← Eesti

3-19-1050/40

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel, Einar Vene

  1. veebruar 2023, Tartu 3-19-1050 Haldusasi MTÜ Piirumi Rannaniidud kaebus Keskkonnaameti
  2. novembri
  3. a kontrollaruande nr 181327 õigusvastasuse tuvastamiseks, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti
  4. jaanuari
  5. a toetuse osalise määramise otsuse nr 12-6/19/76 ning
  6. mai
  7. a vaideotsuse nr 12-4/9/41-3 tühistamiseks ja uueks otsuse tegemiseks kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  8. märtsi
  9. a otsus Keskkonnaameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja – MTÜ Piirumi Rannaniidud Vastustajad - Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, Keskkonnaamet RESOLUTSIOON
  10. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  11. märtsi
  12. a otsus muutmata.
  13. Võtta menetlusosaliste poolt koos apellatsioonkaebusega ja koos apellatsioonkaebusele esitatud vastusega esitatud täiendavad tõendid asja materjalide juurde. Tagastada MTÜle Piirumi Rannaniidud tema poolt
  14. veebruaril 2023 esitatud tõend.
  15. Mõista Keskkonnaametilt MTÜ Piirumi Rannaniidud kasuks välja menetluskulu 660 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega
  16. märts 2023). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  17. MTÜ Piirumi Rannaniidud taotles
  18. aastal Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt (PRIA) poolloodusliku koosluse hooldamise toetust. PRIA
  19. jaanuari
  20. a otsusega nr 12-6/19/76 rahuldati toetusetaotlus osaliselt, st 504,01 euro ulatuses ning jättes taotluse 4 536,99 euro ulatuses rahuldamata. Otsuse kohaselt oli selle aluseks Keskkonnaameti kohapealse kontrolli tulemused, mille järgi olid osad alad Keskkonnameti kirjaliku loata hekseldatud ning osad alad polnud nõuetekohaselt karjatatud.
  21. Pärast edutut vaidemenetlust (vaie jäeti rahuldamata
  22. mai
  23. a vaideotsusega nr 124/19/41-3 esitas MTÜ Piirumi Rannaniidud kaebuse Keskkonnaameti
  24. novembri
  25. a kontrollaruande õigusvastasuse tuvastamiseks, PRIA otsuste tühistamiseks ning taotluse uueks lahendamiseks kohustamiseks. Kaebuse kohaselt on kohapealse kontrolli tulemused ebaõiged ja rikutud on kontrolli läbiviimise korda.
  26. Tartu Halduskohtu
  27. märtsi
  28. a otsusega rahuldati kaebus, tühistati PRIA toetuse osalise määramise otsus ning vaideotsus, tuvastati Keskkonnaameti
  29. novembri
  30. a kontrollaruande nr 181327 õigusvastasus ning tehti PRIA-le ettekirjutus asja uueks otsustamiseks. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.
  31. PRIA ja Keskkonnaamet ei ole järginud selgitamiskohustust (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 36) ja on sellega ühtlasi rikkunud määruse (EL) nr 1305/2013 art 28 lg-t
  32. Kaebaja esitas taotluse kontrollaruande muutmiseks, kuid see jäeti
  33. veebruaril 2019 Keskkonnaameti poolt rahuldamata, kuna Keskkonnaameti seisukoha järgi ei vabasta see, et kaebajale ei selgitatud taotluse kooskõlastamisel hilisema karjatamise algusega seotud asjaolusid, teda karjatamise nõuete täitmisest. Selle seisukoha põhjal luges halduskohus tõendatuks, et kaebajale ei selgitatud taotlusega seonduvaid olulisi asjaolusid, mis tulenevad meetme määruse ja looduskaitseala kaitsekorralduskava nõuete erinevusest. 3.
  34. Kaebajat ei kaasatud kohapealse kontrolli läbiviimisele ja sellega rikuti HMS § 43 lg-t
  35. Keskkonnaamet pole ka selgitanud, miks oli vajalik kaebaja kaasamata jätmine vastavalt määruse nr 809/2014 art-le 25, mis näeb üldreeglina ette kaasamise ning välistab kaasamise vaid teatud tingimustel. Seega oli menetluse läbiviimine õigusvastane. 3.
  36. Alad, millega seoses kaebajale rikkumist ette heideti, asuvad Luitemaa looduskaitsealal ja hoiualal ning selle kaitsekorralduskavast tulenevad teatavad erinevused karjatamise algusajas ja muudes olulistes küsimustes (karjatatud alade niitmine, hekseldamine jne) võrreldes kohaldamisele kuuluva maaeluministri
  37. aprilli
  38. a määrusega nr 38 „Poolloodusliku koosluse hooldamise toetus“ (määrus nr 38). Halduskohus leidis, et seetõttu ei kohaldu asjas lähenemine, et ettevõtjast toetuse taotleja peab tundma ise toetusetaotlust esitades asjakohast õigust määral, et oleks välistatud eksimine vastava määruse nõuete vastu. 3.
  39. Kaebajale ei antud Keskkonnameti varasemat karjatamisluba ega hekseldamisluba. Keskkonnaamet ei ole oma keeldumist faktiliselt põhjendanud. 3.
  40. Kaebajale esitatud rikkumise skeemist on tuvastatavad küll hekseldatud alad, kuid tuvastatavad ei ole karjatamise nõuetele mittevastavad alad. Seda ei tõenda ka muud vastustajate poolt esitatud tõendid. Seetõttu leidis kohus, et tõendatud pole vaidlusaluste alade hooldamise puudulikkus. 3.
  41. Kaebaja kohalolek kontrollis oleks välistanud vaidlused rikkumise tõendatuse osas. 3.
  42. Kaebaja on omaks võtnud osade alade freesimise, mitte aga hekseldamise. Vastustaja ei ole selles osas seisukohta võtnud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  43. Keskkonnaameti apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 4.
  44. Määruse nr 38 § 10 lg 1 näeb ette, et poolloodusliku koosluse esinemisalal tuleb alustada karjatamisega kaitse-eeskirjas, kaitsekorralduskavas või liigi kaitse ja ohjamise tegevuskavas 2 sätestatud tähtpäeval. Luitemaa hoiuala kaitsekorralduskava 2018-20127 p-s 4.1.2.4 oli märgitud, et „oluline on niidu-kuremõõga levikuga rannaaladel lubada poolloodusliku koosluse hooldustoetuse raames hilisema karjatamise kuupäeva algust (karjatamise algusaeg hiljemalt
  45. juuli).“ Seega on karjatamise algusaeg paika pandud imperatiivse normiga. 4.
  46. Kaebajat teavitati Keskkonnaameti poolt
  47. mai
  48. a kirjaga, et karjatamisega on lubatud alustada alates
  49. juulist. Lisaks on kaebajat nõustatud nii kohtumistel kui telefoni teel. 4.
  50. Tulenevalt määruse nr 38 § 8 lg-st 8 ja § 10 lg-st 3 saab Keskkonnaamet anda loa hekseldamiseks vaid siis, kui eelnevalt on karjatamisnõuded täidetud. Kuna seda ei olnud tehtud, ei saanud Keskkonnaamet luba hekseldamiseks anda. Põhjendused esitas Keskkonnaamet
  51. septembri
  52. a kirjas. 4.
  53. Määrus nr 809/2014 art 25 ei näe ette teavitamise kohustust, vaid üksnes võimaluse teavitamiseks. Kaebaja kohalviibimine poleks saanud kuidagi kontrolli tulemust mõjutada. 4.
  54. Keskkonnaamet ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Keskkonnaamet oli kaebajaga pidevas suhtluses. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale küsimusi. Ta on kogemustega poollooduslike alade hooldaja. 4.
  55. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et vaidlusalused alad olid tähtajaks (
  56. oktoobriks) nõuetekohaselt hooldatud. 4.
  57. Halduskohtu poolt viidatud HMS § 38 lg 2 ja § 42 lg 1 ei pane Keskkonnametile kohustust tõendite saamiseks kutsuda menetlusosaline menetlustoimingust osa võtma. Isiku ärakuulamisõigus tagatakse pärast kontrollaruande koostamist. 4.
  58. Õige pole kohtu etteheide varasemast karjatamisloast keeldumise faktiliste asjaolude esitamise kohta. See pole kaalutlusotsus, kuna karjatamise algusaeg tuleneb kaitsekorralduskavast, st teisest haldusaktist, mida pole vaidlustatud. Viide kohustuse tekkimise alusele on korrektne ja uusi põhjendusi toiminguga välja mõelda ei saa. 4.
  59. Kontrolli eesmärk oli kontrollida aladel hooldamistulemusi visuaalselt, mitte pindala mõõta. Kuna karjatamise tulemust kontrolliti kogu alade ulatuses, siis kogu pindala mõõtmist ei teostatud. Keskkonnaameti poolt kasutatavat mõõtmismetoodikat on peetud kohtute poolt asjakohaseks.
  60. MTÜ Piirumi Rannaniidud vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 5.
  61. Keskkonnaamet on teiste toetusetaotlejate puhul andnud loa varasemaks karjatamiseks. Seega pole kaitsekorralduskavas ette nähtud karjatamise algusaeg
  62. juuni imperatiivne. 5.
  63. Õige pole väide, et kaebajat nõustati korduvalt. 5.
  64. Kaebaja on õiguslikult segases olukorras käitunud seaduslikult. Olukorras, kus
  65. juuliks (Keskkonnaameti arvates lubatav karjatamise algusaeg) on taimestik selline, mida kari pole võimeline enam madalaks sööma, ei ole objektiivselt võimalik saavutada seda, et karjatamise eesmärgid määruse nr 38 § 10 lg 3 mõttes (rohustu on vähemalt 50% ulatuses madalaks söödud ning ülejäänud alal on rohustu valdavalt söödud) oleksid täidetud. 5.
  66. Keskne vaidluse põhjus on selles, et õigusaktide vahel on vastuolu.
  67. PRIA vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldada. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  68. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
  69. Põhilised tähtsust omavad faktilised asjaolud on asjas järgmised. - kaebaja esitas
  70. mail 2018 Keskkonnaametile kinnitamiseks poollooduslike koosluste hooldamise toetuse taotluse
  71. aastaks. Toetust taotleti kahe poolloodusliku koosluse ala hooldamise eest (alad 1 ja 4, kokku pindalaga 33,54 ha). Alad asuvad Luitemaa 3 - - - looduskaitsealal (rannal) ning kaebaja soovis alasid hooldada karjatamise teel (tl 1p ja 114, kd I); kaebajale edastati
  72. mail 2018 Keskkonnaameti poolt kiri, milles oli viidatud Luitemaa looduskaitseala ja Luitemaa hoiuala kaitsekorralduskava 2018-2027 p-le 4.1.2.
  73. ja seati kaebajale eritingimus, et vaidlusalustel aladel on karjatamisega lubatud alustada alles alates
  74. juulist; vaidlusalustel aladel teostas Keskkonnaamet
  75. novembril 2018 kohapealse kontrolli; Keskkonnaameti
  76. novembri
  77. a kontrolliaruandega tuvastati, et alal nr 1 on 3,2 ha ulatuses ilma Keskkonnaameti loata rohtu hekseldatud ja 24,35 ha ulatuses ei ole maad nõuetekohaselt karjatatud. Alal nr 4 tuvastati loata hekseldamine 1,75 ha ulatuses ja 3,67 ha ulatuses mittenõuetekohane karjatamine; karjatamisega seoses oli mõlema ala puhul märgitud, et aladel on tuvastatav loomade viibimine ja toitumine ning vähemalt 30% ulatuses madalaks söödud rohustuga alasid (tl 1p, kd I).
  78. Karjatamise puhul nägi vaidlusaluse haldusakti andmise ajal kehtinud määruse nr 38 § 10 lg 2 ette järgmist: „Rannaalal tuleb alustada karjatamisega hiljemalt
  79. mail. Kui Keskkonnaamet on andnud nõusoleku, et karjatamine võib toimuda alates muust tähtpäevast või kui muu tähtpäev on ette nähtud kaitse-eeskirjas, kaitsekorralduskavas või liigi kaitse ja ohjamise tegevuskavas, tuleb karjatamisega alustada nimetatud tähtpäeval“. Seega tulenes määrusest nr 38 üldreegel, et karjatamisega rannaalal tuleb alustada hiljemalt
  80. mail, kuid erandina võis muudest dokumentidest (kaitse-eeskiri, kaitsekorralduskava või liigi kaitse ja ohjamise tegevuskava) tuleneda ka muu karjatamise alguskuupäev. Käesoleval juhul kehtestatigi kaebajale Keskkonnaameti poolt karjatamise alguskuupäevaks üldreeglist (hiljemalt
  81. mai) minimaalselt ca poolteist kuud hilisem kuupäev (
  82. juuli). Sealjuures nägi määruse nr 38 § 10 lg 3 ette, et karjatamise tulemusena peab
  83. oktoobriks kogu taotletaval alal olema visuaalselt tuvastatav, et loomad on alal toitunud selliselt, et rohustu on vähemalt 50 protsendi ulatuses madalaks söödud ning ülejäänud alal on rohustu valdavalt söödud. Kaebajale tehtud etteheide seoses karjatamisega ongi see, et karjatatud aladel ei olnud kohapealse kontrolli toimumise ajaks seda eesmärki saavutatud.
  84. Kaebaja on seoses talle kehtestatud hilisema karjatamise alguse nõudega rõhutanud seda, et kui karjatamise algusaega piirata üldregulatsiooniga võrreldes vähemalt pooleteise kuu võrra, nagu kaebaja puhul tehti, siis ei olegi võimalik saavutada karjatamisega samasugust tulemust nagu üldregulatsiooni järgi karjatades. Teisisõnu – 2,5 kuuga ei ole võimalik loomadel süüa rohtu nii madalaks, nagu nad võiksid süüa 4 kuuga. Lisaks on juuli keskpaigast osa taimi (pilliroog) juba täiskasvanud ning loomad seda ei söö (tl 5, kd I). Ringkonnakohus möönab, et selline probleem võib tõepoolest tekkida. Seetõttu on niisuguses olukorras tähtis, et isik, kes soovib võtta poollooduslike alade karjatamise teel hooldamise kohustust ja taotleb selle eest toetust, oleks kohustust võttes teadlik sellest, et talle määratakse karjatamiseks lühem periood kui tuleneb määruse nr 38 § 10 lg-s 2 sätestatud üldregulatsioonist. Käesolevas asjas on halduskohus tuvastanud, et Keskkonnaamet ei selgitanud kaebajale tema taotluse kooskõlastamisel seda, et talle kohaldub karjatamiseks lühem tähtaeg (otsuse p 97). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et olukorras, kus isikut ei ole haldusmenetluses õigeaegselt teavitatud tema poolt võetavate kohustuste täpsest sisust, ei saa haldusorgan hiljem isikule selle kohustuse rikkumist ette heita. On võimalik, et kui kaebajat oleks koheselt taotluse menetlemise algusjärgus, eeskätt selle kooskõlastamisel Keskkonnaametis, informeeritud sellest, 4 et tal on võimalik karjatamisega tegeleda vaid ca 2,5 kuud (st alates
  85. juulist), oleks kaebaja paremini saanud hinnata seda, kas selle eesmärgi saavutamine on reaalne või mitte. Vastavalt oleks kaebaja saanud toetusetaotlusest loobuda, kui ta oleks pidanud selle eesmärgi saavutamist ebarealistlikuks. Alternatiivselt oleks ta saanud varakult taotleda Keskkonnaametilt nõusolekut varasemaks karjatamiseks (määrus nr 38 lg 10 p 2) või võtta varakult kasutusele muid abinõusid.
  86. Seoses
  87. juulist erandina varasema karjatamise võimaldamisega märgib ringkonnakohus, et ehkki Keskkonnaameti väitel tulenes Luitemaa looduskaitseala ja Luitemaa hoiuala kaitsekorralduskava 2018-2027 p-st 4.1.2.4 imperatiivselt karjatamise algusaeg, sätestati seal tegelikult hoopis, et: „Oluline on niidu-kuremõõga levikuga rannaaladel lubada poolloodusliku koosluse hooldustoetuse raames hilisemat karjatamise kuupäeva algust (karjatamise algusaeg hiljemalt
  88. juuli)“ (tl 181, kd III). Järelikult tulenes kaitsekorralduskavast küll karjatamise kõige hilisem võimalik algusaeg (
  89. juuli), kuid kaitsekorralduskava sõnastus ei välistanud karjatamise lubamist ka varem. Vastuses apellatsioonkaebusele ongi kaebaja selgitanud, et tegelikult ei kohalda Keskkonnaamet karjatamise hilisema kuupäeva nõuet nii imperatiivselt, nagu ta väidab, sest kaebajaga seotud teise majandusüksuse, Tautsi talu puhul on Keskkonnaamet teinud erandi ning karjatamise alguskuupäevaks on
  90. mai. Kaebaja on esitanud ka seda tõendavad dokumendid, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde. Seega ei kinnita kaitsekorralduskava sõnastus ega Keskkonnaameti enda käitumine, et kaitsekorralduskavast tuleneks imperatiivselt karjatamise varaseimaks alguskuupäevaks
  91. juuli. Vastavalt ei ole ka õige Keskkonnaameti arvamus, et varasema karjatamise alguskuupäeva võimaldamine ei ole kaalutlusotsus.
  92. Apellatsioonkaebuses väidab Keskkonnaamet, et kaebaja oli teadlik suurema karjatamiskoormuse vajadusest hooldataval alal, kuna ta osales kaitsekorralduskava kaasamise koosolekul ja Luitemaa maahoolduse infopäeval
  93. aastal. Keskkonnaamet on esitanud ka nende ürituste protokolli ja memo apellatsioonkaebuse lisana. Ringkonnakohus võtab need tõendid küll asja materjalide juurde, kuid nendib, et need ei tõenda kaebaja teadlikkust karjatamise konkreetsest hilisemast alguskuupäevast ega asenda haldusorgani selgitamiskohustust. Kaitsekorralduskava avalikkuse kaasamise protokollist nähtuvalt ei arutatud seal üldse karjatamise algusajaga seonduvat. Maahoolduse infopäeva memost nähtub küll, et hilisema karjatamisega seonduvat on seal puudutatud, kuid konkreetseid kuupäevi sellest ei nähtu. Lisaks kehtestati Luitemaa looduskaitseala ja Luitemaa hoiuala kaitsekorralduskava 2018-2027 Keskkonnaameti peadirektori poolt alles
  94. novembril 2017 ning nimetusest nähtuvalt kehtestati selles nõuded alates
  95. aastast. Keskkonnaameti viidatud üritused, kus kaebaja osales, toimusid
  96. mail 2017 ja
  97. juulil
  98. Selleks ajaks, kui kaebaja asus
  99. aasta eest hooldamise toetust taotlema, oli neist sündmustest möödas pikk ajavahemik. On ebamõistlik eeldada, et niivõrd pika aja eest toimunud üritustel jagatud info pidi isikul meeles olema siis, kui ta
  100. a mais toetust taotlema asus.
  101. Keskkonnaamet märgib apellatsioonkaebuses, et kaebajat on nõustatud nii telefoni teel kui vahetult. Selliste nõustamiste kohta puuduvad igasugused tõendid. Seetõttu jääb see Keskkonnaameti väide paljasõnaliseks. 5
  102. Apellatsioonkaebuses väidab Keskkonnaamet ka seda, et kaebaja on kogenud koosluste hooldaja, kes on esitanud taotlusi juba
  103. aastast ning on seega vastavatest nõuetest teadlik. Siin jätab Keskkonnaamet aga tähelepanuta selle, et Luitemaa looduskaitseala ja Luitemaa hoiuala kaitsekorralduskava 2018-2027, kust Keskkonnaameti hinnangul tuleneb hilisema karjatamise nõue, varasematel aastatel ei kehtinud. Seda kohaldati esmakordselt alles
  104. aasta toetuste kontekstis ning vastavalt esmakordselt ka kaebaja suhtes. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja on toetusi taotlenud ka varem. Asja materjalidest on võimalik aru saada, et eelnevatel aastatel ei olnud kaebajal keelatud karjatamisega varem alustada.
  105. Keskkonnaamet leiab, et halduskohtu poolt viidatud HMS § 36 lg 1, mis reguleerib haldusorgani selgitamiskohustust, kohaldub vaid juhul, kui isik avaldab soovi selgituste saamiseks. Tõepoolest sätestab HMS § 36 lg 1, et haldusorgan selgitab menetlusosalistele erinevaid sättes loetletud asjaolusid nende soovil. Siiski on Riigikohus leidnud, et haldusorganil on kohustus ka enda initsiatiivil jagada isikule asjakohaseid selgitusi, mis viiks haldusmenetluses isiku soovitud lõpptulemuseni (vt nt RKHKo 3-3-1-17-02, p 18). Käesolevas asjas tulnuks Keskkonnaametil anda kaebajale õigeaegselt teada, et Keskkonnaameti tõlgenduses on karjatamise alguskuupäev lükkunud
  106. juulile. Samuti tulnuks kaebajale anda võimalus esitada selles osas oma seisukohad ning langetada lõppkokkuvõttes kaalutlusotsus, mis kuupäevast alates kaebajale karjatamist võimaldada. Ringkonnakohus kordab, et asja materjalidest nähtuvalt on Keskkonnaamet teises asjas võimaldanud karjatamist ka alates
  107. maist (vt eespool p 11). Kaebaja sai
  108. a eest toetusetaotlust esitades lähtuda eeldusest, et karjatamise algusaeg on määruse nr 38 § 10 lg-s 2 sätestatud üldregulatsioonist tulenevalt
  109. mai. Asja materjalid ei kinnita seda, et kaebajat oli informeeritud kaitsekorralduskava kehtestamisega kaasnevast hilisemast karjatamise alguskuupäevast. Ebamõistlik oleks ka eeldada, et kaebaja oleks pidanud selle välja selgitama enda initsiatiivil. Kuna Keskkonnaamet selles osas oma selgitamiskohustust ei täitnud, on toetuse osaline määramine õigusvastane. Väidetav karjatamise eesmärkide mittesaavutamine on põhjuslikus seoses Keskkonnaameti enda käitumisega ning õiguspärane pole selle eest isikut toetusest ilma jätta.
  110. Keskkonnaamet leiab ka, et kaebajale ei saanud anda luba karjatamisele kuulunud aladel rohu hekseldamiseks, kuna määruse nr 38 § 8 lg 8 ja § 10 lg-st 3 tuleneb, et hekseldamiseks saab luba anda vaid siis, kui karjatamise eesmärgid (rohustu on vähemalt 50% ulatuses madalaks söödud) on täidetud. See eesmärk ei olnud aga kaebaja puhul täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma see küsimus asjas määravat tähtsust. Nagu eelnevast ilmnes, võis karjatamise puhul ebapiisava tulemuseni viia Keskkonnaameti ekslik käitumine. Karjatamisnõudele mõistliku algustähtaja kehtestamisel võinuks vajadus hekseldamise järele ära langeda. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks põhjalikumalt käsitleda seda, kas kaebajale oleks tulnud luba hekseldamiseks anda või mitte.
  111. Keskkonnaameti arvates ei olnud kaebaja kohapealsesse kontrolli kaasamine vajalik, kuna määrus nr 809/2014 art 25 seda otseselt ei nõua. Ringkonnakohus möönab, et nimetatud normi sõnastus („Kui see ei kahjusta kontrollide eesmärki ega vähenda nende tõhusust, võib kohapealsetest kontrollidest ette teatada“) kasutab sõna „võib“ ning kaasamine pole sätestatud kohustuslikuna. Siiski rõhutab ringkonnakohus, et kohapealse kontrolli läbiviimisel võib kaasatud isik anda olulist infot, mis hõlbustab kontrolli läbiviimist ja 6 aitab vältida või vähendada hilisemaid vaidlusi asjaolude tuvastatuse üle. Ka käesolevas asjas vaidleb kaebaja selle üle, kas tehtud fotod tõendavad karjatamise eesmärkide mittesaavutamist, kas kõik fotod on tehtud üldse kaebaja aladelt, kuidas on tõendatud karjatamata alade suurused jne. Kui kaebaja oleks olnud kohapealsesse kontrolli kaasatud, oleks ta saanud anda seal täpsemaid selgitusi ning juhtida vastustaja tähelepanu olulistele asjaoludele. Seega ehkki kontrolli kaasamise imperatiivset kohustust tõepoolest sätestatud ei ole, tuleks eelviidatud artiklit 25 tõlgendada selliselt, et kui kontrolli eesmärki ei kahjustata, tuleks isik üldjuhul kaasata. Sellist kaasamist asjaolude tuvastamisele ei asenda see, kui isikule antakse võimalus hiljem kontrollaruande suhtes oma seisukoht öelda. Ehkki ka see on oluline, ei asenda see kontrolli kaasamist, sest ainult kontrollaruande põhjal ei pruugi isikul olla võimalik hinnata seda, kas kohapealses kontrollis pöörati tähelepanu asjakohastele ning olulistele asjaoludele või mitte. Iseseisvat määravat tähtsust ringkonnakohtu hinnangul sellel küsimusel siiski ei ole, sest vaidlustatud haldusakt on õigusvastane juba eelnevalt esitatud põhjustel.
  112. Apellatsioonkaebuses ei selgita Keskkonnaamet seda, miks heitis Keskkonnaamet kaebajale ette osa maa hekseldamist, kuigi kaebaja on kaebuses selgitanud, et ta ei olegi üldse rohtu hekseldanud, vaid ta on üksnes pärast
  113. oktoobrit mättaid freesinud ja et see ei ole keelatud tegevus (tl 5p, kd I; tl 155, kd III). Ka halduskohus juhtis sellele oma otsuses tähelepanu (otsuse p 105, 133), kuid apellatsioonkaebuses ei ole Keskkonnaamet selles osas mingeid täiendavaid selgitusi andnud. Seetõttu jääb kokkuvõttes apellatsiooniastmes ebaselgeks, milline on Keskkonnaameti seisukoht, kas tegemist oli hekseldamise või freesimisega.
  114. Seoses väidetava rikkumise tuvastamisega mõistab ringkonnakohus halduskohtu põhiseisukohta selliselt, et halduskohus pidas puuduseks seda, et Keskkonnaameti kogutud tõendite põhjal on kontrollitav küll hekseldatud alade pindala, kuna need on mõõdetud GPS-ga ja seda kajastab vastav joon kaardil. Kuid kontrollitav pole karjatamise nõutele mittevastavate alade pindala, sest nende kohta sellist GPS-iga mõõdetud ja kaardile kantud skeemi esitatud pole. Samas on mittenõuetekohaseid pindalasid kontrollaktis kajastatud hektarisajandiku täpsusega (24,35 ja 3,67 ha, vt halduskohtu otsuse p 120 ja 123). Ka Keskkonnaameti kontrollaktist nähtub, et karjatamise tulemust on hinnatud visuaalselt ning mõõtmisi pole tehtud (tl 9p). Apellatsioonkaebuses selgitab Keskkonnaamet, et kontrolli eesmärk oli kontrollida aladel hooldamistulemusi visuaalselt, mitte pindala mõõta. Samas ei selgita Keskkonnaamet siinkohal, kuidas ikkagi tuvastati hektarisajandiku täpsusega väidetavate rikkumistega alade suurus, kui mõõtmisi aset ei leidnud. See võimaldab järeldust, et rikkumistega alad tuvastatigi üksnes hinnanguliselt. Selliselt tuvastatud rikkumiste tõelevastavust ei ole võimalik tagantjärgi kontrollida ning pole võimalik tuvastada, kas Keskkonnaameti oli rikkumistega alad tuvastanud õigesti. Halduskohtu etteheide on seega asjakohane.
  115. Eelnevast tulenevalt ei ole ükski apellatsioonkaebuse väide selle rahuldamise aluseks.
  116. Lisaks selgitab ringkonnakohus järgmist. Kaebaja taotles kaebuses PRIA osalise toetuse määramise otsuse ja vaideotsuse tühistamist ja toetusetaotluse uueks lahendamiseks kohustamist ning Keskkonnaameti kontrollakti õigusvastasuse tuvastamist. Apellatsioonkaebuse on selles asjas esitanud üksnes Keskkonnaamet. PRIA ei ole enda otsuse tühistamist ja taotluse uueks lahendamiseks kohustamist ringkonnakohtus vaidlustanud. Seega ehkki ringkonnakohus lahendas eelnevalt Keskkonnaameti apellatsioonkaebuse sisuliselt, ei saaks ringkonnakohus Keskkonnaameti apellatsioonkaebuse alusel niikuinii tühistada halduskohtu otsust osas, milles rahuldati kaebus PRIA-ga seotud osas (tühistati toetuse osalise määramise otsus ja vaideotsus ning 7 kohustati taotlust uuesti lahendama). Apellatsioonkaebuses esitatud taotlust (tühistada halduskohtu otsus ja jätta kaebus rahuldamata) ei saaks rahuldada isegi siis, kui Keskkonnaameti seisukohad oleksid põhjendatud.
  117. Kuna Keskkonnaameti apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, on kaebajal halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg-st 1 tulenevalt õigus menetluskulude hüvitamisele apellatsiooniastmes. Kaebaja taotleb menetluskulude väljamõistmist Keskkonnaametilt summas 660 eurot. See taotlus kuulub rahuldamisele.
  118. Kaebaja on
  119. veebruaril 2023 esitanud täiendava tõendi, millest nähtub, et karjatamise algusajaks Luitemaa looduskaitsealal on käesoleval ajal
  120. mai ning
  121. oktoobriks peab olema rohustu vähemalt 30 protsendi ulatuses madalaks söödud, st et toetuse tingimusi on muudetud soodsamaks. Seda tõendit ringkonnakohus asja materjalide juurde ei võta. Vaidlus asjas on
  122. a toetuse tingimuste ja taotluse menetluse üle, mitte käesoleval ajal kehtestatud toetuse tingimuste üle. See tõend ei ole asja lahendamiseks seetõttu vajalik. /allkirjastatud digitaalselt/ 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.