Obsah (5)

§ 646§ 651§ 436§ 657§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov Otsuse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2023, Tallinn Kohtuasja number

) § 438 lg 1 järgi, on tüüptingimuste kehtivuse kontrollimine kohtu kohustus. Kui kohtu ees on vaidlus tüüptingimuste üle, peab kohus kontrollima tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud (vt 2 Riigikohtu 30.10.2013 otsus 3-2-1-106-13 p 24). Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 10.05.2016 otsus 3-2-1-25-16 p 13). Viidatud Riigikohtu lahendi kohaselt tuleks eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kajastab kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.

1. Käesolevas asjas leppisid pooled kokku viivisemääras 37,50% aastas. Kuna seadusjärgne viivisemäär oli laenulepingu sõlmimise ajal 8% aastas, siis ületab kostjaga kokku lepitud viivise määr seadusjärgset viivisemäära enam kui kolmekordselt. Tegemist on seega eelduslikult tühise tingimusega.
2. Tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist (vt Riigikohtu 03.06.2020 otsus 2-17-7502 p 13). Seadusandja eesmärk on olnud tarbijate kaitsmine.
3. Kuna lepingust tulenev viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, on poolte kokkulepe viivisemäära kohta tühine ja hagejal on võimalik nõuda kostjalt viivise väljamõistmist seadusjärgses määras vastavalt üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatule. Seega on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue hageja nõutud perioodi 16.11.2021 14.07.2022 eest 211,29 eurot (4000 × 0,022% × 241).
4. Hageja nõuab intressi perioodi 14.07.2022-15.11.2021 eest summas 521,25 eurot. Krediidikonto lepingu kohaselt on intressimääraks 37,5% aastas (0,10274% päevas). Kohtu arvutuste kohaselt on intressi summaks 513,70 eurot.
5. Menetluskulud jättis kohus 89% ulatuses kostja kanda ja 11% ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskulud on riigilõiv 665 eurot ja õigusabikulud 420 eurot. Kohus pidas ajakulu põhjendatuks 1 tunni ulatuses, s.o summas 120 eurot (1 tund + KM). Käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud eelkõige hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Riigilõivu 665 eurot pidas kohus põhjendatuks. Seega on hageja põhjendatud menetluskulud kokku 785 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 698,65 eurot. Kohus kohustas kostjat tasuma menetluskulude hüvitiselt (698,65 eurolt) hagejale viivist alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus
6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis viivise osaliselt välja mõistmata. Hageja palub viidatud osas hagi rahuldada. Samuti vaidlustab hageja menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist. Hageja palub alternatiivselt tühistatud osas saata tsiviilasi tagasi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. 3
7. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja viivisenõue on põhjendatud vaid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Riigikohus on VÕS § 415 lg 1 tõlgendamisel leidnud, et VÕS § 415 lg 1 esimene lause viitab ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Laenuandjal on seega põhimõtteliselt õigus nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis pooled näevad ette tarbijakrediidilepingus intressimäärana (Riigikohtu 14.01.2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1120-08, p 12). Seetõttu tuleb kohalduvaks viivisemääraks lugeda vastavalt 37,50 % aastas. Riigikohus ei lahendanud 10.05.2016 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, millele maakohus on tuginenud, tarbijakrediidilepingust tulenevat vaidlust.
8. Tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohi ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kuna tarbijakrediidilepingus kokkulepitava intressimäära suurus on piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga ja intressimäära suurus määrab ära viivise suuruse, on võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule kohalduvates sätetes (VÕS § 4062 lg 1, § 406 lg 1 ja § 415 lg 1) reguleeritud tarbijakrediidilepingule kohalduva viivise ülempiir. Kostja on sõlminud 14.07.2021 lepingu krediidikulukuse määraga 53,83% aastas. Alates 30.11.2015 oli Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 18,68% (18,68% x 3 = 56,04%). Eeltoodust tulenevalt ei ületanud lepingu sõlmimise hetkel krediidikulukuse määr Eesti Panga avaldatud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra enam kui kolm korda (53,83% < 56,04%). Seega ei ületa krediidikulukuse määr lubatavat määra.
9. Lähtudes eeltoodust on hageja seisukohal, et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus. Samale seisukohale on asunud Tallinna Ringkonnakohus 28.05.2021 kohtuotsuses tsiviilasjas 2-20-
10. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ning maakohtu tagaseljaotsus tuleb vaidlustatud viivise osas

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjal ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Maakohtu otsus tuleb tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. 18.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja viivisenõude. Samuti on maakohtu otsust vaidlustatud menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. 19. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus eksis viivisenõuet käsitledes materiaalõiguse normide tõlgendamisel ja kohaldamisel. Maakohus jättis tähelepanuta tarbijakrediidilepingule kohalduva VÕS § 415 lg 1 ja seetõttu ekslikult kohaldamata VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses viidatud viivisemäära. Seejuures rikkus maakohus oluliselt kohtuotsuse 4 põhjendamise kohustust (

§ 436

lg 1 ja § 442 lg 8), kui jättis käsitlemata hageja väited lepingus kokkulepitud intressimäära ja kohalduva viivisemäära kohta ning põhjendamata, miks ta neid asjakohaseks ei pea või nendega ei nõustu.

1. VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sama lõike teise lause kohaselt ei välista ega piira see krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Riigikohus on leidnud, et kuna seadusandja ei ole VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses täpsustanud, millist VÕS § 113 lg 1 lauset see viide hõlmab, siis viitab VÕS § 415 lg 1 ka VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, s.t kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Riigikohtu 14.01.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Seega on laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist samas määras, nagu pooled on lepingus kokku leppinud intressimäärana. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam intressimäär.
2. Praegusel juhul oli laenulepingus kokkulepitud intressimääras 37,50% aastas. Seega oli tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär kõrgem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgne viivisemäär, mistõttu VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt tuleb lugeda viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Maakohus ei ole viidanud vaidlustatud otsuses ka sellistele asjaoludele, millega võiks kaasneda laenulepingus sisalduva intressimäära kokkuleppe või kogu lepingu tühisus. Muuhulgas ei ole maakohus tuvastanud, et krediidi kulukuse määr ületaks VÕS § 4062 lg-s 1 sätestatud ülempiiri.
3. Kuna praegusel juhul on hagist ja selle lisadest nähtuvalt tegemist tarbijakrediidilepinguga, mille puhul VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmas lause näevad ette lepingus kokkulepitud intressimäära kohaldamise viivisemäärana, ei ole asjakohane maakohtu viide Riigikohtu seisukohtadele viivise määra piiramise kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 tehtud lahendis. Viidatud asjas ei olnud tegemist tarbijakrediidilepinguga ning lepingus ei olnud kokku lepitud intressimääras. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäär kehtib VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda lause alusel viivisemäärana üksnes siis, kui selle suurus ei ületa kolmekordset seadusjärgset (s.o § 113 lg 1 teisest lausest tulenevat) viivisemäära.
4. Eeltoodud maakohtu eksimused annavad aluse vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude. Kuna vaidlustatud on tagaseljaotsus, ei saa ringkonnakohus teha tühistatud osas ise uut otsust, vaid

§ 657

lg 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamise korral saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

§ 646

alusel võib ringkonnakohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohtul ei ole praeguses asjas võimalik teha tühistatud osas ise uut sisulist otsust, on põhjendatud ja menetlusökonoomia kaalutlustel mõistlik teha otsus

§ 646

, § 656 lg 1 p 5 ja lg 2 teise lause ning § 657 lg 2 järgi üksnes apellatsioonkaebuse põhjal.

§ 646

kohaldamisel ei ole 5 ringkonnakohtul kohustust küsida teiselt poolelt apellatsioonkaebusele vastust (Riigikohtu 24.01.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-13-56825, p 11). 24. Ringkonnakohtul tuleb ka tagaseljaotsuse tühistamisel arvestada apellatsioonkaebuse piiridega (

§ 651lg 1).

Olukorras, kus tagaseljaotsus on vaidlustatud osaliselt, saab selle ka tühistada ja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata üksnes osaliselt. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 775,01 eurot ja rahuldamata hageja edasiulatuva viivisenõude VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas. Ringkonnakohus viitab, et maakohus on otsuses ebaõigesti märkinud rahuldamata jäänud viivise summaks 774,71 eurot. Kuna hageja nõudis sissenõutavaks muutunud viivist 986,30 eurot ning maakohus mõistis välja 211,29 eurot, siis on rahuldamata jäänud viivise suuruseks 775,01 eurot. 25. Kuna maakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja saadetakse maakohtule osaliselt uueks läbivaatamiseks, tuleb tühistada ka maakohtu otsusega määratud menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine.

§ 173

lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) 6