KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 10. veebruar 2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-3195 Tsiviilasi Y pärandvara (pa

) § 428 lg 1 p 3 ning § 429 lg-d 1 ja 4 kohaldades leidis maakohus, et hagist loobumine tuleb vastu võtta ja tsiviilasja menetlus lõpetada. 5.2. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata või rahuldamata. Tulenevalt

§ 4lg-st 2, § 5 lg-st 1 ja §-st 429 on hagejal igal ajal õigus hagist loobuda.

Kostja ei nimetanud loobumise vastu võtmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid. Hagejal on õigust hagist loobuda ka siis, kui kostja hinnangul tuleks hagi jätta läbi vaatamata. Hageja pöördus kohtusse oma seadusega ettenähtud õiguste kaitseks ja kohus ei täheldanud kaks aastat kestnud menetluse jooksul ühtegi hagi läbi vaatamata jätmise alust. 5.3. Hageja loobus hagist põhjusel, et kostja tagastas enammakstud pankrotihalduri tasu ja kohtu poolt kinnitamata jäänud menetluskulud kohtuväliselt. Seega kostja rahuldas hageja nõude pärast hagi esitamist ja menetluskulud tuleb jätta tervikuna

§ 168lg 5 alusel kostja kanda.

Maakohus ei nõustunud kostja arusaamaga, nagu oleks asi lahenenud pankrotiasjas tehtud kohtumääruse alusel. 5.4. Hageja tasus hagi esitamisel riigilõivu 1200 eurot, millest maakohus tagastas

§ 150lg 2 p 2 alusel pool ehk 600 eurot.

5.5. Hageja esitas koos hagiavaldusega taotluse hagi tagamiseks ja tasus hagi tagamise tagatisena 4910,53 eurot, mille maakohus nüüd tagastas

§ 195lg 1 esimese lause alusel.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

1. Kostja esitas
2. detsembril 2022 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja leiab, et hagi tulnuks jätta läbi vaatamata ja menetluskulud panna hageja kanda. Teise võimalusena palub kostja muuta menetluskulude jaotust nii, et 16,25% neist jääb hageja ja 83,75% kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - - esiteks oli kostjal õigus
3. veebruari 2014 määruse alusel ülekanded teha, sest hagita asja määrus on kohe täidetav. Pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg 2 ja

§ 475

lg 1 p 12² kohaselt on pankrotimenetluses lõpparuande kinnitamine hagita menetlus, kus kohalduvad hagita menetluse põhimõtted. Hagita menetluses tehtud kohtumäärus hakkab

§ 478

lg 4 järgi kehtima ja kuulub täitmisele sõltumata jõustumisest viivitamata alates päevast, kui see tehakse teatavaks isikutele, kelle kohta määrus vastavalt selle sisule on tehtud, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 480

lg 3 sätestab, et kui tühistatakse või muudetakse hagita menetluses tehtud määrus, millega isik saab õiguse teha tehingut või võtta vastu tahteavaldust, ei mõjuta see isiku poolt või tema suhtes enne tühistamist või muutmist tehtud tehingute kehtivust. Riigikohtus 4. novembril 2015 (st aasta ja seitse kuud hiljem) määruse tühistamine ei muutnud väljamakseid ebaseaduslikuks ega kehtetuks; teiseks oleks tulnud hagi jätta läbi vaatamata, sest pankrotiasjas vaieldi sama nõude üle (

§ 423lg 1 p 4).

Kostja esitas pankrotiasjas juba

1. märtsil 2019 ettekande, milles taotles kinnitada uuesti halduri tasu ja menetluskulud
2. veebruari 2014 määrusega kinnitatud suuruses või siis vähendada seda kuni 3,5%-ni; kolmandaks, menetluskulud tulnuks jätta hageja kanda, sest kostja ei tagastanud raha kohtuväliselt, vaid pankrotiasjas tehtud lahendi alusel (

§ 168

lg-d 2 ja 4); neljandaks, vähemalt osaliselt tulnuks kulud jätta hageja kanda, sest kostja ei tagastanud kogu nõutud summat, vaid sellest 83,75% (= 82 249,73 : 98 210,54).

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja sellele vastamiseks. Hageja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
2. jaanuaril
3. 3

§ 657lg 1 p 1 ja § 659).

Vaidlustamata osas on määrus jõustunud. Kostja kannab oma kaebusega seonduvad menetluskulud.

1. Ringkonnakohus kontrollib vaidlustatud määrust osas, mille peale on kaevatud, st hagist loobumise vastuvõtmise ja menetluskulude jaotuse osas, lähtudes kaebuse väidetest.
2. Õige on maakohtu seisukoht, et hagist loobumise vastuvõtmise takistusi käesoleval juhul ei esine. Hagist loobumine on hageja õigus ja selle vastuvõtmisest keeldumise alused nimetab

§ 429lg 4 ammendavalt.

Neile takistustele kostja ei tugine. Isegi kui asjas esineb alus jätta hagi läbi vaatamata, siis ei saa kohus vastavat otsustust enam teha pärast hagist loobumise avalduse saamist (

§ 428lg 1 p 3).

Kostja õigused on kaitstud seeläbi, et üldjuhul jäävad hagi läbi vaatamata jätmisel menetluskulud hageja kanda (

§ 168lg-d 2 ja 4).

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et käesoleva vaidluse ese kattub pankrotiasja menetluse esemega. Neil kaalutlustel pole kaebuse teine väide põhjendatud.

1. Kaebuse ülejäänud väited käsitlevad sisuliselt menetluskulude jaotust. Ka selles osas ei näe ringkonnakohus põhjust maakohtu määrust muuta. 11.
2. Maakohus kohaldas õigesti

§ 168

lg 5, sest käesoleva kohtuvaidluse ese langes ära menetluse ajal toimunud asjaolude muutumise tõttu, mille risk oli kostja, mitte aga hageja kanda. Seega on tervikuna tegemist olukorraga, kus nõue on osaliselt rahuldatud (82 249,73 eurot) ja muus osas ära langenud (19 170,45 eurot) pärast hagi esitamist. 11.

1. Ringkonnakohus ei nõustu kostja arusaamaga
2. veebruari 2014 määruse õigusjõu kohta vaidlusaluste
3. ja
4. veebruari 2014 maksete tegemise ajal. Õige on hageja käsitlus, et viidatud määrus oli pankrotimenetluse lõpetamise määrus (PankrS § 157 p 5), mis PankrS § 4¹ teise lause järgi on kehtiv ja kuulub täitmisele alates jõustumisest.

§ 478lg 4 esimese lause üldreegel ei kohaldu, sest eriseadusest tuleneb teisiti.

Seega ei olnud kostjal õiguslikku alust teha määruses märgitud summades ülekandeid enne määruse jõustumist. Kuivõrd määrus üldse ei jõustunud, siis ei kujunenud sellest ka kehtivat õiguslikku alust vaidlusalustele ülekannetele. Käesolevas asjas hagi esitamise ajaks oli pealegi selge, et

1. veebruari 2014 määrus on tühistatud. 11.
2. Sarnaselt ei ole õige kostja väide, et raha tagastamine toimus pankrotiasjas tehtud määruse alusel – selles asjas ei ole tehtud lahendit, mis kohustaks kostjat pankrotivarasse raha tagastama. Maakohtu
3. augusti 2021 määrus ei lahendanud käesolevas asjas tekkinud vaidlust, vaid üksnes lõi õigusliku aluse selleks, et kostja jätab 19 170,45 eurot pankrotivarasse tagastamata. 11.
4. Samuti ei tekkinud kostjal õigust tasule pankrotiasjas
5. märtsil 2019 ettekande esitamisel. Seetõttu ei mõjuta käesoleva asja menetluskulude jaotust tõsiasi, et 19 170,45 euro ulatuses oli kostja tasu lõpuks põhjendatud. Õiguslik alus selles summas tasu saamiseks tekkis pärast käesolevas asjas hagi esitamist. Õiguslikult korrektse käitumise korral saanuks kostja nimetatud rahasumma enda (või oma tegevuskohaks oleva äriühingu) käsutusse pärast tasutaotluse jõustunud määrusega lahendamist. Neil kaalutlustel ei pea hageja kandma kulusid ka osaliselt.
6. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus määruse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus (

§ 177lg 2).

13.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata

§ 696lg 1 teise lause alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 4