Obsah (11)

§ 113§ 128§ 8§ 76§ 82§ 101§ 108§ 397§ 415§ 402§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Külli Puusep Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2020, Valga kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-100829 Tsiviilasi R. L. hagi R. M. vastu

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord Tartu Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui 2-20-100829 maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Otsuse peale võib edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. MENETLUSEKÄIK

1. R. L. esitas
2. jaanuaril 2020 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 4091 euro 76 sendi saamiseks. Kohus tegi võlgnikule
3. jaanuaril 2020 makseettepaneku, mis toimetati kätte
4. veebruaril
5. R. M. esitas
6. veebruaril 2020 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas
7. veebruaril
8. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
9. R. L. (hageja) esitas
10. aprillil 2020 kohtule hagiavalduse. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid R. L. ja R. M. (kostja)
11. augustil 2015 laenulepingu nr xxx, millega hageja andis kostjale laenu 2 375 eurot. Lepinguga lepiti kokku intressimääras 3% kuus põhisummalt. Igakuised tagasimaksed summas 170 eurot 21 senti sisaldasid nii laenu põhiosa (98 eurot 96 senti) kui intressi (71 eurot 25 senti). Kostja teostas lepingujärgseid makseid algselt korrektselt ja enne maksetähtaegu, kuid alates
12. a juunikuust muutusid kostja tagasimaksed ebaregulaarseks ja mittepiisavaiks. Kokku on kostja hagejale lepingu alusel tasunud 2 521 eurot 68 senti. Tulenevalt eelnevast on kostjal hagejale nõuetekohaselt tasumata laenu põhisumma 494 eurot 57 senti ja intress 1068 eurot 75 senti, kokku 1563 eurot 32 senti. Laenulepingu punkti 1.4 kohaselt on lepingujärgseks viivisemääraks 0,25% tähtaegselt tasumata summalt päevas. Hagiavalduse seisuga võlgneb kostja hagejale viivisena 1 693 eurot 9 senti. Kuivõrd hageja on arvestanud kostja poolt teostatud mittepiisavad osamaksed alates võlgnevuse tekkimisest üksnes laenu põhiosa katteks, siis on lepingujärgne intress ehk hageja lepingust saadav tulu jäänud suures osa hagejale laekumata. Algselt kokkulepitud intressist summas 1 710 eurot on tasutud 641 eurot 25 senti. Laenusumma ja intress tuli tasuda täies ulatuses hiljemalt
13. augustiks
14. a, mistõttu peab hageja käesoleva lepingu täitmise ulatust ja asjaolusid arvestades õiguslikult põhjendatuks mõista kostjalt välja viivis (perioodil
15. juuni
16. a –
17. aprill
18. a vastavalt hagiavalduse lisaks nr 3 olevale võlaarvestusele) põhivõlast suuremas ulatuses. Hagejal on olulisel määral jäänud saamata lepingujärgne tulu, mille ta oleks saanud juhul, kui kostja oleks oma lepingulisi kohustusi täitnud. Hageja on kaotanud seeläbi võimaluse oma rahalisi vahendeid ise kasutada ja käsutada, s.h täiendavalt investeerida.

§ 113

lg 5 ja

§ 128

lg 2 järgi on tegemist varalise kahjuga, mis kuulub kostja poolt 2 2-20-100829 hüvitamisele. Hageja hinnangul on kohane lugeda tinglikult põhivõla hulka ka tasumata lepingujärgsed intressid, mille tulemusena moodustaks kostja lepingust tulenev põhivõlg hageja ees (494,57 + 1068,75) 1 563 eurot 32 senti. Tulenevalt eeltoodust peab hageja põhjendatuks suurendada kostjalt väljamõistetavat viivist 494 eurolt 57 sendilt 1 563 euro 32 sendini.

1. Tartu Maakohus võttis
2. aprilli
3. a määrusega hagiavalduse menetlusse.
4. Hagi menetlusse võtmise määrus ja hagimaterjalid on kostjale
5. aprillil 2020.a isiklikult kättetoimetatud. Kostja, kellele kohus andis 15 päeva hagiavaldusele vastamiseks ei ole hagile vastanud. MAAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Kohus leiab, et hageja nõue tuleb rahuldada osaliselt.
7. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. TsMS § 405 lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all.
8. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu
9. mai 2016.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16). Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks.
10. Hageja nõuab kostjalt laenulepingust nr xxx tuleneva 3126 euro 64 sendi suuruse nõude maksmist. Nõue koosneb põhivõlgnevusest 494 eurot 57 senti, intressist 1068 eurot 75 senti ja sissenõutavaks muutunud viivisest 1563 eurot 32 senti.
11. Kohus võtab esmalt seisukoha 494 euro 57 sendi suuruse põhivõla hüvitamise nõude kohta (I), seejärel käsitleb kohus intressiga seonduvat (II) ja viivisega seonduvat (III) ning lõpetuseks jagab kohus menetluskulud (IV). I
12. Hageja ja kostja on sõlminud
13. augustil 2015 laenulepingu nr xxx (dtl 53), millega hageja andis kostjale laenu 2375 eurot. Lepinguga lepiti kokku intressimääras 3% kuus. Laenusumma tuli tagastada lepingu 1.
14. sätestatud korras maksegraafiku alusel ning laenusumma tagastamise lõpptähtpäevaks oli
15. august
16. Igakuised tagasimaksed summas 170 eurot 21 senti sisaldasid laenu põhiosa (98 eurot 96 senti) ja intressi (71 eurot 25 senti).
17. Kostja on jätnud hageja esitatud võlaarvestuse tabeli (dtl 58-63) ja hageja pangakonto väljavõtte (dtl 54-57) kohaselt tasumata põhivõlgnevusest 494 eurot 57 senti.
18. Vastavalt

§ 8

lg-le 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) 3 2-20-100829 rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 76

lg 1 ning § 82 lg 1 alusel tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule.

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi hageja ees nõuetekohaselt täitnud ning võlgnevust tähtajaks tasunud, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt

§-st 100. Vastavalt

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja on märkinud, et kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tegemata korrapäraseid laenu tagastamise makseid. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. Kohus leiab, et hagiavaldus on põhinõude osas põhjendatud ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 494 eurot 57 senti. II 13.

§ 397

lg 1 esimese lause kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

§ 397

lg 1 teise lause kohaselt tuleb muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Laenuandja ja kostja on lepingus kokku leppinud intressi 3% kuus, s.o 36% aastas. Kohtu hinnangul on laenuandjal õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Kostja on seda intressimäära aktsepteerinud, kuid on jätnud hagejale kokkulepitud intressi osaliselt tasumata. Seega kohus leiab, et hagiavaldus on laenulepingust nr xxx tulenevalt põhjendatud intressinõude 1068 euro 75 sendi osas. III 14. Hageja palub välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 1563 eurot 32 senti.

§ 101

lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 415

lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. 15.

§ 402

järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 kohaselt on tarbija käesoleva seaduse tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

§ 1

lg 6 kohaselt on ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses isik, sealhulgas avalik-õiguslik juriidiline isik, kes teeb tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Riigikohus on leidnud, et selleks, et teha kindlaks, kas füüsiline isik tegutseb laenu andes oma majandus- või kutsetegevuses, tuleb kogumis hinnata selliseid kriteeriume nagu laenu andmise püsivus ja maht ning laenu tasulisus. Samuti tuleb hinnata laenulepingute põhitingimusi, laenuandja ja laenusaaja vahelisi suhteid ning lepingute sõlmimise asjaolusid. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevaks laenuandjaks olemist ei välista see, kui laenuandja ei ole oma laenutulusid deklareerinud ega ole registreeritud füüsilisest isikust ettevõtjana. Küll aga ei saa majandusvõi kutsetegevuses laenu andmiseks lugeda näiteks laenu andmist üksnes isiklike suhete tõttu ja minimaalse intressi eest, mis sisuliselt välistab tulu saamise. Asjaolu, et füüsilisest isikust laenuandja samal ajal tegeleb veel ka mingi muu majandustegevusega või töötab töölepingu 4 2-20-100829 alusel, ei välista seda, et laenuandmine toimub majandustegevusena, kui täidetud on eelnimetatud tunnused (vt. Riigikohtu 30. septembri 2014. a otsus nr 3-2-1-66-14 p 16). 16. Kohtu hinnangul on hageja ja kostja vahel sõlmitud vastavalt

§ 402lg-le 1 tarbijakrediidileping.

Hageja andis kostjale 2-aastase tagasimakseperioodiga 2375 euro suuruse laenu, mille eest kostja pidi hagejale tagastama kokku 4085 eurot 4 senti. Intressimääraks lepiti kokku 3% kuus, s.t 36% aastas põhisummalt. Laenu andmise püsivust, mahtu ning laenu tasulisust arvestades hageja sõlminud laenulepingu majandus- või kutsetegevuses tegutseva laenuandjana. 17.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 415

lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Laenulepingu punkti 1.4 kohaselt juhul kui laenusaaja ei tasu laenusummat ja intressi kooskõlas lepingu punktiga 1.2, tasub laenusaaja viivist 0,25% tasumata makselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Maksegraafikus toodud maksetähtaegadest mittekinnipidamise korral on võlausaldajal õigus koheselt sisse nõuda kogu graafikus toodud summa ning õigus nõuda viivist 0,25% päevas tasumata summast. Laenulepingu punkti 1.3 alusel on intress 3% kuus põhisummalt. Arvestades, et §

415 lg 1 kohaselt ei tohi tarbijalt nõuda

§ 113

lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist, tuleb viivisemääraks lugeda lepingus kokku lepitud intressimäär 3% kuus, s.t 0,099% päevas (3% x 12 / 365). 18. Kohtule esitatud võlaarvestuselt nähtub, et hageja arvestatud viivisemääraga 0,25% päevas võlgneb kostja hagejale viivisena 1 693 eurot 9 senti. Võttes arvestuse aluseks viivisemäära 0,099% päevas on kostja viivisevõlgnevus 670 eurot 46 senti. Kohus mõistab kostjalt välja põhinõude 494 eurot 57 senti. Hageja peab hagis põhjendatuks suurendada kostjalt väljamõistetavat viivist 494 eurolt 57 sendilt 1563 eurole 32 sendile. Hageja toob põhjenduseks, et hagejal on olulisel määral jäänud saamata lepingujärgne tulu, mille ta oleks saanud juhul, kui kostja oleks oma lepingulisi kohustusi täitnud. Hageja on kaotanud seeläbi võimaluse oma rahalisi vahendeid ise kasutada ja käsutada, s.h täiendavalt investeerida.

§ 113

lg 5 ja

§ 128lg 2 järgi on tegemist varalise kahjuga, mis kuulub kostja poolt hüvitamisele.

Hageja hinnangul on kohane lugeda tinglikult põhivõla hulka ka tasumata lepingujärgsed intressid, mille tulemusena moodustaks kostja lepingust tulenev põhivõlg hageja ees (494,57 + 1068,75) 1 563 eurot 32 senti.

1. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud lugeda tinglikult põhivõla hulka ka tasumata lepingujärgsed intressid. Arvestades, et kohus mõistab intressi kostjalt hageja kasuks välja ei ole asjakohane seisukoht, et hagejal on olulisel määral jäänud saamata lepingujärgne tulu. Hageja on küll välja toonud, et on kaotanud kostja tegevuse tulemusena võimaluse oma rahalisi vahendeid ise kasutada, käsutada ja investeerida kuid ei ole välja toonud selle hüpoteetilise kahju suurust ega seda ka kuidagi tõendanud. Samuti ei ole hageja esitanud kahju hüvitamise nõuet. Kuna kostja on rikkunud raha maksmise kohustust ning ei ole õigeaegselt täitnud põhiosa maksmise kohustust, on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise tasumist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise 494 eurot 57 senti, s.t põhinõude suuruses. 5 2-20-100829 IV
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus jaotab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hagi 65,82% ulatuses.
3. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 300 euro, maksekäsu kiirmenetluse menetluskulude 20 euro ja lepingulise esindaja õigusabikulude 360 euro väljamõistmiseks. Kohtu hinnangul on hageja 360 euro suurune õigusabikulu antud asjas põhjendatud ja vajalik. Kuna riigilõivu kohustus ja summa tuleneb seadusest, siis on see põhjendatud menetluskulu. Samuti on põhjendatud ja seadusest tulenev 20 euro suurune maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu.
4. Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulud 680 eurot, sh riigilõiv 300 eurot, maksekäsu kiirmenetluse menetluskulu 20 eurot ja õigusabikulud 360 eurot.
5. Kohus jätab hageja menetluskulud 450 euro ulatuses kostja kanda ja 230 euro ulatuses hageja enda kanda.
6. Lähtudes hageja vastavast taotlusest ning TsMS § 177 lõikest 4, leiab kohus, et kostjal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni selle täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
7. Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad.
8. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Puusep kohtunik 6