← Eesti

2-20-9508/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Iris Kangur-Gontšarov, Vallo Kariler Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november
  2. a, Tallinn Kohtuasja number 2-20-9508 Kohtuasi X hagi Y vastu elatise väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. detsembri
  4. a otsus Kaebuse esitaja ja liik X
  5. jaanuari
  6. a apellatsioonkaebus Kaebuse hind 2628 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Hageja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja C (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Vladimir Makarov Kostja (vastustaja) Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Aleksei Kraizmer Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  7. Võtta tsiviilasja juurde Y
  8. augustil
  9. a esitatud tõend (andmehõivekanne välisriigi sünnidokumendilt).
  10. Jätta tähelepanuta Y
  11. veebruaril
  12. a esitatud tõend (Geburtsurkunde).
  13. Rahuldada X apellatsioonkaebus osaliselt.
  14. Tühistada Harju Maakohtu
  15. detsembri
  16. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega: 4.
  17. Rahuldada hagi osaliselt. 4.
  18. Mõista Y-lt X kasuks välja alates
  19. augustist
  20. a kuni
  21. juunini
  22. a elatis 2982 eurot. 4.
  23. Mõista Y-lt X kasuks välja alates
  24. juulist
  25. a kuni
  26. detsembrini
  27. a 5256 eurot. 4.
  28. Mõista Y-lt X kasuks välja alates
  29. jaanuarist
  30. a kuni
  31. märtsini
  32. a elatis 213.44 eurot kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43.44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust)) ja alates
  33. aprillist 2-20-9508
  34. a kuni X täisealiseks saamiseni (
  35. juuni
  36. a) 225.64 eurot kuus (s.o 209.20 eurot (baassumma) + 46.44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetusest)). Käesoleva otsuse tegemise ajal kehtivat elatise arvutamise aluseks olevat elatise baassummat (209.20 eurot) indekseeritakse iga aasta
  37. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ning Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (46.44 eurot) Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega. Seaduses sätestatud lapsetoetuse (60 eurot) või lasterikka pere toetuse (300 eurot) suuruse muutumise korral arvestatakse alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust. 4.
  38. Käesoleva kohtuotsuse punktis 4.2 ja 4.3 märgitud elatise võlg tuleb tasuda käesoleva otsuse jõustumisel X seadusliku esindaja C arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX SEB Bank AS-is. 4.
  39. Elatist makstakse iga kuu eest ette. Väljamõistetud elatis tuleb Y-l tasuda X seadusliku esindaja C arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX SEB Bank AS-is iga kuu
  40. kuupäevaks.
  41. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
  42. X (hageja, laps) esitas Y (kostja, ema) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista perioodi alates
  43. juuni
  44. a kuni
  45. juuni
  46. a eest tagasiulatuva elatise 3381 eurot, mis tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja C arvelduskontole ning alates
  47. juulist
  48. a välja mõista kostjalt hageja kasuks igakuine elatis, mis ei ole väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o 292 eurot alates hagi esitamisest kuni hageja täisealiseks saamiseni. Elatis tuleb tasuda hageja seadusliku esindaja C arvelduskontole iga kuu
  49. kuupäevaks. Kõik menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
  50. Hageja vanemate kooselu lõppes
  51. a. Hageja elab koos isaga. Lahutuse järel on hageja elustandard langenud, kuna isal pole olnud võimalik hageja vajadusi endisel määral katta. Hageja isa sissetulek on 584 eurot ning lisaks laekub isale alates
  52. aprillist
  53. a hageja lastetoetus 60 eurot. Hageja leibkonda kuuluvad hageja ja tema isa. Kostja ei osale hageja ülalpidamises. Hageja igakuised keskmised kulud on järgmised: eluasemekulud, sh majapidamiskulud 170 eurot, toit 220 eurot; tervishoid 35 eurot; riided ja jalanõud 95 eurot; 2 2-20-9508 mänguasjad, meelelahutus 50 eurot; huviringid 28 eurot; kulutused hügieenitarvetele 45 eurot; seega kokku 643 eurot. Kostja vastuväited
  54. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Väär on hageja väide, et hageja vanemate koosolu lõppes
  55. a. Pärast
  56. a sündis hageja vanematel veel kaks poega. Hageja elab isa juures alates augustist
  57. a, enne elas kogu pere koos. Kostja ülalpidamisel on kaks hageja vanemate ühist poega. Hageja isa ei osale oma poegade ülalpidamises. Hageja isa väidab, et tema töötasu on 584 eurot – kostja hinnangul ei vasta see tõele ja hageja isa töötab ebaseaduslikult. Hageja leibkonda ei kuulu 2 inimest, nagu hageja väidab, vaid lisaks ka hageja isa naine ja naise laps. Kostjal ei ole võimalik elatist tasuda, kuna ta peab üksi üleval hageja vanemate kahte ühist last. Kostja töötasu on miinimumpalk. Kostja hinnangul on hageja kulud kokku 348 eurot kuus, arvestades maha riikliku lastetoetuse, oleks kostja panus hageja ülalpidamiseks 144 eurot. Maakohtu otsus ja põhjendused
  58. Harju Maakohus jättis
  59. detsembri
  60. a otsusega hagi rahuldamata, jättis menetluskulud hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 483 eurot koos edasiulatuva viivisega VÕS § 113 lg 1 II lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.
  61. Maakohus märkis, et ei hinda hageja kulutuste põhjendatust, kuivõrd hagi jääb rahuldamata muudel asjaoludel.
  62. Maakohus tõi välja, et menetluse käigus ilmnes, et kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-19-16473 mõisteti hageja isalt välja alammääras elatis hageja vanemate kahe ühise poja ülalpidamiseks; otsus jõustus
  63. oktoobril
  64. a. Hageja isa ei ole käesoleva ajani asunud elatist tasuma. Seega ilmneb, et hageja isa peab ainuisikuliselt üleval hagejat ning kostja peab ainuisikuliselt üleval hageja isa ja kostja kahte ühist poega. Maakohus asus seisukohale, et hageja vanemate varaline seis on enam-vähem samasugune.
  65. Maakohtu hinnangul ei ole kostjal võimalik tasuda hagejale elatist, kuna kostja peab üksi üleval kostja ja hageja isa ühiseid lapsi. Hageja isa ei pea oma poegi üleval, kuid vaatamata sellele esitas nõude, et kostja tasuks elatist hageja kasuks. Kui kostja asub panustama ka hageja ülalpidamisse, jäävad hageja vanemate pojad senisest veel halvemasse olukorda. Arvestades, et hageja isal on hiljuti sündinud veel üks laps, on hageja siiski juba praegu rahaliselt paremas olukorras, kui tema vennad, sest hageja noorimat last peab üleval ka lapse ema. Ei ole alust arvata, et hageja tavapärane elulaad oleks pärast hageja vanemate lahkukolimist halvenenud. Seetõttu jättis maakohus tulevikku suunatud elatise nõude rahuldamata.
  66. Ka perioodil, mille eest nõuab hageja tagasiulatuvat elatist, oli olukord sama, s.o hageja isa pidas ainuisikuliselt üleval hagejat ja hageja ema pidas ainuisikuliselt üleval hageja vendi. Erinev oli aga olukord selles, et hageja isa laps W ei olnud veel sündinud ja hageja isa võimalused hagejat üleval pidada olid praegusest paremad. Samuti ei ole hageja tõendanud ega väitnud, et oleks tagasiulatuva elatise perioodil kostjalt elatist nõudnud. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus rahuldamata ka tagasiulatuva elatise nõude. 3 2-20-9508
  67. Kohtu hinnangul oli hagi esitatud pahatahtlikult, mistõttu menetluskulud jäid hageja kanda. Apellatsioonkaebus
  68. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, millega palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
  69. Hageja märkis, et vaidlust ei ole selle üle, et hageja on C ja kostja ühine laps ning et hageja ei ela kostjaga koos. Seega on hagejal õigus esitada kostja vastu PKS §-dest 96-100 lähtudes elatisnõue. Hageja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kuivõrd kostja peab üksi ülal hageja vendi, ei ole hageja õigustatud saama kostjalt elatist, kuivõrd ülalpidamiskohustus säilib kostjal sellegipoolest. Kostja pöördus seoses tsiviilasjaga, millega hageja isalt mõisteti hageja isa ja ema teiste ühiste laste kasuks elatis, kohtutäituri poole. Seejuures rõhutas hageja, et maakohus heidab hageja isale ette elatise teistele lastele maksmata jätmist, kuid käesoleva hagi on esitanud hageja ning elatis mõistetakse tema kasuks, mistõttu isa ülalpidamise kohustuse täitmata jätmine ei tohiks mõjutada hageja õigusi.
  70. Hageja tõi esile, et maakohus oleks pidanud lähtuma menetluskulude jaotusel TsMS § 162 lg-st 4 või TsMS § 164 lg-st
  71. Vastustaja seisukoht
  72. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud hageja kanda.
  73. Kostja leidis, et hageja ei ole selgitanud, mis õigusnorme on maakohus otsuse tegemisel rikkunud, milles rikkumine hageja arvates seisneb, millistele tõenditele või asjaoludele hageja tugineb, kas ja kuidas võis väidetav rikkumine tuua kaasa ebaõige kohtuotsuse. Kostja jäi kõigi enda maakohtus väljendatud seisukohtade juurde. Kostja rõhutas, et hageja isa ja kostja kooselu lõppes
  74. a, hageja elab isa juures
  75. a augustist, mitte alates
  76. a. Kostja tõi esile, et XX.XX.XXXX. a sündis tal poeg Z, seega nüüd peab kostja üksinda üleval kolme last. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  77. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 järgi rahuldada ja maakohtu otsus tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt.
  78. Esmalt lahendab ringkonnakohus seni lahendamata taotlused. Kostja esitas
  79. veebruaril
  80. a koos apellatsioonkaebuse vastusega
  81. jaanuaril
  82. a sündinud poja Z sünnitunnistuse (Geburtsurkunde, tl 66). Arvestades, et tegemist on võõrkeelse tõendiga ning kostja ei esitanud selle tõlget, vaid uue tõendi (tl 69), jätab ringkonnakohus võõrkeelse sünnitunnistuse TsMS § 33 lg 3 alusel tähelepanuta.
  83. augustil
  84. a esitas kostja andmehõivekande välisriigi sünnidokumendilt, millest nähtuvad kostja poja Z sünniandmed ning vanemate andmed (tl 69). Kolleegium selgitab, et apellatsioonimenetluses on tõendite esitamine oluliselt piiratud. Ringkonnakohus tuvastab TsMS § 652 lg 3 järgi esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta, või asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks 4 2-20-9508 või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Seejuures peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust TsMS § 652 lg 4 järgi oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama ning seda tegemata jätab kohus tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Esitatud tõendite lubatavust kontrollides juhindub ringkonnakohus mh sellest, et TsMS § 238 lg 1 järgi võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Arvestades kostja apellatsioonkaebuse vastuse väiteid ning asjaolu, et kostja kolmas poeg sündis pärast maakohtu otsuse tegemist, võtab ringkonnakohus kõnealuse tõendi tsiviilasja juurde.
  85. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas olukorras, kus hageja elab isaga, kes teda ülal peab ning kostja elab koos hageja isa ja kostja kooselust sündinud kahe pojaga ning peab neid ülal, on hagejal õigus saada kostjalt elatist.
  86. Kolleegiumi hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust jättes hageja ülalpidamisnõude rahuldamata. PKS § 96 esimese lause ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele perioodilist rahalist elatist makstes (vt Riigikohtu
  87. jaanuari
  88. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1165-13, p 12). Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt Riigikohtu
  89. jaanuari
  90. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 16). Seega vaatamata sellele, et hagejat peab vahetult ülal tema isa ning kostja peab ülal hageja isa ja kostja kooselust sündinud kahte poega, ei ole nimetatud perekonnaseaduse sätete alusel põhjendatud jätta hageja ülalpidamisnõue rahuldamata. Teiste laste olemasolu võib anda aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära olukorras, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (Riigikohtu
  91. aprilli
  92. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11), kuid ei vabasta kostjat iseenesest ülalpidamiskohustuse täitmisest.
  93. Ringkonnakohus juhtis enda
  94. septembri
  95. a kirjas tähelepanu asjaolule, et vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Asjas on esile toodud, et hageja isa ja kostja ühiste poegade ülalpidamiseks on hageja isalt jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud nii tagasiulatuv kui ka igakuine elatusraha. Seega ei saa järeldada, et hageja kasuks miinimumelatise väljamõistmisel satuksid pojad iseenesest ebavõrdsesse olukorda, sest nende ülalpidamiseks on samuti miinimumelatis (sh tagasiulatuvalt) välja mõistetud. Seda ei muuda asjaolu, et hageja seaduslik esindaja vabatahtlikult täitedokumendist tulevaid kohustusi ei täida, sest kostjal on võimalik rakendada õiguskaitsevahendeid ka täitemenetluses. Vaatamata sellele, et kostjal on sündinud menetluse jooksul kolmas laps (tl 62 p, 69), ei ole kostja ka pärast ringkonnakohtu selgitusi esile toonud muid asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et laste olukord oleks ebavõrdne. Seega ei anna ainuüksi asjaolu, et kostja peab üleval kolme last, ringkonnakohtu hinnangul alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära, sest laste ebavõrdne olukord ei ole tõendatud. 5 2-20-9508
  96. Käesolevas asjas esitas hageja kostja vastu hagi PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmiseks alates
  97. juulist
  98. a, mis ei ole väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 292 eurot koos PKS §-st 108 tuleneva tagasiulatuva ülalpidamisnõudega perioodi
  99. juuni
  100. a kuni
  101. juuni
  102. a eest summas 3381 eurot.
  103. Lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 järgi kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, sh arvestatakse lapse kõiki eluvajadusi (tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning tema kasvatamise kulutusi). Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud PKS § 101 lg 1 järgi ei võinud olla igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, mis oli
  104. a 270 eurot ning
  105. ja
  106. a 292 eurot.
  107. Hageja tõi hagis välja, et tema keskmine kulu kuus kokku on 643 eurot, kuid nõudis kostjalt elatise väljamõistmist hagi esitamise ajal kehtinud miinimummääras, s.o 292 eurot. Kostja on tsiviilasjas läbivalt hageja igakuiste kulude suurusele vastu vaielnud ning leidnud, et põhjendatud kulu on 348 eurot kuus ning arvestades maha riigitoetuse, peaks kostja ülalpidamiskohustuse suuruseks olema 144 eurot kuus (tl 28). Kolleegium selgitab, et miinimumi ulatuses ei ole vaja tõendada lapse vajadusi, st eelduslikult on see lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus ning tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ja mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja kogutud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu
  108. juuni
  109. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-17, p 27). Seega olukorras, kus ülalpidamist maksma kohustatud vanem leiab, et lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus on tegelikult väiksem, kui ülal nimetatud eelduslik kulutuste suurus, peab see vanem oma väidetud asjaolusid TsMS § 230 lg 1 järgi ka tõendama. Seda ei ole kostja aga teinud, mistõttu on põhjendatud hageja nõue kostja vastu PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimumelatise väljamõistmiseks alates
  110. juulist
  111. a, mis ei ole väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 292 eurot. Seda aga vaid kuni
  112. detsembrini
  113. a, s.o enne
  114. jaanuari
  115. a PKS § 101 seadusemuudatust. Riigikohus on leidnud, et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi kas või osalisel rahuldamisel elatis välja arvutada ja kostjalt välja mõista ühekordse summana (vt Riigikohtu
  116. mai
  117. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 36). Ringkonnakohtu hinnangul on see igal juhul põhjendatud praeguses olukorras, kus alates
  118. jaanuarist
  119. a tuleb välja mõista varasemast erinevas suuruses miinimumelatis. Arvestades seda, et kostja oli kohustatud tasuma alates
  120. juulist
  121. a kuni
  122. detsembrini
  123. a hageja ülalpidamiseks elatist 292 eurot kuus, pidi kostja hagejale kokku tasuma nimetatud ajavahemiku jooksul 5256 eurot (292 eurot × 18 kuud). Kostja on olnud seisukohal, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada hageja isale makstavat riiklikku lapsetoetust (tl 27 p, 64). Riigikohus on märkinud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (Riigikohtu
  124. märtsi
  125. a otsus tsiviilasjas 6 2-20-9508 nr 2-16-11905, p 19, 20). Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud mõjuvat põhjust, samuti asjaolu, et hageja vajadused on miinimumelatisest väiksemad, et välja mõista miinimumelatisest väiksem elatis üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hageja eest saab tema isa lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud (nagu alates
  126. jaanuarist
  127. a jõustunud PKS § 101 lg-s 5), sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (Riigikohtu
  128. märtsi
  129. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14).
  130. Kolleegium selgitab, et
  131. jaanuaril
  132. a jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on igakuise elatise arvutamise aluseks PKS § 101 lg 3 järgi baassumma, mis on ühe lapse kohta 200 eurot, mida indekseeritakse iga aasta
  133. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega ja pärast indekseerimist loetakse järgmisel aastal baassummaks eelmisel aastal indekseerimise tulemusel saadud baassumma. Baassummale lisandub PKS § 101 lg 4 järgi 3% eelneva kalendriaasta kohta Statistikaameti kodulehel avaldatud Eesti Vabariigi keskmisest brutokuupalgast ning lisanduv summa arvutatakse vastavalt brutokuupalga muutusele iga aasta
  134. aprillil. Vanem ei pea PKS § 101 lg 5 järgi andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel ning kui laps viibib kohustatud vanema juures aasta jooksul keskmiselt 7–15 ööpäeva kuus, vähendatakse PKS § 101 lg 6 järgi elatise summat proportsionaalselt kohustatud vanemaga koos veedetava ajaga. Kui isik on kohustatud elatist tasuma sama pere mitmele lapsele, vähendatakse üldjuhul PKS § 101 lg 7 järgi järgnevate laste puhul elatise summat 15% esimese lapse elatise summaga võrreldes, kuid mitmike puhul ja laste puhul, kelle vanusevahe on suurem kui kolm aastat, elatist ei vähendata.
  135. Ringkonnakohus selgitas pooltele enda
  136. septembri
  137. a kirjas, et arvestades kehtivat baassummat ja sellele lisanduvat 3% keskmisest brutokuupalgast, millest on maha arvatud pool lapsetoetust, on alates
  138. jaanuarist
  139. a miinimumelatis üldjuhul ühele lapsele 213.44 eurot ning alates
  140. aprillist
  141. a ei või olla elatis ühele alaealisele lapsele üldjuhul väiksem kui 225.64 eurot. Ühtlasi selgitas ringkonnakohus seda, et jätkuvalt 292 euro suuruse elatise saamiseks peab hageja tõendama oma miinimumist suuremaid kulutusi. Hageja ei nõustunud ringkonnakohtu selgitustega, kuid ei tõendanud alates
  142. jaanuarist
  143. a kehtima hakanud PKS §-s 101 sätestatud miinimumsummast suuremaid kulutusi. Eelnevast tulenevalt saab ringkonnakohus elatist alates
  144. jaanuarist
  145. a välja mõistes lähtuda eeldusest, et hageja vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne baassumma (2×200 eurot), millele on lisatud 3% keskmisest brutokuupalgast (2×43.44 eurot), s.o 486.88 eurot, ning selles ulatuses ei tule hageja vajadusi tõendada. Lisaks tuleb PKS § 101 lg 5 järgi kohtul arvestada, et vanem ei pea andma lapsele ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja lasterikka pere toetuse arvel. Pooled ei vaidle selle üle, et laste vajadused saab rahuldada lapsetoetuse arvel, mis tasutakse alates
  146. aprillist
  147. a hageja isale, s.o hageja vajadused on lapsetoetusega kaetud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg 3 järgi 60 euro ulatuses. Eeltoodut arvestades oli hagejal õigus saada alates
  148. jaanuarist
  149. a kuni
  150. märtsini
  151. a. elatist 213.44 eurot kuus (s.o 200 eurot (baassumma) + 43.44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetust) ning alates
  152. aprillist
  153. a 225.64 eurot kuus seoses
  154. aprillil
  155. a toimunud indekseerimisega (PKS § 101 lg 3 I lause) (s.o 209.20 eurot (baassumma) + 46.44 eurot (3% keskmisest brutokuutasust) – 30 eurot (½ lapsetoetusest). 7 2-20-9508
  156. Ringkonnakohtu hinnangul on mõistlik määrata elatis kohtuotsuses muutuva suurusena, et vältida vajadust pöörduda baassumma, keskmise brutokuupalga ja lapsetoetuse või lasterikka pere toetuse suuruse muutumise korral elatise suuruse muutmiseks taas kohtu poole. Ka PKS § 101 lg 2 teise alternatiivi kohaselt võib kohus mõista elatise välja muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused. Kuna elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa, määrab ringkonnakohus, et käesoleva otsuse tegemise ajal kehtivat elatise baassummat (209.20 eurot) indekseeritakse iga aasta
  157. aprillil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta tarbijahinnaindeksi muutusega, Eesti Vabariigi keskmise brutokuupalga osa (46.44 eurot) Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelneva aasta keskmise brutokuupalga muutusega ning seaduses sätestatud lapsetoetuse (60 eurot) või kolmelapselise lasterikka pere toetuse (300 eurot) muutumise korral, arvestatakse alates toetuse muutumisest toetuse muutunud suurust.
  158. Kolleegium selgitab, et juhul, kui hageja tegelike vajaduste rahuldamiseks tuleb teha iga kuu miinimumist suuremaid kulutusi, on hagejal õigus pöörduda elatise suurendamise hagiga kohtu poole ja tõendada hageja vastavalt suuremad kulutused. Ühtlasi märgib kolleegium, et kui kostja on tasunud
  159. a hagejale miinimumist suuremat elatist või teinud suuremaid kulutusi, siis ei ole kostjal õigus seda tagasi nõuda ega tasaarvestada.
  160. Järgnevalt analüüsib kolleegium PKS §-st 108 tulenevat tagasiulatuvat ülalpidamisnõuet. Hagis esitatud väidete kohaselt lõppes hageja isa ja kostja kooselu
  161. aastal (tl 1, 2) ning maakohtus peetud istungil märkis hageja, et koos elati
  162. a suveni (tl 44, 00:25:41), kostja ei ole hagejale elatist tasunud alates
  163. a novembrist, mh ei ole kostja hagejale tasunud elatist vaatamata viimase seadusliku esindaja palvele ka perioodi
  164. juuni
  165. a kuni
  166. juuni
  167. a eest (tl 1, 2). Kostja leidis ja märkis ka vastuses apellatsioonkaebusele, et hageja väide vanemate kooselu lõppemise aja osas on väär, sest
  168. a kuni
  169. a sündis hageja vanematele veel kaks last, hageja elab isaga alates
  170. a augustikuust (tl 27 p, tl 63). Lisaks on kostja teinud hagejale ülekandeid lapsetoetuse arvelt (tl 27 p). Maakohus tuvastas otsuses, et kostja ei osale hageja ülalpidamises alates juulist
  171. a (tl 50).
  172. Arvestades tsiviilasjas nr 2-19-17683 Mustamäe Linnaosa Valitsuse seisukohta, mille kohaselt hoolimata hageja isa ja kostja lahutusest jätkati kooseluga ning vanemate kooselu lõppes
  173. a augustil (tl 33, vt p 1,4), mida muuhulgas kinnitas ka hageja isa (tl 34 p, vt p 2.1.2.2.), järeldab ringkonnakohus, et tagasiulatuv ülalpidamisnõue on põhjendatud perioodi
  174. august
  175. a kuni
  176. juuni
  177. a eest, s.o 11 kuu eest. Tsiviilasja materjalide kohaselt on tõendanud, et kostja tegi hagejale nimetatud perioodil kaks ülekannet:
  178. oktoobril
  179. a summas 60 eurot ja
  180. novembril 2019 a summas 60 eurot (tl 27 p, 38). Seega on kostja perioodil
  181. august
  182. a kuni
  183. juuni
  184. a täitnud ülalpidamiskohustust hageja ees 120 euro ulatuses, mistõttu on ülalpidamiskohustus jäänud täitmata summas 2982 eurot ([5 kuud x 270 eurot, s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast
  185. a + 6 kuud x 292 eurot, s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast
  186. a] – 120 eurot = 2982 eurot). Menetluskulud
  187. Alates
  188. jaanuarist
  189. a kehtiva TsMS § 164 lg 1 redaktsiooni kohaselt kannab alaealise lapse ülalpidamisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Arvestades, et ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ning nii hagi kui ka apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, jäävad menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Kuna 8 2-20-9508 menetluskulud jäävad kindlaksmääramiseks. poolte endi kanda, puudub vajadus menetluskulude (allkirjastatud digitaalselt) 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.