) § 7101 lg-st 2 tulenev tahteavaldus hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks
lg-s 151 toodud 2-21-3552 põhimakseteenuste osutamiseks ning asendada kostja tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimese lause alusel kohtuotsusega. Hagiavalduse, selle täienduste ja hageja hilisemate seisukohtade kohaselt sõlmisid hageja ja kostja õiguseellane AS Hansapank 7. detsembril 1998. a arvelduskonto ja maksekaardi lepingu, mis on põhimakseteenuse leping
Seetõttu ei saa kostja lepingu sõlmimisest keelduda või seda üles öelda lepinguvabaduse põhjendusel, vaid peab tooma välja konkreetse aluse. Kuna kostja ei ole toonud välja ühtegi põhimakseteenuse lepingu ülesütlemise aluseks olevat põhjust, on ülesütlemine tagajärjetu. Direktiiv 2014/92/EL ei võimalda krediidiasutusel tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut (vähemalt põhimakseteenuste osas) korraliselt üles öelda. Hageja puhul ei ole täidetud ükski direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-s 2 nimetatud tingimustest. Seega ei saanud kostja direktiivi 2014/92/EL alusel hagejaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut üles öelda. Samuti ei sätesta Eesti seadused eraldi, et just tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut saaks krediidiasutus korraliselt üles öelda. Seetõttu on
lg 2 vastuolus direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-ga 2 ning see tuleb jätta kohaldamata. Alternatiivselt palus hageja tuvastada, et kostjal puudub alus keelduda hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest. Krediidiasutused keelduvad põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest isikutega, kellega on arvelduskonto leping lõpetatud, viidates varasemale ülesütlemisele. Kui krediidiasutuste seaduse (KAS) § 89 lg 92 välistaks krediidiasutuse
Sel juhul ei tule KAS § 89 lg-t 92 kohaldada ning lähtuda tuleb direktiivist 2014/92/EL ja
2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kostja vastuväidete kohaselt ei tulene isikule seadusest üldist õigust nõuda, et teine isik sõlmiks temaga lepingu või et ta teeks seda mingitel kindlatel tingimustel. Krediidiasutuste puhul rõhutab lepinguvabaduse põhimõtet lisaks võlaõigusseadusele ka KAS § 89 lg 9, mille kohaselt on krediidiasutus vaba otsustama, keda teenindada või keda mitte, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Krediidiasutuste seaduses ette nähtud otsustusvabadus on vajalik, tagamaks krediidiasutuse õigus luua õigussuhteid üksnes selliste isikutega, kes on vastavuses krediidiasutuse riskiisuga, mille rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 10 lg 3 kohaselt võib krediidiasutus ise määrata. RahaPTS § 10 lg 3 järgi määrab kohustatud isik (krediidiasutus) selle, milliste isikutega ta soovib ärisuhteid vältida. 2
p 6) ja seda võimalust rõhutab makseteenuste puhul eraldi
Korralise ülesütlemise õigus on sätestatud ka kostja lepingutingimustes. Korraline ülesütlemine ei eelda põhjenduste esitamist ning põhjenduste esitamata jätmine ei mõjuta ülesütlemisavalduse kehtivust (vt KAS § 89 lg 92). Ülesütlemise asjaolusid ja aluseid saab kostja seadusest tulenevalt kirjeldada piiratud ulatuses. Korralise ülesütlemise puhul ülesütlemise põhjused vaidluseseme hulka ei kuulu. Kostjal puudub kehtiva õiguse alusel absoluutne kohustus hagejale teenust osutada. Hagejal ei ole objektiivselt võimatu saada teenust teistelt teenusepakkujatelt. Kostja esitas järgmised hagejaga seotud kõrget rahapesuriski iseloomustavad asjaolud: • hagejal on seosed kõrge rahapesuriskiga äriühingutega. Hageja on Ronfard OÜ ja Logowest OÜ juhatuse liige ja osanik ning äriregistri andmetel ka nende äriühingute kasusaaja; • hagejaga seotud kõrge riskiga äriühingute tegevus ei olnud kostjale arusaadav; • kõrge riskiga äriühingust (Ronfard OÜ) kanti
Maakohtu hinnangul ei saa vaidluse all olla ka see, et makseteenused ja nendega seotud teenused on tänapäevases majanduskäibes ning igapäevaelus hädavajalikeks teenusteks. Arvelduskonto lepingu olemasolu on seotud isiku põhiõiguste teostamisega ja omab seeläbi mitmeid puutepunkte Eesti Vabariigi põhiseaduses (PS) sätestatuga, näiteks õigusega tegeleda ettevõtlusega (PS § 31) ning riiklike toetuste väljamaksmisel igaühe õigusega tervise kaitsele (PS § 28), mis mõlemad eeldavad arvelduskonto olemasolu. Makseteenus ja sularaharinglus on hädaolukorra seaduse mõistes defineeritud elutähtsate teenustena, s.o tegemist on teenustega, millel on ülekaalukas mõju ühiskonna toimimisele ning mille katkemine ohustab vahetult inimeste elu, tervist või teise elutähtsa ja üldhuviteenuse toimimist. 3.2. Maakohus leidis, et täidetud on
ÜS § 69 lg-st 2 tulenevad arvelduskontolepingu ülesütlemise formaalsed eeldused. Kostja on saanud kätte nõuetekohases vormis lepingu ülesütlemise teate. Hagile lisatud
novembri
§-de 195 (lepingu korraline ülesütlemine) ja 196 (lepingu erakorraline ülesütlemine) järgi ei ole nõutav, et ülesütlemisavalduses oleks avaldatud ülesütlemise põhjus, piisav on vaid tahe leping lõpetada. Makseteenuse lepingu puhul on seadusandja kehtestanud ka ülesütlemisavalduse sisunõuded. KAS § 89 lg 91 järgi peab krediidiasutus põhjendama isikule makseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist või lepingu ülesütlemist KAS § 89 lg-s 2 nimetatud viisil. Sealhulgas tuleb isikule anda teavet keeldumist või ülesütlemist puudutava kaebuse esitamise õiguse kohta, v.a juhul, kui keeldumise põhjuste avalikustamine on vastuolus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses või mõnes muus seaduses sätestatuga, või olukorras, kus info avalikustamine võib kahjustada krediidiasutuse teabevahetust õiguskaitse- ja julgeolekuasutustega või koostööd välisriigi või rahvusvahelise organisatsiooniga. KAS § 89 lg 92 järgi ei mõjuta KAS § 89 lg-s 91 nimetatud kohustuse rikkumine keeldumise või ülesütlemise kehtivust, kuid kahjustatud poolele tuleb hüvitada õigusvastaselt tekitatud kahju. Maakohus ei nõustunud hageja seisukohaga, et
lg 6 on erinormiks nii KAS § 89 lg 91 kui 92 suhtes, mis puudutab tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumist ja selle põhjendamist, seega ei tule KAS § 89 lg-t 92 kohaldada.
lg 6 sätestab üksnes põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumisest ja keeldumise põhjustest teavitamise kohustuse. KAS § 89 lg-ga 91 laiendatakse teavitamise kohustust sõnaselgelt ka lepingu ülesütlemisele, seejuures hõlmates makseteenused tervikuna. Samuti täpsustatakse teavitamise kohustuse sisu ja sellise kohustuse tingimusi nii makseteenuste lepingu sõlmimisest keeldumise kui lepingu ülesütlemise puhuks. Kuivõrd hageja vaidlustab põhimakseteenuse lepingu ülesütlemist, mitte selle sõlmimisest keeldumist, tuleb põhjendamise kohustuse täitmise kontrollimisel kohaldada KAS § 89 lg-id 91 ja 92. 4
lg-tes 1 ja 2 ning
lg-s 151 sisalduv regulatsioon seab tarbijate õigused põhimakseteenuste tagamise osas erilise kaitse alla ning tarbijaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumine ja seega ka lepingu ülesütlemine ilma mõjuva põhjuseta ei ole võimalik. Krediidiasutuse algatusel tarbijaga põhimakseteenuse lepingu ka korraliseks lõpetamiseks ei piisa üksnes viitest KAS § 89 lg-st 9 tulenevale lepinguvabadusele. Samas märkis maakohus, et makseteenuse, sh ka põhimakseteenuse lepingu sõlmimise kohustus ei ole absoluutne. Eriseadused näevad ette täpsustusi ning kitsendusi või seavad lisanõudeid kliendisuhte loomisele. Krediidiasutuse õigust klienti valida piirab muuhulgas ka
PTS-is sätestatud alustel. Maakohus leidis, et kostja esitatud selgituste ja lisatud tõendite põhjal on täidetud hagejaga sõlmitud lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused RahaPTS § 42 lg 1 p 1 alusel. RahaPTS § 42 lg-st 1 tulenev keeld, mis küll viitab loodavale ärisuhtele, on kohaldatav ka juba olemasolevale, arvestades, et hoolsusmeetmete rakendamisel võivad ärisuhte jätkamist välistavad asjaolud ilmneda alles pärast ärisuhte loomist. RahaPTS § 42 lg 4 näeb täiendavalt ette kohustuse olemasolev suhe erakorralise ülesütlemisega lõpetada, kui klient keeldub hoolsusmeetme täitmiseks teabe või dokumentide esitamisest. Kostja ei ole ülesütlemise teates ega hilisemates selgitustes osutanud ülesütlemise alusena rahapesu kahtlusele. Kostja selgitab lepingu ülesütlemist läbivalt vajadusega järgida enda kehtestatud riskiisu, s.o milliseid riske on kohustatud isik valmis oma majandustegevuses võtma, s.h arvestades oma võimekust neid hoolsusmeetmete rakendamisega ohjata. FATF-i juhendi põhjal on kostjal kohustus teha meediamonitooringut. Kostja viidatud juhendi põhjal tuleb negatiivse meediakajastuse puhul hinnata seejuures ka selle usaldusväärsust. Kohtul puudub alus kahelda kostja riskihinnangu vastavuses tegelikkusele ja sellest lähtuvalt kliendisuhte lõpetamise otsuse põhjendatuses, arvestades eelkirjeldatud riskihinnangu ja riskiisu määramise regulatsiooni ning krediidiasutuse vastutust ja võimalikke sanktsioone kuni tegevusloa kehtetuks tunnistamiseni RahaPTS-i ja seotud rahvusvaheliste regulatsioonide mittenõuetekohasel järgimisel. 3.4. Maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivnõude kostja kohustamiseks anda
lg-st 2 tulenev tahteavaldus hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks ja tahteavalduse kohtuotsusega asendamiseks.
lg-s 2 sätestatud kohustuse tekkimiseks peavad olema täidetud
lg-s 1 sätestatud tingimused, s.o isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele. Kuna kohustus sõlmida makseteenuse leping ei ole 5
lg-st 2 tulenev tahteavaldus hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimiseks
lg-s 151 toodud põhimakseteenuste osutamiseks kostja füüsilistele isikutele põhimakseteenuse osutamisele kohaldatavatel tüüp- ja üldtingimustel. 4.
PTS § 42 lg 1 puudutavad ärisuhte loomise piirangut või tehingu tegemist, mitte ärisuhte lõpetamist. Tulenevalt RahaPTS § 42 lg-test 1 ja 4 saab krediidiasutus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu üles öelda üksnes juhul, kui krediidiasutus ei suuda objektiivsetel põhjustel täita RahaPTS-i alusel nõutavaid hoolsusmeetmeid või krediidiasutusel on kahtlus, et tegemist on rahapesu või terrorismi rahastamisega, ning tarbija ei ole vaatamata nõudmisele hoolsusmeetmete rakendamiseks vajalikku teavet või dokumente esitanud. Kuna maakohus ei tuvastanud, milliseid hoolsusmeetmeid ei ole kostja võimeline täitma, ei ole RahaPTS § 42 lg 1 p 1 eeldused täidetud. Üksnes kostja riskiisu või kliendi kõrgem rahapesurisk ei saa olla aluseks põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest keeldumiseks või selle ülesütlemiseks. 4.3. Kostjal puudub alus keelduda hagejaga põhimakseteenuse lepingu sõlmimisest. Ükski kostja viidatud asjaolu ei saa olla aluseks
PTS § 42 lg 1 kohaldamisele. Kostja ei ole tuginenud sellele, et ta objektiivsetel põhjustel ei suuda hoolsusmeetmeid täita. Kostja ei ole ei hagejale, Ronfard OÜ-le ega Logowest OÜ-le kuni lepingute lõpetamiseni ette heitnud, et nende tegevus ei ole kostjale arusaadav, ei ole küsinud teavet vms. Hageja on esitanud kostjale kõik viimase soovitud andmed ja dokumendid. Alles siis, kui klient kostja nõutud teavet ei esita või ei suuda kahtlust kõrvaldada, saab kohaldada
PTS § 42 lg-t
Samuti ei vaielda selle üle, et kostja ülesütlemisavaldus oli suunatud makseteenuse lepingu korralisele ülesütlemisele
aprilli 2021. a vastus hagile, II kd, tl-d 16–18). Ringkonnakohus märkis, et kostja on tuginenud menetluse kestel üksnes lepingu korralisele ülesütlemisele ega ole väitnud, et tema tahteks oli leping erakorraliselt üles öelda. Seetõttu puudus maakohtul seadusest tulenev alus hinnata ülesütlemisavaldust erakorralise ülesütlemisena, lugeda leping sel alusel lõppenuks ja jätta hagi sel põhjusel rahuldamata. Ringkonnakohus täiendas maakohtu seisukohta, mille kohaselt ei ole võimalik tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt) üles öelda.
PTS § 42 lg-s 1 sätestatud alustel (
Olukorras, kus kostja on krediidiasutusena kohustatud sõlmima hagejast tarbijaga põhimakseteenuse lepingu, ei saa kostja ka ilma mõjuva põhjuseta (s.o korraliselt) tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingut üles öelda. Seega
lg 2 kohaldamisel, mis näeb ette makseteenuse lepingu korralise ülesütlemise võimaluse, tuleb arvestada
Eelnevat arvestades on põhjendatud maakohtu seisukoht, et tarbijaga on võimalik põhimakseteenuse lepingut üles öelda vaid erakorraliselt ning
Nimetatud seisukohale
Varul jt. Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020, lk-d 96-97), kus on leitud, et makseteenuse pakkujal tuleb arvesse võtta tarbijate õigust kasutada põhimakseteenust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega rahuldada kassatsioonkaebus ja jätta jõusse maakohtu otsus, muutes maakohtu otsuse põhjendusi, või alternatiivselt tühistada nii maakohtu kui ringkonnakohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et põhimakseteenuse lepingut ei saa üles öelda korraliselt. Samuti ei nõustu kostja, et
lg-tes 2 ja 5 sätestatud piirangud muudavad
lg 2 rakendamise võimatuks.
lg 1 ei erista füüsilisi ja juriidilisi isikuid, mistõttu tuleks sätet tõlgendada ühetaoliselt. Ringkonnakohtu seisukoht, et tarbijaga ei ole võimalik makseteenuseid korraliselt lõpetada, ei tulene Euroopa Liidu ega Eesti õigusest ning sellekohane õiguse tõlgendus ei tulene ka õiguskirjandusest. Kostja nõustub, et tal tuleb kindlasti võtta arvesse tarbija õigust kasutada põhimakseteenust, kuid sellest ei saa järeldada, et kostjal puuduks korralise ülesütlemise õigus. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu 16. veebruari 2022. a otsus asjas nr 2-18-5450/71 ja Riigikohtu 9. märtsi 2022. a otsus asjas nr 2-18-7504/138)
lg 1 ja
Mõlemas lahendis leidis Riigikohus, et makseteenuse osutamise kohustuse korral on võimalik lepinguid lõpetada korralise ülesütlemisega, kuid ülesütlemine võib olla hea usu põhimõttega vastuolus, mistõttu tuleb kontrollida, kas hageja vastab kostja lepingutingimustele. Ringkonnakohtu viidatud õiguskirjanduses avaldatu mõte seisneb 7
See seisukoht jätab arvestamata krediidiasutuste ärisuhte pideva monitoorimise kohustuse ning asjaolu, et ärisuhte loomine ja lõpetamine on rahapesu tõkestamisel erinevad tegevused. Kohus ei saa sundida krediidiasutust võtma rahapesuriski, mida kohustatud isik võtta ei soovi. Selline lähenemine on vastuolus rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise süsteemi ülesehitusega ja nõrgestab selle süsteemi toimimist.
lg-s 151.
lg 2 esimese lause kohaselt on krediidiasutus Euroopa Liidus seaduslikul alusel elavale tarbijale
lg-s 151 nimetatud põhimakseteenuste osutamiseks kohustatud tarbija põhjendatud huvi korral sõlmima põhimakseteenuse lepingu, lähtudes
lg-s 1 sätestatud tingimustest.
lg 1 sätestab, et kui isik ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele, sõlmib makseteenuse pakkuja isiku nõudmisel temaga makseteenuse lepingu, millega makseteenuse pakkuja osutab talle makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 3 lg-s 1 nimetatud ühte või mitut makseteenust eelnimetatud üldtingimuste või tüüptingimustega määratud korras ja ulatuses. 13. Hageja tugineb sellele, et kostja osutas talle teenuseid põhimakseteenuse lepingu alusel. Kostja ei ole kohtumenetluses väitnud, et ta ei osutanud hagejale temaga sõlmitud lepingu alusel põhimakseteenuseid
lg 151 tähenduses, märkides vaid, et ka põhimakseteenuse osutamise kohustus ei ole absoluutne ning selle teenuse saamist on proportsionaalne piirata rahapesu tõkestamise eesmärgil. Kassatsioonimenetluses leidis kostja, et pooltevahelise lepingu alusel osutatud teenuste õiguslikuks kvalifitseerimiseks põhimaksekonto teenustena
lg 151 järgi tuleb esmalt kindlaks teha, kas klient (hageja) käitus maksekontot kasutades tarbijana
lg 5 tähenduses, s.o konto kaudu tehtud tehingud olid seotud tarbija isiklike vajadustega, mitte majandus- või kutsetegevusega. Kostja selgitas, et ta osutab üldjoontes sarnaseid makseteenuseid nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele ning osutatavaid teenuseid saabki kvalifitseerida sellel alusel, kas kliendiks on tarbija
lg 5 mõttes või ettevõtja
Kui tarbijast klient asub kasutama oma maksekontot tehinguteks, mis on seostatavad majandus- või kutsetegevusega, ei saa seda klienti enam lugeda tarbijaks, vaid talle kohalduvad edaspidi samad sätted, mis ettevõtjatele. 14. Kolleegium leiab, et eeltoodut arvestades ei ole alust kohtutele ette heita hageja ja kostja vahelise õigussuhte ebapiisavat õiguslikku kvalifitseerimist. Põhimaksekonto või põhimakseteenuse leping ei kujuta endast iseseisvat lepinguliiki, vaid selle all tulebki mõista tarbija ja krediidiasutuse vahelist lepingusuhet, mille puhul krediidiasutus (makseteenuse pakkuja) osutab tarbijale
Kui kliendile osutatakse lisaks eelnimetatud põhimakseteenustele veel mingeid makseteenuseid, saab põhimakseteenuse suhtena käsitada siiski vaid seda osa teenustest, mis vastab
Ka juhul, kui kliendile osutatakse üksnes osa põhimakseteenustest, tuleb asjaomast lepingusuhet tarbija huvidest lähtudes käsitada põhimakseteenuse osutamise lepinguna
Kuna kumbki pooltest ei ole esitanud väiteid, nagu ei oleks pooltevahelise lepingusuhte alusel osutatud kliendile (hagejale)
lg-s 151 loetletud teenuseid, kohalduvad praegusel juhul põhimakseteenuse lepingut reguleerivad sätted. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu sõltuks tarbijast kliendile osutatavate makseteenuste lugemine põhimakseteenusteks
lg 151 mõttes sellest, missuguseid tehinguid klient oma maksekonto vahendusel teeb, s.o kas need on seostatavad iseseisva majandus- või kutsetegevusega või mitte. Seadusest tulenevalt on krediidiasutused kohustatud tarbijale teatud liiki teenuseid pakkuma. Kui tarbijast klient kasutab enda (põhi)maksekontot viisil, mis viitab ärilistele ehk majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidele, mis väljuvad tarbijate kaitseks kehtestatud eesmärkide piirest, võib klient olla sellega rikkunud temale põhimakseteenuste osutamise aluseks olevat lepingut. See asjaolu ei annaks siiski alust kvalifitseerida tarbijale osutatavate põhimakseteenuste lepingut iga konkreetse tehingu sisust lähtuvalt ümber kord põhimakseteenuse, kord ettevõtjale mõeldud makseteenuste lepinguks. 9
§-de 195 ja 720 tähenduses) võimalust. 16. Kostja on tuginenud korralise ülesütlemise alusena enda üldtingimustele ja
Ringkonnakohus leidis, et tarbijaga on võimalik põhimakseteenuse lepingut üles öelda vaid erakorraliselt ning
Kolleegium nõustub selle ringkonnakohtu seisukohaga, ent märgib ringkonnakohtu põhjendustele lisaks järgmist. 17.
lg 1 esimene lause sätestab, et kui pooled ei ole ülesütlemisest etteteatamise tähtajas kokku leppinud, võib makseteenuse pakkuja klient makseteenuse lepingu igal ajal üles öelda.
lg 2 esimene lause täpsustab, et makseteenuse pakkuja võib makseteenuse lepingu üles öelda juhul, kui leping on tähtajatu ja pooled on lepingu ülesütlemise õiguses kokku leppinud. Sätte grammatiline sõnastus ei välista seega iseenesest selle kohaldamist tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu korralisele ülesütlemisele. Ka mujalt Eesti õigusaktidest ei tulene sõnaselget tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu korralise ülesütlemise keeldu. 18. Riigikohtu praktika kohaselt tuleneb
lg-st 2 makseteenuse pakkujale õigus öelda tähtajatu makseteenuse leping korraliselt üles ka sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on tulenevalt
Siiski võib vastuolus hea usu põhimõttega ja toimetu olla lepingu ülesütlemine sellise isikuga, kellega makseteenuse pakkujal on
Sellest sättest tulenev lepingu sõlmimise kohustus ei täidaks oma eesmärki ja oleks üksnes näiline juhul, kui makseteenuse pakkujal oleks õigus kohe pärast lepingu sõlmimist (kahekuulist ülesütlemise tähtaega järgides) esitada sellele isikule korralise ülesütlemise avaldus. Seda enam, et makseteenuse pakkuja oleks kohustatud sama isikuga pärast lepingu lõppemist viimase taotlusel kohe uue lepingu sõlmima. Eelnev ei tähenda, et iseenesest oleks tühine makseteenuse pakkuja kehtestatud tüüptingimus, mis annab õiguse lepingu korraliseks ülesütlemiseks. Olukorras, kus isik ei vasta makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele (nt kui need tingimused on muutunud), on makseteenuse osutajal õigus vastava kokkuleppe olemasolul makseteenuse leping
veebruari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-5450/71, p-d 11–15). Viidatud seisukoht puudutas olukorda, kus makseteenuse lepingu teiseks pooleks oli ettevõtja
lg 6 mõttes, mitte tarbija
Tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse lepingu aspektist on
lg 2 erisäte
See ei tähenda, et tarbijate suhtes
Tarbijast kliendil on
lg 1 kohaselt õigus nõuda makseteenuse pakkujalt makseteenuse lepingu sõlmimist, kui tarbija ja tema taotletavad lepingutingimused vastavad seaduses sätestatule ja makseteenuse pakkuja kehtestatud teenuste üldtingimustele või makseteenuse osutamise tüüptingimustele.
lg 1 järgi ei pea makseteenuse pakkujaks olema krediidiasutus (vastupidi
lg-s 2 sätestatule, mis on erisäte ka krediidiasutustest makseteenuse pakkujate suhtes) ning makseteenuse pakkuja pakutavad teenused ei pea olema põhimakseteenused. 19. Kolleegium leiab, et tarbijaga sõlmitud põhimaksekonto lepingu ülesütlemise aluste hindamisel tuleb arvestada tarbija kaitseks kehtestatud sätetega. 10
-i tehtud muudatustega seda, millistel juhtudel on krediidiasutusel õigus tarbijaga sõlmitud põhimakseteenuse leping üles öelda. Sellest võiks järeldada, et maksekonto teenuse osutamise lepingute ülesütlemine on jätkuvalt võimalik samadel alustel, nagu see oli enne
-i eelnimetatud
lg-t 2 tuleb tõlgendada kooskõlas direktiivi 2014/92/EL art 19 lg-tega 2 ja 3 selliselt, et krediidiasutus ei või tarbijaga sõlmitud makseteenuse lepingut korraliselt 11
Põhilised makseteenused on muutunud tänapäeva ühiskonna majandus- ja ühiskonnaelu vältimatuks eeltingimuseks, millele ligipääsu omamata on raskendatud kõige igapäevasemad toimingud, nagu sissetuleku (töötasu või sotsiaaltoetuste) saamine, arvete ja maksude tasumine, kaupade ning teenuste ostmine jne. Makseteenuseid loetakse mh elutähtsateks teenusteks hädaolukorra seaduse § 36 lg 3 p 1 järgi. 21.
§-s 7101 sätestatud põhimakseteenuse lepingu sõlmimisele esitatud nõuete rikkumine väärteomenetluse korras karistatav. Ehkki väärteona käsitab seadus üksnes põhimakseteenuse lepingu sõlmimist puudutavate nõuete rikkumist, ei tähenda see, nagu ei oleks juba sõlmitud põhimakseteenuse lepingud seadusandja silmis väärt samasugust kaitset. 21.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.