KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 8. juuli 2020. a, Tallinn Tsiviilasja number 2
§ 170ei välista võlgniku õigust tugineda loovutamisdokumendi ebaehtsusele.
Kostja on teinud ostuhinna tasumiseks pangaülekannete teel makseid summas 936 093,80 eurot (409 329,80 + 479 929 + 46 835), mitte 889 258,80 eurot, nagu ekslikult on lugenud tuvastatuks maakohus. Maakohus ei arvestanud asjaolu, et kostja on menetluse kestel läbivalt kinnitanud, et kostjal puudusid müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustuse kõrval muud rahalised kohustused Appointi ja/või müüja ees. Vastavat asjaolu ei ole hageja vaidlustanud ning asjas ei ole kogutud tõendeid, mis tõendaksid vastupidist. Maakohus jättis ebaõigesti arvestamata X poolt vande all antud seletuse. Maakohus leidis ekslikult, et kostja ei ole tõendanud kokkuleppe saavutamist selle kohta, et kostja poolt hüpoteegiga tagatud nõuete täitmiseks Appointi eest tasutud 1 000 000 eurot tuleks käsitleda tasumisena müügilepingu punktist 5.5 tuleneva ostuhinna kohustuse katteks. Asjas esitatud tõenditest nähtub vastupidine. Seega tuleb kostja poolt hüpoteegiga tagatud nõuete katteks Appointi eest tasutud summa lugeda tasutuks müügilepingu punktist 5.5 tuleneva ostuhinna kohustuse katteks. Kostja tasunud Appointile või viimase poolt nimetatud kolmanda(te)le isiku(te)le kokku 1 936 093,80 eurot (936 093,80 + 1 000 000), mis ületab 13 759,30 euro võrra müügilepingu punkti 5.5 alusel tasumisele kuulunud summa jääki 1 922 334,50 eurot. Kostjal on võimalik kasutada hageja poolt müügilepingu punkti 5.5 alusel esitatud rahalise nõude osas tasaarvestuse teostamiseks oma vastunõudeid kokku summas vähemalt 1 454 049 eurot. Maakohus jättis kostja tasaarvestuse vastuväite põhjendamatult tähelepanuta. Kostja vaidleb vastu hageja viivisenõudele, alternatiivselt palub viivise vähendamist. 22.04.2022 menetlusdokumendis täiendas kostja apellatsioonkaebust õigusliku seisukohaga, et tugineb ka vorminõuete rikkumisele nõude loovutamise lepingu puhul. (millele tugines ka 15.05.2020 hagi tagamisele esitatud määruskaebuse p-des 2.2.3 – 2.2.5). Vastustaja seisukoht 4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja palub jätta menetluskulud kostjate kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata (TsMS § 657 lg 1 p 2). Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Esmalt võtab kolleegium seisukoha küsimuses, kas kostja saab tugineda nõude loovutamise kehtetusele (I), kas vaidlusalune nõude loovutamise leping on sõlmitud vorminõudeid rikkudes ja tühine (II) ning teeb seejärel menetluslikud otsustused (III). Vaidluse lahendamisel võtab ringkonnakohus aluseks praeguse otsuse p-s 4 maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, kuna pooled ei vaidle nende üle apellatsioonimenetluses. I 7. Praeguses asjas on tekkinud olukord, kus kostja ei tea, kellele on nõue loovutatud ja kellele ta peab oma kohustuse täitma, sest müügilepingust tulenevat ostuhinna tasumise kohustust 5
(7)nõuavad nii hageja praeguses tsiviilasjas, Appoint tsiviilasjas nr 2-17-10767 kui ka NFLAT OÜ tsiviilasjas 2-19-7523. 7.1. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht,
§-s 170 sätestatust tulenevalt loetakse loovutamine võlgniku suhtes toimunuks isegi siis, kui nõuet tegelikult ei ole loovutatud või kui loovutamine ei oleks kehtiv. Üldjuhul välistab seadus praeguses menetluses esitatud võlgniku vastuväite, et nõuet ei ole tegelikult loovutatud, esitamise võlgniku poolt. Samas on õigusteoorias ja -praktikas rõhutatud seda,
§ 170
kaitseb eelkõige võlgnikku, mistõttu ei ole sätte eesmärk välistada võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. 7.
- Nõude loovutamise tühisuse korral (nt vorminõuete rikkumise tõttu) ei ole uus võlausaldaja materiaalõiguslikult õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist nõudma (vt Varul, P. jt, VÕS kommenteeritud väljaanne I, Juura 2016, § 170 kommentaar 3, lk 853-854). Riigikohtu praktika kohaselt võib võlgnik seetõttu VÕS § 171 lg 1 alusel esitada uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal ja lisaks neid vastuväiteid, mis tulenevad nõude loovutamisest. Vastuväiteid nõude loovutamisele saab lugeda VÕS § 171 lg 1 järgi vastuväideteks uue võlausaldaja vastu, sest nõude loovutamise tühisuse korral (nt vorminõuete rikkumise tõttu) ei ole uus võlausaldaja materiaalõiguslikult õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist nõudma (vt RKTKo 3-2-1-35-05). II
- Kolleegiumi hinnangul on menetlusökonoomia seisukohalt õige alustada vaidluse sisulist lahendamist küsimusest, kas praeguse vaidluse esemeks olev nõue on loovutatud vorminõudeid rikkudes. Kostja tugines sellele maakohtus 15.05.2020 hagi tagamisele esitatud määruskaebuse p-des 2.2.3 – 2.2.5 ja apellatsioonimenetluses 22.04.2022 menetlusdokumendi p-s 2.
- Maakohus ei ole nimetatut hinnanud. Tegemist on õigusliku küsimusega, mida pidanuks maakohus hindama ka ilma kostja vastuväiteta. Hagi aluseks olev kinnisasja ostuhinna tasumise nõue tuleneb asjaolude kohaselt 17.05.2016 notariaalse lepingu p-st 5.5, millega kostja kohustus tasuma kinnisasja ostuhinna. Nimetatud nõude on Aptitude 19.05.2016 loovutanud Appointile ja Appoint 27.06.2018 loovutanud omakorda hagejale. Mõlemad eeltoodud nõude loovutamise lepingud on lihtkirjalikud. Hageja on seisukohal, et müügilepingust tuleneva nõude võis loovutada ka lihtkirjalikult. 8.
- Tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, peab olema notariaalselt tõestatud (asjaõigusseadus (AÕS) § 119 lg 1). Norm peab ilmselt silmas võõrandamistehingut, mitte asjaõigustehingut omandi ülekandmiseks. Eeltoodu tuleneb nii AÕS § 119 lg-st 2, mille kohaselt sellist vorminõuet järgimata tehtud kohustustehing muutub kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse kui ka AÕS §-s 120 sätestatust, mis reguleerib eraldi asjaõiguslepingu notariaalselt tõestatud vorminõuet. 8.
- Hageja viidatud Riigikohtu praktika tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12 ei ole asjakohane, kuna käsitab kasutusvalduse temaatikat ja AÕS kasutusvalduse regulatsiooni kohaselt (AÕS § 203) peab olema notariaalselt tõestatud üksnes kasutusvalduse seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping. Kohustustehingu notariaalselt tõestatud vormi kasutusvalduse puhul seadus erinevalt kinnisasja võõrandamise või omandamise kohustustehingust ette ei näe. Seega on põhjendamatu hageja 6
(7)seisukoht, et lepingus kokkulepitud müügihinna tasumise kokkuleppele notariaalselt tõestatud vorminõue ei kohaldu. 8.
- VÕS § 11 lg 3 kohaselt, kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Õigusteoorias on peetud seda vorminõuet tsiviilkäivet takistavaks asjatuks nõudeks ja soovitatud VÕS § 11 lg 3 kehtetuks tunnistamist, et võimaldada lihtsamalt toimuda ostuhinna loovutamise tehinguid notariaalselt tõestatud lepingute puhul (vt Kõve, V., Varaliste tehingute süsteem Eestis, doktoritöö, Tartu 2009, lk 225). Seadusandja ei ole siiski VÕS § 11 lg-s 3 sätestatut kehtetuks tunnistanud ja kohus peab seda sätet kohaldama. 8.
- Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 kohaselt on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Vaidlusalused p-s 8 märgitud lihtkirjalikus vormis sõlmitud nõude loovutamise tehingud on sõlmitud vorminõuet rikkudes ja seetõttu tühised. Hagejale pole vaidlusalune ostuhinna tasumise nõue üle läinud ja hagejal puudub materiaalõiguslik alus kostja vastu nõude esitamiseks. 8.
- Seetõttu puudub vajadus hinnata poolte muid väiteid mh selle kohta, kas nõude loovutamine on (intellektuaalselt) võltsitud dokument, kas ja millises ulatuses on kostja asjaõiguslepingust tulenevad kohustused hageja või Appointi ees täitnud, kas kostjal on nõudeid Appointi vastu, mida tasaarvestada hageja nõudega, kas hageja viivisenõue kuulub vähendamisele. Hageja hagi kostja vastu jääb kokkuvõttes rahuldamata.
- Kolleegium ei analüüsi seoses eelnevaga X vande all antud ütlusi ega pea vajalikuks esitada nimetatud isiku suhtes kuriteoteadet. III
- Seoses hagi rahuldamata jätmisega tuleb muuta maakohtu menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda (TsMS § 162 lg 1, § 171 lg 1). Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)