← Eesti

2-22-998/44

Obsah (9)§ 9§ 11§ 76§ 82§ 100§ 101§ 113§ 396§ 8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Tallinn Kohtumaja Kohtuniku nimi Mai Grauberg Otsuse avalikult teatavaks 01.02.2023, tsiviilkantselei kaudu tegemise aeg ja koht Tsiviilas

) § 8 lg 1 järgi on leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma ning lg 2 järgi on leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Leping sõlmitakse vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel

§ 9

lg 1 järgi ning

§ 11

lg 1, 4 järgi võidakse leping sõlmida kirjalikult, mis tähendab, et lepingu pooled on lepingule alla kirjutanud.

§ 76

lg 1 järgi tuleb kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, lg 3 järgi loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine kohustuste täitmata jätmine, osaline täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, viivist

§ 101

lg 1 p 1, 6 ja § 108 lg 1 järgi.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 396

lg 1 järgi on laenuleping leping, millega üks pool annab teisele laenu ja teine pool kohustub selle tagastama. Hageja esitas kohtule hageja poolt 25.01.2021 kl 20:58 digitaalselt allkirjastatud ja kostja poolt 25.01.2021 kl 20:59 digitaalselt allkirjastatud laenulepingu (hagi lisa 1). Kostja taotluse alusel kogus kohus tõendeid Elisa Eesti AS-lt, Telia Eesti AS-lt, Tele2 Eesti AS-lt, AS-ilt TV Play Baltics IP-aadressi kohta, millelt tehti järgmine toiming: 25.01.2021.a. kell 20.58 X´i digiallkiri ja kell 20.59 Y´e digiallkiri laenulepingule ning kohus palus teatada, kes oli selle IP-aadressi omanik (dok 26, 13.10.22). Kohtule esitatud viidatud äriühingute vastustest ei nähtu, kellele see 3

(6)aadress on kuulunud ja andmeid ei ole võimalik kindlaks teha (Telia Eesti AS vastus 18.10.22, Tele2 Eesti AS 19.10.22, Elisa Eesti AS 20.10.22 vastus, AS TVPlayBaltics vastus 24.10.22). Hageja esitas 18.11.22 vastusega koos e-kirjavahetuse RIA-ga ja sellest nähtuvalt ei ole piisavalt andmeid selle kohta, kas ESTEID tähendab id-kaardiga allakirjutamist (10.05.22 vastus) ning see võib tähendada nii id-kaardi kui ka mobiili- id -ga alla kirjutamist. Kostja taotluse alusel kogutud eeltoodud tõendeid ning hageja poolt 18.11.22 esitatud tõendeid kogumis hinnates, asub kohus järeldusele, et asjas ei ole tõendeid, mis kinnitaks kostja väiteid, et tema id-mobiili või idkaardi pin-koode oleks kasutanud hageja ja sõlminud kostja asemel vaidlusaluse laenulepingu. Seega on tõendamata kostja, et hageja kasutas kostjale kuuluvaid id-mobiili või id-kaardi pinkoode ja sõlmis ilma kostja tahteavalduseta kostja nimel lepingu hagejaga. Kuna vaidlusalusel lepingul on kostja isikut identifitseeriv digitaalne allkiri ning hagejat identifitseeriv digitaalne allkiri, siis on leping alla kirjutatutud poolte poolt ja nende vahel on vahetatud tahteavaldused, mille tulemusel on sõlmitud 25.01.2021 leping kooskõlas

§ 8lg 1, § 9 lg 1, § 11 lg 1, 4.

Tegemist on elektrooniliselt sõlmitud kirjaliku lepinguga ning kostja väited, et need on allkirjastatud väikse ajavahega, ei oma tähendust. Ka ei oma tähtsust kostja väide, et see on ühes eksemplaris, sest tegemist on elektroonilise dokumendiga. Kostja esitas kohtule väljavõtted enda haigusloost (vastuse lisa 3, vt zip), kuid neist ei nähtu, et 25.01.2021 oleks kostja viibinud raviasutuses või oleks olnud seisundis, mis ei võimaldanud lepingule alla kirjutada või oma tahtest aru saada. Kohtule esitatud laenulepingu p -st 1.1 nähtuvalt on kostja saanud 24.08.2020 - 26.01.2021 hagejalt laenu 10700 €, millest osa (kokku 9700) on saanud pangaülekandega ja 1000 € sularahas. Laenulepingu lisa 1 on pooled digitaalselt allkirjastanud 30.04.21 ja selle järgi lugesid pooled 30.04.21 seisuga laenuvõlaks 10925 €. Kostja esitatud enda haigusloo väljavõtteist (vastuse lisa 3, vt zip) ei nähtu, et 30.04.21 oleks kostja viibinud raviasutuses või oleks olnud seisundis, mis ei võimaldanud tal lepingu muudatusele alla kirjutada või oma tahtest aru saada. Seda, et kostjale on osaliselt laen panga ülekannetega antud, kinnitab hageja enda poolt kohtule esitatud hageja Swedbank pangakonto väljavõte (hagi lisa 2) perioodist 24.08.2020-26.01.

  1. Laenu saamist ja selle suurust kinnitab ka kostja enda allkiri laenulepingul ja lepingu lisal
  2. Vastavalt laenulepingu p -le 2.1 oli laenu tagastamise tähtaeg 31.12.
  3. Kostja väited, et ta pole lepingut saanud, ei tähenda, et ta pole lepingule alla kirjutanud. Peale selle on hageja tõendanud kohtule esitatud hagi lisaga 7 ehk väljavõttega e- kirjavahetusest, et ta on saatnud kostjale 21.01.21 lepingu ja 30.04.21 lepingu lisa
  4. Hageja ja kostja vahelisest Messengeri vestlusest 27.01.21 ja (hagi lisa 8) nähtub, et kostja on ise kirjutanud, et poolte vahel on leping ja et hagejal ei ole vaja muretseda. Kostja vastuse lisast 1 (zip) nähtub e-posti väljavõte, kirjavahetused, kuid asjas tähtsust omavaid asjaolusid ei tõenda. Nimelt nähtub, et pooled ja kostja on pidanud erinevate isikute e -kirjavahetust, kuid mitte enamat. Kostja vastusega koos esitatud Messengeri vestlusest hagejaga nähtub, et hageja on nõudnud kostjalt võla tasumist, mida kostja pole kordagi eitanud (lisa 4, zip). Kostja on nõudnud lepingu koopiat ja nagu kohus tuvastas, oli hageja selle saatnud kostjale 27.01.21 ja lisa 1 oli saatnud kostjale 30.04.
  5. Seega ei võimalda kostja esitatud sõnumivestlus järeldada, et kostja ei tea laenulepingust midagi või seda poleks sõlmitud. Kostja ei ole tõendanud, et poolte vahel oleks tegemist muude õiguste ja kohustustega, mitte laenusuhtega, ja millest tulenevaid kohustusi ei ole tal hageja ees. 4

(6)Nii asub kohus laenulepingu ja selle lisa 1 sisu ning poolt allkirju hinnates järeldusele, et pooled sõlmisid 25.01.21 tähtajalise laenulepingu, mille kohaselt sai kostja hagejalt laenu ja võlgnes 30.04.21 lepingu lisa 1 järgi hagejale kokku 10925 €, mis tuli kostjal lepingu p 2.1 järgi tagasi maksta 31.12.21. Nii on poolte vahel sõlmitud tähtajaline laenuleping

§ 396lg 1 järgi.

Lepingu p 2.2. järgi on kostjal kohustus laen tagastada hageja kontole XXXXXXXXXXXXXX, mis on täitmise tingimus

§ 76lg 1, 3 mõttes.

Seega pidi kostja tagastama laenu just sellele kontole. Lepingu lisa 1 järgi võlgnes kostja hagejale 30.04.21 10925 €. Kostja esitas enda konto väljavõtted (vastuse lisa 2, zip), millest nähtuvalt on kostja maksnud hagejale pärast 30.04.21 raha laenulepingu p -s 2.2 märgitud hageja kontole XXXXXXXXXXXXXX 15 € 14.05.21, 30 € 22.07.21, 25 € 13.06.21 €, 400 €, 03.09.21 kokku 495 €, mis ühtib hageja poolt hagiavalduses märgituga. Kostja poolt muud maksed ei ole tehtud laenulepingu p -s 2.2 märgitud kontole. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks maksnud lepingu p 2.2 märgitud kontole rohkem kui 495 €. Kostja on ise märkinud, et pooled elasid enne koos ning hageja on väitnud, et muudele tema kontole tehtud maksed ei ole seotud laenuga ega selle tagasimaksega. Seega on kostja täitnud laenulepingut

§ 76

lg 1, 3 järgi vaid 495 € ulatuses ning ülejäänud maksed, mis kostja on teinud hageja muudele kontodele, ei ole makstud vaidlusaluse lepingujärgse laenu katteks. Seega on põhjendatud ja tõendatud hageja väited, et kostja on veel hagejale võlgu vaidlusaluse laenulepingu järgi 10430 € ning kostja vastupidised väited on tõendamata. Kuivõrd lepingus oli kokku lepitud laenu tagastamise aeg

§ 82

lg 1 järgi 31.12.2021 ja kostja pole tõendanud, et ta oleks ülejäänud laenu 10430 tähtaegselt tagastanud, siis on ta rikkunud lepingust ja

§ 396

lg 1 tulenevat laenu tagastamise kohustust ja on viivituses

§ 100mõttes.

Viivise arvestust kui sellist ei ole kostja sisuliselt vaidlustanud. Eeltoodu alusel on hagejal õigus nõuda

§ 8

lg 2, § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1, 6, § 108 lg 1, § 396 lg 1, § 113 lg 1 järgi võlgnetava laenu tagastamist ja viivist laenulepingus nimetatud määras ehk 0,066 % päevas võlgnetavalt laenult. Hagi esitamise aja seisuga 20.01.22 on viivis võlalt vastavalt 137,68 €. Kooskõlas TsMS § 367 on hagejal õigus nõuda võlalt viivist alates kohtuotsuse jõustumise päevast põhivõlalt 0,066% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Hageja primaarsel alusel esitatud nõue on tõendatud, põhjendatud ja kuulub rahuldamisele ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista võlga 10430 €, viivised 137,68 € ja alates kohtuotsuse jõustumise päevast võlgnetavalt põhivõlalt viivist 0,066% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Kuna hageja primaarsel alusel esitatud nõue kuulub rahuldamisele, jääb alternatiivsel alusel nõue 10430 euro väljamõistmiseks rahuldamata ja kohus ei pea seda põhjendama. Kohtul ei ole vaja sisuliselt hinnata hageja esitatud nõudekirja kostjale, kostja vastust sellele, sest kostja ei ole vaidlustanud nõudekirja saamist (hagi lisa 5, 6). Menetluskulud TsMS § 162 lg 1, 2 sätestab, et menetluskulud jäävad selle poole kanda, kelle kahjuks on tehtud otsus. TsMS § 162 lg 4 sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hageja esitas primaarsel alusel (lepingust tuleneva) nõude ning kostja vastuväidete järgselt esitas juhuks, kui kohus leiab, et leping pole tõendatud, 5

(6)alternatiivsel alusel nõude alusetu rikastumise õiguse järgi. Kohus rahuldas hageja nõude primaarsel alusel täies ulatuses ja muul alusel esitatud nõue jäi seetõttu rahuldamata. Seega oleks äärmiselt ebaõiglane jaotada menetluskulusid teisiti ning seega tuleb jätta poolte menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel täies ulatuses kostja kanda. Kohus andis kostjale menetlusabi riigi õigusabi korras (määrus 24.08.22) ilma, et kostjal oleks kohustus see riigile hüvitada. Kohtul ei ole andmeid selle seisukoha muutmiseks TsMS § 189 lg 1 järgi. Nii jäävad kostja riigiõigusabikulud riigi kanda TsMS § 180 lg 1 p 3 järgi. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2, lg 2). /digitaalne allkiri/ Kohtunik 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.