1-15-9664 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2016. a., Tallinn Kohtuasja number 1-15-9664 Kohtukoosseis Meelika Aava, Ivi Kesküla, Pavel Gontšarov Apelle

§ 238lg 2 kohaselt vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. oktoobri kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 1 aasata 6 kuu vangistuse võrra ja mõistis liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi 2 aastat vangistust alates tema kinnipidamisest
2. novembril
3. Kohus mõistis süüdistatavalt välja menetluskulud summas 412,50 eurot, s.o sundraha 292,50 eurot ja määratud kaitsja tasu 120 eurot. Arvestades asjaolu, et süüdistatav viibib kohtuotsuse tegemise ajal vanglas, pidas kohus siiski võimalikuks pikendada vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega ja määras, et menetluskulud tuleb tasuda osade kaupa võrdsete osadena 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
4. G.D mõisteti süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna uuesti
5. novembril 2015 Tallinnas Akadeemia teel asuvast Konsumi kauplusest püüdis varastada alkohoolseid jooke ja puuvilju kokku 45,11 euro väärtuses. Kuritegu jäi katse staadiumi, sest turvatöötaja pidas ta kauplusest väljudes kinni.
6. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav G.D vandeadvokaat M. Allikmäe. ja tema kaitsja 3.1 G.D vaidlustab kohtuotsust talle mõistetud karistuse osas, sest mõistetud karistus ei vasta süü suurusele ega süüdistatava isikule. Süüdistatav taotleb talle mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga või jätta see osaliselt tingimisi täitmisele pööramata. Taotlust põhjendab sellega, et vangistuse kandmisel kaotaks ta töökoha ning tema perekond jääks raskesse materiaalsesse olukorda. Tema kauaaegne elukaaslane on invaliid, s.o 70% ulatuses töövõimetu. Süüdistatav on oma süüd algusest peale tunnistanud ja puhtsüdamlikult kahetsenud. G.D-le mõistetud vangistus on juba varem asendatud üldkasuliku tööga ja ta tegi selle tähtaegselt ära. Eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasulikku tööd ei jõudnud ta veel tegema hakata, sest ta võeti vahi alla. 3.2 Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Merike Allikmäe vaidlustab kohtuotsust mõistetud karistuse ja menetluskulude osas. Kaitsja taotleb G.D-le mõistetud vangistuse tähtaja lühendamist. Taotlust põhjendab sellega, et tegemist on ühe kuriteoepisoodiga, mis jäi katse staadiumi. Tema süü ei ole suur. Kohtuotsusest ei nähtu, et kohus oleks võtnud karistust kergendava asjaoluna arvesse süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasulikku tööd ei jõudnud ta veel tegema hakata, sest sellekohane otsus tehti alles
7. oktoobril
8. G.D elukaaslane on töövõimetuspensionär. 2

§ 233

lg 1 kohaselt süüdistatava ja prokuratuuri taotlusel võib kohus kriminaalasja lahendada tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata lühimenetluses kriminaaltoimiku materjali põhjal. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium

1. novembri
2. a otsuses nr 1-1-79-10 märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus nr 3-1-1-91-07 ja
5. märtsi
6. a otsus nr 3-1-1-2-10). Kaitsja apellatsioonis kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele ei viidata. Seoses sellega jätab kohtukolleegium kaitsja poolt ringkonnakohtule koos apellatsiooniga saadetud täiendavad tõendid tähelepanuta. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Maakohtu otsuses on süüdistatavale mõistetud karistust põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega. Apellatsioonides märgitud asjaolusid on kohus karistuse mõistmisel juba arvesse võtnud. Kohtuotsuse 7-nda lehekülje teises lõigus on kohus märkinud, et G.D puhul esineb karistust kergendav asjaolu KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguse katse osas nii kahtlustatavana ülekuulamisel kui kohtuistungil. Maakohtul ei olnud alust tema kahetsuse siiruses kahelda. Seega ei vasta tõele kaitsja apellatsiooni väide, et maakohus ei ole G.D puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna arvesse võtnud. Maakohus karistas G.D sanktsiooni keskmisest määrast oluliselt lühema vangistusega. Kuna kriminaalasi lahendati lühimenetluses, siis vähendas kohus mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra. Maakohus võttis karistuse mõistmisel arvesse karistust kergendava asjaoluna süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse. Samuti seda, et varastatud esemete väärtus on väike, materiaalne kahju puudub ning kuritegu jäi katse staadiumi. Samas märkis maakohus õigustatult, et süüdistatavat on varem varguste toimepanemise eest korduvalt karistatud. Käesoleva kuriteo pani ta toime veidi enam kui kuu pärast eelmist kohtuotsust, millega oli asendatud talle mõistetud vangistus üldkasuliku tööga. Üldkasuliku töö tunde G.D tegema hakata ei jõudnudki. Seetõttu märgitakse maakohtu 3

§ 175

lg 1 p-de 4 ja 9 järgi on menetluskulud määratud kaitsjale määratud tasu ja süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib kohus osa neist jätta riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Seega menetluskulude täielikult riigi kanda jätmist seadus ei võimalda. Käesoleva kriminaaltoimiku materjalidest ega ka määruskaebusest ei nähtu asjaolusid, mis lubaksid järeldada, et G.D kui töövõimelisel isikul esineksid takistused kriminaalmenetlusega riigile põhjustatud kulude hüvitamiseks või käiks nende kulude hüvitamine talle ilmselt üle jõu. Ka seadusest tulenevate menetluskulude suuruse vähendamise ja osaliselt riigi kanda jätmise otsustus peab tuginema kindlatele faktilistele asjaoludele ja tõenditele, mis viitavad süüdimõistetu maksejõuetusele. Seda peab tõendama süüdistatav. Kohtukolleegium märgib, et G.D on end ise oma mõtlematu ja vastutustundetu käitumisega sellisesse olukorda asetanud. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et teda on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, kuid vaatamata sellele ei ole need karistused tema käitumisele mõju avaldanud ning ta jätkab kuritegude toimepanemist. Käesoleva kuriteo pani ta toime veidi enam kui kuu pärast eelmist kohtuotsust. Seega pidi G.D möönma, et kuriteo menetlemisega kaasnevad kulud kuuluvad tasumisele seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Asjaolu, et G.D viibib vanglas, ei ole samuti aluseks temalt välja mõistetud menetluskulude vähendamiseks, sest Vangistusseaduse § 37 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama. Vangistusseaduse § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senises praktikas on asutud seisukohale, et hoolimata sellest, et vangistuse ajal ei ole kinnipeetavale igakord tagatud võimalust töötada, ei saa menetluskulude hüvitamise otsustust tegev kohus juba ette lähtuda sellest, et süüdimõistetu karistuse kandmise ajal kindlasti ei tööta. Juhul, kui isik menetluskulusid siiski õigeaegselt ei tasu, tuleb lähtuda täitemenetluse seadustiku regulatsioonist (7. detsembri 2012. a otsus nr 3-1-1-120-12 ja 9. detsembri 2013. a otsus nr 3-1-1109-13). 4

§ 189

lg 4 alusel määratud kaitsjale tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses ja määras G.D kaitsjale vandeadvokaat Merike Allikmäele välja maksta 24 eurot. Maakohtu otsusele oli esitanud apellatsioonid süüdistatav ja tema kaitsja.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. Kar

S § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G.D suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava enda kanda. 7. Seega on G.D ja tema kaitsja apellatsioonid karistuse mõistmise peale ilmselt põhjendamatud ning ringkonnakohus jätab need juhindudes

§ 326lg-st 3 läbi vaatamata. Menetluskulude osas jätab kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Pavel Gontšarov 5