Obsah (8)

§ 30§ 108§ 82§ 8§ 100§ 396§ 9§ 29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 08.04.2021 Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-19205 Tsiviilasi A. F. hagi J. B.i

§ 30alusel.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja väitel pole ta kunagi hagejalt raha laenanud, vaid hageja ja kostja leppisid kokku, et investeerivad raha Venemaa metsapuidu ärisse. Kostja andis raha edasi kolmandale isikule. Äri ei osutunud kasumlikuks ja raha ta tagasi ei saanud. Hageja soovis septembris 2018, et kostja allkirjastaks mingi lepingu, mida kostja keeldus allkirjastamast. Kostja pole hagile lisatud 06.09.2018 lepingut allkirjastanud ja leiab, et tegemist on võltsitud dokumendiga. Kostja väitel kinnitab dokumendi ebaehtsust asjaolu, et kui hageja nõudis inkasso kaudu võlgnevuse maksmist novembris 2019, siis ei tuginenud ta väidetavale 06.09.2018 lepingule, vaid üksnes rahaülekannetele. Seda kinnitas ka Evict Group OÜ telefoni teel.
2. 23.09.2020 kohtuistungil selgitas kostja, et pooltel oli plaan koos investeerida ärisse raha ning kasumi pidi pooleks jagama. Nad kaotasid kogu raha ja olid veel suuremas miinuses. Allkirjastatud lepingut nägi kostja alles kohtumenetluses. Eelplaanil/projektil on tõesti kostja allkiri aga ta pani sinna lihtsalt kuupäeva ja allkirja. 08.07 koostatud äriplaanil on planeeritav kulu, mingit võlga ei olnud. Seal on lahti kirjutatud millised summad lähevad seadmete soetamiseks.
3. Asjaolu, et ülekanded ei olnud laenuks tõendab hageja isiklik investeerimiskoha külastus Venemaa Föderatsiooni Roslavi linnas. Kui hageja oleks üksnes raha laenanud siis ei oleks ta investeerimiskohaga tutvuma läinud. Hageja tegi esimese ülekande Venemaal 28.
4. Pooled tulid koos tagasi Eestisse. Hageja saatis 30.06.2016 e-kirjaga kulude plaani kus on kavandatud kulud ja võimalik kasum selgelt näidatud. Pooled kohtusid 08.07.2016 projekti ja plaanide korrigeerimiseks. Kostja allkirjastas 08.07.2016 plaani ilma võlata ja summadeta. 2
5. Kostja leiab, et hagi ei saa rahuldada

§ 30alusel.

Ekspertiis kinnitas, et kostja ei allkirjastanud kokkulepet. Kohtueelset kokkulepet ei märgitud inkassoettevõttele Evict Group OÜ. See tõendab, et kohtueelset kokkulepet ei ole kunagi olnud. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus jätab hagiavalduse rahuldamata.
2. Kohus tuvastab järgmised asja lahendamisel õiguslikku tähendust omavad asjaolud. Hageja kandis
3. aastal kostja pangakontole 15 800 eurot järgmiselt: 28.06.2016 200 eurot selgitusega „on trust for month“; 01.07.2016 2100 eurot selgitusega „võlg kolm kuud“; 11.07.2016 9500 eurot selgitusega „võlg 6 kuud“; 15.08.2016 3000 eurot selgitusega „võlg 3 kuud“ ning 09.09.2016 1000 eurot selgitusega „on trust for 3 month“ (I kd, tl 5-6). Hageja loovutas võla kostja vastu OÜ-le Evict Grupp. Evict Grupp OÜ loovutas 29.10.2019 nõudeõiguse kostja vastu tagasi hagejale (I kd, tl 14). Ekspertiisiakt nr 20E-DK0020 kohaselt ei ole võimalik määrata, kas A. F. ja J. B.i vahel 06.09.2018 sõlmitud kokkuleppes 01/18 J. B.i nimel antud allkirja on kirjutanud J. B.. Samuti ei ole ekspertiisiakti kohaselt võimalik määrata, kas dokumendile „hagilisa 4“, dateeritud
4. juuli ja dokumendile „hagilisa 5“, dateeritud 06.09.2018 on alla kirjutanud sama isik (I kd, tl 107-109).
5. Käesoleva vaidluse lahendamiseks tuleb selgeks teha, millisel õiguslikul alusel hageja 15 800 eurot kostjale üle kandis. Kohus täitis 23.09.2020 toimunud kohtuistungil selgituskohustust ning selgitas pooltele tõendamiskoormist (I kd, tl 131-132). Kohus täitis 11.01.2021 määrusega täiendavalt selgitamiskohustust (II kd, tl 17-17 pöördel).
6. Hageja põhinõue kostja vastu 15 800 eurot võiks kuuluda rahuldamisele

§ 108

lg 1 alusel, mille kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.

§ 82

kohaselt juhul, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 8

lg 2 järgi on leping täitmiseks kohustuslik.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. 13. Hagiavalduses toodud asjaoludel raha saamiseks pidi hageja esmalt tõendama, et tema ja kostja vahel sõlmiti laenuleping. Kostjal oli kohustus tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada, so tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud või ei olnud tegemist laenuga. Hageja esitatud asjaoludel võisid pooled olla sõlminud laenulepingu

§ 396lg 1 mõttes.

Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga (

§ 396lg 1).

Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna (

§ 396lg 2).

1. Hageja tugineb asjaolule, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping ning asjaolule, et laenulepingu kirjalikuks vormistamiseks andis kostja 06.09.2018 võlakirja (I kd, tl 10-10 pöördel). Hageja intressinõue tugineb samuti 06.09.2018 kokkuleppele. Kostja on seisukohal, et tegemist ei ole laenuga ning kostja ei ole hagile lisatud 06.09.2018 lepingut allkirjastanud. Seega pidi hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama (vt RKTKo 3-2-1-146-13, p 25). Kuna kostja väitis, et tema ei ole 06.09.2018 lepingule alla kirjutanud, siis on tegemist dokumendi ehtsuse vaidlustamisega TsMS § 277 mõttes. Kuigi hagejal tuli ümber lükata kostja vastuväited, et tema ei ole lepingut allkirjastanud, esitas ekspertiisi taotluse kostja. Kohtule esitatud ekspertiisiakti nr 20E-DK0020 kohaselt ei ole võimalik määrata, kas A. F. ja J. B.i vahel 06.09.2018 sõlmitud kokkuleppes 01/18 J. B.i nimel antud allkirja on kirjutanud J. B.. Samuti ei ole ekspertiisiakti kohaselt võimalik määrata, kas dokumendile „hagilisa 4“, 3 dateeritud
2. juuli ja dokumendile „hagilisa 5“, dateeritud 06.09.2018 on alla kirjutanud sama isik (I kd, tl 107-109). Kuna ekspertiisiga ei tuvastatud, et nimetatud kokkuleppe on allkirjastanud kostja, siis ei ole poolte vahel kehtivat kokkulepet. Eeltoodust tulenevalt ei saa hageja esitada nõuet nimetatud kokkuleppe alusel. Seega ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid kokkuleppe ning tuleb lähtuda algsest laenusuhtest, so hageja poolt kostjale tehtud ülekannetest.
3. Kohus analüüsib kas poolte vahel on laenusuhe.

§ 9

lg 1 järgi sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Tahteavalduse võib teha sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. TsÜS § 77 lg 1 alusel võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Laenulepingu sõlmimiseks ei näe seadus ette kohustuslikke vorminõudeid. Järelikult tuleb selline leping lugeda sõlmituks, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

§ 29

lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Milline oli lepingupoolte ühine tegelik tahe, peab tõendama pool, kes sellele tugineb.

1. Kohtule esitatud pangakonto väljavõttega on tõendatud, et hageja kandis kostja arvelduskontole perioodil 28.06.2016 kuni 09.09.2016 kokku 15 800 eurot (I kd, tl 5-6). Kostja nimetatut ei vaidlusta ning kinnitas 23.09.2020 toimunud kohtuistungil, et on nimetatud summad kätte saanud (I kd, tl 129 pöördel). Kohus leiab, et hageja poolt kostjale tehtud ülekandeid summas 15 800 tuleb käsitleda laenuna. Hageja kandis kostja arvelduskontole 28.06.2016 200 eurot selgitusega „on trust for month“; 01.07.2016 2100 eurot selgitusega „võlg kolm kuud“; 11.07.2016 9500 eurot selgitusega „võlg 6 kuud“; 15.08.2016 3000 eurot selgitusega „võlg 3 kuud“ ning 09.09.2016 1000 eurot selgitusega „on trust for 3 month“ (I kd, tl 5-6). „On trust for“ tähendab tõlkes krediidiks. Seletava sõnaraamatu kohaselt on krediit võlgu antav raha, laen (vt https://www.eki.ee). Seega oli poolte tahe sõlmida nimetatud summade osas laenuleping. Tahe laenu anda ja laenu saada on tõendatud ka hageja esitatud ekirjaga (I kd, tl 7). Samuti nähtub kostja poolt esitatud sama e-kirja vandetõlkest, et summad on esitatud krediidina (I kd, tl 190).
2. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud enda väidet, et hageja poolt tasutud summad oli investeering poolte ühisesse äritegevusse. Kostja poolt kohtule 04.11.2020 esitatud tõendid nimetatut ei tõenda (I kd, tl 148-199). Nimetatud tõendid tõendavad küll asjaolu, et pooled ajasid mingit ühist äri, kuid kohtu hinnangul ei tõenda kostja esitatud tõendid, et hageja poolt ülekantud summad olid käsitletavad investeeringuna. Samuti on laenu andmine tõendatud 08.07.2016 äriplaaniga (I kd, tl 9). Kostja kinnitas 23.09.2020 toimunud korraldaval kohtuistungil, et tegemist on tema allkirjaga (I kd, tl 129 pöördel). Kostja ei ole tõendanud enda väidet, et mingid summad on sinna juurde kirjutatud. Allkirja andmise kuupäevaks oli kaks ülekannet juba tehtud. Seega on tõendatud, et poolte vahel oli laenuleping 15 800 euro saamiseks.
3. Kohus analüüsib kas hageja põhinõue 15 800 eurot on muutunud sissenõutavaks. Laenu tagastamise kohustus muutub sissenõutavaks laenulepingus sätestatud ajal. Tähtajatu laenulepingu puhul muutub laenu tagasimaksmise kohustus üldjuhul sissenõutavaks laenulepingu korralise ülesütlemise korral. TsMS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Seega muutub laenu tagasimaksmise kohustus sisenõutavaks alles laenulepingu lõppemisel, milleks tähtajatu laenulepingu puhul on vajalik lepingu 4 korraline või erakorraline ülesütlemine. Hageja esindaja selgitas 23.09.2020 toimunud kohtuistungil, et tegemist oli tähtajatu laenulepinguga (I kd, tl 131 pöördel). Riigikohus on ka selgitanud, et suuliste lepingute puhul eeldatakse, et leping on tähtajatu (vt RKTKo nr 3-2-145-17, p 12). Samuti kinnitas hageja, et võlg muutus sissenõutavaks kostja poolt inkassofirma kirja kättesaamisega (I kd, tl 134-135). Kohus on seisukohal, et laenulepingu ülesütlemise teatisena ei saa käsitleda inkassofirma kirja. Laenuleping pidi olema üles öeldud enne inkassofirmale nõude üleandmist. Nimetatud kirjast endast ei nähtu ka eelnev laenulepingu ülesütlemine. Samuti ei tõenda 06.09.2018 kokkulepe kohustuse sissenõutavaks muutumist. Esiteks ei ole tegemist kehtiva kokkuleppega ning isegi kui see kehtiks, ei saa seda lugeda laenulepingu ülesütlemise teatiseks. Tähtajatu laenulepingu võib üles öelda üksnes etteteatamise ajaga. Seega ei ole hageja tõendanud, et ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu üles ja nõue ei ole muutunud sissenõutavaks.
4. Hageja märkis istungil, et nõue võiks olla põhjendatud ka võlatunnistuse regulatsiooni alusel, kuid ei soovinud nõuet ümber kvalifitseerida. 13.11.2020 menetlusdokumendis märkis hageja, et tugineb alternatiivselt ka võlatunnistuse regulatsioonile. Hageja hinnangul on hagiavalduse lisa nr 5 (06.09.2018 kokkulepe) käsitletav võlatunnistusena

§ 30mõttes, mis on iseseisev alus haginõude rahuldamiseks.

20. Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus (

§ 30

). Eristatakse konstitutiivset võlatunnistust, millega luuakse algsest kohustusest iseseisev kohustus, ning deklaratiivset võlatunnistust, millega võlgnik tunnistab juba varasema kohustuse olemasolu. Võlatunnistuse olemasolu pidi tõendama hageja, sh hagejal tuli tõendada asjaolusid, mille alusel väidab, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistuse või deklaratiivse võlatunnistusega. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud võlatunnistuse olemasolu. Kohus tuvastas eelnevalt, et nimetatud kokkulepe ei ole kehtiv ning hageja ei saa seetõttu tugineda võlatunnistusele. Seega ei saa põhinõuet rahuldada ka võlatunnistuse regulatsiooni alusel.

1. Kuna põhinõue rahuldamisele ei kuulu, ei ole vaja edasi analüüsida intressi- ega viivisenõuet.
2. Arvestades eeltoodut jätab kohus hagi rahuldamata.
3. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid ei oma kohtu hinnangul käesoleva asja lahendamisel tähtsust ja seetõttu kohus neid otsuses ei käsitlenud. MENETLUSKULUD
4. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. (TsMS § 162 lg 1). Eeltoodust tulenevalt tuleb hagimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kostja menetluskulude taotlust esitanud ei ole. Seega ei ole vaja kindlaks määrata menetluskulude rahalist suurust.
5. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 kohtuotsusega on osaliselt tühistatud Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja 08.04.2021 kohtuotsus. 5