1-12-12076/46

1-12-12076 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober
2. a Tallinn Kriminaalasja number 1-12-12076 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemmimg Kohtuistungi toimumise aeg ja
3. september
4. a, Tallinn, avalik kohtuistung koht Kriminaalasi G.E süüdistuses KarS § 275 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
5. mai
6. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav G.E ja tema kaitsja vandeadvokaat Jaan Tedder Rainer Amur Prokurör Süüdistatav G.E isikukood XXX, kinnipeetav Harju ja Murru Vangla Murru vangistusosakonnas, ei tööta, varem 4 korda kohtu poolt karistatud, viimati 14.07.2011 Tartu Maakohtu poolt KarS § 275 järgi KarS § 65 lg 2 alusel vangistusega 4 aastat 8 kuud 4 päeva Kaitsja Vandeadvokaat Jaan Tedder RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
7. mai
8. a kohtuotsus G.E apellatsioonid rahuldamata. suhtes jätta muutmata ja Välja mõista G.E-lt Eesti Vabariigi kasuks 88,80 eurot (kaheksakümmend kaheksa eurot ja kaheksakümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. 1 Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr
9. Maksekorraldusele märkida viitenumber
10. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates. Edasikaebe kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. mai
13. a kohtuotsusega üldmenetluses tunnistati G.E süüdi KarS § 275 järgi, karistades teda vangistusega kümneks kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu
14. juuli
15. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so kahe aasta üheksa kuu kahekümne viie päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti talle vangistus kolmeks aastaks seitsmeks kuuks kahekümne viieks päevaks. Karistuse kandmise alguseks loeti
16. mai
17. a.
18. G.E tunnistati süüdi selles, tema olles Harku ja Murru Vanglas Murru vangistusosakonnas, mis asub aadressil Haapsalu mnt 11, Rummu alevik, Vasalemma vald, Harjumaa, kambris nr 124 karistust kandev kinnipeetav, kasutas 25.11.2011 kella 11.45 ajal vangivalvurite X X, X X ja X X suhtes solvavaid ja alandavaid väljendeid „pederast ja sitapea“, solvates sellega Harku ja Murru Vangla Murru vangistusosakonna vanemvalvuri X X, valvuri X X ja valvuri X X au ja väärikust ajal kui nad täitsid Murru vangistusosakonnas oma ametijuhendite, mis on kinnitatud Harku ja Murru Vangla direktori 22.03.2011 käskkirjaga nr 63-p, järgseid ametikohustusi – märgates G.E poolt vangistusseaduse § 67 p 1, 4 ja Murru vangla kodukorra p 29.1 ja p 29.4 rikkumist /kinnipeetav lõhkus vangla inventari ning loopis sööginõusid/ ja allumatust, asusid rakendama abinõusid G.E rikkumiste likvideerimiseks, kasutades kinnipeetava suhtes käeraudu. Vangistusseaduse § 67 p 1, 4 kohaselt julgeoleku tagamiseks on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ning suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad eluja olmeruumid. Murru vangla kodukorra p 29.1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud käituma vastavalt kõigi vangistust reguleerivate õigusaktide nõuetele ja alluma vangla teenistujate seaduslikele korraldusele. Murru vangla kodukorra p 29.4 kohaselt on kinnipeetav kohustatud suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja majandusruumid ja nende sisustuse. Vangla poolt välja antud esemete ja riiete ning kinnipeetavate kasutuses olevate elu- ja majandusruumide rikkumiste eest kannavad kinnipeetavad vastutust. 2 Samuti süüdistatakse teda selles, et tema olles Harku ja Murru Vanglas Murru vangistusosakonnas, mis asub aadressil Haapsalu mnt 11, Rummu alevik, Vasalemma vald, Harjumaa, kambris nr 114 karistust kandev kinnipeetav, kasutas 02.06.2012 kella 20.20 ajal vanemvalvuri X X suhtes solvavat väljendit „pederast“ ja sülitas vanemvalvuri X X pihta, solvates sellega Harku ja Murru Vangla Murru vangistusosakonna vanemvalvuri X X au ja väärikust ajal kui ta täitis Murru vangistusosakonnas oma ametijuhendi, mis on kinnitatud Harku ja Murru Vangla direktori 22.03.2011 käskkirjaga nr 63-p, järgseid ametikohustusi – tuvastades G.E poolt Murru vangla kodukorra p 29.2 alusel rikkumise /kinnipeetav kasutas ebatsensuurseid väljendeid/, andis võimaluse G.E kirjutada seletuskirja. Murru vangla kodukorra p 29.2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud mitte takistama või häirima vanglateenistujaid ja muid isikuid nende teenistuskohustuste täitmisel ning teisi kinnipeetavaid, olema vanglateenistujatega, vangla külastajatega ja teiste kinnipeetavatega viisakas ja korrektne. Seega G.E , solvates võimuesindajat seoses tema ametikohustuste täitmisega, pani toime KarS § 275 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
19. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav G.E ja tema kaitsja vandeadvokaat J. Tedder, kes taotlevad kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. 3.1 Süüdistatav G.E apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole ta vanglaametnikke solvanud. Vanglaametnikud annavad tema kohta valeütlusi. 3.2 Kaitsja leiab, et G.E käitumises puudub KarS § 275 objektiivne ja subjektiivne koosseis. Kohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtuotsusest ei nähtu, millistel tõenditel G.E süüdimõistmine põhineb. G.E ütlustest tulenevalt ei ole tema KarS § 275 ettenähtud tegu toime pannud, sest temale ei evinud mingit tähendust vanglaametnike solvamine või nende solvumine. Vanglaametnikest tunnistajad ei ole usaldusväärsed. Kui nende ütlustega isegi arvestada, siis saavad nad olla vaid kaudsed tõendid. Pikaajalise töökogemusega ja varem G.E-ga kokku puutunud vanglaametnikud ei olnud mitte solvatud KarS § 275 kontekstis, vaid nad võisid olla solvunud.
20. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsioone ja taotlesid õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata, sest see on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
21. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolt seisukohad, leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, sest see on seaduslik ja põhjendatud. Siinkohal viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
22. mai
23. a otsuses nr 3-1-117-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium
24. septembri
25. a otsuses nr 3-1-177-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka 3 esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Maakohtu otsusest nähtub, et G.E süüditunnistamisel tegi maakohus kindlaks, et vanglaametnike solvamine, mille toimepanemises süüdistatavat süüdistati, on toime pandud, selle teo pani toime süüdistatav ja see tegu sisaldab kuriteokoosseisu, mis on ette nähtud KarS §-s
26. Samuti tuvastas kohus, et puuduvad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ja süüdistatav on selle kuriteo toimepanemises süüdi. Eeltoodu tõttu on kohtukolleegiumi hinnangul G.E süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Kohtukolleegium leiab, et nii apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Kohtukolleegium, nõustudes apelleeritud kohtuotsuse motiivide ja järeldustega, ei pea vajalikuks neid korrata. Sisuliselt süüdistatav ja kaitsja selle vastu ei vaidlegi, et G.E vanglaametnike suhtes süüdistuses märgitud sõnu kasutas ning vanemvalvuri X X pihta sülitas. Apellandid leiavad vaid seda, et vanglaametnikud ei saanud G.E tegevuse peale solvunud olla, sest vanglaametnikena olid nad kohustatud taluma kinnipeetavate halvustavat suhtumist nende vastu. Selline oli G.E igapäevane käitumine vanglaametnike suhtes. Kohtukolleegium märgib, et termin solvamine on määratlemata õigusmõiste, mistõttu saab selle sisustajaks olla kohtupraktika. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et vanglaametnike suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamine ja sülitamine on solvav tegevus. Vanglaametnike ütlustest nähtub, et eriti solvas neid sõna „pederast“ kasutamine, sest seda kuulsid pealt teised kinnipeetavad. Sellel sõnal on vangla tingimustes äärmiselt solvav tähendus. Kunagi varem ei olnud G.E ega teised kinnipeetavad nende suhtes sellist äärmuslikku väljendit kasutanud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et G.E solvas kannatanuid tahtlikult eesmärgiga neid alavääristada ning nende autoreeti õõnestada ka teiste kinnipeetavate suhtes. Ei ole alust kahelda kannatanute ütlustes, et nad tundisid end solvatuna ning elasid seda sisemiselt väga läbi. Öeldes välja halvustavaid väljendeid valvurite pihta ning ka sülitades nende pihta, tegutses G.E kavatsetult. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et see on G.E enda poolt valitud teadlik käitumistaktika. Selles veendus kohtukolleegium ka apellatsioonikohtu istungil, kus G.E püüdis pidevalt näidata oma üleolevat suhtumist õigusemõistmisesse. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on G.E põhjendatult süüdi tunnistanud ja karistanud KarS § 275 järgi, mistõttu apellatsioonide väited selle tühistamiseks põhjust ei anna.
27. Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjatele tasu väljamaksmise taotluse apellatsioonimenetluses osaliselt ja määras G.E kaitsjale välja maksta kokku 88,80 eurot, sealhulgas käibemaks 24,80 eurot. Kaitsja oli esitanud taotluse apellatsioonimenetluses tasu väljamaksmiseks summas 225,60 eurot, sealhulgas käibemaks 37,60 eurot. Taotluses oli märgitud toiminguteks maakohtu otsusega tutvumine ja apellatsiooniks ettevalmistamine 3 pooltundi, apellatsiooni koostamine 3 pooltundi, täiendavate dokumentidega tutvumine ja kaitseks ettevalmistumine 3 pooltundi ja apellatsioonikohtu istung 1 pooltund. 4 Kohtukolleegium on seisukohal, et kui sama kaitsja on osa võtnud maakohtu istungist ja koostanud apellatsiooni, siis ei ole põhjendatud kulutada 3 pooltundi kaitseks ettevalmistamisele. Taotlusest ei nähtu, missuguste täiendavate dokumentidega on kaitsja enne ringkonnakohtu istungit veel tutvunud. Kohtukolleegium peab põhjendatud kaitsekuluks 3 pooltundi maakohtu otsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise ning 1 pooltunni ringkonnakohtu istungil kulutatud aja eest. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni süüdistatav ja kaitsja. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse G.E menetluskulud süüdistatava kanda. suhtes muutmata, siis jäävad Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
28. mai
29. a kohtuotsuse G.E suhtes muutmata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Malle Preimer 5