Obsah (6)

§ 181§ 319§ 110§ 1262§ 288§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Prokurör Kriminaalasi Süüdistatav Karistatus Kaitsja Harju Maakohus 29.09.2022 Ta

§ 181

lg 1 alusel mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja tema poolt kantud õigusabikulud kogusummas 9828 eurot. Edasikaebekord Kui kohtumenetluse pool soovib esitada apellatsiooni, siis

§ 319

kohaselt tuleb apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsus tervikuna kättesaadav hiljemalt 21.10.2022.a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi

1. peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulusid. Seejärel koostab kohus motiveeritud kohtuotsuse ainult menetluskulude osas, mis on kättesaadav Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja kriminaalkantseleis hiljemalt 21.10.2022.a. Määruskaebus menetluskulude osas tuleb esitada Harju Maakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus menetluskulude osas oli kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA
2. SÜÜDISTUSE SISU Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus esitatud selles, et X, olles hoiatatud vastutusest teadvalt valeütluste andmise eest KarS § 320 lg 1 järgi, andis kriminaalasja nr xxxxxxxxxxxxx kohtueelsel uurimisel tunnistajana ülekuulamisel valeütluseid. 05.02.2021 ajavahemikul kell 09:14 – 10:35 andis X Tallinnas, aadressil Tööstuse 52 tunnistajana kriminaalasjas nr xxxxxxxxxxxxx ütlusi seoses Yle tehtud 50 000-eurose annetusega. Ütluste kohaselt teadis X nimetatud annetusest vaid nii palju, kui lehes on kirjutatud ning ta ei mäleta, et oleks annetuse teemat kellegagi arutanud. Ka eitas X konkreetselt Zga teema arutamist, öeldes, et Z mainis vaid suvel, et peab seoses selle annetusega ülekuulamisele minema. 31.05.2020 telefonivestluse käigus andis Z Xle põhjaliku ülevaate kõnealuse annetusega seotud isikutest ja Yle annetuse tegemise põhjustest. Sealhulgas meedias selleks hetkeks veel kajastamata nüanssidest, mis puudutavad Q seost kõne all oleva annetusega. Seega ei ole tõsi, et X teadis annetusest ülekuulamise ajaks vaid nii palju, kui ta lehest oli lugenud ega seegi, et ta kellegagi antud annetust arutanud ei olnud. Seega X andes tunnistajana kriminaalmenetluses teadvalt valeütlusi, pani toime KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
3. KOHTU SEISUKOHT Kohus, tutvunud kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditega, asub seisukohale, et X tuleb temale esitatud süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi õigeks mõista kuriteokoosseisu puudumise tõttu. KarS § 320 lg 1 märgitud kuriteo objektiivne külg seisneb muuhulgas süüteo menetlemises toimingule allutatud tunnistaja poolt valeütluste andmises. Koosseisu tunnuseks ei ole enam eelnev hoiatamine karistusest valeütluste andmise eest (nagu see oli veel aastal 2005). Mitteteadmine valeütluste andmise karistatavusest tuleb lahendada süü tasandil (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. jaanuari 2014.a kohtuotsus asjas nr 3-1-1-130-13). Valeütlus seisneb tõendamisel tähtsate asjade moonutamises. Kriminaalmenetluses võib ütluste sisu lisaks tõendamiseseme asjaolusid puudutavale olla ka kriminaalmenetluse käiguga seonduvad asjaolud. Tõe moonutamise all mõeldakse tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri 2015.a kohtuotsus asjas nr 3-11-100-15). Ütluste lahknemine neist tõenditest, millele tuginedes süüteosündmus kohtuotsusega tuvastatuks leotakse, ei tähenda veel valeütluste andmist (vt Tallinna Ringkonnakohtu
6. detsembri 2014.a otsus asjas nr 1-14-8470/23). Tõendada tuleb isiku osalemine menetluses tunnistajana ning see, et ta andis ütlusi tõendamiseseme seisukohalt oluliste asjaolude kohta. Subjektiivsest küljest eeldab kuriteokoosseis vähemalt otsest tahtlust ja teo motiiv ei ole oluline. Sisuliselt heidetakse Xle ette seda, et tema poolt antud ütluste kohaselt teadis ta annetusest vaid nii palju, kui lehes on kirjutatud ning ta ei mäleta, et oleks annetuse teemat kellegagi arutanud. Ka eitas X konkreetselt Zga teema arutamist, öeldes, et Z mainis vaid suvel, et peab seoses selle annetusega ülekuulamisele minema. 2 Tuues süüdistuse sisusse 31.05.2020.a asetleidnud vestluse sisu Z ja X vahel (jälitustoimingu protokoll, mille kohus kuulutas lubamatuks tõendiks) järeldab prokuratuur, et X andis valeütlusi. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga selles osas, et süüdistaja oleks pidanud tõendama kohtule ka seda, et need X poolt 05.02.2021.a antud ütlused on antud tõendamiseseme oluliste asjaolude kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. veebruari 2008.a otsus asja nr 3-1-1-100-07). Seda prokurör kohtuistungil ega ka süüdistuses kohtu hinnangul välja toonud ei ole. Süüdistusest jääb selline mulje, et X anti kohtu alla süüdistatuna selles, et ta ei mäletanud, kellele ja mida ta kunagi rääkinud oli ning millal ta täpselt mingist asjaolust teada sai ja andis sellekohaseid vastavaid ütlusi uurimisorganitele. Aga miks ja kuidas see asjaolu on tähtis või oluline olnud, sellest kohtul aimu ei ole ja kohus ei saa ka ise süüdistust sisustama hakata. Selles, et X andis tunnistajana 05.02.2021.a kriminaalasjas ütlusi, vaidlust ei ole. Seda kinnitab kohtule esitatud tunnistaja ülekuulamise protokoll (tl 9-12). X on hoiatatud valeütluste andmise eest kriminaalvastutusega, ta on protokolli läbilugemist kinnitanud oma allkirjaga ja kirjutanud, et protokoll on koostatud tema sõnade järgi. Prokurör leiab, et see protokoll kajastab sellel ülekuulamisel antud ütluste sisu ja muuhulgas seda, et X avaldas süüdistuses nimetatud küsimustele vastates kindla seisukoha, mis erines tema tegelikest teadmistest ülekuulamisel kirjeldatud sündmustiku asjaoludest. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. X kirjeldab eelnimetatud protokollist nähtuvalt, et on Zga KENA (Y naiskogu) asjus peamiselt rääkinud ja lisab: “Ma ei mäleta, et ma oleksin talle muudel teemadel helistanud.“ Tõsi, X ütleb ka seda, et teab annetusest täpselt nii palju, kui lehes oli kirjutatud, aga lisab jälle: “Ma ei mäleta täpselt, mis artiklites kirjas oli. Mulle ei meenu, millega 50 000 euro annetust Yle seostati.“ Samuti ütleb X veel: „Ma ei mäleta, et ma oleksin sellest kellegagi arutanud.“ Seega ei saa kohtu hinnangul nimetatud tõendi puhul rääkida sellest, et X avaldas kindlaid seisukohti, pigem on ta öelnud, et ta ei mäleta selle annetusega seotud asjaolusid. X ei mäleta ei seda, kas ja mida täpselt ta sellest kellegagi rääkinud on, ega ka seda, mis ajalehtedes täpsemalt kirjas oli. X end temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud ning kasutas kohtuistungil oma õigust ütlusi mitte anda. Seetõttu avaldati kohtuistungil X kahtlustatavana antud ütlused. Kahtlustavana ülekuulamise protokollist 01.09.2021.a (tl 106-108) nähtub, et ülekuulamine toimus 01.09.2021.a. Protokollis ütleb X, et ei ole teadvalt valeütlusi andnud. Täpsemini ütles X järgmist: „Ma ei mäletanud ütlusi andes vestlust Zga ning ma ei mäleta seda ka praegu.“ X kuulati kahtlustatavana üle ka 15.10.2021.a. Ülekuulamise protokollist (tl 109 – 112) nähtub, et Xle anti võimalus anda ütlusi vabas vormis. X ütleb jätkuvalt ka selles ülekuulamise protokollis, et ta ei mäleta kõnet Zga ja et ta rääkis ülekuulamisel täpselt seda, mis temal küsimuste esitamise hetkel meeles oli. X kirjeldab muuhulgas, et tal oli sel ajal elus raske periood ja toob välja need raskused. Selgitab ka probleeme enda tervisega. Samuti, et kui tema
8. veebruaril andis ütlusi tunnistajana, siis selleks ajaks oli juba ajakirjanduses annetusest ja sellega seonduvast palju juttu olnud. „Sellepärast oligi mul tunne, et minu teadmised ja arusaam sellest on kujunenud läbi ajakirjanduse,“ ütles X. Mingit põhjust midagi teadlikult varjata tal enda sõnul ei olnud. Sellel ülekuulamisel ei esitanud uurija Xle mitte ühtegi küsimust. Ei ole ka märget selle kohta, et ta oleks keeldunud küsimustele vastamast. Mingil kohtule mitte teadaoleval põhjusel ei 3 tuletatud jälitusprotokolli abil, mida prokurör kangekaelselt kohtule püüdis esitada, kohtueelsel menetlusel Xle meelde, et ta on Zga teatud teemadel siiski vestelnud. Samas nähtub tunnistaja Z ütlustest, et temale seda telefonivestluse sisu (vähemalt osaliselt) näidati (tl 62). Kohus leiab, et X ütlused mittemäletamise kohta on usaldusväärsed ja eluliselt usutavad, aga sellel peatub kohus täpsemalt allpool. Prokurör esitas kohtule veel tõendeid, sealhulgas mitmeid väljatrükke ajalehtedest: Õhtulehest väljatrükk (tl 13-14) kuupäevast
9. mai 2020.a – räägitakse Yle tehtud annetusest summas 50 000 eurot, mille tegi Ü; Eesti Ekspressist väljatrükk (tl 15-25) kuupäevast 20.05.2020.a, kus räägitakse samal teemal; Päevalehest väljatrükk (tl 26-28) kuupäevast 05.06.2020.a pealkirjaga „Yle kingitud 50 000 eurot pärines Ü eksmehelt“, kus räägitakse samal teemal; Eesti Ekspressist väljatrükk (tl 29-40) kuupäevast 06.06.2020.a, kus räägitakse samal teemal. Nende tõenditega soovis prokuratuur tõendada seda, et 31.05.2020.a seisuga ei olnud ajalehtedes avaldatud sellist teavet, mida siis X oleks ajalehtedest teada saanud. Ehk ajakirjanduses avaldatud artiklites ei olnud kajastatud hüpoteesi, et Ü annetusega on seotud Ä ja Q ning polnud ka teavet annetuse väidetava põhjuse kohta. Väärib märkimist, et süüdistuse sisus nendest seostest ja põhjustest juttu ei ole. Need tõendid ei tõenda kohtu hinnangul seda, et X oleks andnud valeütlusi, kuna X on ülekuulamisel öelnud, et tegelikult ta ei mäletagi, mis ajalehtedes täpselt kirjas oli. Lisaks väärib tähelepanu, et ka juba enne telefonivestlust Zga oli teemat juba ajakirjanduses kajastatud, mis teeb veelgi usutavamaks X väite, et ta ei mäleta, mida täpselt telefonivestluses Zga rääkis. Kohus peab oluliseks märkida, et me elame kaasaaegses ühiskonnas, kus informatsioon võib liikuda väga erinevaid kanaleid pidi, lisaks ajakirjandusele on sotsiaalmeedia jmt. Inimesed suhtlevad omavahel väga palju, helistavad, saadavad sõnumeid, räägivad omavahel vahetult. Infoallikaid on väga palju ja pole midagi imekspandavat selles, kui inimene ei mäleta, kelle kaudu või mis moel mingit informatsiooni sai, eriti siis, kui teda küsitletakse teatud asjaolude kohta, mis leidsid aset arvestatava aja eelnevalt. Prokurör esitas kohtule ka Q suhtes 15.11.2021.a kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse (tl 43-53). Prokuröri hinnangul kirjeldab see tõend MTÜ Yle tehtud annetuse sündmuste käiku, faktiliselt on tuvastatud see, et selle annetusega oli seotud Q. Kohtu hinnangul ei saa selle tõendiga tuvastada valeütluste andmist. Riigikohus on selgitanud, et ühe kriminaalasja menetlusdokumentide, sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina teises kriminaalasjas ei ole välistatud. Kohtuotsus kriminaalasjas on käsitatav "muu dokumendina". Seega saab selle dokumendiga põhimõtteliselt tuvastada üksnes mingite ütluste lahknemist nendest tõenditest, millele tuginevalt loeti kohtuotsusega tuvastatuks kuriteosündmuse toimumine, mitte aga kellegi poolt teadvalt vale ütluse andmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
10. veebruari 2008.a otsus asja nr 3-1-1100-07). Prokuratuur soovis lisaks kohtule esitada jälitustoimingu protokolli koopiat kriminaalasjast nr xxxxxxxxxxxx, mis tõendanuks 31.05.2020.a toimunud telefonivestlust X ja Z vahel ning selle kõne sisu, sh seda, et X avaldas 05.02.2021.a toimunud tunnistajana ülekuulamisel kõne sisust erinevaid asjaolusid Ült MTÜ-le Y laekunud annetuse põhjuste kohta. 4 Kaitsja vaidles selle tõendi vastuvõtmisele vastu, kuna kaitsja hinnangul on see lubamatu tõend. Kohus nõustus kaitsja seisukohaga ja tõendit vastu ei võtnud, tuginedes muuhulgas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. juuni 2016.a otsuse nr 3-1-1-53-16 punktidele 14 ja
12. Nimetatud punktides ütleb Riigikohus järgmist: Kriminaalkolleegium on varem leidnud, et ühes kriminaalasjas antud loa alusel jälitustoimingu tulemusena saadud teave on tõendina kasutatav ka teises kriminaalmenetluses tingimusel, et järgitud on selle kogumisele seadusega seatud nõudeid ja ka jälitustoimingu käigus ilmnenud uus kuritegu (n-ö juhuleid) vastab

§ 110lg 1 tunnustele.

/…/ Samuti on maakohus sedastanud, et teises kriminaalasjas juhuleiuna ilmnenud uus kuritegu sisaldus jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud menetlusseaduse redaktsiooni kohaselt

§ 1262lg-s 2 toodud kuritegude kataloogis.

Seega oli selle kuriteo puhul lubatud tõendeid koguda ka jälitustoimingutega. Eeltoodust tulenevalt märgib kohus, et jälitustoimingute tegemise ajal ei olnud KarS § 320

§ 1262

lg-s 2 toodud kuritegude kataloogloetelus (ja ei ole ka praegu) ehk täpsemalt öeldes jälitustoiminguid alustel, mis on sätestatud

§ 1262lg 1 p-s 1 ja 4 ei saa teostada, kui tegemist on Kar

S §-s 320 ettenähtud kuriteoga. Samuti ei saa ka siis, kui KarS § 320 on nn uus kuritegu, kasutada esimeses asjas jälitustoiminguga saadud tõendit. Tõendi vastuvõtmisest keeldumisele järgnes kohtu jaoks üllatus. Prokurör ütles, et ta eeldas, et kaitsja taolise vastuväitega esineb ja leidis, et maakohtul oleks aeg hakata kohtupraktikat ise kujundama. Seega jättis prokurör kohtule mulje, et ka prokurör ise teab väga hästi, et kohus ei saa esitatavat tõendit vastu võtta, sest seda keelab otsesõnu seadus, kuid ta püüab kangekaelselt kohut survestada seda siiski tegema. Nimetatud juhtum on kahetsusväärne. Kohus nõustub täielikult kaitsja seisukohaga, et kui kohus ei võtnud tõendina vastu jälitustoimingu protokolli, siis tulnuks prokuratuuril süüdistusest loobuda. Selmet seda teha, hakkas prokuratuur sellesama lubamatu ja kohtu poolt mitte vastu võetud tõendi pinnalt tunnistaja Z „mälu värskendama“. Tõepoolest,

§ 288

lg 9 p 3 sätestab muuhulgas, et ristküsitluse käigus võib kohtumenetluse pool võimaldada tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendi või muu esemega, mis võib aidata tunnistajal neid meenutada, olenemata selle dokumendi või eseme lubatavusest tõendina. Kohtu hinnangul ei tähenda selline dokumendiga tutvumine mingil juhul seda, et lubamatust tõendist hakatakse sisuliselt lõikhaaval meenutama (näitama) tunnistajale seda, mida jälitustoimingu tulemusena tema telefonikõnest Xga teada saadi ja milline konkreetne vestlus nende vahel aset leidis. Sisuliselt lõi prokurör olukorra, kus vaatamata sellele, et jälitusprotokoll oli lubamatu tõend, see kohtuistungil avalikuks sai, ja justkui mingit mõju see tegelikult ei omanud, et see protokoll kui tõend lubamatuks kohtu poolt tunnistati. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et ütlusi peab siiski andma tunnistaja kohtuistungil ise enda mälupildi järgi, mida vajadusel värskendatakse, aidatakse meenutada, kuid see ei tähenda, et tunnistaja „värskendatud“ ütlus justkui asendab selle tõendi, mis lubamatuks loeti. Vastupidisel juhul kaotaks

§ 1262lg 2 üldse mõtte.

Tähelepanuta ei saa jätta, et Z, keda on varem üle kuulatud tunnistajana, varasemaid ütlusi ei pidanud prokurör kordagi vajalikuks avaldada, ei mälu värskendamiseks ega ka tunnistaja usaldusvääruse kontrolliks. Kohus nõustub kaitsjaga, et sellest võib teha järelduse, et Z andis kohtueelsel uurimisel võrreldes kohtus antutega ühetaolisi ütlusi. Ja Z ütlustest nähtub tõesti ka see, et ka tema seda telefonivestlust Xga ei mäletanud enne, kui temale jälitusprotokolli tutvustati. 5 Sisuliselt ei mäletanud Z samuti, kust ta sai informatsiooni selle kohta, mida telefonivestluses avaldas. Ütleb, et ajakirjandusest. Korduvalt, vastates nii prokuröri kui kaitsja küsimustele, vastas Z, et ta „ei mäleta.“ Z ei mäletanud ka telefonikõnet Xga, aga kuna temale esitati tutvumiseks jälitusprotokoll kohtueelsel uurimisel, siis tunnistab ta, et ju siis selline kõne oli. Kõne sisu kohta teeb oletusi laadis „ma arvan niimoodi“, aga „täpselt ei mäleta.“ Kas kõnes rääkisid omavahel Qst, seda „üldse ei mäleta.“ Annetuse kohta, et „ilmselt mina ütlesin“ jne. Kohus nõustub kaitsja seisukohaga, et Z ütlused ei anna mingit tõenduslikku teavet selle kohta, et X on andnud teadvalt valeütlusi. Kohtu hinnangul ei ole mitte millegagi ümber lükatud X ütlused selle kohta, et ta ei mäletanud telefonikõnet Zga. Vähemalt ei ole alust selles tõsiseltvõetavalt kahelda. Tähelepanu väärib asjaolu, et X kuulati esimest korda üle 05.02.2020.a, seega rohkem kui 8 kuud pärast väidetavat telefonivestlust Zga (telefonivestlus toimus 31.05.2020.a). Kuivõrd X oli suhelnud Zga ka varem erinevatel teemadel (seda kinnitas tunnistaja Z), siis seega midagi erakordset telefonikõnes iseenesest ei olnud. Kas X valetas selle kohta, et ta nimetatud telefonikõnet ei mäleta ? Kohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Nagu kohus eelpool juba nimetas, kuulati X üle kaheksa kuud pärast kõnealust telefonikõnet Zga. On oluline rõhutada, et iga inimese elus juhtub kaheksa kuuga üldjuhul üsna palju. Kes meist mäletaks, mis oli meile tuttava inimesega peetud telefonivestluse täpne sisu või kes meist mäletaks telefonikõnet ennastki, kui telefonikõne leidis aset üle 8 kuu tagasi. Selleks, et seda mitte mäletada, ei pea olema dementne, vaid selline mittemäletamine on normaalne ja eluliselt igati usutav, eriti olukorras, kus inimese elu on olnud vaadeldaval perioodil stressirohke. Ei maksa ka unustada, et nii X kui ka Z elu on küllatki aktiivne, on ilmne, et nad suhtlevad ja vestlevad nii paljude inimestega, et kõiki vestlusi ei suudetagi meeles pidada ja meenutada (paistab, et isegi siis mitte, kui jälitusprotokoll kohtus lõikhaaval ette näidatakse nagu see oli Z puhul). Lisaks ajafaktorile esinesid X elus perioodil märts 2020.a kuni aprill 2021.a mitmed rasked eraelulised asjaolud, mis samuti võisid oluliselt mõjutada tema mälupilti. Esikohal olid sel perioodil X enda tervis, mure tütre tervise pärast ja elukaaslasega seotud raske sündmus (kohtuotsus tl 92-99). On eluliselt usutav, et kõik, mis sel perioodil seondus tööga, poliitikaga vms, muutus oluliselt vähem tähtsaks. Eelpool toodu tõendamiseks on kaitsja esitanud rida tõendeid. Näiteks 05.04.2021.a kohtuotsuse ja mitmed tervisetõendid (tl 82-105). Kohus ei pea vajalikuks tuua kohtuotsuses välja nende tõendite sisu detailselt, kuid neist tõenditest nähtub ilmselgelt, et Xl oli elus äärmiselt raske periood, ta oli nii vaimse kui ka füüsilise pinge all. Seda, et Xl olid rasked terviseprobleemid, kinnitavad ka tunnistajad F ja W. Muuhulgas kirjeldab tunnistaja F, et X oli üldiselt väga kohusetundlik, aga võis olla ka väga hajameelne. Tunnistaja kinnitas ka seda, et ka veebruariks 2021.a ei olnud X tagasi saanud oma tavapärast tööalast vormi ja 2020.a oli tal sageli probleeme sellega, et ta asju ei mäletanud. Tunnistaja ütles, et selgelt oli tajutav, et X elu on häiritud, X oli emotsionaalne ja nutune ka töökohal (astus kabinetti, siis võis olla pisarais ka), avaldas, et ei tea, kuidas ta jaksab seda kõike taluda. Pereelu oli X õlul suuresti ja tunnistaja nägi, kuidas see kõik muserdas teda. Tol ajaperioodil (aastal 2020) X unustas ka tööalaselt asju ära. Võis juhtuda, et X ei mäletanud kolmapäeval, et esmaspäeval oli mingit teemat arutatud, mida ta kolmapäevasel koosolekul vajas ning tunnistaja sõnul juhtus seda tihemini kui üks kord. Võis juhtuda juba, et esmaspäeva õhtuks ei meenunud talle, mis hommikul koosolekul räägiti ja seepärast X tahtiski, et info oleks meilile saadetud memodena. Tunnistaja W selgitas, et igapäevatööga 2020.a sai X hästi hakkama, X on väga põhjalik ja kohusetundlik. Kindlasti on olnud hetki, kus X kõike infot pole mäletanud. X ütleb siis, et hetkel ei meenu, et seda peaks 6 kontrollima või küsib, kas keegi oskab seletada. Samuti selgitas tunnistaja, kuidas viimasel ajal oli see läbiv probleem, et X on oma koosolekuid ära muutnud või tühistanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et X andis teadvalt valeütlusi, vaid on tõendatud see, et ütluste andmise ajal ta telefonivestluses räägitut ei mäletanud. Seega kohus leiab, et X tuleb õigeks mõista KarS § 320 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis tingiksid X süüditunnistamise nende tõendite alusel. 3. MENETLUSKULUD X kaitsjad vandeadvokaadid O. Nääs ja K. Rande on esitanud 09.08.2022.a taotluse menetluskulude hüvitamiseks summas 9618 eurot (koos käibemaksuga), millele paluvad arvestada lisaks 09.08.2022.a kohtuistungile kulunud aja (tl 126 - 137).

§ 181

lg 1 kohaselt hüvitab õigeksmõistva kohtuotsuse korral menetluskulud riik, arvestades kriminaalmenetluse seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid.

§ 175

lg 1 p 1 sätestab, et menetluskulud on valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega.

§ 175

lg 2 kohaselt kui menetlusosalisel on mitu kaitsjat või esindajat, arvatakse menetluskulude hulka neile makstud tasu suuruses, mis ei ületa ühele kaitsjale või esindajale tavapäraselt makstavat mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et

§ 175

lg 2 mõtte kohaselt ei saa ühe ja sama kaitseülesande täitmise eest mitmele kaitsjale makstud tasu menetluskulude hulka arvata suuremas ulatuses kui see, mida oleks võimalik pidada ühele kaitsjale või esindajale sama ülesande täitmise eest makstavaks mõistlikuks tasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. juuni 2017.a otsus asjas nr 3-1-134-17, p 11). Kohtu hinnangul on menetluskulude summa kujunemine jälgitav. Kohtule esitatud taotluses on kuupäevaliselt ja detailselt kirjeldatud tehtud töö sisu, sellele kulunud aega ja lisaks on välja toodud ka see, milline kaitsja millise tööga tegeles. Lisaks taotlusele on ka menetluskulude taotlusele lisatud arvetest nähtav, millistele toimingutele ja kui palju aega kaitsjad kulutasid ning milline oli seejuures nende ühe tunni hind. Kohus leiab, et kaitsjate poolt osutatud õigusteenus on olnud vajalik ja selleks kulunud aeg põhjendatud. Kohus ei tuvastanud vastuolu

§ 175lg-ga 2, st kohus ei tuvastanud kontrollides, et kaitsjad O.

Nääs ja K. Rande oleks täitnud täpselt samu kaitseülesandeid. Vandeadvokaatide O. Nääsi ja K. Rande tunnihind on taotluse kohaselt 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades käesoleva kriminaalasja mahtu ja keerukust, siis leiab kohus, et kaitsjatasu 140 eurot (lisandub käibemaks) on mõistliku suurusega

§ 175lg 1 p 1 mõttes.

Kohus rahuldab ka kaitsjate taotluse ja arvestab menetluskuludele täiendavalt juurde 09.08.2022.a kohtuistungile kulunud aja tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks). Kohtuistungi protokollist nähtub, et 09.08.2022.a toimunud kohtuistungil osales X kaitsjana O. Nääs ning kohtuistung algas kell 13.30 ja lõppes kell 14.48. Seega kestis kohtuistung 1,5 tundi ning täiendava menetluskuluna lisandub 210 eurot (1,5 tundi x 140 eurot/tund = 210 eurot). 7 Eeltoodu põhjal mõistab kohus

§ 181

lg 1 alusel Eesti Vabariigilt X kasuks välja tema poolt kantud õigusabikulud kogusummas 9828 eurot. Kohus märgib ka, et kohtuotsuse kuulutamise istungi eest ei ole kaitsjad tasu taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt) Anne Rebane Kohtunik 8