1-14-829 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11 aprill 2014, Tallinn Kriminaalasja number 1-14-829 (12922000041) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretä

§ 275koosseisu.

2.2. 05.11.2012 episood Heino XXX suhtes Järgnevalt süüdistatakse V.J-i selles, et ta 05.11.2012 kella 12.00 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna valvurit XXX (XXX) ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes korduvalt solvavalt «sitapea» ning samuti sülitas kannatanu suunas, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Antud episoodiga seonduvalt andis kohtuistungil kannatanu XXX ütlusi selle kohta, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 05.11.2012 töötas ta valvurina XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas. Tööstaaži vanglas töötamisest on tal 9 aastat. Alates 2003 aastast töötas ta Ämari vanglas, see aga liideti XXX vanglaga ja siis omakorda liideti XXX vanglad. Seoses 05.11.2012 toimunuga märgib ta, et tol päeval läks ta V.J-i juurde, kuna viimane avaldas soovi minna WC-sse. Oma kambris oli V.J WC ära lõhkunud. Peale seda, kui ta oli V.J-i kambri ukse avanud, hakkas V.J teda ebatsensuursete sõnadega sõimama. Need sõnad on kirjas ettekandes. Samuti sülitas V.J tema suunas. Kohtuistungil kannatanu V.J-i täpset sõnakasutust ei mäletanud, kuid ta mäletas, et kindlasti kasutas V.J tema suhtes sõna „sitapea“, kuid seal oli veel midagi. Samuti nägi ta, et V.J hakkas tema suunas sülitama, kuid jõudis ukse kinni lükata. Sülitamine oli koos süljega ja see läks ukse pihta. Prokuröri küsimusele, milline oli see väljend, mida V.J talle ütles ja mis tema jaoks solvav oli, vastas kannatanu, et kinnipeetav ei pea vangivalvurit sitapeaks kutsuma. See oli tema jaoks ebameeldiv ja teda haavav väljend. Kuna V.J ütles solvangud kõva häälega, siis kuulis seda solvamist ka natuke eemal seisnud vanemvalvur XXX. V.J-iga samas kambris, so kartsakambris teisi kinnipeetavaid ei viibinud, kuid ka teised kinnipeetavad võisid seda karjumist kuulda, kuna V.J-i kambri uks oli avatud ja kõik kostus läbi. Kannatanu avaldas ka, et solvamine muutis tema meeleolu kehvaks, ent peale ettekande koostamist täitis ta oma kohustusi nii nagu peab. See, et solvang oli mõeldud just temale, sai ta aru sellest, et just tema oli see, kes ukse lahti tegi, kinnipeetavale otsa vaatas ja siis kinnipeetav ütleski talle need sõnad. Kinnipeetav ise kedagi teist sel hetkel ei näinud. V.J-i kaitsjale vastas kannatanu, et selliseid V.J-i väljendeid on ta kuulnud mitmeid kordi, kuid seda siis, kui V.J kambris üksi röögib. Kuulnud on ta sedagi, et teised valvurid on teinud ettekandeid. Talle selgitati tööle tulemisel, millega tal tuleb tööle asumisel kokku puutuda, ent seda ei selgitatud, et kinnipeetav teda sitapeaks sõimab. Samuti on tal korras närvid, kuid ta solvub, kui solvang teda otseselt riivab. Seonduvalt 05.11.2012 episoodiga märkis kannatanu V.J-i kaitsjale, et V.J soovis saada WC-sse. WC-d asuvad teises kambris ja koridori peal. Ukse avamisel hakkas V.J teda koheselt sõimama ja tegi seda 7 veel enne, kui tema midagi öelda jõudis. V.J oli küllaltki erutatud olekus ja tal puudub teadmine, mis võis V.J-i agressiivsuse põhjuseks olla. Agressiivsuse tõttu polnud võimalik V.J-i soovi WC-sse minekuks täita, mistõttu pandi tema kambri uks kinni ja tema soov WC-sse minekuks täideti hiljem, pärast tema rahunemist. Kohtule vastas kannatanu, et vaatluse all olev intsident toimus XXX vangla XXX vangistusosakonnas, mis asub XXX. Solvatuna tundis kannatanu end kui võimuesindaja, ametnik. Samuti teostas ta sel hetkel ametikohustust, kuna V.J-i WC oli katki ja kuivkäimlat viimane vastu võtma ei nõustunud. Kinnipeetava WC-sse viimine, kinnipeetava saatmine väljaspool kambrit on valvuri tööülesanne. Kannatanuga samasisulisi ja ühetaolisi ütlusi andis ka 05.11.2012 koos kannatanuga tööl olnud vanemvalvur XXX, kes samuti kinnitas V.J-i poolt tema enda kambris olnud WCpoti lõhkumist, V.J-i kambris kuivkäimla olemasolu ja seda, et V.J soovis minna WCsse. Tunnistaja ütluste kohaselt jäi tema WC uksest umbes 5 meetri kaugusele. XXX tegi lahti V.J-i kambri välimise ukse, seal on topeltuksed ja ta ei jõudnudki midagi öelda, kui V.J teda sõimama hakka XXX V.J-i ütlemine ei meeldinud, tema tuju nagu langes ja ta tundis ennast solvatuna. Tunnistaja mäletamist mööda sõimas V.J XXX hulk aega, XXX midagi ei öelnud ja siis proovis V.J tema poole veel sülitada. Tunnistaja nägi seda eemalt, kuulis, kuidas V.J sõimas ja millele järgnes sülitamise hääl – siis pani XXX ukse kohe kinni. Tunnistaja sülitamise hetke ei näinud, vaid kuulis seda ning pärast ütles XXX, et V.J üritas sülitada. XXX sülitamisest pihta ei saanud, kuna ta jõudis ukse enne kinni panna. Eelosutatud kannatanu ja tunnistaja ütlusi analüüsides tuleneb neist, et 05.11.2012 teostasid XXX ja XXX XXX osakonnas tööülesandeid, st et lisaks XXX kohtus antud ütlustele, mille kohaselt oli V.J-i viimine väljaspool tema kambrit asuvasse WC-sse hinnatav V.J-i kui kinnipeetava saatmisena, kinnitab sellesisulise toimingu hindamist tööülesandena ka XXX ametijuhend, kus teenistusülesandena on mh ära märgitud ka kinnipeetava saatmine (krim toimik tl 10 pö). Seega oli XXX. V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasi tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J kasutas XXX suhtes sõna „sitapea“ ning sülitas XXX suunas. Nagu kohus juba eelneva episoodi käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 18.02.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 02.11.2012, 05.11.2012 ja 10.12.2012 toimepanemises süüdi, kuid märkis, et XXX juhtum ei tule talle meeldegi (kriminaaltoimik tl 108-109). Kohtu hinnangul tähendab eelnev, et vaidlusi ega eriarvamusi pole selles, et V.J oli süüdistuses märgitud ajal kinnipeetav XXX Vanglas ning ta oli teadlik, et XXX oli 05.11.2012 XXX vanglas XXX osakonnas tööülesandeid täitev vanglaametnik. Samuti pole süüdistatav vastustanud tema poolt kannatanule öeldud väljendi „sitapea“ kasutamist ja kannatanu suunas sülitamist. Nagu kohus juba eelmise süüteoepisoodi puhul leidis, on kannatanu suhtes ja tema aadressil sõna „sitapea“ kasutamine ja tema sunnas sülitamine on solvavad. Tuleb korrata, et antud väljendil on meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus ning nagu riiklik süüdistaja märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvalise isiku – tunnistaja XXX- juuresolekul, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. Ka tuleb korrata, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt ei hõlma solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamist ning seda on võimalik realiseerida ka teoga. Sellest arusaamast johtuvalt leiab kohus, et käesoleval juhul on solvamisena, so alandust tekitavana vaadeldav ka V.J-i poolt XXX suunas sülitamine. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides üheselt, et solvangu põhjustas sellise sõna otseselt talle ütlemine ning seda võimendas asjaolu, et tema aadressil öeldud solvangut kuulsid pealt V.J-i kambri avatud ukse tõttu ka teised isikud, so nii kaastöötajad kui ka teised kinnipeetavad. 8 Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljend „sitapea“ oli oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvav nagu oli ka solvav tema suunas sülitamine - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmise episoodiga sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Seega on tegemist süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 2 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 05.11.2012 kella 12 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „sitapea“ ja tema suunas sülitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega,

§ 275koosseisu.

2.

1. 10.12.2012 episood Harald XXX suhtes Järgnevalt süüdistatakse V.J-i selles, et ta 10.12.2012 kella 08.10 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX vangistusosakonnas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna valvurit XXX ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt «Sina sitapea, kes sa selline oled! Mine perse!, Ime munni!, Oled üks türaimeja!» ning samuti sülitas kannatanu suunas, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Analüüsitava episoodi raames on kohtuistungil kannatanuna ütlusi andnud XXX, kes selgitas, et töötab XXX Vanglas valvurina. Vanglas töötab ta alates 20.01.
2. 10.12.2012 töötas ta XXX Vangla vangistusosakonna ja lukustatud kambrite osakonna valvurina. V.J-i teab ta tööalaselt ja V.J teab teda kui valvurit. 10.12.2012, suhteliselt vahetuse alguses kontrollis ta oma tööülesannete raames kontrollringkäiku tehes V.J-i kambrit. Ilmselt võis tegemist olla teise ringkäiguga, kuna esimese ringkäigu ajal avas ta ukse ning kontrollis kambri sisu, ent intsident, mida käesoleval juhul vaagitakse, toimus siis, kui ta oli avanud väikese luugi, mille kaudu antakse toitu ja mille kaudu toimub suhtlemine. Intsidendi olemus seisnes V.J-i poolses ebatsensuursete sõnadega sõimamises ja lõpuks sülitamises. Sülg temani küll ei jõudnud, kuna ta jõudis luugi kinni lükata. Kannatanu selgitas, et sõimamine on V.J-i puhul igapäevane. Samas on ka päevi, kus V.J on väga rahulik ja nad on omavahel väga 9 rahulikult saanud suhelda. Rohkem on aga neid päevi, kus V.J sõimab. 10.12.2012 toimunu oli aga solvamine, kui V.J talle ütles, et annab talle imeda või midagi selles kontekstis. Kannatanu lisab, et kindlasti kuulus vaatlusaluse intsidendi juurde sõna „sitapea“. Kuna palju aega on möödas, siis ta täpset sõnakasutust enam ei mäleta, kuid põhiline solvang oli, et nii pika vanglas töötamise aja jooksul polnud keegi tema aadressil sellist väljendit kasutanud, sinna juurde käis ka sõna „pederast“. See oli viimane piir ja ta tundis end täielikult solvatuna. Mis puudutab sülitamist, siis sellega seoses märkis kannatanu, et kuna ta pidas võimalikuks, et selline asi võib juhtuda, siis ta oli valmis selleks, et luuk kinni lükata või ka eest ära astuda. V.J-i puhul juhtus sülitamist tihti. Kannatanu hinnangul olid V.J-i poolt tema aadressil öeldud väljendid solvavad eelkõige seetõttu, et ta ei saa tunnistada, et ta oleks pederast või ta peaks minema nagu V.J pakkus, midagi imema. See on niisugune piir, millest eelmised sõimamised, millega nad harjunud olid ja mille kohta ka ettekandeid on koostatud, oli ületatud. Samuti pole tavapärane, et valvuri suhtes selliseid sõnu kasutatakse. Kui kinnipeetavate ja valvurite suhted on normaalsed, siis sellist sõimamist tuleb ette väga harva. Mis puudutab valuläve, siis see on igal inimesel olemas, kuid kinnipeetav ei tohi valvurit sõimata, suhtlemine peab olema korrektne ning väiksemate puhkudel saab seda lahendada distsiplinaarkorras karistamisega. Ka on kannatanu seisukohal, et V.J-i solvanguid kuulsid ka teised kinnipeetavad läbi seina, sest V.J on nii kõva häälega, mistõttu kostub see ka teistesse kambritesse. Kannatanu täpsustas, et ilmselt oli tegemist teise kontroll ringkäiguga ning peab võimalikuks, et oli nii, et tuli alumiselt korruselt tagasi, siis kuulis, et käib suhtlemine, mille peale avas luugi ning nägi, et V.J oli aknalaua peal. Kinnipeetavatele kodukorda igapäevaselt ei tutvustata, kuid kui tema valvurina näeb kodukorra rikkumist, siis on tema tööülesanne see rikkumine lõpetada. Intsident leidis aset XXX vanglas, XXX, mis asub XXX. Süüdistatava kaitsjale vastas kannatanu, et käesoleval ajal ei mäleta ta enam V.J-i kambri luugi avamise põhjuseid, kuid V.J-i sõnakasutus oli otseses mõttes „tule ja ime“ ning oli ka see, et oled imeja või pederast. Kinnipeetavate suhtluse keeldu ühes kambris viibivatel kinnipeetavatel ei ole, ent kambritevaheline suhtlus lukustatud kambrites on keelatud ning valvuri kohustuste hulka kuulub kinnipeetava ebaseadusliku käitumise takistamine. Seejuures on ebaseaduslikuks käitumiseks kambris karjumine, kui sellega rikutakse teiste kinnipeetavate rahu. Peale kannatanu kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist täpsustas ta, et tegelikkuses ütles V.J talle, et „Tule ime munni“ ning see väljend oli tema jaoks täielikult üle piiri minemine; eelmised väljendid, need olid V.J-i puhul täiesti tavalised. See, et just tookord läks selline ütlemine hinge, tulenes sellest, et olles vangalas peaaegu 15 aastat töötanud, pole talle keegi mitte kunagi elus pakkunud, et tule imema. Sellise sõnastuse kasutamine oli üle piiri minemine nagu oli ka sülitamine. Sülitamisega oli vahe vaid selles, et ta jõudis eelnevalt enne sülje temani jõudmist luugi kinni lükata. Tema luuki puhastamas ei käinud, ent arvab, et kindlasti oli sülg pärast luugi peal nähtav. Sarnaselt eelnevate episoodidega tuleneb ka vaatlusaluse episoodi puhul tõdeda, et 10.12.2012 teostas XXX XXX vangla XXX vangistusosakonnas tööülesandeid, st et lisaks XXX kohtus antud ütlustele, mille kohaselt teostas ta intsidendi toimumisele eelneval ajal ja selle ajal otseselt tööülesandeid, kui teostas ringkäiku ja palus kodukorda rikkuval V.J korra rikkumine lõpetada. See, et ringkäigu teostamine ning kodukorrarikkumise lõpetamine on XXX tööülesanded, tulenevad XXX ametijuhendist, millest nähtub, et sisevalve valvur kohustub tagama kinnipeetavate poolt vangla kodukorra, vangla sisekorraeeskirjade jt vangistuse täideviimist reguleerivate õigusaktide täitmise ja viib läbi päevakavas ettenähtud toimingud, sh lukustatud kambrite ja narkovabaosakonna jalutuskäigud. Seega oli XXX. V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Vaidlusi pole ka selles, et V.J oli XXX toimunud intsidendi ajal kinnipeetav XXX vanglas. Viimatimärgitut kinnitab väljatrükk riiklikust kinnipeetavate, karistusjärgsete kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist, mille kohaselt viibis V.J XXX Vangla kartseris 08.12.2012 kuni 11.2.2012 põhjusel, et ei suhtunud heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse (krim toimik tl 69). 10 Kannatanu ütlustest tuleneb seegi, et V.J kasutas tema suhtes tööülesannete täitmise ajal väljendeid „Sitapea“, „Ime munni, „pederast“ ja „(türa)imeja.“ Lisaks sülitas V.J tema suunas. See, et V.J kasutas kannatanu suhtes süüdistuses nimetatud väljendeid, on tõendatud ka V.J-i kohtueelsel menetlusel antud ütlustega. Nimelt on V.J 18.02.2013 ülekuulamisel märkinud, et talle esitatud kahtlustuse sisu on arusaadav ja ta on toime pannud kõik need kuriteod, mida talle inkrimineeritakse. Ta märkis ka, et pani need teod toime põhjusel, et ametnikud ise provotseerisid teda, vastasel korral ei sülitaks ega ründaks ta kedagi. Ka tunnistab ta, et XXX ta küll sõimas, kuid ta XXX sülitanud pole (krim toimik tl 108-109). Hinnates ja kõrvutades eelnevalt osutatud ütlusi, siis nende pinnalt esinevad mõningased vastuolud – nimelt märkis kannatanu kohtus, et V.J kasutas tema suhtes väljendeid „Sitapea“, „Ime munni, „pederast“ ja „(türa)imeja.“ Riiklik süüdistaja on aga süüdistuse esitanud «Sina sitapea, kes sa selline oled! Mine perse!, Ime munni!, Oled üks türaimeja!» väljendite kasutamises. Seda arvestades leiab kohus, et kahtlusteta on tõendamist leidnud sõnade „Sitapea“, „Ime munni, ja „(türa)imeja“ kasutamine kannatanu suhtes, ent viiteid sellele, et V.J oleks kannatanu suhtes kasutanud väljendit ka „Mine perse“, seda tõendatud ei ole, mistõttu see tuleb V.J-ile esitatud süüdistusest välja jätta. Mis puudub väljendisse „Pederast“, siis sellega seoses märgib kohus, et sellise sõnakasutusega väljendit süüdistuses märgitud ei ole, kuid kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi (KrMS § 268 lg 1). St, et kuna süüdistatavale pole süüdistust sõna „pederast“ kasutamise eest esitatud, siis pole kohtul õiguslikku alust inkrimineerida V.J-ile sõna „Pederast“ kasutamist, teda selle eest süüdi mõista ja karistada. Nagu kohus juba eelnevate episoodide juures märkis, on sõna „Sitapea“ näol tegemist meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustava ja negatiivse väljendiga sõnaga. Kohtu veendumuse kohaselt laieneb see seisukoht ka väljenditele „Ime munni, ja „(türa)imeja.“ Seejuures tuleb riikliku süüdistajaga nõustuda, et väljendid, mida V.J kannatanu suhtes kasutas on oma olemuselt vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandavad, mis annavad selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna kannatanu avaldas, et V.J-i poolt väljendatud ebatsensuursed väljendid olid tema aadressil öeldud valjuhäälselt, mistõttu kuulsid seda ka teised kinnipeetavad, siis leiab kohus, et tegemist on ka sündsusetu käitumisviisiga. Andes hinnangut kannatanu väitesse puutuvalt V.J-i sülitamisesse tema suunas, siis vaatamata sellele, et V.J eitab kannatanu sülitamist, leiab kohus, et ka selles osas on süüdistus põhjendatud ning V.J pani toime ka kannatanu suunas sülitamise. Kuivõrd tegemist on nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, siis analüüsides kannatanu ütlusi, tuleb esmalt osutada, et kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks ei taotlenud kohtumenetluse pooled kannatanu kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist. Seega järeldub, et kannatanu on kogu menetluse vältel andnud ühetaolisi ütlusi. Mis puudutab erinevusi kannatanu ütlustes ja süüdistuses kajastatuga, siis asub kohus seisukohale, et see, et kannatanu ei mäleta kohtuistungil täpselt neid sõnu või väljendeid, mida talle V.J-i poolt öeldi, siis see ei ole vaadeldav asjaoluna, mis tõstataks küsimuse kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Siinkohal tuleb arvestada, et V.J pani kannatanu suhtes teo toime 10.12.2012 ning käesolevaks ajaks on teo toimepanemisest möödunud enam kui aasta. Samuti tuleb arvesse võtta, et kannatanu töökoht ja ametiülesanded on olemuselt sellised, kus paratamatult võib ette tulla normaalses inimestevahelises suhtluses taunitavate väljendite ütlemist ja pahameele väljanäitamist kinnipeetavate poolt. Selliste olukordade olemasolu ja tekkimist on põhimõtteliselt möönnud ka kannatanu, märkides, et kergematele rikkumistele on võimalik reageerida distsiplinaarmenetluste ja –karistustega. Seega leiab kohus, et kannatanu ütlused on põhimõtteliselt ühetaolised, mistõttu puuduvad alused tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. Mis puudutab V.J-i ütlusi, siis põhimõtteliselt V.J ei eitagi, et tema käitumine vanglaametnikesse, vangla ja muude eeskirjade täitmisesse, samuti kohtusüsteemi on üleolev ja ta ei kavatsegi mitte mingisuguseid korraldusi täita. Ta pole eitanud ka seda, et on XXX sõimanud. Samas ei saa jätta V.J-i ütluste kõrval tähelepanuta, et V.J-ile määratud 11 distsiplinaarkaristusregister on erakordselt pikk ning tema suhtumisest võib järeldada, et kõnealusele distsiplinaarkaristusregistrile on ka märkimisväärset lisa oodata. Kui ka analüüsida V.J-i 18.02.2013 antud ütlusi, siis nähtub, et ta küll tunnistab talle inkrimineeritud süütegude toimepanemist, ent samas tuleneb neist, et V.J-i lmselt ei mäletagi kõikide sündmuste üksikasju, sest vaatlusaluses ülekuulamisprotokollis ütleb ta seoses XXX, et see juhtum ei tule talle meeldegi. Kui ka võtta arvesse, et ülekuulamine on toimunud 18.02.2013, tegu on toime pandud aga 10.12.2012, siis jääb sinna vahele ca 2kuuline ajavahemik, mille jooksul on V.J korduvalt, kui mitte öelda valdavalt, viibinud kartseris. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt korduvalt ja intensiivselt toimepandud rikkumiste hulk annab kohtule veendumuse, et V.J võib mitte mäletada kannatanu XXX suunas sülitamist, seda enam, et V.J ei õnnestunud XXX süljega tabada. Kõrvale pole võimalik jätta ka V.J-i eelnevat käitumist ja tegevust. Siinkohal peab kohus silmas asjaolu, et eelnevalt kohtu poolt käsitletud episoodidest nähtub, et V.J on peale vanglaametnike suhtes ebatsensuursete väljendite kasutamist nende pihta ja suunas ka sülitanud. Seega antud juhul V.J-ile inkrimineeritav sülitamine ei oleks V.J-i esmakordne ja uudne käitumine, vaid sedastatav on eelnevate süüteoepisoodidega sarnane süütegude toimepanemise viis. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kannatanu ütlustega on tõendatud ka V.J-i sülitamine tema suunas. Nagu kohus juba eelnevate episoodide puhul märkis, ei hõlma õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamist, vaid seda on võimalik realiseerida ka teoga. Sel alusel leiab kohus, et käesoleval juhul on solvamisena, so alandust tekitavana vaadeldav ka V.J-i poolt XXX suunas sülitamine. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides üheselt, et solvangu põhjustas selliste sõnade otseselt talle ütlemine; tema pika vanglas töötamise aja jooksul pole keegi tema suhtes selliseid väljendeid kasutanud ning ta ei tea, et esineksid põhjused, mis annaksid aluse selliseid väljendeid tema suhtes kasutada (midagi imeda jne). Kannatanu solvangut süvendas ka teadmine, et talle adresseeritud väljendeid kuulsid ka teised kinnipeetavad. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid „Sitapea“, „Ime munni, ja „(türa)imeja“ olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad nagu oli ka solvav tema suunas sülitamine - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendi „Mine perse!“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et väljendi „Mine perse!“ kasutamist ei ole võimalik V.J-ile inkrimineerida, kuna vastavate väljendite kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta selle tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendi „Mine perse!“, kasutamine XXX suhtes 10.12.
3. Kannatanu ütlustest nähtuvalt kasutas V.J 10.12.2012 tema suhtes ka väljendit „pederast“. Sellega seoses selgitab kohus, et vaatamata sellele, et kannatanu on vastavale sõnakasutusele V.J-i poolt osutanud, pole kohtul võimalik sellele õiguslikku hinnangut anda, kuna kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi (KrMS § 268 lg 1). St, et kuna süüdistatavale pole süüdistust sõna „pederast“ kasutamise eest antud episoodi raames esitatud, siis pole kohtul õiguslikku alust inkrimineerida V.J-ile sõna „pederast“ kasutamist kannatanu suhtes, teda selle eest süüdi mõista ja karistada. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmise episoodiga sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on 12 süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 3 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 10.12.2012 kella 8.10 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „Sina sitapea, kes sa selline oled, mine perse, ime munni, oled üks türaimeja“ ja tema suunas sülitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega,

§ 275koosseisu.

2.

1. 18.02.2013 episood Harri Linnu (XXX) suhtes Järgnevalt süüdistatakse V.J-i selles, et ta 18.02.2013 kella 21.30 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla peaspetsialist-korrapidajat XXX ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes korduvalt solvavalt «sa kuradi sitapea» ning samuti sülitas kannatanu pihta, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Antud episoodiga seonduvalt andis kohtuistungil kannatanuna ütlusi XXX, kes selgitas, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 18.02.2013 töötas ta XXX- XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas, kus ta töötas sel hetkel peaspetsialist-korrapidajana. Tema tööülesannete hulka kuulus ja kuulub õhtuse loenduse läbiviimine osakondades. V.J-i tunneb ta tööalaselt ning V.J teab teda kui ametnikku ning ta kannab ka vormi. 18.02.2013 õhtuse loenduse käigus, mis kuulub tema ametiülesannete hulka, peab ta kontrollima kinnipeetavate arvulist ja isikulist kohalolekut. Selle käigus kohustuvad kinnipeetavad püsti tõusma, olema vormikohaselt riides, nimesildid nähtaval. V.J seda korda ei täitnud. Kannatanu selgitas, et valvuri tööülesannete hulka ei kuulu kinnipeetavale kodukorra tutvustamine, seda tutvustatakse kinnipeetavale vanglasse saabudes ja selle kohta annavad kinnipeetavad toimikusse allkirja, et on kodukorra, sh kohustuste ja keeldudega tutvunud. 18.02.2013 sisenes ta kambrisse nr 203, kus oli vähemalt 10 kinnipeetavat. Temaga oli kaasas valvuri abi. Kõik teised kinnipeetavad peale V.J-i tõusid nõuetekohaselt. Neile pole vaja seda meeldegi tuletada, sest nad teavad, et loenduse ajaks või ametniku sisenedes kambrisse peavad nad püsti tõusma. V.J lebas aga voodis edasi. Tema andis V.J-ile veel vastava korralduse, kuid sai vastuseks suhteliselt tavapärase fraasi „Sina sitapea, tead küll, et mina nagunii püsti ei tõuse“. Kannatanu kordas oma korraldust, samal ajal teisi kinnipeetavaid jälgides. Siis tõusis V.J ühel hetkel püsti, asutus sammu-kaks tema poole ja sülitas. Sülg tabas teda põsele, särgi ja lipsu peale ja ta tundis seda, sest see oli soe. Kannatanu möönab oma ütluses, et kogu tema praktika jooksul on tal olnud kokkupuuteid V.J-iga ja tuleb ette ka ütlemisi, kus ta kasutab kergemaid väljendeid „Mine minema! või „tõmba minema“ või midagi 13 niisugust, kuid „sitapea“ sõnamine ja teha seda veel ka teiste kinnipeetavate juuresolekul, tema arusaamistesse ei mahu. Peale selle, et ta tundis ennast solvatuna, häiris see juhtum teda kogu õhtu, ta oli sellest häiritud. XXX möönab, et sellist käitumist tuleb kinnipeetavate poolt ikka aeg-ajalt ette, sellele saab ka vastavalt reageeritud, kuid üldjuhul kasutavad kinnipeetavad ikkagi talutavaid ja viisakaid väljendeid. Kõnealune intsident mõjutas tema päeva ja avaldas mõju ka järgmisel tööpäeva hommikul, mil nad tegelesid rikkumise fikseerimise ja menetluse alustamisega. Kannatanu avaldas arvamust, et vanglaametniku ametikohustuste hulka ei kuulu selliste solvangute ja sülitamise talumine; ta võib küll V.J-i käitumist ette arvata, kuid see ei anna V.J-ile rohkem õigusi välja öelda seda, mida ta ütles või teha seda, mida ta tegi. Vanglas käsitletakse teda kui tavalist kinnipeetavat, kuna tema suhtes pole ühtegi otsust, et ta oleks süüdimatu või psüühiliselt haige. Tema suhtes on ekspertiise teostatud, ta on tagasi toodud ja ta on normaalne. Kannatanu hinnangul raskendab asja seegi, et tema suhtes öeldud solvang ja tema pihta sülitamine toimusid teiste kinnipeetavate nähes. Nimelt peab ta igapäevaselt, ka peale toimunud konflikti vanglas edasi töötamata ja töötama nendesamade kinnipeetavatega, kelle juuresolekul teda solvati. See on häiriv. Samuti märgib ta, et ta on konfliktist üle, kui on tegemist teistsuguste juhtumitega, kus ollakse üksikkambris, kus üks-ühele otseseid pealtkuulajaid pole. V.J-i kaitsjale vastas kannatanu, et tema poolt eelnevalt kirjeldatud V.J-i käitumine on pidev, samas on raske hinnata, kas V.J on teiste kinnipeetavate seas autoriteeti. Kannatanu arvamus on, et V.J autoriteeti ei ole. Tal on välja kujunenud selline sortiment sõnu, mida ta kasutab. Intsidendi toimumise ajal oli kambris vähemalt 10 kinnipeetavat, täpset arvu ta praegu öelda ei oska, kuna ütluste andmisele eelneval päeval oli kambris 14 kinnipeetavat. Kinnipeetavate arv kambris on määratletud voodikohtade arvu järgi. Võib juhtuda et 1-2 kinnipeetavat olid kambrist ära, kuid kindlasti oli seal vähemalt 10 kinnipeetavat. Kinnipeetavate loendamine käib selliselt, et kõigepealt sisenevad nad kambrisse. Enne seda tegelevad kinnipeetavad oma asjadega – kes loeb, kes on niisama pikali. Tema sisenedes teavitab ta kinnipeetavaid, et on õhtune loendus. Kõik kuulevad seda, kui kambris viibivad nii eesti kui vene keelt kõnelevad kinnipeetavad, siis kordab ta koos tervitusega ka vene keeles üle, et kõik aru saaksid. Seejärel tõusevad kõik püsti ja üldjuhul pole seda vaja üle rääkida. Edasi seisab igaüks oma voodi juurde. V.J-i voodi võis temast jääda umbes 3 meetri kaugusele. V.J püsti ei tõusnud ja siis nägi ta silmanurgast, kuidas V.J püsti kargas, tegi sammu või kaks tema suunas ning sülitas. Ta sai küll natuke eemale, kuid varjuda tal kusagile polnud. Ka peale vaatlusalust intsidenti on V.J-i suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusi seoses ebatsensuurse sõnakasutusega, ent siis on V.J-i sõnakasutus olnud leebem või pole ta üleüldse millelegi reageerinud. Intsidenti, mida käesoleval juhul kohtus vaagitakse peab kannatanu erandlikuks, kuna V.J tegi seda teiste kinnipeetavate juuresolekul. Ka teiste kinnipeetavatega on olnud konflikte, kus inimene läheb endast välja, ei kontrolli ühte-kahte sõna, kuid V.J-i hääl on vali ja see võib kesta 0,5 kuni 1 tund. Kannatanuga ühetaolisi ütlusi on kohtuistungil andnud ka tunnistaja XXX, kes märkis, et töötas 18.02.2013 XXX vangla XXX vangistusosakonna valvurina. Kõnealusel päeval oli ta tööl ning teostas oma tööülesandeid meeste eluplokki. Ta tunneb ka XXX ja teab, et XXX töötas XXX vangistusosakonnas peaspetsialist-korrapidajana. Talle tuleb meelde, et V.J oli üks kinnipeetavatest. 18.02.2013 puutus ta kokku mõlema isikuga. Põhjuseks asjaolu, et tema oli tol päeval meeste eluplokis valvur ja õhtuse loenduse läbiviimist tuli tegema tol päeval korrapidajana töötanud XXX. Nad teostasid loendust ka kambris
2. Loenduse läbiviimisel kehtib kord, mille kohaselt peavad kinnipeetavad loenduse ajaks oma voodi kõrvale püsti tõusma. V.J seda ei teinud. Seejärel anti V.J-ile korduvaid viisakaid korraldusi voodi kõrvale püsti tõusmiseks. V.J-ile korralduste andmisel liikus XXX. V.J-ile paar sammu lähemale, tema ise jäi uksele lähemale. Mingi hetk tõusis V.J püsti, ütles korrapidajale midagi krõbedat – tüüpsõnu nagu sitapea ning tegi suuga liigutuse nagu sülitaks. Tema seda täpselt ei näinud, kuhu V.J sülitas, kuid korrapidaja küsis talt pärast salvrätikut. Nimetatud salvrätikuga pühkis korrapidaja oma nägu ja lipsu, mistõttu järeldas ta, et kinnipeetav sülitas korrapidaja XXX pihta. Täpsustavalt märgib tunnistaja, et ta nägi sülitamisliigutust, sülje liikumist ennast ta ei näinud. Korrapidaja jäi sellise tegevuse järgselt rahulikuks ja palus tunnistajal koostada vastavalt vangla reeglistikule vastavasisuline 14 protokoll, kuna tegemist oli otseselt ametniku solvamisega. XXX talle sülitamisest ei rääkinud, kuid juba siis, kui V.J kasutas krõbedaid sõnu, eeldas ta, et see asi tuleb ära protokollida. Kannatanu ütlusi kinnitab tunnistaja ka selles, et kuna tegemist oli õhtuse loendusega, siis olid kambris ka kõik ülejäänud kinnipeetavad, kes olid oma voodite kõrvale püsti tõusnud ja kes kõnealusel ajal vastavas kambris pidid olema. Tunnistaja märgib, et V.J ütles eelnevalt nimetatud väljendit kõvahäälselt ja see oli suunatud korrapidajale, kuna korrapidaja astus V.J-ile lähemale ja andis talle viisakas vormis pidevaid korraldusi voodi kõrvale püsti tõusmiseks. Süüdistatava kaitsjale vastas tunnistaja, et tema XXX korraldust intsidendi protokollimiseks ei saanud, kuna solvangute protokollimine tuleneb töökorraldusest ning seetõttu sai ka vastavasisuline paber koostatud. Seejuures paluti seletus anda ka V.J, kes sellest aga keeldus. Kas ka ülejäänutelt kambris viibijatelt seletus võeti, seda tunnistaja enam ei mäleta. Konflikti osas selgitab ta täpsustuseks, et loenduse ajal jäi tema ukse juurde, kuna vanglas peab üks inimene jääma ukse juurde, kui teine toiminguid teeb. Kuna riiklik süüdistaja on antud episoodi raames pidanud vajalikuks kaasata tunnistajana menetlusse ka XXX, kes on kohtumenetluses ka vahetult üle kuulatud, siis XXX ütlustega tutvumise järgselt asub kohus seisukohale, et XXX ütlused on tõendikogumiga mittehaakuvad ja vastuolulised ning kohati viitab XXX üleüldse sellele, et ta pole V.J-iga ühes kambris viibinudki ja on viibinud kambris üksi. Samuti pole ta V.J-i üldse näinudki. Peale XXX kohtueelsel menetlusel antud ütluste meenutamist möönab ta siiski, et nad ikka viibisid V.J-iga ühes kambris, kuid see juhtum, mida tema teab, puutub hoopis XXX, kui see võttis valvuril rinnust kinni ja siis läks V.J neile vahele. Kokkuvõtvalt märgib XXX, et see juhtum polnud nö V.J-i asi. Osutatut arvestades asub kohus seisukohale, et käesoleva kriminaalasja raames ei ole võimalik XXX ütlustega nende ütluste ebaselguse ja vastuolulise tõttu arvestada ning need tuleb tõendikogumist jätta tervikuna välja. Eelnevate episoodidega sarnaselt tuleb ka antud episoodi puhul tõdeda, et kannatanu XXX ja tunnistaja XXX ütlustest on üheselt sedastatav, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 18.02.2013 teostas XXX XXX vangla XXX vangistusosakonnas tööülesandeid, st et lisaks XXX kohtus antud ütlustele, mille kohaselt oli loenduse läbiviimine tema tööülesanne, kinnitab seda ka XXX ametijuhend, kus tööülesannete kirjelduses on mh ära toodud, et peaspetsialist-korrapidaja osaleb või viib läbi kinnipeetavate päevakavajärgse kontrollrivistuse ja vajadusel erakorralisi kontrollrivistusi (krim toimik tl 1-16). Seega oli XXX. V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J kasutas XXX suhtes väljendit „sitapea“ ning sülitas XXX pihta. Nagu kohus ka juba eelnevate episoodide käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 06.08.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 18.02.2013, 21.02.2013, 03.06.2012 kell 10.40, 02.06.2013, 03.06.2013 kell 10.15, 19.06.2013 ja 21.06.2013 toimepanemises süüdi, märkides seoses vaatlusaluse episoodiga, et XXX sülitas ta, kui ta viibis XXX vanglas XXX vangistusosakonna kambris nr 203 ja sinna tuli XXX, kes andis talle korralduse voodist püsti tõusta. Sellele vastas ta, et kuidas ta saab XXX korraldust täita, kui viimane lükkas ta XXX Vangla kartsas nr 22 vastu seina, millega näitas oma üleolekut ja võimu (krim toimik tl 110112). Kohtu hinnangul tähendab eelnev, et vaidlusi ega eriarvamusi pole selles, et V.J oli teadlik, et XXXoli 18.02.2013 XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas tööülesandeid täitev vanglaametnik; samuti, et V.J kasutas XXX suhtes sõna „sitapea“ ja sülitas XXX pihta. Nagu kohus juba eelmise süüteoepisoodi puhul leidis, on kannatanule sõna „sitapea“ sõnamine ja tema sunnas sülitamine solvavad. Tuleb korrata, et antud väljendil on meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Sellise sõnakasutuse näol tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Nagu ka riiklik süüdistaja õigesti ja asjakohaselt märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja 15 aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX suhtes. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvaliste isikute – teiste kinnipeetavate ja tunnistaja XXX- juuresolekul, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. Korrata tuleb sedagi, et õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt ei hõlma solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamist ning seda on võimalik realiseerida ka teoga. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul on solvamisena, so alandust tekitavana vaadeldav ka V.J-i poolt XXX pihta sülitamine. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides üheselt, et solvangu põhjustas sellise sõna otseselt talle ütlemine ning seda võimendas asjaolu, et tema aadressil öeldud solvangut kuulsid pealt V.J-i kambris viibinud kinnipeetavad, kelle suhtes tuleb kannatanul oma ametiülesandeid ka edaspidi täita; samuti, et teda solvati kaastöötaja juuresolekul. Kannatanu avaldas sedagi, et tema läbielamine solvumise tõttu ei piirdunud üksnes teo toimepanemise päevaga, vaid ta elas seda üle ka veel järgmisel päeval, kui vastavaid dokumente koostati. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljend „sitapea“ oli oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvav nagu oli ka solvav tema pihta sülitamine - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuste täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmiste episoodidega sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 4 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses H. Linnule 18.02.2013 kella 21.30 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „sa kuradi sitapea“ ja tema pihta sülitamisega. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega,

§ 275koosseisu.

2.5. 21.02.2013 episood XXXsuhtes 16 Järgnevalt süüdistatakse V.J-i selles, et ta 21.02.2013 kella 12.50 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas, solvas ametikohustusi täitnud vangistusosakonna inspektor-kontaktisikut XXX sülitades kannatanu pihta, solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Vaatlusaluse episoodiga seonduvalt andis kannatanu XXX kohtuistungil ütlusi selle kohta, et 21.02.2013 töötas ta XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas inspektor-kontaktisikuna. V.J-i ta teab, kuna on viimase kontaktisik. V.J-iga puutuvad rohkem kokku valvurid, kuid tema on see ametnik, kes tegeleb V.J-i probleemidega, st et kui V.J on probleeme või küsimusi, siis suunab neid lahendamisele, so mitte ei lahenda ise vaid suunab, kuhu V.J peaks pöörduma. Kannatanu on arvamusel, et tunneb V.J-i valvuritest paremini, kuna räägib V.J-iga ka muudest küsimustest kui ainult vangistus. Tol ajal suhtlesid nad tihedalt, igapäevaselt ning peamine suhtlus oli seotud V.J-i distsiplinaarrikkumistega. Kuna ta rikub palju korda, siis selle tõttu on vaja talle teadvustada ja talle tutvustada, et tema suhtes on distsiplinaarmenetlust alustatud. 21.02.2012 sai ta V.J-iga kokku, kuna pidi viimasele tutvustama kas distsiplinaarmenetluse käskkirja või protokolli. Kinnipeetaval on õigus tutvuda protokolliga ja õigus saada kätte ka distsiplinaarmenetluse käskkiri. Tema läks V.J-i kambri juurde. Temaga oli koos vanemvalvur Guido Kogermann. Vanemvalvuri palus ta enda kõrvale, et oleks olemas tunnistaja, kui kinnipeetav ei pane dokumendile allkirja selle kohta, et on dokumendiga tutvunud, kuna V.J seda tihtipeale ei tee. Ta avas luugi. Siis rääkis V.J talle kõigepealt enda asjadest, mis teemal see vestlus oli, seda kannatanu ei mäleta, ent nähtavasti rääkis V.J talle oma eelnevatest kogemustest valvuritega või avaldas oma üldist arvamust ühiskonna ja kohtu suhtes. Tavaliselt kuulab ta selle jutu ära, sest sealt saab ta ka informatsiooni V.J-i kohta, mida on võimalik kasutada tööasjade täitmisel. Kui ta hakkas oma ülesannet täitma, siis sülitas V.J tema pihta. Sülitamisega kaasnes sülg ja see tabas tema jope paremat või vasakut külge – ta sai sellega kindlasti pihta, sest nägi seda sülge enda peal. Sülitamisest tundis ta ennast häirituna ja solvatuna juba seetõttu, et tema läks V.J-i juurde põhjusel, et V.J kui kinnipeetaval on õigus dokumentidega tutvuda ja tema läks sinna V.J-i õigusi tagama ning selline reaktsioon ehk sülitamine tema suunas oli talle kui ametnikule vastuvõetamatu. Enne vaatlusalust juhtumit V.J tema pihta sülitanud polnud. Kõnealust sündmust nägi pealt ka XXX ja kui ta õigesti mäletab, siis fikseeriti sülitamine ka fotoga. Sellele sündmusele järgnevalt tundis ta end häirituna, kuna teda oli rünnatud. Kuna tegemist oli esmakordse juhtumiga, siis oli tal vaja end koguda, et oma tööülesandeid edasi täita. Antud episoodiga seonduvalt vastas kannatanu V.J-i kaitsjale sedagi, et fotoaparaat võis tol hetkel kaasas olla põhjusel, et vahetult enne tema jõudmist oli teostatud läbiotsimist, kus oli vaja fotoaparaadiga midagi fikseerida ning tema poolt kasutati seda momenti lihtsalt ära. Kannatanuga ühetaolisi ja ka muu tõendikogumiga haakuvaid ütlusi on andnud ka G. Kogermann, kes märkis, et 21.02.2013 töötas ta XXX Vangla XXX vangistusosakonna kartserite osakonnas vanemvalvurina. Nii V.J kui XXX on talle tuttavad – V.J on kinnipeetav ja XXX on inspektor-kontaktisik nende vanglas. Tunnistaja kinnitab, et 21.02.2013 oli ta vanglas kartserite osakonnas tööl valvurina, kui XXX tuli V.J-ile dokumente tutvustama. Ta küll ei tea, mis dokumentidega tegu oli, kuid tegu oli dokumentidega, mida XXX soovis V.J-ile tutvustada. Tol hetkel palus teda XXX, et ta viibiks kõrval, kui ta dokumente tutvustama hakkab. Tema avas neljakandilise toiduluugi, mis on ukse peal ja mille kaudu XXX kinnipeetavaga suhtes. Kuigi tal kõrvalviibimise kohustust pole, siis millegi pärast palus XXX tal tunnistajana kõrval viibida. XXX tutvustas mingeid pabereid. Ta arvab, et võib-olla palus XXX tal juures olla seetõttu, et kui kinnipeetav ei soovi mingit paberit allkirjastada, siis tema valvurina paneb sellele oma allkirja, millega kinnitab, et kinnipeetav keeldus dokumentidega tutvumast ja allkirja panemast. Ka tookord jättis V.J talle tutvustatud dokumendid allkirjastamata. Kõnealust sündmust meenutades märkis tunnistaja, et asi algas rahuliku jutuga, mis oli normaalne ja vaikne, kuid mingil ajal hakkas hääl valjenema ja V.J ütles XXX kohta mingi sellise lause, et „Teie peale ei kõlba isegi sülitada“ vms. Vestlus läks edasi ja mingil ajal ta siis ütles, et probleeme oli üldise julgeolekuga ning siis ta sülitas. Sülg lendas kiiresti ja sellega sai kontaktisiku vasak käsi ja 17 jope vasak alumine serv pihta. Ka tema oli vasakul pool, kuid pihta ta süljega ei saanud. V.J sülitas seest poolt välja, läbi toiduluugi. Tunnistaja kinnitab, et ta nägi sülitamise momenti ennast, kuna oli seal kõrval – ta nägi sülje tulemist ja kuulis ka sellele iseloomulikku heli - tegemist oli valge ja vahutava süljega. Tunnistaja ei mäleta, et XXX oleks peale sülitamist midagi öelnud, nad sulgesid toiduluugi ja lahkusid sealt koos; XXX peale sellist toimingut rohkem vestlema ei hakanud. Eelnevalt osutatud omavahel kooskõlas olevaid isikuliste tõendiallikate ütlusi kinnitab ka foto (krim toimik tl 1), millel on kellegi seljas olev halli värvi jope, mille vasaku tasku juures on ebamäärase kujuga heledam määrdumine. Kõnealuselt fotolt nähtuv on kooskõlas kannatanu XXX ütlustega, milles XXX kinnitas, et tegemist on tema jopega, ta mäletab kõnealuse foto tegemist, on seda fotot varem näinud ja on seda fotot näinud juba siis, kui see foto tehti. Foto on tehtud digitaalkaameraga. Kannatanu märkis ka, et kõnealuselt fotolt on üheselt näha, et sülg on tabanud teda vasakule poole tasku lähedale. Ta lisas ka, et peale jopele sülitamist puhastas ta selle ära, ilmselt oleks olnud võimalik ka teine vormi jope selga panna, kuid talle tundus mõistlik selle puhastamine. Eelnevate episoodidega sarnaselt tuleb ka antud episoodi puhul tõdeda, et kannatanu XXX ja tunnistaja XXX ütlustest on üheselt sedastatav, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 21.02.2013 teostas XXX XXX vangla XXX vangistusosakonnas tööülesandeid, st et lisaks XXX kohtus antud ütlustele, mille kohaselt oli kinnipeetavale nendega seotud dokumentide tutvustamine tema tööülesanne, kinnitab seda ka XXX ametijuhend, kus tööülesannete kirjelduses on mh ära toodud, et inspektor-kontaktisik viib läbi kinnipeetavate distsiplinaarmenetlusi (krim toimik tl 19-21). Seega oli XXX. V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J sülitas tööülesandeid täitva XXX pihta. Nagu kohus ka juba eelnevate episoodide käsitluses viitas, pole kohtumenetluses V.J-i KrMS § 267 lg 1 p-s 1 nimetatud aluste esinemise tõttu vahetult üle kuulatud, ent V.J-i kohtueelsel menetlusel 06.08.2013 antud ütluste kohaselt tunnistas V.J end talle inkrimineeritavate kuriteoepisoodide, so 18.02.2013, 21.02.2013, 03.06.2012 kell 10.40, 02.06.2013, 03.06.2013 kell 10.15, 19.06.2013 ja 21.06.2013 toimepanemises süüdi, märkides seoses vaatlusaluse episoodiga, et XXX sülitas ta põhjusel, et XXX tuli talle tutvustama käskkirju täpselt lõunaajal, kui ta sõi oma lõunasööki. Ta oli just oma toidukausi lauale pannud, kui tuli XXX. Ta ütles M. XXX, kas see on jälle psühholoogiline võte, et ta tuleb söögi ajal tülitama ja söögiaega rikkuma. Seejärel viskas ta XXX sellesama toiduga. Toiduga XXX pihta ei saanud ja sellepärast sülitas ta XXX, mille peale kadus XXX tema kambri juurest ära. Hiljem tuli XXX uuesti ja siis selgitas V.J , et pole vaja tulla aegadel nagu lõunasöök teda segama (krim toimik tl 110-112). Kohtu hinnangul tähendab eelnev, et vaidlusi ega eriarvamusi pole selles, et V.J oli XXX Vanglas kinnipeetav ja teadlik, et XXX oli 21.02.2013 XXX Vanglas XXX vangistusosakonnas tööülesandeid täitev vanglaametnik; samuti, et V.J sülitas XXX pihta. Nagu kohus juba eelnevate süüteoepisoodide puhul, kus V.J samuti sülitas vanglaametnike pihta või suunas märkis, ei seisne õigusteooria ja kohtupraktika kohaselt solvamine mitte ainult väärtushinnangu või vale faktiväite esitamises, vaid seda on võimalik realiseerida ka teoga ning kahtlusteta on sellise solvava teona võimalik vaadelda ka sülitamist, kuna see on alandust tekitav ja nagu ka riiklik süüdistaja märkis, kannatanu au ja väärikust solvav. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et tema eesmärk oli V.J-i juurde minekul V.J-i õiguste tagamine. Sellele sai ta aga vastuseks ebakohase ja alandava käitumise, mis väljendus tema pihta sülitamises. Kannatanu avaldas ka, et kuna tal eelnevalt sellist kogemust polnud olnud, siis oli see kui esmakordne kogemus selline, mida ta väga üle elas. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX pihta sülitamine oli XXX jaoks solvav - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmiste episoodidega sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud 18 kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXXVangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 5 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXXpihta sülitamisega 21.02.2013 kella 12.50 paiku. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega,

§ 275koosseisu.

2.

1. 17.03.2013 episood XXX(XXX) suhtes Järgnevalt süüdistatakse V.J-i selles, et ta 17.03.2013 kella 20.30 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides xxx, XXXsuvas XXXVanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla valvurit XXX ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt «ülemuse perselakkujad, uroodid, sitapead», solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Vaatlusaluse episoodi raames on kohtuistungil kannatanuna andnud ütlusi XXX, kes märkis, et 17.03.2013 töötas ta XXX Vanglas kolmandas üksuses ning V.J oli seal psühhiaatriaosakonnas kinnipeetav. 17.03.2013 tööülesannetest tulenevalt tuli ta tööle õhtusesse vahetusse, võttis vahetuse üle ja siis kohtuski ta ka V.J-iga. V.J oli kambris. Tema sisenes sinna koos vanemvalvur XXX, et läbi viia õhtust loendust. Tegemist on tema tööülesandega. Ametnike sisenemisel kinnipeetavate kambritesse kohustuvad kinnipeetavad püsti tõusma, kuid V.J oli voodis teki all. Ta andis V.J-ile korralduse püsti tõusta ja öelda oma nimi, seda aga V.J ei teinud. Püstitõusmise ja nime ütlemise kohustus tulenevad kinnipeetavatele vangla kodukorrast. Tema andis V.J-ile veel ühe korralduse. Selle peale V.J ärritus, läks närvi ja hakkas seda sõimama, öeldes, et nad on seal ülemuste perselakkujad ja uroodid, et ta on 5 aastat kinni istunud ning ei pea nende korraldusi täitma. Kannatanu selgitab, et enne seda, kui V.J sellised sõnad lausus, käitus tema kinnipeetavaga viisakalt – ta teretas kambrisse sisenedes, nagu ka tema ametijuhend ette näeb. Peale eelosutatud väljendite ütlemist tundis ta end solvatuna, kuna see oli öeldud talle kui ametnikule tööülesannete täitmisel. Samuti oli talle solvav tema suhtes venekeelse väljendi urood kasutamine. Solvas ka see, et teda nimetati kellegi perselakkujaks. Mis puudutab kõnealuste sõnade kasutamist, siis sellega seoses märgib kannatanu, et sellist sõnakasutust on vanglas küll kuulda, kuid mitte igapäevaselt. Ta tundis ka, et solvavad väljendid oli adresseeritud konkreetselt talle, sest just tema oli see, kes V.J-i kõnetas ja talle seadusliku 19 korralduse voodist püsti tõusmiseks andis; teisi kinnipeetavaid antud kambris samaaegselt ei viibinud. Süüdistatava kaitsjale vastas kannatanu, et teades veidi vene keelt, siis tema arvates peaks sõna urood tähendama midagi sellist nagu värdjas ja selline väljendusviis solvas teda ning ta ei sattunud V.J-i teele mitte juhuslikult vaid tööülesandeid täites. Mis puudutab V.J-i suhtumist ja hinnangut talle inkrimineeritavasse teosse, siis selle episoodi osas on V.J kohtueelsel menetlusel märkinud, et kahtlustus on talle küll arusaadav, kuid süüdi ta ennast ei tunnista ja midagi öelda ka ei soovi (krim toimik tl 113115). Hinnates eelnevalt osutatud isikuliste tõendiallikate ütlusi, nähtub, et tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, kus kannatanu viitab süüdistatavale, kui tema suhtes ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid kasutanud isikule, süüdistatav ise aga täielikult eitab seda. Seega kujundab kohus järgnevalt seisukoha isikute ütluste usaldusväärsuse kohta. Seonduvalt kannatanu ütlustega tuleb nentida, et kohtumenetluse pooled ei ole kohtus taotlenud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist. Sellest asjaolust järeldab kohus, et kannatanu kogu menetluse vältel antud ütlused on olnud ühetaolised. Seejuures ei tõstata küsimust kannatanu ütluste usaldusväärsuses seegi, et kannatanu pole kohtus avaldanud kõiki neid väljendeid, mida on kajastatud süüdistusaktis. Tuleb tähele panna, et V.J-ile käesoleva episoodi raames inkrimineeritav süütegu on toime pandud 17.03.2013, st et käesolevaks ajaks on vaatlusalusest sündmusest möödunud enam kui aasta, mistõttu ei pruugigi kannatanu täpset tema suhtes kasutatud sõnu või väljendeid mäletada. Teise aspektina tuleb tõdeda sedagi, et kannatanu töökoht ja ametiülesanded on olemuselt sellised, kus paratamatult võib ette tulla normaalses inimestevahelises suhtluses taunitavate väljendite ütlemist ja pahameele väljanäitamist kinnipeetavate poolt. Selliste olukordade olemasolu ja tekkimist on põhimõtteliselt möönnud ka kannatanu, märkides, et ka tema aadressil öeldud väljendite kasutamist on vanglas ette tulnud, kuid mitte just igapäev. Seega leiab kohus, et kannatanu ütlused on põhimõtteliselt ühetaolised, mistõttu puuduvad alused kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Mis puudutab V.J-i süüd eitavaid ütlusi, siis käesoleva kriminaalasja raames on ta kõikide XXX Vangla ametnikke puudutavate episoodide juures märkinud, et pole neid süütegusid toime pannud ja midagi selgitada ei soovi. Seejuures juhib kohus tähelepanu sellele, et kui antud episoodi juures on tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, siis osade XXX Vangla ametnike vastu suunatud süütegude puhul on süüdistatav samuti eitanud talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist (vt nt XXX ja XXX episoodid), ent tõendikogum näitab neis episoodides vastupidiselt V.J-i ütlustele siiski nende süüteoepisoodide toimepanemist tema poolt (kohtu põhjendused ja seisukohad on kajastatud allpool). Sellest tulenevalt esineb põhjendatud alus kahelda V.J-i ütluste usaldusväärsuses, mida ta on andnud seoses XXX Vanglas toimunuga. Kõrvale pole võimalik jätta ka V.J-i käesolevale episoodile eelnenud ja järgnenud käitumist ja tegevust. Siinkohal peab kohus silmas asjaolu, et kohtu poolt eelnevalt käsitletud episoodidest nähtub, et V.J on vanglaametnike suhtes kasutanud korduvalt ebatsensuurseid väljendeid ja sülitanud nende pihta ja suunas. Sarnane tegevus on jätkunud ka pärast vaatlusalust episoodi. Seega antud juhul V.J-ile inkrimineeritav ebatsensuursete sõnade kasutamine kannatanu aadressil ei oleks V.J-i esmakordne ja uudne käitumine, vaid sedastatav on eelnevate ja järgnevate, mille toimepanemist V.J ei eitagi, süüteoepisoodidega sarnane süütegude toimepanemise viis. Neist aspektidest johtuvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum ei toeta V.J-i versiooni, et ta pole talle inkrimineeritavat süütegu toime pannud. Tulles tagasi kannatanu ühetaoliste ja usaldusväärsete ütluste juurde, tuleneb neist, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 17.03.2013 teostas ta V.J-iga toimunud intsidendi ajal XXX Vanglas valvuri tööülesandeid, viies läbi loendust. Seda kinnitab ka XXX poolt 19.01.2012 allkirjastatud XXX Vangla valvuri ametijuhend, mille punktist 9 tuleneb, et valvuri ülesandeks on mh kinnipeetavate isikute loenduse läbiviimine (krim toimik tl 34-36). Seega järeldub, et XXX oli V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. 20 Edasiselt tuleneb kannatanu ütlustest, et V.J kasutas tema suhtes väljendeid «ülemuse perselakkujad“ ja „ uroodid“. Sarnaselt väljendiga „sitapea“, mida kohus eelnevate episoodide juures käsitles, leiab kohus, et ka väljenditel «ülemuse perselakkujad“ ja „ uroodid“ on meie kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Öeldu näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Seega nagu riiklik süüdistaja õigesti ja põhjendatult märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX kohta. Kuna kannatanu ütlustest nähtuvalt teostas ta loendust teise ametniku juuresolekul ehk kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud kohtuistungil, märkides, et solvav oli see käitumine põhjusel, et tema poolt täideti sel ajal ametiülesandeid, seda enam, et ta pole V.J-ile niisama kusagil ette juhtunud, vaid teostas oma ametiülesandeid. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid «ülemuse perselakkujad“ ja „uroodid“ olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad - need olid solvavad nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendi „sitapead“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et väljendi „sitapea“ kasutamist ei ole võimalik V.J-ile inkrimineerida, kuna vastavate väljendite kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta selle tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendi „sitapea“ kasutamine XXX suhtes 17.03.
2. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmiste episoodidega sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 6 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses xxx 17.03.2013 kella 20.30 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult 21 negatiivse väljendiga, so „ülemuste perselakkujad, uroodid, sitapead“. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega,

§ 275koosseisu.

2.

1. 18.03.2013 episood XXX Järgnevalt süüdistatakse V.J-i selles, et ta 18.03.2013 kella 10.50 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX asuvas XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla valvurit XXX ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt «ime munni, kuradi pederast», solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Vaatlusaluse episoodiga seonduvalt andis kannatanu XXX ütlusi selle kohta, et 18.03.2013 töötas ta XXX vanglas valvurina ja tööalaselt on tal kokkupuuteid olnud ka V.J-iga. 18.03.2013 helistati talle korrapidamisest ja teatati, et tal tuleb teha meditsiini saatmine, st et tema peab sealt osakonnast, kus paiknevad kinnipeetavad, viima V.J-i meditsiiniosakonda. Vastava korralduse saades läkski ta V.J-ile järele. Psühhiaatriaosakonnas võttis ta kinnipeetava kambrist välja, otsis ta läbi ning andis korralduse panna käed selja taha. Sellest kinnipeetav keeldus, ta ei allunud korraldusele panna käed selja taha, vaid ütles, et tema ei allu siin vanglas mitte kellelegi mitte kunagi. Kuna see oluliselt julgeolekut ei ohustanud, siis otsustas ta toimingu lõpule viia ning meditsiiniosakonnas ära käia. Pärast oli tal plaanis rikkumine fikseerida ehk kirjutada ettekanne rikkumise kohta. Kui ta meditsiiniosakonda läks, kus kinnipeetav sai teada, mis protseduurile ta toodi, siis ta keeldus sellest, öeldes, et röntgenit ta ei tee. See jäigi tegemata. Seejärel läksid nad tagasi kambrisse, kuid enne kambrisse paigutamist pakkus ta kinnipeetavale võimalust kirjutada juhtunu kohta seletuskiri. Selle peale kinnipeetav ägestus ja kasutas ebatsensuurseid sõnu, öeldes talle, midagi sellist, et „ta ei allu seal kellelegi, ime munni, urood, nahhui jne“. Tema tegi sellest käitumisest järelduse, et kinnipeetav loobus seletuskirja kirjutamise võimalusest. Seejärel hakkas ta kambri ust kinni panema ja kinnipeetav sülitas tema suunas, kuid see teda ei tabanud. Rikkumise kohta kirjutas ta ettekande. Kannatanu hinnangul seisnes kinnipeetava esimene rikkumine selles, et kinnipeetav ei allunud korraldusele. Selle eest sai kinnipeetav ka karistada. Seletuskirja palus ta kirjutada korraldusele mitteallumise kohta. Samuti seisnes rikkumine tema suhtes ebatsensuursete sõnade kasutamises, ropendamises. Kannatanu küll täpselt ei mäleta, kas ebatsensuursete sõnadega pöördus kinnipeetav tema poole hetkel, kui ta kinnipeetavat uuesti kambrisse paigutas ja talle seletuskirja kirjutamise võimalust pakkus. Kui kinnipeetav neid sõnu tema aadressil kasutas, tundis ta end solvatuna, kuna kinnipeetav karjus terve sektori peale nii, et seda kuulsid kõik pealt. Samuti olid seal suhteliselt lähedal ka teised ametnikud, kes võisid samuti seda kõike pealt kuulda. Kannatanu on veendumusel, et nende sõnade ütlemisega üritas kinnipeetav teda solvata, need sõnad on ilmselgelt ka teiste inimeste jaoks solvavad ning kuna tema pole midagi valesti teinud ja suhtles kinnipeetavaga teie-vormi kasutades, millist käitumist lootis ta ka vastu saada, siis siiski kinnipeetav ägestus, oli ärritatud ning ei soovinud normaalselt suhelda. Kannatanu selgitas ka, et vanglaametnikuna ta tihti sellist sõnakasutust ei kuule, seda võib tulla ette paar korda aastas, kui on tegemist mõne ebastabiilse käitumisega kinnipeetavaga, kes millelegi ei allu ja kelle arvates on tal kõiges õigus ja kõik, mis vanglas toimub, on ebaseaduslik. Seega tema poole pöördumine selliste sõnadega pole tavaline ja see raskendab tal ka oma tööülesannete täitmist, kuna kõrvalkambrites olevad kinnipeetavad kuulevad seda pealt, jutud levivad kiiresti, enamus kinnipeetavaid saavad sellest teada ning sellest on probleeme tulnud, et kinnipeetavad hakkavad seda meelde tuletama. V.J-i kaitsjale vastas kannatanu, et kinnipeetava poolt öeldud väljendid oli solvavad, ta ütles ka sõnu urood ja nahhui. Nende sõnade tema suhtes kasutamise peale ta solvus - tema ise selliseid sõnu ei kasuta. Reegel on, et ametnikuga suheldakse korrektselt, ebatsensuurseid sõnu kasutamata. Need väljendid ei olnud aga ei korrektsed ega viisakad, kinnipeetav kasutas tema suhtes ebatsensuurseid sõnu. 22 Mis puudutab V.J-i suhtumist ja hinnangut talle inkrimineeritavasse teosse, siis ka selle episoodi osas on V.J kohtueelsel menetlusel märkinud, et kahtlustus on talle küll arusaadav, kuid süüdi ta ennast ei tunnista ja midagi öelda ei soovi (krim toimik tl 113-115). Hinnates eelnevalt osutatud isikuliste tõendiallikate ütlusi, nähtub, et taas on tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, kus kannatanu viitab süüdistatavale, kui tema suhtes ebatsensuurseid ja solvavaid väljendeid kasutanud isikule, süüdistatav ise aga täielikult eitab seda. Seega kujundab kohus järgnevalt seisukoha isikute ütluste usaldusväärsuse kohta. Seonduvalt kannatanu ütlustega tuleb taas tõdeda, et kohtumenetluse pooled ei ole kohtus taotlenud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamist. Sellest asjaolust järeldab kohus, et kannatanu kogu menetluse vältel antud ütlused on olnud ühetaolised. Seejuures ei tõstata küsimust kannatanu ütluste usaldusväärsuses seegi, et kannatanu pole kohtus avaldanud kõiki neid väljendeid, mida on kajastatud süüdistusaktis. Tuleb tähele panna, et V.J-ile käesoleva episoodi raames inkrimineeritav süütegu on toime pandud 18.03.2013, st et käesolevaks ajaks on vaatlusalusest sündmusest möödunud enam kui aasta. Teise aspektina tuleb tõdeda, et kannatanu töökoht ja ametiülesanded on olemuselt sellised, kus paratamatult võib ette tulla normaalses inimestevahelises suhtluses taunitavate väljendite ütlemist ja pahameele väljanäitamist kinnipeetavate poolt. Selliste olukordade olemasolu ja tekkimist on põhimõtteliselt möönnud ka kannatanu, märkides, et väga tihti vanglaametniku aadressil ebatsensuursete sõnade kasutamist ei esine. Seda tuleb paaril korral aastas ette, kui kinnipidamisasutuses on ebastabiilse käitumisega kinnipeetav, kes ei allu mitte kellelegi ja arvab, et temal on kõiges õigus ja kõik, mis vanglas toimub, on ebaseaduslik. Seega leiab kohus, et kannatanu ütlused on põhimõtteliselt ühetaolised ning puuduvad alused kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Mis puudutab V.J-i süüd eitavaid ütlusi, siis käesoleva kriminaalasja raames on ta kõikide XXX Vangla ametnikke puudutavate episoodide juures märkinud, et pole neid süütegusid toime pannud ja midagi selgitada ka ei soovi. Seejuures juhib kohus tähelepanu sellele, et kui antud episoodi juures on tegemist nö sõna-sõna vastu situatsiooniga, siis osade XXX Vangla ametnike vastu suunatud süütegude puhul on süüdistatav samuti eitanud talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist (vt nt XXX ja XXX episoodid), ent tõendikogum neis episoodides näitab vastupidiselt V.J-i ütlustele siiski tema poolt nende süüteoepisoodide toimepanemist (kohtu põhjendused ja seisukohad on allpool). Sellest tulenevalt esineb põhjendatud alus kahelda V.J-i ütluste usaldusväärsuses, mida ta on andnud seoses XXX Vanglas toimunuga. Kõrvale pole võimalik jätta ka V.J-i käesolevale episoodile eelnenud ja järgnenud käitumist ja tegevust. Siinkohal peab kohus silmas asjaolu, et kohtu poolt eelnevalt käsitletud episoodidest nähtub, et V.J on vanglaametnike suhtes kasutanud korduvalt ebatsensuurseid väljendeid ja sülitanud nende pihta ja suunas. Sarnane tegevus on jätkunud ka pärast vaatlusalust episoodi. Seega antud juhul V.J-ile inkrimineeritav ebatsensuursete sõnade kasutamine kannatanu aadressil ei oleks V.J-i esmakordne ja uudne käitumine, vaid sedastatav on eelnevate ja järgnevate, mille toimepanemist V.J ei eitagi, süüteoepisoodidega sarnane süütegude toimepanemise viis. Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendikogum ei toeta V.J-i versiooni, et ta pole talle inkrimineeritavat süütegu toime pannud. Tulles tagasi kannatanu ühetaoliste ja usaldusväärsete ütluste juurde, tuleneb neist, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 18.03.2013 teostas kannatanu V.J-iga toimunud intsidendi ajal XXX Vanglas valvuri tööülesandeid, saates V.J-i meditsiiniosakonda. Seda kinnitab ka XXX poolt 16.10.2012 allkirjastatud XXX Vangla valvuri ametijuhend, mille punktist 4.3 tuleneb, et valvuri ülesandeks on vajadustel vanglasiseste saatmiste teostamine (krim toimik tl 37-39). Seega järeldub, et XXX oli V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ütlustest, et V.J kasutas tema suhtes väljendeid „ta ei allu seal kellelegi, ime munni, urood, nahhui“. Samuti sülitas V.J tema suunas, kuid sülg teda ei tabanud. Sarnaselt väljendiga „sitapea“, „ülemuse perselakkujad“ ja „uroodid“ mida kohus eelnevate episoodide juures käsitles, leiab kohus, et ka väljendil «ime munni“ on meie 23 kultuurikeskkonnas üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Seega on riiklik süüdistaja õigesti ja põhjendatult märkinud, et tegemist on vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX kohta. Kuna kannatanu ütlustest nähtuvalt teostas ta saatmist läbi sektori ja V.J sõimas ebatsensuurseid väljendusi kasutades teda valjuhäälselt, mille tõttu kuulsid seda nii teised kinnipeetavad kui ka vanglaametnikud ehk kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, siis on see kohtu hinnangul vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et solvav oli see käitumine põhjusel, et tema poolt täideti sel ajal ametiülesandeid ja ta ise kasutas V.J-iga suhtlemise teie-vormi, mistõttu V.J-i vastamine sellele ebatsensuurselt ja alandavalt oli talle solvav. Solvangut intensiivistas ka asjaolu, et ebatsensuurset ja valjuhäälset sõimu kuulsid pealt ka teised kinnipeetavad ja vanglaametnikud. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitva võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendi «ime munni“ oli oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvav - see oli solvav nii XXX kui inimese suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Riiklik süüdistaja on vaatlusaluse episoodi raames inkrimineerinud V.J-ile ka väljendi „kuradi pederast“ kasutamist. Analüüsides vaadeldava süüteoepisoodiga kogutud tõendikogumit, leiab kohus, et väljendi „kuradi pederast“ kasutamist ei ole võimalik V.J-ile inkrimineerida, kuna vastavate väljendite kasutamist isikulised tõendiallikad ei nimeta ning riiklik süüdistaja pole kohtule esitatud ka muid tõendeid, mis võimaldaks teistsuguse järelduse tegemist. Seega tuleb süüdistusest välja jätta selle tõendamatuse tõttu V.J-i poolt väljendi „kuradi pederast“ kasutamine XXX suhtes 18.03.
2. Kannatanu ütlustest nähtuvalt kasutas V.J 18.03.2013 tema suhtes ka väljendeid „urood“ ja „nahhui. Sellega seoses selgitab kohus, et vaatamata sellele, et kannatanu on vastavale sõnakasutusele V.J-i poolt osutanud, pole kohtul võimalik sellele õiguslikku hinnangut anda, kuna kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi (KrMS § 268 lg 1). St, et kuna süüdistatavale pole süüdistust sõnade „urood“ ja „nahhui“ kasutamise eest antud episoodi raames esitatud, siis pole kohtul õiguslikku alust inkrimineerida V.J-ile sõnade „urood“ ja „nahhui“ kasutamist kannatanu suhtes, teda selle eest süüdi mõista ja karistada. Sel samal põhjendusel ei kujunda kohus seisukohta ka võimaliku V.J-i sülitamise kohta kannatanu suunas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus eelmiste episoodidega sarnaselt, et V.J pani talle inkrimineeritava teo kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutada kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel 24 vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 7 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 18.03.2013 kella 10.50 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „ime munni, kuradi pederast“. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega,

§ 275koosseisu.

2.8. 19.03.2013 episood XXXsuhtes Järgnevalt süüdistatakse V.J-i selles, et ta 19.03.2013 kella 10.50 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX asuvas XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla vanemvalvurit XXX ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt korduvalt «Sina vana munniimeja, mine munni imema, sitapea, värdjas“ solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX Vanglas oma ametikohustusi. Antud episoodiga seonduvalt andis kohtuistungil kannatanuna ütlusi XXX, kes selgitas, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 19.03.2013 töötas ta vanemvalvurina XXX Vanglas. Ta tunneb V.J-i , neil on tööalane suhe ja on ka varem temaga kokku puutunud, kuna ta töötas varasematel aastatel kontaktisikuna. Ta teab, et 19.03.2013 viibis V.J psühhiaatriaosakonnas, kuna ta oli eelnevalt käinud psühhiaatriosakonna kolmandas üksuses kinnipeetavate olmeprobleeme lahendamas. Ka ei kohtunud ta 19.03.2013 V.J-iga otseselt, vaid kui ta möödus psühhiaatriaosakonna akendest, siis karjus V.J talle solvavaid väljendeid, milleks olid „Sina munniimeja, mine munni imema, värdjas, sitapea“. Sel hetkel liikus tema territooriumil, kambril on aknad ja seal karjuski V.J talle solvavaid väljendeid. Kannatanu viibis solvangu hetkel õues, kuid kambri aknaid oli võimalik avada. V.J-i tundis ta ära hääle järgi, kuna V.J oli teda ka eelnevalt solvanud. See toimus eelneval päeval, kui ta möödus taas akende alt. Siis ta tuvastaski selle kambri ja tuvastas ka isiku, kelleks osutus V.J. 19.03.2013 oli tal kaasas ka kontaktisikuna töötav XXX, kes keelitas teda mitte vaatama, kuid vaatas ise ja tuvastas, et karjujaks oli kinnipeetav V.J. Lisaks on V.J ka XXX kinnipeetav. Peale eelnevalt nimetatud sõnade kasutamist tundis ta end väga solvatuna, kuna ta on naisterahvas, kes liikus territooriumil koos meesterahvaga, siis need sõnad oli halvustavad ja solvavad. Seda võisid kuulda ka teised kinnipeetavad, kuna V.J-i karjumine on üsna vali. Kannatanu on arvamusel ka selles, et eelosutatud väljendite kasutamine teiste kinnipeetavate juuresolekul on vanglaametniku autoriteedile halvasti mõjuv, kuna teised võivad arvata, et käib kusagil munni imemas, on värdjas ja sitapea. See, et just tema oli V.J-i sõnade adressaat, järeldas kannatanu sellest, et tal on ka varem sarnaseid intsidente V.J-iga olnud, kus V.J on talle täpselt samu sõnu öelnud ja selle eest ka reaalse vangistusega karistada saanud. Seega polnud tegemist mitte esmakordse sündmusega. Vastuseks süüdistatava kaitsjale märkis kannatanu, et teda solvati nii isiklikult kui ka ametnikuna. Sellise väljendi kasutamist nagu „sina munniimeja, mine munni imema“ võtaks iga naisterahvas solvanguna, kui kõrval on meesametnik. Pealegi väljendavad selliseid lauseid kinnipeetavad üldjuhul naiste kohta. Kuna V.J on teda ka eelnevalt selliste sõnadega solvanud, siis tundis ta end solvatuna. V.J üritas teda alati solvata, kui nägi teda kusagil liikumas. Ka leiab kannatanu, et kuna territoorium, kus ta viibis, kui V.J talle karjus, on suur ning akende all käib koguaeg edasi-tagasi liikumine, siis võisid seda karjumist kuulda ka teised seal liikunud kinnipeetavad, keda saadeti vanglaametnike poolt, sest karjumine kuuldub väga kaugele. Kannatanu hinnangul rikkus V.J tema mainet ja tegi seda juba teistkordselt. Teised kinnipeetavad nüüd küll kuidagi teistmoodi temasse ei suhtu, kuid ta tundis neist sõnadest solvatuna ning arvab, et kui ka keegi väljaspool vanglat tema suhtes analoogset sõnakasutust kasutaks, tunneks ta end samuti solvatuna. Seejuures solvati teda kui 25 riigiametnikku, kui naisametnikku ning see solvamine väljenduski tema suhtes halvustavate sõnade kasutamises – ta pole mitte mingisugune munniimeja, ta pole värdjas ega ka sitapea ning ta ei pea minema munni imema – need sõnad olid väga solvavad ja seda nii ametnikuna kui naisterahvana. Kannatanuga ühetaolisi ütlusi on kohtuistungil andnud ka tunnistaja XXX, kes märkis, et 19.03.2013 töötas ta XXX Vanglas inspektor-kontaktisikuna. XXX tunneb ta väga hästi, on tema töökaaslane. Vaatlusalusel päeval olid tal kontakt XXX alates hommikust, kuna nad istusid tol ajal ühes kabinetis, siis nad suhtlesid hommikust saadik ja ka liikusid koos mööda territooriumi. Sel päeval kohtus ta hommikul vara, so umbes kella 8 paiku ka V.J-iga, kuna V.J on tema kinnipeetav. Seega ta teadis, kus kambris V.J istus ja teadis ka seda, et intsidenti põhjustaja oli V.J. Vaatlusalune intsident toimus 19.03.2013 kella 10.50 paiku. Nimelt liikusid nad siis XXX üle hoovi, so ühest vangla hoonest teise. See tee viib mööda nn psühhiaatriaosakonna plokist, kus esimesel korrusel paiknevad kinnipeetavad. Kambris nr 1236 paiknes ka kinnipeetav V.J. Kui nad olid jõudnud kohakuti nimetatud kambri aknaga, kuulis ta, kuidas V.J pöördus eksimatult XXX poole, öeldes talle „Sina plika, munniimeja, värdjas, sitapea“. Tema keeras pead, keelates XXX seda teha, et ta ei näitaks välja, et ta sellest puudutatud oleks. Ta nägi, et akna juures seisis V.J. Tunnistaja selgitas ka, et aken koosneb kahest osast – üks osa on lahti käiv ning sealt oli väga selgelt seda häält kuulda ja nägu näha. V.J astus sealt mõne cm kõrvale, kuid läbi kaasi oli näha tema nägu ning polnud mingit kahtlust, et see pöördumine tuli V.J-ilt. Teiseks tundis ta V.J-i ära hääle järgi. Kuna V.J alustas oma pöördumist sõnaga „Plika“ ja kui väljas olid tema ja XXX, siis polnud mingit kahtlust, et need sõnad olid mõeldud XXX. Peale toimunut palus ta XXX V.J-i akna poole mitte vaadata, sest XXX kõrval olles nägi ta, mis temaga toimus – ta läks kohe näost punaseks, erutus silmnähtavalt ning see situatsioon oli tema jaoks väga häiriv. Ka temal endal polnud hea kuulda, kuidas tema naiskolleegile öeldi. Nad läksid edasi ja siis avaldas talle XXX, et tema igakordsel sealt möödaminekul pöördub V.J tema poole niimoodi. Ta nägi ka, et XXX oli pisar silmas ja hääl värises. See oli väga ebameeldiv, seda enam, et nad ei liikunud hoovis mitte kahekesi, vaid ümberringi oli teise ametnikke. Eemal liikusid ka teised kinnipeetavad ja ametnikud. Tunnistaja kinnitab ka seda, et ta on ka varem kuulnud, et V.J XXX poole selliselt väljendudes pöördub. Eelnevate episoodidega sarnaselt tuleb ka antud episoodi puhul tõdeda, et kannatanu XXXja tunnistaja XXX ütlustest on üheselt sedastatav, et süüdistuses märgitud kuupäeval, so 19.03.2013 teostas XXX XXX vanglas intsidenti toimumisel ajal tööülesandeid. XXX XXX Vanglas töötamist tõendab ka kohtule tõendina esitatud XXX poolt 29.01.2013 allkirjastatud vanemvalvuri tööjuhend (krim toimik 40-41) Seega oli XXX V.J-iga toimunud intsidendi ajal tööülesandeid täitev võimuesindaja. Edasiselt tuleneb kannatanu ja tunnistaja ütlustest, et V.J kasutas XXX suhtes väljendeid „Sina munniimeja, mine munni imema, värdjas, sitapea“. Mis puudutab V.J-i suhtumist ja hinnangut talle inkrimineeritavasse teosse, siis ka selle episoodi osas on V.J kohtueelsel menetlusel märkinud, et kahtlustus on talle küll arusaadav, kuid süüdi ta ennast ei tunnistaja ja midagi öelda ei soovi (krim toimik tl 113-115). Vaatamata sellele, et V.J eitab talle inkrimineeritava süüteo toimepanemist ja on keeldunud täiendavate ütluste andmisest, leiab kohus, et V.J-i süü XXX suhtes kasutatud ebatsensuursete väljendite kasutamises on tõendatud kannatanu ja tunnistaja XXX ütlustega, kes annab kannatanuga ühetaolisi ja omavahel haakuvaid ütlusi. Hinnates kannatanu suhtes kasutatud väljendeid „Sina munniimeja, mine munni imema, värdjas, sitapea“ leiab kohus, et meie kultuurikeskkonnas on eelnevalt osutatud väljenditel üldiselt teadaolevalt halvustav ja negatiivne tähendus. Öeldu näol on tegemist ebakohase väärtushinnanguga, mille vulgaarne, inimväärikust alandav ja inimest mõnitav tähendus on mõistlikule inimesele ilmselge. Nagu ka riiklik süüdistaja märkis, on tegemist vulgaarse ja selle adressaadi au ja väärikust alandava väljendusviisiga, mis annab selle väljendi kasutaja poolt edasi üheselt mõistetavat halvustavat suhtumist inimesse/ametnikku, kelle suhtes ja aadressil seda kasutatakse ehk antud juhul XXX. Kuna V.J kohtles kannatanut halvustavalt avalikus suhtlussituatsioonis, so kõrvaliste isikute – tunnistaja XXX ning ka teiste kinnipeetavate ja vanglatöötajate – juuresolekul ja kuuldes, siis on see kohtu hinnangul 26 vaadeldav ka sündsusetu käitumisviisina. Kohtu veendumuse kohaselt on antud episoodi puhul põhjust rääkida veelgi intensiivsemast solvangust, kuna ebatsensuurses keelekaustuses öeldud väljendid oli adresseeritud ametiülesandeid täitvale naisterahvale. See, et kannatanu jaoks oli V.J-i käitumine äärmiselt solvav, on kannatanu avaldanud ka kohtuistungil, märkides, et lisaks osutatud väljendite solvavale sisule, solvas V.J teda avalikus ruumis, kus liikus ka teisi kinnipeetavaid ja vanglatöötajaid ning lisaks sellele oli tema kõrval solvangute ütlemise ajal meesterahvas. Kohtu hinnangul on põhjendatud osutada ka tunnistaja ütlustele, kes märkis, et peale nende sõnade ütlemist, kannatanu punastas ja tundis piinlikkust, tema hääl värises ning tema silmanurgas oli pisar. Kohus leiab, et sellised ütlused annavad aluse seisukohaks, et kannatanu võttis solvangut väga hinge ja elas seda raskelt üle. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et V.J-i poolt ametiülesandeid täitava võimuesindaja XXX suhtes kasutatud väljendid „Sina munniimeja, mine munni imema, värdjas, sitapea“ olid oma ebasündsa, vulgaarse ja halvustava sisu tõttu solvavad – need oli solvavad nii XXX kui inimese ja naisterahvas suhtes aga ka avaliku võimu suhtes, mida XXX oma ametikohustuse täitmise tõttu esindas. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse külje olemasolu või puudumist, leiab kohus, et V.J pani talle inkrimineeritava teo toime kavatsetult. Sellise seisukoha kujunemisel on põhjendatud osutatud kriminaalmenetluse raames teostatud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi aktile, millest nähtuvalt on süüdistatav avaldanud, et ta ei kavatsegi vangla korrale alluda, ei hakka alluma vanglaametnikele protestiks talle mõistetud ebaseadusliku karistuse pärast ning kohus võib tema karistusmäära pikendada lõpmatuseni, tema oma käitumist ei muuda. Eelosutatust tulenevalt asub kohus seisukohale, et tegemist on süüdistatava teadliku ja tahtliku käitumistaktikaga, mille eesmärgiks ongi vanglaametnike solvamine ja alandamine. Teo toimepanemise ajal oli V.J ka süüdivusseisundis, kuna V.J-i suhtes teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisiakti kohaselt (krim toimik tl 48-54) ei esinenud V.J kuritegude toimepanemise ajal vaimuhaigust, ajutist rasket psüühikahäiret, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega muud rasket psüühikahäiret, millega seoses oli ta võimeline aru saama oma tegude keelatusest ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. V.J esines kuritegude toimepanemise ajal paranoiline isiksushäire, millega seoses tema võime oma tegude keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida ei olnud oluliselt piiratud. Samuti märkis ekspert, et V.J ei põe praegu vaimuhaigust, nõdrameelsust, nõrgamõistuslikkust ega muud ajutist või rasket psüühikahäiret ning oma vaimse seisundi poolest on V.J võimeline osalema menetlustoimingutes, andma ütlusi, esinema kohtus ning kandma süüdimõistmisel vabadusekaotuslikku karistust. Kuna V.J-i suhtes teostatud ekspertiis ei tuvastanud süüd välistavate asjaolude esinemist, siis tuleb asuda seisukohale, et V.J oli teo toimepanemisel süüdiv. Seonduvalt topeltkaristamise keelu põhimõtte järgimisega tuleb ka selle episoodi puhul viidata XXX Vangla väljastatud õiendile, milles on võrreldud V.J-i distsiplinaarrikkumisi süüteoepisoodidega ning kus on nenditud punkti 8 all, et V.J-i ei ole distsiplinaarkorras karistatud seoses XXX 19.03.2013 kella 10.50 paiku öeldud ebasündsa, vulgaarse ja sisult negatiivse väljendiga, so „sina munniimeja, mine munni imema, värdjas, sitapea“. Sellest tulenevalt leiab kohus, et V.J-i süüdimõistmiseks ja karistamiseks õiguslikud takistused puuduvad ning V.J-i süüdimõistmise ja karistamisega topeltkaristamise keelu põhimõtet ei rikuta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kriminaalmenetluse käigus on täielikult tõendatud V.J-i poolt võimuesindaja solvamise toimepanemine seoses tema ametikohustuste täitmisega,

§ 275koosseisu.

2.9. 19.03.2013 episood XXX Järgnevalt süüdistatakse V.J-i selles, et ta 19.03.2013 kella 11.30 paiku, olles XXX Vanglas kinnipeetav ning viibides XXX, XXX asuvas XXX Vanglas, solvas ametikohustusi täitnud vangla valvurit XXX ebasündsate, vulgaarsete ja sisult negatiivsete väljenditega, öeldes solvavalt «kuradi munn, urood, pederast, nahhui, sa kuradi munn; ühe paugu saaksid, 27 siis teist ei olekski vaja», solvates sellega kannatanu au ja väärikust ajal kui ta täitis XXX oma ametikohustusi. Vaatlusaluse episoodiga seonduvalt andis kannatanu XXX ütlusi selle kohta, et 19.03.2013 töötas ta XXX Vanglas valvurina ja tööalaselt oli tal jällegi kokkupuuteid ka V.J-iga. Jällegi tuli talle korrapidajalt korraldus, et psühhiaatriaosakonda tuli ekspert või psühholoog, kellel on soov kinnipeetavaga suhelda ning kuna V.J pidi olema kõrval meessaatja, siis paluti tal appi minna, et ta teostaks saatmist ja valvamist kuni protseduuri lõpuni. Seega läks ta saatjaks. Ta võttis kinnipeetava kambrist välja, otsis ta läbi ning vaatamata sellele, et minna polnud pikk maa, andis ta korralduse panna käed selja peale. Selle peale kinnipeetav ärritus ja ütles, et ei pane midagi ja kasutas tema suhtes ebatsensuurseid sõnu. Seejärel viis ta kinnipeetava ära ruumi, kus toimus vestlus. Tema oli ukse taga. Kui vestlus ära lõppes, andis ta tagasiteel uuesti korralduse pannad käed selja taha ja liikuda kambri suunas. Sellele kinnipeetav ei reageerinud. Kambrini jõudes pakkus ta kinnipeetavale võimalust kirjutada seletuskiri. Selle peale kinnipeetav jällegi ägestus ning ütles talle „kuradi urood, oleksid saanud, teist polekski vaja“ jne. Sellest ütlemisest tundis ta end ohustatuna, kuna see oli juba nagu ähvardus. Psühhiaatri kabineti juurde toimetamisel ütles ta samuti sõnu „urood, nahhui, munn“ – ei midagi erilist, mis võiks meelde jääda, need olid suvalised ropud sõnad, tema jaoks ropud. Peale nende sõnade lausumist tundis ta ennast solvatuna, tema tuju oli rikutud. Ta tuli tööle normaalse tujuga, sooviga tööd teha. Peale sellist ütlemist tahtmist tööd teha tal enam polnud. Kuna igapäevaselt selliseid asju ka ei juhtu, siis oli tema jaoks tegemist erakorralise sündmusega, mille järgselt tundis ta end solvatuna. See, et kinnipeetav peab liikumisel käed seljataha panema, see on tavapärane korraldus. Kõik vanglasse tulevad kinnipeetavad tutvuvad kodukorraga, kõikvõimalike eeskirjadega ning kõik teavad,