Obsah (4)

§ 117§ 109§ 110§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 16. november 2022 Tsiviilasja number 2

) § 110 lg 1 p 2 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks

1. novembril 2019 sõlmitud Tööstuse tn 13c kinnisasja müügileping. Võlgniku ajutine haldur nimetati
2. juunil 2020 ning võlgniku pankrot kuulutati välja
3. augustil
4. Vaidlusalune leping sõlmiti
5. novembril 2019, seega on tehing tehtud enne pankroti väljakuulutamist ning 7 kuud 12 päeva enne ajutise halduri nimetamist. Tehingu tegemise aja seisuga oli võlgnikul tarnijate ees sissenõutavaks muutunud kohustusi üle 0,2 miljoni euro. Kuna võlgnik oma lepingulisi kohustusi ei täitnud, pöördusid võlausaldajad NTEX AB ja Kase Furniture OÜ kohtu poole. Vaidlused lõppesid kompromissiga, kuid võlgnik võlausaldajatele makseid ei teinud. Kompromisside sõlmimise ajaks oli võlgnik lõpetanud oma majandustegevuse ning võõrandanud kõik tootmiseks vajalikud masinad, seadmed ja laovarud, sh Tööstuse tn 13c asuva maatüki. Seega puudus võlgnikul müügitulu, mille arvel pandiga tagamata võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuna allesjäänud kinnisasjad olid koormatud hüpoteekidega ja nende arvel oli tarnijate nõuete rahuldamine võimatu, siis oli võlgnik kompromisse sõlmides teadlik, et makseid kohtusse pöördunud tarnijatele tegelikult ei ole võimalik teha.
6. novembri 2019 seisuga olid võlgniku tagastamata laenukohustused Luminor Bank AS ees üle 0,85 miljoni euro, mille tagastamiseks hüpoteekide realiseerimisest ei piisa. Seega olid vaidlustatud tehingu tegemise ajal võlgnikul olemas võlausaldajad, kelle huvisid kinnisasja müügileping kahjustas. Lepingus kokkulepitud müügihind on turuhinnast oluliselt madalam. Hageja hinnangul oli novembris 2019 kinnisasja turuväärtus vähemalt 65 000 eurot. Võlgniku pangakontodelt ei nähtu müügihinna tasumist. Järelikult on kostja saanud kinnisasja tasuta vastusooritust tegemata. Tegemist ei olnud tavapärase majandustegevuse raames toimunud tehinguga ning kinnisasja võõrandamine ei olnud vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Kinnistu ei olnud koormatud hüpoteegiga. Kui kinnisasja ei oleks võõrandatud kostjale ja see oleks pankroti väljakuulutamisel olnud võlgniku omandis, oleks selle müügist saaduga võimalik rahuldada pandiga tagamata võlausaldajate nõudeid. Võlgniku pankrotimenetluses
7. jaanuaril 2021 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul on tunnustatud teise rahuldamisjärgu nõuetena 64 võlausaldaja nõudeid kokku 568 800 eurot 32 senti. Kinnisasja võõrandamisega on teadlikult vähendatud võlgniku varalisi õigusi ning muudetud võimatuks pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate võimalus saada oma nõue rahuldatud võlgniku vara müügist laekuva raha arvelt. Selline käitumine on käsitletav võlausaldajate huvide kahjustamisena. Võlgnik tegeles kõva- ja pehme mööbli tootmisega oktoobrini
8. Oktoobris ja novembris 2019 võõrandas võlgnik kõik masinad, seadmed ja laovarud ning kinnisasja Tööstuse tn 13c, mis oli ainuke võlgnikule kuulunud hüpoteegiga koormamata kinnisasi. Müümata jäid üksnes hüpoteekidega koormatud kinnisasjad. Pehme mööbli tootmise seadmed, masinad ja varud müüs võlgnik Sime Beds OÜ-le. Kõva mööbli tootmise seadmed, masinad ja varud on võlgnik müünud Stemwood OÜ-le. Nimetatud äriühingutele on hageja andnud üürile ka tootmiseks vajalikud kinnisasjad. Stemwood OÜ alustas kõvamööbli tootmisega samades ruumides, kus oli tegutsenud võlgnik ning kostjale kuulunud tööstushoones asukohaga Tööstuse tn
9. Pärast 3 eelnimetatud lepingute sõlmimist ei jäänud võlgnikule mööbli tootmiseks vajalikke vahendeid ega tegevuskohta, mistõttu oli võlgniku majandustegevuse jätkamine võimatu. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis Stemwood OÜ maksudeklaratsioonide andmete õigsust ja esitas
10. augustil 2020 Tartu Halduskohtule taotluse Stemwood OÜ ettemaksukonto arestimiseks. Tartu Halduskohtu
11. augusti
12. a määruse haldusasjas nr 3-20-1475 p-st 10 nähtub, et Stemwood OÜ on varatu äriühing. Võlgnikult ostetud varad on Stemwood OÜ kiiresti ettevõttest välja viinud. Stemwood OÜ alustas kõvamööbli tootmisega samal ajal, kui võlgnik hakkas mööbli tootmise asemel tegelema tööjõu rentimisega.
13. novembril 2019 sõlmiti võlgniku ja Stemwood OÜ vahel väidetavalt tööjõuvahenduse koostööleping, mille kohaselt andis võlgnik Stemwood OÜ käsutusse tööjõudu. Sisuliselt jätkas Stemwood OÜ võlgniku tootmistegevust samade töövahenditega, samades tootmisruumides ja samade töötajatega. Renditöötajad töötasid samadel kohtadel, nagu võlgniku juures. Tegelikkuses tööjõu tellimuste esitamist ei toimunud, kuna kõik töötajad tulid korraga Stemwood OÜ-sse tööle ja kogu tootmise tööprotsessi korraldas Stemwood OÜ töötaja Andres Purgats, kes on olnud võlgniku pikaajaline töötaja alates
14. MTA leidis Stemwood OÜ suhtes tehtud kontrolliaktis, et võlgniku kõvamööbli tootmistegevus hakkas lõppema juhatuse liikme vahetusega. Andrus Horn oli võlgniku juhatuse liige ja ainuosanik üle 10 aasta alates võlgniku asutamisest. A. Horn oli teadlik võlgniku rahalistest raskustest ja äriühingu tegevuse jätkamise perspektiivitusest, mistõttu toimus oktoobris
15. a võlgniku juhatuse liikme vahetus ja
16. jaanuaril 2020 võlgniku osa omanikuvahetus, mille tulemusena sai võlgniku ainuosanikuks Raido Rätsep. Võlgniku juhatuse liikmel R. Rätsepal puudus võlgniku majandustegevusest ülevaade, ta ei tegelenud reaalselt võlgniku tegevuse juhtimisega. MTA leidis, et kogu tegevuse üle omab kontrolli Stemwood OÜ. MTA leidis, et Stemwood OÜ ainuosanik ja juhatuse liige Virve Korjus oli teadlik, et võlgnik tegelikult tööjõuvahendusteenust ei osuta. V. Korjus oli teadlik võlgniku maksuvõlgadest, tundis võlgniku endist omanikku ja juhatuse liiget A. Horni, teadis, et võlgnikul vahetus juhatuse liige. V. Korjusel oli alates
17. a-st võlgniku arvelduskonto käsutamise õigus, tal oli ülevaade võlgniku raha liikumistest, varadest ja kohustustest, võlgniku rahalisest olukorrast, ta sai teha ülekandeid võlgniku pangakontolt. A. Horn, V. Korjus ja A. Purgats on kostja juhatuse liikme Ago Kasaku pikaajalised tuttavad ja usaldusisikud. V. Korjus tegeles mh võlgniku raamatupidamisega ning oli võlgniku majandustegevusega jätkanud Stemwood OÜ ainuosanik ja juhatuse liige kuni
18. detsembrini 2020, mil ta võõrandas Stemwood OÜ osa A. Purgatsile. Kuigi kostja juhatuse liige ja tegelik kasusaaja A. Kasak ei ole äriregistri andmetel olnud võlgniku juhatuse liige ega osanik, on nii võlgnik, kui ka OÜ Stemwood, kes jätkas võlgniku majandustegevust, A. Kasaku kontrolli all. A. Kasak töötas võlgniku juures ärikonsultandina kuni
19. juulini 2020, tundis võlgniku majandustegevust, oli teadlik tema finantsmajanduslikust olukorrast, varadest ja kohustustest. Tõrva vallas Roobe külas Tööstuse tn 3 asuv kinnisasi kuulus kostjale ajavahemikul
20. november 2006 –
21. august
22. Enne võlgnikku tegeles nimetatud aadressil kõvamööbli tootmisega Dirolex OÜ, mille juhatuse liige oli A. Kasak alates
23. juunist
24. V. Korjus oli Dirolex OÜ juhatuse liige
25. juunist 2006 –
26. veebruarini
27. Tartu Maakohus kuulutas
28. oktoobril 2009 välja Dirolex OÜ pankroti. Võlgniku kinnisasjad aadressidel Tõrva linn Tööstuse tn 10, Tööstuse tn 11, Tööstuse tn 13a, Tööstuse tn 13e ning praegu kostjale kuuluv Roobe küla Tööstuse tn 13c omandati Dirolex OÜ-lt
29. mail
30. Kostja võõrandas
31. augustil 2020 Tööstuse tn 1 ja Tööstuse tn 3 asuva kinnisasja Andres ja P Kinnisvara OÜ-le (end. OÜ G9TC4), mille ainuosanik ja juhatuse liige oli ajavahemikus
32. augustist 2020 –
33. detsembrini 2020 A. Purgats. A. Purgats võõrandas
34. detsembril 2020 Andres ja P Kinnisvara OÜ osa A. Kasakule. Samal päeval omandas A. Purgats V. Korjuselt 4 Stemwood OÜ osa, mõlemad tehingud toimusid ühe ja sama notari juures, mis näitab, et A. Kasak, V. Korjus ja A. Purgats tegutsesid koos teadlikult ja kooskõlastatult. Võlgniku kõvamööbli tootmine jätkus samade masinate ja seadmete ning töötajatega samades ruumides, mis kuulusid kostjale. Praktiliselt kõik Stemwood OÜ poolt toodetavad tooted on identsed võlgniku poolt toodetud toodetega. Stemwood OÜ kodulehel kajastatud info on identne võlgniku kodulehel kajastatud infoga. Kostja on otseselt seotud võlgniku majandustegevuse lõpetamisega ja võlgniku varade võõrandamisega läbi Stemwood OÜ kostjale ning ettevõtte üleminekuga Stemwood OÜ-le. Võlgnik ja kostja on tegutsenud koos V. Korjuse ja A. Purgatsiga majanduslikus mõttes kooskõlastatult ning neil on olnud ühine majanduslik huvi võõrandada kostjale kõik kõvamööbli tootmiseks vajalikud seadmed ja masinad ning ainuke pandiga koormamata kinnisasi Tööstuse tn 13c ning jätkata kõvamööbli tootmist Stemwood OÜ kaudu kostjale kuulunud ruumides. Seega on võlgnik ja kostja tegutsenud teineteise kasuks ja võlgniku võlausaldajate kahjuks. Ühine majanduslik huvi on olnud sedavõrd suur, et kostja tuleb lugeda võlgniku lähikondseks

§ 117lg 2 p-i 5 ja § 117 lg 3 alusel.

Kostja teadis, et tehinguga kahjustatakse võlgniku võlausaldajate huvisid, sest kostja on enda juhatuse liikme A. Kasaku kaudu teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast. Kostja juhatuse liige A. Kasak töötas töötamise registri andmete järgi võlgniku juures ärikonsultandina

1. aprillist 2013 kuni
2. veebruarini 2016 ja
3. veebruarist 2018 kuni
4. juulini
5. MTA on tuvastanud, et 56 võlgniku töötajat, nende hulgas ka kostja juhatuse liige A. Kasak, olid juba
6. a novembris Stemwood OÜ töötajad. Kostja andis temale kuulunud Tööstuse tn 3 tootmishoones asuvad ruumid, mida kuni
7. a oktoobrini kasutas kõvamööbli tootmiseks võlgnik ja kus asusid tootmiseks vajalikud seadmed ja masinad alates
8. novembrist 2019 üürile Stemwood OÜ-le, kelle heaks töötas kostja juhatuse liige A. Kasak. Kostja ja Stemwood OÜ kokkuleppel tõsteti üüri 4000 eurolt 10 000 euroni kuus ning Stemwood OÜ andis võlgnikult omandatud seadmed ja masinad kostjale üürivõla katteks. Kostja ei ole tõendanud oma vastunõuet ega nõuete tasaarvestamist. Kostja väidab üksnes üldsõnaliselt, et aastate jooksul hilines võlgnik üüri tasumisega ja alates
9. aastast hakkas süsteemselt võlgu jääma, kuid kostja ei ole näidanud ega tõendanud, kas, kui suur ja millise perioodi üür oli võlgnikul väidetavalt tasumata, kas ja milliselt võlgnevuselt ning kuidas oli arvutatud viivis. Kostja nõude tõendamiseks ei piisa kostja enda raamatupidamisprogrammi väljatrükist, et hinnata kostja väidetava vastunõude olemasolu.
10. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Vastavalt
11. augusti
12. a Pindi Kinnisvara OÜ vara hindaja, litsentseeritud maa hindaja ja riiklikult tunnustatud eksperdi Andres Tederi hinnangule oli Tööstuse tn 13c kinnistu müügihind ja ka eeldatud turuhind 22 000 eurot. See summa on kostja poolt võlgnikule tasutud tasaarvestuse korras. Müügilepingu alusel on kogu ostusumma tasutud ning müügilepingul ei ole turuhinnale mittevastavuse tõttu kinke iseloomu. Tehing, mis vastab turuhinnale ning mis on kogu ulatuses täidetud, ei saa kahjustada müüja võlausaldajaid. Kostja nõue tulenes
13. märtsi
14. a võlgnikuga sõlmitud üürilepingust, millega kostja andis ja võlgnik võttis üürile aadressil Valgamaa, Helme vald, Roobe küla, Tööstuse tn 3 asuvad mitteeluruumid ja territooriumi. Üürihind kuus oli umbes 10 000 eurot. Aastate jooksul hilines võlgnik üüri tasumisega ja alates
15. aastast hakkas süsteemselt võlgu jääma. Tööstuse tn 13c kinnistu müügi hetkel võlgnes võlgnik kostjale 63 910 eurot. Peale kinnistu müüki ja vastastikuste nõuete tasaarvestust oli kostja nõude raamatupidamislik jääk võlgniku vastu 41 910 eurot. Kostja tegelik nõue võlgniku vastu oli müügi hetkel üürimaksetega hilinemise eest kokku 395 594 eurot 90 senti (üürimaksetelt arvestatud viivis 381 684 eurot 90 senti, 5 tasumata üür 13 910 eurot) ja peale müüki 379 594 eurot 90 senti (395 594,90 – 22 000). Võlgnikul esines
16. aasta lõpus tõsine likviidsete vahendite puudus, millest tulenevalt polnud ettevõttel võimalik kostjale maksta. Tööstuse tn 13c kinnistu müük kostjale oli üks allesjäänud moodus võla vähendamiseks ja pooled seda ka kasutasid. Vastasel juhul oleks kostja kasutanud üürileandja pandiõigust ja kogu võlgniku tootmistegevus oleks sellest tulenevalt seiskunud, mida võlgnik ei saanud lubada, kuna loodeti makseraskustest välja tulla. Kostja ja tema esindaja ei ole olnud võlgniku lähikondsed

§ 117tähenduses.

Hageja heaks töötamine ei tähenda, et A. Kasakul oli kõnealuse tehingu tegemise ajal täielik ülevaade tööandja majanduslikust olukorrast. Hageja väited, et võlgnik ja kostja on seotud läbi kostja juhatuse liikme A. Kasaku, ei ole tõendatud. MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. märtsi
3. a otsusega hagi, tunnistas tagasivõitmise korras kehtetuks võlgniku ja kostja vahel
4. novembril 2019 sõlmitud kinnisasja registriosa numbriga 1956140 (asukoht Valga maakond, Tõrva vald, Roobe küla, Tööstuse tn 13c) müügilepingu, kohustas kostjat üle andma hagejale omandi kinnisasjale ning andma nõusolek (kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1956140 teise jakku kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse võlgnik, märkides, et TsMS § 68 lg 5 kohaselt asendab kohtulahend kostja eespool nimetatud tahteavaldusi. Maakohus jättis kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse
5. juuni
6. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 6750 eurot 80 senti ning Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu 1000 eurot, märkides, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

§ 109

lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel

§-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

§ 110

lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Hageja palub tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks

1. novembril 2019 sõlmitud Tööstuse tn 13c asuva kinnisasja müügilepingu. Pooled ei vaidle selle üle, et
2. novembril 2019 sõlmisid võlgnik müüjana ja kostja ostjana müügilepingu Tööstuse 13c kinnisasja suhtes hinnaga 22 000 eurot. Võlgniku ajutine haldur nimetati
3. juunil
4. Müügileping sõlmiti aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Müügilepingus on pooled avaldanud, et müügihind on kostja poolt tasutud. Müügihinda ei ole kostja poolt tasutud sularahas ega ülekandega. Pooled vaidlevad selle üle, kas müügilepinguga kahjustati võlgniku võlausaldajate huve, sh selle üle, kas võlgniku müügihinna nõue võib olla tasaarvestatud kostja nõuetega võlgniku vastu pooltevahelisest üürilepingust tulenevalt, kas kostja teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve ning kas kostjat saab lugeda müügilepingu sõlmimise ajal võlgniku lähikondseks, kelle puhul

§ 110

lg 3 kohaselt eeldatakse et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga puudub pooltel vaidlus selles, et Tööstuse tn 13 c turuväärtus

1. novembri
2. a seisuga oli 37 000 eurot. Nimetatud asjaolu on tuvastatud
3. märtsi
4. a Eduard Elbrechti eksperthinnanguga nr 3886/0222TH (I kd tl 178 – II kd tl 16). Müügilepingu kohaselt oli müügihinnaks 22 000 eurot. Seega oli tehingu tegemise ajal kinnisasja müügihind 6 müügilepingus 15 000 euro võrra väiksem kinnisasja tegelikust turuväärtusest. Tehing, milles kinnisasja müügihind määrati asja tegelikust väärtusest 40,5% võrra madalamaks kahjustas igal juhul võlgniku võlausaldajate huve, vähendades vara, mille arvelt saanuks võlgnik oma kohustusi võlausaldajate ees täita. Hageja väitel ei ole ka müügihinda 22 000 eurot tegelikult tasutud. Kostja väitis, et müügihinna nõue tasaarvestati kostja nõudega võlgniku vastu. Kostja väitel andis ta
5. märtsi
6. a üürilepinguga (I kd, tl 120–121, 137–140) võlgnikule üürile äripinna asukohaga Tööstuse tn 3, Rooba küla, Tõrva vald. Üürilepingu p-i 2.1.1 kohaselt pidi võlgnik esimese nelja kuu eest tasuma üüri 187 500 Eesti krooni ning alates juulist
7. a 150 000 Eesti krooni kuus. Asjaolu, et kostjal oli võlgniku vastu nõue, mida ta saanuks tasaarvestada võlgniku müügihinna tasumise nõudega, ei ole tõendamist leidnud. Üürilepingust ei nähtu, missuguse üüriobjekti suhtes on leping sõlmitud. Maksete liikumine võlgniku kontolt kostja kontole perioodil 2012–
8. a ei tõenda, et poolte vahel oli ka peale
9. aasta lõppu üürisuhe või mistahes muu õigussuhe, millest saanuks tuleneda kostja nõue võlgniku vastu. Samuti ei saa asjaolust, et kostja on esitanud võlgnikule
10. a arveid selgitusega „kinnistu rent“ (I kd, tl 137–139) järeldada, et kostjal ning võlgnikul oli üürisuhe ka hiljem ning et sellest said tekkida väidetavad võlgnevused, mida saanuks võlgniku müügihinna nõudega tasaarvestada. Kostja selgitustest nähtuvalt ei esitanud ta võlgnikule ühtegi üüriarvet
11. ning
12. aasta eest enne
13. augustit
14. Eluliselt usutav ei ole, et tegelikku majanduslikku sisu omava üürisuhte eksisteerimise korral oleks üürileandja jätnud sedavõrd pikka aega üürnikule üüriarved esitamata. Ka ei ole eluliselt usutav, et võlgnikul saanuks eksisteerida kostja ees võlgnevusi
15. a arvete osas. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et kostja oleks pöördunud võlgniku poole
16. a võlgnevuste likvideerimiseks. Tegelikku majanduslikku sisu omava tehingu puhul ei oleks seesugune olukord mõeldav. Kostja poolt esitatud müügireskontro (I kd, tl 122) kohaselt olid võlgnikul
17. novembri
18. a seisuga kostjale tasumata juuni
19. a arve nr 2017017 ning juuli
20. a arve nr
21. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtuvalt on võlgnik kostjale nendel kuudel kandnud üle arvestatavaid summasid, mis ületavad vastavate kuude eest esitatud üüriarvete summasid (I kd, tl 137–138). Kohtule ei ole esitatud ühtki asjakohast tõendit, mis võimaldaks nende arvete osas eelöeldust hoolimata tõdeda, et tegemist on tasumata arvetega. Selliseks tõendiks ei saa olla müügireskontro väljavõte, mis on vastuolus teiste esitatud tõenditega. Selliseks tõendiks ei saa olla ka kostja esitatud viivisearvestus (I kd, tl 141–146), sest kohtul ei ole võimalik kontrollida selle arvestuse paikapidavust (algdokumente ei ole esitatud). Väidetavalt tasaarvestatud arve nr 2019002 summas 50 000 eurot on koostatud
22. novembril
23. Seega tehti arve vahetult enne müügitehingut, mis viitab, et arve on loodud kunstlikult tekitamaks kostjale nõue võlgniku vastu, mida saaks kinnisasja müügihinna nõudega tasaarvestada. Õigussuhte eksisteerimist ei tee eluliselt usutavamaks kostja väited, et ta esitas arveid siis ja sellises ulatuses, nagu võlgniku majanduslik olukord seda võimaldas. Kui see nii oli, siis näitab see asjaolu pigem kinnisasja tasuta kasutusse andmist alates
24. aastast. Müügileping kahjustas võlgniku võlausaldajate huve, sest tehing on tehtud ühe võlausaldaja väidetava viivisenõude rahuldamiseks, eelistades seda võlausaldajat teistele võlausaldajatele, andes kostjale üle võlgniku ainsa hüpoteekidega koormamata kinnisasja turuhinnast oluliselt madalama hinnaga ning reaalse vastusoorituseta. Võlausaldajate huve kahjustav on juba see, et koormamata kinnisvara omandi üleandmisel otsustati tasaarvestada vaid viivisenõuet, jättes väidetavad põhinõuded täielikult tasaarvestusest kõrvale. Seesugust tehingut ei saa lugeda kõigi võlausaldajate huve arvestades kuidagi mõistlikuks. Ka ei olnud see tehing majanduslikult otstarbekas. Kostja vastuväited, et võlausaldajate kahjustamist ei toimunud, sest võlgnevused vähenesid, on ainetud. Tehing on tehtud ka ajal, mil võlgnikul olid kohtuvaidlused võlausaldajatega rahaliste kohustuste täitmata jätmise tõttu (I kd, tl 28–33). 7 Võlgnikul oli
25. veebruaril 2020 saabumas tähtpäev laenu põhiosa makse 364 987 eurot 84 senti tagastamiseks Luminor Bank AS-iga sõlmitud laenulepingu nr TAL15K/67 alusel ja
26. veebruaril 2020 laenu põhiosa makse 190 588 eurot 48 senti tagastamiseks sama pangaga sõlmitud laenulepingu nr 09321324231 alusel. Võlgnik sõlmis
27. septembril 2019 Luminor Bank AS-iga arvelduslaenu lepingu nr TAL15K/68 lisakokkuleppe, millega kohustus tagastama
28. septembril 2020 arvelduslaenu 300 000 eurot.
29. novembri
30. a seisuga olid võlgniku tagastamata laenukohustused Luminor Bank AS ees üle 0,85 miljoni euro, mille tagastamiseks hüpoteekide realiseerimisest ei piisa. Hageja ei ole neid väiteid tõendanud, kuid arvestades, et võlgniku pankrotimenetluses on kokku tunnustatud nõudeid enam kui 1,5 miljoni euro ulatuses, sealhulgas Luminor Bank AS nõue 934 573 eurot 29 senti (I kd, tl 27), ei kahelnud maakohus nende asjaolude paikapidavuses. Arvestades, et võlgniku majandustegevus oli müügilepingu sõlmimise ajal faktiliselt lõppenud, võib eeldada, et arvestatav osa neist kohustustest esines juba müügilepingu sõlmimise ajal. Müügilepingu sõlmimise ajaks oli võlgniku majandustegevus juba lõppenud ja vajalikud varad müüdud või müümisel (I kd, tl 37–52). Pankrotiavalduse esitamise asemel lõpetas võlgnik tootmise ja muutis ennast vajalike seadmete, masinate, laovarude ning Tööstuse 13c kinnisasja võõrandamisega pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate jaoks varatuks. Seega oli võlgnik tehingu tegemise ajal maksejõuetu. Võlausaldajate huvide kahjustamine on põhjendatav ka asjaoluga, et tegemist ei olnud tavapärase majandustegevuse raames toimunud tehinguga ning kinnisasja võõrandamine ei olnud vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Kostja pidi teadma pankrotivõlgniku maksejõuetusest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest. Kostja juhatuse liige A. Kasak oli müügilepingu sõlmimise ajal võlgniku ärikonsultant (I kd, tl 65). Oma ametist tulenevalt pidi tal olema hea ülevaade võlgniku majanduslikust seisundist. Kostja ei tõendanud oma väiteid, et A. Kasaku ülesandeks ärikonsultandina oli määratleda ettevõtte arengusuunad ja otsida selleks võimalused. Eluliselt usutav ei ole, et seda sai teha ilma äriühingu finantsseisust, finantsilistest ja varalistest võimalustest ning kohustustest põhjalikku ülevaadet omamata. Kostjal pidi oma juhatuse liikme kaudu olema põhjalik ülevaade võlgniku majandustegevusest. Kostjale kuulus müügilepingu sõlmimise ajal kinnisasi aadressiga Tööstuse tn 3 (I kd, tl 34–35), kus toimus võlgniku poolt kõvamööbli tootmine ja asusid kõik tootmiseks vajalikud seadmed. Alates
31. novembrist 2019 üüris kostja nimetatud kinnisasja Stemwood OÜ-le (I kd, tl 38). Järelikult pidi kostjale olema tehingu tegemisel teada, et Tööstuse tn 3 tootmishoones ei saa võlgnik enam oma põhitegevusega tegeleda. Seega on ebaõige kostja väide, nagu oleks pooled teinud tehingu üürileandja pandiõiguse kasutamise vältimiseks ning seeläbi võlgniku tootmistegevuse seiskumise vältimiseks. Ehkki kostja väidab, et tema ja võlgniku vahel oli üürisuhe, ei esitanud kostja aastatel 2018 ja 2019 võlgnikule ühtegi üüriarvet. Järelikult teadis kostja, et võlgnikul ei olnud raha arvete tasumiseks ja võib järeldada, et selline teadmine pidi tal olema juba pikemat aega enne müügilepingu sõlmimist. Sellise teadmise olemasolu jaatas kostja ise, kinnitades, et müügileping sõlmiti seetõttu, et pankrotivõlgnikul esines
32. a lõpus tõsine likviidsete vahendite puudus, millest tulenevalt polnud ettevõttel võimalik kostjale maksta. Kostjat saab lugeda pankrotivõlgniku lähikondseks.

§ 117

lg 2 p 5 kohaselt on võlgniku lähikondseks füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kohus pankrotivõlgniku lähikondseks lugeda ka

§ 117lg-s 2 nimetamata isiku.

Tegemist on kohtu diskretsioonotsustusega. Lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja juhatuse liige A. Kasak, kostja ja võlgniku raamatupidaja ning Stemwood OÜ varasem juhatuse liige V. Korjus ja võlgniku 8 töötleva tööstuse ettevõtte juht A. Purgats olid teadlikud võlgniku majanduslikust olukorrast ja suutmatusest rahuldada kõikide võlausaldajate nõudeid ning korraldasid teadlikult ja kooskõlastatult võlgniku tootmiseks vajalike seadmete, masinate ja laovarude müümise Stemwood OÜ-le ning kõvamööbli tootmise jätkamise kostjale kuulunud tööstushoones Tööstuse tn 3, samuti Tööstuse tn 13c kinnisasja võõrandamise kostjale (I kd, tl 37–57, tl 59– 62, tl 64–83). 25. oktoobril 2019 Stemwood OÜ-le müüdud kõvamööbli tootmiseks vajalikud seadmed ja masinad võõrandati kiiresti edasi kostjale üürimaksete katteks, et vältida nende tagasivõitmist võlgniku pankrotimenetluses. Kostja on otseselt seotud võlgniku majandustegevuse lõpetamisega ja võlgniku varade võõrandamisega läbi Stemwood OÜ kostjale ning ettevõtte üleminekuga Stemwood OÜ-le. Hageja poolt esile toodud asjaolud ja tõendid võlgniku ning temaga seotud isikute seoste ja tehtud tehingute osas kinnitavad, et võlgnik ja kostja on tegutsenud koos V. Korjuse ja A. Purgatsiga majanduslikus mõttes kooskõlastatult ning neil oli ühine majanduslik huvi võõrandada kostjale kõik kõvamööbli tootmiseks vajalikud seadmed ja masinad ning ainuke pandiga koormamata kinnisasi ning jätkata tootmist Stemwood OÜ kaudu kostjale kuulunud ruumides. Võlgnik ja kostja on tegutsenud teineteise kasuks ja võlgniku võlausaldajate kahjuks. Nimetatud isikute ühine majanduslik huvi on olnud sedavõrd suur ja ülekaalukas, et kostja tuleb lugeda võlgniku lähikondseks

§ 117lg 2 p 5 ja § 117 lg 3 alusel.

Ühist majanduslikku huvi väljendab ka see, et kostja on tehtud müügitehingust saanud selgelt majanduslikku kasu (kinnisasja omandamine alla turuhinna ning vastusoorituseta). Seotud tehingute koordineeritud tegemisega A. Kasaku, A. Purgatsi ja V. Korjuse koostöös on kostja oma juhatuse liikme kaudu teostanud reaalset kontrolli võlgniku üle viimase varatuks muutmisel ning vähendades võlausaldajate võimalusi saada oma nõuded hilisemas pankrotimenetluse rahuldatud. Kostja reaalset ja olulist kontrolli võlgniku üle näitab lisaks see, et kostja võimaldas hagejal kasutada enda omandis oleva Tööstuse tn 3 kinnistul olevat tootmishoonet, mis oli võlgniku põhitegevuse toimumiseks eluliselt oluline, tehes seda ilma selle eest

1. aastal ning
2. aastal tasu nõudmata. Seesugune olukord on võimalik vaid lähikondsete isikute puhul. Oluliste varade paiknemine (Tööstuse tn 3 hoone on olnud kostja omandis ning on ka täna läbi A. Kasaku kontrolli all oleva Andres ja P Kinnisvara OÜ kaudu) ning muude oluliste varade liikumise suund laias laastus OÜ-lt Dirolex (mille juhatuse liige oli A. Kasak) võlgnikule ning seejärel kostjale (mille juhatuse liige on samuti A. Kasak) või muul viisil A. Kasaku kontrolli alla viitab sellele, et üheks keskseimaks kontrolli teostajaks võlgniku ning tema varade üle võis olla just kostja juhatuse liige A. Kasak, kes on alates
3. jaanuarist 2021 ühtlasi ka kostja ainuosaniku OÜ Restriktaas ainuosanik (I kd, tl 63). Kuivõrd kostja tuleb lugeda võlgniku lähikondseks, eeldatakse tema puhul

§ 110

lg 3 kohaselt, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostja ei ole seda eeldust ümber lükanud.

§ 110lg 1 p-s 2 sätestatud tehingu tagasivõitmise eeldused on täidetud.

Maakohus tunnistas võlgniku ja kostja vahel

1. novembril 2019 sõlmitud kinnisasja müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudub vaidlus selles, et müügileping sõlmiti aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Menetluses tuvastati, et kinnistu turuväärtus oli
3. novembri
4. a seisuga 37 000 eurot (I kd, tl 178 – II kd, tl 16). 9 Kostja on tõendanud, et tal oli Tööstuse tn 3 tootmishoone üürimisest tulenev nõue võlgniku vastu vähemalt kokkulepitud müügihinna, s.o 22 000 euro ulatuses. Tööstuse 13c kinnistu müügitehingust tuleneva ostuhinna tasumine toimus nimetatud nõude tasaarvestamisega. Vastavalt
5. augusti
6. a Pindi Kinnisvara OÜ vara esialgsele hinnangule oli Tööstuse tn 13c asuva kinnistu turuhind seisuga
7. november
8. a vahemikus 20 000 – 30 000 eurot. Sarnase hinnavahemiku ütlesid kinnisvaramaaklerid kostjale ka enne tehingu tegemist ja kostjal polnud alust kahtlustada, et müügihind ei pruugi olla kooskolas turuhinnaga. Kinnistu hinda mõjutasid oluliselt ka see, et kinnistu asub Helme turbasoo peal, kus asus ka endine prügimägi, tal pole iseseisvaid kommunikatsioone. Soojust ja elektrit saadakse läbi naaberkinnistu, kuid mingeid kehtivaid kokkuleppeid varustamiseks pole. Kinnistul asuval hoonel puudub nõuetekohane soojustus. Müügi hetkel valdas kinnistut üürnik, kellel oli üürivõlg võlgniku ees. Seega kinnistu hinna kujundamisel mängis rolli ka asjaolu, et uus omanik peab hakkama tegelema üürnikust vabanemisega ning sellega seonduv aja ja raha kulu ei olnud ette teada. Maakohus ei ole arusaadavalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes saab järeldada, et kostja oli teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast. Kostja teadmiste kohaselt oli ta kuni
9. a keskpaigani hageja ainus arvestatav võlausaldaja. Võlgniku heaks töötamine ei tähenda, et A. Kasakul oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal täielik ülevaade võlgniku majanduslikust olukorrast. A. Kasaku kui ärikonsultandi ülesanne on määratleda ettevõtte arengusuunad ja otsida selleks võimalusi ning tegeleda ebaefektiivsete tootmisprotsesside tuvastamisega ja neile lahenduse leidmisega. Ärikonsultandi tööülesannete hulka ei kuulu mahuka tootmisettevõtte võlgnevustega tegelemine, mis on juhatuse ja raamatupidaja pädevuses.
10. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Kostja ei ole tõendanud üürisuhet võlgniku ja kostja vahel ega väidetavast üürisuhtest tulenevaid nõudeid võlgniku vastu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et võlgnik kasutas kuni oktoobrini
11. a ruume kostjale kuulunud tootmishoones Tööstuse tn 3, kuid kostja ei ole tõendanud, et see toimus
12. septembril 2009 sõlmitud üürilepingu alusel. Üürilepingust ei nähtu, et selle esemeks oleksid olnud Tööstuse tn 3 tootmishoones asunud ruumid. Kuigi väidetav üürileping nägi ette üüri maksmise igakuiselt, ei nähtu kostja 2009 – 2017 pangakonto väljavõtetest, et võlgnik oleks regulaarselt ja igakuiselt kostjale lepingujärgset üüri maksnud. Kostja on esitanud viivise arvestuse (I kd, tl 141–146), kuid seda ei ole võimalik kontrollida, vastavaid arveid ei ole esitatud ning jääb arusaamatuks, kas ja kuidas on need arved seotud
13. septembri
14. a üürilepinguga. Arvete summad ning tasumise tähtpäevad ei vasta üürilepingule. Alates
15. jaanuarist 2018 ei ole võlgnik teinud kostjale ühtegi makset. Isegi kui tinglikult nõustuda kostjaga, et poolte vahel oli üürisuhe ja vastavalt jooksvatele kokkulepetele esitati üüriarveid väiksemates summades, siis on need käsitletavad üürilepingu muutmise kokkulepetena, millega on poolte kokkuleppel üüri vähendatud ja hiljem anti ruumid tasuta kasutusse. Seega on alusetu rääkida üüri maksmisega viivitamisest. Eksperdi arvamuse kohaselt oli Tööstuse tn 13c kinnisasja turuväärtus
16. novembri
17. a seisuga 37 000 eurot. Kinnisasja müük kostjale 22 000 euro eest, s.o turuhinnast 40% odavamalt kahjustab võlausaldajate huve. Tegelikult ei ole kostja tasunud ka müügilepingus kokkulepitud hinda ning sai kinnisasja vastusooritust tegemata, seega tasuta. Kostja enda väidete kohaselt hilines võlgnik arvete tasumisega ning alates
18. a hakkas süsteemselt võlgu jääma. Seega oli kostja teadlik võlgniku püsivatest makseraskustest. Müügilepingu sõlmimise ajal ei saanud võlgnikul olla soovi säilitada tootmine Tööstuse tn 3 ruumides, sest võlgnik oli ruumides asuvad seadmed ja masinad ning muud toomiseks vajalikud vahendid eelnevalt müünud Stemwood OÜ-le ning võlgniku majandustegevus ruumides oli 10 lõppenud. Seda teadis ka kostja, kes oli
19. novembril 2019 sõlminud Stemwood OÜ-ga üürilepingu, millega andis seni võlgniku poolt kasutatud ruumid üürile Stemwood OÜ-le. Kuigi kostja juhatuse liige ja tegelik kasusaaja A. Kasak ei ole äriregistri andmetel olnud võlgniku juhatuse liige ega osanik, on nii võlgnik, kui ka Stemwood OÜ, kes jätkas võlgniku majandustegevust, olnud A. Kasaku kontrolli all. A. Kasak tundis võlgniku majandustegevust ning oli teadlik võlgniku finantsmajanduslikust olukorrast, tema varadest ja kohustustest ning võlausaldajate huvide kahjustamisest. V. Korjus ning A. Purgats on A. Kasaku pikaajalised tuttavad ja usaldusisikud. Enne võlgnikku omas Tööstuse tn 3, 10, 11, 13a, 13e ja 13c kinnisasju Dirolex OÜ, mis tegeles kõvamööbli tootmisega. Dirolex OÜ juhatuse ja nõukogu liikmed on olnud nii A. Kasak kui ka V. Korjus. Pärast Dirolex OÜ pankrotti jätkas kõvamööbli tootmisega samas kohas võlgnik, kellele osutas raamatupidamisteenust V. Korjus. A. Kasak on juba enne võlgniku ärikonsultandina tööle asumist tegutsenud võlgniku nimel, sõlmides
20. märtsil 2011 võlgniku nimel kirjaliku kokkuleppe, millega andis Rabatec OÜ-le tasuta kasutamiseks võlgnikule kuuluva Tööstuse 13c kinnisasja ja sellel asuva viilhalli ning Tööstuse 11 asuva maa-ala ning pidas võlgniku nimel läbirääkimisi müügilepingu sõlmimise ja müügihinna üle. Kostja käitumine, kus üüri maksmist nõuti vastavalt võlgniku võimalustele ning võlgnikul võimaldati aastaid tegutseda kostja ruumides tasuta, näitab kostja tihedat seotust võlgnikuga ning ühiseid huve. Stemwood OÜ ainuosanik ja juhatuse liige oli V. Korjus ning äriühingu põhitegevus oli raamatupidamine ja maksualane nõustamine. V. Korjus osutas võlgnikule raamatupidamisteenust ja oli teadlik võlgniku finantsmajanduslikust olukorrast.
21. oktoobril 2019 ostis V. Korjus võlgnikult Stemwood OÜ-le kõik kõvamööbli tootmiseks vajaminevad seadmed, sõlmis
22. novembril 2019 kostjaga üürilepingu Tööstuse tn 3 tootmishoone kasutamiseks ning hakkas tegelema kõvamööbli tootmisega. Kõik tootmisega seotud võlgniku töötajad, sh A. Kasak, töötasid alates
23. novembrist 2019 Stemwood OÜ heaks. Pärast lepingute sõlmimist ei jäänud võlgnikule enam mööbli tootmiseks vajalikke vahendeid ega tegevuskohta, mistõttu võlgniku majandustegevus lõppes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
24. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad kostja kanda.
25. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks

§-de 109 lg 1 ja 110 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti hageja nõude rahuldanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus järgmist. Maakohus on kohtuistungil selgitanud pooltele, millised on kohtu jaoks olulised asjaolud, mida pooled on esile toonud ja andnud pooltele võimaluse selgituste andmiseks (I kd, tl 158jj), kohus ei ole oma järeldustes tuginenud asjaoludele, mille suhtes ei ole menetlusosalistel olnud võimalust oma seisukohta avaldada. Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja maakohtu poolt tuvastatut, et võlgnik ja kostja sõlmisid 6. novembril 2019 müügilepingu Roobe külas asuva Tööstuse 13c kinnisasja müügiks hinnaga 22 000 eurot. Maakohtu menetluses on ekspertarvamusega tuvastatud, et kinnisasja 11 turuväärtus oli 37 000 eurot. Müügilepingu p-s 3.1. avaldasid pooled, et müügihind on kostja poolt tasutud ja summa saamist tõestab müüja (võlgnik) allkirjaga lepingul.

§ 110

lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Võlgnikule nimetati ajutine haldur

1. juunil 2020, seega sõlmiti müügileping aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et müügileping oli võlausaldajate huve kahjustav. Maakohus on hinnanud võlgniku majanduslikku seisu müügilepingu sõlmimise ajal, ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega (p 13.3–13.6). Võlgnikul olid tehingu tegemise ajal erinevatest võlasuhetest tulenevad võlgnevused. Maakohus on samuti õigesti tõendeid hinnates asunud seisukohale, et turuväärtusest 40,5% võrra madalam kinnisasja ostuhind kahjustab hagejate võlausaldajate huve. Lisaks on tehing tehtud kostja, kui ühe väidetava võlausaldaja viivisenõude rahuldamiseks, eelistades seda konkreetset võlausaldajat teistele hageja võlausaldajatele. Kostjale on lepingu sõlmimise hetkel antud üle võlgniku ainus hüpoteekidega koormamata kinnisasi turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Pooled ei vaidle selle üle, et ostuhinda ei ole tasutud kostja poolt ei sularahas ega ka ülekandega. Kostja väitel on ostuhind tasutud tasaarvestuse korras. Kostja väitel tasaarvestas ta müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude tema nõudega võlgniku vastu, mis tulenes võlgniku ja kostja vahelisest üürilepingust. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti järeldanud, et kostja ei ole oma tasaarvestatavat nõuet tõendanud, kostja ei ole seega oma müügilepingust tulenevat vastusooritust tõendanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole oma hinnangus võlgniku ja kostja vahelisele üürisuhtele olnud vasturääkiv. Maakohus on õigesti leidnud, et esitatud üürilepingust (I kd, tl 120–121) ei nähtu, missuguse üüriobjekti suhtes on leping sõlmitud. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et lepingus viite puudumine üürilepingu esemele (selle aadress) ei oma asjas tähtsust. Kostja on esitanud selle kohtule tõendina üürisuhte olemasolu kohta. Kui lepingueset ei ole võimalik kindlaks teha, ei tõenda see ka üürisuhte olemasolu vaidlusaluse kinnisasja suhtes. Üürisuhet ei tõenda ka võlgniku kontolt tehtud ülekanded kostja kontole perioodil 2012–
2. a, samuti ei tõenda need maksed, et poolte vahel oli ka peale
3. aasta lõppu üürisuhe, millest saanuks tuleneda kostja nõuded võlgniku vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega otsuse p-s 13.
4. Eluliselt ei ole usutav ka apellatsioonkaebuse väide, et äriühingud (võlgnik ja kostja) olid lisaks üürilepingule leppinud pikema ajavahemiku suhtes kokku nii, et üüriarveid esitati kostja poolt reeglina väiksemates summades, kui lepingus määratud. Selline arvete esitamise viis ei vasta tavapärasele toimiva ettevõtte majandustegevuse loogikale. Kostja ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et kostja poolt esitatud müügireskontro (I kd, tl 122) kohaselt olid võlgnikul
5. novembri
6. a seisuga kostjale tasumata mh
7. a juunikuu arve nr 2017017 ning
8. a juulikuu arve nr
9. Maakohus leidis, et kostja pangakonto väljavõttelt nähtuvalt on aga hageja kostjale nendel kuudel kandnud üle arvestatavaid summasid, mis ületavad vastavate kuude eest esitatud üüriarvete summasid (I kd, tl 137–138). Maakohus on eelnevast õigesti järeldanud, et müügireskontro väljavõte ei tõenda, et võlgnik oleks jätnud arved tasumata, seda ei tõenda ka kostja esitatud viivisearvestus (I kd. tl 141–146). Väidetavalt tasaarvestatud arve nr 2019002 summas 50 000 eurot
10. november
11. a on tehtud vahetult enne vaidlusalust müügitehingut. 12 kuupäevaga Maakohus on õigesti järeldanud, et menetluses on tõendatud, et müügilepingu sõlmimise ajaks oli võlgniku majandustegevus juba lõppenud ja selleks vajalikud varad müüdud või müümisel. Maksejõuetuse olukorras ning oluliste muude võlakohustuste eksisteerimisel koormamata kinnisasja sisuliselt tasuta üle andmine on võlausaldajate huve kahjustav.
12. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest. Esmalt on maakohus õigesti järeldanud, et kostja pidi teadma võlgniku majanduslikust olukorrast ja võimalikest teistest võlausaldajatest. Kostja juhatuse liige Ago Kasak oli müügilepingu sõlmimise ajal ühtlasi pankrotivõlgniku ärikonsultant (I kd, tl 65). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et oma ametist tulenevalt pidi tal olema piisav ülevaade võlgniku majanduslikust seisundist. Maakohus on õigesti leidnud, et ei ole usutav, et äriühingu arengusuundi oleks võimalik määratleda ning selleks võimalusi otsida ilma ülevaateta äriühingu finantsseisust. Kostja esindaja selgitas maakohtule, et arveid võlgnikule esitati ebaregulaarselt vastavalt jooksvatele kokkulepetele. Majandustegevus oli kahjumis ja võlgnik ei olnud võimeline üüriarveid tasuma, mistõttu ei tahtnud kostja esitada regulaarseid üüriarveid käibemaksukohustuse tõttu (I kd, tl 161). Oli teada, et võlgnikul ei olnud raha. Esitati arve, kui oli raha tasuda ja viimased arved jäid maksmata. Kostja ei esitanud aastatel 2018 ja 2019 võlgnikule ühtegi üüriarvet. Järelikult teadis kostja, et võlgnikul ei olnud raha arvete tasumiseks ja võib järeldada, et selline teadmine pidi tal olema juba pikemat aega enne müügilepingu sõlmimist.
13. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole oma põhjendustes kostja teadmise hindamisel võlausaldajate huvide kahjustamisest tuginenud kinnisasja tehingujärgsele hinnale. Maakohus otsuse p-s 14.5 jõudnud järeldusele, et kostjat saab pidada võlgniku lähikondseks

§ 117

lg 2 mõttes, kostja ei ole maakohtu järeldust apellatsioonkaebuses selgelt ja üheselt arusaadavalt ka vaidlustanud. Apellatsioonkaebuse p-s 1.24 kirjeldab kostja võlgnikuga seotud isikuid. Maakohus leidis, et kostja juhatuse liige Ago Kasak, kostja ja pankrotivõlgniku raamatupidaja ning Stemwood OÜ varasem juhatuse liige Virve Korjus ja hageja töötleva tööstuse ettevõtte juht Andres Purgats olid teadlikud võlgniku majanduslikust olukorrast ja suutmatusest rahuldada kõikide võlausaldajate nõudeid ning korraldasid teadlikult ja kooskõlastatult võlgniku tootmiseks vajalike seadmete, masinate ja laovarude müümise Stemwood OÜ-le ning kõvamööbli tootmise jätkamise kostjale kuulunud tööstushoones Tööstuse tn 3, samuti Tööstuse tn 13c kinnisasja võõrandamise kostjale. Kostja juhatuse liige Ago Kasak oli müügilepingu sõlmimise ajal võlgniku ärikonsultant (I kd, tl 65), A. Kasak on hagejat esindanud ka tehingute tegemisel (I kd, tl 128). Kui kostja on võlgniku lähikondne, pöördub võlausaldajate huvide kahjustamisest teadmise osas menetluses tõendamiskoormis (

§ 110

lg 3) ning kostjal tuleb tõendada, et ta võlausaldajate huvide kahjustamisest ei teadnud. Kostja on esitanud

1. augusti 2021 Pindi Kinnisvara OÜ varahindaja hinnangu kinnisasja väärtuse kohta, mille kohaselt oli vaidlusaluse kinnisasja turuhind
2. novembri
3. a seisuga 20 000 – 30 000 eurot, kostja ei ole aga tõendanud, et selline teadmine oli tal ka tehingu tegemise hetkel. Apellatsioonkaebuses viidatud kinnisasja puuduste kohta (apellatsioonkaebuse p 1.22) on hageja taotluse alusel menetluses läbiviidud ekspertiisiaktis suures osas seisukoht võetud. Maakohus on käsitlenud võlgniku teisi võlausaldajaid tehingu tegemise hetkel otsuse p-des 13.4jj. Eluliselt ei ole usutav, et äriühingu ärikonsultandile ei olnud nii suurte nõuetega võlausaldajad (seega äriühingule võetud kohustused) teada.
4. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust ja rahalist suurust maakohtu menetluses. Maakohus ei ole menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel diskretsiooniõigust rikkunud. 13
5. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

§ 65lg 14 sätestab, et kui haldur vastab Ts

MS § 218 lg 1 p-des 1 ja 2 lepingulisele esindajale seatud nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat õigusabi kasutamata, võib ta nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse kohaselt menetluskulud. Hageja vastab eespool nimetatud nõuetele, hageja osales menetluses ilma täiendavat õigusabi kasutamata ning seega on tal õigus taotleda kostjalt kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist pankrotivarasse. Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on õigusabikulu 1080 eurot (käibemaksuga) 7,5 töötunni eest, tunnitasuga 144 eurot. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane (

§ 65lg 11). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud (Ts

MS § 175 lg 1). Hageja tunnitasu 144 eurot (käibemaksuga) on mõistlik ning hageja poolt apellatsiooniastmes kulutatud aeg 7,5 tundi vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide mahukusele (maakohtu otsus 14 lk, apellatsioonkaebus 6 lk, vastus sellele 5 lk, menetluskulude nimekiri). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt võlgniku pankrotivarasse väljamõistetud apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest Triin Uusen-Nacke 14