) § 321 lg-tes 2, 3 sätestatud nõudeid ning tema tegu on kvalifitseeritud
PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna menetlustalituse teabegrupi 13.12.2022 otsusega määrati G. M. Neppole karistuseks
G. M. Neppo esitas 28.12.2022 kaebuse PPA Lõuna prefektuuri 13.12.2022 otsusele väärteoasjas nr 2780,21,010962 ja palub kohtuvälise menetleja otsuse täies ulatuses tühistada. Menetlusaluse isiku hinnangul on täielikult jäetud arvestamata G. M. Neppo korduvad selgitused õnnetuse asjaolude kohta. Õnnetust uuriv politseiametnik on algusest peale olnud eelarvamusega, et kõik elektritõukerattaga liiklejad käituvad süüdimatult ja põhjustavad ise õnnetusi. Süüdistus põhineb ainult autojuhi ütlustel (kes õnnetuse päeval menetlusaluse isikuna ülekuulamisel tunnistas, et ei märganud ratturit, hiljem tunnistajana üle kuulates väidab, et rattur kiirust ei vähendanud). Arvestades osapoolte vastukäivaid ütlusi, ei ole politsei tõe selgitamiseks välja nõudud G. M. Neppo tunnistust kinnitavat valvekaamera salvestust, mille olemasolu on fikseeritud LÕ nr 225 lisalehel. Bolti elektritõukeratastel on xxxx tn (ja mujal vanalinnas) automaatne kiiruspiirang 10 km/h. Otsuses viidatud patrullsõiduki kaameraga filmitud videolõiku ei ole samuti väärteomenetluse materjalides. Sündmuskoha vaatluse protokollile lisatud fotol „vaade xxxx tänava poolt“ on näha parkiv sõiduk, mille varju Ford ilmselt jäi, kui G. M. Neppo teed ületama asus ja millest möödasõit võis võtta kogu Fordi juhi tähelepanu ning mistõttu märkas ta menetlusalust isikut teed ületamas liiga hilja. G. M. Neppo enda sõnul liikles Tartus elades igapäevaselt peamiselt elektritõukerattaga, sealhulgas konkreetselt xxxx tänaval mitmeid kordi nädalas ja on keeruliste/ohtlike/pimedate ristmikega väga hästi kursis. Lähtudes eelnevast, menetlusalune isik leiab, et Tartu politseijaoskond on temaga toimunud liiklusõnnetuse uurimisel olnud erapoolik ja eelarvamusega elektritõukeratta juhi suhtes ning ebaobjektiivne, jätnud uurimata olulised tõendid videokaamerate salvestiste näol, mistõttu kuulub rahatrahvi määramise otsus tühistamisele. 24.01.2023 teavitas menetlusalune isik maakohut, et soovib asjas kirjalikku menetlust. PPA Lõuna prefektuur 31.01.2023 vastuses kaebusele on seisukohal, et otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks puuduvad alused ning rikkumise sooritamine on tõendamist leidnud. Tõendeid kogumis hinnates saab asuda seisukohale, et G. M. Neppo sõitis elektrilise tõukerattaga sõiduteele tee ületamise eesmärgil ning ei vähendanud piisavalt kiirust, et sõidukit õigel ajal märgata ja seisma jääda, mistõttu sõitis autole ette. Vastavalt
lgtele 2 ja 3 kergliikur võib sõiduteed ületada, kuid seda tehes ei ole kergliikuril sõiduauto suhtes eesõigust. Antud õnnetus juhtus xxxx ja xxxx tänavate ristmikul, kus on nähtavust tugevalt piirav müür, seega ei olnud autojuhil võimalik näha paremale ja tõukeratturil vasakule enne, kui nad jõudsid ristmiku vahetusse lähedusse. Sõiduauto liikus xxxx kella 22.11 ajal mööda tänavat, mis õnnetuse päeval oli poolenisti üles kaevatud ja ajutise killustikukattega kaetud. Autojuhi sõnul võis tema kiirus olla kuni 15km/h just teetööde tõttu ning kergliikurit märkas ta liiga hilja, kuna see sõitis ootamatult kõnniteelt sõiduteele ilma pidurdamata. Tõukerattur liikus mööda xxxx tänavat ning asudes ületama xxxx tänavat, jäi mootorsõiduki ette ja sai vigastada. Kuna mõlemal juhil olid võrdselt piiratud nähtavus, siis oli mõlemal ka kohustus olla ettevaatlik ja hoolas. Kummagi sõiduriista kiirust ei ole võimalik tagantjärele tuvastada ning samuti ei olnud ka kaamerasalvestist, mis asjas selgust tooks. Materjali juurde lisatud videosalvestised pärinevad patrullsõiduki pardakaamerast ja on vaid näitlik abimaterjal. Üks video näitab poolenisti üles kaevatud teeolustikku xxxx tänaval, kus liikus sõiduauto Ford ning teine video näitab politseisõiduki kohalejõudmist 2 sündmuskohale ja kinnitab fotodel nähtud õnnetusejärgset olustikku. Seega tuleb lähtuda kummagi osapoole ütlustest ja seadusest. Siinkohal on liiklusseadus pannud kergliikuri juhile kohustuse vähendada kiirust nii palju, et on võimalik ootamatu takistuse ees seisma jääda ning lisab, et kergliikuril ei ole teeületamise kohas auto suhtes eesõigust ning tee ületamine peab toimuma jalakäija tavakiirusega. Ka sõidukijuhil on kohustus olla tähelepanelik ja oma tegevusega mitte kahjustada ega ohustada kergliikurijuhti. Siinkohal tuleb aga võrrelda kummagi osapoole kohustusi ja seda, kumb oma tegevuses rohkem eksis. Kui sõidukijuht liikus sõiduteel, siis ei eksinud ta ühegi liiklusreegli vastu, kuna ta liikus sõidueesõigusega teel. Aga kui kergliikur sõitis kõnniteelt sõiduteele, siis sel momendil kadus tema eesõigus sõidukijuhi ees ja seega oli temal ka automaatselt ohutuse tagamise kohustus. Antud juhtumi puhul sai kergliikuri juht ainult ise oma ohutust tagada, sest mõlemad olid võrdsel positsioonil - pimenurga tõttu piiratud nähtavusega ristmikul. Kõnnitee äär on sõiduteega ristumise kohas teega peaaegu sama madalale tasapinnale toodud, mistõttu saab sellest ka mõne liikuriga mugavalt sõiduteele vurada. Kui analüüsida kummagi osapoole ütlusi, siis jääb arusaamatuks, kuidas menetlusalune isik, olles oma sõnade kohaselt jäänud seisma ja tõstnud tõukeratta sõiduteele, ei näinud sõiduteel lähenevat tuledega liikuvat mootorsõidukit. Lisaks jääb selgusetuks, miks tõukeratast peab sõiduteele tõstma, kui kõnnitee ja sõidutee üleminekukohas ei ole kõrget äärekivi, vaid need on peaaegu samatasandilised. Seda on näha ka kohapeal politsei poolt tehtud fotodel. Vaadates fotodel ka peatunud sõiduauto asukohta, siis on selge, et sõiduauto liikus paremal tee ääres ja valmistus parempöördeks, samuti on näha, et kuigi liikuva auto pidurdamisel mängib seismajäämisel rolli nii sõidukiirus, reaktsioonikiirus kui ka pidurdusteekond, on ta ometi suutnud peatuda enne ristmikule väljasõitu. Samuti ei ole auto plastikust esistangel ega ka tõukerattal märkimisväärseid kahjustusi. Ehk siis sõiduki võimalik kiirus ei saanud olla suur. Määratud rahatrahv on tunduvalt alla poole võimalikust määrast just seetõttu, et suurema kahju kannataja oli just menetlusalune isik ise. Siiski otsustas kohtuväline menetleja määrata karistuse, kuna menetlusalune isik ei mõista oma süüd, seega ei ole selge, kas ta on valmis sellest ka vajalikke järeldusi tegema, et taolisi olukordi rohkem ei juhtuks. Seega on määratud karistus kooskõlas menetlusaluse isiku süü raskuse ja karistuse eesmärgiga. Lähtudes eeltoodust ja VTMS § 132 p 1, taotleb kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtu põhjendid VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ja selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad soovivad kirjalikku menetlust. Kohus leiab, et on olemas alused, lahendamaks kaebust kirjalikus menetluses – kohus on PPA Lõuna prefektuurile edastanud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse osas ning mõlemad kohtumenetluse pooled on teatanud, et nad nõustuvad asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Samuti on mõlemad osapooled saanud kirjalikult oma seisukohti avaldada. Kohus, uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. 3 Kohtu hinnangul on väärteoprotokoll ja -otsus ning tunnistaja ja menetlusaluse isiku ülekuulamised, samuti sündmuskoha vaatlusprotokoll vormistatud nõuetekohaselt. Kuigi väärteoprotokollis on väärteo kvalifikatsiooni 13.12.2022 kuupäeval parandatud, siis parandusest on menetlusalust isikut e-kirja teel teavitatud ning süüdlane oli nõus skanneeritud protokolli digitaalse koopia enda meilile edastamisega, mis ka 13.12.2022 G. M. Neppole saadeti. Paranduse juurde on ka märgitud selle tegemise kuupäev ja paranduse teinud ametniku nimi koos allkirjaga. Sellise võimaluse loob menetlejale ka VTMS § 68 lg 2 ja § 69 lg
Siinkohal tuleb täpsustada, et
p 211 sätestab, et kergliikur on käesoleva seaduse § 87 lõike 12 nõuetele vastav ühe inimese vedamiseks ettenähtud istekohata elektri jõul liikuv sõiduk, välja arvatud jalgratas. Kergliikuriks loetakse ka käesoleva paragrahvi punktis 80 nimetatud tasakaaluliikurit.
lg 1 järgi liikleja peab tee andmisel juhinduma liikluskorraldusvahendite nõuetest. Kuna menetlusalune isik ületas teed kohas, millele sõiduki juht ei pööranud, ei kuulu kohaldamisele
lg 5 p 2.
§-st 31 lg 3 nähtub, et kergliikuri juht ei pea kandma sõitmisel kiivrit, kui ta on üle 16-aastane.
lg 1 sätestab, et sõiduteega lõikumise kohale mööda jalgteed, kõnniteed, jalgratta- ja jalgteed või jalgrattateed lähenevad jalgrattur, kergliikurijuht, pisimopeedijuht ja mopeedijuht peavad vähendama kiirust ning ületama sõidutee jalakäija tavakiirusega. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt jalgteel, kõnniteel, jalgratta- ja jalgteel ning jalgrattateel piiratud nähtavusega teede lõikumiskohale lähenedes ja 6 seda ületades peavad jalgrattur, kergliikurijuht, pisimopeedijuht ja mopeedijuht vähendama kiirust, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva võimaliku takistuse ees. Lõike 3 järgi ülekäigurajal või ülekäigukohal võib sõidutee ületada ka jalgrattaga, kergliikuriga või pisimopeediga sõites, kuid jalgratturil, kergliikurijuhil ega pisimopeedijuhil ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust, välja arvatud juhul, kui jalgrattur, kergliikurijuht või pisimopeedijuht ületab ülekäigurajal või ülekäigukohal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab (sellist liiklusolukorda praegusel juhul ei esinenud). Ülekäigurajal või ülekäigukohal peab jalgrattaga, kergliikuriga või pisimopeediga sõitma jalakäija tavakiirusega. Maakohtu seisukohalt, tõlgendades
lõikeid 1-3 kogumis, tuleb asuda seisukohale, et sellises liiklussituatsioonis, mida menetlusalusele isikule G. M. Neppole väärteoprotokollis ette heidetakse, oleks pidanud igal juhul G. M. Neppo tegema endast kõik oleneva, et liiklusõnnetust vältida (nt teed ületama, elektriratas käe kõrval, mida kogutud materjalidest tulenevalt ei nähtu). Siinkohal ei oma ka mingit tähtsust asjaolu, kuidas menetlusalune isik tekkinud olukorda enda vaatevinklist tõlgendab, samuti mootorsõidukijuhi käitumine ja sõidukite kiirused. Ka kahju hüvitamine menetlusalusele isikule teise osapoole kindlustusandja poolt ei mõjuta süüteomenetluse tulemust – tegemist on eraldiseisva tsiviilmenetlusega. Samuti ei ole asjas kogutud tõendeid selle kohta, nagu mootorsõiduki juht oleks liikluseeskirju rikkunud. Tegemist ei ole siinkohal mitte erapooliku menetlusega, vaid selliseid tõendeid lihtsalt ei eksisteeri. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et kuna kohtule edastatud videosalvestis näitab poolenisti üles kaevatud teeolustikku Xxxx tänaval, siis nähtub, et autoga seal kuigi kiiresti sõita ei saanud. Lisaks eelnevale mootorsõiduki juht liikus kergliikuri suhtes sõidueesõigusega teel. Kohtu jaoks on ka eluliselt ebausutav, kuidas G. M. Neppo, olles oma sõnade kohaselt jäänud seisma ja tõstnud tõukeratta kõnniteelt sõiduteele, ei näinud sõiduteel pimedal ajal tema suunas lähenevat tuledega üsnagi aeglaselt liikuvat mootorsõidukit. Järelikult ei olnud menetlusalune isik kohtu seisukohalt sellisel juhul ikkagi piisavalt tähelepanelik, et liiklusohtu ennetada ja vältida, millise kohustuse aga
Vaidlust ei ole selles, et Xxxx tänava kõnnitee ei suundu üle Xxxx tänava, vaid toimub kõnnitee ristumine sõiduteega. Sellise inimlikult hooletu käitumise tulemuseks oli aga liiklusõnnetus ja suurem kahju tekkis just menetlusalusele isikule G. M. Neppole tervisekahjustuste näol. Samas asjaolu, kas menetlusalune isik ikkagi ratast tõstis kõnniteelt sõiduteele või sõitis sellega koheselt sõiduteele, ei anna rikkumise tuvastamisele midagi juurde. Pigem võib asuda seisukohale, et kergliikuri sõiduteele tõstmisel oleks menetlusalune isik pidanud selgemini tajuma temani läheneva mootorsõiduki valgustust ja eesolevat ohtu, sest selline tegevus eeldab üldjuhul peatumist, s.o sõidukiiruse vähendamist nullini. Samas tunnistaja T. T. ütluste kohaselt elektrilise tõukerattaga sõitja ei peatunud, mis on ka tekkinud liikluspilti arvestades eluliselt usutavam. Ei ole ka arvestatav menetlusaluse isiku väide, et sellistel kiirustel, s.o 5-20 km/h (ütlustest nähtuvalt e-tõukerattur 5-10 km/h, sõiduk 15-20 km/h) ei saa liiklusõnnetust tekkida – käesoleval juhul ju nii läks. Eelnevale tuginedes on ka täiesti asjakohatud menetlusaluse isiku etteheited kohtuvälisele menetlejale viimase erapoolikuse jms osas. Kohtu hinnangul on Politsei- ja Piirivalveamet uurinud juhtunut piisava põhjalikkusega ning etteheiteid saab teha ainult menetlusaluse isiku G. M. Neppo liikluskäitumisele ja tema subjektiivsetele alusetuid hinnanguid andvatele väidetele. Siinkohal on ka asjakohatud G. M. Neppo viited teiste ratturite käitumisele (väide, et menetleja peab eelkõige süüdlasteks rattureid), kõne all on siiski käesolevalt menetlusaluse isiku enda tegu. Kuna ei ole ka vaidlust selles, et enne T-kujulise ristmiku ületamist menetlusalune isik viibis kõnniteel ning seega oli liiklusohutuse tagamise kohustus eelkõige kergliikuri juhil, siis eelnev tähendab, et objektiivselt leidis aset liiklusnõuete oluline rikkumine kergliikuri juhi poolt , mis ei olnud kuidagi õigustatud. 7 Kuigi G. M. Neppo enda kinnitusel enne sõiduteed kergliikuriga ületamist veendus manöövri ohutuses, siis vaatamata sellele tekkis tee ületamisel liiklusohtlik olukord, mida menetlusalune isik paraku enne manöövri alustamist ette ei näinud, kuid kohusetundliku liiklejana oleks kohtu hinnangul pidanud nägema ning samuti on menetlusalune isik ka varasemalt sellel teelõigul enda sõnul sõitnud. Lisaks on ristmiku läheduses kõigile osapooltele, sh menetlusalusele isikule teadaolevalt pimenurk.
lg 2 kohaselt iga liikleja peab olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist.
lg 1 kohaselt liikleja peab oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Jättes aga piirkonnas, kus on eesõigus mootorsõidukil, üles näitamata piisavalt hoolikust ja tähelepanu sõidutee ületamisel, G. M. Neppo suurendas liiklusõnnetuse ja kahju tekitamise ohtu märkimisväärselt. Ja seda isegi enam kui T. T. – nimelt T. T. oli manöövri sooritamisel eesõigus. Kui G. M. Neppo ei oleks teed ületanud, ei oleks ka nimetatud oht realiseerunud liiklusõnnetuse näol. Mitte ainult G. M. Neppo, vaid ka T. T. oli õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad täidavad
nõudeid. Paraku juhtus nii, et G. M. Neppo poolne liiklusnõuete rikkumine realiseerus liiklusõnnetuse põhjustamises. Liiklusnõuete rikkumisel peab juht arvestama mis tahes kaasnevate tagajärgedega (liiklusõnnetus kas sõiduki või inimesega). Hoolsuskohustuse rikkumisel suurenes ja ka realiseerus liiklusõnnetuse tekkimise oht ning sellise ohu suurenemine antud liiklussituatsioonis on keskmisele mõistlikule inimesele ka ettenähtav (vt RKKKo 1-19-4422, p 13 koos edasiste viidetega; RKKKo 4-18-5832, p 21 koos edasiste viidetega; RKKKo 3-11-52-16, p 11.1 - 11.2 koos edasiste viidetega). Eeltoodut kokku võttes on kohtu hinnangul üheselt tuvastamist leidnud, et G. M. Neppo xxxx kella 22.12 ajal Tartu linnas Xxxx ja Xxxx tänavate ristmikul osales liikluses elektrilise tõukeratta juhina, liigeldes kõnniteel, ületas piiratud nähtavusega kohas sõiduteed, kuid ei vähendanud sõidutee ületamiseks sõidukiirust, mistõttu sõitis ette mootorsõidukile Ford Focus reg-nr-ga XXX. Liiklusõnnetusega põhjustas elektrilist tõukeratast juhtinud G. M. Neppo varalise kahju OÜ-le M.G. mootorsõiduki esistange kahjustamise näol. Menetlusalune isik ei ole ka ise otsuses märgitud ajal, kohas ja sõidukiga liiklusõnnetuses osalemist eitanud. KarS § 12 lg 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus. KarS § 16 lg 1 kohaselt jaguneb tahtlus kavatsetuseks ja otseseks ning kaudseks tahtluseks. KarS § 18 lg 1 kohaselt ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus. Sama paragrahvi lõike 2 järgi isik paneb teo toime kergemeelsusest, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida. KarS § 15 lg 3 sätestab, et väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Kohtu hinnangul pani menetlusalune isik G. M. Neppo rikkumise toime ettevaatamatusest kergemeelsuse vormis KarS § 18 lg 2 mõttes – süüdlane on ka ise oma ütlustes selgitanud, et ta on nimetatud sõidutrajektoori korduvalt kergliikuriga läbinud, seega on ta teadlik piirkonna liikluse iseärasustest. Järelikult piisavalt liiklusolukorrale tähelepanu mittepööramisel pidi menetlusalune isik ka võimalikuks rikkumise asetleidmist, kuid tähelepanematuse või kohusetundetuse tõttu lootis seda vältida (vt ka RKKKo 1-20-3306, p 15 ja 24). Käesoleval juhul liiklusnõuete rikkumisel õigusvastasust, süüvõimet ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Kuna liiklusõnnetusega kaasnes varaline kahju kolmandale isikule, on G. M. Neppo toimepandu kaevatavas otsuses õigesti kvalifitseeritud
Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid karistuse mõistmisel kohus ei tuvastanud. Menetlusalune isik ei ole rikkumist kahetsenud, vaid asetab selle eest vastutuse eelkõige teisele osapoolele, s.o mootorsõiduki juhile. 8
259 lg 2 p 3 sätestab, et kergliikurijuhi poolt liiklusnõuete muu rikkumise eest, kui puudub käesoleva seaduse §-s 226, 234, 236, 237, 239 või 241 sätestatud väärteokoosseis, kui sellega on tekitatud varaline kahju või liiklusoht, karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut. VTMS § 133 p 7 järgi selgitab kohus kaebuse lahendamiseks muuhulgas ka seda, kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtu hinnangul on kohtuväline menetleja mõistnud G. M. Neppole rikkumise eest proportsionaalse karistuse.
lg 2 p 3 järgi saab karistusena mõista rahatrahvi kuni 100 trahviühikut (s.o kuni 400 eurot) Käesoleval juhul määrati G. M. Neppole rahatrahv sanktsiooni keskmisest tunduvalt väiksemas määras. Mõistetud karistuse määrast ka nähtub, et kohtuväline menetleja on karistuse määramisel arvesse võtnud seda, et menetlusalune isik oli teo toimepanemise ajal karistamata. Ka kohtu hinnangul on G. M. Neppo süü seetõttu keskmisest väiksem. Karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja lähtunud Riigikohtu praktikas avaldatud seisukohtadest (vt nt RKKKo 1-18-2232, p 71 koos edasiste viidetega).
Arvestades menetlusaluse isiku süü suurust (mh süüteo toimepanemise asjaolusid), eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi (s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid), on kohtu hinnangul rahatrahvi määramisel kohtuväline menetleja kõiki eelloetletud põhimõtteid arvesse võtnud. Seega on rahatrahv kohtuvälise menetleja poolt määratud kaalutlusõigust õiguspäraselt kasutades ning mõistetud karistus on õiguspärane ja proportsionaalne. Arvestades G. M. Neppo süü suurust, ei pea kohus võimalikuks temale kohtuvälise menetleja poolt määratud karistust muuta. Ka kergliikuri juht peab juhinduma liiklusseadusest, sest ta on liikleja, mitte asetama vastutust liiklusohutuse eest ainult kaasliiklejatele. PPA Lõuna prefektuuri poolt
M. Neppole karistuseks määratud rahatrahv sanktsiooni keskmisest väiksemas määras, s.o 20 trahviühikut ehk 80 eurot on õiguspärane ja proportsionaalne karistus ning vastavuses G. M. Neppo süü suurusega ning eri- ja üldpreventiivsete kaalutlustega. Tuginedes eeltoodule, jätab kohus menetlusaluse isiku kaebuse rahuldamata ning PPA Lõuna prefektuuri 11.12.2022 otsuse väärteoasjas nr 2780,21,010962 muutmata. Kohus on veendunud, et määratav sanktsioon saadab ka tegelikult menetlusalusele isikule signaali, et liiklusnõuete rikkumine ei ole mingil moel aktsepteeritav. Karistuse kandmine ei pea olema isikule mugav, vaid peab hoidma ära uued süüteod ja saatma ka ühiskonnale signaali, et rikkumistele järgnevad mõjusad karistused. Kuna kaebuse esitaja ei ole taotlenud karistuse kandmist, s.o rahatrahvi tasumist ositi pikema tähtaja jooksul ning ei ole ka kohtule esitanud tõendeid enda majandusliku olukorra kohta, jätab kohus karistuse tasumise kehtima kohtuvälise menetleja otsuses märgitud tingimustel. Menetlusalusel isikul on võimalik kohtuvälisele menetlejale esitada taotlus karistuse ositi kandmiseks. Kohus siinkohal selgitab menetlusalusele isikule, et ei pea võimalikuks tema suhtes ka väärteomenetlust lõpetada. Tuvastamist on leidnud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo toimepanemine. Kohtu hinnangul on kergliikurite juhtide rikkumiste osas olemas ka suur avalik menetlushuvi, kuna tegemist on üldteadaolevalt massirikkumistega, mille tagajärjel on 9 hiljuti ka isikud (eelkõige kergliikuri juhid ise, sh menetlusalune isik) tõsiselt viga saanud. Halvimal juhul võivad selliste rikkumistega kaasneda ka fataalsed tagajärjed. Samuti ei ole menetlusaluse isiku süü väike, sest on leidnud tõendamist, et ta ettevaatamatusest rikkus liikluseeskirju kohas, mida ta väidetavalt on ka varasemalt läbi sõitnud ja oli piirkonna iseärasustest teadlik. Seega puuduvad alused väärteomenetluse lõpetamiseks ka otstarbekuse kaalutlustel. Kohtuväline menetleja on samas õigesti tunnistaja T. T. suhtes väärteomenetluse lõpetanud seoses süüteo tunnuste puudumisega. VTMS § 38 lg 1 sätestab, et kohtumenetluses järgitakse menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Eelnevale tuginedes jätab kohus VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 180 lg 1 alusel G. M. Neppol kui väärteo toime pannud isikul kaebemenetluses tekkinud menetluskulud tema enda kanda. Otsuse tegemise seisuga ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlusi esitatud. Seoses kohtuvälises menetluses PPA ametniku poolt lubatud menetlusdokumendi väidetava mittesaatmise osas tuleks menetlusalusel isikul soovi korral pöörduda politsei sisekontrollitalituse poole, sest nimetatud asjaoluga kohus ei saa kaebemenetluses arvestada, samuti ei kontrolli kohus käesolevas menetluses politseiametnike käitumise õiguspärasust. Kohtunik Peet Teidearu (allkirjastatud digitaalselt) 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.