4-13-1084 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 09. aprill 2013 a Tallinn Väärteoasja number 4-13-1084 (2373,13,000191) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisek

§ 227lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, so 320 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu Menetlusest osa võtnud isikud Kaebuse esitaja: P.F, ik: XXX, elukoht: xxx RESOLUTSIOON 1. Jätta P.F-i kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 31.01.2013 otsusele nr 2373,13,000191 P.F-i karistamises LS §

§ 227lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, so 320 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks rahuldamata. 2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 31.01.2013 otsus nr 2373,13,000191 P.F-i karistamises LS §

§ 227lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, so 320 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks muutmata ja tühistamata.

1. Määratud karistuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 4 kuuline tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 4 kuulise tähtaja möödumisel.
2. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord 1 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 09.04.
3. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 17.04.
4. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg 09.05.
5. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei esitata, jõustub kohtuotsus 10.05.
6. Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas: Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini 31.01.2013 otsusega nr 2373,13,000191 karistati P.F LS §

§ 227lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 80 trahviühiku ulatuses, so 320 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks selles, et menetlusalune isik 12.01.2013 kell 23.15 Vanasilla tänava ja Pärnu mnt ristmikul Laagri alevikus Saue vallas Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit kiirusega 87 +/- 3 km/h, millega ületas liikluskorraldusvahendiga lubatud suurimat sõidukiirust (50 km/h) mitte vähem kui 34 km/h võrra, samuti juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, mille puhul alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,26 +/- 0,05 mg, seega mitte väiksem kui 0,21 mg/l, millega rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo, samuti rikkus LS § 69 lg 5 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo. Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles märkis, et lisakaristuse määramine ei ole põhjendatud. Kaebuse esitaja tunnistas ennast süüdi ning kahetseb siiani, et juhtis mootorsõidukit alkoholijoobes, kuigi on arusaamatu, et alkomeeter näitas alkoholijoovet, sest ei tarvita alkoholi juba kaks aastat. Palk on keskmiselt 350 eurot kuus, seega on võimeline tasuma trahvi 6 kuu jooksul. Vastavalt LS § 224 lg 3 p 1 sätetele võib lisakaristust kohaldada, seega lähtudes karistuse eesmärgist on kaebuse esitaja seisukohal, et lisakaristust võib kohaldada üksnes siis kui põhikaristusega ei ole võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Antud juhul on kaebaja seisukohal, et rahatrahv 320 eurot on piisav karistus, et mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Seda enam, et rikkudes seadust ei ole kaebaja kellelegi kahju tekitanud. Kaebajale on juhiluba vajalik igapäevaste tööülesannete täitmiseks. Seetõttu taotleb kaebuse esitaja otsuse tühistamist lisakaristuse kohaldamise osas ja määrata trahvi tasumine 6 kuu jooksul. Juhul kui kohus ei pea võimalikuks selles osas kaebust rahuldada, siis alternatiivselt palub kaebuse esitaja määrata kergema karistuse, vähendades juhtimisõiguse äravõtmise aega ja lubada tasuda trahv 6 kuu jooksul. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et oli õhtuni kodus ja otsustasid abikaasaga minna aastapäeva tähistama. Sõitis mööda Pärnu mnt-d linna poole, hakkasid tööle vilkurid ja peatati. Seal on 70 ala ja siis algab 50 ala. Tutvustati kiirusemõõturi näitu, seejärel lasti puhuda, näit oli 0,

1. Ei saanud aru kust selline näit, sest ei tarvita alkoholi ja soovis tõenduslikku alkomeetrit. Õhtul sõi, jõi õunamahla, pesi hambaid, kasutas suuloputusvedelikku. On nõus, et võis kiirust ületada, kuid alkoholi tarvitamise tunnuseid ei saanud olla. Juhtimisõigus on väga tähtis, kuivõrd töötab veoautojuhina. Tunnistaja Elle Veelmaa selgitas, et teostas koos paarimehega õhtul liiklusjärelevalvet, sõitsid Saku poolt linna poole, keerasid ümber Statoili juures ja liikusid Saue poole. Nägid silmnähtavalt kiiremini sõitvat sõidukit, keerasid ringi et kiirust mõõta. Jäid pöörde peale seisma ja mõõtsid seisvast sõidukist eemalduva sõiduki kiirust, sest kaebuse esitaja sõiduk oli juba pöörde kohast mööda sõitnud ja liikus 50 alas. Kui isik istus politseiautosse, siis oli suheldes tunda alkoholi lõhna. 2 Tunnistaja Aivar Noorma selgitas, et kaebuse esitaja peatati kiiruse ületamisel ning kui kaebuse esitaja auto akna avas, oli tunda alkoholi lõhna. Indikaatorvahendi näitu ei mäleta. Tavaliselt sõidetakse siis Sauele tõendusliku alkomeetriga kontrollimiseks. Tõenduslik alkomeeter mõõdab alkoholi hingeõhust, väliskeskkonnast ei mõõda. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et esitatud kaebus on alusetu. Tuvastatud on kaks rikkumist, kiiruse ületamine on tõendatud Elle Veelmaa ütlustega ja kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga. Mõõteseade on taadeldud, mõõtmisel on järgitud metoodikat ja mõõtetulemus on jälgitav. Alkoholipiirmäära ületamine on tõendatud tõendusliku alkomeetri tulemuste väljatrükiga. Tõenduslik alkomeeter kontrollib sisselülitamisel ümbritsevat õhku ja teeb nulltesti, kontrollides kas torustikus ei ole alkoholijääke. Seda teeb aparaat mõõtjast sõltumata. Alles seejärel saab mõõtma hakata. Kui isikul on suualkohol, siis aparaat tuvastab suure koguse ja seejärel teise puhumisega on näit oluliselt erinev. Alkomeeter saab sellest aru ja tulemust ei tule. Indikaatorvahendiga mõõtmine oli kell 23.19, tõendusliku alkomeetriga mõõtmine aga kell 23.27 kuni 23.
2. Kaebuse esitajal mõõdetud näitude vahe on o,01 mg/l, seega näit on stabiilne. Kui kaebuse esitaja oleks kasutanud suuvett, siis selleks ajaks kui ta politseijaoskonda toimetati, pidanuks see läinud olema. Suuvee mõju ei püsi suus tunde. Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja tunnistajate ütlused ning kohtuvälise menetleja arvamuse, tutvunud samuti kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt mõõdeti kaebuse esitaja juhitud sõiduki kiiruseks 87 km/h. Kaebuse esitaja ei ole põhimõtteliselt lubatud suurima sõidukiiruse ületamist eitanud, küll on teinud etteheiteid selles osas, et ta ei näinud politseid kiirust mõõtmas. Tunnistaja E.Veelmaa ütluste kohaselt aga märkas ta vastutulevat sõidukit lubatud sõidukiirust ületamas ja seetõttu pöörati tagasi ning pöördekohas seisma jäädes mõõdeti kiirust juba pöörde kohast möödunud ja eemalduval sõidukil, milline oli juba 50 kilomeetri alas, kusjuures politseisõiduk seisis 70 kilomeetri alas. Kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati taadeldud kiirusemõõteseadet ning väärteotoimikus leidub ka mõõtevahendi taatlustunnistus. Kuivõrd mõõtmist viis läbi pädev mõõtja taadeldud mõõtevahendiga ja järgiti mõõtemetoodikat, siis on mõõtetulemuse jälgitavus Mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes tõendatud ning kohtul puudub alus mõõtetulemuses kahtlemiseks, mistõttu loeb kohus kaebuse esitaja poolt LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise tõendatuks. Mis puudutab lubatud alkoholipiirmäära ületamist, siis on kaebuse esitaja kohtuistungil korduvalt väitnud, et ta ei tarvita alkoholi pikemat aega, kuid on kohtuistungil selgitanud, et pesi hambaid enne sõidu alustamist, kasutades ka suuvett. Seejuures tarvitab ka ravimeid. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistajate A.Noorma ja E.Veelmaa ütluste kohaselt tundsid mõlemad kaebuse esitaja juures alkoholi lõhna. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt kontrolliti kaebuse esitaja organismis alkoholisisalduse olemasolu esialgselt indikaatorvahendiga kell 23.17 ja näiduks oli 0,26 mg/l. Sellele järgnevalt mõõdeti alkoholipiirmäära tõendusliku alkomeetriga ajavahemikul kell 23.27 ja 23.36 ning näidud olid vastavalt 0,27 ja 0,26 mg/l alkoholi. Seega olid nii indikaatorvahendi kui ka tõendusliku alkomeetri näidud ühesugused ning tõendusliku alkomeetri näidud omavahel erinesid 0,01 mg/l võrra. Mõlemad kasutatud vahendid mõõdavad alkoholisisaldust väljahingatavas õhus. Kaebuse esitaja väide, et võis vistrikke viinaga määrida, ei ole kohtu arvates tõsiseltvõetav, kuivõrd see ei mõjuta isiku väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontsentratsiooni. Ka suuloputuseks kasutatavas vahendis alkoholisisaldust saab tuvastada organismis vaid juhul kui seda on kasutatud vahetult enne mõõtmist. Samas oleks tegemist nö suualkoholiga ning isegi juhul, kui seda oleks tuvastatud indikaatorvahendiga, siis tõendusliku alkomeetri puhul kasutatakse kahte puhumist ning esimese puhumise korral muutuks alkoholisisalduse kontsentratsioon juba esimese puhumise ajal ja välja peab puhuma teatud hulga õhku. Sellisel juhul annab aga alkomeeter veateate. Antud juhul on toimunud kaks puhumist ja mõlema puhumise korral on alkomeeter tuvastanud alkoholisisalduse väljahingatavas õhus. Seega ei ole tegemist suuloputusvedelikust tuleneva alkoholi tuvastamisega. Mis puudutab alkoholi sisaldavaid 3 ravimeid, siis on nende tarvitamiseks ettenähtud kogus niivõrd väike, et tõendusliku alkomeetri jaoks oleks sellest ravimist tulenev alkoholikogus allpool tuvastuspiiri. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et tõendusliku alkomeetriga on kaebuse esitaja väljahingatavas õhus alkoholi sisaldumine üheselt tõestatud ja kaebuse esitaja juhtis sõidukit juhile keelatud seisundis, pannes sellega toime LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo. Vastavalt LS § 224 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 – 0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 – 0,24 milligrammi rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, so kuni 400 eurot või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning lõike 3 p 1 kohaselt lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuust kuni 9 kuuni kui isikut ei ole varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud. Vastavalt LS § 227 lg 2 sätetele karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 km/h rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, so kuni 400 eurot või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Sama paragrahvi lõike 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja LS § 227 lõikes 2 sätestatud süüteo toimepanemise eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS §

§ 227lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest Kar

S § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi kui raskeimat karistust ettenägeva sätte järgi põhikaristusena rahatrahviga 80 trahviühikut, so 320 eurot ja lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 4 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 1 ettenähtud sanktsiooni 2/3 määra ületavas määras ja lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu liitri kohta alkoholisisaldus 0,26 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,21 mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on sätestatud rikkumise ülemmäära lähedane. LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemisel on tuvastatud, et kaebuse esitaja juhitud sõiduk ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 34 km/h, so LS § 227 lg 2 sätestatud rikkumise ülemmäära lähedane. Sellistest andmetest võiks teha järelduse, et isiku süü kumbagi rikkumist eraldi võttes oleks juba üle keskmise. Samas on tegemist olukorraga, kus kaebuse esitanud isik pani ühe teoga toime kaks ohtlikku rikkumist, mis kohtu arvates muudab isiku süü väärtegude kogumis suureks. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul leiab kohus, et väärtegude kogumis on kaebuse esitanud isiku süü suur, mis peaks tingima ka karistuse mõistmise suhteliselt maksimummäära lähedasena. Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna tuvastanud kahetsuse. Seejuures nähtub menetlusaluse isiku vastulausest, et ta tunnistab süüd ja palub juhtimisõigust mitte ära võtta. Seega sai ta kinnipidamise järgselt ja varasema kogemuse põhjal aru reaalsest ohust, et ta võib ilma jääda juhtimisõigusest. Selline teadmine ja eelmine karistus samalaadse kuriteo toimepanemise eest aga ei takistanud teda väärtegu toime panemast. Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on kaebuse esitajat 09.11.2011 karistatud KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest rahalise karistuse ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Menetlusesemeks oleva väärteo pani ta toime 1 aasta ja 2 kuu möödudes, so ajal, mil eelmine karistus ei olnud 4 kustunud. Sellised karistusandmed näitavad seda, et kaebuse esitaja ei teinud eelmisest karistusest järeldusi ja see karistus ei mõjutanud teda hoiduma uue süüteo toimepanemisest. Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida. Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Arvestades kaebuse esitaja eelnevat kogemust, so tema karistamist KarS § 424 ettenähtud kuriteo toimepanemist ja kohtuvälisele menetlejale esitatud haigusloo väljavõttest nähtuvaid andmeid erakorralise meditsiini osakonda alkohoolses joobes toimetamise kohta, siis pidanuks kaebuse esitaja oma seisundist aru saama ka selleks abivahendeid kasutamata. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine. Arvestades seda, et kaebuse esitaja teenib väidetavalt elatist mootorsõiduki juhina, siis peaksid temale kõik liiklusnõuded olema väga hästi teada ning temale ei tohiks olla arusaamatud ka liikluskorraldusvahendid ja nendega liiklejatele edastatav informatsioon. Seega oli tegemist tahtlikult toime pandud tegudega. Kohus leiab, et sellisel viisil liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Kaebuse esitaja juhtis sõidukit nii keelatud seisundis kui ka ületas liikluskorraldusvahendiga piiratud lubatud suurimat sõidukiirust, millega seadis kaebuse esitanud isik kohtu arvates ohtu eelkõige iseenda, sõidukis olnud kaasreisija, rääkimata teiste kaasliiklejate tervisest ja võõrast varast, kuivõrd kasutas sõidukit, mille omanik ta ise ei ole. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra ja õiguskorra kaitsmise huvisid, asjaolu, et kaebuse esitajat on varem karistatud liiklusalase kuriteo toimepanemise eest nii põhi- kui ka lisakaristusega, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3 ületavas määras ja lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra täielikult põhjendatud. Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks rõhutada, et senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse LS § 224 sätestatud süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu, milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seejuures tuleb arvestada ka isiku varasemat käitumist liikluses ning kehtiva karistuse olemasolu viitab üheselt kaebuse esitanud isiku ohtlikule käitumisele. Peale selle on kaebuse esitanud isikule inkrimineeritud väärtegude toimepanemise eest kummagi puhul ette nähtud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine nii põhi- kui ka lisakaristusena. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspoliitikaga. Kaebuses on väidetud, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik kaebuse esitajal tööülesannete täitmiseks. Väärteoasja materjalidest saab järeldada, et ka väärteo toimepanemise ajal oli see kaebuse esitajale teada. Varasema karistuse pinnalt on aga kaebuse esitaja teadlik sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab suuremaid rahalisi kohustusi määratava rahatrahvi näol ja tema suhtes piiranguid sõiduki edaspidisel juhtimisel ning isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik enesest oleneva, et tema ja ta lähedaste olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks, et ta oleks võimeline täitma endale võetud rahalisi kohustusi ja senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. 5 Mis aga puudutab kaebuse esitaja taotlust määrata rahatrahvi tasumine ositi pikema aja jooksul, siis vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega peab menetlusalune isik välja tooma põhjused miks peaks määrama trahvi tasumise ositi ning tõendama neid põhjuseid, et kohus või kohtuväline menetleja saaks otsustada kas need põhjused on mõjuvad. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi dokumenti, millest saaks informatsiooni kaebuse esitaja sissetulekute suuruse või temal lasuvate rahaliste kohustuste kohta. Seega ei ole kohtule esitatud ühtegi mõjuvat põhjust, mis võiks tingida määratud trahvi ositi tasumise. Seetõttu jätab kohus kaebuse esitanud isiku taotluse rahuldamata. Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ning tühistamata. Märt Toming Kohtunik 6