonnaja eraelu riive on argumentideks, mida tuleb arvesse võtta. Ringkonnakohus ei nõustu PPA vastupidise seisukohaga.

  1. Riigikohtu 13.11.2006 otsuse nr 3-3-1-51-06 järgi poleks elamisloa andmisest keeldumisel isiku õigust perekonnaelule võimalik rikkuda siis, kui isik on kinnipeetav ning tema õigus perekonnaelule on juba piiratud süüdimõistva kohtuotsuse täitmisega. Praegusel juhul polnud sellega tegemist, sest kaebaja viibis vabaduses, olles allutatud kriminaalhooldusele. Kohtumenetluse ajal on küll kaebajale määratud karistus täitmisele pööratud, kuid kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Ka ei ole kaebajale määratud karistus nii pikk, et kohus ei saaks vastustajat kohustada kaebaja elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama. Hiljemalt seitsme kuu pärast vajab kaebaja pärast vanglast vabanemist seaduslikku alust riigis viibimiseks. Õige pole lähtuda eeldusest, et äkki tekib kaebajal peale vanglast vabanemist mingi muu alus Eestis viibimiseks, mistõttu pole talle elamisluba vaja. Vastustaja tegi 19.10.2022 kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (haldusasi nr 3-22-2588).
  2. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebajale osutatud menetlusabi kulud jäävad riigi kanda (HKMS § 118 lg 2). (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.