Obsah (8)

§ 436§ 438§ 238§ 122§ 132§ 134§ 173§ 164

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Anu Vismann Otsuse tegemise aeg ja koht 11.05.2022.a.Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-10238 Tsiviilasi G. R. hagi A. E

) § 442 lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused. 28.12.2021 seisukohas palus hageja alternatiivselt, hagi osalisel rahuldamisel ning seda ühisvara jagamise viisi osas, jättes vaidlusaluse kinnistu kostja ainuomandisse, määrata hagejale õiglase hüvitise määramiseks kohtulik ekspertiis kinnistule registriosa numbriga xxxx. 5 Hageja hindab vara väärtuseks hagiavalduse koostamise hetkel (28.06.2021) 180 000 eurot Kostja on seisukohal, et kinnisasja väärtuseks on eksperthinnangu nr 1833-21RA kohaselt 74 000 eurot. 03.02.2022 kohtunõudes selgitas kohus hagejale, et juhul, kui hageja ei nõustu kostja poolt tõendatud kinnisasja turuväärtusega, tuleb hagejal tõendada, et vara väärtus on kõrgem. 25.02.2022 esitas hageja Pindi Kinnisvara poolt koos hindamisakti, mille kohaselt on kinnisasja turuväärtuseks 154 000 eurot. Kuna hageja esitas kohtule kinnisasja turuväärtuse hindamisakti, jätab kohus rahuldamata hageja taotluse kohtuliku ekspertiisi määramiseks kinnistule registriosa numbriga xxxx. 9. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele ja vastuhagi kuulub rahuldamisele osaliselt. 10. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436

lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 438

lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte tema antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend 3-2-1-80-04).

1. Pooled abiellusid xxxx ja poolte abielu lahutati tsiviilasjas nr xxxx Harju Maakohtu xxxx kohtuotsusega, mis jõustus 28.04.2020 (kd I, tl 5). Poolte vahel puudub vaidlus, et kinnistu, mille registriosa nr on xxxx, on poolte ühisvara (kd I, tl 6, pöördel). Abikaasade ühisvara jagamise nõude aluseks saab olla perekonnaseaduse (PKS) § 37 lg 1, mille järgi jagatakse ühisvara varaühisuse lõppemisel. Ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete alusel (PKS § 37, asjaõigusseaduse (AÕS) § 77). Perekonnaseadus eristab abikaasade ühisvara puhul õigusi ja kohustusi. Varaühisuse puhul lähevad PKS § 25 järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. PKS § 27 lg 2 määratleb abikaasade lahusvara. Ühisvarasse kuuluvad seega eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused. PKS § 34 lg 2 kohaselt juhul, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel.
2. Tulenevalt AÕS § 77 lg-st 2, kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel, kas jagada asi kaasomanike vahel reaalosadeks, anda asi ühele või mitmele kaasomanikule, pannes neile kohustuse maksta teistele kaasomanikele välja nende osad rahas, või müüa asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt nende osa suurusele. Kaasomand tuleb lõpetada viisil, mis koormab kaasomanikke kõige vähem. Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama poolte huvide kaalumisega, lähtudes õiglusest. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsus. 6 AÕS § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Abikaasade ühisvara jagatakse PKS § 37 lg 3 järgi kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt. Kohus saab valida üksnes nende ühisomandi lõpetamise viiside vahel, mida on nõutud hagis või vastuhagis. Hageja taotleb kinnisasja müümist AÕS § 77 lg 2 alusel avalikul enampakkumisel ja saadud tulemi jagamist poolte vahel võrdsetes osades. Kostja palub kinnisasja jätta enda ainuomandisse, kohustades kostjat tasuma hagejale hüvitist summas 19 488,20 eurot. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-39-17 p-s 13 rõhutanud, et kohus saab lõpetada kaasomandi selle jätmisega ühele kaasomanikule üksnes juhul, kui kaasomanik on asja omandamisest huvitatud ja nõus teisele kaasomanikule tema osa rahas välja maksma. Kostja on 13.04.2022 toimunud kohtuistungil kinnitanud, et ta on nõus teisele poolele tema osa rahas välja maksma. Eelviidatud kohtupraktikast tulenevalt ei ole vaja maksevõimet tõendada, piisab poole kinnitusest. Lisaks puudub võimalus, et omandist ilmajääv isik kaotab selle ilma hüvitist saamata- hüvitise tasumine on ainuomandi tekkimise eelduseks. Kohus leiab, et ühisomand tuleb lõpetada vastuhagis taotletud viisil, st kostja saab kinnisasja ainuomanikuks hagejale makstava hüvitise vastu. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Hageja on esile toonud, et kostja ei ole tõendanud, et kinnistu oleks kostja elukohaks. Kostja elukohaks on tegelikult Xxxx (kd I, tl 177). Kohus selgitab, et elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas (TsÜS § 14 lg 2). Mis puudutab hageja poolt esitatud rahvastikuregistri väljavõtet kostja elukoha osas, siis kohus selgitab, et rahvastikuregistrisse kantud elukoha aadress saab olla üks tõend isiku elukoha kohta, kuid tegemist ei ole TsÜS § 14 lg 1 mõttes elukohaga. Lisaks on kostja esile toonud, et kinnisasjal elab praegu alaliselt poolte ühine täiskasvanud poeg. Kostja viibib seal aeg-ajalt ajutiselt, aga see ei tähenda seda, et tal ei ole seal nii-öelda alalist majapidamist ja selle elukohaga ei oleks pidevat jooksvat seost. See on ka põhjus, miks seda ainuomandisse on taotletud. Eeltoodust tuleneb, et kostjal on käesoleval juhul kinnistuga tugev emotsionaalne seos, kuna kinnistul asuv elamu on kostja (ja tema pere) elukohaks, vaatamata sellele, et kostja viibib käesoleval ajal kinnisasjal aeg-ajalt. Vaieldamatult kaalub kostja huvi säilitada oma kodu omand üles mistahes hageja muud huvid. Seega kõigele eelnenule tuginedes on õiglane jätta kinnistu ainuomand kostjale. Sel viisil ühisomandi lõpetamine on õiglane. Hageja huvid nimetatud viisil ühisomandi lõpetamisel kahjustatud ei saa. Menetluses on ka hageja nõue lõpetada ühisomand avalikul enampakkumisel. Kohtupraktikast tuleneb, et avalik enampakkumine on põhjendatud eelkõige siis, kui kaasomanikud soovivad küll kaasomandit lõpetada, kuid kumbki kaasomanik ei soovi saada kinnisasja ainuomanikuks. Hageja ei soovi ainuomanikuks saada, tal puudub kinnistuga seonduvalt emotsionaalne side. Hageja soovib üksnes vabaneda mistahes seotusest kinnistuga ning kohtu poolt valitud viis seda võimaldab. Omandikaotuse korvab makstav hüvitis. Kuivõrd käesoleval juhul on olemas ühisomanik, kes soovib ainuomanikuks saada, siis tuleb eelistada just sellist ühisomandi lõpetamise viisi. Lisaks ei ole hageja esile toonud kaalukaid asjaolusid, mis õigustaks ühisomandi lõpetamist hageja taotletud viisil, s.o kinnisasja võõrandamisega avalikul enampakkumisel. 7
3. Kaasomandi lõpetamine kohtus on materiaalõiguslikult TsÜS § 68 lg 5 alusel kaasomanike kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste asendamine. Seega asendab kaasomandit lõpetav kohtulahend kaasomanike kokkulepet kaasomandi lõpetamise kohta (vt Riigikohtu 29.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-13 p 12). Eeltoodu kehtib ka ühisomandi lõpetamise kohta. Kostja on palunud kohtul asendada ka hageja tahteavaldus kinnistu omandiõiguse üleandmiseks kostjale. AÕS § 641 kohaselt kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Vastavalt kinnistusraamatuseadus § 341 lg 1 kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 68 lg 5 kohaselt kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Vaidlust ei ole, et ühisomanik peab saama rahalise hüvitise võimalikult samaaegselt omandi kaotusega (vt Riigikohtu 09.02.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 9). Võlaõigusseadus (VÕS) § 111 lg 1 alusel kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. VÕS § 111 lg 7 kohaselt, kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik sama sätte lg 1 alusel keeldub, kohaldatakse asja lahendamisel VÕS § 110 lg-s 5 sätestatut. VÕS § 110 lg 5 kohaselt kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest käesoleva paragrahvi alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse. Kuna hageja peaks vastavad tahteavaldused kinnistu ühisomandi üleandmiseks kostjale andma vaid juhul, kui kostja on talle maksnud hüvitise ühisomandi osa kaotuse eest, siis on põhjendatud kohtuotsuses hageja tahteavalduste andmise sidumine ühisomandi üleandmiseks ja omaniku kande muutmiseks kostjalt raha saamisega. Eeltoodut taotles ka kostja enda 14.03.2022 menetlusdokumendis. Kohus määrab hageja tahteavalduste andmise sõltuvaks hüvitise saamisest, sest hagejale peab olema tagatud hüvitise saamine võimalikult samaaegselt omandi kaotusega.
4. Pooled vaidlevad kinnisasja turuväärtuse üle. Kaasomanikule, kes jääb kaasomandi osast ilma, tuleb AÕS § 77 lg 2 alusel tagada kohene ja õiglane täielik rahaline hüvitis. Selleks tuleb üldjuhul hinnata kaasomandis oleva asja väärtust tervikuna ja sellest lähtuvalt arvestada tema mõttelise osa suuruse alusel välja kaasomaniku osa rahas. Lähtuda tuleb seejuures kaasomandis oleva asja kui terviku, mitte nt ainuüksi mõttelise osa, harilikust väärtusest (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.10.
5. a otsus nr 3-2-1-102-05, p 16). Kostja on seisukohal, et kinnisasja väärtuseks on LVM Kinnisvara hindamisakti nr 1833-21RA kohaselt 74 000 eurot (seisuga 03.08.2021) (kd I, tl 53-71). 8 Hageja oli seisukohal, et kostja hindamisakti hind väga kaheldav, sest kui lähtuda eeldusest, et soodsaim ruutmeetri hind on 4,54 eurot, kujuneks vaidlusaluse kinnisasja väärtuseks 115 497,60 eurot (4,54 eurot/m2 x 28 440 m2). Eeltoodu tõendamiseks esitas hageja 28.12.2021 ka kostja tellitud müügikuulutuse hinnaga 200 000 eurot kinnisvaraportaalis www.kv.ee (kd I, tl 123-124, pöördel), maaklerettevõte Tina KVB OÜ äriregistri väljavõtte (kd I, tl 125, pöördel) ja väljavõtte kinnisvaraportaalist www.kv.ee Lääne-Harju vallas olevatest kinnistu müügikuulutustest (kd I, tl 126). 03.02.2022 kohtunõudes selgitas kohus hagejale, et juhul, kui hageja ei nõustu kostja poolt tõendatud kinnisasja turuväärtusega, tuleb hagejal tõendada, et vara väärtus on kõrgem. 25.02.2022 esitas hageja vaidlusaluse kinnisasja suhtes koostatud hindamisakti. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kooskõlas

§ 238

lõikega 5 asja lahendamisel arvestamata hageja poolt 28.12.2021 esitatud tõenditega. Hageja hindab vara väärtuseks Pindi Kinnisvara hindamisakti nr 220225-39012 kohaselt 154 000 eurot (seisuga 25.02.2022) (kd I, tl 154-174). Kostja on esitanud hageja hinnangu vastuväited, mille kohaselt leiab kostja, et hageja esitatud hindamisakt ei ole usaldusväärne. Hageja poolt esitatud hindamisakti esiletoodud hind ületab kostja poolt kostja hindamisaktis toodud hinda rohkem kui kahekordselt ja seda olukorras, kus hindamisaktide koostamise ajaline vahe on vaid ca 6,5 kuud. Lisaks on nähtuvalt hageja poolt esitatud hindamisaktist kinnisasjal asuva elamu ülevaatus teostatud sellega täpsemalt tutvumata ja üle vaatamata. Kostja on seisukohal, et hageja poolt tellitud eksperthinnang ei ole koostatud sõltumatu eksperdi poolt ning on teadlikult kallutatud hageja kasuks. Nimelt sõltub kinnistu turuväärtusest hagejale makstava rahalise hüvitise suurus. Kohus märgib, et poolte poolt esitatud hinnangud on koostatud kutsetunnistust omavate hindajate poolt. Sõltumata asjaolust, et vastavate hinnangute andjad ei ole riiklikult tunnustatud eksperdid, ei tähenda see, et tegemist oleks asjatundmatute või ebapädevate hinnangutega. Niisamuti puudub kohtul alus eeldada, et hageja poolt tellitud eksperthinnang oleks teadlikult kallutatud hageja kasuks. Tegemist on kinnisvara turuväärtuse hindamisele spetsialiseerunud isikutega, kes on oma ala akrediteeritud spetsialistid. Kohtul puudub alus vastavate hindajate pädevuses kahelda. Kohus leiab, et vaidlusaluse kinnisasja turuväärtuse kindlakstegemisel tuleb lähtuda hageja hinnangust, kuivõrd see kajastab asja väärtust võimalikult lähedaselt ühisomandi lõpetamise hetkele. Ühisomanik peab saama rahalise hüvitise võimalikult samaaegselt omandi kaotusega (vt Riigikohtu 09.02.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05, p 9). Mis puudutab kostja väidet, et hageja poolt valitud hindajad ei käinud kinnisasjal asuvas majas sees, siis kohus nõustub hageja seisukohaga, et see ei oma tähtsust, kuivõrd hageja poolt valitud hindajad tuginesid maja seisukorra ja sisustuse hindamisel kostja esitatud hindamisaktis kirjeldatule. Kui kostja seab kahtluse alla hageja hindajate poolt koostatud hinnangu objektiivsuse hindajate majja mittepääsemisega, siis sellega seab ta kahtluse alla ka enda hindaja hinnangu, kuivõrd hageja hindaja hinnang majas sees olevale seisukorrale rajaneb kostja väidetavalt usaldusväärsemale ja objektiivsemale hinnangule. Kohus märgib, et vaidlusaluse kinnisasja koosseisu kuulub hoonestatud kinnisasi (Xxxx, katastritunnus xxxx) ja hoonestamata kinnisasi (Xxxx, katastritunnus (Xxxx, katastritunnus xxxx). Hindamisaktides toodud hindade erinevuse osas selgitab kohus, et mõlemast hindamisaktist nähtub, et hindajad on kasutanud vaidlusaluse kinnisasja turuväärtuse kindlakstegemiseks võrdlusmeetodit. Kostja poolt esitatud hindamisaktis on esile toodud 9 hindajale teadaolevad hinnatava varaga sarnasemate kinnistute müügitehingud oktoober 202031.07.2021 Lääne-Harju ja Saue vallas (võrreldavate tehingute hinnad on 55 000 eurot, 55 000 eurot, 77 000 eurot, 115 000 eurot, 67 000 eurot). Võttes arvesse keskmisi tehinguhindasid, kohandamise tulemusena saadud tulemust, hetke pakkumishindasid, positiivseid ja negatiivseid tegureid, on kostja poolt valitud hindajad hinnanud hinnatava vara turuväärtuseks ca 74 000 eurot (hoonestatud kinnistu nr xxxx). Hageja poolt esitatud hindamisaktis on võrdlusinformatsioonina analüüsitud Pindi Kinnisvara OÜ andmebaasi tehinguid Lääne-Harju vallas ja Saue vallas (võrreldavate tehingute hinnad on 170 000 eurot, 160 000 eurot, 160 000 eurot, 150 000 eurot, 140 000 eurot, 148 000 eurot ja 135 000 eurot). Hinnatava vara väärtuseks on hageja hindamisakti kohaselt 124 000 eurot. Xxxx hoonestamata kinnistu turuväärtuseks on 30 000 eurot (võrreldavate tehingute hinnad on 39 000 eurot, 32 000 eurot, 29 900 eurot, 27 500 eurot, 27 000 eurot, 26 000 eurot ja 26 000 eurot). Hinnatava vara, hoonestatud kinnisasja aadressil Xxxx, mille koosseisu kuulub elumaja suletud netopinnaga 123,6 m2 ja hoonestamata kinnisasja aadressil Xxxx, turuväärtus kokku väärtuse kuupäeva seisuga on 154 000 eurot. Eeltoodust tuleneb, et põhjus, miks hageja poolt esitatud hindamisaktis toodud turuväärtus on kõrgem, on seotud kinnisvara üldise hinnatõusuga (vaatamata üleilmsele pandeemiale) ja võrreldavate tehingute kõrgematele hindadele. Kohus, tuginedes hageja eksperthinnangule ja asjaolule, et saadud tulemuse täpsuseks on hinnatud + / -10 %, leiab, et vaidlusaluse kinnisasja harilik väärtus on 138 600 eurot (154 000 eurot – 10 %). Hageja omandiosa väärtus on 69 300 eurot (138 600 / 2). 15. Kostja on taotlenud enda lahusvara arvelt kinnisasja soetamiseks ja remontimiseks tehtud kulutuste arvestamist ühisvara eest tasutava hüvitise suuruse määramisel. Kostja selgituste kohaselt müüs ta 15.02.2001 274 000 krooni ehk 17 511,80 euro eest korteri aadressil Xxxx (kd I, tl 51), millest laekunud raha eest tegi 2001. aasta septembris Xxxx talu eest sissemakse summas 217 128,55 krooni ehk 13 877 eurot (kd I, tl 52) ning ülejäänud raha eest tegi majas remonti. Eeltoodust tulenevalt taotleb kostja hüvitise summa määramist järgmiselt: kinnisasja väärtus 74 000 eurot : 2 = 37 000 eurot – Xxxx korteri müügist saadud tulu 17 511 eurot (274 000 krooni) = 19 488,20 eurot. Hageja hinnangul ei ole kostja tõendanud ühisvara soetamist osaliselt oma isiklike vahendite eest ning oma vahendite kulul remonttööde teostamist. PKS § 34 lg 2 kohaselt juhul, kui abikaasa kasutab oma lahusvara ühisvara huvides, võib ta nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel. Riigikohtu lahendi nr 2-14-18828 punkti 22.1 kohaselt ei tule PKS § 34 lg-t 2 mõista selliselt, et lahusvara ühisvara huvides kasutanud abikaasa saaks n.-ö mehaaniliselt nõuda ühisvara huvides kasutatud lahusvara hüvitamist ühisvara arvel. Kohus on tsiviilasja menetluses kostjale korduvalt (08.09.2021, 13.10.2021, 02.11.2021) selgitanud, et lahusvara arvelt ühisvaraks olevale kinnisasjale kulutuste tegemist tuleb tõendada. Kostja on esitanud kohtule tõenditena arhiivist väljavõtteid (kd I, tl 49-50; kd I, tl 9298; kd I, tl 105; kd I, tl 106-115, pöördel), millest nähtuvad aastatel 1985-2001 järjestikku elukohad ja sissekirjutused aadressidel Xxxx ja Xxxx, samuti Xxxx korteri omandamine ja müük, kuid esitatud tõendid ei tõenda, et tegemist oleks olnud kostjale kuuluva varaga. Kohus on seisukohal, et kostja ei ole kohtule tõendanud ühisvaraks olevale kinnisasjale lahusvara arvelt kulutuste tegemist summas 17 511 eurot. 16. Kohus jätab hageja esitatud hagi rahuldamata. Kohus rahuldab osaliselt kostja esitatud vastuhagi ning lõpetab poolte ühisomandi kinnistule, mille registriosa nr on xxxx, viisil, mille 10 kohaselt jääb kinnistu kostja ainuomandisse. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise omandikaotuse eest summas 69 300 eurot. Kohus kohustab hagejat andma nõusoleku kinnisasja ühisomandi lõpetamiseks, ühisomandiosa üleandmiseks vajaliku asjaõiguslepingu sõlmimiseks ning kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna kostja sisse kandmiseks eeldusel, et kostja on tasunud eelnimetatud hüvitise. Kohus asendab hageja nõusoleku käesoleva kohtuotsusega. 17. Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus

§ 122

lg 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hind hagihind.

§ 132

lg 4 punkti 5 kohaselt loetakse hagihinna tähenduses mittevaraliseks ka ühisvara jagamise nõue.

§ 132lg-s 4 sätestatud mittevaralise nõude puhul loetakse, et hagihind on 3500 eurot.

Kohus märgib, et nõue- tuvastada vajaliku omanikukande tegemiseks kostja tahteavalduse andmise kohustus ning lugeda see tahteavaldus kohtuotsusega asendatuks- on mittevaraline nõue, mille hind on

§ 132

lg 1 alusel 3500 eurot (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend nr 3-2-1-74-16, punkt 24.3.).

§ 134

lg 1 esimese lause kohaselt liidetakse hagihinda arvutades ühes hagis sisalduvad nõuded. Seega on hagihind 3500 eurot ja vastuhagi hind 7000 eurot (3500 + 3500). Menetluskulude jaotus 18.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 164

on erinormiks, reguleerides menetluskulude jaotust hagilises perekonnaasjas.

§ 164

lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise.

§ 164

lg-st 2 tulenevalt võib kohus jagada kulud erinevalt selle paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemäära ühe abikaasa olulisi vajadusi.

§ 164lg 2 näol on tegemist diskretsiooninormiga.

Seega on kohtul võimalus ja ka kohustus kaaluda igal konkreetsel juhul, kuidas menetluskulusid jaotada. Kuna käesoleva vaidluse puhul oli tegemist ühisvara jagamise nõudega- seega hagilise abieluasjaga-, ning eelduslikult on ühisvara jagamine mõlema poole huvides, tuleb menetluskulud jagada lähtuvalt

§-st 164. Kuna asjas ei nähtu kohtu arvates mõistlikke põhjendusi, miks tuleks kulud jagada erinevalt

§ 164

lg-s 1 sätestatust, tuleb hageja kantud menetluskulud jätta hageja enda kanda ja kostja menetluskulud kostja enda kanda. Kuna kohus jätab poolte kantud menetluskulud poolte endi kanda, puudub vajadus kohtuotsuses menetluskulude suurust rahaliselt kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Anu Vismann Kohtunik 11